J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID

Üks paljudest probleemidest, mille ees seisame, on see, mis puudutab reforme. On mitmeid inimrühmi - sotsialistid ja igat liiki reformaatorid, kes muretsevad sellepärast, et maailmas teatud muutusi esile kutsuda, muutusi, mis on ilmselt vajalikud. Ehkki mõned riigid elavad küllalt jõukalt, on üle maailma siiski veel väga palju nälga. Miljonid inimesed kannatavad puuduse all. Kuidas reformida nii, et häda ja viletsus ei suureneks?
Tavaliselt toovad reformid uusi hädasid, uut korralagedust ja kogu nõiaring püsib. Selle probleemiga tuleb meil näost näkku seista ning see on protsess, millel ei näi lõppu olevat.
Niisiis, kuidas saaks sellest nõiaringist läbi murda? On ilmne, et reformid on vajalikud, kuid kas oleks võimalik reforme nii läbi viia, et ei tekiks hiljem üha uusi segadusi? See oleks põhiline ülesanne, millest iga mõtlev inimene huvituma peaks. Küsimus ei ole selles, millised reformid on vajalikud ja millisel pinnal, vaid kas on mingit reformi üldse võimalik teostada, ilma et tekiks uusi probleeme, mis omakorda loovad vajaduse uute reformide järele. Ning mida peaks tegema selleks, et sellele lõputule protsessile lõppu teha? Kindlasti on see kasvatuse ülesanne koolides, et seda probleemi pihtide vahele võtta ja mitte ainult abstraktselt, teoreetiliselt või filosofeerides ja sellest raamatuid kirjutades, vaid seistes tegelikult silm-silma vastu selle probleemiga. Inimene on vangistatud nõiaringi, mis nõuab uusi reforme. Ja kuni see nõiaring on murdmata, ei ole meie probleemidel lahendust.
Niisiis, millist kasvatusviisi oleks vaja, millist mõtlemisviisi oleks vaja, et seda nõiaringi katki murda? Milline tegutsemine teeks lõpu probleemide kasvamisele? Kas on olemas mingis suunas mõttelaadi, mis vabastaks inimese niisugusest elamisviisist, kus tema poolt loodud reformid ei vajaks uusi reforme? Teiste sõnadega, kas on olemas tegutsemisviisi, mis ei põhine reageerimisel?
Arvan, et selline elamisviin on olemas, ning seda teed võib nimetada tõeliseks religiooniks. Tõelise religiooni otsija ei ole huvitatud reformidest, mis ainult sotsiaalset korda muudavad, vaid just vastupidi, ta otsib seda, mis on tõsi ning see otsimine ise avaldab mõju ühiskonnas. Seetõttu peab haridus põhimõtteliselt huvi tundma õpilaste aitamise vastu tõe otsimisel ning mitte ainult neid ette valmistama ühiskonna standardisse sulgumiseks.
Seda on tähtis mõista siis kui oleme veel noored, sest kui vanemaks saame ja alles siis heidame kõrvale oma väiklased lõbustused, nagu seksuaalnälja, auahnuse jms, siis soovime küll ka midagi ette võtta, kuid senikaua kuni me ei ole sügavalt ja tõeliselt religioonist huvitatud, loome vaid segadust. Tõeline religioon ei ole seotud dogmade ja organiseeritud usunditega - need on vaid sotsiaalsed mugavused, et hoida meid kinni erilistes mõtlemis- ja tegutsemisviisides. Tõeline religioon on tõe otsimine ning see otsimine vajab tohutut energiat, intelligentsust, peent mõtlemist. Selles mõõtmatus otsimises endas peitub tõik, et tekivad õiged sotsiaalsed hoiakud.
Tõe avastamiseks peab olema suur armastus ning sügav arusaamine inimese suhetest kõikide asjadega. Siis ei ole enam esikohal enese edu ja saavutused. Inimene, kes otsib tõde, on oma armastuse tõttu väljaspool ühiskonda ja tema tegutsemine ühiskonnas on seetõttu erinev selle inimese omast, kes on ühiskonna sees ja huvitatud reformimisest. Reformid ei saa kunagi uut kultuuri luua. Tõelise religioosse inimese otsimine iseendas loob uue kultuuri. See on meie ainus lootus. Te tunnete, et tõe otsimine annab vaimule väe, mis on tõeline revolutsioon. Sellises otsimises jääb vaim rüvetamatuks ühiskonna eeskirjadest. Olles vaba, suudab tõeline religiooni otsija avastada seda, mis on tõde, ja loob uue kultuuri.
Ainult tõeliselt religioosne inimene on tõeline revolutsionäär ning kasvatuse ülesanne on aidata igaühte meist olla religioosne selle sõna tõsises mõttes, sest ainult selles suunas on meie pääsemine.

Küsija: Tahaksin ühiskondlikku tööd teha, kuid ma ei tea, kuidas alata?

Krishnamurti: Tähtis pole mitte kuidas alata, vaid miks soovite üldse ühiskondlikku tööd teha. Miks soovite seda? Kas sellepärast, et näete maailmas nii palju häda ja viletsust, ükskõiksust nende poolt, kelle käsi hästi käib? Kas see on põhjus? Kas soovite ühiskondlikku tööd teha seetõttu, et teie südames on armastust, mistõttu te ei ole enesetäiendamisest huvitatud? Või on ühiskondlik töö abinõuks enese eest põgenemisel? Kas saate aru? Näiteks te näete kõike inetut, mis on vanamoelisse abieluvormi mässitud, ja te ütlete: "Ma ei abiellu kunagi", selle asemel andute ühiskondlikule tööle. Või on teie vanemad on teid mõjutanud või on teil mõni ideaal? Kui see on abinõu põgenemiseks või mõne ideaali järgimiseks, siis loob iga ühiskondlik töö, mida teete, ainult edaspidiseid viletsusi.
Aga kui teie südames on armastust, kui te ei ole enam auahne, ei püüa edu saavutada ning teie nn väärtused ei vii teid lugupeetavusele - siis teie elu ise aitab esile kutsuda totaalset reformi ühiskonnas.
Arvan, et on väga tähtis sellest aru saada. Enamik meist soovib midagi teha ning ühiskondlik töö on päevakorral; raamatud kirjutavad sellest, ajalehed teevad selleks propagandat jne. Kuid te näete, et ilma enda teadlikkuseta, ilma endast ja oma suhetest aru saamata pöördub iga ühiskondlik töö, mida teete, seebimulliks
Ainult õnnelik inimene, mitte idealist ega armetu elust põgeneja, on revolutsionäär. Õnnelik inimene ei ole see, kellel on palju varandust. Õnnelik inimene on tõeliselt religioosne inimene ning tema elu ise on juba ühiskondlik töö. Kuid kui teist saab vaid üks lugematutest ühiskondlikest töötajatest, on teie süda tühi. Võite oma raha ära anda ja veenda teisigi, et nad seda teeksid, ning te võite teostada suurepäraseid projekte, kuid senikaua, kui teie süda on tühi ning teie mõistus üle kuhjatud teooriatega, on teie elu tuim, vaevaline ja rõõmutu. Niisiis, saage endast aru ning siis tulenevad enda teadlikkusest õiged tegutsemised.

Küsija: Kas saame hoiduda tegemast seda, mida tahame ning sealjuures leida teed vabaduseni?

Krishnamurti: Te tunnete, et leida seda, mida tahame, on raskemaid asju mitte ainult siis, kui oleme noored, vaid kogu eluaeg. Ning kui te iseseisvalt ei leia seda, mida tahate kogu südamest teha, siis lõpetate sellega, et olete sunnitud seda tegema, mille vastu teil puudub eluline huvi, ning siis on teie elu haletsemisväärne. Olles nii armetu, otsite te meelelahutust kinodes, purjutamises, lugedes lugematul arvul raamatuid, osaledes reformides jms.
Niisiis, kas saab kasvataja aidata teid üles leida, mida te õigeks peate, vaatamata sellele, mida teie vanemad või ühiskond teilt soovivad? Küsimuse väärtus seisab selles, et kui olete leidnud, mida saate armastuse ja kogu oma olemusega teha, ja siis oletegi vaba inimene. Siis on teil võimeid, usaldust, initsiatiivi, kuid omades neid omadusi ilma armastuseta, saab teist poliitik, kohtunik, organisaator ja teie elus puudub õnn, sest need elukutsed ise muutuvad abinõudeks, et teid ennast ja teisi lõhkuda.
Esmalt peaksite üles leidma selle, mida suudaksite armastusega teha. Ärge mõtelge kutsevaliku piirides, et end ühiskonda sulgeda, sest sel teel ei suuda te kunagi avastada seda, mida suudate armastusega teha. Kui teete armastusega, siis ei ole valikuprobleemi. Kui armastate ja lasete armastusel teha, mida ta tahab, siis tekib õige tegutsemine, sest armastus ei otsi kunagi edu, ta pole kunagi matkimisega vangistatud. Kuid kui pühendate elu millelegi, mida te ei armasta, ei ole te kunagi vaba.
Kuid teha ainult seda, mida tahate, ei ole see, mida armastusega teete. Selle leidmine, mida armastusega teeksite, vajab sügavat läbitungimist ja taipu. Ärge alake mõttega elatise teenimise piirides, sest kui avastate selle, mida armastusega saaksite teha, siis on teil ka elatusvahendid olemas.

Küsija: Kas on õige, et ainult puhas inimene saab olla tõeliselt hirmuvaba?

Krishnamurti: Ärge omage ideaale, nagu puhtus, karskus, vendlus, vägivallatus jms., sest neil ei ole mõtet. Ärge püüdke olla vapper, sest see on vaid reageering hirmule. Hirmuta olek vajab tohutut mõistmist, arusaamist kogu hirmu protsessist ja selle põhjustest.
Te tunnete, et kardate senikaua, kuni soovite olla kindlustatud - kindlustatud oma abielus, töökohas, positsioonil, vastutustundes, ideedes, kindlustatud oma suhetes maailmaga või suhetes Jumalaga. Kui vaim otsib kindlustatust või tasu mingil kujul, siis on põhjust hirmuks ning tähtis on sellest protsessist teadlik olla ja sellest aru saada. See ei olene puhtusest. Vaim, mis on ärkvel, on süütu ning ainult süütu vaim saab aru, mis on reaalsus, mis on tõde.
Ideaalidele on omistatud erakordne tähendus, et olla ideaalne, peaksin olema vägivallatu, peaksin olema see ja teine. Ideaal, mida pead olema, on alati meist eemal ning seetõttu teda ei olegi. Ideaalid on needuseks, sest nad takistavad teid lihtsalt, sirgelt ja õigesti mõtlemast juhul, kui seisate näost näkku faktiga. Ideaal, mis peaks olema, on põgenemine sellest, mis tegelikult on. See, mis tegelikult on, on fakt, et kardate - kardate, mida teie vanemad ütlevad, mida inimesed teist mõtlevad, kardate ühiskonda, igatsusi, surma. Kui vaatate näkku olemasolevale, tungite sinna sisse, ehk see küll tooks teile häda, siis saaksite aru sellest, et teie vaim muutub erakordselt lihtsaks ja selgeks ning selles selguses kaobki hirm.
Näiteks on teil ideaaliks vägivallatus, kuid kas olete vägivallatu? Niisiis, miks mitte vaadata näkku sellele, mida olete. Kui uurite oma ahnust, oma auahnust, oma naudinguid ja meelelahutusi ning hakkate kõigest sellest aru saama, siis leiate, et aeg kui ideaalini jõudmise abinõu on lakanud olemast. Te näete, et mõistus leiutab aega, mille kaudu midagi saavutada. Seetõttu ei ole mõistus kunagi rahulik ega vaikne. Vaikne vaim on süütu ja uudne, ja ehkki tal on tuhat aastat kogemust, suudab ta lahendada iseenda raskusi elamisviisides ja suhetes.

Küsija: Inimene on oma igatsuste vang. Kuidas saaks ta esile kutsuda olukorda, kus pole igatsemist?

Krishnamurti: Soov igatsemiseta olukorda esile kutsuda on vaid trikk. Nähes, et igatsemine toob häda ning soovides hädade eest põgeneda, kavandab mõistus ideaali, kus pole igatsusi, ning küsib siis: "Kuidas selle ideaalini jõuda?" Mis juhtub edasi? Kas hakkate kägistama oma igatsusi, et neist vabad olla? Tapate oma igatsused ja siis arvate, et olete saavutanud igatsemiseta olukorra - kuid see kõik on vale.
Mis on igatsemine? Kas see ei ole energia? Ning hetkel kui kägistate oma energiat, olete end teinud tuimaks, elutuks. Kõik niinimetatud usklikud inimesed on oma igatsemisi kägistanud. Neid, kes mõtlevad ja on vabad, on väga vähe. Niisiis, tähtis on igatsemisi mitte kägistada, vaid energiast aru saada ning kasutada energiat uues suunas.
Nooruses te tunnete, et teil on energiat külluses. Energiat, mis paneb teid igatsema üle mägede ronida, tähtedeni jõuda. Siis astub ühiskond ligi ning suunab teie energia vangla müüride vahele ja nimetab seda lugupidamiseks. Kasvatuse kaudu, igat liiki heakskiidu ja kontrolli kaudu on see energia järk-järgult puruks muljutud. Kuid te vajate rohkem energiat, sest ilma tohutu hulga energiata ei leia te kunagi tõde. Niisiis, probleem pole selles, kuidas energiat kärpida, vaid selles, kuidas energiat säilitada ja suurendada. Teha energia sõltumatuks ja püsivaks, kuid mitte mõne usuvoolu või ühiskonna korraldusel, vaid et see liiguks iseseisvalt tõe suunas. Siis on energial hoopis teine tähendus. Lutsukivi, mis on visatud vaiksesse vette, loob kestvaid lainetavaid ringe; nii loob energia tegutsemise, mis liigub tõe suunas - need on uue kultuuri laineid. Energia on piiramatu mõõtmatu, ning see energia on tõde, on Jumal.

Eelmine peatükk (XXIII)

Teksti algusse

Veel raamatutest