LEIN - Süvapsühholoogiline uurimus

On teada, et surmaelamust ümbritseval väljal nähakse lakkamatult und, et alateadvus aitab surmaelamusest üle saada. Olen kümme aastat kogunud leinajate unenägusid ja sealjuures avastanud, et alateadvus toetab leina ning selle kaudu saab leinav inimene uue identiteedi. Paljude näidete asemel tahaksin nüüd ühe noore naise unenägude varal näidata, kuidas alateadvus kujutab üht säärast vapustust, mille oli esile kutsunud väga armastatud mehe surm, ja kuidas ta selle kaotuse üleelamiseks sai unenägudest olulisi impulsse. See unenäoseeria on kõnekas. Seal, kus pean vajalikuks, lisan näiteid teiste leinajate unenägudest.
Neid unenägusid on näinud kahekümne viie aastane neiu, keda ma nimetan Elenaks. Elena oli tollal üliõpilane, huvitus alateadvusest, ei vajanud sel ajal psühhoterapeudi abi. Unenäoseeria algas enne sõbra surma, keda ma nimetan Georgiks. Georgil oli südameinfarkt ja ta suri kolm nädalat hiljem, arvatavasti teise infarkti tõttu. Nii esimene infarkt kui ka surm tulid ootamatult.
Ööl enne Georgi esimest infarkti nägi Elena unes:

"Olen alpimaastikul. Pean minema mingisse teatud kohta. Koos minuga on keegi arglik, umbes kuueteistkümneaastane tütarlaps. Jookseme piki kõrgete lumiste mägede ahelikku, kuid tegelikult asume haljal aasal. Päike paistab soojalt. Järsku vallandub mäetipult kõrvulukustava mürinaga laviin ja langeb orgu. Laviin kisub endaga kaasa kive, paar puud, all lükkab ta paigast alpikarjaste onnid. Me oleme laviini mäestikuharudest mõned meetrid eemal, ohtu pole, sellest hoolimata tunnen end otsekui halvatuna. Päike on kadunud, Alpid mõjuvad järsku kummaliselt hallidena. Me läheme ühte onni, mis veel seisab omal kohal, ja seal näib inimesi olevat. Peame päästeteenistust alarmeerima."

See unenägu räägib loodusõnnetusest, mille vastu pole võimalik midagi ette võtta, mis murrab sisse kaunisse alpimaastikku. Uneleja ise pole vahetult ohus, kuid sellest hoolimata on ta laviinist tabatud. See väljendub ilmastikumeeleolus: algul oli meeleolu helge, ilus, haljas, mis peaks viitama soojusele, rõõmule, tärkamisele, kuid pärast laviini allatulekut päike varjub; niisiis peaks külmaks minema, rõõmuküllasus kaob ja annab maad hallusele, pigemini süngele, rõõmutule meeleolule. Vaja läheb päästemeeskonda. See unenägu ei kuuluta ilmtingimata surma, kuigi temas kajastub "surm jääs ja lumes", laviin. Tüdrukupõlves pidi Elena kord peaaegu laviini alla jääma. Sellest saadik pelgab ta laviine. Unenägu kuulutab looduskatastroofi, mis toob endaga kaasa tugeva meeleolumuutuse.
Alpimaastikuga assotsieerub Elenale, et ta tunneb ennast Alpides hästi, et ta läheks ikka jälle Alpidesse, kui tahab ennast koguda, et mitte kusagil ei ole ta sedavõrd tema ise kui Alpides ja mere ääres. Hiljem räägib ta ka veel viimasest puhkusest, mille ta veetis koos Georgiga Alpides, ent ütleb, et unenäomaastik olevat olnud talle täiesti tundmatu maastik, ja ka sihtkoht ei olevat ärgates enam tuttav ette tulnud, kuigi unenäos olevat nii tee kui ka sihtkoht olnud hästi tuntud.
Kui need assotsiatsioonid kaasa arvata, siis võiks see unenägu kuulutada "loodusõnnetust", seega katastroofi, milles inimesed vaevalt süüdi on, katastroofi, mis tuleb hoopis kaugemalt. See katastroof tabab unelejat täienisti, isiksuse "tervikluses", kõiges, mis on omane. See katastroof võib olla, kuid ei pea olema seotud Georgiga. Ehkki unenäost ei selgi, mis on laviini alla tegelikult maetud, pigem on ta tavaline ootamatus, loomulikult juba surmatoov, vaja läheb päästemeeskonda. Vajatakse abi, ja uneleja on ka võimeline abi kutsuma.
Elena ütles, et tal olevat pärast seda unenägu olnud tunne, nagu sureks ta kohe. Ta polevat unenäost esialgu aru saanud. Ta olevat vaid mõistnud, et tema elu ja tema elutunnetus on ohus. Lisaks olevat tal endast kohutavalt hale olnud, samuti ka tollest kuueteistkümneaastasest tütarlapsest, keda ta küll polevat tundnud, kuid kellest olevat jäänud mulje, nagu seisaks too alles oma elutee hakul. Elena rääkis sellest unenäost Georgile, too arvas, et Elena liialdavat oma tundeelamustega. Ja kui tulevatki mingi katastroof, polevat Elena elu mingil juhul ohus ja tema saatja elu samuti mitte.
Georg nägi sellelsamal ööl enne oma infarkti unes:

"Shveitsi armee. Ma pean ära andma kõik oma varustusse kuuluvad esemed, sest alustan pikemat reisi välismaale. Kuid ma pean ära andma ka sigaretid, välgumihkli ja alustatud käsikirja. Ma väidan vastu, et need on ometi isiklikud asjad. Ohvitser, kellele ma pean need asjad andma, kehitab õlgu ja ütleb: te ju tunnete siinset olukorda, käsk on käsk. Ma olen reisi üle rõõmus: ehk juhtub viimaks ometi midagi ennenägematut.
Hobused veavad raske koormaga vankrit. Järsku - mul pole aimugi, kuidas see võis juhtuda - on hobused end vabaks tõmmanud, vanker jääb seisma, veereb tagurpidi vastu puud, hobused kappavad minema. Mulle teeb heameelt, et hobused on vabad, nad jooksevad galoppi, vaevalt keegi selle juures viga saab."

Esimene unenägu räägib valmistumisest väga pikaks reisiks. Militaarvarustuse peab Shveitsi sõdur ära andma ainult siis, kui ta tahab mõnda teise riiki elama jääda. Iseäralik on see, et ära anda tuleb ka isiklikud asjad, oletatavalt need esemed, mis olid Georgile sellel ajahetkel väga tähtsad. Niisiis peab ta kõik maha jätma ja pikale reisile minema; tal on hea meel, et saab lõpuks ometi midagi muud kogeda.
Teise unenäo puhul meenutab Georg kõigepealt mõttetera hiina tarkuseraamatust "I Ging": "Hobune ja vanker lähevad lahku, verised pisarad voolavad." Kommentaar kõlab nii: raskuste puhul lastakse käed rüppe ja loobutakse võitlemast. Ent Georg lükkas oma seletuse otsekohe tagasi põhjendusega, et tema emotsioon olevat olnud hoopis teistsugune; tal olevat hobuste pärast hea meel olnud, nad olid lõpuks jälle vabadusse pääsenud. Ta mõistvat seda unenägu kui märguannet, et ta vabastaks end koormatest ja kohustustest ning läheks tõepoolest reisima. Vankrile, mis veeres vastu puud, ta ei mõtle. Ta loeb unenäost välja üleskutset oma elukäiku oluliselt muuta.
Niiviisi võib neid unenägusid täiesti mõista - ja vaevalt sooviks mõni täies elujõus inimene näha neis surmaennet, kuigi kauge reis, mille siht on teadmata ja milleks ei vajata enam isiklikke esemeid, on samuti üks võimalikke surmareisi sümboleid; kuid niisama hästi võib see olla üleskutse avastada endas midagi täiesti uut. Neist Georgi unenägudest nähtub see, mille üle ma olen juba mitu korda mõelnud nende inimeste unenägude puhul, kes seisid surma lävel: unenäod räägivad millestki uuest, mida sageli koguni igatsetakse, mõnikord ka vargsi oodatakse - ilma et püütaksegi endale seletada, kas see uus tähendab surma või lihtsalt veel midagi uut selles maailmas.
Elena ja Georg üritasid oma mõlemaid unenägusid seosesse viia. Georgi arvates näitavat tema unenägu täiesti selgesti, et ta peab taas kord kätte võtma ja pikale reisile minema, võib-olla koguni ilma Elenata; jah, talle tunduvat, et parem ilma Elenata. Muidugi olevat see Elenale katastroof, kuid mitte looduskatastroof. Tal oleva hirm, et Georgiga juhtub midagi, et Georg jääb haigeks. Georg ütles selle peale mõtlikult, et ta tundvat end täna tõesti iseäralikult, kummaliselt, kuid talle kuluks vaid puhkus ära.
Järgmist und nägi Elena kolm päeva pärast Georgi infarkti. Niisiis on Georg veel elus:

"Seisan lävepakul. Sellel pakul tuleb tappa vasikas, ja seejuures ei tohi verd põrandale voolata; veri tuleb kokku koguda. Ma püüan hoolega verd ühte vanni koguda. Verd on tohutul hulgal. Seda muudkui voolab ja voolab. Mul on üha kehvem olla, mul hakkab halb. Ma ärkan."

Elena, kes oli niikuinii väga mures Georgi pärast, kuigi arstid olid talle kinnitanud, et otsest ohtu enam pole, tundis end pärast seda unenägu "nii armetuna nagu ma veel eales pole olnud". Ta tundis end võimetuna, vaevatuna, ent ütles ka, et unenägu olevat olnud "kummaliselt pühalik". Tõsidus, millega ta olevat verd vanni kogunud, see hoolikus olevat talle meenutanud mingit püha toimingut. See aga olevat olnud vaid üks tundeväärtus; armetuks muutumise tunne olevat olnud palju selgem, palju piinavam, küllap ta sellepärast ärkaski üles.
Lävepakk viitab üleminekule: lävel seisma. Üleminekukohal peab teoks saama vasikatapmine, vasikas tuleb ohverdada. See pilt meenutab loomaohverdust, nagu me neid teame ka Vanast Testamendist.
Iidse arusaama järgi paikneb veres hing. See ei tohi kaotsi minna, sest see kuulub Jumalale. Kuid see, milles hing asus, tuleb hävitada, tuleb ohverdada, peab toimuma mingi muutus. "Vasikas" ühendas unelejat elurõõmuga, vitaalsusega, ohjeldamatusega, naiivse oleluslustiga. Vasikas viitab nooruskujutlusele. (Juba Luther ütles: "Teil on veel liiga palju vasikaliha!") Elena peab ohverdama vitaalsuse ja oleluslusti, nooruslikkuse, muretuse, ilma et selle olemus - veri - kaotsi läheks. Unelejalt nõutakse tohutut ohvrit; pole ime, et tal sealjuures halb hakkab. Ohver võtab temalt viimase jõu. Voolav veri näitab tunnet küllust, mis seal voolavad - ja mis tuleb kokku koguda. Vere kogumine vanni paistab Elenale "kummaliselt püha". Olemuse säilitamine kellegi käsul, keda pole olemas - Elena lihtsalt teab, et see on juhtunud -, ei viita mitte üksnes peaaegu lahendamatule ülesandele, vaid ka pühalikkusele, tähenduslikkusele, kuigi vahetut tähendust uneleja mõista ei suuda.
Unenäos peab Elena üle astuma lävest, kus läheb tarvis sisemist küpsust: kaalul on nooruslikkus, vitaalsus, seksuaalsus, kõik elav. Sellest aga ei tohi midagi kaotsi minna, see kuulub tema olemuse juurde, seda tuleb vaid teistsugusel kujul läbi elada.
Elena tõlgendas unenägu kui reageeringut oma täiesti muutunud elusituatsioonile: armastatud mees oli haiglas suremas. Ta mõistis, et peab täiskasvanuks saama, et muutuma peab ka nende suhe. Ikkagi hämmastas teda tookord, miks see talle nii raske pidi olema, nagu unenägu kuulutas. Hiljem ta ütles: "Selle unenäo põhjal võiks jällegi mõelda, et see olen mina, kes sureb." Kindlasti annab see unenägu märku muutusest, mida Elenalt nõutakse; kuid unenäo-mina ei sure, ta saab surma, võttes osa vasika tapmisest ja selle vere kokkukogumisest. Ent unenäos sisaldub ühtlasi viide tulevikule; kui mõeldud oleks ainult surma, siis pidanuks veri ka laiali voolama.
Kolm päeva enne surma nägi Georg unes:

"Ma näen metsa, mida on äkitselt tabanud torm. Kuused on risti-rästi maas. Kohal on metsatöölised. Nad laadivad puid ja veavad need ära. Ma panen imeks, et mets, mis näis olevat tulvil jõudu, ei suutnud tormile vastu seista. Vaatan nukralt pealt."

Selles unenäos kohtume taas loodusjõuga, mis on tabanud metsa. Ning mets - mis näis olevat tulvil jõudu, nagu näis olevat tulvil jõudu ka Georg - murti maha. Puu, mis langeb, võib muu hulgas olla võrdpilt inimesest, kes sureb; vähemasti on see vitaalsuse murdumise võrdpilt. Georg ise küsis endalt, kas tahtis see unenägu talle märku anda lähenevast surmast, arvas aga siis, et see võiks ju tähendada ka seda, et tuleks teha puhastustööd, et tema haiguse jäänused tuleb likvideerida, et ta saaks alustada uut elu.
Mõeldavad on mõlemad tõlgendusvõimalused. Ning Georg näitab oma interpretatsioonis, et ta on valmis niihästi surema kui ka edasi elama.
Unenäos vaatab ta nukralt pealt. Kübler-Ross tõestab, et teatud faase, mida teeb läbi uneleja, teeb läbi enne surma ka surija. Nukrutsemine polnud Georgi puhul täielikult nähtav - jäi talle ju selleks ka väga vähe aega. Nähtav oli tema puhul mitte tunnistada tahtmise faas, mis ilmneb ka esimeses siin kirjeldatud unenäos, samuti tema reageeringus Elena loodusõnnetuse-unenäole. Siin selles unenäos oli nukrus Georgile väga tähtis. Sellest unenäost Elenale rääkides ütles ta, et tundnud tohutut nukrust, ja hiljem rääkis ta hüvastijätust. Sealjuures valdas teda suur härdus, ta loetles, mida kõike ta veel teha tahaks, kelle peale ta verine olevat, kelle vastu ta olevat ebaõiglane olnud, kuid tunnistas ka, et elu olevat ilus olnud; ta meenutas oma elu episoode, mille nimel olevat tasunud elada. Kuigi Georgi puhul oli surmaelamus vaevalt mõeldav, nagu see on ehk mõeldav inimeste puhul, kes hääbuvad pikkamisi, näib mulle, et leina esimesed faasid on juba ilmsed.
Elena nägi ööl enne Georgi surma unes:

"Ma näen televiisoriekraani. Selle ülemine pool on hele, alumine pool tumedam. Üle ekraani jookseb kolm valguskiirt, paremalt vasakule. Kui üks valguskiir on läbinud kolmandiku ekraanist, langeb ta alla. Näib, nagu ta kustuks. Kuid siis märkan, et ta jätkab oma teed all, ekraani tumedamal poolel. Mõtlen Georgi peale ja ehmun. Teine valguskiir hakkab võbisema, kuid muutub peagi rahulikuks. Keegi ütleb, et see olevat proua X-i valguskiir. (Tollel naisel oli mõne aja eest südameinfarkt, kuid nüüd läheb tal taas hästi.) Ka kolmas valguskiir hakkab värelema ja langeb ekraani lõpus alla. See valguskiir kuulub proua A-le - tean seda tahestahtmatult -, naisele, kes on mulle väga lähedane. (Too naine suri neli aastat hiljem, noores eas.) Ma ärkan, olen väga rahutu."

Loomulikult mõtles Elena otsekohe Georgi peale, kelle südametegevust kanti juba pikemat aega ekraanile üle. Talle oli selge, et see unenägu polnud viide südameseiskumisele, kuid tema luges valguskiire allalangemisest välja selle inimese surma, kes oli talle olnud valgusetaolist. Unenägu ei räägi kukkumisest tühjusse, vaid kukkumisest teise sfääri, kus valguskiir küll jätkub, kuid on veel vaevu nähtav. Üks valguskiir on identne proua X-iga ja see kinnitab, et unenägu haakub surmaga.
Elena ütles end olevat nüüd teadnud, et Georg sureb. Teisest küljest aga olevat ta ka mõelnud: unenägu tahtvat talle öelda, et surm polevat sugugi lihtsalt surm, et elu minevat edasi, ainult juba nii, et meie oma meeltega teda vaevalt tajuda suudame.
See unenägu oli Elenale üle pika aja suureks lohutuseks. Tema, kes ta polnud kunagi tahtnud tunnistada elu pärast surma ja oli spekulatsioonidele sellel teemal reageerinud kui odavale katsele jagu saada hirmust, oli selle unenäo põhjal järsku veendunud, et inimene, keda on armastatud, ei saa surra, et ta elab edasi piiratud inimteadvusele tunnetamatul või vaevalt tunnetataval kujul.
Kui vaatleme Elena kolme unenägu enne Georgi surma omavahelises seoses, siis ilmneb, et need unenäod kuulutavad suurt lahkumist, mida kujutatakse ka katastroofina ja mis näitab, kuivõrd tohutut muutumist Elenalt nõutakse. Elena instinktiivne reageering kahele esimesele unenäole, tunne, et teda ennast ähvardab surm, viitab minu meelest selgelt sellele, kui väga me "kaasa sureme", kui sureb armastatud inimene. Unenäod trööstivad vähe, välja arvatud viide sellele, et Elena ei hukku, et ta suudab selle millegi kohutava sissetungi veel taluda. Väike lohutus oli Elenale vahest selles, et ta koges vere kokkukogumist küll kui kohutavat, aga ühtlasi ka kui "kummaliselt pühalikku" toimingut, et talle sai nähtavaks teatud tähendus. Viimane unenägu näitas, et surmahetk on käes; see lohutas Elenat ja pani teda mõistma, et surnud - ehkki mitte enam selgesti nähtavalt - elavad koos meiega edasi. Selle unenäoga, mis ühtaegu loomulikult rõhutas saatuse paratamatust, juba "ennetati" leina. Sellega, et uneleja sai esimese pildi elust pärast surma, juhiti otsinguhoiak, mis kaotuse puhul alati tekib, õigetesse rööbastesse.
Schelling kirjutas pärast oma naise Caroline surma (1809) teose "Looduse seosest vaimudemaailmaga" (1810/11). Kaotusvalu sundis teda surma üle mõtteid mõlgutama. Ta ütles: "Miski ei suuda enam mu meeli täita ja mind lohutada peale suhtlemise kõrgema maailma asjadega, ainult selle kaudu lõpetan valulise lahusoleku." Oma mõtisklustes jõuab ta lõppjäreldusele: "`Et me oma sisimas olemuses` surnuga ühendatuks jääme!..."
Umbes selliseid, veelgi kaugemale minevaid mõtteid avaldab Gabriel Marcel, kui ta ütleb: "Olend, keda ma armastan, on ikka veel siin, kuigi ta on surnud."
Pole raske kujutleda, et inimene, keda me oleme armastanud, elab seni koos meiega kaasa, kuni ta on meie mälestustes; kuid ei saa ka jätta tähele panemata, et kehalise manuluse puudumine muudab seda vahekorda täielikult. Ka juhul, kui leinaja vahest üritab surnuga kontakti jääda mõne maailmavaatelis-religioosse ühenduse kaudu, ehk ka spiritistlike seansside kaudu, tuletab just kehalise juuresoleku kaotus talle armastatud inimese surma ikka jälle valuliselt meelde ja osutab põhilisele erinevusele võrreldes ajaga, mil too oli kehaliselt olemas.
Ööl pärast Georgi surma nägi Elena unes:

"Ma emban Georgi, ma tunnen end talle väga lähedasena, õrnus ujutab mind üle. Järsku tunnen, kuidas ta muutub üha külmemaks, ta sureb mu käte vahel. Olen ülimas ahastuses. Ma tean, et miski ei too teda enam mulle tagasi, et ma ei saa teda enam iialgi emmata, et ma ei saa teda enam iialgi tajuda."

Selles unenäos kogeb Elena surmaelamust veel kord väga intensiivselt. Sealjuures kujutatakse kehalist koosolemist imeilusana, siis aga selgub, et kehaline koosolemine pole enam võimalik. Ühtlasi nähtub, kuidas Elena teostub just selle läbi, et Georg on surnud. Võimalik, et see unenägu kompenseerib Elena fantaasiad, mis tal olid tekkinud ühenduses viimase unenäoga allakukkunud valguskiirest; need fantaasiad tipnesid uskumuses, et surnu eksisteerib mingil viisil edasi. Nüüd ütleb unenägu selgesti: eksisteerib edasi, kuid mitte kehaliselt. See unenägu võib ka kompenseerida Elena ärkveloleku seisundit veidi aega pärast Georgi surma: nagu kõik inimesed, ei tahtnud temagi surma tunnistada. Vahetult pärast Georgi surma oli ta tardunud, tundetu, masinlikult lõpetas ta tegevusi, mis nõudsid lõpuleviimist, ning ütles ikka jälle, et küllap ta näeb und, kindlasti olevat see vaid kohutav unenägu, teades väga hästi, et see polnud kohutav unenägu, millest võib ärgata, vaid kohutav reaalsus, millest samuti peab ühel päeval ärkama.
Mitte tunnistada tahtmise faasi, tardumust, tundetust, peetakse üldiselt esimeseks faasiks pärast suurt kaotust. Muide, ka leina esimeseks faasiks juhul, kui keegi saab teada, et tal on tõenäoliselt mingi ravimatu haigus.
Unenäo ülesanne võiks olla juhtida uneleja tunnistama kaotust. Enesestmõistetavalt ei suuda Elena seda veel teha, kuid mulle tundub, et unenägu viitab siiski sellele, et surma peab tunnistama, teadvustama enesele kooselu põhiline muutus, nimelt kehaline eemalolek. Enamik surma ja leina uurijaid on ühel meelel selles, et kui kaotust tõesti tunnistatakse, kui selles suudetakse koguni näha mingit mõtet, on lein lõppenud.
Kaks päeva pärast Georgi surma nägi Elena unes:

"Saan suure paki kirju. Need on kirjad, mis ma olen kirjutanud Georgile. Tean, et need pole kaugeltki kõik, siin on ainult need, mis mulle veel mingil määral korda lähevad. Kaasas on ka üks Georgi kiri. Ta kirjutab: `Sa ei suuda üldsegi ette kujutada, kui oivaline see oli, kui ma sellele lipule järgnesin.` Ta on maalinud lipu: sinine lipp krooniga, krooni all tuli.
Olin kirja üle õnnelik, kuid ka nukker ja eelkõige väga vihane, et ta oli mind selle lipu pärast maha jätnud."

Kirjad mängivad Elena ja Georgi suhetes väga tähtsat osa; mõlemale meeldis kirjutada teineteisele tühistest igapäevasündmustest, ja eriti sellel ajal, kui Georg oli haiglas, kirjutas Elena talle tihti, vahel mitu korda päevas.
Selle, mida Elena on Georgile kinkinud, kirjad, tema teated, nende armastuse ja vahekorra kajastuse, saab Elena tagasi. Need kirjad puutuvad veel mingil määral temasse, nii nagu ei tohiks ka armastus koos armastatuga lihtsalt surra. Elena peab veel kord teatavaks võtma, mis oli oluline neile mõlemale ja mis oli oluline isiklikult temale; sest need on tema kirjutatud kirjad.
Leinamise selles osas heliseb kaasa tõsiasi, et kirjade tagasisaamine sümboliseerib vahekorra katkemist surma tõttu; et Elena ei saa tagasi kõiki kirju, vaid üksnes need, mis talle midagi tähendavad, siis on pearõhk ikkagi üleskutsel võtta veel kord teadmiseks, mida kõige tähtsamat ta oli sellesse vahekorda andnud, ja võtta teadmiseks ka see, et armastus, mis neis kirjades väljendub, pole sugugi kadunud. See oleks vasikatapu-unenäo veri, mida ei tohi valada, mida aga ka ei jää vähemaks.
Georg annab teada, et ta järgnes mingile lipule. Näib, et ta järgnes millelegi, mis oli talle väga tähtis. Temas väljendub rüütellikkus: järgneda lipule, pühenduda mingile ideele - ja pühenduda tingimusteta -, nagu lipu kaudu ilmsiks tuleb. Kuid millisele ideele?
Lipu sinine põhi võiks viidata vaimsele taustala, millel põleb tuli, soojendava ja hävitava kire sümbol. Võiks öelda, et see kirg oli tema elus põhiline, kroonis ehk tema elu. Lipp näib viitavat saatusele, millele Georg on järgnenud. Unelejale ütles unenäo see osa, et surm oli Georgi saatus - et see oli tema surm; midagi juhuslikku siin polnud. See sõnum sealtilmast tegi Elena algul väga õnnelikuks. Ent niisama hästi võiksime öelda, et unenäo selles osas püüab ta intuitiivselt taibata Georgi surma tagamaid ja et tema hing otsib selles mõtet: Elena tahaks mõista; sest ta ei saa sellest surmast aru.
Tähtis on ka see, et emotsioonid, mis olid unenäos vilksatanud, jäid ärgates püsima: rõõm, lein, viha. Rõõm sellest, et suhe ei katke, sest seda kartis Elena pärast viimase öö unenägu; lein, sest kõigest hoolimata oli Georg surnud; viha, sest teda oli maha jäetud: Georg oli koguni rõõmuga läinud lipu, oma eesmärgi suunas. Unenägu juhatas sisse faasi, milles uneleja elab kõiki neid emotsioone sügavalt läbi, eriti viha selle pärast, et Georg oli ta maha jätnud. Nimelt oli see ka tema enda arusaam, et kõige esmast eesmärki tuleb tingimata järgida; ka tema meelest oli see mõttekas, ning ta adus, et ta ei saa esmase eesmärgi järgimist, mida ta oli Georgis imetlenud, nüüd hukka mõista. Kõigest hoolimata oli ta vihane ja nukker. Niisiis oli see unenägu suuresti aidanud tal üle saada Georgi surma järgsest absoluutse tardumuse faasist, mis kaasnes soovimatusega tunnistada, et Georg on surnud, ja jõuda leina teise faasi, milles sai võimalikuks väljendada leina ja viha.
Elena viibis sellel ajal sageli sõprade ringis, keda mõlemad olid tundud ja keda ta oli toeks kutsunud. Sageli üritasid sõbrad rääkida surnust ning möödaminnes mõjustada Elenat Georgi enam mitte ainult idealiseerima, vaid nägema temas ka vihaleajavaid jooni, nagu ehk Georgi pühendumus oma eesmärgile, kusjuures jäid hooletusse suhted Elenaga. Vestlustes ilmnes, et pole sugugi lihtne surnust "halba" rääkida, et meis on juurdunud käitumisnõue: "Surnutest räägitakse ainult head." Ehkki teame, et see põhimõte teeb haiget, takistab mõttevahetust surnuga, tavatseme ikkagi surnut idealiseerida, sõpruskond lausa kippus Georgist rääkima, tema kordaminekutest ja tema iseloomujoontest, otsekui püüdes teda niimoodi enda keskel näha. Vestlus surnust pärast surma näib kandvat mitut eesmärki. Elustuvad selle inimesega seotud tunded ja neid saab väljendada, neid peab väljendama. Niimoodi on võimalik lahendada ka probleemid, mis on lahkunuga seoses veel jäänud; samuti saab siin väljendada viha, mille kutsub esile mahajäetus. Ent sellisel kõnelusel näib olevat ka veel eesmärk lahkunu "üles leida". Sest kui leinajad "otsivad" surnut, ja see on loomulik, et meie, inimesed, vastame kaotusele otsimisega, siis tähendab otsimisfaas seda, et me pole kaotusega leppinud.
Pärast seda, kui Elena oli - vähemasti näiliselt - omaks võtnud, et Georg on surnud, ja ta oli tardumusest ärganud, vaheldus "hootine viha" saatuse vastu, solvumus elu peale, mis oma olendeid üksnes hukata oskab, vaikse leina faasidega. Elena tundis, et ei tea enam, mida tahab või teeb. Nii see oligi, ent see on hea eeldus kaotuselamuse seedimiseks. Mis Elena puhul puudus - võrreldes enamiku leinajatega -, oli süütunne. Seletuseks võib olla see, et Elena ja Georg olid rääkinud täiesti avameelselt, kui üks või teine tundis end olevat "ohver". Peale selle oli mõlemale selge, et pole võimalik elada koos, jäämata teineteisele kas või pisutki võlgu. Enesesüüdistus ei tõusnud pinnale. Elena arvates oli ta teinud kõik, mida säärases situatsioonis teha saaks.
Elena paistis ennast valitsevat. Tema päevikus on sellest ajast sissekanne: "Olen väga rõõmus sõprade toetuse üle, mul on tunne, et vajan enda ümber inimesi, kes mu keha koos hoiaksid, muidu puruneks see tükkideks." Seega tundis Elena end ikkagi ohustatuna, ta vajas kaasinimeste soojust, et ohtu taluda.
Nädal pärast Georgi matust, mille kohta Elena arvas, et sellest polevat mingit kasu olnud ei surnul ega elavatel, nägi ta unes:

"Ma ootan Georgi. Ta tuleb, istub puu alla pingile. Ta annab mulle paberilehe, mis on mingi pruuni ainega täis kirjutatud, kuid peegelkirjas. See on teadusliku töö kavand. Loodan, et suudan seda lugeda. Peale selle kingib Georg mulle kummipaela. Vaatan talle pisut jahmunult otsa ja küsin: mis ma selle pärandiosaga peale hakkan? Taipan kohe oma taktitust ja olen enda peale vihane: olin talle tema surma meenutanud. Nimelt tean kogu selle unenäo kestel, et oleme ta matnud. Aga ühtlasi näen, et ta on täiesti elus."

Selles unenäos on oletatavalt tõesti tegemist surnu pärandiga: teadustöö kavand, mida aga ei saa niisama lihtsalt üle võtta, vaid mida peab peegeldama, kuni see on loetav, seega arusaadav.
Elenal polnud aimugi, mille kohta kavand käis. Huvi pakub tekstikirja pruun värvus. Pruun kui emakese maa värv, ka sarka katva mulla värv. Kas ei viita paberileht mitte neile kavandeile, mis Georgist veel järel ja mille jätkajat näeks Georg meelsasti kelleski, kes tema soove tunneb, või on see kavand tõesti seotud tema surmaga? Elenale oli selge: unenägu andis teada, et Georg võib seda erakordselt virgutavat osa, mida ta oli Elena elus etendanud, edasi etendada ka sealilmas, kuid Elena ei tohtinud virgutust niisama üle võtta, ta pidi seda peegeldama, üle kandma inimsuhetele. Siit ta järeldas, et pärast surma võiks maailma olla meie sisemaailma peegeldus. Kummipaela tõlgendas ta kui jätkuvat vastastikust seost; olla küll seotud, kuid nõtkelt - vastupidiselt fikseeritud seotusele.
Elenal oli sel ajal kalduvus võtta Georgi unenäokuju kui objektiivset, reaalset kuju, mis laskis talle surnuteriigist sõnumeid läkitada. Need igaöised kokkusaamised Georgiga lohutasid teda suuresti, kuid ühtlasi panid ikka jälle leinama. Ent samuti tuleb ilmsiks, et ka tema unenäo-mina taotleb mingit eemaldumist: ta meenutab Georgile üha, et too on ju surnud; seega meenutab ta endale, et suhe on muutunud.
Kui seda unenägu vaadeldaks väljastpoolt, siis ehk nähtaks Georgi esindamas seda, mis Elenas on võrsunud suhetest Georgiga. Ning siis ütleks unenägu, et Georg on küll surnud, aga see, mis Elenas on võrsunud, jääb elavaks, innustab teda, vahendab talle ka seotustunde, ehkki tegelikult on kontaktside katkenud. Unenägu paistab seda kahekordsust väga tugevasti rõhutavat: ühelt poolt teadmine, et side on katkenud, teiselt poolt kogemus, et see, mis seose kaudu on elustunud, toimib edasi ja nõuab teostamist. Selle arutluse põhjal oleks mõttekas, kui Elena mõne Georgi kavandi lõpuni viiks ja niimoodi teisendaks virgutava rolli, mille ta seni on projitseerinud Georgile, omaenda algatusvõimalusteks.
Selles unenäos näib ikka veel kajastuvat Georgi otsimine, mida siiski ei maksaks vaadelda ainult kui soovimatust tunnetada kaotust. Küllap peitub siin ka mõte leida iseendas üles see, mis on kujunenud suhtest lahkunuga, vaadata, mida kordumatut on sellesse suhtesse jäänud - see enesestmõistetavus, mida tuleb jällegi taastada. Pole ju tõsi, et kui inimene on surnud, siis muutub olematuks koos elatud aeg; vastupidi: koos veedetud aega, tükk elu, mis on koos elatud või elamata jäetud, saab inimese surma puhul veelgi nähtavamaks.
Asjaolu, et sellel ajal käsitas Elena unenäo-Georgi kui sealtilma saadikut, näitab, et tema ei olnud veel vanade suhete taastamise teenistuses, aga ikkagi vähima võimaliku muutuse teenistuses, mis surma palge ees üldse mõeldav.
Säärane hoiak on üsna tüüpiline. Bowlby ja Parkes mainivad otsimisfraase, kus surnud abikaasat tunnetati kas täiesti reaalsena, ehkki mitte nähtavana, või siis kellenagi, kes parajasti viibib küll sealilmas, aga kellega saab igal ajal ühendusse astuda. Vaevalt on võimalik sellele tähelepanekule vastu vaielda nii kaua, kui kellelgi pole täpsemaid andmeid sealilma kohta. Nii kaua, kui leinajal on elav suhe surnuga, nii kaua, kuni surnu veel tema hinges nõnda elav püsib, et ka kahekõned on võimalikud, ei ole ta valmis mõistma, et see on üksnes mälestus, fantaasia, millel on küll tohutu väärtus, aga mis ei suuda asendada vestlusi partneriga enne tolle surma. Surnu juuresolek on hoopis midagi muud, ehkki seda elatakse veel läbi kui juuresolekut. Just seda täielikku muutust peab leinatöös sammhaaval tunnistama hakkama. Kuid alati on oht, et leinaja üritab harjumuse sunnil päästa, mida veel päästa annab. Lohutust annab see palju, ainult et lein venib pikale.
Kolm nädalat pärast Georgi matust näeb Elena unes:

"Georg kirjutab mulle kirja. Ta palub, et ma teda külastaksin, ja nimetab kohtumispaigana piiriäärset raudteejaama. Kohtume. Oleme rongis, koos teiste inimestega. Mingis kohas peame kõik väljuma, ainult Georg tohib edasi sõita ja peab edasi sõitma. Üritan kõigekõrgemalt paluda, et tohiksin edasi sõita, et tohiksin Georgiga kaasa sõita. See kõik ei aita. Kõigekõrgem ei võta mind jutulegi.
Jätame hüvasti - olen nagu puuga pähe löödud. Pean hakkama otsima rongi, mis tagasi sõidab. Tolles rongis on palju inimesi, mul on nende ees hirm, ka pole seal minu jaoks kohta. Seisan kahe vaguni vahele. Ärkan läbipekstuna..."

Elena peab nüüd veelgi kindlameelsemalt Georgist lahkuma. Ent lahkumine teostub eeskätt taaskohtumise kaudu. Selles kohtumises ja siiski lahkumise sunnis näib ühtlasi peituvat selle leinafaasi kahetisus: me peame surnutega tegelema. Oluline on mõelda neist hästi, olla jätkuvalt tänulik, mis omakorda hõlbustab otsingut. Unenäo jällenägemised mõjuvad leinajale väga kosutavalt. Kuid ühtaegu peame looma surnutega distantsi, lahkumist kainelt tunnistama. Seda suudame ainult siis, kui hakkame mõistma surma olemust.
Lahkumine annab endast märku juba unenäos näidatud kohtumispaiga kaudu: piirijaam. Piirist tuleb üle astuda. Georg peab piiriületusel kaugemale minema kui ükski teine. Uneleja tahaks surmateekonda jätkata koos armastatud mehega. Elena tunneb sellel ajajärgul tugevat tõmmet "teispoolsusse"; mitte et ta tahaks tingimata oma elule lõppu teha, vaid ta on uskumatult surmakartmatu. Seegi näib olevat, nagu on kinnitanud ka Bowlby, leinajate tüüpilisi jooni, vähemasti esimestes leinafaasides. Mis mõtet on enam elada, kui armastatud inimene on surnud? Veel sügavamale minnes: mida on pärast seda kaotust üldse väärt "minu elu"?
Unenäos aga saadetakse Elena tagasi. Õige rongi leidmisega on suuri raskusi. Alguses ta ei tahagi tagasi, tahab "kõigekõrgemas kohas" läbi suruda, et ta tohiks kaasa sõita. See "kõigekõrgem" koht meenutab Elenale Kasacki raamatut, mida ta oli kunagi lugenud: "Linn jõe taga". Selles raamatus, nii nagu ka Elena unenäos, kujutatakse teekonda üle jõe surnuteriiki. Et elada teispoolsuse riigis, läheb ka tolles raamatus vaja salapärase "kõrge komissari" luba. Elenale meenub, et raamatus kirjeldatakse, kuidas jõetagusesse linna kutsutakse inimene, kes pole veel surnud - juhatama arhiivi, milles säilitatakse inimkonna vaimuvara. Talle meenub ka, et arhivaaril lubatakse jätkata armusuhet surnud naisega, ja et lõpuks tuleb ta tagasi, sõidab rongiga mööda maad ringi ja räägib inimestega, kes teda kuulata tahavad. Elena mäletab, mis raamatus kirjas seisab: mida rohkem inimesed teavad surmast ja surnutest, seda rohkem on neil elu-usku.
Elena näib end liialt samastavat tolle arhivaariga. Kas tahab ta lihtsalt surra või koos armastatud mehega tükikese maad surma suunas minna ja siis samuti tagasi tulla ning rääkida inimestele nagu too arhivaar, mida ta teab? Selles soovis näib minu arvates peituvat soov millegi ihaldusväärse järele, mis väljendub ka selles, et luba tuleb küsida mingilt kõigekõrgemalt olendilt, kelle juurde ta ei jõuagi. Vajadus ihaldusväärse elamuse järele on mõistetav situatsioonis, kui tuntakse end tükkideks kistuna. Ihaldusväärne elamus viiks otsemaid uue enesekogemise juurde. Kuid Elena peab piiril tagasi pöörduma.
Tagasisõit on raske. Elena tunneb end unenäos inimpelglikuna. Samamoodi tunneb ta end ka ilmsi. Aeg, mil sõbrad võisid kaasa leinata, on möödas. Selles faasis ei söanda Elena enam tuge paluda; ta leiab, et peab taas ise hakkama saama. Kuid ta ei tule veel toime. Ta tegeleb surmaga, küsimustega, mis puudutavad elu pärast surma. Unenägudes Georgilt saadud sõnumeid käsitab ta kui teateid, mida Georg talle saadab teispoolsusest. Ta hakkab teispoolsust igatsema, kontakt elavatega jääb unarusse.
Nüüd aga juhatab unenägu teda tagasi elavate juurde. Tal pole küll veel nende hulgas kohta: ta leiab end "vagunite vahelt", jällegi ühes üleminekus, kuid rong sõidab ikkagi tagasi. Tuleb lakata igatsemast sealpoolsust, soovimast samuti surra. Ta peab laskma Georgil minna; ta peab laskma Georgil minna oma teed, mis läheb tema enda teest üha rohkem lahku, viib täpselt vastupidisesse suunda, ja Elena peab seda käima. Ta peab Georgiga kohtuma, rõõmustama, hüvastijätuks valmis olema, leinama - alles siis suudab ta lahku minna.
Selline meeleliigutus on leina ajal üsna sagedane: mälestus lahkunust muutub ikka uuesti ülimalt elavaks, veel kord elatakse läbi rõõmud, ka viha, hirm ja lein. Just see võimaldab end lahkunust üha rohkem distantseerida. Ühtaegu talletub tundeküpsema leinaja hinge see, mis teda lahkunuga sidus, nüüd juba omaenda elamusena, mida ei saa temalt keegi ära võtta, isegi mitte surm.
Pärast seda unenägu tundis Elena end väga halvasti. Ta ei teadnud enam, kuidas ta peaks tagasi inimeste hulka pöörduma. Miski ei huvitanud teda. Elavate maailm näis olevat tühine. Rõõmutult pühendus ta jälle õpingutele. Mõne nädala pärast üllatas ta sõpru teatega, et ta on end lõpueksamiteks kirja pannud.
Umbes aasta hiljem rääkis Elena, kui tähtis, lausa elupäästev oli talle olnud see unenägu, ja kui tähtis oli olnud ka läbi elada toda "piirisituatsiooni". Enam ei olevat ta end tundnud eemaletõugatuna. Aja möödudes ta märganud, et mõistab nüüd elu palju paremini, äkitselt oskab ta vahet teha tähtsa ja tähtsusetu vahel.
See unenägu juhatab Elena tema maailma tagasi. Armastatud inimese surm vapustab maailma- ja enesemõistmist - siinkohal Elena puhul - niivõrd tugevasti, et ollakse valmis oma elust loobuma. Unenägu viitab alateadvuse pürgimusele maailma- ja enesemõistmist uuesti üles ehitada - ka nendeta, kes on kaotatud. Ühtaegu näitab Elena reageering unenäole, kuidas piirelamuse kaudu saab elu järsku hoopis teised aktsendid, kuidas selle tõttu langeb ära palju juhuslikke asju, teesklust.
Järgnes periood, kus Elena valmistus hoolikalt eksamiteks, aga ikkagi rääkis ta üksikasjaliselt Georgi kaotusest, niipea kui tunded temast võitu said, kas siis mõne unenäo tõttu või selle tõttu, et mingi eluseik tuletas talle Georgi meelde. Selle faasi unenäod äratasid palju mälestusi Georgist; probleemid, mis Elenal olid Georgiga olnud, kerkisid unenäos taas päevakorrale, otsekui oleks Georg veel elus.
Üks unenägu sellest faasist:

"Ma istun Georgi kõrval autos. Ta sõidab nagu hullumeelne, ühtlasi arutledes, kuidas tänavatel otstarbekamalt toime tulla. Oma jutu põhjenduseks vehib ta käte ja jalgadega. Ma vihastan, kärgin tema peale, et tal oleks targem tänavat silmas pidada, keskenduda, muidu tõuseks päevakorrale, mida teha liiklusohvritega. Georg naerab ja lisab veelgi kiirust. Hakkan teda paitama, ta aeglustab sõitu. Olen vihane tema kangekaelsuse pärast ja uhke enda üle, et suudan teda ohjeldada."

See unenägu meenutab Elena ja Georgi vastakust: Georgile meeldis kihutada tohutu kiirusega ja ühtaegu arutleda ka elufilosoofia üle. Elena leidis, et seda on korraga liiga palju, tal oli hirm. Käitumine unes vastas tema käitumisele ilmsi: kõigepealt ta pahandas, ilma et see oleks vähimatki mõju avaldanud, ning siis proovis ta Georgi õrnusega rahulikumaks sundida. Elena pidas Georgi kasvatamatuks, isegi jõhkraks. Ka oma käitumist pidas Elena inetuks, sest ta ju kavaldas - oma jõuetuse tõttu.

Niisuguste unenägude mõjul hakkas Elena mõttes ikka uuesti läbi kaaluma oma vahekorda Georgiga, ka oma käitumist Georgi suhtes. Mida aeg edasi, seda rohkem nägi ta Georgi väärtusi, kuid ka puudusi.
Loomulikult võib küsida, kas pole säärased unenäod mõistetavad ka subjekti tasandil. Georg poleks siis enam selline, milline ta oli enne surma, vaid temas lööksid välja Elena olemusjooned. Tõsi, unenägusid nähakse nii subjekti kui ka objekti tasandil, ja iga kord saab kooselu uusi jooni juurde. Tähtis on, et just leinajate unenägusid seletades ei mindaks liiga kiiresti üle subjekti tasandile, mis näitaks ka partnerit uneleja aspektist ja niimoodi ei saks kunagisest vahekorrast täit pilti. Samuti tundub uueks enesemõistmiseks oluline olevat, et leinaja näeks, kuidas ta ise viimase vahekorra aegu käitus. Eks mõjutanud suhteid ka leinaja käitumisviis, ainult et partneri eemalolek võimaldab näha seda selgusega, mis varem oli vaevalt mõeldav.
Umbes kolm kuud pärast Georgi surma näeb Elena unes:

"Georg lamab puusärgis, mis on pealt avatud. Võin näha, kuidas ta seal sees lamab, otsekui magaks. Pean talle mingisuguseid ravimtaimi peale laotama. Ka arstid on seal, nad käivad toimekalt edasi-tagasi, haiguslood kaenla all, kuigi teha pole midagi. Minu küsimuse peale, mida nad siis ootavad, ütlevad nad, et Georg võivat iga hetk üles ärgata.
Vaatan lõbustatult sarga peale. Ja tõesti, Georg hakkab end väga pikkamisi liigutama, keerab end külje pealt selili. Hõõrub silmi, näeb mind ja ütleb: `Kuule, sina, see polnud üldsegi lõbus.` Ilmselt pidas ta silmas aega, mille oli sargas mööda saatnud. Ta tõuseb, rahustab arste ja ütleb, et tahtvat nüüd koos minuga metsa jalutama minna.
Me läheme ära. Ma kuulen meile mõlemale hingelähedast muusikat. Kõnnin tema kõrval ja mõtlen, kas see on nüüd Georgi vaim ja miks on vaim nii kehaline. Georg ütleb: `Ma võin sinu juurde jääda.` Leian, et see on küll ilus, aga meie vahekord on täiesti muutunud, see tundub mulle olevat osa minust. Jalutuskäigul kohtame minu sõpru, me läheme kõik koos, meid saab üha rohkem."

Piirijaama-unenäos kajastus hüvastijätt, selle äratundmine, et surnul on teine tee kui mahajääjal, aga selles unenäos lähenetakse jälle, ehkki uuel viisil: "Meie vahekord on täiesti muutunud, see tundub mulle olevat osa minust." Asjaolu, et Georg lebab sargas, võib tähendada, et Elena on Georgi surma lõpuks tunnistanud. Avatud puusärki võib seletada nii, et Elena suudab surnule ka otsa vaadata, et ta suudab tema surmaga leppida.
Shveitsis nimetatakse puusärki ka surnupuuks. Siit nähtub tema seos õõnsa puutüvega: sark, mis on tehtud puutüve puust, kaitsev emasüli, mis surnu enda rüppe võtab, võiks viidata muutusele.
Unenäos saab see muutus teoks. Kõigepealt on nähtav muutumise lootus. Miks muidu laotab unenäo-mina ravimtaimi, kui muutumise lootust ei ole? Ka arstid haiguslugudega loodavad muutusele; nemad koguni räägivad sellest. Unelejale on see kindlasti meelepärane, kui see mees taas üles tõuseb. Ma usun, et küllap nood arstid muretsevad unenäo-mina pärast vähemalt niisama palju kui Georgi pärast.
Unenäos on surnuist ülestõusmise juhtum. Seda võib jälle kaksiti mõista. Elena mõistis seda nii, et Georgil kui surnul oli seljataga esimene muutusefaas, ja et sellepärast sai ta nüüd taas Elenale lähemal olla. Niisugust selgitust pole võimalik tõestada, aga ka mitte ümber lükata. Ent igaüks, kes on kellegi kaotanud, seletab surnu väljailmumist unenägudes kui ilmsi juhtuvat sündmust.
Ent ülestõusmist võib mõista ka nii, et Elena astus oma leinas uude faasi: "Kuule, sina, see polnud üldsegi lõbus" võiks kehtida ka Elena kohta: aeg, mil Georg oli sargas, niisiis oli tõesti surnud, oli talle kindlasti väga raske. Rongi-unenäos oli viide, et Elena tahtis Georgi lihtsalt veel omada, ja et ta pidi Georgi vabaks laskma, kuid see unenägu näitab, et ta tohib taas rohkem kogeda Georgi lähedust. Võib-olla just sellepärast, et ta ei ole enam niiväga Georgi külge klammerdunud, on ta suuteline vastu võtma teistsugust suhet, mis unenäos avaldub muusika, nende ühtekuuluvussümboli kaudu. "Ma võin sinu juurde jääda" võib tähendada, et Elenal on nüüd võimalik endale hoida kõik see, mida Georg talle tähendas, seda ise läbi elada, sellega kontaktis olla. Eelkõige peaks see seotus olema tundemaailmaga.
Niisiis võib järgneda ka uus eluhoiak, mitte selles mõttes, et Elena unustaks kooselu ja leina, mis siit on kujunenud, vaid nii, et see kooelu on nüüd osa temast endast. Uus eluhoiak avaldub unenäos ka selle kaudu, et välja ilmuvad sõbrad, et tagasitee teiste inimeste hulka on olemas - vastupidiselt rongi-unenäole, kus lõi välja inimpelgus.
Unenäod, kus surnud puusärgist üles tõusevad, paistavad olevat sagedased. Olen neid kuulnud mitmes variandis kaheteistkümnelt inimeselt, kes olid kaotanud kellegi väga lähedase. Muidugi võib olla, et kaasa mängib kristlik ülestõusmise idee, kuid see ei vähenda nende unenägude tähtsust. See tähendaks siis vaid seda, et ülestõusmismõte kuulub loomuldasa inimelu juurde.
Veel üks sellesisuline unenägu, mida nägi viiekümne ühe aastane naine:

"Üritan parkida autot Enge raudteejaama juures. Väljudes näen umbes 20 meetri kaugusel enda ees lautsil avatud sarka. Tean, et seal sees on Helmut. Ent Helmut on juba viiskümmend päeva surnud, ta peaks kõdunenud olema, vaatan siiski korraks järele. Mul on hirm. Astun lähemale. Sarka enam pole, kuid Helmut lamab lahtise taeva all, seljas pikk tumeroheline hommikumantel. Ma ei suuda näha tema nägu, või vahest ei usalda ma ennast, kuid keha tahan puudutada. Ta liigutab ja keerab ennast talle ainuomasel viisil ringi. Vaatame teineteisele otsa, ilma et ütleksime ainsat sõna, siis lähen ära, mind täidab ühtaegu hämmeldus ja rahuldus."

Nagu Elenagi unenäos, pöördub "kõrvale pööratud" lahkunu taas oma naise poole; endale otsa vaatamine näib olevat tähtis. Küllap on tegemist uue situatsiooni tunnetamisega.
Parkes mainib umbes samasugust unenägu:

"Ta lamas sargas, sellel polnud kaant peal, ning äkitselt elustus ja tuli välja. Olin tohutult rõõmus, et ta jälle siin on, ärgates küsisin endalt, kus ta küll olla võiks. Kõik oli olnud nii selge, et pidin ühtaegu nutma ja naerma. Vaatasin talle otsa, ja ta avas suu. Ütlesin: `Ta elab, ta elab!` Mõtlesin: Jumal tänatud, nüüd saan temaga jälle rääkida."

Parkes toob esile, et see on tüüpiline kaotuseunenägu, tõlgendatav ainult soovide täitumisena. Mulle näib see seletus olevat liiga kitsas. Isegi kui siin peaks peegelduma soovide täitumine, tundub siiski tähtis seletada neid unenägusid ka subjekti tasandilt; näha, et ühtaegu teevad nad lõpu leinamise ühele faasile, andes teada, et lahkunu võib taas "kaasa elada" kuigi uuel viisil.
Elena ja Londoni leskproua unenägude erinevus seisneb selles, et Elenale näib ka unes selge olevat, et nüüd valitseb tema ja lahkunud kaaslase vahel teistsugune suhe. Ka Helmuti naine läheb, olles hämmeldunud ja rahuldatud, "ülestõusnud" Helmuti juurest ära. Kindlasti ei tähenda see kunagise suhte taastamist.
Iga kord järgneb sellele tüüpilisele unenäole mingi pööre surmaelamuses: uneleja tunneb, et elu läheb taas edasi; tekkinud on uus enese- ja maailmamõistmine: mõndagi, mis näis armastatud inimese surmaga kadunud olevat, elab allesjäänus vähemasti kaudselt edasi ja seda on võimalik teoks teha. Leinaja mõistab: armastatud inimese surm ei tähenda, et mitte midagi pole enam alles, vaid mõndagi, mis varem jäi "väljapoole" ja mida kogeti koos kaaslasega, saab nüüd läbi elada seespool ja peabki seespool läbi elama - omaenda võimalusena.
Loomulikult on eelöeldu maksev ainult siis, kui lein "õnnestub". Leina "õnnestudes" võib armastatud inimese surm oluliselt kaasa aidata iseeneseks saamisele, individuatsioonile. Surm nii-öelda sunnib välja nuuskima, mida erilist õieti on ühes vahekorras.
Elena unenägu pool aastat pärast Georgi surma:

"Olen tervisveekuurordis. Kõnnin vaevaliselt, sest ilmselt on mul parema jala luumurrud ja haavad, mis peab nüüd terveks ravitama. Küllap jäin laviini alla, ja lausa ime, et ma surma ei saanud.
Unenäopilt muutub: olen ikka veel tervisveekuurordis, soojas vees; ka Georg on seal, ja ma vaidlen temaga elumõtte üle. Minu tees: elu ei saa olla mõttekas, kui surevad inimesed, keda armastatakse, ja elavad need, keda ei armastata. Georg üritab mulle selgeks teha, et elul on mõte just surma tõttu. Ma olen pahane, ütlen selle olevat loba; kui Georg suri, ei paistnud elu mulle üldsegi elamisväärsena, vaid neetud koormana, mida ma pidin kandma. Sukeldun eemale.
Äkitselt mõistan, et iga inimese elus on midagi, mis ületab hetkeväärtused. Seda ei saa sõnadesse panna, kuid järsku olen tunnetest tulvil: mõistus ütleb, et tugineda tuleb tundele.
Väljun tervisveest. Seal on keegi vanem naine, kes ütleb, et minu silmad on täiesti muutunud. Jah, vastan, minus just suri miski. Ütlen seda särava näoga. Ta vaatab mulle jahmunult otsa."

Vahepeal oli Elena üritanud elada nii normaalselt kui võimalik. Ta kohtus sõpradega, lõpetas õpingud. Neile, kes teda lähemalt tundsid, näis ta kurvameelne, enesekeskne, masendatud ja tohutult vapper. Vesteldes viis ta jutu sageli elu mõtte peale.
Unenägu ütleb, et unelejat peab veel edasi ravima ja nimelt tervisveekuurordis. Tervisveekuurordid on otsekui emaüsa, mõnus olemine soojas vees; ja just seepärast, et selline regress on lubatud, mõjub tervisvesi ravivalt.
Elenale Georgi surma tõttu osaks langenud kannatusi kujutatakse luumurdude ja haavadena paremal jalal. Jalad hoiavad meid maa peal, nad annavad kindla asendi ja võimaluse liikuda. Niisiis ei seisnud Elena enam kindlalt jalul ja ta oli minetanud ka liikuvuse. Parema all mõeldakse poolt, mis enamasti on pööratud maailma, teadvuse suunas. Eelkõige just see pool sai ka tabamuse. Elena unenägudest selgub, et kontakt sisemusega polnud katkenud, pigem oli see kaotuse tõttu tugevnenud; kuid katkenud oli kontakt maailmaga. Pole huvituseta, et selles unenäos võetakse taas üles esimese unenäo laviini-teema; üks ring peaks täis saanud olema.
Teises unenäopildis selgub teistsugusel tasandil, mida peaks ravima: mitte jalga, vaid meeleheidet elu näiva mõttetuse pärast.
See, mida Georg ütleb, on tõsi, ainult et abstraktselt: surma palge ees võin rõõmustada, et ma elan; kuid ma ei saa rõõmustada, et ma elan, kui sureb keegi, kellega ma olen lähedalt seotud. Suremise mõte, ka kaasasuremise mõte, on palju tugevam kui rõõm sellest, et sa veel olemas oled.
Seegi kaheliolek näib olevat tüüpiline, kui on kaotatud keegi, keda armastati, aga alles faasis, kus saab kaotust tunnistada: elu pole enam üksnes koorem; elu võib taas olla tohutult värvikas, elamisväärne, kui seda võrrelda surmaga. Kuid ometi teab leinaja, et koos surnuga on ka tema surnud, et ka tema peab uuesti sündima, sündima uuesti ellu.
Asukohtade muutus selles unenäos näib tähtis olevat: unenäo esimeses osas on uneleja tervisveekuurordis, teises osas soojas vees; seal ta koguni sukeldub, leides elumõtte selles äratundmises, et elu on midagi rohkemat kui hetkeseisund. Ehk on sellega tahetud Elena elu täiendada surmaelamusega; ja siis tõuseb ta pinnale, ilmselgelt uuesti sündinuna. Sukeldumises ja taas pinnale tõusmises väljendub Elena muutumine - surm ja taassünd.
Elena silmad ei ole enam sellised nagu varem. Silmades on emotsionaalsed muutused kergesti nähtavad. Seda kinnitab ka uneleja, öeldes, et temas olevat äsja miski surnud. Ta on sukeldunud ja sealjuures kaotanud piinava mõttetustunde; see tunne on "surnud". Ja sellega on Elena jälle ellu ärganud; meelelisuse-tunnetus tähendab uut elu-usku; ja ta on ärganud nimelt sellisesse ellu, mis võib igal ajal asenduda surmaga, nagu Elena on valuliselt tunda saanud. Ning nüüd võib ta - jällegi muutununa - tervisveest välja tulla. Üks tervistusprotsess on lõppenud. Kindlasti aga peab ta veel kord ravi saama; kuid oluline edasiminek tervistumises sai teoks hetkel, kui mõtte ja tunde seos uneleja kaasa haaras.
See unenägu pani Elena jälle elust rõõmu tundma. Tal oli tunne, et ta on toime tulnud suure saavutusega. Nii see oligi. Ta on pühendunud leinamisprotsessile - ja seetõttu suudab edasi elada, suudab taas elust rõõmu tunda; veel enamgi: tema elus on surmateadvusest saanud eneseteadvuse osa.
Mulle tundub see unenäoseeria märkimisväärne põhjusel, et leina suunasid unenäod, ja samuti põhjusel, et neist unenägudest võib saada juhatust, kuidas leinata. Kuigi need unenäod aitavad "kenasti" leinast üle ning kuigi armastatud inimese surma kaudu ja selle kaotuskogemuse käsitlemise kaudu täiustus Elena enesetunnetus, ei saa siiski märkimata jätta, et esialgu koges Elena surma kui katastroofi ja sattus seepärast ise surma äärele. Alles vastupidamine katastroofile, vapustuse talumine tõid kaasa muutuse. Katastroof ja muutus kuuluvad armastatud inimese surma läbielamises kokku. Kui näeme surmas üksnes surma katastroofi, siis peame ta alla suruma, sest katastroof on hirmuäratav. Ent siis peame alla suruma ka leina, sest ta hirmutab meid - ning see toob kaasa mitmesuguseid psüühilisi probleeme, mis tuleb tulevikus ületada. Kui näeme surmas üksnes katastroofi, siis põgeneme "tegevusse surma vastu" või ei suuda enam üldse millestki vabaneda. Kui näeme surmas üksnes muutust, siis unustame, kui palju valu ja ebakindlust võib ta põhjustada; siis oleme liiga meelelised, hakkame surma koguni igatsema ja vabastame end kõigest liiga kiiresti.
See, mis siin on surma kohta öeldud, ei piirdu ainult inimese lõpliku lahkumisega. Surmal on mitu palet: igasugune kaotus, pettumus, ebaõnnestumine, eemaldumine, kaotusega kaasnev ilmajäämine. Eelkõige aga põhjustab kaotusega kaasnevat ahastust partneriga suhte katkemine, see võib vapustada meie enesekogemist täpselt samamoodi, nagu oleks partner surnud. Armastuse ja surma konflikt on igikestev - kuid tegeliku surma puhul seisab ta esikohal.
Elus on hüvastijätud paratamatud, ja et nendest - olgu nad põhjustatud millest tahes - üle olla, peame toime tulema igavikulise hüvastijätuga.

Jätkub siit... UNENÄOD KUI LEINA TEENÄITAJAD

Tagasi sisukorda

Veel raamatutest