LEIN - Süvapsühholoogiline uurimus



UNENÄOD KUI LEINA TEENÄITAJAD

Unenäod provotseerisid Elenat leinama, unenäoseeria lõpp annab teada leinamistöö kordaminekust. Tahaksin tema unenägudest esile tõsta näpunäiteid leinamistööks, seostada neid ka leina-arusaamadega, mida meile esitavad eelkõige Bowlby ja Parkes, ning selle põhjal teha järeldusi praktiliseks tööks leinajatega.
Elena alateadvuses annab oma tulekust märku katastroof (laviini unenägu), mis ähvardab ohustada tema eksistentsi. Esialgu seletab Elena seda unenägu nii, nagu ootaks surm teda ennast. Sama tunne kordub unenäos vasikast, kes tuleb tappa. Elenale antakse teada, et teda ootavad ees muutused, millest jagusaamine nõuab kogu tema jõu. Siiski viidatakse unenäos ka mingile "pühalikule" dimensioonile; seda võid tunnetada transtsendentsina, seda võib tunnetada mõttena, kuid täiesti selgeks saab see aspekt Elenale alles unenäo juurde kuuluvaid assotsiatsioonides. Surm kui katastroof, see on esimene, millega Elena alateadvus kuulutab ette armastatud mehe surma.
Unenäod, mis ähvardavad armastatud inimese surmaga või mingi vahekorra purunemise kui "katastroofisituatsiooniga", on sagedased. Järgmise näitena tahaksin tuua neljakümne viie aastase mehe unenäo, kelle naine oli vähktõppe haigestunud. Selles haigusstaadiumis, millises naine parajasti oli, ei aimanud keegi veel surma.
Mees nägi unes:

"Olen oma aias. Nagu alati istume naisega aialaua ääres. Vestleme millestki. Tühiasjadest. Järsku läheb täiesti pimedaks. Varem oli olnud valge. On hirmuäratavalt pime, otsekui keset ööd. Ma ei orienteeru enam üleüldse. Hüüan oma naist. Ta ei vasta. Tahan küünalt tuua. Ma ei leia enam teed, ei tea enam, kus on maja uks. Hüüan appi. Keegi ei tule. Olen ahastuses."

Mees sidus pimeduse "maailmalõpuga", päikseloojanguga keset päeva. Päev hiljem suri tema naine.
Kui abi vajavad inimesed, kes on säärast kaotust kandnud, siis, näib mulle, on tähtis katastroofiaspekti lõpuni uurida. Peame üritama kaotuse olemust täielikult mõista. Ka see, kes on ise kaotanud armastatud inimese, suudab aidata ainult siis, kui ta ei pea mõtlema, kas ta ise ikka tuli oma kaotusega toime. Seda asjaolu silmas pidades saame teataval määral toeks olla neile, kes on kedagi kaotamas, juba enne kaotust. Kübler-Ross mainib eeltsiteeritud raamatus "Intervjuud surijatega", et viimases faasis, kui haige on oma surmast teadlik, lamab rahulikult ega huvitu enam maailma asjadest, vajavad kodakondsed rohkem abi kui surija. Sellises situatsioonis saab abi mahajääjaile seisneda selgituses, miks surija käitub "äraolevalt", ja sisenduses, et selles, mida nad parajasti üle elavad, ei jää nad üksi. Kui ma ikka uuesti tulen selle juurde, kuidas saaks leinajaid kõige paremini aidata, siis ei arva ma hoopiski, et surmaelamust oleks võimalik leevendada; pean saavutatavaks vaid seda, et inimesed ei tunneks end neis piirsituatsioonides üksi, et nad ennast pisut paremini mõistaksid ja seeläbi oskaksid ka paremini toime tulla surmajuhtumiga. Mitte sugugi pole tarvis surmaelamust lohutuste abi mahendada; kuid tähtis on leinajale sisendada, et ta tuleb toime. Kodakondsetel ei tohiks lasta surijat tema viimsetel elutundidel häirida omaenda meelehärmi ja hirmudega. Kui nad end oma ahastuses päris üksi ei tunne, siis saavad nad rohkem pühenduda surijale, millest sõltub suuresti, kuidas nad tulevikus võtavad vastu omaenda surma. On tähtis, et abistaja teaks, millised vapustused mahajääjaid ootavad.


Mitte tunnistada tahtmise faas

Pärast surmateadet haaras Elenat tundetus. Elena ei uskunud partneri surma, talle näis, et surnud on hoopis tema.
Enamvähem samasugune on esimene faas kõigil leinajatel, kusjuures ilmneb, et äkilise surma puhul kestab see faas kauem, Bowlby kirjelduse põhjal mõnest tunnist umbes nädalani.
Abistajad peaksid selles faasis käepärast olema, et leinajad igapäevamuredest ja toimetustest jagu saaksid ja võtma enda kanda ka palju, mis on seotud surmajuhtumiga. Leinajal on tähtis tunda, et ta pole üksi, kuid teda ei tohiks ka üle hooldada või rakkesse panna. Alati tuleb mõelda, kuivõrd ta vajab inimlikku soojust, sest mõne aja möödudes peab jätkuma iseseisev elu, võib-olla ka koos sõpradega, naabritega jne. On vaja leida õige distants, et leinajale ei jääks muljet, nagu antaks talle lubadusi, millest hiljem ei suudeta kinni pidada. Tähtis on tohtida olla nii tardunud, nii tundetud, nagu ta on, ja et keegi talle ette ei heidaks, kui ta parajasti pisaraid ei leia. See tuimus ei sugene ju südametusest, vaid ðokist. Leinaja on raske tundekoorma all "tardunud". Tundetust, mis kaasneb kaotuse mitte tunnistada tahtmisega, ei saa lihtsustavalt pidada üksnes ebameeldiva teate kõrvaletõrjumiseks. Seda peab ühtlasi hindama kui jagusaamist liiga raskest tundest, millega ei osata midagi peale hakata. Pean tundepuhanguid, mis leinamise kestel ilmnevad, selle esimese suure tunde väljenduseks. Ka sellest võib tuge olla, kui abistajad ennast ei pidurda ja nutavad, kui neil on tahtmine nutta.

Emotsioonide puhkemise faas

Tundetusfaasile järgneb emotsioonide puhkemise faas: Elena puhul lõid välja viha, nukrus, rõõm. Bowlby mainib selles faasis ka raevupuhanguid, Parkes hirmupuhanguid, rahutust. Elenal avaldus hirm nõrgalt. Paljudel leinajatel on hirmutunne olemas, näiteks ka tollel neljakümne viie aastasel mehel, kes oli unes näinud "maailma lõppu". Ta kirjeldas tardumusjärgset faasi nii:

"Pidin tardumusest üles ärkama, olid ju lapsed. Pidin hoolt kandma ka surmakuulutuse eest. Kuid mind haaras tohutu hirm, mul oli hirm, et ma ei saa eales hakkama ühegi surmakuulutusega, et ma ei suuda ühtki päeva koos lastega üle elada, tundsin end otsekui halvatuna. Siis võttis mu kaheteistkümneaastane poeg mul käest kinni ja ütles: `Meie oleme ju sul olemas.`
Hirm tuli hiljem ikka uuesti tagasi. Mõnikord, täiesti ilma põhjuseta, oli mul tunne, et olen sootuks jõuetuna kõige ja kõigi meelevallas. Mul hakkas külm, hakkasin värisema."

See mees oli juba enne naise kaotust olnud loomuldasa kartlik. Elena pole kartlik naine, pigem kaldub ta kergesti vihastama. Näib, nagu oleksid need emotsionaalsed reageeringud, mis puhkevad pärast tardumusfaasi, vastavuses leinaja iseärasustega. Mõistagi vahelduvad viha ja raev masendusega.
Viha näib hargnevat kahte suunda. Parkes ja Bowlby tsiteerivad ikka jälle leski, kes süüdistavad arste või ka sugulasi millegi tegematajätmises. Oma mehe pihta suunasid pahameele väga vähesed lesed. Niisiis otsivad ühed vihas oma mure, surma süüdlast. Kui nad on ta leidnud, valdab neid kergendus, ehkki ajutiseks. Teised, kes on vihased oma mehe peale, leiavad süüdlase temas, sest ta on nad maha jätnud. See näib olevat vahetum vihaliik kui viha arsti vastu, ja nii küsin endalt, kas viha arsti, hoolduspersonali jne vastu pole mitte nihestunud viha, sest lahkunu peale ei söandata pahane olla. Ometi jättis too kellegi maha, ta jätab kaaslase piinlema ränkade probleemide kätte. Aga ehk on see lihtsalt reageering muutunud elutingimustele. Valis ju lahkunu äärmusvõimalusena surma. Enesetapujuhtudel on kodakondsete viha palju otsesemalt suunatud surnu vastu. Kuid ka see, kes surma pole valinud, tõendab mahajäänutele, kui vähe on vaja selleks, et kogu elusituatsiooni muuta, kuivõrd ajutised, kuivõrd nõrgad me inimesed oleme: jõetud surelikkuse vastu. Ning hirm, viha, jõuetus ja raev selle jõuetuse suhtes kantakse iga kord üle just sellele, kes leinaja teele esimesena ette jääb. Süüdlase leidmine ju tõestaks, et me polegi nii jõuetud. Mulle näib, et eespool kirjeldatud tundepuhangutega me reageerime jõuetusele, mida teise inimese surm meis tekitab ja mida me iseendas ning omaenda surma puhul kardame.
Ei ole lihtne tunnistada oma jõuetust surma palge ees. Kui me vihastame, kui me üritame süüdlasi otsida, ja sageli veel märkimisväärse agarusega, siis mängime mängu, et me pole sugugi nii abitud. Ja võib-olla aitab see meil taas oma jõude mobiliseerida, et edasi elada. Kui süüdlaste leidmine tõestaks, et surm ei murdnud saatuslikult sisse, vaid keegi lihtsalt tegi midagi valesti, siis kaotaks surm veidike oma koledusest, ja ikkagi veeretataks süü inimese kaela.
Loomulikult ei tarvitse süüd otsida üksnes teiste juurest, võib ka iseennast surmas süüdi tunnistada. Grof ja Halifax püstitavad teesi, et leina kestus - omalt poolt täiendaksin, et ka leina olemus, isegi leina "õnnestumine" - sõltub oluliselt sellest, millised olid kodakondsete ja lahkunu suhted. Selgub, et süütunne on palju väiksem, kui mahajääjate ja surija vahel valitses mõistvus, kui sai nagu kord ja kohus hüvasti jätta ja probleemid omavahel läbi arutada. Kui süütunne polnud liiga suur, ei veninud ka lein liiga pikaks. Kellel jäävad probleemid surijaga lahendamata, seda vaevad hiljem süü, mida ei saa enam heaks teha. Psühhoteraapias on tähtis sellist süütunnet väga tõsiselt võtta. Et hilisemast hingepiinast pääseda, peaks püüdma surijaga kõik asjad selgeks rääkida, temaga hüvasti jätta.
Paistab, et meie esivanemad oskasid surra. Kirjanduses vahendatakse ikka jälle, kuidas vana isa tahab enne surma veel kõigi omastega rääkida, igaühega midagi ära klaarida, jätta maha veel mõne hea sõna, vahel mureliku, vahel tunnustava ja südamlikuma sõna, millega järelpõlv käis arvatavasti lugupidavamalt ümber, kui teeme seda meie. Kuidas surija veel kord kohtub oma sõpradega ja oma vaenlastega, katsub lahkhelisid leevendada - ning siis sureb.
Viha, raev ja süü avalduvad sagedamini nende inimeste surma puhul, kes lahkuvad siitilmast enne oma aega ja kes lahkuvad ootamatult. Siis on surm veelgi mõistetamatum ja parata pole midagi. Abistajale on tähtis teada, et selliseid emotsioone ei maksa maha suruda. Lahkunu meenutamine vestluses tekitab neid emotsioone rohkem, kui jutt, millega leinaja "kõrvale juhitakse". Ka kõrvalejuhtimisest võib mõnikord kasu olla, aga üldiselt tähendab see vägivalda. Leinaja ei suudagi lasta end oma kaotusest kõrvale juhtida. Niisiis on parem end probleemiga silmitsi seada ja surnust rääkida. Mõttetu on ka tahta leinajat tema süütundest põhjendusi otsides vabastada. Abistajal tuleb süütunne lihtsalt teadmiseks võtta, ei maksa seda tugevdada, ei leevendada. Mõnes hilisemas faasis - vähemasti psühhoteraapia raames - tuleb lõpuni läbi arutada, mis süüd on põhjustanud ja põhjustab. Tavaliselt kaob süütunne iseenesest, välise abi ja ravita.
Elena rääkis, et unenägu, milles ta oma kirjad tagasi sai, oli temas vallandanud ka rõõmu: kõik polnud sugugi kadunud, midagi oli alles jäänud, nii et mingil viisil suhtlus jätkub. Ikka jälle võib nentida, et leinajad tunnevad peale viha, raevu ja leina ka sügavat rõõmu, et suhted on üldse olnud, ja seda osa elust ei saa neilt keegi ära võtta, ka surm mitte.
Viiekümne kahe aastane naine oli oma abikaasa ootamatult kaotanud ja masendusse langenud. Ta kirjeldas mulle, kuidas ta oli end mehe surma puhul tundnud. Leseks jäänu rääkis üksikasjalikult, kõlatu häälega; ta kurtis, et tunneb end nüüd täiesti tarbetuna, ütles end olevat omadega täiesti läbi. Järsku lõid tema silmad särama: "Tundsime end teineteise seltsis oivaliselt, ta oli nii huvitav, hea mees! Seda ei saa minult keegi võtta!" Ta naeratas nukralt. Pikkamisi varjutas tema nägu taas masendus ja ta ütles end olevat palju kaotanud, kõik tunduvat nüüd mõttetu.
Rõõm ühiselt käidud teest kuulub niisamuti leinamise juurde nagu ettetulnud lahkhelid. Ühtviisi valesti toimitakse, kui nähakse suhetes üksnes konflikte või üksnes harmooniat.
Selles faasis võib juhtuda, et leinaja viha, pahameel tabab ka abistajat ennast, eriti kui ta peaks mingis mineviku või oleviku küsimuses teistsugusel arvamusel olema. Kõige parem on, kui leinaja läbielamusi lihtsalt jagataks, see tähendab, teda ära kuulataks ja tema juures oldaks. Mingil juhul ei tohi hakata kirjeldama omaenda surmaelamusi.
Kasutoovalt leinata tähendab toimida nii, et senine käitumislaad asenduks uuega. Tähtis on tunnete üles-alla kõikumisele vastu pidada. Tundekaoses nagu ükskõik millises kaoses jääb vana tagaplaanile ja asemele tuleb uus.

Otsimise ja kahestumise faas

Bowlby näeb viha- ja süütundes juba otsingu algeid: kuni suudan veel kellegi peale vihastada, on too keegi mingil viisil olemas. Mina mõistan viha, pahameelt pigem vahekorrana, mis ootab selgekstegemist. Kindlasti otsitakse ja leitakse surnu niimoodi veel kord üles, aga minu arvates mitte ainult kui miski, millest peab lõplikult loobuma, vaid ka kui omaenda suhtevõimalus ja -võime, mis leinajale kuulub; ühtlasi kui võimalus näha surnut nii, nagu teda näha tahetakse. Otsimine ei tähenda mitte üksnes surma kõrvaletõrjumist, vaid ka katset uuesti võtta tekkinud eluhoiakusse kaasa kõik see, mida lahkunu oli mahajääjale tähendanud.
Kuidas näeb otsimine välja? Elena puhul oli see käsikirjaunenägu, mis esialgu tekitas temas tunde, et ta leiab Georgi taas üles. Tehes seda, mida oleks tahtnud teha Georg, otsis Elena Georgi ja ka leidis. Parkes kirjeldab, kuidas otsisid Londoni lesed, keda ta oli küsitlenud. Paljude leinajate puhul näib otsimine olevat täiesti tõepärane. Nii teatab Parkes lesknaisest, kes ootas lahkunut pikisilmi kaubamajas; teine naine vaatas alatasa vasakule poole, sest tema mees oli tavatsenud käia tema vasakul käel. Viiekümne kahe aastane naine, kellest ma rääkisin, jäi kuulatama iga automürinat. Kui ta kuulis "oma mehe autot mürisemas", haaras teda rahutus, ta tahtis kööki tormata, et mehele süüa teha; alles siis tuli talle meelde, see on ju absurdne, mootorimüral ei saanud enam olla mingit seost tema mehega. Neljakümne viie aastane mees, kes oli unes maailmalõppu näinud, otsis alateadlikult kõigist naistes, keda ta nägi, välist sarnasust oma naisega. Nii leidis ta end järsku mõne naise juuksehelgist vaimustumas, tema huuli silmitsemas jne.
Üldiselt koondub tähelepanu paikadele, mida surnu oli armastanud, tema tegevustele jne. Lõpuks võtavad leinajad üle lahkunu elustiili, kuigi see neile üldse ei sobi. Niisugusel juhul tuleks otsimist vaadelda kui vanade harjumuste päästmist, kui vastuseisu muutusele. Teiselt poolt usun, et otsimise mõte on ikka uuesti selgust tuua vahekordadesse inimesega, kes on kaotatud. Tekitab ju arvatav leidmine tunde, et nüüd järgneb uuesti kaotusvalu, ja see paiskab leinaja segadusse. Mulle näib, et otsinguhoiak sunnib üha rohkem kaotust tunnistama, jätkama oma elu ilma lahkunuta, teiselt poolt aga mitte kõike päris kadunuks pidama, vaid kogema suhteid ja möödunud kooselu kui midagi sellist, mis kuulub elu juurde. Otsimine ja kahestumise sund tõukab leinaja endasse tagasi ning ühtlasi soodustab partnerile omistatud omaduste ja võimete minetamist.

Kaheksakümneaastane vaarisa rääkis mulle, kuidas ta olevat jõulude ajal alati "otsinud" oma naist mänguasjadepoe lähedusest. Seal pidanuks ta olema. Järsku oleks ta otsekui kuulnud naist ütlevat: "Vaeseke, nüüd pead sina lapselapselastele kinke valima." Siis olevat mees üritanud sisemist kahekõnet naisega. Ta tahtnud selgeks teha, et too oli 55 aastat järjest ostnud kingitusi, ja miks peaks seda nüüd tegema tema. Naine olevat üksnes naernud ja öelnud: "Kui sa seda veel pole ära õppinud, on nüüd viimane aeg." Siis rääkis mees, milline elamus olevat talle olnud pärast noorusaega jälle kingitusi osta ja kui raske olnud aru saada kõigepealt, et tuleb tabada, milliseid kingitusi keegi soovib, tal olevat raske olnud teiste inimeste soovidega kaasa minna jne.

Otsimine väljendub sageli kahekõnes, mida peetakse endaga. Niimoodi leitakse partner veel kord üles, võimalik on temaga veel kord rääkida. Paljud leinajad, eriti eakamad, elavad seda väga raskelt üle, kui pole enam kellegagi rääkida. Sisemine kahekõne pakub seltsi ja ühtaegu võimalust vahekordi selgitada. Enamikul juhtudel, mida ma olen näinud, see kujutletav partner ajapikku muutub, nii et leinajal on uus kaaslane, kes vaevalt veel sarnaneb kadunuga, kuid tähtis on, et saab kellegagi mõtteid vahetada. Nende kahekõnede najal suudetakse pikapeale lahkuda sellisest partnerist, milline ta kunagi oli. Kuid on ka oht kahekõnedesse ülearu sisse elada, neid ikka uuesti korrata. Mõistagi ei jäeta sel juhul ka oma partneriga hüvasti, vaid ollakse kummalisel viisil tema külge aheldatud, tagajärjeks see, et ei suudeta oma elus luua uusi suhteid.
Lein tundub mulle korda läinud siis, kui leidmisele järgneb sunnitud kahestumine ja kui seda tunnistatakse.
Otsimine - leidmine - kahestumine võimaldab partneriga vahekordi selgitada, avastada endas midagi, mis on lahkunuga seotud, ja sellest hoolimata teada, et senist elu enam jätkata ei saa, et tuleb luua uus maailma- ja enesemõistmine.
Elena puhul avaldus otsimine ja kahestumine eriti selgesti tema unenäos piirijaamast. Ta mõistis, et lõpuks peab ta armastatud mehel minna laskma, ka otsimine ei aitaks enam midagi. Samast unenäost aga selgub seegi, kui väga võib otsimisega seotud olla valmisolek loobuda omaenda elust. Taas kahekordses tähenduses: ühelt poolt ei otsita omaenda edasielamise võimalusi, niisiis ei vaadata tulevikku, vaid klammerdutakse mineviku külge, mis tahab säilitada vanad harjumused; teiselt poolt ja hoopis konkreetsemalt ei tundu inimesele tema elu enam elamisväärne või siis peab ta murrangut liiga vaevaliseks. Mõistagi esineb selles otsimise ja kahestumise faasis, nagu muudeski leinafaasides, ikka jälle ahastust, masendust ja apaatiat, mispuhul leinajal on tunne, et tema elu ei ole enam eales selline nagu varem, et elu ei muutu enam kunagi elamisväärseks, ning pääseteena ilmutab end surmamõte.
Otsimise ja kahestumise faas võib Bowlby järgi kesta nädalaid või ka aastaid, kusjuures minu tähelepanekutel vaibub otsimine seda kiiremini, mida rohkem suudab leinaja väljendada oma tundesegadust ja mida rohkem ta leiab sisemisi väärtusi, mis olid kooselule mõtte andnud, ja omaenda võimalusi, mis on selle kooselu tõttu katkenud; nüüd võiksid need võimalused avalduda, sest lahkunu ei hoia neid enam "kinni".
Selles faasis ei tohiks leinajaid sundida "mõttetust" otsimisest loobuma, niisiis tunnistama lõplikku kaotust. Neile inimestele, kes isegi kaks aastat pärast kaotust ikka veel ka lahkunu tarvis laua katavad, peaks küll soovitama leinata kuidagi teisiti. Abistajal on mõnikord raske kuulata ühtesid ja neidsamu lugusid lahkunust - ka see kuulub otsimise ja leidmise juurde. Loomulikult on raske ka kuulata ikka jälle arutlusi, kus võiks olla surnu, kes ju polegi surnud. Sagedasemaid fantaasiaid on näiteks see, et mingisugune salatalitus on inimese röövinud ja asemele pannud laiba või et mingi kauge armuke on lasknud mehe ära varastada. Niisugused fantaasiad ilmnevad eriti just ootamatu surma puhul. Mõistetav on kujutleda ikka veel elavatena mõnes sõjas kadumajäänuid. Et sellisel juhul ei saa tõesti täie kindlusega väita, et otsitav on surnud, siis jätkavad otsijad oletusi, kus kadunu võiks asuda. Nonde fantaasiate kaudu püsib side kadumajäänuga; kui ta ei tule ega tule tagasi, alles siis jõutakse - kui üldse - pikaleveninud irdumiseni. Leinajale on tähtis saada ikka uuesti jutustada oma lugusid, sest niimoodi hoiab ta oma tunded alles.

Uue enese- ja maailmasuhte faas

Kui otsimis- ja kahestumisfaas ei haara enam leinajat täienisti, siis algab uue enese- ja maailmasuhte loomine. Eelduseks on asjaolu, et lahkunust on saanud leinaja teine mina, kes võib samuti muutuda, näiteks seeläbi et leinaja tunneb: paljust seesugusest, mida ta oli varem suhte puhul läbi elanud, on nüüd saanud tema enda võimalused. Elenal avaldub üleminek sellesse uude faasi unenäos, kus Georg puusärgist üles tõuseb ja Elena tõuseb koos temaga. Georgist saab küll jälle tema saatja, aga hoopis teisiti kui varem, ning juurde tuleb palju inimesi: uued sõbrad. Sellega on esimene osa leinatööst läbi. Mida paremini leinaja kohaneb uutes rollides, mida elu temalt nõuab, seda paremini ta näeb, milliseid inimomadusi ta suudab endas arendada, seda varem saab ta tagasi eneseusalduse ja eneseaustuse. Selles faasis võib ta puudust tunda inimestest, kes olid teda varem abistanud, veel halvem - abistajatest võivad järsku saada koguni pidurdajad, kui nad ei tunnista leinaja uut iseseisvust ja muutumist, võib-olla meeldiks neile tema jätkuv abitus, et siis suurteks abimeesteks jääda. Kordaläinud lein tähendab, et leinaja muutub, loomulikult astudes ka uutesse suhetesse.
Näha surnut kui oma teist mina, kui kujuteldavat kaaslast - sellel võivad olla ka iseäralikud, haiglaslikud tagajärjed, nimelt siis, kui leinaja lihtsalt teiseneb lahkunuks, teeb seda, mida too on teinud, mõtleb seda, mida too oleks mõelnud, seob end kohustustega, millega too oleks end sidunud, nägemata sealjuures omaenda tegelikke võimalusi ja soove. Sel juhul asetub lahkunu leinaja kohale otsekui teise isiksusena; mõistagi pole siis võimalik luua uut enese- ja maailmasuhet. Lahkunu kaudu ilmnenud võimaluste ülekandmist endasse tuleb alati vaadelda seoses oma isiksusega, tuleb kindlaks teha, kas tõesti kuulutakse kellegi juurde.
Uus enese- ja maailmasuhe paistab silma ka selle poolest, et kaotust on nüüd tunnistatud, et paljud eluideaalid, mis olid suhtes lahkunuga kaasa mänginud, on "unustatud" ja asemele astuvad uued eluideaalid, ilma et lahkunut oleks unustatud.
Ka selles faasis on karta tagasilangemist juba läbitud leinafaasidesse, mida tingib kahtlemine iseendas, ja nimelt siis, kui raugeb uut enese- ja maailmasuhet soodustanud eufooria. Nii elas Guido (maailmalõpu-unenägu naise surma puhul) läbi erakordselt eufoorilise faasi, millele järgnes tunnete kõikuvus, ta muretses ka palju suhete pärast, mis olid valitsenud tema ja ta naise vahel, ning kes seetõttu oli oma iseärasustest, kuid ka oma võimalustest palju teadlikumaks saanud, eriti mis puutub suhetesse. Ta lubas endale suhteid, milliseid ta varem polnud saanud lubada, sest tema naine oli olnud armukade kõige peale, mida mees väljaspool abielu ette võttis, ja nüüd lõpuks tundis ta end vabana. Ta sõlmis romantilise suhte kellegi naisega, kes aga kahtles, kas nad ikka saavad püsivat vahekorda rajada. Guido lootused varisesid kokku; tal oli tunne, nagu oleks talle taas osaks saanud suur kaotus. Ta ei suutnud mõista naise kõhklust, võttis seda kui kindlat äraütlemist ning tegi uuesti läbi kõik leinafaasid. Paistab, et need, kes on kaotanud armastatud inimese, reageerivad igasugusele uuele inimkaotusele valuliselt, neil ilmneb nii-öelda haiguse taaspuhkemine. Siiski ei ela nad uut leina enam läbi nii intensiivselt kui varasemat.
Brown, Harris ja Copeland tõestavad, et need, kes on oma ema kaotanud enne üheteistkümnendat eluaastat, reageerivad hilisemas elus kaotustele valulisemalt kui teised. Kui keegi kaotab inimese, kes talle palju tähendas, siis reageerib ta kaotusele, lahkumiselamusele tugevamini kui see, kes pole kedagi kaotanud. On ju surm ränk kogemus ja koormus - Parkes nimetab seda kõige suuremaks stressiks, mis võib üldse inimesele osaks langeda.
Sügavad tundeelamused korduvad peaaegu samasugustes situatsioonides, ja uut situatsiooni niiöelda võltsitakse vana kaudu; seetõttu käitutakse samamoodi nagu emotsionaalse stressi puhul. Kui see emotsioon välja kannatatakse ning läbi analüüsitakse, siis jääb "kordussund" üha vähem mõjusaks. See kehtib iga raske kompleksi lõpetamise kohta, eriti aga surmaelamuse lõpuni viimise kohta. Seepärast on oluline, et nii leinaja kui ka teda ümbritsevad inimesed teaksid tagasilangusi arvestada, kusjuures need tagasilangused pole sugugi tõesed, vaid pigem matkivad eelmist kaotuskogemust.
Talumatuks muutub lugu siis, kui paar aastat hiljem kaotatakse taas mõni lähedane inimene. Sellisel juhul lähevad leinas kaks kaotust segi. Iga uue surmaelamuse puhul näib, nagu kaotataks veel kord kõik need inimesed, kes on kunagi kaotatud. Sel juhul aitab teadmine, et kord on lein juba üle elatud. Meenutatakse, kuidas tookord oli, ja võimalik, et ei oldagi nii suures ahastuses kui esimesel korral. See faas, kus leinaja arvab, et ei suuda kaotust mitte mingil juhul üle elada, on enamasti palju lühem. Leinaja "teab", et kord on ta kaotuse üle elanud. Raskem on uue kaotusega toime tulla sellele, kes esimese kaotuse puhul oli leina alla surunud; enamasti langeb ta raskesse masendusse. Sellest tuleb veel juttu.
Elena puhul võiks leinamistöö lõpetatuks arvata tervisveekuurordi-unenäoga. "Lõpetamise" all pole siingi mõeldud seda, et Elena ei võiks hiljem ahastusse tagasi langeda, et ta ei reageeriks lahkuminekutele valulisemalt kui enne Georgi kaotust. Lõpetamise all on mõeldud seda, et viimaks ometi tajus Elena, et ta suudab jälle elust rõõmu tunda, suudab luua uusi suhteid, kuigi surm võis ikka uuesti varitsemas olla.
Surm tõstab päratumalt päevakorrale elumõtte küsimuse. Elenale ilmselt ei piisanud sellest, et ta suutis suhte Georgiga iseendasse mõelda, niivõrd kui see oli võimalik, et ta, täiesti uute võimalustega ja ka uue eneseteadvusega, milles kuulus uus koht surmateadvusele, suutis edasi elada. Ta pidi kindlasti sedagi kogema, et elul - ka surma palge ees - on mõte. Unenägu kujutas seda mõttekogemust kui midagi sellist, mis "sai talle osaks" alles pärast seda, kui teda oli kuurordis terveks ravitud.
Olen teiste leinajate puhul tõdenud, et elumõtet on taas võimalik leida siis, kui mahajääjates on ärganud täiesti uus enese- ja maailmatunnetus ning kui nad saavad teadlikuks, et surm pole neilt mitte üksnes palju võtnud, vaid neile ka palju andnud. Kordaläinud leinamistöös saabub see arusaam üsna hilises faasis. Ei pea varjama valu, ahastust, roidumust, lõhestatust, kehalise läheduse puudumist, mille toob kaasa armastatud inimese surm.
Et osata leinata, et kaotust hüvitada, selleks läheb vaja nii leinaja kui ka teda ümbritsevate inimeste valmisolekut tunnistada surma ja leina. Ahastust peab mõistma kui elusituatsiooni. Lisaks tuleb välja kannatada kaootilised emotsioonid, iseäranis viha. See läheb hõlpsamalt, kui jõutakse selgusele, et see emotsionaalne kaos on vajalik vanade suhteideaalide ja vana harjumuse lammutamiseks ning seega uute võimaluste ülesehitamiseks. Samuti on oluline, et ei vaikitakse olematuks kõiki lahkunuga seotud elamusi, vaid et neist räägitaks ka siis, kui nad tunduvad olevat mõneti "eriskummalised".
Surnuga seotud elamuste meenutamine on tähtis, et mahajääja saaks neid üle kanda oma hingeellu. Elena unenäoseeria tõendab, kuivõrd olulised on kaotuse puhul unenäod, need lausa juhivad leinamist. Siinkohal näib tõeseks osutuvat ka Jungi tees hinge enesereguleerimisest. Alateadvus annab neid impulsse, mis on vajalikud selleks, et elu võiks jätkuda. Elena juhtum pole erandlik. Tean mitmeid unenäoseeriaid, mis samamoodi juhatasid sisse olulisimaid leinamisfaase. Sealjuures olid unenäod enamasti hästi seletatavad.
Just nimelt otsimise, leidmise ja kahestumise faas võtab unenägudes enda alla palju ruumi. Kõik asjatundjad, kes mainivad sääraseid unenägusid, tõendavad selle faasi olulisust, kusjuures sageli taaskohtutakse surnuga, kes on elus ja pealegi hea tervise juures, aga uneleja teab, et tegemist on surnuga, ja et seetõttu peab ta temast uuesti lahku minema.
Seitsmekümne kaheksa aastane mees oli kuu aega tagasi kaotanud oma naise. Esialgu kavatses ta naisele järgneda. Ta leidis, et nad olid koos nii palju läbi elanud, et pidanuksid koos ka surema. Kuid pärast naise surma nägi ta und, milles naine ilmus talle nii elavana, nii tulvil elujõudu, milline ta polnud ammu olnud. Naine ütles: "Ma võin ikka jälle sinu juurde tulla, kuid ära tee midagi mõtlematut, kui sa tahad minu juurde tulla." Unenägu lohutas meest täiesti, ehkki ta tunnetas ka distantsi oma naisega, ainult et läbimõeldud distantsi. See mees polnud eales unenägudest kuigi palju pidanud. Kuid kaotuse tõttu, nagu ta rääkis, olevat need talle tähtsaks muutunud, ta ootavat igal ööl kohtumist naisega, et too annaks talle "elulist abi". Vaevalt saab seda paremini väljendada: niisuguses situatsioonis aitavad unenäod elada. Nad ei pea olema tingimata lohutavad. Paljudele võib olla valuline, kui armastatud inimene ilmub, et siis jälle kaduda. Ometi aitab see valu edasi elada: veelgi tähtsam kui lohutus on see, et saadaks hakkama uute elutingimustega. Selle faasi unenäod on enamasti väga tõepärased, nad on üheselt mõistetavad, neist saavad aru ka inimesed, kes sümbolitõlgendusest kuigi palju ei tea.
Ka leinajate eneseabirühmad, nagu neid leidub Inglismaal, tunduvad olevat otstarbekad, hoidmaks leina positiivsel suunal. Inimesed, keda seovad ühesugused kannatused, saavad üksteist vastastikku väga palju aidata, kas või virgutada emotsioone mitte maha suruma. Kuid oma muutumist tuleb endal kanda, teistegi kaasaaitamisel on omad piirid.
 Jätkub siit...
MAHASURUTUD JA PIKALEVENINUD LEIN
Tagasi sisukorda


Veel raamatutest