LEIN -
Süvapsühholoogiline uurimus
UNENÄOD KUI LEINA TEENÄITAJAD
Unenäod provotseerisid Elenat leinama, unenäoseeria
lõpp annab teada leinamistöö kordaminekust.
Tahaksin tema unenägudest esile tõsta näpunäiteid
leinamistööks, seostada neid ka leina-arusaamadega,
mida meile esitavad eelkõige Bowlby ja Parkes, ning selle põhjal
teha järeldusi praktiliseks tööks leinajatega.
Elena alateadvuses annab oma tulekust märku katastroof (laviini
unenägu), mis ähvardab ohustada tema eksistentsi. Esialgu
seletab Elena seda unenägu nii, nagu ootaks surm teda ennast.
Sama tunne kordub unenäos vasikast, kes tuleb tappa. Elenale
antakse teada, et teda ootavad ees muutused, millest jagusaamine
nõuab kogu tema jõu. Siiski viidatakse unenäos
ka mingile "pühalikule" dimensioonile; seda võid
tunnetada transtsendentsina, seda võib tunnetada mõttena,
kuid täiesti selgeks saab see aspekt Elenale alles unenäo
juurde kuuluvaid assotsiatsioonides. Surm kui katastroof, see
on esimene, millega Elena alateadvus kuulutab ette armastatud
mehe surma.
Unenäod, mis ähvardavad armastatud inimese surmaga
või mingi vahekorra purunemise kui "katastroofisituatsiooniga",
on sagedased. Järgmise näitena tahaksin tuua neljakümne
viie aastase mehe unenäo, kelle naine oli vähktõppe
haigestunud. Selles haigusstaadiumis, millises naine parajasti
oli, ei aimanud keegi veel surma.
Mees nägi unes:
"Olen oma aias. Nagu alati istume naisega aialaua
ääres. Vestleme millestki. Tühiasjadest. Järsku
läheb täiesti pimedaks. Varem oli olnud valge. On hirmuäratavalt
pime, otsekui keset ööd. Ma ei orienteeru enam üleüldse.
Hüüan oma naist. Ta ei vasta. Tahan küünalt
tuua. Ma ei leia enam teed, ei tea enam, kus on maja uks. Hüüan
appi. Keegi ei tule. Olen ahastuses."
Mees sidus pimeduse "maailmalõpuga", päikseloojanguga
keset päeva. Päev hiljem suri tema naine.
Kui abi vajavad inimesed, kes on säärast kaotust kandnud,
siis, näib mulle, on tähtis katastroofiaspekti lõpuni
uurida. Peame üritama kaotuse olemust täielikult mõista.
Ka see, kes on ise kaotanud armastatud inimese, suudab aidata
ainult siis, kui ta ei pea mõtlema, kas ta ise ikka tuli
oma kaotusega toime. Seda asjaolu silmas pidades saame teataval
määral toeks olla neile, kes on kedagi kaotamas, juba
enne kaotust. Kübler-Ross
mainib eeltsiteeritud raamatus "Intervjuud surijatega",
et viimases faasis, kui haige on oma surmast teadlik, lamab rahulikult
ega huvitu enam maailma asjadest, vajavad kodakondsed rohkem
abi kui surija. Sellises situatsioonis saab abi mahajääjaile
seisneda selgituses, miks surija käitub "äraolevalt",
ja sisenduses, et selles, mida nad parajasti üle elavad,
ei jää nad üksi. Kui ma ikka uuesti tulen selle
juurde, kuidas saaks leinajaid kõige paremini aidata,
siis ei arva ma hoopiski, et surmaelamust oleks võimalik
leevendada; pean saavutatavaks vaid seda, et inimesed ei tunneks
end neis piirsituatsioonides üksi, et nad ennast pisut paremini
mõistaksid ja seeläbi oskaksid ka paremini toime
tulla surmajuhtumiga. Mitte sugugi pole tarvis surmaelamust lohutuste
abi mahendada; kuid tähtis on leinajale sisendada, et ta
tuleb toime. Kodakondsetel ei tohiks lasta surijat tema viimsetel
elutundidel häirida omaenda meelehärmi ja hirmudega.
Kui nad end oma ahastuses päris üksi ei tunne, siis
saavad nad rohkem pühenduda surijale, millest sõltub
suuresti, kuidas nad tulevikus võtavad vastu omaenda surma.
On tähtis, et abistaja teaks, millised vapustused mahajääjaid
ootavad.
Mitte tunnistada tahtmise faas
Pärast surmateadet haaras Elenat tundetus. Elena ei uskunud
partneri surma, talle näis, et surnud on hoopis tema.
Enamvähem samasugune on esimene faas kõigil leinajatel,
kusjuures ilmneb, et äkilise surma puhul kestab see faas
kauem, Bowlby
kirjelduse põhjal mõnest tunnist umbes nädalani.
Abistajad peaksid selles faasis käepärast olema, et
leinajad igapäevamuredest ja toimetustest jagu saaksid ja
võtma enda kanda ka palju, mis on seotud surmajuhtumiga.
Leinajal on tähtis tunda, et ta pole üksi, kuid teda
ei tohiks ka üle hooldada või rakkesse panna. Alati
tuleb mõelda, kuivõrd ta vajab inimlikku soojust,
sest mõne aja möödudes peab jätkuma iseseisev
elu, võib-olla ka koos sõpradega, naabritega jne.
On vaja leida õige distants, et leinajale ei jääks
muljet, nagu antaks talle lubadusi, millest hiljem ei suudeta
kinni pidada. Tähtis on tohtida olla nii tardunud, nii tundetud,
nagu ta on, ja et keegi talle ette ei heidaks, kui ta parajasti
pisaraid ei leia. See tuimus ei sugene ju südametusest,
vaid ðokist. Leinaja on raske tundekoorma all "tardunud".
Tundetust, mis kaasneb kaotuse mitte tunnistada tahtmisega, ei
saa lihtsustavalt pidada üksnes ebameeldiva teate kõrvaletõrjumiseks.
Seda peab ühtlasi hindama kui jagusaamist liiga raskest
tundest, millega ei osata midagi peale hakata. Pean tundepuhanguid,
mis leinamise kestel ilmnevad, selle esimese suure tunde väljenduseks.
Ka sellest võib tuge olla, kui abistajad ennast ei pidurda
ja nutavad, kui neil on tahtmine nutta.
Emotsioonide puhkemise faas
Tundetusfaasile järgneb emotsioonide puhkemise faas:
Elena puhul lõid välja viha, nukrus, rõõm.
Bowlby mainib
selles faasis ka raevupuhanguid, Parkes
hirmupuhanguid, rahutust. Elenal avaldus hirm nõrgalt.
Paljudel leinajatel on hirmutunne olemas, näiteks ka tollel
neljakümne viie aastasel mehel, kes oli unes näinud
"maailma lõppu". Ta kirjeldas tardumusjärgset
faasi nii:
"Pidin tardumusest üles ärkama, olid ju
lapsed. Pidin hoolt kandma ka surmakuulutuse eest. Kuid mind
haaras tohutu hirm, mul oli hirm, et ma ei saa eales hakkama
ühegi surmakuulutusega, et ma ei suuda ühtki päeva
koos lastega üle elada, tundsin end otsekui halvatuna. Siis
võttis mu kaheteistkümneaastane poeg mul käest
kinni ja ütles: `Meie oleme ju sul olemas.`
Hirm tuli hiljem ikka uuesti tagasi. Mõnikord, täiesti
ilma põhjuseta, oli mul tunne, et olen sootuks jõuetuna
kõige ja kõigi meelevallas. Mul hakkas külm,
hakkasin värisema."
See mees oli juba enne naise kaotust olnud loomuldasa kartlik.
Elena pole kartlik naine, pigem kaldub ta kergesti vihastama.
Näib, nagu oleksid need emotsionaalsed reageeringud, mis
puhkevad pärast tardumusfaasi, vastavuses leinaja iseärasustega.
Mõistagi vahelduvad viha ja raev masendusega.
Viha näib hargnevat kahte suunda. Parkes ja Bowlby tsiteerivad ikka jälle
leski, kes süüdistavad arste või ka sugulasi
millegi tegematajätmises. Oma mehe pihta suunasid pahameele
väga vähesed lesed. Niisiis otsivad ühed vihas
oma mure, surma süüdlast. Kui nad on ta leidnud, valdab
neid kergendus, ehkki ajutiseks. Teised, kes on vihased oma mehe
peale, leiavad süüdlase temas, sest ta on nad maha
jätnud. See näib olevat vahetum vihaliik kui viha arsti
vastu, ja nii küsin endalt, kas viha arsti, hoolduspersonali
jne vastu pole mitte nihestunud viha, sest lahkunu peale ei söandata
pahane olla. Ometi jättis too kellegi maha, ta jätab
kaaslase piinlema ränkade probleemide kätte. Aga ehk
on see lihtsalt reageering muutunud elutingimustele. Valis ju
lahkunu äärmusvõimalusena surma. Enesetapujuhtudel
on kodakondsete viha palju otsesemalt suunatud surnu vastu. Kuid
ka see, kes surma pole valinud, tõendab mahajäänutele,
kui vähe on vaja selleks, et kogu elusituatsiooni muuta,
kuivõrd ajutised, kuivõrd nõrgad me inimesed
oleme: jõetud surelikkuse vastu. Ning hirm, viha, jõuetus
ja raev selle jõuetuse suhtes kantakse iga kord üle
just sellele, kes leinaja teele esimesena ette jääb.
Süüdlase leidmine ju tõestaks, et me polegi
nii jõuetud. Mulle näib, et eespool kirjeldatud tundepuhangutega
me reageerime jõuetusele, mida teise inimese surm meis
tekitab ja mida me iseendas ning omaenda surma puhul kardame.
Ei ole lihtne tunnistada oma jõuetust surma palge ees.
Kui me vihastame, kui me üritame süüdlasi otsida,
ja sageli veel märkimisväärse agarusega, siis
mängime mängu, et me pole sugugi nii abitud. Ja võib-olla
aitab see meil taas oma jõude mobiliseerida, et edasi
elada. Kui süüdlaste leidmine tõestaks, et surm
ei murdnud saatuslikult sisse, vaid keegi lihtsalt tegi midagi
valesti, siis kaotaks surm veidike oma koledusest, ja ikkagi
veeretataks süü inimese kaela.
Loomulikult ei tarvitse süüd otsida üksnes teiste
juurest, võib ka iseennast surmas süüdi tunnistada.
Grof ja Halifax
püstitavad teesi, et leina kestus - omalt poolt täiendaksin,
et ka leina olemus, isegi leina "õnnestumine"
- sõltub oluliselt sellest, millised olid kodakondsete
ja lahkunu suhted. Selgub, et süütunne on palju väiksem,
kui mahajääjate ja surija vahel valitses mõistvus,
kui sai nagu kord ja kohus hüvasti jätta ja probleemid
omavahel läbi arutada. Kui süütunne polnud liiga
suur, ei veninud ka lein liiga pikaks. Kellel jäävad
probleemid surijaga lahendamata, seda vaevad hiljem süü,
mida ei saa enam heaks teha. Psühhoteraapias on tähtis
sellist süütunnet väga tõsiselt võtta.
Et hilisemast hingepiinast pääseda, peaks püüdma
surijaga kõik asjad selgeks rääkida, temaga
hüvasti jätta.
Paistab, et meie esivanemad oskasid surra. Kirjanduses vahendatakse ikka jälle,
kuidas vana isa tahab enne surma veel kõigi omastega rääkida,
igaühega midagi ära klaarida, jätta maha veel
mõne hea sõna, vahel mureliku, vahel tunnustava
ja südamlikuma sõna, millega järelpõlv
käis arvatavasti lugupidavamalt ümber, kui teeme seda
meie. Kuidas surija veel kord kohtub oma sõpradega ja
oma vaenlastega, katsub lahkhelisid leevendada - ning siis sureb.
Viha, raev ja süü avalduvad sagedamini nende inimeste
surma puhul, kes lahkuvad siitilmast enne oma aega ja kes lahkuvad ootamatult.
Siis on surm veelgi mõistetamatum ja parata pole midagi.
Abistajale on tähtis teada, et selliseid emotsioone ei maksa
maha suruda. Lahkunu meenutamine vestluses tekitab neid emotsioone
rohkem, kui jutt, millega leinaja "kõrvale juhitakse".
Ka kõrvalejuhtimisest võib mõnikord kasu
olla, aga üldiselt tähendab see vägivalda. Leinaja
ei suudagi lasta end oma kaotusest kõrvale juhtida. Niisiis
on parem end probleemiga silmitsi seada ja surnust rääkida.
Mõttetu on ka tahta leinajat tema süütundest
põhjendusi otsides vabastada. Abistajal tuleb süütunne
lihtsalt teadmiseks võtta, ei maksa seda tugevdada, ei
leevendada. Mõnes hilisemas faasis - vähemasti psühhoteraapia
raames - tuleb lõpuni läbi arutada, mis süüd
on põhjustanud ja põhjustab. Tavaliselt kaob süütunne
iseenesest, välise abi ja ravita.
Elena rääkis, et unenägu, milles ta oma kirjad
tagasi sai, oli temas vallandanud ka rõõmu: kõik
polnud sugugi kadunud, midagi oli alles jäänud, nii
et mingil viisil suhtlus jätkub. Ikka jälle võib
nentida, et leinajad tunnevad peale viha, raevu ja leina ka sügavat
rõõmu, et suhted on üldse olnud, ja seda osa
elust ei saa neilt keegi ära võtta, ka surm mitte.
Viiekümne kahe aastane naine oli oma abikaasa ootamatult
kaotanud ja masendusse langenud. Ta kirjeldas mulle, kuidas ta
oli end mehe surma puhul tundnud. Leseks jäänu rääkis
üksikasjalikult, kõlatu häälega; ta kurtis,
et tunneb end nüüd täiesti tarbetuna, ütles
end olevat omadega täiesti läbi. Järsku lõid
tema silmad särama: "Tundsime end teineteise seltsis
oivaliselt, ta oli nii huvitav, hea mees! Seda ei saa minult
keegi võtta!" Ta naeratas nukralt. Pikkamisi varjutas
tema nägu taas masendus ja ta ütles end olevat palju
kaotanud, kõik tunduvat nüüd mõttetu.
Rõõm ühiselt käidud teest kuulub niisamuti
leinamise juurde nagu ettetulnud lahkhelid. Ühtviisi valesti
toimitakse, kui nähakse suhetes üksnes konflikte või
üksnes harmooniat.
Selles faasis võib juhtuda, et leinaja viha, pahameel
tabab ka abistajat ennast, eriti kui ta peaks mingis mineviku
või oleviku küsimuses teistsugusel arvamusel olema.
Kõige parem on, kui leinaja läbielamusi lihtsalt
jagataks, see tähendab, teda ära kuulataks ja tema
juures oldaks. Mingil juhul ei tohi hakata kirjeldama omaenda
surmaelamusi.
Kasutoovalt leinata tähendab toimida nii, et senine käitumislaad
asenduks uuega. Tähtis on tunnete üles-alla kõikumisele
vastu pidada. Tundekaoses nagu ükskõik millises kaoses
jääb vana tagaplaanile ja asemele tuleb uus.
Otsimise ja kahestumise faas
Bowlby näeb viha- ja süütundes juba otsingu
algeid: kuni suudan veel kellegi peale vihastada, on too keegi
mingil viisil olemas. Mina mõistan viha, pahameelt pigem
vahekorrana, mis ootab selgekstegemist. Kindlasti otsitakse ja
leitakse surnu niimoodi veel kord üles, aga minu arvates
mitte ainult kui miski, millest peab lõplikult loobuma,
vaid ka kui omaenda suhtevõimalus ja -võime, mis
leinajale kuulub; ühtlasi kui võimalus näha
surnut nii, nagu teda näha tahetakse. Otsimine ei tähenda
mitte üksnes surma kõrvaletõrjumist, vaid
ka katset uuesti võtta tekkinud eluhoiakusse kaasa kõik
see, mida lahkunu oli mahajääjale tähendanud.
Kuidas näeb otsimine välja? Elena puhul oli see käsikirjaunenägu,
mis esialgu tekitas temas tunde, et ta leiab Georgi taas üles.
Tehes seda, mida oleks tahtnud teha Georg, otsis Elena Georgi
ja ka leidis. Parkes
kirjeldab, kuidas otsisid Londoni lesed, keda ta oli küsitlenud.
Paljude leinajate puhul näib otsimine olevat täiesti
tõepärane. Nii teatab Parkes lesknaisest, kes ootas
lahkunut pikisilmi kaubamajas; teine naine vaatas alatasa vasakule
poole, sest tema mees oli tavatsenud käia tema vasakul käel.
Viiekümne kahe aastane naine, kellest ma rääkisin,
jäi kuulatama iga automürinat. Kui ta kuulis "oma
mehe autot mürisemas", haaras teda rahutus, ta tahtis
kööki tormata, et mehele süüa teha; alles
siis tuli talle meelde, see on ju absurdne, mootorimüral
ei saanud enam olla mingit seost tema mehega. Neljakümne
viie aastane mees, kes oli unes maailmalõppu näinud,
otsis alateadlikult kõigist naistes, keda ta nägi,
välist sarnasust oma naisega. Nii leidis ta end järsku
mõne naise juuksehelgist vaimustumas, tema huuli silmitsemas
jne.
Üldiselt koondub tähelepanu paikadele, mida surnu oli
armastanud, tema tegevustele jne. Lõpuks võtavad
leinajad üle lahkunu elustiili, kuigi see neile üldse
ei sobi. Niisugusel juhul tuleks otsimist vaadelda kui vanade
harjumuste päästmist, kui vastuseisu muutusele. Teiselt
poolt usun, et otsimise mõte on ikka uuesti selgust tuua
vahekordadesse inimesega, kes on kaotatud. Tekitab ju arvatav
leidmine tunde, et nüüd järgneb uuesti kaotusvalu,
ja see paiskab leinaja segadusse. Mulle näib, et otsinguhoiak
sunnib üha rohkem kaotust tunnistama, jätkama oma elu
ilma lahkunuta, teiselt poolt aga mitte kõike päris
kadunuks pidama, vaid kogema suhteid ja möödunud kooselu
kui midagi sellist, mis kuulub elu juurde. Otsimine ja kahestumise
sund tõukab leinaja endasse tagasi ning ühtlasi soodustab
partnerile omistatud omaduste ja võimete minetamist.
Kaheksakümneaastane vaarisa rääkis mulle,
kuidas ta olevat jõulude ajal alati "otsinud"
oma naist mänguasjadepoe lähedusest. Seal pidanuks
ta olema. Järsku oleks ta otsekui kuulnud naist ütlevat:
"Vaeseke, nüüd pead sina lapselapselastele kinke
valima." Siis olevat mees üritanud sisemist kahekõnet
naisega. Ta tahtnud selgeks teha, et too oli 55 aastat järjest
ostnud kingitusi, ja miks peaks seda nüüd tegema tema.
Naine olevat üksnes naernud ja öelnud: "Kui sa
seda veel pole ära õppinud, on nüüd viimane
aeg." Siis rääkis mees, milline elamus olevat
talle olnud pärast noorusaega jälle kingitusi osta
ja kui raske olnud aru saada kõigepealt, et tuleb tabada,
milliseid kingitusi keegi soovib, tal olevat raske olnud teiste
inimeste soovidega kaasa minna jne.
Otsimine väljendub sageli kahekõnes, mida peetakse
endaga. Niimoodi leitakse partner veel kord üles, võimalik
on temaga veel kord rääkida. Paljud leinajad, eriti
eakamad, elavad seda väga raskelt üle, kui pole enam
kellegagi rääkida. Sisemine kahekõne pakub seltsi
ja ühtaegu võimalust vahekordi selgitada. Enamikul
juhtudel, mida ma olen näinud, see kujutletav partner ajapikku
muutub, nii et leinajal on uus kaaslane, kes vaevalt veel sarnaneb
kadunuga, kuid tähtis on, et saab kellegagi mõtteid
vahetada. Nende kahekõnede najal suudetakse pikapeale
lahkuda sellisest partnerist, milline ta kunagi oli. Kuid on
ka oht kahekõnedesse ülearu sisse elada, neid ikka
uuesti korrata. Mõistagi ei jäeta sel juhul ka oma
partneriga hüvasti, vaid ollakse kummalisel viisil tema
külge aheldatud, tagajärjeks see, et ei suudeta oma
elus luua uusi suhteid.
Lein tundub mulle korda läinud siis, kui leidmisele järgneb
sunnitud kahestumine ja kui seda tunnistatakse.
Otsimine - leidmine - kahestumine võimaldab partneriga
vahekordi selgitada, avastada endas midagi, mis on lahkunuga
seotud, ja sellest hoolimata teada, et senist elu enam jätkata
ei saa, et tuleb luua uus maailma- ja enesemõistmine.
Elena puhul avaldus otsimine ja kahestumine eriti selgesti tema
unenäos piirijaamast. Ta mõistis, et lõpuks
peab ta armastatud mehel minna laskma, ka otsimine ei aitaks
enam midagi. Samast unenäost aga selgub seegi, kui väga
võib otsimisega seotud olla valmisolek loobuda omaenda
elust. Taas kahekordses tähenduses: ühelt poolt ei
otsita omaenda edasielamise võimalusi, niisiis ei vaadata
tulevikku, vaid klammerdutakse mineviku külge, mis tahab
säilitada vanad harjumused; teiselt poolt ja hoopis konkreetsemalt
ei tundu inimesele tema elu enam elamisväärne või
siis peab ta murrangut liiga vaevaliseks. Mõistagi esineb
selles otsimise ja kahestumise faasis, nagu muudeski leinafaasides,
ikka jälle ahastust, masendust ja apaatiat, mispuhul leinajal
on tunne, et tema elu ei ole enam eales selline nagu varem, et
elu ei muutu enam kunagi elamisväärseks, ning pääseteena
ilmutab end surmamõte.
Otsimise ja kahestumise faas võib Bowlby järgi kesta
nädalaid või ka aastaid, kusjuures minu tähelepanekutel
vaibub otsimine seda kiiremini, mida rohkem suudab leinaja väljendada
oma tundesegadust ja mida rohkem ta leiab sisemisi väärtusi,
mis olid kooselule mõtte andnud, ja omaenda võimalusi,
mis on selle kooselu tõttu katkenud; nüüd võiksid
need võimalused avalduda, sest lahkunu ei hoia neid enam
"kinni".
Selles faasis ei tohiks leinajaid sundida "mõttetust"
otsimisest loobuma, niisiis tunnistama lõplikku kaotust.
Neile inimestele, kes isegi kaks aastat pärast kaotust ikka
veel ka lahkunu tarvis laua katavad, peaks küll soovitama
leinata kuidagi teisiti. Abistajal on mõnikord raske kuulata
ühtesid ja neidsamu lugusid lahkunust - ka see kuulub otsimise
ja leidmise juurde. Loomulikult on raske ka kuulata ikka jälle
arutlusi, kus võiks olla surnu, kes ju polegi surnud.
Sagedasemaid fantaasiaid on näiteks see, et mingisugune
salatalitus on inimese röövinud ja asemele pannud laiba
või et mingi kauge armuke on lasknud mehe ära varastada.
Niisugused fantaasiad ilmnevad eriti just ootamatu surma puhul.
Mõistetav on kujutleda ikka veel elavatena mõnes
sõjas kadumajäänuid. Et sellisel juhul ei saa
tõesti täie kindlusega väita, et otsitav on
surnud, siis jätkavad otsijad oletusi, kus kadunu võiks
asuda. Nonde fantaasiate kaudu püsib side kadumajäänuga;
kui ta ei tule ega tule tagasi, alles siis jõutakse -
kui üldse - pikaleveninud irdumiseni. Leinajale on tähtis
saada ikka uuesti jutustada oma lugusid, sest niimoodi hoiab
ta oma tunded alles.
Uue enese- ja maailmasuhte faas
Kui otsimis- ja kahestumisfaas ei haara enam leinajat täienisti,
siis algab uue enese- ja maailmasuhte loomine. Eelduseks on asjaolu,
et lahkunust on saanud leinaja teine mina, kes võib samuti
muutuda, näiteks seeläbi et leinaja tunneb: paljust
seesugusest, mida ta oli varem suhte puhul läbi elanud,
on nüüd saanud tema enda võimalused. Elenal
avaldub üleminek sellesse uude faasi unenäos, kus Georg
puusärgist üles tõuseb ja Elena tõuseb
koos temaga. Georgist saab küll jälle tema saatja,
aga hoopis teisiti kui varem, ning juurde tuleb palju inimesi:
uued sõbrad. Sellega on esimene osa leinatööst
läbi. Mida paremini leinaja kohaneb uutes rollides, mida
elu temalt nõuab, seda paremini ta näeb, milliseid
inimomadusi ta suudab endas arendada, seda varem saab ta tagasi
eneseusalduse ja eneseaustuse. Selles faasis võib ta puudust
tunda inimestest, kes olid teda varem abistanud, veel halvem
- abistajatest võivad järsku saada koguni pidurdajad,
kui nad ei tunnista leinaja uut iseseisvust ja muutumist, võib-olla
meeldiks neile tema jätkuv abitus, et siis suurteks abimeesteks
jääda. Kordaläinud lein tähendab, et leinaja
muutub, loomulikult astudes ka uutesse suhetesse.
Näha surnut kui oma teist mina, kui kujuteldavat kaaslast
- sellel võivad olla ka iseäralikud, haiglaslikud
tagajärjed, nimelt siis, kui leinaja lihtsalt teiseneb lahkunuks,
teeb seda, mida too on teinud, mõtleb seda, mida too oleks
mõelnud, seob end kohustustega, millega too oleks end
sidunud, nägemata sealjuures omaenda tegelikke võimalusi
ja soove. Sel juhul asetub lahkunu leinaja kohale otsekui teise
isiksusena; mõistagi pole siis võimalik luua uut
enese- ja maailmasuhet. Lahkunu kaudu ilmnenud võimaluste
ülekandmist endasse tuleb alati vaadelda seoses oma isiksusega,
tuleb kindlaks teha, kas tõesti kuulutakse kellegi juurde.
Uus enese- ja maailmasuhe paistab silma ka selle poolest, et
kaotust on nüüd tunnistatud, et paljud eluideaalid,
mis olid suhtes lahkunuga kaasa mänginud, on "unustatud"
ja asemele astuvad uued eluideaalid, ilma et lahkunut oleks unustatud.
Ka selles faasis on karta tagasilangemist juba läbitud leinafaasidesse,
mida tingib kahtlemine iseendas, ja nimelt siis, kui raugeb uut
enese- ja maailmasuhet soodustanud eufooria. Nii elas Guido (maailmalõpu-unenägu
naise surma puhul) läbi erakordselt eufoorilise faasi, millele
järgnes tunnete kõikuvus, ta muretses ka palju suhete
pärast, mis olid valitsenud tema ja ta naise vahel, ning
kes seetõttu oli oma iseärasustest, kuid ka oma võimalustest
palju teadlikumaks saanud, eriti mis puutub suhetesse. Ta lubas
endale suhteid, milliseid ta varem polnud saanud lubada, sest
tema naine oli olnud armukade kõige peale, mida mees väljaspool
abielu ette võttis, ja nüüd lõpuks tundis
ta end vabana. Ta sõlmis romantilise suhte kellegi naisega,
kes aga kahtles, kas nad ikka saavad püsivat vahekorda rajada.
Guido lootused varisesid kokku; tal oli tunne, nagu oleks talle
taas osaks saanud suur kaotus. Ta ei suutnud mõista naise
kõhklust, võttis seda kui kindlat äraütlemist
ning tegi uuesti läbi kõik leinafaasid. Paistab,
et need, kes on kaotanud armastatud inimese, reageerivad igasugusele
uuele inimkaotusele valuliselt, neil ilmneb nii-öelda haiguse
taaspuhkemine. Siiski ei ela nad uut leina enam läbi nii
intensiivselt kui varasemat.
Brown, Harris ja Copeland
tõestavad, et need, kes on oma ema kaotanud enne üheteistkümnendat
eluaastat, reageerivad hilisemas elus kaotustele valulisemalt
kui teised. Kui keegi kaotab inimese, kes talle palju tähendas,
siis reageerib ta kaotusele, lahkumiselamusele tugevamini kui
see, kes pole kedagi kaotanud. On ju surm ränk kogemus ja
koormus - Parkes
nimetab seda kõige suuremaks stressiks, mis võib
üldse inimesele osaks langeda.
Sügavad tundeelamused korduvad peaaegu samasugustes situatsioonides,
ja uut situatsiooni niiöelda võltsitakse vana kaudu;
seetõttu käitutakse samamoodi nagu emotsionaalse
stressi puhul. Kui see emotsioon välja kannatatakse ning
läbi analüüsitakse, siis jääb "kordussund"
üha vähem mõjusaks. See kehtib iga raske kompleksi lõpetamise
kohta, eriti aga surmaelamuse lõpuni viimise kohta. Seepärast
on oluline, et nii leinaja kui ka teda ümbritsevad inimesed
teaksid tagasilangusi arvestada, kusjuures need tagasilangused
pole sugugi tõesed, vaid pigem matkivad eelmist kaotuskogemust.
Talumatuks muutub lugu siis, kui paar aastat hiljem kaotatakse
taas mõni lähedane inimene. Sellisel juhul lähevad
leinas kaks kaotust segi. Iga uue surmaelamuse puhul näib,
nagu kaotataks veel kord kõik need inimesed, kes on kunagi
kaotatud. Sel juhul aitab teadmine, et kord on lein juba üle
elatud. Meenutatakse, kuidas tookord oli, ja võimalik,
et ei oldagi nii suures ahastuses kui esimesel korral. See faas,
kus leinaja arvab, et ei suuda kaotust mitte mingil juhul üle
elada, on enamasti palju lühem. Leinaja "teab",
et kord on ta kaotuse üle elanud. Raskem on uue kaotusega
toime tulla sellele, kes esimese kaotuse puhul oli leina alla
surunud; enamasti langeb ta raskesse masendusse. Sellest tuleb
veel juttu.
Elena puhul võiks leinamistöö lõpetatuks
arvata tervisveekuurordi-unenäoga. "Lõpetamise"
all pole siingi mõeldud seda, et Elena ei võiks
hiljem ahastusse tagasi langeda, et ta ei reageeriks lahkuminekutele
valulisemalt kui enne Georgi kaotust. Lõpetamise all on
mõeldud seda, et viimaks ometi tajus Elena, et ta suudab
jälle elust rõõmu tunda, suudab luua uusi
suhteid, kuigi surm võis ikka uuesti varitsemas olla.
Surm tõstab päratumalt päevakorrale elumõtte
küsimuse. Elenale ilmselt ei piisanud sellest, et ta suutis
suhte Georgiga iseendasse mõelda, niivõrd kui see
oli võimalik, et ta, täiesti uute võimalustega
ja ka uue eneseteadvusega, milles kuulus uus koht surmateadvusele,
suutis edasi elada. Ta pidi kindlasti sedagi kogema, et elul
- ka surma palge ees - on mõte. Unenägu kujutas seda
mõttekogemust kui midagi sellist, mis "sai talle
osaks" alles pärast seda, kui teda oli kuurordis terveks
ravitud.
Olen teiste leinajate puhul tõdenud, et elumõtet
on taas võimalik leida siis, kui mahajääjates
on ärganud täiesti uus enese- ja maailmatunnetus ning
kui nad saavad teadlikuks, et surm pole neilt mitte üksnes
palju võtnud, vaid neile ka palju andnud. Kordaläinud
leinamistöös saabub see arusaam üsna hilises faasis.
Ei pea varjama valu, ahastust, roidumust, lõhestatust,
kehalise läheduse puudumist, mille toob kaasa armastatud
inimese surm.
Et osata leinata, et kaotust hüvitada, selleks läheb
vaja nii leinaja kui ka teda ümbritsevate inimeste valmisolekut
tunnistada surma ja leina. Ahastust peab mõistma kui elusituatsiooni.
Lisaks tuleb välja kannatada kaootilised emotsioonid, iseäranis
viha. See läheb hõlpsamalt, kui jõutakse selgusele,
et see emotsionaalne kaos on vajalik vanade suhteideaalide ja
vana harjumuse lammutamiseks ning seega uute võimaluste
ülesehitamiseks. Samuti on oluline, et ei vaikitakse olematuks
kõiki lahkunuga seotud elamusi, vaid et neist räägitaks
ka siis, kui nad tunduvad olevat mõneti "eriskummalised".
Surnuga seotud elamuste meenutamine on tähtis, et mahajääja
saaks neid üle kanda oma hingeellu. Elena unenäoseeria
tõendab, kuivõrd olulised on kaotuse puhul unenäod,
need lausa juhivad leinamist. Siinkohal näib tõeseks
osutuvat ka Jungi
tees hinge enesereguleerimisest. Alateadvus annab neid impulsse,
mis on vajalikud selleks, et elu võiks jätkuda. Elena
juhtum pole erandlik. Tean mitmeid unenäoseeriaid, mis samamoodi
juhatasid sisse olulisimaid leinamisfaase. Sealjuures olid unenäod
enamasti hästi seletatavad.
Just nimelt otsimise, leidmise ja kahestumise faas võtab
unenägudes enda alla palju ruumi. Kõik asjatundjad,
kes mainivad sääraseid unenägusid, tõendavad
selle faasi olulisust, kusjuures sageli taaskohtutakse surnuga,
kes on elus ja pealegi hea tervise juures, aga uneleja teab,
et tegemist on surnuga, ja et seetõttu peab ta temast
uuesti lahku minema.
Seitsmekümne kaheksa aastane mees oli kuu aega tagasi kaotanud
oma naise. Esialgu kavatses ta naisele järgneda. Ta leidis,
et nad olid koos nii palju läbi elanud, et pidanuksid koos
ka surema. Kuid pärast naise surma nägi ta und, milles
naine ilmus talle nii elavana, nii tulvil elujõudu, milline
ta polnud ammu olnud. Naine ütles: "Ma võin
ikka jälle sinu juurde tulla, kuid ära tee midagi mõtlematut,
kui sa tahad minu juurde tulla." Unenägu lohutas meest
täiesti, ehkki ta tunnetas ka distantsi oma naisega, ainult
et läbimõeldud distantsi. See mees polnud eales unenägudest
kuigi palju pidanud. Kuid kaotuse tõttu, nagu ta rääkis,
olevat need talle tähtsaks muutunud, ta ootavat igal ööl
kohtumist naisega, et too annaks talle "elulist abi".
Vaevalt saab seda paremini väljendada: niisuguses situatsioonis
aitavad unenäod elada. Nad ei pea olema tingimata lohutavad.
Paljudele võib olla valuline, kui armastatud inimene ilmub,
et siis jälle kaduda. Ometi aitab see valu edasi elada:
veelgi tähtsam kui lohutus on see, et saadaks hakkama uute
elutingimustega. Selle faasi unenäod on enamasti väga
tõepärased, nad on üheselt mõistetavad,
neist saavad aru ka inimesed, kes sümbolitõlgendusest
kuigi palju ei tea.
Ka leinajate eneseabirühmad, nagu neid leidub Inglismaal, tunduvad olevat otstarbekad,
hoidmaks leina positiivsel suunal. Inimesed, keda seovad ühesugused
kannatused, saavad üksteist vastastikku väga palju
aidata, kas või virgutada emotsioone mitte maha suruma.
Kuid oma muutumist tuleb endal kanda, teistegi kaasaaitamisel
on omad piirid.
|