|
LEIN -
Süvapsühholoogiline uurimus
MAHASURUTUD JA PIKALEVENINUD LEIN
Iga leinamisfaas kätkeb endas ohtu, et temasse jäädakse
"kasutult istuma", et leinaga ei minda edasi. Psühhoteraapiasse
jõuavad sageli inimesed, kes olid kunagi kaotanud neile
lähedal seisnud inimese ega olnud teda piisavalt leinanud.
Meiegi ühiskonnas peetakse sageli tugevuse märgiks,
kui leinast saadakse kiiresti jagu. Leina allasurumine võib
põhjustada depressioone, mis jäävad asjaosalisele
endale sageli mõistetamatuks. Kui neid depressioone põhjalikult
uurida, leitakse sageli põhjuseks olevat lõpule
viimata leina, allasurutud lein jne. Sääraseid depressioone
kutsuvad esile: teise inimese surm, ka sellise, kes polnudki
väga lähedane; surnuga samasse ikka jõudmine;
tema surma-aastapäev, ühesõnaga situatsioonid,
mis on surnuga seoses.
Juba Freud nägi leina ja melanhooliat
omavahelises seoses, sest oma ilmingus on nad sarnased ja järgnevad
armastatud olendite kaotusele. Freud kirjeldab leina kui normaalset
reageeringut, melanhooliat kui patoloogilist. Leina ja melanhoolia
vahet näeb ta selles, et leinaja teab, mida ta on kaotanud,
melanhoolik küll teab, keda ta on kaotanud, kuid ei tea,
mida ta on kaotanud, ja seega on kaotusteadvus poolik. Freudi järgi on vahe
ka selles, et leina puhul on suhe objektisse lihtne, melanhoolia
puhul aga eksisteerib ambivalentsikonflikt, seega tuntakse kaotatu
vastu ühtaegu armastust ja viha.
Jacobson avaldab
kahetsust, et Freud käsitas leina ja melanhooliat omavahelises
seoses, niisiis tunnistas ta depressiivsed meeleolud põhimõtteliselt
patoloogilisteks. Jacobsoni arvates võivad depressiivsed
meeleoluseisundid tekkida ka normaalse häälestatuse
puhul, seega ei pea nad olema patoloogilised. Ei ole ju ka iga
meeleoluülevus patoloogiline. Kuid depressiivsete seisundite
tekkepõhjust näeb Jacobson samuti "agressiivsetes
pingetes, mistõttu nad kajastavad konfliktsituatsiooni,
väljendades neurootilist või psühhootilist konflikti reaalsusega"
Sellelaadsed häälestused sisaldavad endas patoloogilist
potentsiaali; see tähendab, depressioon võib muutuda
patoloogiliseks, kui käivituvad regressiivsed protsessid
või kui konflikti aluseks on suured, ületamatud probleemid.
See Jacobsoni arvamus tundub olevat täiesti veenev, see
on vastavuses minu enda depressiivsuseuuringutega.
Lein võib omandada depressiivsuse tausta, kui lahkunu
suhtes tekivad vaenulikkus ja agressiivsus. Neid ei tohi endale
ligi lasta.
Et iga leina juurde kuulub viha - viha selle pärast, et
ollakse maha jäetud, et ollakse sunnitud kaotusega leppima
ja oma elu uuesti korraldama, et peale muu tuleb lõpetada
ka vahekord, mis oli surnud inimesega -, siis on arusaadav, et
ilmnevad agressiivsed tundeliigutused. Teisest küljest aga
kehtib põhimõte, et lahkunust räägitakse
ainult head, ja niiviisi tuleb agressiivsus maha suruda. Ent
sellega jääb lein "toppama", niisiis on antud
võimalus depressiivseteks reageeringuteks. Need on seda
patoloogilisemad, mida tugevam on kaotuselamus, ja mida intensiivsemalt
suruti kaotusega seotud agressiivsust maha, mida rohkem on seletamata
jäänud konflikte, seda vähem ollakse võimeline
neid konflikte lahendama.
Psühhoteraapia näidete varal käsitleme nüüd
allasurutud ja pikaleveninud leina probleeme.
Probleemid mitte tunnistada tahtmise
faasis
Kui seda faasi edasi lükatakse, siis on meie ees inimene,
kes surub maha kaotuse ja koos sellega ka sügava tunde.
Sellised inimesed elavad edasi, nagu polekski midagi juhtunud.
Päriselt maha suruda armastatud inimese kaotus end siiski
ei lase. Kõige käepärasem pääsemisvõimalus
on põgenemine "toimekusse".
Neljakümneaastane ärinaine, kes oli kaotanud oma
mehe õnnetusjuhtumi läbi, ütles: "Nüüd,
kus teda enam pole, pean mina vaatama, et kõik oleks `tipp-topp`."
Naine ei lubanud endale mingeid nõrkusi; oma lastele ütles
ta, et isa pettuks neis väga, kui nad nüüd nõrgaks
osutuksid, nutaksid. Isa ootavat, et nad oleksid vaprad nagu
sõdurid. Kogu pere oli enda meelest kangelaslik, et nad
mehe ja isa tööd vapralt jätkasid, tuttavad ei
leidnud sõnu, kuidas seda vaprust kiita. Aja kulgedes
polnud pilt enam nii heroiline. Lähikonnas hakati pidama
harjumuspäraseks, et see perekond on vapper, ka tuhmus ajapikku
mälestus surnust. Siis hakkas naine, kellel ilmnesid mitmesugused
psühhosomaatilised kaebused, arstidega konsulteerima. Nood
saatsid ta psühhoteraapiasse. Naine rääkis uhkusega,
kuidas ta oli oma mehe kaotusega "toime tulnud": "Kõik
läks edasi, nagu elaks ta veel, mitte miski ei muutunud!"
Küsisin imestunult: "Üldse mitte miski?"
Ta vastas pärast järelemõtlemist, et olevat
küll ränk olnud ilma igasuguse toetuseta tervet äri
juhtida, samuti olevat ränk olnud enam mitte tunda mingisugustki
õrnust, kuid see-eest olevat seda kõike korvanud
hea tunne, et ta oli ka ilma meheta võimeline kõike
korras hoidma, kõike reguleerima, suuteline lapsi ilma
isata üles kasvatama. Kuid nüüd tegevat talle
muret see, et tema keha ei tahtvat enam kaasa lüüa.
Minu küsimusele, kuidas ta end muidu tunneb, vastas ta,
et olevat end tunnetest võõrutanud, ta täitvat
iga päev oma kohust, ja see andvat talle hea enesetunde.
See naine suutis toime tulle surma sissetungiga oma enese-
ja maailmamõistmisse, sukeldudes oma surnud mehe maailma,
"liites" mehe ja enda elud. Kaotust ta teadlikult läbi
ei elanud. Minu küsimuse peale, kas ta mõnikordki
oma mehest puudust ei tundnud, vastas ta, et olevat tundnud küll,
aga see pannud ta veelgi rohkem töötama mehe äri
heaks.
Kaunis raske oli sellele naisele selgeks teha, et tema psühhosomaatilised
kaebused, eriti südamevaevused, võiksid seotud olla
mehe kaotusega. Ta arvas, et sellest on ometi palju aega möödas
- kui naine psühhoteraapiasse suunati, oli surmast möödas
neli aastat -, sel juhul pidanuks kõik hoopis varem juhtuma.
Kuid ta tunnistas oma valmisolekut surnud abikaasaga vahekordi
selgitada, kui see tulemusi tõotab. Palusin kaasa võtta
fotosid kooselust mehega. Ta tegi seda, hakkas temast rääkima,
hakkas kõiksuguseid juhtumeid meenutama ja ajapikku suutis
leina tasa teha. Alles pärast üht pikka faasi, mille
kestel elustusid mälestused mehest ja kus ta ühtlasi
tunnistas, et tal oli olnud mehega ka palju raskusi, kuid sellest
hoolimata sooviks ta meest jälle oma lähedusse, sest
ta tundvat end väga üksi ja üksildasena - alles
pärast seda faasi hakkas ta und nägema. Esimene unenägu,
mida ta mäletas, oli selline:
Surnut saadetakse sargas läbi terve maailma, keegi ei
tea, kellele surnu kuulub. Keegi ei taha sellega tegemist teha.
Naine näeb sarka ja talle meenub, et see sarnaneb tema surnud
mehe sargaga. Ta teeb korralduse surnu maha matta.
Niisiis tunnistab naine nüüd, et tema mees on surnud,
ning valmistub hoolt kandma, et ta maha maetaks, siis on see
probleem lahendatud. Unenägu näitab ka selgesti, et
surnu, kuigi naine tema peale ei mõelnud, oli olemas ja
teda saadeti läbi terve maailma.
Unenäomotiiv surnust, kes on järsku avastatud ja kes
pole veel maetud, on üsna sagedane. Need unenäod ei
pea tingimata viitama soovimatusele mõne inimese surma
tunnetada; niisama hästi võivad nad tähendada
seda, et meis endis on midagi elutut, ehk on meis miski koguni
surnud, ja et me ka siin oleme matmis- ja leinamisprotsessi mööda
lasknud. Lein on möödapääsmatu, kui oleme
kaotanud kellegi, keda armastasime, sest niisugusel juhul on
meie enese- ja maailmakogemus kõige rohkem vankuma löönud,
kuid leinama peaks ka siis, kui oleme kaotanud midagi, mis oli
meile tähtis.
Helene Deutsch
kirjeldas aastal 1937 esimesena nelja patsienti, kes olid lapsepõlves
kaotanud kellegi ega olnud leinanud. Nad kannatasid hiljem igasuguseid
depressiivseid hädasid ja neil oli ka muidu elus raskusi.
Alles ravi käigus selgus, et kõige põhjus
peitus nois kaotustes, mida ei olnud leinatud. Iga juhtumi puhul
oli see elusündmus mõjustanud tundeelu. Deutschi
järgi on paljud psühhoterapeudid seda asjaolu ikka
jälle tõestanud. Sealjuures pole tähtis, et
kaotus oleks olnud just lapsepõlves, niisama hästi
võis see juhtuda täiskasvanueas.
Neid, kes teadlikult tõrjuvad leina, on peetud iseteadlikeks
inimesteks, kes uhkustavad oma sõltumatuse ja enesekontrolliga,
kes ei talu tundeväljendusi, kes peavad pisaraid kohatuks
nõrkuseks ja pärast kaotusi elavad edasi, nagu polekski
midagi juhtunud. See kirjeldus, mille annab Bowlby, toetudes
Deutschile, Volkanile ja teistele, on kooskõlas minu enda
tähelepanekutega. Sellised inimesed tõrjuvad mälestusi
surnutest, ka ei soovi nad, et surnutest räägitaks
- või kui, siis ainult nii, et neid endid kiidetaks, kuivõrd
hästi tulevad nad kaotusega toime. Bowlby kirjeldab veel, et sellistel
inimestel on sageli kalduvus psühhosomaatilistele vaevustele,
eriti peavaludele ja unetusele, äärmusjuhtudel mõnikord
ka liigjoomisele. Bowlby rõhutab, et leina lõhustumise
põhjusi võib loomulikult olla palju. Siiski näib
olevat kindlaks tehtud, et see on just seesama eriti "vapper"
inimene, kes leina alla surub ja kelle saab lein hiljem ikkagi
kätte, kas siis depressiooni või depressioonieelse
seisundi kujul.
Selles seoses näib mulle ka oluline mõtiskleda, mida
tähendab naistele (ja meestele!) alles sündimata laste
kaotus.
Mind külastas kolmekümne kuue aastane mees, kes
kannatas sagedase unetuse all ja ka muidu vaevas teda masendus.
Ta ütles, et mingit põhjust polevat, sest tal olevat
suurepärane töö, tema abielus olevat kõik
hästi, ta armastavat oma naist ja kahte last, tema noorus
olevat möödunud ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta
- ja nii näis see kõik ka olevat. Küsisin, kas
ta ehk on kaotanud vanavanemad, kellesse ta oli väga kiindunud,
kuid sedagi polnud juhtunud, tema vanavanemad olid kõrges
eas, aga veel elavate kirjas. Ka tema vanemad olid elus. Ta polevat
eales kedagi kaotanud. Seda öeldes lõi ta pisut kõhklema
ja lisas siis, et tema naisel olevat umbes kaks aastat tagasi
olnud nurisünnitus, ta olevat kaotanud lapse kolmandal raseduskuul.
Mees olevat seda last väga oodanud, kuid neil olevat niigi
kaks tervet last, ja üldse, loode ei olevat ju veel inimene...
Viimaks talle meenus, kui väga ta oli sellest lapsest hoolinud,
ta oli temast juba rõõmuelevil mõelnud,
ja talle sai selgeks, et nurisünnitus oli tõesti
olnud kaotus, mida samuti tohib leinata ja peabki leinama.
Minu meelest tekitab suuri raskusi see, et me usume täpselt
teadvat, millal me leinata tohime ja millal mitte, või
kui kaua on iga kord sobiv leinata. Too mees ütles esialgu:
"Loodet ei saa ometi leinata nagu täiskasvanud inimest,
kellega on kaua koos elatud." Näib olevat veenev jutt,
aga kui mõelda, kui tähtis see lapsehakatis mehele
oli, milliseid mõtteid ta oli temaga juba sidunud, kui
väga oli tema elu selle lootega juba läbi põimunud,
siis ei maksa tema sõnu päriselt uskuda. Pole olemas
juhtnööre, kui kaua ja kelle pärast me leinama
peame: mida sügavamad tunded meid kellegagi või millegagi
seovad, seda rohkem peame leinama.
Veel üks näide leinamata jäänud loost:
Kolmekümne kaheksa aastane naine tuli ravile, sest ta
tundis end kogu aeg väsinuna ja ükski arst ei suutnud
põhjuse jälile jõuda. Ta oli abielus, lapsi
polnud. Ta tõi seletuseks väite, et ei tema ega mees
soovi siia ilma lapsi muretseda, pealegi leidvat ta, et lapsed
on liiga rahutud ja kulukad. Vestluse jätkudes selgus, et
ta olevat kord aborti teinud. Juhtumisi oli ta minu vastuvõtul
sellel päeval, millal raseduse katkestamisest sai aasta.
Ta mainis seda täiesti möödaminnes. Minus äratas
tähelepanu, et ta seda üldse mainis ja et ta oli selle
päeva meelde jätnud. Ta ütles, et olevat rõõmus
olnud, kui laps oli "kõrvaldatud". Ma vastasin
- samuti möödaminnes -, et mõnikord tekitab
üks ja sama situatsioon erinevaid tundeid. Ta vaidles vastu,
ütles, et ta olevat üksnes rõõmu tundnud
ja tal ei olevat ka vähimatki süütunnet. Järgmisel
seansil ütles ta, et olevat eelmine kord minu peale väga
pahane olnud, ma olevat tahtnud talle raseduse katkestamise pärast
süütunnet sisendada. Ta ei tahtnud sellest enam rääkida,
tuli hoopis välja probleemiga, mida ta nimetas pakiliseks.
Umbes kaks kuud hiljem puhkes ta ühel raviseansil järsku
nutma ja rääkis, et ta olevat tookord tohutult rõõmustanud
lapse üle, kes olevat tema üsas kasvanud, ta olevat
end tundnud viljakandva põlluna, ning ta olevat end kehaliselt
hoopis teisiti tundnud kui varem, inimese ja naisena. Kuid ta
olevat siiski kindlaks jäänud raseduse katkestamise
otsusele, liiati tundunud talle, et temast oleks saanud "võimatu
ema".
Ka selle naise puhul on ilmne, et ta ei tunnistanud endale,
mida abort talle tähendas, nimelt loobumist millestki, mida
ta oli pidanud endale elutähtsaks, nagu väljendab võrdpilt
viljakandvast põllust. Raseduse katkestamisega oli ta
teinud otsuse, et ei lase põllul vilja kanda. Kas ta toimis
õigesti või valesti, on iseasi, kuid temale tähendas
see kaotust, seda pidi ta mõistma ja leinama. Lisaks pidi
ta mõistma, et selline elusituatsioon võib äratada
agressiivseid tundeid. Ta oli vihane "lapse" peale,
kes oli teda pannud sellisesse olukorda, mis sundis tapma. Pärast
seda, kui ta oli vihatunde omaks võtnud, võis ta
endale lubada ka süütunnet ja - vastavalt situatsioonile
- selle aktsepteerimist.
Mitte tunnistada tahtmine võib väljenduda ka niimoodi,
et keegi hoolitseb teiste inimeste eest, kes on mõne inimese
kaotanud, ning kannab niiviisi, kaudselt hoolt omaenda leinamistöö
eest. Üks pastor rääkis mulle, et tema tugevus
olevat hinge eest hoolt kandes kaasa minna inimestega, kes on
oma partneri kaotanud. Too pastor oli mõni aasta tagasi
kaotanud naise. Ta ütles: "Nii kaua, kuni saan tegelda
teiste inimestega, kes on kedagi kaotanud, läheb mul hästi.
Kui need inimesed mind enam ei vaja, siis muutun väga nukraks,
siis tuleb mulle meelde mu naine. Ma ei tohi ometi nukrutseda,
ma tean ju, et ta ootab mind sealilmas!"
See pastor, kes aitab paljusid inimesi nende leinamistöös,
ei tunnista endale oma leina, sest ta ei tohi ju kurb olla, kui
tema naine on Jumala juures.
Mulle näib, et siin on varjul veel üks probleem: on
inimesi, kes arvavad, et nad ei tohi oma maailmavaate tõttu
leinata. Sealjuures jätavad nad tähele panemata, et
nemad kui mahajäetud on ikkagi kandnud suurt kaotust, mis
mõjustab, ennekõike pidurdab kogu nende elu. Sellest,
mida too pastor enda puhul täheldab, nimelt et ta tunneb
ennast hästi, kui ta saab teisi nende leinas toetada, selgub:
nii kaua, kuni ta teiste hinge eest hoolt kandes nende leinaga
kaasa läheb, nii kaua võib ta leinajatega samastudes
kaasa leinata; kui nad teda enam ei vaja, siis peaks ta ise leinama,
ja seda ta ei tohi. Inimeste puhul, kes teistega samastunult
leinavad - ja see võimalus lausa pakub end abistavates
elukutsetes välja -, on oht selles, et nad varisevad kokku,
kui pole enam kedagi, kelle eest nad võiksid hoolt kanda.
Loomulikult on ka võimalik, et nad on selles samasusleinas
liiga "emalikult hoolitsevad" teise inimese eest, hoiavad
teda tagasi oma elu iseseisvalt uuesti korda seadmast. Samasusleina
võib tõlgendada ka nii, et omaenda olemusjooned,
mis hädasti leinamistööd vajavad, projitseeritakse
mõnele teisele inimesele ja antakse tollele asendusabi.
Selline käitumisvõimalus on inimestel alati olemas,
mitte üksnes siis, kui tuleb tegelda leinamistööga. Kuid iseäranis
tuletab see käitumisvõimalus end meelde leinamise
puhul, sest abistajat, kes on samuti kellegi kaotanud, aktsepteeritakse
eriti meelsasti: tema ju teab, kuidas teine end tunneb.
Mitte tunnistada tahtmise faasis viitab takerdumisele ka see,
et inimesed räägivad suurest "tühjusest",
mida nad pärast kaotust tundvat; seda tühjust ei saavat
millegagi täita, nad elavad tuimalt nagu automaadid. Szonn
kirjeldab oma artiklis "Leinamistöö
katatüümse pildielamuse abil" ema juhtumit,
kes oli oma tütrest traktoriga - ettekavatsematult - üle
sõitnud, ja kes selle tagajärjel langes masendusse
iga kord sügise saabudes, sest sügisel oli tütre
surmapäev. See naine ütles, et ta polevat suutnud leina-ta,
ta olevat end tundnud otsekui tühjana. Nõuandetalitus
külastas teda, sest vahepeal olid tema suhted oma teise
lapsega keerdu läinud. Szonn kirjeldab, kuidas ta andis
naisele esialgu ülesande kujutleda motiivi "Oja",
teisel raviseansil motiivi "Hauda viiv tee". Siinjuures
puhkes naine nutma, ja näib, et sellest nutust sai leinamise
lähtepunkt. Kahjuks on artikkel nii lühike, et raske
on mõista, mis õieti juhtus. Szonn kirjutab, et
vähesete masendava pildielamuse seanssidega on võimalik
depressioone oluliselt leevendada, ja minu arvates käivitus
selle tulemusena tõesti leinamisprotsess.
Näib, et selline pildielamus on väga hea abinõu
ärajäänud leinamistöö puhul, eriti juhul,
kui inimesed tunnevad end "tühjana".
Probleemid emotsioonide puhkemise
faasis
Kõigi eeltoodud probleemide taga võib näha
ka püüdu emotsioonide puhkemise faasi ära hoida.
Siiski arvan, et inimesed, kes jäävad peatuma teise
faasi, mõjuvad hoopis teisiti ja taluvad leina hoopis
teisiti kui need, kes jäävad toppama esimesse faasi.
Esimesse faasi takerdujad tahavad leina üleüldse vältida;
need, kes takerduvad hilisematesse faasidesse, ei leia enam leinast
väljapääsu, nad jäävadki leinama. Ka
nemad mõjuvad depressiivsetena, kuid mitte sellepärast,
et nad on valu maha surunud, vaid sellepärast, et valu on
neid maha surunud: valu on neist võitu saanud, nad endasse
neelanud ja nad mõtlevad lakkamatult sellele ega tea enam,
mida edasi teha. Täpsemini vaadates blokeerivad nemadki
kuidagiviisi leina, ka nemad ei anna end tema muutmisvõime
meelevalda, kuigi näib, nagu oleksid nad täienisti
tema sees.
Vaoshoitud viha
Hans on kaheksateistkümnene, kaks aastat tagasi kaotanud
oma isa; ta on kolmest õest-vennast vanim ja saanud ootamatult
perekonnapeaks. Tema ema on endale külge harjutanud kombe
küsida temalt kõike seda, mida ta varem oli küsinud
isalt. Hans käib koolis, tal on ees küpsuseksamid ja
tal on suuri raskusi keskendumisega. Ta arvab, et need tulevad
unehäiretest. Enne isa surma oli ta olnud väga hea
õpilane, sealt peale on tema õpiedukus kahanenud.
Esialgu pärast isa surma olevat õpetajad leebed olnud,
enam nad leebed ei olevat ja arvavat, et Hans olevat liiga rusutud,
ta pidavat hakkama sellest surmast üle saama. Üks pastor,
kellelt ta oli nõu küsinud, saatis ta ravile.
Minu küsimuse peale, kuidas ta oli isa surma kogenud, ütles
ta, et isa olevat väga pikka aega haige olnud, see olevat
kogu perekonda varjuna saatnud. Õigupoolest olevat nad
kõik tundnud vabanemisrõõmu, kui isa suri.
Tema olevat isaga hästi läbi saanud, eriti viimasel
ajal olevat nad haigevoodi ääres toredasti keskustlenud.
Isa olevat ka palunud, et ta tema koha perekonnas mingil määral
üle võtaks; ta olevat seda meelsasti teinud, see
olevat talle rõõmu valmistanud, kuid ta tundvat
end ülekoormatuna, ta ei saavat enam peaaegu midagi koos
oma sõpradega ette võtta.
See kõik kõlas täiesti mõistlikuna.
Hans rääkis pisut moduleeritud häälega, mõjus
väga tõsisena, palju vanemana kui ta oli. Meie ees
on näide, kuidas inimese elu võib lähedase inimese
surma tõttu muutuda. Koolipoisist saab järsku "perekonnapea",
ja ta tunneb end - õigustatult - ülekoormatuna.
See oli tema probleemi üks aspekte. Teine aspekt oli see,
et ta polnud kunagi väljendanud viha oma isa surma pärast.
Hans rääkis, et isa surmast saadik nägevat ta
iseäralikke unenägusid. Neis unenägudes olevat
ta alati väga kuri, et isa on surnud, ning heitvat talle
seda ka ette.
Küsisin temalt, kuidas nende peres leinati. Nagu pikaajalise
haiguse puhul tavaline, leinati üsna palju ette. Parkes
nimetab seda ennetavat leina "muretsemistööks".
Meie, inimesed, üritame suuri muutusi iga kord ennetada
sellega, et kujutleme, kuidas kõik saab olema. Ent muretsemistöö
ei asenda leina, sest kujutletav ühe inimese lõplik
äraolek on midagi muud kui tegelik äraolek, see lõplik,
armutu äraolek, mida me kujutluses ennetada ei suuda. Siiski
korraldati Hansu perekonnas isa surma arvestades mõndagi
ümber veel tema eluajal, näib, et isa oli juba seljataha
jätnud suure hüvastijätu eluga ja oma perekonnaga,
mille käigus oli nutetud, leinatud. Ka selle muretsemistöö
puhul ei väljendatud kordagi viha. Küsisin Hansult,
kas ta pole siis kunagi saatuse peale vihane olnud. Ta vastas,
et olevat olnud küll, nimelt olevat ta kaotanud ka oma sõbratari,
sest ta ei leidnu enam mahti temaga koos olla, aga vihastamisest
polevat ju kasu, kui "saatus hoope jagab". Üritasin
talle selgeks teha, et oleks täiesti loomulik vihastada
selle üle, et ta on nüüd niivõrd koormatud,
hoolimata aga armastusest oma isa vastu, hoolimata ka kogu kaastundest
tema vastu, kes ta ei suutnud oma elu lõpetada nii, nagu
ta seda soovinud oleks. Ma rääkisin talle sellestki,
et vihastada võiks ka selle pärast, et üks inimene
peab nii palju kannatama, nagu tema isa oli kannatanud, et selle
pärast võiks koguni kaotada usalduse elu vastu.
Palusin Hansu, et ta üritaks meenutada võimalikult
paljusid "vihaunenägusid". Ta tegi seda, pani
need kirja, tõi ravile kaasa oma venna, et nad saaksid
koos neid unenägusid seletada. Hans oli õigesti ära
tundnud, et leinamistöös oli neil viha välja jäänud
ja et ema oli isa ülearu idealiseerinud. Lapsed olid selle
ideaalkujutluse üle võtnud, kuigi loomulikult oli
neil isaga olnud ka teistsuguseid elamusi. Nii sai Hansule üha
rohkem selgeks, et isa oli olnud ka väga egoistlik juba
enne haigust, ja et lapsed olid selle egoismi tõttu palju
kannatanud. Ka selle peale sai Hans tagantjärele väga
vihaseks. Pärast üheksat säärast "vihaseanssi"
ütles Hans, et magavat nüüd palju paremini, tal
polevat enam unenägude ees nii suurt hirmu, ja eelkõige
ei tulevat tal enam ette nii palju vihapuhanguid nagu varem.
Alles selles faasis pihtis ta mulle, et ta olevat iga pisiasja
pärast "ägestunud", ja tema ema olevat olnud
väga kurb, et poeg on nii muutunud. See ei üllata,
sest tema viha oli olemas, ent mitte üksnes viha, vaid ka
hirm. Et aga viha tuli kogu aeg maha suruda, siis väljendus
see alati siis, kui Hans tundis, et temalt nõutakse liiga
palju. Loomulikult tundis ta, et temalt nõutakse liiga
palju, mitte üksnes reaalsete väliste nõudmiste
kaudu, vaid ka selle kaudu, et ta ei tohtinud väljendada
oma viha, oma rahulolematust ja et seepärast ei suutnud
ta ka leppida isa vähemmeeldivate olemusjoontega.
Ent viha taga peitus ilmselt ka hirm surma ees. Miks ta muidu
pelgas magama jääda, kui öise unnevajumisega poleks
seostunud enam-mitte-ärkamise võimalus? Oma isa haiguse
ja surma tõttu oli Hansu elamisjulgus kõvasti kahanenud.
Ta oli endale valuliselt teadvustanud, et inimene on surelik.
Samal ajal aga näisid vanemad võtvat isa haigust
lihtsalt kui "saatuse lööki", ilma et nad
oleksid selle vastu protesteerinud. Kuid kaheksateistkümneaastase
noormehe kohta selline võimalus ei kehti; ta peab tohtima
surma vastu mässu tõsta, et riskida elada.
"Igavene" süütunne
Normaalse leina juurde kuulub süütunde ärkamine,
sest kes küll saaks enda kohta väita, et tal pole suhetes
lahkunuga olnud mingeid möödalaskmisi? Surma palge
ees omandab süütunne äärmuslikke, meeleheitelisi
jooni; ükski keskustelu ei suuda neid eemale vaielda, ja
eelkõige ei saa enam midagi heaks teha. Kõik heastamisteooriad
jooksevad karile seetõttu, et lahkunut pole enam kohal.
Muidugi võib üritada endale süüdlaslikkust
seletada ja katsuda seda teistes suhetes võimalikult ära
hoida. Ent süüdlaslikkust ei saa vältida, ja kui
sureb keegi, kelle suhtes on jäänud vaevama süü,
siis saadakse aru, mida see tähendab eksistentsiaalselt:
olla inimene, kes peab elama süükoormaga, liiati kogu
aeg teades, et ta võinuks süüd vältida.
Oma arstipraksises olen palju kokku puutunud süütundega
lahkunu suhtes, olgu siis juhul, kui abiotsija ei tea enam, mida
süüga peale hakata, või kui süütunne
tõrjutakse küll eemale, aga olemas on ta siiski ja
kahjustab ikka jälle hingeelu.
Minu arvamust mööda on süütunne suuresti
seotud sellega, mis jäi kahe inimese vahekorras selgusetuks,
mõistagi ka kujutletud ideaalidega ja hilisemate tegelike
suhetega, mis olid lahkunu ja leinaja vahel. Inimesed, kes on
oma suhete selgitamisega vaeva näinud, kes on - just see
näib mulle väga tähtis - vastastikku üles
tunnistanud, kui väga nad kõigist pingutustest hoolimata
ikka jälle teineteisele võlgu jäävad või
on võlgu jäänud, kes on ka endale tunnistanud,
et nende pingutustel on samuti piirid, sääraste inimeste
puhul olen alati nentinud, et nende süütunne jäi
oma piiridesse, samuti piirdus sellega, mis ei tabanud inimest
eksistentsiaalselt tema põhiolemuses. Üks mees, kelle
naine põdes aastaid vähktõbe ja kes kasutas
haigust ära, et rääkida naisega võimalikult
palju nende kolmekümneaastasest kooselust, veel kord läbi
elada rõõme, veel kord läbi arutada pettumusi,
kuigi see oli mõlemale raske - see mees ütles paar
nädalat pärast oma naise surma, et ta olevat väga
tänulik rohkete vestlusvõimaluste eest, mis neile
veel antud oli. Ainus süütunne, mis tal olevat, piirduvat
sellega, et ta polevat järele andnud naise soovile ööbida
tolle juures haiglas, sest ta olevat kartnud sekeldusi hoolduspersonaliga.
Ta mõtlevat nüüd sageli selle üle järele,
tahtvat olnut meelsasti muuta, kuid seda ta ei saavat. Lõppude
lõpuks tundis ta end ikkagi südametuna.
Kuid see süütunne on hoopis midagi muud kui ühel
viiekümne viie aastasel mehel, kes tuli ravile raske depressiooni
tõttu.
Esimesel seansil rääkis ta mulle, et olevat oma
naise kaotanud viie aasta eest, sellest ajast saadik vaevavat
teda süü. Siis vaatas ta mulle uurivalt otsa ja ütles:
"Härra X, psühhiaater, kes mind teie juurde suunas,
arvas, et selline süütunne on alusetu, kuid see arvamus
ei vasta tõele." Ning siis rääkis ta, kui
südametu ta oli oma naisega olnud, ta olevat naist kohelnud
nagu koduteenijat, kes vahetevahel pidanud ka väärikalt
esinema; et ta polevat õieti mitte kunagi naise vastu
õrn olnud, olevat talle pidevalt ette heitnud, et too
ei täitvat oma abielukohuseid; et naine polevat ülepea
midagi väärt, kuigi ta oli vägagi väärt.
Mees oli kindel, et oma käitumisega ajaski ta naise hauda.
See olevat talle nädal pärast matust hirmuäratavalt
selgeks saanud, sest äkki oli ta taibanud, mille on kaotanud,
ja muuta pole enam midagi võimalik. Ta olevat oma täiskasvanud
lastelt küsinud, kas ta tõesti on nende ema nii võimatult
kohelnud. Lapsed olevat seda kinnitanud. Siit peale tundvat ta
end otsekui tagaaetavana, tal polevat enam ühtki rahulikku
hetke, ta tundvat end armetult - ja süüdlaslikult,
lihtsalt süüdlaslikult. Ta olevat käinud ühe
pastori juures, too olevat püüdnud teda lohutada, kuid
lohutus polevat mõjunud. Ta kaalutlevat, kas poleks parem,
kui ta end tapaks, sest säärase süükoormaga
ringi käia, see olevat kohutav. Kuid ta ei tahtvat endalt
ka elu võtta, sest siis oleks tema lastel isaks olnud
mitte üksnes jõhker mees, vaid veel ka enesetapja,
pealegi puuduvat tal selleks julgus. Tal olevat kord juba püstol
laskevalmis olnud, kuid ta olevat araks löönud. Oleks
ta kedagi tapnud, siis võiks ta nüüd vangi minna,
kuid tema olevat hakkama saanud üksnes hinge mõrvamisega,
ta ei saavat seda heaks teha.
Ta rääkis, et nägevat alati üht ja sama unenägu.
Ta seisvat oma maja ees ja ootavat pikisilmi oma naist. Ta hüüdvat
teda, kuid naine ei tulevat.
Ütlesin sellele mehele, et süütundest ma teda
vabastada ei saa, võin üksnes üritada tuua selgust
tema vahekorrasse surnud abikaasaga. Võimalik, et selle
klaarimise kaudu väheneb ka tema süütunne. Xaver
võttis selgituse, et mina tema süütunnet kaotada
ei saa, hästi vastu. Ta oli valmis minu ideega kaasa tulema,
arutlema tema unenägude üle ja üritama selgitada
suhet tema naisega. Siiski arvas ta, et sellest suhtest ta enam
kuigi palju ei mäleta. Siin ta igatahes eksis kõvasti.
Xaverit oli süütunne juba naise eluajal väga piinanud.
Tal oli olnud peen vaist temaga seotud hingeelamuste suhtes,
kuid ta oli alati hakkama saanud sellega, et veeretas süü
naise kaela, projitseeris süü naisele. Kui naist enam
polnud, langes kogu süü tema peale tagasi. Sellele
lisaks koormas ta end selle süüga, mis ta oli oma naisele
omistanud. Pole mõeldav, et mingis vahekorras on süüdi
ainult üks pool.
Õhutasin meest rääkima oma abielu lugu. Tollele
ajal tal unenägusid ei olnud, välja arvatud see, et
ta ikka ja jälle otsis oma naist ega leidnud teda. Sellal
kui ta oma abielu lugu jutustas, üritasime aru saada probleemidest,
mida oli mõistagi alati olnud. Sealjuures jõudis
ta selgusele, et sageli ole tema südametus reageering naise
käitumisele, mis võttis mehelt enesekindluse, nimelt
pidas naine mehe tegusid ikka jälle küsitavaks. Mingeid
vestlusi neil ei olnudki. Tegin Xaverile ettepaneku nendes meenutustes
endale silme ette manada võrdpilt ja rääkida
oma naisega, nagu elaks too veel. Ta pidas seda lapsikuks, kuid
siiski tegi seda, ja enamasti võttis enda peale ka naise
osa. Niiviisi töötasime selle vahekorra läbi,
ning naine muutus tema mälestustes üha elavamaks. Mees
mõistis ka, et naine polnud olnud just ingel, kelleks
ta teda nüüd - pärast surma - pidas, aga mitte
ka nõid, kelleks ta oli naist pidanud tolle eluajal. Enam
ei näinud ta ennastki üksnes hädavaresena, vaid
nägi ka seda, et ta oli palju tegemata jätnud ning
naisele ja endale palju võlgu jäänud; kuid ta
tajus sedagi, et süüdi polnud ainuüksi tema. Kui
jõudsime tema meenutustes naise haiguse juurde - pärast
kolmekümmend kahte analüüsiseanssi -, hakkas ta
muretsemistööd tegema, ja kui ta oli mulle surmast
rääkinud, hakkas ta leinama, nagu oleks tema naine
surnud alles nüüd. Ta alustas "sealilmas"
oleva naisega intensiivse mõttevahetuse faasi. Ta hakkas
idealiseerima seda suhet, mis neil nüüd oli, hakkas
naisele koguni sealilma armastuskirju saatma, - ning ma muutusin
üha nõutumaks ega teadnud, mida selle sümbioosse
faasiga peale hakata. Ilmselt oli Xaveril vajadus nende vahekorda
veel kord idealiseerida, ära proovida ka südamlikumad
tunded. Nimelt tavatses naine, kui mees tahtis mõnikord
"romantiliseks" minna, tema peale kärkida, et
ärgu ometi käitugu hellikult. Nüüd nautis
ta seda, et kujutletavas vahekorras naisega sai ta avaldada oma
hellust, olla romantiline. Idealiseeritud, fantaseeritud suhe
kestis umbes neli kuud. Siis ütles ta mulle, et naine kujutluses
üha muutuvat, omandavat üha rohkem tema enda iseloomujooni,
see panevat teda väga imestama. Seletasin talle seda kui
olulist edusammu leinas ja ütlesin, et sellest tundeväljendusest
on saanud nüüd tema uus võimalus, leinamistöö
on lõppenud, ja ta võib selle uue võimalusega
edasi elada.
Pärast seda lõi ta suhted ühe naabrinnaga, mis
valmistas mõlemale palju rõõmu. Ta käib
mul iga aasta korra külas ja räägib, kuidas on
lood tema süütundega. Ta on ikka veel häiritud
sellest, et ta võis nii suureks süüdlaseks saada,
kuigi nüüd näeb ta oma süü suurust tõepärasemalt
ja on ka võimeline aktsepteerima seda süüosa,
mis talle kuulub.
Selle mehe ravis näis mulle oluline olevat üldse mitte
üritada teda lohutada või tema süütunnet
omalt poolt suhtelisusega seletada, vaid lasta tal endal otsida,
milles süü peitus. Ravi kestel soovisin endamisi sageli,
et see mees usuks Kristusesse, võiks pihtida ja andestamist
loota - kuid ta lihtsalt polnud kristlane. Inimesed, kes tulevad
psühhoterapeudi juurde seoses surma ja süütundega,
ei usu sageli andeksandmisse.
Kui leinates ei suudeta tundekaosest täielikult vabaneda,
kui midagi sellest jääb alles, näiteks viha, samuti
süütunne, siis selles leinafaasis, kus ikka jälle
tekivad tundetormid, jäävad leinajad otsekui rippu.
Sageli hakkavad nad nüüd tarvitama ravimeid, sest tundekaos
muutub talumatuks.
Kuid just süütunne võib, ilma et teda kõrvale
tõrjutakse, leinajat kinni hoida ka selles leinastaadiumis.
Ilmselt on süütundel võime inimest tema enesekogemises
sedavõrd vapustada, et ta lihtsalt ei tea enam, kuidas
edasi minna. Kui süütunne on sedavõrd tugev,
siis vajatakse abi väljastpoolt. Olen Parkesiga ühel
meelel, et säärastes juhtumistes aitavad ravimid küll
magama jääda, kuid ei lahenda probleemi. Kui leinamine
on tõepoolest protsess, milles tuleb senised, kooselus
armastatud inimesega kujunenud harjumused valla päästa,
siis tuleb ka süütunne, mis ilmselt kuulus selle kooselu
juurde ja oli ühtlasi käitumisviis, valla päästa,
ehkki see on esialgu valuline ja võib jalgealuse kõikuma
lüüa.
On küsitav, kuivõrd lööb säärases
süütundes välja partneriga seotud salajane surmasoov
ajast, millal too veel elas. Xaveri puhul võinuks süütunnet
niiviisi tõlgendada. Siiski tuleb öelda, et surmasoov
ei tähenda ilmtingimata seda, et partner peab surema. Surmasoovid
võivad tähendada ka seda, et kooselu, nagu ta on,
peab muutuma. See tuleb ikka jälle ilmsiks täies teineteisemõistmises
elavate partnerite puhul. Ent ka väljaspool surmasoove kuulub
süütunne ikkagi partnerluse juurde, sest me ei suuda
mitte kunagi elada oma ideaalsuhtes: jääme selles alati
süüdi.
Minu kogemuste järgi viitab leinaga kaasnev süü
enamasti sellele, et vahekord lahkunuga oli jäänud
selgusetuks, ning samavõrra sellele, et paljugi omaenda
elust, mis oleks pidanud elatud saama, jäi selles vahekorras
elamata. Niisugusel juhul seostub süütunne eranditult
lahkunuga. Kuid asi pole üksnes elamisvõimalustes,
mis ühenduses lahkunuga ära jäid, vaid ka elamata
elus, mis on seotud ainult iseendaga. Siinjuures näib mõnelegi,
nagu võiks möödalastut kindlaks määrata
selle läbi, et seda nähakse süütundes lahkunu
suhtes, millega muidugi mõista väljendatakse sümboolselt,
et see on jäävalt möödas ja asemele ei tule
midagi.
Eriti torkas see mulle silma ühe analüüsitava
naise puhul, kelle psühhoanalüütik oli toime pannud
enesetapu. Toda
naist vaevas kohutav süütunne, et ta on suitsiidis
süüdi, ainusüüdlane. Kindlasti mängis
siin oma osa suurusehullustus, tükike heroismi, ehkki "negatiivset
heroismi". Et ta oli olnud kõvasti selle mehe mõju
all, siis langes ta mehe surma tõttu erilisse ohtu ja
pidi endale looma suurusfantaasiaid, et üldse edasi eksisteerida.
Süü ei sihitunud küll sellesse suunda, nagu olnuks
ta mingi eriti tõrges analüüsitav, kes ta kindlasti
ka polnud, või kokkuvõttes mingi lootusetu juhtum,
kes koormas analüütikut ülemäära ja
pani ta oma elukutses pettuma. Ei midagi seesugust. Süütundes
läks too naine enesesisenduseni, et on psühhoanalüütiku
surma saatnud oma soovimatusega läbi teha veel üks
raviõpe. Ta kujundas välja terve süükompleksi
ja seletas mulle kõigis peensustes, miks ta oli oma psühhoanalüütiku
enesetapule tõuganud. Mees olevat arvanud, et temal, analüüsitaval,
pole enam mingit väljapääsu. Teiseks võisid
põhjused olla suhted ühe naisega, kes polnud söandanud
teda vastu võtta, kuigi analüütik oli ilmselt
toda naist selleks julgustanud või vähemalt polnud
teda takistanud. Peale selle arvas ta enda olevat selles enesetapus
süüdi põhjusel, et ta polnud nii sagedasti päikest
võtnud, nagu analüütik oli soovitanud. Loomulikult
võib süütunnet seletada ka sellega, et naine
samastas end analüütikuga. Ilmselt adus analüüsitav
end ühe osana mehest ja üritas avastada, kuivõrd
oli tema süü, et mees end tappis. Ent lähemal
analüüsil seostub süü otsustega, mida see
naine polnud vastu võtnud või polnud vastu võtnud
niisugusel määral, nagu ta oleks soovinud. Need on
asjaolud, mis tõepoolest puudutavad tema elu ja mis pole
isegi nii jäävalt kadunud nagu üks lahkunu. Ja
vaevalt kutsuksid need asjaolud esile suitsiidi.
Mis selle naise puhul selgelt nähtavale tuleb, paistab ilmne
olevat ka teiste leinajate süütundes. Süütunnet
võib tõesti tingida see, mis jäi kooselus
selgusetuks, mis on süüdistav; ent see võib
käia ka omaenda elu otsustuste, eksimuste kohta.
|