|
LEIN -
Süvapsühholoogiline uurimus
Probleemid otsimise ja kahestumise faasis
Analüüsitav Silva, kelle analüütik oli
käe enda elu külge pannud, tegi läbi intensiivse
otsingu faasi. Näiteks märkis ta, et nagunii on analüütiku
naine oma mehe ära peitnud, sest naine olevat olnud armukade.
Silva külastas kord leske, et kindlaks teha, ehk on too
mehe kohta midagi teada saanud. Ta läks hauale veenduma,
kas ta suudab seal meest tunnetada. Ta otsis analüütikut
tolle lemmikkohvikust, puhkepaigast. Selliseid järelepärimisi
poleks ta mehe eluajal endale eales lubanud. Nüüd,
kus too oli surnud, ajas teda ringi hulkuma, ja ta hulkuski ringi,
et meest otsida. Ta leidis tolle üksnes unenägudes.
Mees oli viisakas, tagasihoidlik, pisut pärsitud, ja kuulas
teda. Ühes unenäos küsis ta mehelt, kuidas teda
tagasi saada. Mees rehmas käega ja kadus. Silva seletas
seda unenägu oma analüütiku üleskutsena,
et temagi endalt elu võtaks. Ta arendas välja terve
teooria, et see olevat ainuke võimalus mehe juures olla.
Samal ajal kui ta seda teooriat täiendas ja meest otsis,
ilma et oleks nõustunud kas või lahutamisega, mis
oli olemas ka unenägudes ja millele ma püüdsin
tema tähelepanu juhtida, arendas ta mingit ülekandumist
minu peale. Kui tema teooria oli lõplikult valmis, ütles
ta äkki ühel analüüsiseansil: "Sellest
kõigest ei ole enam vähimatki kasu; kui ma sellele
mehele järgnen, siis kaotan ju teid. Ja seda ma praegu enam
ei taluks."
Mulle näib, et suitsiidioht on kõige suurem just
selles faasis. Ehkki ainult vähesed teevad pärast lähedase
inimese surma teoks enesetapu, arvan siiski, et selles faasis
on järelesuremise oht väga suur. Järelesuremise
all mõtlen ma seda, et surmale ei osutata mingisugustki
vastupanu. Parkes oma uurimuses tõestab, et leskmehed
surevad esimesel kuuel kuul pärast oma naise surma 40 protsendi
võrra sagedamini, kui võiks statistiliselt oodata. Mida muud
see tähendab, kui et selles situatsioonis tundub elu olevat
vähem kütkestav kui surm, ning teatavatel asjaoludel
võiks selline mõte viia enesetapule. Brown ja Harris tõestavad,
et need, kes on varajases nooruses kaotanud ühe vanematest,
kalduvad hiljem oma partneri kaotuse puhul ägedamalt reageerima,
ja teatud asjaoludel ka kergemini suitsiidi toime panema kui
teised, kellele mõni varajane kaotus pole nii sügavat
jälge jätnud. See on mõistetav. Kes on pidanud
varakult leppima ühe vanema või ehk mõne lapsepõlvesõbra
või -sõbratari kaotusega, on juba kogenud, et elu
peale ei või kindel olla, et kõik on mööduv.
Kui nüüd tuleb uus kaotus, elustuvad need vanad tunded,
ning see võib sundida proovima, kas surma peale saab kindel
olla.
Silva puhul arenes see situatsioon algul välja nii, et ta
pani mulle väga pahaks, miks ma pole mees. Ta arvas, kui
ma oleksin mees, siis poleks ta pidanud nii rängalt oma
analüütikut leinama, siis oleks ta võinud mind
lihtsalt tolle vastu "välja vahetada". Ta ei saanud
mind välja vahetada - ja niisiis pidi ta leinama.. ent siiski
üritas ta mind ikka jälle välja vahetada - ja
just selle najal võisime tõdeda tema vahekorda
oma endise analüütikuga. Ilmselt oli mees ise olnud
depressiivne - analüüsitav Silva konsulteeris temaga
samuti sellepärast, et tal oli sageli depressiivne meeleolu
-, ning Silva oli endale külge harjutanud kombe iga kord
pikalt-laialt mehe enesetunde järele pärida ja tuua
midagi, mis võiks meest tema masenduses veidigi lõbustada.
Valmistasin talle tohutu pettumuse, kui seletasin, et ma ei vaja
virgutust, vaid et kavatsen koos temaga oma probleemidele lahendust
otsida. Ta leidis mu olevat jõhkra. Kuid ta võis
taibata, milliseid võtteid ta oli kasutanud oma analüütiku
puhul, kui väga ta oli püüdnud paista tugev ja
kui väga ta oli seetõttu pidanud oma nõrkusi
varjama. Ta mõistis ka, et õigupoolest oli ta sellega
endalt liiga palju nõudnud. Näiliselt oli ta küll
abi palunud, siis aga maksku mis maksab surunud analüütiku
abiotsija rolli. See oli strateegia, mida ta loomulikult ei rakendanud
ainuüksi analüüsis. Selle strateegiaga võis
ta alati enda eest peitu pugeda, kuid tundis end siiski koormatuna
ja kannatas seetõttu igasuguste psühhosomaatiliste
vaevuste käes. Ta nimelt ei lubanud enda eest hoolt kanda,
kuid lubas ikkagi seda, et perekond tema pärast muretses
ja talle kaasa tundis. Neist strateegiatest, mida ta kasutas,
polnud ta teadlikuks saanud, nagu sellestki mitte, kuivõrd
kannatlik ja endale kõike lubav oli olnud tema endine
analüütik, ja kui väga see Silvat üldse lummas,
et keegi suutis endale niivõrd kõike võimaldada,
et ei hakanud otsekohe teist aitama, vaid lubas aidata ennast.
Me leppisime kokku, et ehk oli see vana analüütiku
üks neid olemusjooni, mida Silva võiks ometi proovida
rakendada enda puhul. Mõned unenäod toetasid meie
ideed, ning ta üritas tõepoolest lasta sellel olemusjoonel
veidi kaasa mõjuda. Ta läks tohutult hoogu, kui märkas,
et suutis neid jooni tunnetada - jätkukaupa, seda küll,
kuid silmanähtavate jätkudena.
Silval on kahestumise faas mõistagi edasi lükkunud,
sest aset leiab ülekandumine minule. Kuid see faas saabub
vältimatult ja tehakse läbi.
Selle faasi ohte näib tõepoolest olevat see, et otsimine
ei jää mingil juhul ära: kes on kord juba leinama
hakanud, see otsib, ilma et keegi teda selleks üles kutsuks,
ja võib-olla ka leiab. Raskem on lugu aga kahestumisega.
Just neis situatsioonides, mille puhul ravitöös "leinamisabi"
antakse, võib juhtuda, et leinamistöö jääb
toppama kohal, kus leinaja tuleks lahkunust lahutada.
Kolmekümneaastane mees, Philipp, oli kaotanud ema. Nad
olid emaga väga lähedased olnud, olid elanud koos.
Ta oli olnud ainuke poeg. Ema oli ilmselt käitunud väga
"emalikult", oli poja eest kuni surmani igati hoolitsenud.
Kõik arvasid, et poeg hakkab nüüd rängalt
leinama. Tema aga ei ilmutanud vähimatki leinareaktsiooni.
Ta rändas kõigepealt välja Uus-Meremaale. Kaupmehena
võis ta jääda oma firma teenistujaks. Esialgu
reisis ta mööda maailma ringi, näis nautivat vabadust,
seejärel alustas oma töös Uus-Meremaal. Ühel
päeval istus ta kellelegi teatamata Euroopa lennukile ja
läks ise psühhiaatriakliinikusse põhjendusega,
et ei tule enam tööga toime, ta olevat töölt
ise lahkunud, ootamata, kuni teda niikuinii välja visatakse;
ta ei suutvat enam mõtelda, ei suutvat enam keskenduda;
ta ei tundvat enam millestki rõõmu, ei tundvat
maailmas ühtki inimest, tal olevat kõigest villand.
Kuid ka kliinikus talle ei meeldinud, seal olevat rahutu. Psühhiaater
soovitas tal minu juurde tulla - ja ta tuli. Nagu selgus, oli
ta isata jäänud juba viieaastasena. Tema õed
olid tollal olnud üks kümne-, teine kaheteistkümneaastane.
Isa oli surres olnud kuuekümne seitsmene; ema oli tollal
kolmkümmend üheksa aastat vana. Ta ei suutvat enam
oma isa meenutada, ehk ainult nii palju, et isa oli talle kinkinud
palli, sest poeg oli ennast ilusasti, rahulikult ülal pidanud
ega olnud isa lehelugemisel seganud. Enda kohta ütles ta,
et ta olevat üldse väga rahulik mees, ei andvat kunagi
pahandusteks põhjust; kõik, kelle juures ta olevat
töötanud, olevat teda hinnanud; ta olevat tubli, aga
mitte üleliia, talle sobivat just mingisugune keskmine seisund,
ta teadvat seda, ja rohkemat ta ei tahtvatki. Oma õdedega
olevat tal pinnapealsed suhted. Nood nägevat temas väikevenda,
keda võivat kamandada. Talle ei meeldivat, kui teda kamandatakse.
Ema polevat seda teinud. Muide, tal polevat mingeid mälestusi
emast, ta olevat need minetanud kohe, kui istus lennukisse. Nagunii
olevat see nüüd minevik. Nüüd tahtvat ta
mõne naisega tutvuda ja abielluda. Elada tahtvat ta oma
ema majas, õed olevat maja tema jaoks korras hoidnud,
sellal, kui ta Uus-Meremaal oli; kõik olevat veel nii
nagu enne ema surma, niisiis võivat ta jälle elada
oma toas. Minu küsimuse peale, kas ta siis ei taha korteris
mööblit ümber paigutada, vastas ta, et see olevat
täiesti tarbetu, ta tundvat end seal väga hästi,
ja ta abielluvat ainult sellise naisega, kes suutvat end seal
samuti hästi tunda.
Mulle oli selge, et see inimene polnud leinanud. Oli lõputult
raske talle ligi pääseda. Ta ei tundnud midagi, ei
tahtnud midagi teda - peale abiellumise mõne naisega,
tal polnud unistusi. Tal polnud ka probleeme. Viisakalt istus
ta toolil ja ootas, mida ma ette võtan.
Hakkasime rääkima tema isast. Oma varajase lapseea
fotode toel meenutas ta siiski mõningaid isa jooni, minnes
üha rohkem elevile. Ta hakkas oma vanemate sõpradelt,
ka õdedelt isa kohta pärima. Selgus, et isa pidi
olema olnud salapärane mees, igaühel oli temast erisugune
arvamus. Philipp hakkas üles kirjutama muljeid isa kohta,
hakkas teda ka ise ette kujutama. Fantaasias käis ta koos
temaga reisimas, vaidles poliitika üle. Ta avastas nimelt,
et isa oli kuulunud sellesse parteisse, mida tema, poeg, eitas.
Ta võis tundide kaupa isaga vaielda, ja ta tundis, et
isa väited on täiesti õiged, täiesti reaalsed.
Philippiga juhtus suur muutus: ta hakkas tegutsema ühingutes,
seadis korteri ümber, viis keldrisse need mööbliesemed,
mis talle eriti ei meeldinud. Raske oli leida õiget hetke,
mil võisin öelda ja ütlesingi, et isa, kellega
ta polnud otse koos elanud, on sisuldasa tema isa, et tema tõeline
isa on surnud - ja oletatavasti peaks tedagi veel leinama. Ühelt
poolt leidsin ravi selles mõttes hea olevat, et see noor
mees, kellel polnud kunagi oma isaga sidet olnud ja kellel ilmselt
polnud olnud ka asendusisasid, suutis nüüd kujutlusvõime
kaudu rajada suhte oma isaga, samastas end temaga ja mõjus
nüüd iseolemises palju kindlamana. Teiselt poolt arvasin,
et see seisund ei tohiks nii jätkuda, et järgnema peaks
ka eemaldumine, et ta tõesti iseendaks saaks ja me võiksime
lõpuks käsitleda tema emaga seotud probleemi. Emast
polnud me üldse rääkinud.
Appi tuli unenägu. Philipp, kes nägi harva und ja rääkis
neist alati häguselt, helistas mulle ühel hommikul,
et pidavat kohe minu juurde tulema, ta olevat näinud kohutavat
und:
"Olen koos oma isaga. Isa meeldib mulle tohutult ja ma
väljendan seda, end tema vastu surudes ja teda õrnalt
emmates. Isa ütleb: see on küll meeldiv, poja, kuid
nüüd pead mind jälle minna laskma."
Philipp nuttis, kui ta unenäo lõppu jõudis
ja ütles endal olevat tunde, nagu oleks isa sellel öösel
surnud; kuid tal olevat veel ka süütunne, sest isa
sõnad olevat kõlanud otsekui süüdistavalt,
et ta polnud juba varem otsinud sidet temaga.
Selgitasin talle, et kindlasti ei lahku nad niipea ja küllap
peaks ta nüüd läbi tegema need leinafaasid, mida
olin talle kirjeldanud. Ta tundis kergendust, et ma ilmselt teadsin,
mis temaga juhtuks. Kuid seejärel ei pidanud ta minu leinaskeemist
kuigivõrd kinni. Enam ei esinenud mitte tunnistada tahtmise
faasi, tundekaose faas kestis liiga kaua, see oli seotud püüdega
taas sukelduda kujuteldavasse suhtesse oma isaga, millest ta
küll peagi jälle loobus, sest tundis, et seda laadi
suhe polnud enam võimalik. Üritasin teda veenda,
et too isa, kellega ta oli teinud pikki mõtteretki, kellega
ta oli vaielnud, oli ikkagi üks isiksusloomujoon temast
endast. Üheksa kuud hiljem hakkas ta seda unenägu mõistma
ja muutus rahulikumaks. Päriselt suutis ta seda "uskuda"
alles siis, kui üks tema vanemate sõpru talle ütles,
et ta sarnanevat üha rohkem oma isaga. Nüüd hakkas
ta endas järjest nägema sarnasust isaga, kuid ka erinevust,
mis teda isast lahutas. Kaasnes kindel soov samastuda isaga.
Ta teadis, et isa oli esimest korda abiellunud alles kolmekümne
viiesena. Philipp oli nüüd veendunud, et temagi abiellub
alles kolmekümne viiesena. Ta võttis pähe abielluda
kaks korda nagu isagi.
Juba siin näeme võimetust eemalduda surnud isast,
mis ühtlasi tähendaks seda, et isa elu ei võetaks
omaenda eluplaanidena üle. Hoopis raskeks kujunes asi aga
siis, kui me - täiesti samasugusel viisil - hakkasime lahkunud
emaga vahekordi selgeks tegema. Philipp oli ju ema oma elust
nagu kord ja kohus maha kriipsutanud: "see on nüüd
möödas" - niimoodi oli ta reageerinud ema kaotusele.
Vahepeal oli talle ammuilma selgeks saanud, et tema sõit
Uus-Meremaale oli suuresti seotud ema surmaga ja et tema psüühiline
kokkuvarisemine oli samuti selle tagajärg, et ta oli hoidunud
leinamast.
Algul tegi Philipp ema meenutamisel pikki edusamme. Talle tuli
üha rohkem meelde emaga seotud juhtumeid. Ta hakkas nägema,
kuidas ema oli teda kamandanud, hoopis teravmeelsemalt, kui olid
teinud õed - ning eelkõige palju suurema armastusega
ja palju suuremate vastuarmastuse lootustega. Ta pidas emaga
pikki vestlusi, tegi talle etteheiteid, kuid kinnitas korduvalt,
et ei jäta teda eales maha, et ta abielluvat ainult sellise
naisega, kes emaga sarnaneb. Philipp otsis välja ema neiupõlveaegsed
fotod ja hakkas ringi vaatama, kas leidub tema ema moodi tütarlapsi.
Need noored naised aga ei tahtnud Philippist kuuldagi. Ütlesin
talle, mida see võib tähendada: niiviisi tütarlaste
jutule ei pääse, pigem küsigu endalt, kas see
või teine näitsik talle meeldib. Kui sugenes mingi
suhe, kurtis Philipp iga kord umbes nelja nädala möödudes:
jälle pole selline, nagu emale oleks meeldinud. Ja: kui
olen oma kujutlustes õhtu emaga veetnud, tunnen end paremini
kui siis, kui olen õhtu veetnud mõne tütarlapsega,
seksuaalsus seksuaalsuseks. Oli selge, et Philipp tahtis edasi
elada oma emaga, tahtis temaga edaspidigi olla jagamatu tervik,
ning et tema katse leida tütarlaps, kes emaga sarnaneks,
ei vii kunagi mingisuguse suhteni. Suhte purunemine jätnuks
ta emaga alatiseks kokku.
Rääkisin talle muinasjutu, mis pidi veenma, et kiindumus
kellessegi, kes on surnud, tõmbab inimest elust kõrvale.
Abielupaar ( 50 a.)
Olid kord mees ja naine, kes elasid teineteisega rahus ja üksmeeles
ning armastasid teineteist nii, et rohkem polnud võimalikki.
Niiviisi elades juhtusid nad kord teineteisega vestlema, ning
mees ütles naisele: "Kui ma suren, siis võtad
sa endale teise mehe." Ja naine ütles selle peale:
"Ja sina võtad kindlasti teise naise, vallaliseks
sa ei jää." Üks ei uskunud teist. Siis tegid
nad maha, et ei mees ega naine ei taha uuesti abielluda. Siis
naine suri. Alguses elas mees tükk aega ilma naiseta, sest
ta ei tahtnud enam kunagi abielluda. Aga aja möödudes
mõtles ta: "Miks ma peaksin tema pärast leinama?
Abiellun uuesti." Ning ta võttis naise. Juba tahtis
ta teda laulatusele viia, kui talle tuli pähe: "Oh,
peaksin ikkagi oma naise juurde minema ja temaga hüvasti
jätma, surnult vabandust paluma." Ta läks ja kummardus
hauakünka kohale: "Andesta mulle, lähen laulatusele,
abiellun uuesti." Siis avanes haud - pruut oli kiriku juurde
seisma jäänud, sellal kui mees oma surnud naist külastas
-, ning naine kutsus meest enda juurde: "Tule, tule, ära
karda, tule siia!" Ta kutsus mehe hauda ja ütles talle:
"Kas sa ei tea, et tõotasime teineteisele: see, kes
alles jääb, ei abiellu uuesti?" Ning naine palus
meest sarga peale istuda. "Kas sa veini jood?" küsis
naine hauas mehelt. Ning ulatas talle peekri ja mees jõi.
Siis tahtis mees ära minna. Kuid naine palus: "Jää
veel siia, puhume juttu!" Ta kallas peekri uuesti täis,
ja mees jõi. Siis tõusis mees jälle ja tahtis
minna, et jälle ütles naine: "Puhume veel juttu!"
Ja mees jäi ja puhus juttu. -Kodus peeti hingepalvet, sest
arvati, et mees on surnud. Pruut ootas ja ootas ning lõpuks
läks tagasi vanemate juurde.- Ning naine ulatas mehele kolmandat
korda peekri ja palus teda ikka veel enda juurde jääda.
Viimaks laskis naine mehel minna: "Mine nüüd!"
ütles ta. Mees läks. Ta jõudis kiriku juurde,
kuid seal polnud enam pastorit, seal polnud enam midagi - ja
ta ise oli halliks läinud nagu vana vainukägu, sest
ta oli hauas olnud kolmkümmend aastat.
Kui olin muinasjutu lõpetanud, muutus Philipp väga
mõtlikuks. "Kas leiate, et ka minul on juba hallid
juuksed?" küsis ta nukralt. Järsku tuli talle
meelde, et ta ei suuda üldse meenutada matusetalitust, niisiis
oleks absurdne arvata, et ta istub oma ema juures hauas. Ta polevat
mitte kunagi ema haual käinud, ta kahtlevat, kas mitte õed
ema kusagil tema eest ei varja. Ta pani mulle pahaks, et olin
talle selle muinasjutu jutustanud, ning püüdis pingsalt
meelde tuletada, mis tookord matuse ajal üldse juhtus. Ühe
õega käis ta korra ka ema haual; seal polevat ta
mitte midagi leidnud, seal tema ema kindlasti polevat.
Järgnes puhkus. Olin juba kolm nädalat varem hakanud
Philippi ette valmistama selleks, et lähen puhkusele. Tema
lahutumisprobleeme silmas pidades kartsin, et ravi katkestus
ei meeldi talle sugugi. Philipp reageeris algul väga mõistvalt;
leppisime kokku, kuidas ta mind äärmisel juhul kätte
saab, ta rõhutas, et loomulikult teeb ta seda üksnes
äärmisel juhul.
Kuid viimasel nädalal ennepuhkust tuli ta minu juurde seansile
tusasena ja nutuselt, ning ütles ootamatult: "Ma keelan
teil puhkusele minna! Kui te sellest hoolimata tahate minna,
siis peate mulle hankima teise arsti, kes on täpipealt samasugune
nagu teie." Mulle tuli jalamaid meelde, et ta tahtis endale
naist, kes pidi olema täpselt samasugune, nagu oli olnud
tema ema, et ilmselt oli ta nüüd ema minu peale üle
kandnud; nüüd tahtis ta minuga ühtekuuluvaks jääda,
ma ei tohtinud teda maha jätta, seda lahkuminekut ei tohtinud
juhtuda, ja kui, siis juhul, kui pakun talle "samaväärse"
sümbioosi võimalust. Nüüd sai mulle ka
selgeks: õigupoolest oli ta emale pahaks pannud, et too
polnud talle muretsenud "samaväärset" asendajat;
et ema suri, andmata talle võimalust astuda lähisuhtesse
mõne naisega, kes olnuks Philippi silmis emaga samaväärne.
Ta oli oma emalt midagi oodanud, ja ta ootas surnud emalt veel
praegugi, et too tema soovi täidaks. Ühtlasi aga ootas
ta juba minult kui arstilt, et ma käituksin nii, nagu pidanuks
käituma tema ema. Ma ei tohtinud ära minna, ning arvatavasti
soovis ta juba minult, et hangiksin talle naise.
Arutasime puhkuselemineku keeldu, mis tundus ka talle absurdne.
Philipp ise tuli selle peale, et ta lihtsalt ei taha minust lahku
minna, nimelt olevat tal lahkuminekuid juba liiga palju olnud.
Ent ta lisas, et juhul, kui ta kunagi leiab naise, siis ei tohi
nad teineteisest sekunditki lahus olla. Üritasin talle lahutushirmu
selgitada: ka mina võiksin lihtsalt minema minna, surra,
siis oleks ta jälle üksi. Selliseks puhuks peaksin
ettenägelik olema ja talle asendaja hankima. Katsusin selgeks
teha, et tema ühtekuuluvussoov on emalt üle kandunud
minule. Selle peale kostis ta sarkastiliselt: "Siis ei istu
me vähemasti kahekesi hauas, vaid teie kabinetis, see on
ikkagi edusamm." Vastasin talle: et mina pole naine hauas,
siis lähen sellest hoolimata puhkusele. Ta tõmbas
hinge ja ütles, et teda oleks hakanud vaevama suur süütunne,
kui ma oleksin tema pärast minemata jätnud. See tõendas
mulle, et tema ühtekuuluvusvajadus oli seotud suur süütundega.
Ta näis ise aduvat, et selle vajadusega jäi ta elule
jalgu.
Pärast puhkust ütles ta mulle, ta olevat nüüd
mõistnud, et võivat väga hästi minust
lahus olla; muinasjutus kujutatud situatsiooni enam polevat ja
ta kavatsevat ravi lõpetada. Küsisin, kas ta suudab
näha kahe situatsiooni seost: tema ärasõit Uus-Meremaale
pärast ema surma ja tema soov jätta ravi siinkohal
katki. Selle peale ta vastas, et seost ta küll nägevat,
aga see polevat päris veenev, muidu oleks ta ju kohe pärast
minu puhkuselesõitu jälle Uus-Meremaale siirdunud
või katkestanud ravi just siis. Seda ta aga polevat teinud,
pigem olevat ta veel pikalt muinasjutu üle mõtteid
mõlgutanud, ja ta olevat kogu see aeg väga vihane
olnud, sest "naiste asjus" olevat ta jälle tühja
tuult tallanud. Niisiis ei hakkavat ta enam päris samamoodi
käituma nagu varem, vaid juba pisut paremini. Olin sellega
meelsasti nõus ja mainisin, et agressioon minu suhtes
olnuks ka midagi täiesti uut, ja et oma ema suhtes ta vaevalt
endale agressiooni lubas. Seletasin: tema soov ravi katkestada
olevat samuti agressioon, siiski pidavat ta järele mõtlema,
kas enam on üldse kättesaadav see Uus-Meremaa, mis
meie töös oli uue alguse sümbol, alateadvuselt
välja võideldud maa sümbol, uus pinnas, millele
astuda ja mida viljakandvaks muuta. Mina ise ei olnud sugugi
nõus ravi katkestama, seda enam, et mulle näis selge
olevat, et tema tuhin ravi pooleli jätta tähendas reageeringut
stiilis "Enne kui sina mind jälle maha jätad,
jätan mina sind". Ütlesin talle seda ja andsin
ka teada, et mulle teeks väga haiget, kui ta nüüd
ravi katkestaks, sest tahan ilmtingimata lahendada koos temaga
sümbioosi probleemi, kuid sundida ma teda selleks ei saa.
See teade rahuldas teda ilmselgelt. Ta nõjatus toolil
lõõgastunult tagasi ja ütles end kõike
veel kord kaaluvat. Kui oleksin teinud ettepaneku lahendada probleemid,
mille on põhjustanud see, et tal puuduvad suhted naistega,
siis oleks ta arvatavasti pikemata nõusse jäänud.
Viisin jutu sellelegi, et arvatavasti heidab ta oma emale ette,
miks too talle naist polnud leidnud, ja nüüd langen
mina asenduse korras tema viha alla seepärast, et ma talle
naist ei otsi. See märkus pani ta sügavalt mõtlema.
Ta tunnistas end olevat lennukis ikka jälle korranud iseäralikku
lauset: "Kui oled mulle naise leidnud, siis sõidan
tagasi." Kas sellel lausel võiks küll olla mingit
seost vaistliku ootusega, et ema talle naise hangib? Muide, ta
uskuvat ikka veel, et ema võiks ju ka sealtilmast mingi
vihje anda. Minult ta kuigi palju ei lootvat, mina ju aina rõhuvat
selle peale, et oma otsused peab igaüks ise tegema.
Järgmistel seanssidel ta enam ei rääkinud, et
ravi katkestada, vaid tegi etteheiteid, et mina olevat teda maha
jätnud, ja samas ilmutas ühtäkki elavat huvi abielupaari-muinasjutu
vastu. Talle jättis piinava mulje, et muinasjutus ei viidata
mitte mingisuguselegi pääsemisvõimalusele. Katsusin
juhtida tema tähelepanu sellele, et too sümbioos sai
teoks seeläbi, et mõlemad abikaasad tahtsid algusest
peale vältida igasugust muutust, nad polnud valmis aktsepteerima
isegi surma kui elu muutust. Philipp vastas kuivalt: "Ka
minuga oli kord nii." Nüüd rääkisime
sellest, et agressioonil oli, nagu muinasjutus seisab, lastud
aegamisi kaduda - aga ikkagi avaldus ta hiljem surmafantaasiatest
-, ja rõhutasime agressiooni tähtsust kui võimalust
luua distantsi, end piiritleda ja esitada omaenda vajadusi. Philipp
hingas kergendatult: agressiooni oli ta endas vahepeal juba arendanud.
Muinasjutt kirjeldab uut, algavat leina. Kui mahajäänu
on juba küllalt leinanud, suunab ta oma huvi lõpuks
uuele naisele. Siis aga võtavad mehes võimust mälestused,
tal tekib süütunne, sest ta on muutunud, sest ta ei
suuda kinni pidada lubadusest, mille ta kord on andnud. Järgneb
tagasilangus, regressioon kuni surmani. Surnu ei saa olla surnud,
elav ei saa elada, ei saa möödas olla see, mis on möödunud;
agressioon otsusekindla tegutsemise mõttes puudub siingi.
Ja niiviisi istub "truu" mees oma eluaastad kasutult
ära hauas. Selle asemel, et hüvasti jätta, tõeliselt
hüvasti jätta, võtta enda peale ka süü,
et ta on teiseks muutunud ja nüüd ka teisiti mõtleb
kui varem, hävitab mees oma elu.
Philipp rääkis, et sõiduga Uus-Meremaale oli
ta õigupoolest tahtnud hüvastijättu teoks teha,
kuid oli sellele valesti lähenenud ja teinud üksnes
väliselt teoks selle, mida ta oleks pidanud teoks tegema
ka sisemiselt ja milleks ta tookord loomulikult poleks võimeline
olnud, sest püsis täielik seotus emaga. Isa varajase
surma ja sellele järgnenud ületamatu leina tõttu
ei olnud võimalk ei samastumine isaga ega ka temast lahtiütlemine,
nii jäi ta otsustusvõimetult "ema hoole alla".
Järgnes suure nukruse faas. Philipp oli täiesti teadlikuks
saanud, et ema on tõesti surnud, et teda pole enam ja
seega ei saa te enam aidata pojal naist leida. Ka oli talle selge,
et sellist naist, milline tema ema oli olnud, ta ei leia. Minust
lahkumise elamus tegi talle selgeks, et hüvastijätt
ei tähenda veel, et teine inimene sureb. Pikkamööda
saavutas ta usu elusse ja suhete teatud jätkuvusse. Ta nägi
sageli und emalikust naisest, keda ta aga samastas ilmselgelt
oma emaga. Üks neist unenägudest võtab kokku
ka kõik teised:
"Ma istun kivil ja mõtlen pingsalt millegi üle
järele. Alati, kui arvan, et tulemus on käes, unustan,
millega on tegemist. Siis tuleb üks vana naine, vanem kui
mu ema, ja tal on vanamoeline soeng. Ta annab mulle leiba süüa,
ja ma ei saa sugugi aru, miks ma üldse pean nii pingsalt
järele mõtlema."
Ta peab pingsalt mõtlema sellepärast, et ta on
vahepeal leidnud tütarlapse ja loonud temaga vaba suhte.
See suhe aktiveerib taas ühtekuuluvust emaga. Esialgse süütunde,
milleks on põhjust andnud see, et uue suhte tõttu
oli ta emale ja mulle "truudust murdnud" kaotas unenägu,
kus isa ja ema teda tütarlapse valiku puhul õnnitlevad.
Nüüd tekkis sümbioosne suhe tütarlapse endaga.
See avaldus eelkõige selles, et ta keelas oma sõbrataril
kasvõi paariks päevaks üksi välja minna,
sest ta oli erakordselt armukade, ja kui neil tuli ette lahkarvamusi,
oli ta päevade kaupa liimist lahti ning juurdles, kas see
tütarlaps ikka on talle õige naine või mitte.
Äsjane unenägu näib andvat sellele küsimusele
vastuse vihjega, et Philipp ei peaks nii palju juurdlema, pigemini
kinnitagu leivaga keha, võtku vastu ja söögu
tugevat toitu. Vanas emakeses näen võimalust saada
emalikku hingetoitu - vastupidiselt enese piinamisele juurdlemisega.
Sõnapaari "leiba sööma" puhul tuli
unelejale meelde tema ema komme teatud puhkudel öelda, et
seda või teist asja olevat niisama lihtne teha nagu "leiba
süüa". See ütlus ja unenägu veensid
Philippi ülearuse muretsemise tarbetuses, ta võiks
rahumeeli pisut usaldavam olla. Püüdsin talle selgeks
teha, et oma mineviku tõttu kipub ta klammerduma partneri
külge, ootama temalt kõike, ja seepärast peab
ta ikka jälle valmis olema partnerist taas lahku minema,
kui aeg on käes.
Pärast seda, kui Philipp oli abiellunud ja talle pakuti
tööd teises linnas, otsustasime ravi lõpetada.
Võtsime lõpetuseks kolm kuud aega, sest oli ette
näha, et säärase "hüvastijätukompleksiga"
inimese puhul pole lahkuminekut kuigi kerge täide viia.
Seda võis näha juba igakordsetest lahkumishädadest
enne puhkust ja vähemal määral ka lahkumisraskustest
pärast seansi lõppu, mis avaldusid selles, et Philipp
üritas seanssi pikemaks venitada mõne tähtsa
probleemi esiletoomisega.
Alguses oli Philipp väga nukker ja kurtis, et elus kordub
ikka üks ja seesama: sidemeid sõlmitavat ainult selleks,
et pärast ikkagi lahku minna; et õigupoolest olnuks
parem, kui ta oleks endale Uus-Meremaal lõpu teinud. Ent
siis hakkas ta naerma ja ütles, et kummaline küll,
ta tundvat nüüd elust palju rohkem rõõmu
ja tal olevat isegi naine. Järgmises lauses kurtis ta, et
ma polevat tal tookord üldse aidanud leida sellist naist,
nagu ta oli ette kujutanud. Muide, ta olevat väga kannatanud
selle pärast, et ei saanud ravi ajal lihtsalt minu juures
elada. See olevat olnud tema soov: elada minu juures ja minna
koos minuga puhkusele. Selles seoses rääkisime veel
kord ajast, mil ta oli suhte oma surnud emaga üle kandnud
mulle, ja kuivõrd raske ja ometi kuivõrd tähtis
oli see talle olnud. Ta väljendas pettumust selle pärast,
et ma polevat sugugi valmis olnud teda igas situatsioonis "päästma"
lihtsalt kui poega, nagu ta ütles. Ta rääkis juhtumistest,
kus ma olevat teda vihastanud, sest ma olevat teda kohelnud nagu
last; mõnikord aga olevat ma temalt liiga palju nõudnud.
Siiski kaalutles ta iga kord, kas ta ehk polnud oma ema mulle
projitseerinud või kas ma olin talle tõesti pettumuse
valmistanud. Ka mina ei jätnud ütlemata, kuidas ma
ise neid situatsioone iga kord läbi elasin, ütlesin
ka seda, kus ma enda arvates olin tõesti vea teinud. Nüüd
ta suutis hästi välja kannatada, et minagi olin vigu
teinud, ning näis selle üle koguni rõõmu
tundvat. Ta õppis minus nägema inimest kõigi
mu võimaluste ja piiridega. Möödaminnes mainis
ta, et suutvat nüüd ka oma naise nõrkusi paremini
taluda.
Elasime ravifaasid veel kord läbi, kusjuures tema isa järeleleinamise
faasi mainisime üksnes muu seas. Rääkisime sellest,
mida ravi oli andnud ja mida mitte: Philipp kaldus ikka veel
kujundama suhteid sümbioosselt, ka vahekordi oma ülemustega,
ja siis neilt ülemustelt liiga palju nõudma. Endalt
oli Philipp lootnud, et ravi lõppedes on ta mees, "keda
enam miski ei murra". Ravi lõpus suutis ta oma ühtekuuluvusvajadusega,
oma lahkumishirmuga hästi toime tulla, kuid loomulikult
jäi ta selles asjas väga tundlikuks: nägi lahkumist
juba situatsioonides, kus mõni teine vaevalt mõtles
lahkumisele. Nii näiteks oli talle sünnipäev raske
päev, sest ta pidi "vanale" eluaastale hüvasti
ütlema. Kui ta adus oma vargset kurvameelsust, siis tuli
talle meelde, et see oli lahkumissituatsioon; ta nukrutses teadlikult,
raevutses kiire kaduvuse pärast ja seejärel oli jälle
paremas meeleolus.
Philippile oli ravi andnud olulise tunde, et ta suudab minust
lahku lüüa ja ka kindluse, et õigupoolest ta
mind ei kaota; ta tundis, et ravist oli saanud tema elus osa,
et ta oli omaks võtnud meie kombe siduda ravi tema probleemidega,
nende üle nõu pidada. Veelgi tähtsam aga oli
see, et oma unenägude, ja nimelt väga tõepäraste
unenägude kaudu mõistis ta raskete situatsioonide
korral, et ta ei pea sugugi alati kõik üksipäini
otsustama, ja seetõttu ei pea ta liiga suure vastutuse
ja nõudmise eest uuesti põgenema mingisse sümbioossesse
vahekorda. Unenägudes avastas ta endas uusi jooni, mis teda
mõjustasid ning andsid tunde, et hoopis rohkem aitab teda
tema enda hingesuurus kui suutis aidata tema ema ja nüüd
mina psühhoterapeudina.
Selles kõhkluse- ja hüvastijätufaasis oli kogu
aeg tunda leina - nii Philippis kui ka minus. Mul oli tunne,
nagu oleksin koos Philippiga selja taha jätnud pika tee.
Olin temalt palju õppinud leina kohta, selle halvava mõju
kohta, mis laskub inimese peale, kes ei suuda leinata. Philippi
tõttu olin ikka jälle sunnitud tegelema sümbioosiga
ja sellega, mis sümbioosist vabastab. Ravi lõpetamine
nõudis ka minult ohvrit. Pääsu sellest polnud,
sest olime lõpule jõudnud.
Ravi lõpetamine oli Philippi puhul - palju sügavamalt,
kui ma olin kogenud teiste analüüsitavatega - seotus
suremiselamusega. See oli lausa proovikivi, kas ta suudab nüüd
taluda seda, et laseb lahti inimesest, kes oli talle midagi tähendanud,
ega kaota sealjuures iseennast, vaid tunnetab end teadlikumalt,
inimesena, kes paratamatute hüvastijättude kiuste tahab
end siduda, teiste inimestega seotuna edasi elada - ühesõnaga
tahab elada, elada ka siis, kui surm sealjuures suurt osa mängib.
Alles uut vahekorda sõlmida riskides selgub, kas leinas
on võitjaks jäädud.
Kirjeldasin ravi lõpufaasi üksikasjalikumalt, sest
mulle näib, et laiemas mõttes on siin tegemist hüvastijätuga,
suremisega, ning et seda faasi tuleb eriti silmas pidada nende
inimeste puhul, kellel on probleeme leinamise ja hüvastijätuga,
vastasel juhul elatakse ravi lõppu läbi nagu taas
mõne lähedase inimese ja koos temaga ka iseenda kaotust.
|