|
LEIN -
Süvapsühholoogiline uurimus
SÜMBIOOS JA INDIVIDUATSIOON
Iga leina juurde kuulub see, et leinaja kas loodab lahkunut
leida või üritab mingil viisil temaga ühte sulada,
jätkamaks eelkõige kaotuse tõttu talumatuks
muutunud elus, või siis kutsub ta enda valitud surma või
sellekohaste fantaasiate kaudu esile liitumise inimesega, kes
on teda maha jätnud. Nii või teisiti on siin kõne
all ühinemine kaotatud inimesega, katse teha kaotus olematuks
ja elada edasi nii, nagu poleks midagi juhtunud.
Philippi puhul tuli taotlus emaga ühte sulada eriti nähtavale,
hiljem ka mulle ülekandmises. Kirjeldades lühiravi
inimeste puhul, kes polnud leinanud ning kellel seetõttu
ilmnesid depressioon, psühhosomaatilised ja psühhootilised
reageeringud, paneb Volkan
erilist rõhku sellele, et juba ravi alguses püütakse
teha selget vahet selle vahel, mis kuulub lahkunule, ja selle
vahel, mis kuulub leinajale. See on katse lakata ühinemast
ja eemalduda lahkunust.
Sümbioosi all mõistan ma inimese ühtesulamist
teise inimesega, mingi rühmaga, kellel on kindel eesmärk,
mõne maaga, surnuga jne. Ühtesulamine võib
minna niivõrd kaugele, et kõik lahutav näib
olevat kadunud, kõiges, mis ühendab, tuntakse teineteisest
rõõmu ega lasta tekkida millelgi niisugusel, mis
võiks koosolemist tumestada. See teisega üheksolemine,
see ürgne kindlustunne on näiv enesekindlus, mida peab
ikka jälle tagama alalhoiu, enamasti totaalse muganemise
hinnaga. Leinaja ja tema surnud kaaslase sümbioosi erijuhtumi
puhul tähendab see seda, et partneri surmaga ei tohi midagi
muutuda, et nüüd kasvab ehk isegi sellisest vahekorrast,
mis kaaslase eluajal ei saanud muutuda täiesti sümbioosseks,
välja täielik sümbioos, sest kaaslane ei esita
enam oma nõudmisi.
Minu tähelepanekul aga pole lugu nii, et üksnes need
leinajad, kes juba kaaslase eluajal püüdlesid sümbioosseid
suhteid, kalduvad temaga ühte sulama ka nüüd,
millal ta on surnud. Peaaegu iga leinajat ootab ees ühtesulamis-igatsuse
staadium, mille ta peab läbi tegema.
Selles seoses tõuseb loomulikult küsimus, kui suurel
määral on leinajal selle pärast, et ta on oma
enese- ja maailmakogemises vapustatud, vajadus kogeda end kui
"tervikut". Inimese igatsus "üheksolemise"
järele, olgu siis iseendaga, millegi jumalikuga, universumiga,
see igatsus, mida me niikuinii partnerile projitseerime, suunatakse
lõhestatuses just nimelt surnud partnerile. Sellega on
palju saavutatud: lahkuni ei saa enam kaasa rääkida,
enda ja partneriga "üheksolemine" esialgu püsib,
elu peab jätkuma vanamoodi. Kuid just sellega jääb
lein soiku ja see põhjustab psüühilisi probleeme,
eriti depressiooni.
Võrdlus "normaalse sümbioosi" faasiga peaks
andma juhendeid, kuidas päästa leinaja liia pikaldasest
kokkukuuluvusest surnuga. Mahler
kirjeldab korduvalt imiku "normaalse" sümbioosi
faasi, alates umbes teisest elukuust, kui imik käitub nii,
nagu moodustaks ta koos emaga "kõikvõimsa
süsteemi - kaksainsuse". Sümbioosifaasile järgneb
eraldumisfaas ja selle sees taas lähenemine. See, mida Mahler
kirjutab imiku kohta, on minu meelest üldkehtiv elurütm:
suurendatud sümbioositaotlusega faasidele järgnevad
ikka jälle eraldumis- ja individuatsioonifaasid, kusjuures
eraldumise all mõtlevad Mahler, Pine ja Bergman ühtesulamisest pinnale
ilmumist ja individuatsiooni kaudu individuaalsete tunnuste saavutamist.
Eraldumisfaasi sees avaldub sageli ka taaslähenemise faas
otsekui selle kinnitus, et tagasitee on alati olemas. Mingil
arengutasandil, millele on jõutud individuaalsuse saavutamise
kaudu, tuntakse taas vajadust sümbioosi järele, ja
seda peaks tohtima läbi elada kui optimaalset sümbioosi,
kui uuenenud eraldumise ja individuatsiooni eeldust - ja mitte
üksnes imikueas.
Inimese ühtekuuluvustaotlus avaldub igapäevaelus niivõrd
mitmekesisel kujul ja niivõrd sageli, et sümbioosi
ei saa vaadelda üksnes patoloogi aspektist; võime
oletada, et ühelt poolt sümbioosis olek ja teiselt
poolt sümbioosist lähtuv individuatsioon on tõesti
vastavuses eluga. Seepärast näib mulle tähtis
olevat, et sümbioosi ei välditaks, vaid üritataks
optimaalselt läbi elada. Juba väikelapse puhul võib
täheldada, et optimaalne sümbioos on optimaalse eraldumise
ja individuatsiooni eeldus.
Eeltoodu põhjal tõuseb küsimus, kas leinaja,
kes tahab äraläinuga sümbioosis olla, on säärane
inimene, kellel pole õnnestunud optimaalset sümbioosi
läbi teha, või siis on tal lihtsalt mingi suure vapustuse
tõttu vajadus sümbioosi järele. Näib nii,
et mida suurema individuaalsuse poole inimene püüdleb,
seda üksildasemaks ja enesekesksemaks ta muutub ja just
individuatsioon äratab temas sümbioosi-igatsuse. Seetõttu
on mõistetav, et armastatud inimese kaotus lähendab
meid sammukese individuatsioonile ja sellega äratab sümbioosi-igatsuse.
Et eraldumissamm pole heal meelel valitud ja omal soovil tehtud,
siis on loomulik, et kõigepealt astutakse samm tagasi.
Selles seoses pakub huvi, et ettekujutused sealtilmast sarnanevad
ettekujutustega sümbioosist. Vahest on sümbioosiigatsuse
taga ka pilt paradiisist, kus kõik elavad kõigiga
rahus; midagi peavad tähendama ka väljendid nagu "igavesse
aulisusse saama", "suuremast tervikust üles tõusma"
ja "kindlas paigas olek". Sealtilmakujutluste ja sümbioosipüüdluste
taga on ülestõusnud-olemise, kaitstud-olemise, rahu
igatsus, igatsus ühte sulada millegi suuremaga, mis meid
ees ootab. Isegi eksistentsialismikujutluses, et surres saab
inimesest "asi asjade hulgas", näib see igatsus
peituvat.
Niisiis suudame mõtet surmast taluda ainult siis, kui
kujutleme, et surm laseb meil ühte sulada millegagi ,mis
meid ülendab. Nii pole ka midagi imelikku selles, et me
leinajatena igatseme surmaelamuse puhul ühtekuuluvust.
Ühesugused ei ole leinajad ometi. Need, kes mõistavad
leinamist kui protsessi, liiguvad sellest sümbioosi faasist
uue individuatsiooni suunas ja sellega muutuvad uuesti suhtevõimeliseks.
Teised aga jäävad sümbioosiseisundisse, muutudes
üha nukramaks ja mõttetühjemaks, sest sümbioos
pakub jõudu ja kaitset ainult õigel ajal ja ühe
faasi kestel.
Et nende küsimuste üle jätkuvalt arutleda, pean
vajalikuks pisut üksikasjalikumalt selgitada mõistet
"optimaalne sümbioos". Optimaalne on sümbioos
sel juhul, kui inimesel on ühtesulamiselamused, millest
ta väljub senisest tugevamana, nii et ta suudab uute hoiakuvõimaluste
ja uue enesekogemisega taas pühenduda elu vahelduvatele
nõuetele.
Näiteks leiame optimaalset sümbioosi müstikutel.
Müstiline elamus on ühtesulamine jumalikuga, saamine
mingi suurem tervikosaks. Muide, seda müstiku igatsust kirjeldatakse
sageli kui surmaigatsust. Müstik soovib surma tulekut, et
tal oleks võimalus olla oma Jumala juures. Ent see ei
takistanud paljusid müstikuid, hoolimata nende seosest Jumalaga
või just selle pärast, olemast psühholoogilises
mõttes sõltumatud isiksused, kes kartmatult tegutsesid
inimeste seas, küllap just seepärast kartmatult, et
neil olid needsamad ühtesulamiselamused, mis annavad kindluse,
tähtsuse, selguse tunde. Nii ütleb Paulus kirjas filiplastele: "Sest
mõlemalt poolt peetakse mind kinni: ma himustan siit lahkuda
ja Kristusega olla, sest see on väga palju parem. Aga liha
sisse jääda on väga vaja teie pärast."
Selles seoses näib mulle eeskuju pakkuvat ka Teresa Avilast:
ta kirjeldab üht müstilist elamust:
"Kui kord olin parajasti palvetamas hümni `Veni
Creator Spiritus`, haaras mind niivõrd ohjeldamatu joovastus,
et olin peaaegu aru kaotamas. Selles elamuses pole kahtlust,
sest kõik nägid seda pealt. Sealjuures kuulsin sõnu:
`Ma ei taha, et sa veel inimestega läbikäimist harrastaksid,
vaid ainult veel inglitega.` See ajas mulle suure hirmu peale."
See müstiline elamus näib mulle olevat ühtesulamiselamus
koos kiusatusega jääda sümbioosi ("Ma ei
taha, et sa veel inimestega läbikäimist harrastaksid.")
Tundub, et hirm juhtis Teresa tagasi maailma ning küllap
näitas kätte ka vahe tema müstilise ühtesulamise
ja tema ülesannete vahel, mida ta selles maailmas näeb
ning mille poole ta pürib tohutu energia ja sihikindlusega.
Me ei saa Teresale ette heita, nagu taotlenuks ta üksnes
sümbioosi ja üldse mitte individuatsiooni.
Võib-olla on müstikud sümbioosi kogenud seal,
kus see toob kaasa suurima elamisintensiivsuse ning vabastab
inimese tühisusest ja hädisusest; paraku ei ole võimalik
sümbioosis viibida liiga kaua, sest religioosne kogemus,
Jumala-kogemus peidab end loomuldasa igasuguse kindlaksmääratuse
taha, jääb kättesaamatuks, seega ohustamata individuatsiooni.
On ju ka müstikule tähtis - oleneb, milline on tema
kogemus oma Jumalast - seda maailma avada, teha ta läbipaistvaks
ja teda muuta.
Seega võiks optimaalset sümbioosi läbi elada
seal, kus väikelapsele omasest igatsusest ema järele
saab igatsus transtsendentsi järele ja võimalus sellega
ühte sulada ning - millise nime ta transtsendentsile ka
ei annaks - ammutada temast jõudu igapäevaoludega
võimalikult toime tulla. Ehk võiks ka vajadust
suurusfantaasiate järele, mida tugevasti rõhutatakse
nartsissismi-väitlustes,
mõista kui vajadust ühte sulada transtsendentsega,
mis annaks inimesele "loomuliku" suuruse, mida ta vajab,
arvestades tema surelikkust. Ühtesulamises transtsendentsiga
ei pea inimene tõestama oma grandioossust ega langema
masendusse, kui ta ei täida nõudmisi; ta on osaline
milliseki suures, millest ta aga erineb.
Mingil viisil elatakse optimaalset sümbioosi läbi ka
erootikas ja seksuaalsuses. Siin avaldub ühtesulamine teise
inimesega, mina-piiride kadumine, tõusmine mingisse ülimasse
tervikusse. Meyer
näeb müstilises ja erootilises elamuses kui ka võõrdumiskogemuses
antitsipatsioonilisi surmakujutlusi: mina-piiride kaotus, mina-identiteedi
vapustus, aja seisak. Neid kogemusi elatakse läbi - kord
suurema hirmu, kord suurema lummusega - kui isiksuse laienemist. George Bataille´iga nõustudes
ütleb Meyer, et surma võimalikkuse ja oma isikupärasuse
tunnetus toob kaasa pidetuse, mille kestel, silmas pidades elu
kiiret mööduvust, kasvab just igatsus pidevuse järele.
Just see pidevus saavutatakse erootikas ja ka müstilises
elamuses. Sealjuures peavad aga piiratus ja piiramatus ühises
rütmis teineteise juurde tulema, teineteist välja vahetama.
Seda pidevust, ühekssaamise elamust, mida ma nimetan optimaalseks
sümbioosiks, seostab Meyer surmaga ja niimoodi näitab
kätte tee maailmakirjandust läbiva teema juurde: armastus
ja surm. Sügavaima
ühtsuselamuse, suurima elavustunde hetkel tajutakse ka surma
kohalolekut, sest see poleks ju ühtsuse-elamus, kui kõrvuti
ei seisaks elu ja surm. Rilke
väljendab seda kogemust oma luuletuses "Lõppstseen":
"Surm on suur.
Oleme naerusuu omaksed,
lõbujanus.
Elame lootusis vanus.
Surm meid nutma sunnib.
See on ta panus.
(Lehte Hainsalu tõlge)
Samasuguseid piirkogemusi, mis on võrreldavad erootilise
või müstilise ühtesulamisega, võidakse
Meyeri järgi läbi elada ka täiesti spontaanselt,
näiteks unenäos.
Jung näib selles seoses rääkivat "oma mina"
elamusest; "oma
mina" all on mõistetud isiksuse ühtsust ja terviklust,
mis ületab kaugelt teadliku elamuse piirid ja mida võib
erilistel hetkedel, olgu mõnes unenäos, olgu mõne
igapäevase sündmuse alusel, kogeda kui omaenda mina
piiramatust, kui tervikluse, ka aja piiramatuse tunnet, nii et
selsamal hetkel, mis tundub olevat ajatu, on kohal kogu minevik
ja kogu tulevik. See tervikluselamus sisendab kandvust, haaravust,
tähtsust. Sellest elamusest ärkamine ei hävita
elamust, kuid oma mina üksildus, oma mina tagasiheidetus
iseendale annab nüüd valuliselt tunda; mängu tuleb
lein terviklustunde pärast, igatsus kadunud elamuskülluse
järele, sellega seoses ka igatsus surma järele kui
üks võimalusi kadunud terviklust tagasi saada. Jungi
psühholoogia üks põhitõdesid on see,
et "oma mina", tervikluse, millegi mind ületavaga
seotuse vahel püsib pinevus, mis teeb selle seose tähtsaks,
kaasahaaravaks, ning "oma mina" - elamusel pole erilist
järjekestvust; "oma mina", mis peab olema seotud
"iseendaga", ei tohi aga lasta ennast "iseenda"
lummusest halvata, näiteks ei tohi järele anda surmaigatsusele,
vaid peab ennast teostama. Sel põhjusel, nagu mulle näib,
pole Jung surmatungi ka postuleerinud nagu Freud. Vahest võiks
öelda, et selles "iseenda"- kontseptis on suur
suguiharus, suur elujanu liitunud "surma" kogemusega.
Siinkohal pakuvad huvi ka Grofi ja Halifaxi uurimused. Nende
patsientideks olid ravimatud vähihaiged. Sealjuures katsetasid
nad LSD mõju. Selgus, et nende patsientide puhul, kes
droogi mõjul "tegid läbi mina-surma elamuse,
uuestisünni ja kosmilise ühtsuse kogemuse", ilmnesid dramaatilised
muutused ettekujutuses surmast ja seisukohavõtus surma
suhtes. Surm ei tundunud enam nii kole, mõeldavaks sai
järjepidevus igaveseks ajaks, "patsiendid ilmutasid
vankumatut usku, et kõik loodu on täielik ja lõplik
tervik"
Neid "kosmilisi visioone" võib vististi seostada
"oma mina" -elamusega, mida on üha kirjeldanud
Jung. sümbioosile
"oma minaga" lisanduks seega tervistav ja meeliülendav
aspekt. Sellest sümbioosist leiame kergesti väljapääsu,
nimelt langeme sellest tahtmatult ikka jälle välja
nagu religioossest elamusest. Just sellepärast võib
igatsus selle sümbioosi järele olla ohtlik. Mina näen
droogidekires säärast igatsust sümbioosiks "oma
minaga".
Seda sümbioosi ei elata aga läbi üksnes seal,
kus ma pean seda optimaalseks, sest sümbioosis olemine,
kahestumine ja hiljem enese-edasiarendamine tuleb nii või
teisiti. Pigem kanname oma sümbioosi-igatsuse üle kõikvõimalikele
suhetele. Ma ei pea neid valeks ka seal; problemaatiliseks muutub
asi alles siis, kui ei järgne eemaldumist, enamasti sel
põhjusel, et tuntakse, nagu poleks selle sümbioosi
kaudu saadud piisavalt elujanu, või nõutakse tervikluselt
seda, mida sümbioosis pole võimalik täita.
Sümbioosist vabanemine on tehtud raskeks ka sellistele inimestele,
kellele pole sümbioosi kunagi antud. Lapsel, kes ei tohi
emaga ühte sulada, tekib raskusi sõltumatuks saamisega,
samuti lapsel, keda ema ei taha vabaks
lasta. Sellised kogemused hakkavad hilisemas elus mõjustama
lahkumiselamusi ja iseseisvuspüüdlusi. Et nii sümbioosipüüdlus
kui ka eraldumis- ja individuatsioonitaotlus käivad inimese
psüühilises arengus kõrvuti, siis oleks individuatsioonile
ohtlik, kui ennast sümbioosist liiga vähe mõjustada
lastakse. Võiks ka öelda, et sümbioosi otsitakse
valest kohast. Võibolla tahame lasta oma ühtekuuluvusvajadust
rahuldada ühel inimesel ja niiviisi projitseerime millegi
transtsendentsega ühtesulamise vajaduse partnerile. Kindlast
aga just armastuselamuse kaudu kogetakse ühtesulamist millegi
transtsendentsega; ent mitte partner ei rahulda seda igatsust,
suhtest partnerisse oleneb, et saadaks transtsendentne elamus.
Kui aga näeme partneris inimest, kes peab rahuldama meie
ühtekuuluvusvajaduse, siis nõuame temalt midagi absoluutset,
ühesõnaga nõuame temalt liiga palju. Sellega aga on sümbioosi,
eraldumise ja individuatsiooni rütm häiritud, sest
siis jääb olemata aeg, millal kogetakse eraldumist,
niisiis distantsi partneriga, ja aeg, millal võib avastada
uusi jooni. Ometi just siin peitub võimalus kogeda vanas
partneris transtsendentsust uuel viisil.
Järelikult on siis, kui ühtekuuluvusvajaduse rahuldamist
oodatakse vales kohas, väga raske saavutada eraldumist ja
individuatsiooni. Loomulikult tekib küsimus, kas need, kellele
langeb osaks optimaalne sümbioos, elavad leina rahulikult
üle. Minu teada pole seda veel uuritud.
Üks surnud partneriga sümbioosis oleku põhjusi
on hirm tuleviku ees. Kui leinamiselamus tähendab tõepoolest
suurt muutust enese- ja maailmakogemises, ja selles pole põhjust
kahelda, ja kui me mõtleme, mida kõike leinaja
üle elab, siis pole imeks panna, et esialgu taandutakse
sümbioosist. See on otstarbekas samm: kui elame ühtekuuluvust
millegi transtsendentsega oma enesekogemises läbi kui terviklustunnet,
kui ülestõusnud-oleku ja võidetamatu elujanu
tunnet, siis oleks õige see seisund läbi elada, et
hiljem oleks kergem leinata. Ühtesulamise kaudu jõuaks
leinaja äratundmisele, et ta on oma inimvõimalustes
samuti üles tõusnud, et ta on samuti "väärtuslik",
ja et tema kui viimane "väärtuslikkus", kellel
on elujanu võimalus, langeb nüüd leinatunde
keerisesse, siis peab ta täide viima lahkumise, jätma
hüvasti, loobuma paljudest armsaks saanud harjumustest.
Ka siin võib juhtuda, et sümbioosi otsitakse valest
kohast, nimelt surnuga, eluga, mis on möödas. Näib,
nagu haaraksime objektist, millega võiksime ühte
sulada, kiini vaid põgusalt, ja seepärast ei leia
ega leia rahuldust.
Veel üks põhjus, miks inimene jääb surnuga
sümbioosi otsides "kasutult istuma", avaldub sellest,
et see inimene on pidanud juba lahkumist üle elama. Sellega
seostas ka Philipp soovimatust mind puhkusele lasta. Nagu eespool
mainitud, tõestasid Brown
ja Harris ühes uurimuses, et eriti need, kes on lapsepõlves
kaotanud mõne lähedase inimese, reageerivad edasistele
kaotustele ja lahkuminekutele palju valulisemalt kui teised ja
neil esineb ka palju sagedamini neurootilisi sümptoome,
eriti depressiooni. Sümbioosne viibimine surnu juures põhjustab
seda, et ei saa sõlmida uusi sidemeid, ei tohigi seda
teha; sellega jäädakse ka uutest lahkumistest puutumata.
Niisiis kogetakse kaotushirmu seeläbi, et klammerdutakse
millegi külge, mis on juba kadunud. Sealjuures muututakse
tundetuks, elu näib tühi, mõttetu. Kas leidub
väljapääsu sellistest sümbioossetest suhetest,
mis ei paku enam eluvõlu, mis on otsekui vangla?
Et sümbioos surnuga on muutunud vanglaks, nii sisemiselt
kui väliselt, et väliselt lisandub sageli sotsiaalne
isoleeritus, sest välismaailm seda sümbioosset seost
ei aktsepteeri, siis otsivad need leinajad abi. Kodu, mida pole
kaaslase surmast saadik muudetud, on ilmne eluseisaku tõend.
Et oleks võimalik lahkunuga kokku jääda, hakatakse
toda enamasti idealiseerima. Hakkab ilmnema agressioon, leinaja
muutub depressiivseks ja otsib abi. Sellega, et otsitakse abi,
astub sümbioosi keegi teine inimene. Sellistes juhtumistes
otsitakse tavaliselt abi mõnelt psühhoterapeudilt.
Volkan, "järelleinamise" spetsialist, kes rakendab
lühiteraapiat (umbes 32 seanssi kahe kuu jooksul), hindab
tähtsaks, et kohe alguses lahutataks leinaja leinatavast.
Niisiis laseb ta ise käiku tükikese agressiooni: nõuab
lahutamist.
Philippi puhul kandus ühtekuuluvus emaga üle minule.
Et ma ei käitunud nii, nagu ta minult, "asendusemalt",
lootis, päästis see valla palju agressiooni. Kuid ta
vastandati tugevasti ka nende külgedega, mis ei saanud sümbioosses
situatsioonis kaasa elada. See tulenes sellest, et ma lihtsalt
olen inimesena teistsugune, kui oli tema ema, teistsuguste ootustega,
teistsugust väärtustega. Philippi puhul oli ilmselt
tähtis see, et ta tundis end ennekõike oma isaga
samastumise tõttu mehistunud olevat. Iseseisvumine läks
tal raskelt, pikaldaselt, sest ülitugev seotus emaga kallutas
ta niigi ühtekuuluvusele. Isa varajane surm tugevdas seda
kalduvust, küllap koos ema sooviga hoida enda küljes
mehe asemel poega, niisiis kärpida tema iseseisvuspüüdlusi.
Mõnedel juhtudel on mulle silma torganud, et otsimise,
leidmise ja kahestumise faasis järgneb lühike sümbioos
lahkunud partnerist. Temast saab kujutletav vestluspartner, kes
aga ajapikku taandub kellekski, kellega leinaja võis uuesti
seose leida. Eriti avaldus see neljakümne kahe aastase naise
juhtumis, kes oli rippunud oma isa küljes, oli teda elu
lõpuni põetanud ega olnud iialgi sõlminud
mingeid suhteid mõne teise mehega. Üks arst suunas
ta minu juurde "südamevaevuste" tõttu,
milles ei suudetud leida ühtki kehalist põhjust.
Naine elas veendumuses, et tema isa kannab sealilmas tema eest
hoolt, et elu võiks edasi minna nagu siiani ja et teiste
inimeste leinamine olevat õigupoolest naeruväärne.
Noil lihtsalt polevat piisavalt kujutlusvõimet, et suuta
suhelda surma kiuste. Naise unenägudes ilmutas end isa,
keda üha sagedamini saatis noor naine; too küll sarnanes
unelejaga, aga ühtlasi oli tema vastand, kes käitus
nii, nagu uneleja poleks eales käitunud. Unenäonaine
vahetas isaga mõtteid, tantsis ennastunustavalt, flirtis
meestega - lühidalt, tegi kõike seda, mida uneleja
polnud oma isa mälestades teinud. Unenäonaisest hoovas
jõudu, ta viis leinajat nendesse eluvaldkondadesse, mida
too oli varem isa tõttu teadlikult vältinud. Tütrest
sai naine, sümbioos isaga lagunes. Ja siis tundis leinaja,
et nüüd on ta tõesti isa kaotanud, kuid see-eest
võitnud tohutult palju elult.
Selliste unelejate saatjad, unelejatega enamasti samast soost,
toovad sageli kaasa tükikese elu, mida sümbioosis olles
oli välditud; nad tekitavad hirmu, aga ühtaegu ka virgutavad.
Need saatjad meenutavad maagilisi aitajaid muinasjuttudes, vennastekujusid,
nagu ehk Gilgamesh ja Enkidu.
Maagilistest aitajatest, keda muinasjuttudes kujutatakse esialgu
surnutena, kes on elavaile midagi võlgu jäänud
ja sellepärast pole neid maha maetud, saavad abivalmis tegelased
niipea, kui keegi on nad välja lunastanud, niipea kui keegi
kannab hoolt selle eest, et surnu tohib tõesti surnud
olla, niipea kui saabub lunastus. Tänutäheks äratavad
nad peategelase ellu, aitavad tal avardada oma isiksust - ja
enam neid ei vajata. Nendes kajastub see, millest peategelane
oli oma senises elus mööda vaadanud, kuid ilmselt pole
neil teadmata, mida too elult tahab. Nad on saatuslikud.
Samamoodi nähakse neid tegelasi ka unes, ja neil on võime
tõugata uneleja just sellisesse ellu, millest too oli
seni hoidunud. Enamasti lasevad nad käiku uusi suhtumisvõimalusi,
riskivalmidust, tervistavat agressiooni, elujanu ja kehalist
naudingut, lisades niimoodi enesekindlust, mis toob kaasa selle,
et enam ei pea lakkamatult otsima tagasiteed sümbioosi.
Irrutatud või väljalunastatud surnu muutub muinasjutus
"tänulikuks surnuks", abivalmis saatjaks. Selleks
muutub ta samuti unenägudes, ja selleks saab ta igapäevaelus.
Sageli on sellesse kujutletavasse saatjasse lülitatud ka
psühhoanalüütiku isik. Neil juhtudel näib
mulle tähtis olevat eriti hoolikalt silmas pidada ja kujundada
eraldumisfaasi. Siis kogetakse lahkuminekut arstist kui tugevnemist,
tuntakse rõõmu sellest, et suudetakse taas ilma
abita eluga toime tulla. Ent tähtis on ka see, et uneleja
näeks kujutletavas saatjas kedagi, kellel on mõnda
aega ülesanne teda ellu juhatada ja seeläbi arendada,
ning ta mõistaks, et kujutlus jääb kujutluseks,
mida ei saa käsutada ja mis jällegi kaob, nii et ka
siin on lahkumine paratamatu. Kindlasti ilmuvad säärased
saatjad ikka jälle välja, kui me neid vajame, kuid
me ei tohi nõuda, et nad ilmutaksid end alati samal kujul.
Just seda teeb inimene, kellel on tugevam ühtekuuluvusvajadus:
ta tahab ühte sulada ka kujutletava saatjaga, mis mõnda
aega on kindlasti õige, tekitab elujanu. Kui aga inimene
ei salli muutusi, siis ei jää saatjast, mis algul oli
tulvil elu ja jõudu, muud järele kui kujutlus, mis
toob kaasa vaid eeskirju ja reegleid.
Ka siinkohal kehtib nõue leppida sümbioosi, eraldumise
ja individuatsiooni vahetumisega.
Hoopiski mitte leinajat ei ähvarda oht sümbioosi "tegevusetult
istuma jääda", jääda selle juurde, mis
on möödas, mida ei saa enam muuta ja mida ei pea muutma.
Pigem on asi nii, et sümbioosis otsitakse kaitset elumuutuste
vastu; hirm pideva muutumise ees, pideva hüvastijätu-sunni
ees, pideva "surema pidamise" ees sunnib otsima seda
jäävat, milles me loodame näha midagi rohkemat
kui ainult jäävat. See hirm sunnib otsima sümbioosset
suhet, mis peab meid "päästma" kõigest,
mis kuulub elu juurde.
|