|
1. |
Aitajaks (vabanemaks pahedest) vali see, keda vaadates imetled
rohkem, kui kuulates (otsusta inimese käitumise ja tegude
järgi, mitte ta kõne järgi, oma silm on kuninga,
jälgi kas inimene oma sõnade järgi käib) |
|
2. |
Milline keegi on, saab teada, kui paned tähele, kuidas ta
kiidab (kas asja eest v. lihtsalt meeleheaks), kuidas teda kiidetakse
(- v- ). |
|
3. |
Miks keegi oma pahesid ei tunnista? Sest ta on nendes kinni. |
|
4. |
Kes siis kaua sureb? (keegi ei sure kaua, surm on vaid hetk enne
võivad olla lihtsalt kehaliselt v. hingelised vaevad (samas
ei pruugi nad ju surmaga kokku kuuluda, võib ju neid tajuda
ka eraldi mujal, teisel ajal ) |
|
5. |
Surm on mitte olla. Pärast mind (minu surma) tuleb see,
mis oli enne mind (minu sündi). Väljaspool kumbagi
piiri valitseb sügav rahu (kui valitsebJ.
Mis vahet on selles, kas mitte elada v. lakata, kui mõlema
tulemus on: mitte olla. |
|
6. |
Tark ei tee midagi vastumeelselt. Ta pääseb mööda
paratamatusest, soovides seda, mida tegema paratamatus sunnib
(seega on ta vaba?). Ta lahkub omal vabal tahtel (ja lahkumist
tunnetades?), kuigi teda aetakse välja (sunniviisiliselt). |
|
7. |
On ju suur vahe, kas sinu elu kulgeb jõude (laiseldes
ja hüvesid nautides) või loiult (kiirustamata?).
Jõudepõlve veetvat erakut peab ju lihtrahvas muretuks,
enesega rahulduvaks, enesele elavaks, mis aga ei või osaks
saada kellelegi , peale targa. (kuid jõudeelul on vaid
väline sarnasus tõelisele elamisele iseendale). Tema
(tark) oskab ka murede keskel elada. Kes kellelegi ei ela (st.
elab jõude), see ei ela veel sellepärast otsekohe
endale. Vaim (sisemine olek) on see , kes endale kõik
meeldivaks muudab. |
|
8. |
(Sõprade) juuresolu teeb meid ju hellikuks, mistõttu
mõnikord, olles üksteise seltsis rääkinud,
jalutanud ja istunud, me ei mõtle pärast lahkumist
enam vähimalgi määral nendest, keda äsja
nägime. (pidades nende olemasolu loomulikuks, nende seisukohti
selgeteks jms.?) |
|
9. |
Sõpra tuleb enda valdusse võtta hingega, see aga
pole kunagi eemal. |
|
10. |
Elaksime kitsikuses, kui miski oleks kujutlusvõimele suletud. |
|
11. |
Hääl (mõtestatud helid?, tundeid väljendavad
helid?), segab rohkem kui müra. |
|
12. |
See rahulikus on tõeline, mis lähtub heast meelsusest. |
|
13. |
On tarvis virgutada end tegevusele, või pühenduda
õilsate kunstide viljelemisele, niipea kui laiskus, mis
on iseendale koormaks, hakkab meile halba tegema. Miski ei kõrvalda
tegevusetusest tulenevaid pahesid kindlamalt kui tegevus. |
|
14. |
Enese kasvatust pea seega lõpuleviiduks siis, kui sind
ei puuduta ükski kära, kui sind ei kõiguta ükski
hääl, olgu ta siis meelitav või ähvardav
või lihtsalt tarbetu lärm. (kuid muidugi ei pea sa
seda taluma pikalt, kui seda vältida võid?) |
|
15. |
Rumal on karta üht asja teisest rohkem, sest lõpp
on alati sama (surm). |
|
16. |
Hirm peab silmas vahendeid (suremise viise ja teid), mitte aga
tagajärge (milleks on ikka seesamune surm). |
|
17. |
Sellest, mida näeme, ei jää miski püsima
(aja joksul kõik ju muutub).
Samasse jõkke me 2 korda astume ja ei astu (Herakleitos)
(jõgi jääb samaks, vesi on ära voolanud). |
|
18. |
Kardame, et ükskord tuleb surra, kuigi iga hetk tähendab
eelnenud hetke surma (eelnenud sekund on jäädavalt
kadunud ja seda läbi elada saame uuesti vaid mälestustes,
mis aga enam ju seesama pole ....või kardame surma seetõttu,
et arvame peale surma ka kõiki mälestusi (mälu)
kaduvat?) |
|
19. |
Peame meiegi vaimu mõnikord lõdvestama ja mingisuguse
meelelahutusega kosutama. (kuid mispärast ihkame vaid meelelahutust
ja ei hooli tööst?) |
|
20. |
Oleme kaua lesinud nendes pahedes (ihad, muud naudigud, elu hüvede
nimel), puhtaks pesta on raske. Me pole ju määritud,
vaid sellest läbi imbunud. |
|
21. |
Iseäranis takistab meid (pahedega võideldes) see,
et me ruttu hakkame endale meeldima - kui leiame kellegi, kes
meid tublideks, arukateks, rikkumatuteks meesteks nimetab, võtame
selle omaks. Kõigest hakkame kinni kui meile kuuluvast
(liialdatud kiitusest meie aadressil, meelitamisest jms.). Seega
siis ei taha me muutuda sellepärast, et peame endid parimaiks
(v. vähemalt piisavalt heaks ja kombekaks, võrreldes
allakäinutega). |
|
22. |
Tark on täis rõõmu, lõbus ja rahulik,
häirimatu; ta elab jumalatega võrdväärset
elu (kuna ta on endaga kooskõlas). See rõõm
ei sünni teisiti kui vooruste äratundmisest. Kuna ta
(voorus) pole võõra and, siis pole ta ka võõra
meelevalla all. Mida saatus pole andnud, seda ta ka ei võta
(?!). |
|
23. |
Need, mida sa nõnda taotled kui rõõmu ja
naudingu allikaid (lootes nende rüpes rahuldust leida) on
valude põhjusiks. |
|
24. |
Elab see, kes on kõlblik paljudele, elab see, kes ennast
rakendab; kes aga tardumuses redutavad, need on majas nõnda,
nagu ollakse hauas. (Üksinduses? Vaid enda hüvesid
nautides? ka teiste seltsis?) |
|
25. |
Püüa selle poole, et sul kunagi midagi vastumeelselt
ei tuleks teha. Õnnetu pole see, kes käsu peale teeb,
vaid see, kes vastumeelselt teeb. |
|
26. |
Kõike põlata on võimalik (iseasi kas maksab
KÕIKE põlata, kõike halba? hüvesid?),
kui kõike omada ei suuda keegi (kõike head?). Lähimaks
teeks rikkuse juurde on rikkuse põlgamine. |
|
27. |
Keegi pole kurb (ainult) iseenda jaoks (leina tõttu).
Isegi hingevalul on mingi auahnus (mida kõvemini nutame
teiste nähes ja kadunut leiname, seda rohkem ehk teised
meis head südant ja armastust kadunu vastu leiavad, seetõttu
rohkem austama hakkavad?), nii nuttes otsivad nad oma kire hiljaksjäänud
tõendeid (et meil sõprade jaoks eluajal liialt
vähe aega jagus). Iganenuna (liigselt venitatuna, pikana)
seevastu muutub kurbus (lein) naerualuseks. On ju ta kas teeseldud
või rumal. |
|
28. |
Parem (uus) sõber muretseda, kui teda (vana) taga nutta
(pärast surma). Sellest, keda armastasid, oled jäänud
ilma; otsi, keda armastada. ( Kuid kui saatust kartma hakkad?
Et uuesti kaaslase kaotad? Kui ülekohtusena liialt tundub
löök? On ju lihtsam sõbra kaotuse piinasid vältida
- üksi jäädes. On üksinduski pahe? Ja vaid
hirm ja kujutlus on aluseks, et me kaaslase kaotame, et uuesti
valu kogeme... miks siis mitte paremat loota..?) |
|
29. |
Niipea kui võimalik, lakka tegemast seda, mida sa teha
ei suuda, isegi kui tahaksid (nt. leinamine lõputult,
kurvastamine jms. asjad, mis ajaga ikka mööda lähevad). |
|
30. |
Mõelgem niisiis pidevalt nii meie endi, kui ka kõigi
nende surelikkusest, keda armastame. Saatus ju ei pea kinni järjestuset
(ei mõelda ju kuigi tihti, et meist nooremad lahkuvad
enne meid. Selle mõtte selgekstegemine (et mingit järjekorda
pole) paneb meid rohkem ka oma sõpradele mõtlema
ja ehk ka vastavalt (nende suhtes) käituma, samuti nende
kaotust kergemine taluma) Täna võib juhtuda, mis
ükskord hiljem võib juhtuda (surm). |
|
31. |
Toimigem hea pereisa sarnaselt, tehkem avaramaks see, mille oleme
saanud (andes oma teadmised edasi järgnevatele, lisades
õpetusse omad kogemused?) |
|
32. |
Inimesed küll kaovad, kuid inimsus (inimlikkus) ise mille
järgi inimene kujundatakse, jääb püsima ja
inimeste vaeveldes ja hukkudes ei juhtu temaga vähimatki. |
|
33. |
Heal pole teiste jaoks kahju ühestki heast (head tegemise
põhjus on headus, mitte muud faktorid). |
|
34. |
Oma keha põlgamine on kindel vabadus (st. piisab hädavajalikust,
arutu on oma keha orjamine ja talle hüvede pakkumine). |
|
35. |
Mis on surm? Kas lõpp või üleminek. Ma ei
karda lakkamist, see on ju sama mis mitte alata, ega üleminemist,
kuna mitte kusagil mujal ei saa mul olema nõnda kitsas
(kui on mu praeguses kehas). |
|
36. |
Mis saab lisanduda täiuslikule (hingele, loomusele jms.).
Mitte miski, või pole see täiuslik, kui talle saab
lisanduda (st. on asju, mis teatud võimalikule tasemele
jõudes muutuvad absoluudiks, ületamatuks ja samas
ka etaloniks, eeskujuks teistele (õiglus, tõde,
mõõdukus jms.?). Suutlikus kasvuks on ebatäiusliku
asja märk. |
|
37. |
Võrdselt kiiduväärne on voorus (inimlikkus?)
tugevas ja vabas ning haiges ja murtud kehas. Kus voorus mõlemas
(inimeses) on võrdne, seal ei loe teiste asjade (raha,
aupaiste, ilu, jõu jms.) ebavõrdsus (sõpra
ikka ta voorislikkuse järgi vali). |
|
38. |
(targa) mõistus on muutumatu ja oma otsustes püsiv.
ta ju ei orja, vaid kasutab meeli. Igasugune hüve (inimese
head ja inimlikud loomuomadused) on soovitav. Pole soovitavad
ebameeldivused (kannatused), vaid voorus, mille abil ebameeldivusi
talutakse. |
|
39. |
Tagasi tõmbudes ei tule taotleda seda, et Sinust inimesed
räägiksid (kui vabast mehest, iseendaks jäänust),
vaid et Sa iseendaga räägiksid. Hinda ennast iseenda
silmis halvaks (st. leia oma pahed ja vead?), harju tõtt
ütlema ja kuulma. |
|
40. |
Kes raugana jõuab tarkuseni, jõuab seda tänu
aastatele (kuna tal on aega siis end tõeliselt tundma
õppida? Kuna tal jagub hindamiseks piisavalt kogemusi?
Kuna ta ei pea vanaduses enam tegelema muude asjadega (oma ihade
rahuldamisega?)?) |
|
41. |
Hüve pole ju elu, vaid vääriline (teadlikult elatud?)
elu. Seepärast elab tark niikaua, kui peab, mitte niikaua,
kui saab. Ta mõtleb alati järele, milline on elu,
mitte kui pikk. Surra hästi (õigel ajal?) tähendab
vältida halvasti elamise ohtu. |
|
42. |
Elava suhtes suudab saatus kõike, (õigel ajal)
surra oskava suhtes ei suuda saatus midagi (seda juhul, kui pärast
surma ei toimi mingit jätkumist) |
|
43. |
Surra surmahirmu tõttu (vaenlane ligineb! vms.) tähendab
rumalust. tapja tuleb, oota. Mispärast võtad teise
julmuse enda hooleks? (st. ei lase tal näida selline, nagu
ta tegelikult on - julmana?) |
|
44. |
Nagu ma meresõiduks valin laeva ja elamiseks maja, nõnda
ka surma (aja ja meetodi?) elust lahkumiseks. Kuid kas maja ja
laev pole mitte saatuse valida antud?) |
|
45. |
Elu suhtes peab igaüks arvestama ka teiste heakskiitu, surma
puhul ollakse määrav ise; parim on see mis meeldib.
(siiski, pole eluski meil teiste heakskiiru vaja, kui endaga
kooskõlas elameJ?) |
|
46. |
See on ainus asi, miks me elu üle kurta ei tohi: ta ei hoia
kedagi kinni. Meeldib -ela , ei meeldi - võid tagasi pöörduda
sinna, kust oled tulnud (mitteolemisest?) |
|
47. |
Üheks vaid (surmaks) nõuab valmisolekut päev,
mis kindlasti saabub (st. valmisolek sõpruse, vanaduse,
tervise jms, kaotuseks võib tühja minna, kuna taolised
kaotused saatusest sõltuvad ja ka olemata võivad
jääda. See 1 tuleb kindlasti.) |
|
48. |
Suremisel poe takistuseks miski peale tahtmise (st. vahendeid
leiab alati, mille abil elu lõpetada). Miski ei peata
läbimurret ja väljapääsu ihkajat (vabasurma
minejat). Ei tule leidlikkusest puudu sellel, kel surma minnes
ei tule puudu vahvusest. |
|
49. |
Ka kõige mustemat surma (sõnnikuhunnikus või
solgiaugus vms.) tuleb eelistada kõige puhtamale orjusele
(oma ihade orjusele? oma keha orjusele?) |
|
50. |
Üksikuid asju korraldab õigesti vaid see, kel ta
elu ülim siht on juba silme ees. sellest meie eksimused,
et me kõik peame aru elu üksikute osade kohta, kuid
elust tervikuna ei mõtle keegi. |
|
51. |
Kõik, mis teistele tundub halb (kurja saatuse või
ebaõnne näol), muutub leebeks ja heaks, kui oled
sellest üle. |
|
52. |
Tarkuse tipuks on hea eristamine halvast (Sokrates) (eeldab eristamist
- see aga on liig subjektiivne, alusetu?) |
|
53. |
Tervistavate õpingute (filosoofia) jaoks pole ükski
aeg vähe sobiv, kuigi paljud loobuvad neist just asjade
tõttu, mille pärast peab õppima. (viidatakse
vajadusele ennem rikkamaks saada ja seejärel õppida...à
samas kohe õppides selguks, et rikkus pole peamine). |
|
54. |
Argitoimetustele peab avaldama vastupanu; järkjärgulise
korraldamise asemel tuleb nad kõrvaldada. Nad tuleb välistada,
sest kord ilmunutena toovad nad kaasa teisi. Lämmatagem
nad eos (ainult sel moel saame me keskenduda õpingutele,
olla iseendaga...). |
|
55. |
Surelike rumal ahnus eraldab omandi meilekuuluvast (eraomand)
ning ei pea midagi omaks sellest, mis kuulub kõigile (ei
hinda rahu, vabadust, sõprust?). Tark seevastu ei pea
enda omaks midagi rohkemat sellest, mida ta jagab kogu inimsooga
(rahu, vabadus, headus vms.) |
|
56. |
Inimkehadesse on laiali külvatud jumalikud seemned; kui
tubli viljeleja nad oma hoole alla võtab, siis osutuvad
võrsed päritoluga kooskõlla jäädes
sarnaseks sellega, millest nad võrsusid (jumalaga), halva
viljeleja käe all hävib seeme nagu viljatus ja soises
pinnases ning viljade asemel tekib sõnnik. |
|
57. |
Õnnelik olla saab vaid kartmatu, kahtluste keskel elatakse
halvasti (ei ole ju õnnelik inimene, kes pidevalt ühe
või teise asja (isegi surma) pärast pabistab). |
|
58. |
Õnne hakkab rõhuma ta enda raskus, kui teda mõõdukaks
ei muudeta (liigsed hüved ja mugavused panevad meid hirmu
tundma ja nende hüvede kaotamist kartma). |
|
59. |
Inimene ei tohiks pahandada millegi üle, mis temaga juhtub;
ta peab teadma, et just see, mis näib teda kahjustavat,
kuulub selle hulka, mis kõiksuse säilitamisega seostudes
teostab maailma kulgu ja ettemääratletust (fatalism?). |
|
60. |
Kui mingit häda kardetakse, siis ahistab juba oodatav nagu
kättejõudnu, ning tundes hirmu kannatuse ees, kannatatakse
juba hirmu pärast. Hädasid (hirmudega) ennetades jääb
ta alla enneaegselt. |
|
61. |
Meie kõrgeim eesmärk seisnegu järgnevas; rääkigem
mida mõtleme ja mõelgem, mida räägime;
sõnad olgu tegudega kooskõlas. |
|
62. |
Õnnelik pole too, kes teab, vaid see, kes teeb (rakendab
oma teadmisi, oskab neid kasutada?). |
|
63. |
(Meie hinge) haigus on visa väärarvamus, mille kohaselt
tuleb väga taotleda seda, mida taotlema peaks pisut (rikkust
ja au vaid hädavajaliku osa, mitte ülemäära)
= ülemäärane rõhuasetus kergelt taotletavale
või taotlemist sootuks mitteväärivale (kuna
see hakkab kokkuvõttes meid koormama?) = mõningal
määral hinnatava või täiesti väärtusetu
(inimeste arvamus?) kõrgelt hindamine. |
|
64. |
Täielik vabadus ja hingerahu on meil siis kui suudame mitte
karta inimesi, mitte karta jumalaid (olla kartmatud kõiksuse
ees?); mitte soovida häbistavat, muutuda iseenda omaks on
hindamatu hüve. |
|
65. |
Õppida tuleb niikaua, kuni laob teadmatuse tunne. Seda
kuidas elada, tuleb õppida niikaua, kui elad. |
|
66. |
Rahulikul meelel tuleb kuulata rumalate nöökeid (teiste
arvamust?), sest õigete asjade poole püüdleja
peab põlgama ka põlgust iseennast (nii nähtusena
kui enese vastu suunatuna?) |
|
67. |
Teadmine (on ainus asi mis?) ei saa kellelegi osaks juhuse läbi
(seda tuleb õppida). |
|
68. |
Kõigile on omane neile iseloomulik hüve. See, milleks
ollakse sündinud, mille järgi hinnatakse, peab igaühes
olema parim (inimeses inimlikum? või mõistus?)
Täiuslik mõistus (inimesed) = voorus, auline (inimlikkuse
tunnetamine). Mõõdupud ei otsita mitte ilu, vaid
selle järgi, kui õige ta on. Igat asja kiidetakse
sellest lähtudes, mis on talle kõige omasem (otstarbe
järgi seega?). |
|
69. |
Iga tõele vasturääkiv arvamus on vale (seda
juhul, kui on vaid 1 tõde...?!). |
|
70. |
Selle pettuse all kannatame, see eksitab meid, et me kedagi ei
hinda selle järgi, mis ta on, vaid lisame talle sellegi,
millega ta on ehitud (rikkus, positsioon, sugulased jms.). |
|
71. |
Seda, kes halva eelnevalt on läbi mõelnud, tabab
hoop pehmelt. Tark teab, et tal kõik ees seisab (ta on
mõtlemise üksiksündmuselt üle viinud üldisele).
Ta ütleb kõige juhtunu kohta:"Teadsin"
(et see nii võib minna). |
|
72. |
Keegi pole nii rumal, et mitte teadlik olla ükskord saabuvast
surmast, aga kui see ligi tuleb, siis pöörab ta selja,
väriseb, halab. (vaid) Praegune hetk on sulle määratud,
kui peaksid teda venitama, millise määrani venitad?
Sinna lähed, kuhu kõik läheb. Kas sa siis tõesti
arvasid, et mitte kunagi ei jõua selleni, mille poole
läksid alati? |
|
73. |
Nii nagu näidendi puhul on tähtis, mitte kui kaua,
vaid kui hästi teda etendatakse, nii ka elu puhul (llig
lühike näidend - kas näitleja jõuab ideed
välja tuua?). pole üldsegi oluline, kuskohal sa lakkad.
Lakka kus tahad, tee ainult ilus lõpetus. |
|
74. |
See, mis reibastab hinge, toob kasu ka kehale. Mitte miski ei
aita ega reibasta haiget sõpra nõnda, kui (õigete?)
sõprade (siiras) osavõtlikkus. |
|
75. |
Mitte ainult haiguse vaid kogu elu ravivahendiks ütlen;
põlga surma. Haigusest tingitav kannatus on talutav, kui
põlgad ülimat, millega ta ähvardab (surma) (aga
invaliidistumine?). |
|
76. |
Haiguse (või kannatused) muudad sa kergeks, kui teda selliseks
(tühiseks, mööduvaks, väikeseks) pead. Kõik
põhineb kujutlusel (hirmud). |
|
77. |
Igaüks on õnnetu sedavõrd, kuivõrd
ta end selleks peab. |
|
78. |
Niisiis tuleb end vabastada kahest: nii tulevasest hirmust, kui
ka ammuse ebameeldivuse meenutamisest; esimene mind veel ei puuduta,
teine enam mitte. |
|
79. |
Kui hakkad pagema selle eest, mis meid rõhub, mis meie
kohal ripub, mis meid ahistab (hirm midagi või kedagi
kaotada, tulevased ülesanded, muud hirmud), siis ta järgneb
ja langeb peale seda raskemini; kui seisad talle vastu ja püüad
kõigest väest, siis saab ta tagasi tõrjutud.
Nagu vaenlane on hukatust toovam põgenejatele, nõnda
ahistab igasugune juhuslik raskus rohkem taganejat ja kõrvalepõiklejat. |
|
80. |
Sellestki on kasu, kui valust eemaldudes pöörata vaimu
teistsuguste mõtete poole (meenutada kordaläinud
asju, häid inimesi jms.). |
|
81. |
Olgu ta (targa elu) kuitahes üürike, pikaks muudab
ta kasutamise oskus. |
|
82. |
Ei saa ennast ületada need, kes on saavutanud täieliku
suuruse. Üks saab teist ületada (nt. tarkuses) vaid
tõusmise kestel. Tippu jõudes ollakse võrdsed,
kasvul pole kohta, jäädakse seisma. (kuis on leiutistega?
nad kasutavad olemasolevat, loovad aga midagi täiesti uut?) |
|
83. |
Ei olda ju tubli, kui halvimaist ollakse parim. Kellele päike
läbi hämaruse kiirgab (saanud aimu tarkuse jõust),
olgu esialgu rahul pimedusest pääsemise üle, sest
valguse hüvest te veel rõõmu ei tunne (teadmiste
puudulikkuse tõttu ei oska ta õieti hinnata tarkuse
väärtust?). |
|
84. |
Väheste jaoks on sündinud see, kes peab silmas vaid
oma kaasaegseid. (elades vaid oma lähikondlastele ja igapäevatööle
tunnevad Su nime vaid tuttavad eluajal, elades vooruslike põhimõtete
järgi mäletavad Su nime ka järeltulevad põlved?) |
|
85. |
Ma olen nendega ühel meelel, kuid ma ei orja neid (eelnevate
mõttetarkade kohta). Luban endale ka üht-teist juurde
mõelda või muuta või maha jätta (filosoofide
jutust). |
|
86. |
Kehale on ju vaja paljusid asju, et ta oleks tugev, vaim kasvab
iseendast, toidab ja harjutab end ise (mõtlemise tulemusel).
Mis Sind tubliks suudab teha, on sinus endas. |
|
87. |
Vabasta end kõigepealt surmahirmust, mis paneb meile peale
ikke, seejärel hirmust vaesuse ees. |
|
88. |
Kui tahad ennast hoolikalt hinnata, siis jäta kõrvale
raha, maja, aujärk; vaatle ennast seestpoolt, muidu usud
sa ennast hinnates teisi. |
|
89. |
(tänamatud inimesed) Külvata tuleb ka pärast halba
lõikust. Ühe aasta viljaküllus annab sageli
tagasi selle, mis hukkuks halva pinna pideva viljatuse tõttu.
Tänuliku leidmise nimel tasub tänamatute tundmaõppimine
vaeva. Heategusid sooritades pole kellelgi nii kindlat kätt,
et ta sageli mööda ei laseks. Meresõitu üritatakse
ka pärast laevaõnnetust. Seda asja, mille tulemus
on ebakindel, tuleb katsetada sageli (et teda paremine tundma
õppida?), et ta ükskord õnnestuks. |
|
90. |
Heategu mõõdetakse mitte hulga, vaid tahte, tema
põhjustaja järgi. |
|
91. |
On ju suur vahe, kas kingid (mingit vara) või toetad (õigel
hetkel aitad), kas su heldus teda päästab või
rikastab. Sageli on antu vähene, kuid sellest tulenev osutub
suureks. |
|
92. |
Pole kedagi, kes teisele kasu tuues ei tooks kasu endale. |
|
93. |
Kõikide vooruste väärtus on neis endis. Voorusi
(endas) ei arendata mitte auhinna pärast, õige teo
tasuks on see, et ta on tehtud. |
|
94. |
Mõnda (asja) on kasulik teha, mõnda (asja) on tore
teha. |
|
95. |
Kõige rohkem hindab voorust see, kes on kaotanud tubli
mehe maine, et mitte kaotada südametunnistust. |
|
96. |
Nurjatus joob suurima osa oma mürgist ise (Attalos). |
|
97. |
Ta(rk) põlgab seda, mis teda on haavanud, ning ta unustamine
ei põhine mitte hoolimatusel vaid tahtel. Ta(rk) ei pööra
kõike halvemuse poole (ei näe asju halvas valguses,
himutavana) ja ta ei otsi, kelle kaela süüd ajada;
pigem kannab ta inimeste süüteod saatuse arvele. |
|
98. |
Me ei hinda midagi kallimaks heateost, kuni teda taotleme ja
mitte midagi odavamaks, kui oleme ta saanud. |
|
99. |
Kõrvale viivad (meid) õigelt teelt rikkused, austused,
võim ja muud sellised, mis meie kujutluses on kallid,
kuid oma väärtuselt tühised. Nendes, mis meie
meeli kütkestavad, pole midagi suurt peale selle, et tavatseme
neid imetleda. Neid ei kiideta mitte sellepärast, et nad
on ihaldusväärsed vaid neid ihaldatakse sellepärast,
et neid kiidetakse, ning üksikute eksimuse muutudes üldiseks
sunnib üldine väärkujutlus eksima üksikuid
(veel mitte eksinuid?). |
|
100. |
Paljud inimlikud hädad rõhuvad meid väljaspoolt,
et petta või rõhuda (auahnus, rahahimu, kuulsusejanu
jm?), paljud on meis endis, et keset üksindust ägedaks
minna (surmahirm, sihitus jms?). |