|
1. |
Miks ei taha me surra? Armastus enda vastu, enese alalhoiuinstinkt,
põlastus lagunemise vastu eemaldumine asjadest, millega
oleme harjunud, suubumine tundmatusse kohta tekitab õudu,
hirm pimeduses ees. |
|
2. |
Just möödaläinu näitab meile kätte,
mis edaspidi teha (sealsed õppetunnid, kogemused, soodumused
jms.) |
|
3. |
Vahemaa (teineteise vahel?) kasvab ruttu suureks, kui kaks teelist
vastupidises suunas liiguvad. |
|
4. |
Enamasti on see patu häbenemine ja mitte hea tahe (vooruslikkus),
mis keelatud asjust (pahelisest, mittevooruslikust) hoiduma sunnib. |
|
5. |
Joomine ei sünnita pahesid, ta toob need ainult esile. Hingelise
seisundi pidev ebaloomulikkus lõppeb sellega, et kestev
veinist põhjustatud vaimunõtrus jääb
püsima ka ilma veinita. See, mida naudinguks kutsutakse,
muutub otsekohe karistuseks, kui ületatakse mõõt. |
|
6. |
Säärasena soovin näha meie vaimu; olgu temas palju
oskusi, palju õpetusi, paljude ajastute näiteid,
kuid valitsegu seal üksmeel. |
|
7. |
Kirgede hulk (kurbus, viha, ägedus jms?), olgugi nad kõik
mõõdukad, suudab rohkem kui üks suur ja metsik
kirg. Pealegi pole üldse tähtis, kui suur on kirg,
milline ta (ka) ei oleks, kuuletuda ta ei oska ja nõu
kuulda ei võta. Usaldusväärselt ei muutu pahed
(kired?) kunagi vaguraks. Keelata (neid kirgi) alguses on ju
kergem, kui ohjeldada nende sööstu. Halvad kihud (kired?)
kasvavad vastavalt sellele, kui suured või väikesed
on nende põhjustajad (mis asuvad väljaspool meid?).
Kirgedel on alati omadus suuremaks kasvada. (kahjulik ei pea
kunagi mõõtu). Mismoodi saan ma piisavalt tugev
olla selle lõpetamiseks, mille ärahoidmine käis
mul üle jõu. |
|
8. |
Õnnelik ei pea oma elust midagi paremaks (kuna peab seda
täiuslikuks?). Kõrgeima asendi annab talle ta (õnnelik,
täiuslik?) loomus, mitte hulgaline suurus. |
|
9. |
Vabadus hukkub, kui me ei põlga seda, mis paneb meie peale
ikke (meie ihad, kired, pahed?) |
|
10. |
Valu ja vaesus ei tee halvemaks (meie loomust, kui see om kindel),
niisiis pole nad hädad. |
|
11. |
Oskused teenivad elu (annavad meile võimaluse mugavalt
elada?), tarkus valitseb (võimaldab elada elu vabana?). |
|
12. |
Milline saatus ka saaks talle (targale) osaks, ta teeb sellest
midaki mälestusväärset (nii enda jaoks kui teiste
tarbeks, samas iseendaks jäädes?) |
|
13. |
Kes räpase sõiduki (maja, naise, töökoha,
toa, sõprade) pärast punastab, hakkab kalli sõiduriistaga
(jms.) uhkeldama. |
|
14. |
Rahalaegas on väärt niipalju, kui temas on, ta on täienduseks
sellele, mis temas on (samuti on inimeste välise au ja hiilgusega). |
|
15. |
Hüve ei sünni pahest, viljad on seemnetega vastavuses. |
|
16. |
Rikkused on hädade põhjus; mitte et nad ise midagi
teeksid, vaid sellepärast, et nad teisi tegema õhutavad
(st. omaniku käitumist muudavad, teisi ahvatlevad jms.) |
|
17. |
Pahe on see, mis ise otseselt kahjustab või kahju põhjuseks
on (rikkus on näiv, ta pole pahe, pahe peab olema tõeline?
otsene on tihti suhteline...) |
|
18. |
Mis hingele suurust, eneseusaldust ja kindlustunnet ei anna (hüvede
1 määratlus?), küll aga põhjustavad häbematust,
uhkust ja ülbust (nt. rikkus), need on pahed. |
|
19. |
Vaesust määratakse mitte hallatava (eluase, söök,
raha rohkus), vaid puuduva, ilmaoleku järgi. Rikkuse moodustavad
paljud asjad, mitte paljude asjade (vaesuse, viletsuse, nälje,
haiguste jms.) puudumine. Vaesus pole siis, kui omatakse vähe,
vaid siis, kui paljut ei omata. (?!) |
|
20. |
Mina ei tea, mis juhtub tulevikus. Mis juhtuda võib, tean
(arvan, kõik võib juhtuda). Sellest ei vii mind
miski meeleheitele, ootan kõike; kui miski (ebameeldiv)
ära jääb, pean seda õnneks. Sest nagu olen
teadlik sellest, et kõik võib juhtuda, nõnda
tean sedagi, et tingimata juhtuda ei tarvitse. Ootan küll
soodsat, kuid halvaks olen valmis. |
|
21. |
Filosoofia ei taotle midagi mujalt, ta püstitab kogu hoone
omale pinnale (st. pole vaja lahti seletada mingeid põhialuseid
ja seoseid(nagu matemaatikas valemid), need saab inimene kasvades
ja kogemusi omandades ise). |
|
22. |
Vaid üks asi muudab vaimu täiuslikuks, hüvede
ja pahede muutumatu tundmine, mis on jõukohane ainult
filosoofiale, ükski teine teadus ju hüvesid ja pahesid
ei uuri. |
|
23. |
Mõõdukus teab, et ihade parimaks määraks
on mitte kui palju tahad vaid kui palju pead võimaldama
(hädavajaduse rahuldamine?). |
|
24. |
Piisavast rohkem teada soovimine tähendab mõõdutuse
liiki (?) /see muudab inimese tüütuiks, jutukaiks,
korratuiks, edevaiks/ |
|
25. |
Igat asja saab võrdselt käsitleda poolt ja vastu
(Protagoras). |
|
26. |
Kindel on see, et miski pole kindel (Nausiphanes) |
|
27. |
Ülemäärane jaotus (detailide tundmine, pisiasjad?)
on niisama puudulik kui jaotuse puudumine (terviku teadmine kuid
selle osade mittetundmine?) |
|
28. |
Filosoofia on abivahend tarkuse (kõige tunnetamise?) saavutamiseks.
Samas on filosoofia ja voorus lahutamatult üksteise osad
(püüdlus vooruse poole pole võimalik ta eneseta).
Vooruse juurde minnakse ta enese kaudu, filosoofia ja voorus
moodustavad terviku. |
|
29. |
Filosoofia kõlbuslik osa
- otsusta, kuipalju miski väärib (lähtudes kooskõlast
enesega)
- korrasta ja talitse oma tung (vajadus?) selle järgi
(ära liialda jms?)
- sea oma tung teoga vastavusse (millal, kuidas, kus ja mismoodi
pead asja tegema)
- et see eelnev oleks Su enesega kooskõlas.
|
|
30. |
(Paljudel on) nälg kõhust suurem (ahnus, himurus
jms. liialdused). |
|
31. |
Õpi selleks, et mitte teada rohkem, vaid paremini. |
|
32. |
Tarkuses on hinnaline see, et ta ei saa juhtumisi osaks, tema
eest on igaüks endale tänu võlgu, teda ei saada
teistelt (niisama?). |
|
33. |
Võib ju see teha kõike, mida tahab, kes arvab end
võivat ainult seda, mis on tema kohus. |
|
34 |
Kõige võimsam on see, kellel on võim enda
üle. |
|
35. |
Ootamatu rõhub tugevamini, uudsus lisab hädadele
raskust ja imestades kannatab iga surelik rohkem. |
|
36. |
Rõõmude endi keskelt saavad alguse valu põhjused
(rõõmu katkemist hakatakse pidamakannatuseks?).
Miski eraeluline, miski ühiskondlik pole püsiv. Kõik
surelike teosed on määratud surmale, elame kaduvuse
keskel (ja sellega tuleb end harjutada). |
|
37. |
Ebavõrdseina (vanemate varast ja seisundit lähtudes)
sünnime, võrdseina sureme. |
|
38. |
On ennatlik taunida, mida sa ei tea (oled vaid kuulnud, pole
kogenud). |
|
39. |
Me pole kellegi võimuses, kuna surm on meie võimuses. |
|
40. |
Õnneliku elu ainsaks tingimuseks on meie täiuslik
mõistus, mistahes olukorras tagab ta meile häirimatuse. |
|
41. |
Keda mingi abivahend toetab, võib kukkuda (seega on parim
vaid iseendale toetuda) |
|
42. |
Targa mehe hing peab olema säärane, nagu see oleks
kohane jumalale (tegutseb mõõtu pidades, hea tahtega,
sündsalt jms.?) |
|
43. |
(Meeldivus on õnne juures hea, kuid pole selle saavutamiseks
vajalik?) Ebameeldivuste koorem ei rõhu tublit meest õnnetuks
(vooruslik mõistab seda ja lepib raskustega). Mõnede
meeldivuste puudumine (tervis, jõud) ei sega teda olemast
täiesti õnnelik. |
|
44. |
Vooruses on erakordne see, et ükskõik kui lühikese
aja (eluea?) jooksul saavad talle osaks igavesed hüved. |
|
45. |
Vaimu tuleb täita, mitte rahalaegast. |
|
46. |
Rahajõmmid on pigem tusased võõra, kui rõõmsad
endalekuuluva pärast. |
|
47. |
Keegi pole vaba, kui ta keha orjab. |
|
48. |
Peab kandma hoolt, et elada mitte kaua, vaid küllaldaselt
(saavutamaks iseenese mõistmist ja kooskõla maailmaga
- loodusega). Kauase elu võimaldab saatus, küllaldase
elu vaim (meie vaim, mõistus?). Elu on pikk, kui ta on
täielik (täiuslik?). taotlegem seda, et meie elul oleks
mitte suur näivus (pikkus) vaid kaal. Mõõtkem
seda tehtu, mitte ajaga. |
|
49. |
Milleks mult veel küsid, millal olen sündinud või
kas mind peetakse veel nooremate hulka kuuluvaks? Oma on mul
käes (iseenese olen leidnud?). |
|
50. |
Kui kaua olen (elus), see ei sõltu minust (kuigivõrd),
kui kauaks jään (inimeste südametesse?) , sõltub
minust. |
|
51. |
Elu pikim kestus s.o. elada tarkuse saavutamiseni. |
|
52 |
Tühine on see, mille pärast ollakse ülimalt ärevil
(surm). Sest mis tähtsust on, kui kaua väldid, mida
vältida ei saa. |
|
53. |
Kõige rohkem kasu (inimese vaimule) toovad filosoofia
põhitõed ja ülima hüve määratlus.
Muidu (lihtsalt head käitumist jms. õpetades) õpetad
talle mida terve (vooruslik) peab tegema, aga terveks (vooruslikukuks)
sa teda ei tee. Pahed tuleb kõrvaldada, mitte aga õpetada
seda, mis nende (pahede st.) püsides pole võimalik. |
|
54. |
Kestev valu ei saa olla suur ja suur valu ei saa olla kestev. |
|
55. |
Vahvalt tuleb enda peale võtta kõik, milleks maailma
paratamatus käsu annab. |
|
56. |
Õnnelik elu ei järgi mitte naudingut vaid loodust. |
|
57. |
Anda juhiseid teadjale on üleliigne (sest ta oskab isegi),
mitteteadjale neist ei piisa (ta pole neid kogenud, ei oska kasutada?).
(Siiski - märkuste tegemine aitab neil märgata, seoseid
luua?). |
|
58. |
Tarkuse õpetused peavad olema piiritletud ja kindlad;
kui nad ei suuda piiritleda, siis on nad tarkusest väljaspool;
tarkus tunneb asjade piire. |
|
59. |
Mõnikord me ju teamegi, kuid ei pane tähele. |
|
60. |
Kohatu on (ju) nõuda (kõikidelt?) naistelt kombelisust,
olles ise teiste naiste (abikaasade?) rikkuja. |
|
61. |
Suurimal määral annavad hingele jõudu 2 asja;
usk tõesse ja usk endasse. |
|
62. |
Üksmeeles kasvavad väiksedki asjad suureks, tülides
lagunevad suurimadki (M.Agrippa) |
|
63. |
(enese) otsijat tuleb suunata, kuni ta saavutab suutmise end
ise suunata. |
|
64. |
Keegi ei kahjusta eksides (pahede küüsis olles?) ainult
ennast vaid külvab meeletust ka lähedaste hulka ning
saab neilt sedasama vastu (alateadlikud ja teadlikud mõjud?).
Muutes kedagi halvemaks muutub igaüks ka ise halvemaks. |
|
65. |
Pole sul vaja uskuda, et keegi muutub õnnelikuks teise
õnnetuse läbi. |
|
66. |
Tarkus seisnebki pöördumises looduse poole ja taasjõudmises
sinna, kus üldine eksitus meid välja on tõuganud. |
|
67. |
Kõige puhul, mis meid jaburdama paneb on ergutiks imetleja
ja kaasteadja. |
|
68. |
Kui oleme saavutanud, et ei sea ennast nähtavale, siis kaovad
ka meie ihad (auahnus, toredusearmastus jms.?!) |
|
69. |
(sageli on nii, et) alles õnnetuses muutume mõistlikuks,
soodsad olud (rikkus, aupaiste jms.) viivad õige teadmise
minema. |
|
70. |
Mõnikord me ju palume innukalt seda, millest keelduksime,
kui keegi pakuks. Tahame näida palju tahtvatena, kuid ise
ei taha. |
|
71. |
Juhtmõtted (ideed?)on need, mis kindlustavad, mis kaitsevad
meie häirimatust ja rahu (dogmad kaitsevad samuti....) mis
kätkevad endis üheaegselt kogu elu ja kogu asjade loomust. |
|
72. |
Oma pahedega on naised kaotanud oma soo eelise ning naiselikkusest
loobumise pärast saavad neile osaks meeste haigused (joomarlus
jms. pahed?) |
|
73. |
Üksikute poolt salaja toimepandud tapmised on vähem
kahjulikud ja koletud, kuid nüüd saadetakse metslusi
korda senati ja rahva tahtel, nii et eraviisil keelatut kästakse
teha riiklikult. |
|
74. |
Kõik peale vooruse muudab nime, muutudes kord halvaks,
kord heaks. |
|
75. |
Ettekirjutuste andmine (õigeks käitumiseks) on täiesti
kasutu, kui sa eelnevalt pole kõrvaldanud seda, mis hakkab
ettekirjutuse täitmist takistama (pahede põhjust
- meelasust, hirmu jms.) |
|
76. |
Kiitust ei vääri tegu, vaid see, mismoodi (mis põhjusel?)
ta teoks saab (kas tuleneb see tahtest endale rohkem toetajaid
leida või lihtsalt heast südamest vms; haige sõbra
juures istutakse kas pärandust lootes või teda toetada
püüdes). Seesama asi võib olla nurjatu ja auline;
tähtis on miks ja mismoodi ta teoks saab. |
|
77. |
Elu ilma eesmärgita tähendab ekselmist. kui aga eesmärk
tingimata peab olema, siis osutuvad hädavajalikuks ka juhtmõtted
(filosoofilised? idealistlikud? vms.?!) |
|
78. |
Inimestega suheldes pea meeles, et oleme sündinud koosluseks. |
|
79. |
Tegu ei osutu õigeks, kui tahe pole õige; temast
ju tegu tulenebki. Tark ei osutu õigeks, kui õige
pole hingeseisund (kui hing on endast väljas, vihane jms.?).
(Kindla hingesesiundi tagab tõe ja iseenda tunnetamine?). |
|
80. |
(targa?) mehe jaoks pole õnnetus miski peale selle, et
ta seda (juhtunut) õnnetuseks peab. |
|
81. |
Ma ei kuuletu jumalale (saatusele), vaid olen temaga nõus.
Järgin teda meeleldi, mitte paratamatuse sunnil. |
|
82. |
Pahede poole pole tee mitte ainult kaldu, vaid ka järsk. |
|
83. |
Kuriteod võivad olla küll ohutuses (avastamata) ,
kuid mitte häirimatuses (hirm on alati tegijate südameis) |
|
84. |
Saatus annab heaks ja halvaks vaid ajendi ning alguse asjadele
(vaesuse või rikkuse, kõrge või madala soo
jms.), mis meie käes lõpuks muutuvad paheks või
hüveks. Mistahes saatusest on tugevam hing, ta juhib ise
oma asju ühes või teises suunas, olles oma õnneliku
või õnnetu elu põhjustajaks. |
|
85. |
Kaduda (surra) on niisama paratamatu, kui kaotada (ebaõnne
taluda, varast loobuda?), ning just see, kui seda mõistate,
on lohutuseks. Rahumeeli tuleb kaotada see, millele on määratud
kaduda (maised hüved). |
|
86. |
Võib ära võtta selle, mis meil on, kuid eales
ei saa ära võtta seda, mis meil oli (st. mälestustes
jääb alles aeg, mil asi või inimene või
hüve meil oli ja kasu/rõõmu tõi). Juhus
röövib meilt asja (inimese) kui temalt saadud kasu
ja vili (rõõm) jäävad meile alles. |
|
87. |
See mida saadakse anda, võidakse ka ära võtta. |
|
88. |
Kui saab osaks sõbra kaotus, kõikidest suurem häda,
siis tuleb püüda pigem rõõmustada, et
sul sõber oli, selle asemel, et kurvastada tema kaotuse
üle. Kuid enamik inimesi ei arvesta, kui palju nad said,
kui palju tundsid rõõmu. Mida sul siis kurvastada
kaotuse üle, kui sellest, et ta (sõber) oli, polnud
kasu. |
|
89. |
Tulevase peale lootes oleme tänamatud varemsaadu suhtes,
justkui tulevik, kui ta meile osaks saab, ei muutuks kiiresti
möödanikuks. |
|
90. |
On ülekohtune kaevata selle üle, mis ühele osaks
saades kõigil ees seisab (surm, lähedaste kaotus
jms.) |
|
91. |
See, keda pead kadunuks, on ainult ette saadetud. Kuid mis oleks
tobedam, kui taga nutta seda, kes on sinust ette jõudnud
selsamal teel, mis sul endal tuleb käia.Kas nutab keegi
sellepärast, mille teokssaamine oli teada? |
|
92. |
Kõiki ühendab seesama tingimus; kes on sündinud,
sel tuleb surra. vahemikud teevad meid erinevaiks lõpp
ühesuguseks. |
|
93. |
Kõik on püsimatu ja petlik, kõik on muutlik
nagu ilm. |
|
94. |
inimlike asjade liikuvuses pole midagi kindlat peale surma. Ometi
kaebavad kõik tema üle, kes ainsana pole kedagi petnud. |
|
95. |
Ka pikimas elus on ülivähe seda, mida elatakse. |
|
96. |
Elu pole hüve ega pahe, ta on koht hüve või
pahe paigutamiseks. |
|
97. |
Ärgem lisagime leinale vähimatki, ärgem suurendagem
teda võõra eeskuju järgi. Pisaraid voolaku,
kuipalju (tõeline) tunne välja annab, mitte kuipalju
matkimine nõuab. Pisarate lakkamine või voolamine
pole kunagi nii häbistav kui teesklus nende puhul. |
|
98. |
Niisiis tuleb kõigis juhinduda mõistusest. |
|
99. |
Saab järgida loomust kõlbelist tõsidust säilitades
(st. vooruslikust ei kahjusta see, kui oma (siiraid) tundeid
vabalt väljendad). |
|
100. |
Rahuliku meelega tuleb taluda paratamatust. |