OHVRIABI KÄSIRAAMAT - KURITEOOHVRITE TOETAMISE ÜHING "OHVRIABI"

Kuriteoohvrite abistamisel on tugiisikutel väga tähtis ja väärtuslik ülesanne. Töö, mis oma olemuselt on ideeline ja rahalises mõttes mitte-tulutoov, nõuab teadmisi, enesetunnetust ja empaatiavõimet. Inimestega töötades on tähtis mõelda oma suhtumise üle teistesse - sellele, kuidas me kohtleme oma ligimesi. See suhtumine põhineb meie väärtustel ja põhimõtetel. Positiivne suhtumine sisaldab endas teiste inimeste respekteerimist, nendega arvestamist ning kõikide inimeste suhtes lugupidamise ja tähelepanu üles näitamist.
Tugiisikuks olemine tähendab ligimeseks olemist, see suhe ei sisalda endas autoritaarsust ega ametnikuks olemist. Kuriteoohver vajab kedagi, kellel on aega, kes pakub turvalisust ja kes oskab vahendada informatsiooni ning kellega ei kaasne ajakirjanduse tähelepanu.

Ohvriabi töötaja

Olemaks hea ohvriabi töötaja (tugiisik) vajad sa selget ettekujutust oma tööst ja oma vastutuse mõistmist.

Ohvriabi töötaja vastutus:

1. Osutada abi ilma kedagi diskrimineerimata
Paku ja anna abi diskrimineerimata ühtki inimest või gruppi.

2. Osutada ohvrile parimat ja asjakohaseimat teenindust
Kindlusta, et igal ohvril, kes soovib saada abi, oleks võimalus ligi pääseda kõikidele kättesaadavatele teenustele ja ressurssidele.

3. Edendada lugupidamist ohvri vastu
Kindlusta, et lugupidamine ohvri suhtes oleks teadvustatud kogu kuriteojärgse kriisiperioodi vältel.

4. Hoiduda isikliku arvamuse väljendamisest
Hoidu kriitilistest märkustest juhtumitega ja organisatsiooniga seotud otsustes. Ära tee isiklikke kommentaare aidatavate isikute kohta.

5. Hoiduda igasugusest huvide konfliktist
Ole teadlik olukordadest ja situatsioonidest, kus võivad sattuda konflikti ohvri ja/või sinu isiklikud huvid ning anna töö taoliste juhtumitega mõnele teisele töötajale. Näiteks juhtumid, kus sul tuleks aidata oma naabrit või sugulast.

6. Olla teadlik oma piiridest
Ole teadlik oma tugevatest ja nõrkadest külgedest enne ohvriga kontakti astumist. Kui tead, et sa pole suuteline edukalt lävima mõne ohvriga, siis määratle oma suhe ning suuna ta edasi sobivama isiku juurde. Kui ohver on raevunud ja vihane ning sa tunned end ebamugavalt suheldes vihaste inimestega, võid suunata ohvri kellegi teise juurde.

7. Otsida vajadusel juhendamist ja nõuandeid
Olles ebakindel, milline on olukorrast sõltuvalt parim lahendus ohvri jaoks, konsulteeri oma kolleegidega, töö koordinaatori või mõne spetsialistiga.

Ohvriabi töötaja omadused ja põhioskused

Edukas ohvriabi töötaja on:

• selge kommunikatsiooniga
• enesekindel
• vastutusvõimeline
• paindlik
• positiivse eluhoiakuga
• konfliktidega toimetulev
• mitte-hinnanguline
• usaldusväärne
• sõbralik ja koostöövalmis
• hooliv
• empaatiline
• teadlik ohvriks langemise dünaamikast
• tundlik individuaalsete vajaduste suhtes
• teadlik politsei- ja kohtusüsteemist
• teadlik ühiskonna ressurssidest

Tugiisikuks saamine

Töötamine ohvriabis eeldab allumist antud keskuse korrale ning väärtuste ja eesmärkide jagamist. Tähtis on olla teadlik oma ülesannetest: mida need sisaldavad, mis on nende tähendus. Oluline on osata hinnata, kui palju sinu vabast ajast kulub nende ülesannete täitmisele, tugiisikute kohtumistele ja täiendkoolitusele.
Tugiisikuks saada soovijaile korraldatakse vestlus, mille käigus tutvustatakse lähemalt töö sisu ja vesteldakse antud isiku taustast, kogemustest, motiividest tugiisikuks saamisel jne.
Peale vestlust tuleb kõikidel sobivatel kandidaatidel läbida tugiisiku koolituse esimene osa, mille lõppedes otsustab ohvriabi juhatus koos koolitusjuhiga, kes sobivad tugiisikuteks ja saavad võimaluse tegutseda tugiisikutena. Mitte kõik inimesed ei sobi töötama tugiisikutena ja andma kuriteoohvritele otsest abi, kuid nende jaoks võib leiduda teisi kuriteoohvrite abistamisega seotud ülesandeid.
Peale koolituse läbimist ja juhatuse heakskiitu saab isik tugiisiku tunnistuse, mis on kehtiv kolm aastat ning mida on võimalik hiljem pikendada. Kui töös ilmneb negatiivseid jooni nagu vaikimislubaduse rikkumine või muud sellist, siis on õigus tunnistus tugiisikult tagasi võtta.
Inimesed, kes on ise teatud kriisi läbi elanud, oskavad sageli teisi inimesi paremini mõista, kuid teisele inimesele abi andmiseks on vajalik, et enda kriis oleks läbi töötatud. Vastasel juhul võib tekkida mitmeid probleeme, nagu liigne samastumine abivajajaga, tunnete ülekandmine jmt ning aitamisest ei tule midagi välja.
Üheks tugiisikuks olemise eelduseks on iseendega töötamine, iseenda tundma õppimine ning teadmine, et ühe probleemi jaoks võib olla palju lahendusi ning et endale sobinud lahendus ei pruugi alati sobida teistele inimestele.
Tugiisiku jaoks võib raskeks osutuda distantsi hoidmine abivajajaga - eriti siis, kui ta ise on kogenud samalaadset probleemi.

Tugiisiku tööülesanded

• võtta kontakti kuriteoohvriga ning kuulata teda
• aidata kuriteoohvril formuleerida tundeid, kogemusi ja muresid
• säilitada kontakt niikaua kui see vajalik on
• vastavalt vajadusele vahendada sotsiaalset, juriidilist, psühholoogilist või meditsiinilist nõu või kontakte mõne spetsialistiga, kelle abi võib vajalikuks osutuda.

Tugiisiku peamine ülesanne on kuulata ja vestelda. Kriisist väljumiseks on ohvrile suureks abiks juhtunust rääkimine, oma tunnete verbaalne väljendamine. Samuti on oluline saada kinnitust, et need tunded ja reaktsioonid on taolises situatsioonis normaalsed ja ootuspärased.
Tänapäeva ühiskond, milles elame, esitab suuri nõudmisi kõigile kodanikele ja nii võib erinevate määratud situatsioonide ja normide tõttu kuriteoohver sageli sattuda mitmekordselt raskesse olukorda.
Kuriteoohver vajab tihti abi erinevate instantsidega kontakti võtmisel, nagu näiteks sotsiaalamet, politsei, kindlustus, kohus jne. Nii mõnelgi juhul kergendab seda kõike tugiisiku olemasolu - on olemas keegi, kes aitab täita blankette, kirjutada kirju teatud asutustele jne. Paljud kuriteoohvrid vajavad just sedalaadi abi.
Kui on tegemist kohtuasjaga, siis enamike inimeste jaoks tähendab see olukorda, mida ei olda eelnevalt kogetud. Tugiisiku üheks tähtsaks ülesandeks on sellisel juhul inimese ettevalmistamine kohtuistungiks. Tuleb selgitada, mis ja kuidas toimub ning millised on osalejate ülesanded antud protsessis. Võimalusel tuleks eelnevalt külastada kohtumaja. Samuti saab tugiisik olla kohtuprotsessi ajal kuriteoohvrile moraalseks toeks.

· Tugiisikul tuleb meeles pidada, et tema ülesanne on anda abi eneseaitajatele - see tähendab, et kuriteoohver on pearollis ja tugiisik ei võta seda rolli üle.

Eetiline vaikimislubadus
Tugiisiku töös on ääretult oluline usaldusväärsus - see, millest ohver rääkis ning andmed tema isiku kohta, ei kuulu avaldamisele ühelegi kõrvalisele isikule.
Tugiisikud annavad eetilise vaikimislubaduse, mis on isiklik ja esitatakse kirjalikult. See lubadus pole küll juriidiliselt siduv, kuid ometi tuleb suhtuda sellesse sama tõsiselt. Lubadusest üleastumise ja ohvri usalduse kuritarvitamise korral ei saa tugiisik oma tegevust tugiisikuna enam jätkata.

Mida nõutakse tugiisikult?

Kompetentsus on inimestega töötamisel üheks tähtsaks teguriks.
Kompetentsust suurendab kõik väärtuslik, mis inimeses on - kaasasündinud anded ja omadused koos hiljem omandatud teadmiste ja oskustega. Samuti kuulub teiste inimeste mõistmise eelduste hulka teadlikkus oma normidest ja eelarvamustest. Tugiisik peab eelkõige olema teadlik enesest, nii oma nõrkadest kui ka tugevatest külgedest.

Enda asetamiseks teise inimese olukorda on vaja empaatiavõimet.
Raamatus "Empati" (rootsi k) kirjutab Ulla Holm sellest lähemalt. Sõna empaatia tuleb kreekakeelsest sõnast "empatheia", mis koosneb sõnadest "en" (sees) ja "pathos" (tunne, kannatus, valu), mis kokku pannes annavad "seestundmine".
Teaduslikus kirjanduses leidub väga palju empaatia kirjeldusi, hüpoteese ja mõtteid, mis näitavad, kui kompleksse mõistega on tegu, üldiselt mõistame selle all aga võimet sisse elada teise inimese maailma ja teda mõista.
Professionaalne suhtumine sisaldab endas teadmisi, arusaamist ja teadlikkust nii kuriteoohvri reaktsioonidest kui ka endale omastest reageerimisviisidest tugiisikuna. See eeldab pidevat püüdlust olla juhitud kuriteoohvri, mitte enda vajaduste, tunnete ja impulsside poolt. Professionaalne suhtlemis- ja käitumisviis seab nõuded seesmisele kompetentsusele: teadmised, enese tundmine ja empaatia.

Holm kirjutab:
Teadmine hõlmab psühholoogilist ja sotsiaalset situatsiooni. Teadmised psühholoogilisest kaitsest, alateadlikest impulssidest ja ambivalentsetest motiividest ning mitteverbaalsest kommunikatsioonist on abiks kannatanu mõistmisel, suurendades võimalusi positiivseks suhteks.
Enesetunnetus on aluseks professionaalsele suhtumisele. Ainult siis, kui ollakse teadlikud oma tunnetest ja vajadustest, on võimalik käsitleda neid nii, et nad ei hakka juhtima ega mõjutama kontakti kuriteoohvriga. Tuleb suurendada oma teadmisi enda probleemsetest aladest, tüüpilistest reageerimisviisidest eri olukordades ja endale omasest psühholoogilisest kaitsest.
Empaatia hõlmab oskust asetada ennast teise inimese olukorda ja mõista tema tundeid ning psüühilist seisundit. Tugiisikul, kes empaatia abil mõistab, mis on kuriteoohvri dramaatilisuse, provokatsioonide ja sõltuvusseisundi põhjuseks, on suuremad võimalused reageerida neile kuriteoohvri vajadustest, mitte aga oma tunnetest lähtuvalt.
Samas on oluline teha vahet enda ja ohvri tunnete vahel. Kui sa kannatad koos ohvriga, siis käid sa tema kõrval, empaatia puhul aga astud sa pool meetrit tagapool ning antud juhul on see kuriteoohver ise, kes leiab väljapääsu, omades seejuures saatjat, kes sisendab turvalisust ja aitab teda edasi.

Oskus seada piire

Teisi inimesi aidates on oluliseks oskuseks piiride seadmise oskus - kuidas sa aitad ja millal sa seda teed. See on individuaalne ja sõltub sinu suhetest ohvriga. Sul tuleb mõista, et sa ei saa kõigega üksi hakkama ning on olukordi, kus vajad teiste abi ja nõu. Sul tuleb mõista, et sa ei suuda aidata kõiki abivajajaid, see pole võimalik. Seetõttu on vahel vajalik anda juhtum üle mõnele teisele tugiisikule. Tugiisiku vahetamises pole midagi halba, vastupidi - on ju üsna ebatõenäoline, et üks tugiisik oskab aidata kõiki kuriteoohvreid.
Raske on otsustada, millal tuleks kontakt ja abiandmine lõpetada. Siin tuleb arvestada nii ohvri iseseisvat toimetulekuvõimet kui ka seda, et abiandmisvestlused ei muutuks sõprussuhteks. Koostöö lõpetamiseks oleks hea välja mõelda sobiv rituaal, näiteks käepigistus ja sobivad sõnad.
Samas tuleb tugiisikul olla valmis ka selleks, et ühel päeval ütleb kuriteoohver "aitäh ja head aega". Võid hakata mõtlema, kuidas ta hakkama saab ja kas oled teinud kõik õigesti. See võib tekitada lahkuminekuhirmu ja ülearuseid pingeid.
Piiride seadmine tähendab ka vestluste ajalist piiramist. Vestlus, mis kestab tunde, ei anna iseenesest midagi enamat kui vestlus, mis kestab 45 minutit. Ajapiirangu panemine viib omakorda selleni, et räägitakse tõepoolest ainult vajalikust ja olulisest, räägitakse nö. asjast.
Võib tekkida olukordi, kus tugiisik ise ei ole tasakaalus ning sellisel juhul oleks hea ja vajalik teha töös tugiisikuna paus.
Tugiisik võib tunda nn. läbipõlemist oma igapäevatöös või töös tugiisikuna. Sellisel juhul on tähtis mõista, et ise abi vajades ei saa teistele abi anda. Aitamaks teisi pead iseenda vajadustest lugu pidama, nendega arvestama ja oskama öelda "ei". Kui sa seda ei oska, on suur oht läbi põleda. Tugiisik peab olema realist nii aja kui ka omaenda vajaduste suhtes.

Ohvriabi kui täiendav abi

Ohvriabi on täienduseks politseile ja sotsiaalhoolekandele. Paljud, kes võtavad meiega kontakti, vajavad sellist professionaalset abi või toetust, mida meie anda ei suuda. Seetõttu on tähtis luua kontaktvõrgustik, mis hõlmaks politseid, tervishoidu, sotsiaalhoolekannet, kirikut jne.
Tugiisiku üheks ülesandeks on vajadusel juhatada kuriteoohver õige instantsi või isiku juurde saamaks professionaalset abi.
Samas see, et kuriteoohver vajab lisaks tugiisikule kellegi teise abi, ei tähenda, et kontakt tugiisikuga tuleb lõpetada. Ohvril võib olla vajadus rääkida tugiisikuga ka siis, kui ta on kontakti võtnud psühholoogi, psühhiaatri või mõne muu spetsialistiga.
Erinevatel toetusviisidel on erinevad ülesanded ning tähtis on, et need erinevad panused üksteist täiendaksid.

Mõned näited olukordadest, kus vajatakse professionaalset abi:

• Inimene, kes on jätnud kriisi läbi töötamata, võib uues raskes olukorras kogeda, et vana kriis ärkab ellu. Tagajärjeks on ebatavaliselt tugevad reaktsioonid uuele situatsioonile. Selle kohta öeldakse, et kriis on üle determineeritud. Reaktsioonid võivad olla nii tugevad, et vajatakse terapeudi abi.
• Kuriteod laste suhtes on väga komplitseeritud ja nõuavad ulatuslikku abi (professionaalne abi, tugi perekonna poolt jne).
• Kui kuriteoohver on sattunud majanduslikesse raskustesse või ta vajab nõustamist seoses erinevate kuriteoväliste probleemidega, oleks hea suunata ta sotsiaalhoolekande osakonda.
• Kuriteoohver võib vajada juriidilist nõuannet ja abi.
• Vägistamine põhjustab ohvrile alati traumaatilisi kogemusi ja mõjutab teda tugevalt. Need inimesed vajavad sageli kogemustega terapeudi abi, et juhtunut läbi töötada ja oma igapäevaelu jätkata.
• Arengupuudega või psüühilisi haigusi põdevatel inimestel on erivajadused. Nende inimeste puhul on veelgi tähtsam, et neid koheldaks turvalisel ja usaldust sisendaval moel ning et jagatav informatsioon oleks konkreetne ja mõistetav.

Tugiisikute kogunemised
Tugiisikute kokkusaamisi korraldatakse tavaliselt kord kuus. Neil kogunemistel on võimalus rääkida nii rasketest juhtumitest ja ebaõnnestumistest kui ka positiivsetest kogemustest. Kuna tavaliselt ei ole kõikidel tugiisikutel sajaprotsendiliselt võimalik kogunemistest osa võtta, siis oleks hea teha neist kogunemistest kirjalikke märkmeid ja koguda need kaante vahele.
Kuriteoohvri kuulamine sisaldab endas ebameeldivate ja raskete detailide kuulamist ja seetõttu on tugiisikul endal vajadus toetuse järele. Ohvri poolt kogetud reaktsioonid võivad üle kanduda aitajale, kuriteoohvri abitusest on võimalik nakatuda. Samuti võib olla ohver kurjategija peale vihane või raevunud, kuid suunab oma reaktsioonid hoopis tugiisikule.
Tugiisikute kogunemistel saab vestelda koostöö toimimisest või oma tunnetest töös tugiisikuna. Kogunemistele võib kutsuda lektoreid, erinevate ametialade esindajaid - psühholoogi, kindlustustöötaja jne. Saamaks uusi teadmisi võib koos lugeda mingit raamatut või vaadata videot. Töötamisel tugiisikuna vajatakse võimalust oma tunnete ventileerimiseks ja pidevat enesetäiendamist. Kohtumised tekitavad tunde, et ollakse üks meeskond, kes üheskoos annab kuriteoohvrile väärtuslikku abi.

Vestlusküsimused
· Kuidas reageerid õppides tundma uusi valdkondi? Kas uued teadmised võivad muuta sinu maailmavaadet, suhtumist inimestesse, sinu väärtushinnanguid?
· Mis on sinu motiiv tugiisikuks saamisel?
· Millisel moel võib osutuda raskeks tasakaalu leidmine endas ja distantsi hoidmine abivajajaga?
· Mida mõeldakse professionaalse suhtumise all?
· Nimeta mõned konkreetsed põhjused, miks tugiisikud peaksid olema erinevad soolt, vanuselt, rahvuselt või elukutselt?

Enesest hoolimise meelespea aitajale
Ohvriabi töötajana võid sa kokku puutuda kuritegude ja tragöödiatega, mis on eriliselt shokeerivad, vägivaldsed ja õudusttekitavad. Need võivad sinus endas esile kutsuda tugevaid reaktsioone. Võid leida end kogemas raevu, shokki, viha, hirmu või jõuetusetunnet. Kõige selle keskel pead sa olema teadlik oma vajadustest.
Seni kuni sa ei saa tegeleda oma tunnetega, vaid ohvri omadega, pead sa arendama suhet ja toetuma toetussüsteemile. Sa pead saama kuskil väljendada oma tundeid, rikkumata konfidentsiaalsust enda ja ohvri vahel.
Ametlik organisatsiooni-sisene toetussüsteem võib pakkuda olulist väljapääsu. Toetavad kolleegid võivad aidata sul tegeleda oma tunnetega enne kui sa päeva lõpus töölt lahkud.

Töötaja trauma
Ohvrite toetamine kuriteo või tragöödia tagajärgedes sisaldab endas korduvat nende trauma detailide kuulamist. Ohvri traumaatilistel kogemustel võib olla tugev mõju sinule endale. Ohvriabi töötaja, kes kuulab kriisikõnet, võib kogeda stressisündroome, töötamine ohvritest klientidega toob kaasa psühholoogilisi tagajärgi. Nii nagu traumaatilise sündmuse ohvrid vajavad võimalust väljendada oma tundeid ja arutada oma reaktsioone toetava isikuga, vajavad seda ka ohvriabi töötajad.
Kui sa oma tunded ja reaktsioonid maha surud, võivad need end ilmutada murelikkuses ja põhjustada kauapüsivaid negatiivseid tagajärgi ja hilinenud stressireaktsioone. Mõned neist hoiatavatest märkidest on unehäired, korduvad mõtted kuriteosündmustest, ärrituvus, peavalud, seedehäired ja teised erinevad negatiivsed emotsionaalsed, füüsilised ja kognitiivsed tagajärjed.
Kui sa siiski jätkad oma tunnete ja reaktsioonide allasurumist või ignoreerimist võid sa lõpuks kogeda palju sügavamaid tagajärgi nagu näiteks läbipõlemine või kuhjunud stressireaktsioon.

Stressi juhtimise strateegiad

Stressil on kaks poolt: väline sündmus ja vastus sellele sündmusele. On tähtis suhtuda stressi kui ületamist vajavasse väljakutsesse, mitte kui millessegi kohutavasse, mis kontrollib meie elu. Järgnevad ennetavad meetmed aitavad toime tulla ohvritega töötavate inimeste trauma tagajärgedega.

Debriefing
Debriefing on võimalus kirjeldada kriitilist sündmust, oma tundeid ja reaktsioone turvalises ja toetavas atmosfääris. See aitab näha asju perspektiivis. Ohvriabi töötajana on sul õigus saada toetust ja arutleda oma tunnete ning reaktsioonide üle ning samas on sul kohustus pakkuda sellist toetust oma kaastöötajatele.
Debriefing sisaldab endast tundlikkuse, usalduse, hoolimise ja mitte-hinnangulise suhtumise väljendamist. Samuti sisaldab see endas järgmisi astmeid:

1. Tunnete ventileerimine ja stressi ulatuse määramine.
Esita küsimusi, mis aitaksid esile tuua tundeid:
· millised olid juhtunu detailid?
· millised mõtted olid töötajal töötades?
· kas töötaja tundis end emotsionaalselt tuimana (kangestununa)?
· milline oli töötaja ettekujutus toimuvast?
· mis oli kõige raskem selles töös?
· mida ta tunneb praegu?
· millised teised tunded tal veel olid ning millised neist olid tugevaimad?

2. Jagamine ja avalik toetus ning kinnitus.
Jagamine on vajalik stressireaktsioonide normaliseerimiseks. Eesmärk on pakkuda tuge ning aidata mõista ja teadvustada, et sellistes olukordades on taolised reaktsioonid loomulikud ja normaalsed, ehkki olukorrad ise võivad olla ebanormaalsed.

3. Töötaja sisemiste ja väliste ressursside mobiliseerimine
ning aitamine töötajal planeerida, mida edasi teha. Enamik inimesi teavad, millised toimetulekumehhanismid toimivad nende puhul kõige paremini (liikumine, puhkus, kuum vann, rääkimine sõpradega jne). Aita töötajal liikuda selles suunas, mis toimib.

Oma keha eest hoolitsemine

Et pakkuda efektiivset toetust teistele, peab ohvriabi töötaja kandma hoolt nii oma emotsionaalse poole kui ka füüsise eest.

Stressi märgid
Stressi märgid võivad avalduda käte higistamises, peavalus, vererõhu muutumises, väsimuses, mures, ärevuses, depressioonis. Mõned inimesed kasutavad stressist vabanemiseks alkoholi, narkootikume või sigarette. Mõnedel ilmneb see tagasitõmbumises ja ebastabiilsuses, kuna nad ei suuda taluda ebavõrdsust sotsiaalses suhtlemises.
Pane tähele stressi märke ja aita endal kohaneda tervisliku elustiiliga.

Toitumine
Võta aega õigeks toitumiseks. Hoidu liialdamast kofeiini, suhkru, alkoholi, rasvade ja soolaga.

Füüsiline tegevus
Võta aega regulaarseks kehaliseks tegevuseks. Inimesed, kes hoiavad oma keha vormis, on emotsionaalselt stabiilsemad, vähem depressioonis ja vähem vihased. Keha stressireaktsioon saab suunatud füüsilisse tegevusse. Regulaarne harjutamine kulutab meile soodsal viisil ära keha liigse stressi energia. Eriti hea tulemuse annab ujumine.

Puhkus ja lõdvestumine
Ole teadlik ja austa oma keha vajadust puhkuse järele ning luba endale võtta vaheaegu. Pea meeles, et lõdvestumine pole sama, mis puhkus - see on eelkõige sihipärane keha ja mõtete rahustamine, mis aitab neutraliseerida stressi. Mõned lõdvestustehnikad, mida kasutavad päästeteenistuse töötajad, on leitud olevat väga kasulikud. Näiteks sügav hingamine, lihaste lõdvestamine, biotagasiside ja visuaalsed kujutelmad.

Kosutus
Vii oma elu stressid tasakaalu hobide, meelelahutuste, sõprade külastamise ja kõige muuga, mis pakub täitumist uue energia, rahu ja rõõmuga. Sa vajad elu ka väljaspool oma tööd.

Positiivne mõtlemine
Positiivne vaimne suhtumine aitab toime tulla stressiga. Kontsentreerumine igale positiivsele aspektile negatiivse sündmuse juures (positiivsed inimesed või käitumine) aitab inimesel leida kaosele tähendus.

Pseudoaitajad…

1. "Sa arvad, et sul on probleem. Las ma räägin sulle enda omast…"
Aitaja ei kuula tegelikult teist inimest. Kui inimene ootab temalt kaastunnet, siis taoline aitaja varastab selle hoopis endale.

2. "Las ma räägin sulle, mida teha tuleb…"
Tavaline hoiak. Aitaja surub peale oma väärtusi ja arvamusi - kaalumata, kas need teisele inimesele sobivad. Samas ei pruugi see aitaja ise ka uskuda, et see toimib.

3. "Ära muretse, ma korraldan kõik…"
Aitaja võtab kogu vastutuse endale, asub ise probleemi lahendama.

4. "Mul oli endalgi kord sama probleem…"
Aitaja usub, et samalaadsena näivaid probleeme saab ühtviisi lahendada.

Vestlusküsimused:
· Miks sa soovid töötada tugiisikuna ja millised on sinu ootused?
· Analüüsige tugiisiku rolli. Millised probleemid võivad tekkida erinevatest väärtustest ja põhimõtetest tulenevalt? Mis aitaks neid vältida?
· Millised on sinu tugevad küljed? Kuidas tuled toime stressirohkete sündmustega?

Soovitatav kirjandus:
· "Tasakaalu nimel" (Eesti Punane Rist 1997)

Kolmas peatükk: KOMMUNIKATSIOON - KOHTUMINE INIMESTEGA

Vestlus on tugiisiku töövahendiks
Vestlusel kuriteoohvriga on kaks peamist eesmärki:
· aidata kuriteoohvrit tema raskes olukorras
· võimaldada kuriteoohvrile vajalikku informatsiooni kindlast ja usaldusväärsest allikast
Tugiisik peab mõistma, et kuriteoohvril võib olla raskusi juhtunust arusaamisel ja oma reaktsioonide mõistmisel ning sellega seoses on tal raske võtta vastu informatsiooni. Samas on tal tugev ja kohene vajadus abi järele, vajadus küsida ning lihtsalt kellegagi rääkida.
Tugiisiku poolt antav informatsioon peab vastama antud olukorrale, olema lühike ja konkreetne.

Oskus kuulata ja vestelda
Kriisiolukorras on üsna tavaline, et inimene puhkeb nutma ja tal võib olla vajadus juhtunust mitu korda detailselt uuesti rääkida. Tugiisiku ülesandeks on aidata kuriteoohvril rääkida oma tunnetest, läbielamistest ja muredest. Saades antud olukorrast ülevaate, saab tugiisik aidata probleemi määratleda ning teha erinevaid ettepanekuid juhtunu läbitöötamiseks ja lahenduste leidmiseks. See aitab kuriteoohvril ennast formuleerida, vaadata juhtunule realistlikult ning võtta seisukoht oma olukorra suhtes.
Ühel osal kuriteoohvritest on vajadus võtta tugiisikuga kontakti ainult ühel või paaril korral, teised aga annavad endast teada ka olukorra muutudes ning osad võivad juhtunust ülesaamiseks vajada pikemaajalist kontakti. Loomulikult on ka selliseid inimesi, kellel ei olegi vajadust abi või kontakti järele. Nad võivad vaatamata juhtunule hästi toime tulla või on neil oma sotsiaalne tugivõrgustik, mis neid antud olukorras aitab.
Vestlus peaks nii kaua kui võimalik lähtuma kuriteoohvrist ja kulgema temale sobivas rütmis. Oluline on leida ja välja tuua kuriteoohvri omad jõuvarud. Näiteks tuues esile probleeme, millest kuriteoohver on juba põhimõtteliselt jagu saanud, on võimalik suurendada ohvri enesekindlust ja eneseusku nii, et ta hakkab nägema oma ressursse. Seetõttu on tähtis rõhutada ka väikseid asju, millega on selles olukorras juba toime tuldud. Isegi kui need pole konkreetselt seotud antud probleemiga, võib tuua neid esile turgutamaks ohvri enesekindlust. Tähtis on rõhutada kuriteoohvri rolli tema enda elus - ta on selle peategelane.
Probleemi läbitöötamine nõuab kuriteoohvrilt vastupidavust ja tahet. Selleks on oluline, et tema kõrval oleks tugiisik, kes toetab, ergutab ja veenab teda järgmisi samme astuma.
Kogu vestluse jooksul tuleb tugiisikul näidata, et ta tõesti kuulab ja üritab panna end teise inimese olukorda. Seda väljendab ka mitteverbaalne tagasiside. Tugiisikul tuleb saada ettekujutus sellest, kuidas antud olukord tekkis, mis juhtus vahetult enne ja pärast ning tal tuleb kontrollida, kas ta on kuuldust õieti aru saanud.
Võimalus juhtunust rääkida ning tunda, et teda võetakse tõsiselt, on ohvri jaoks omamoodi stimuleeriv ja ergutav.
Vestluse puhul on tähtis tõepoolest kuulata, mitte ainult kuulda. Kuulamine eeldab kontsentreerumist sellele, mida kuriteoohver ütleb. Kuulata tuleb kõikide meelte abil - nii kehakeel, miimika, liigutused kui ka teravdunud tähelepanu - kõik see vahendab informatsiooni sellest, kuidas keegi ennast tunneb. Samas peab taolise informatsiooni tõlgendamisega olema ettevaatlik ega tohi liiale minna.

Toetus- ja kommunikatsioonistrateegiad

Ohvriabi töötajana pead sa olema efektiivne suhtleja. Sa pead olema võimeline kuulama, mõistma ja lohutama. Samuti pead sa olema võimeline edasi andma teatavat meditsiinilist ja juriidilist informatsiooni.

Kokkuvõtteks pead suutma järgmist:
· looma ohvriga usaldusliku suhte
· efektiivselt kuulama
· olema tundlik kultuuriliste erinevuste suhtes, mis võivad mõjutada ohvri suhtumist sinusse ja kuriteosse
· olema tundlik erivajaduste suhtes, mis võivad olla puuetega ohvritel
· julgustama ohvrit vastutuse võtmisel ning laskma tal endal teha oma elu puudutavaid otsuseid

Hea suhtlejana pead sa olema teadlik kommunikatsiooni barjääridest. Järgnevad sõnalised ja mitte-sõnalised strateegiad võimaldavad neid tõkkeid ületada ja aitavad sul arendada paremat suhet oma kliendiga.

Aktiivne kuulamine

Aktiivses kuulamises võib eristada kolme komponenti:

1. Tähelepanu - anna kogu oma tähelepanu kõnelejale, võta vastu kogu sõnum.
2. Mitteverbaalne vastamine - näita oma tähelepanu silmsideme, noogutuste ja ettepoole nõjatumisega, vastates "mh-mh" ja "ja-jaa".
3. Mittehinnanguliseks jäämine - ära tee läbematuid ja kiirustavaid järeldusi ega oletusi öeldava kohta. Ära tegele kliendi vastuse ajal mõttes oma vastuse ettevalmistamisega.
Eesmärk: Aktiivne kuulamine hoiab sinu tähelepanu ohvri muredel ja tunnetel, mitte enda omadel. See aitab väljendada lugupidamist ja hoolimist ohvri suhtes, mis lubab tal tunda end väärtustatult.
Kui aktiivset kuulamist ei kasutata, võib ohver tunda end vaid süsteemi läbiva osakesena. Teisisõnu leiab aset sekundaarne viktimisatsioon. See võib juhtuda väga lihtsalt, kui sinu tähelepanu pole täielikult fokusseeritud ohvrile - kui sa lubad katkestusi oma kohtumisel või telefonikõne ajal või kui sa vaatad kella.

Ümbersõnastamine
Ümbersõnastamine on teise inimese mõtete oma sõnadesse panemine ehk selle väljendamine, mida teine inimene sinu arvates ütles.
Eesmärk: Ümbersõnastamine annab ohvrile teada, et teda on kuuldud ja kuulatud. See annab sulle võimaluse kontrollida oma arusaamist öeldust ning annab ohvrile võimaluse vajadusel oma sõnumit täpsustada. Samuti võimaldab see interpreteerida keerukat sõnumit (panna juriidilise keele sõnum vajadusel lihtsasse kõnekeelde).
Kui sa ümbersõnastamist ei kasuta, võid raisata aega tegeldes oletustega ning avastada hiljem, et oled mõistnud öeldut teisiti.

Küsimuste esitamine
Küsimuste esitamist kasutatakse informatsiooni hankimiseks. On kaht liiki küsimusi - avatud ja suletud küsimused. Mõlemad küsimustetüübid sisaldavad sõnu nagu kes, mis, kus, millal või miks, kuid neid kasutatakse erinevatel eesmärkidel.
Avatud küsimused sisaldavad enamasti nii sisu kui ka tundeid ning neile ei saa vastata väga lühidalt või lihtsalt "ei" või "jah". Näiteks küsimused: "Kuidas sa end praegu tunned?"; "Mida sa selle suhtes mõtled?"
Suletud küsimused sisaldavad pigem sisu kui tundeid ning neile saab vastata lihtsalt "ei" või "jah" või väga konkreetselt. Näiteks: "Mis on teie nimi?"; "Kas väljas sajab?"; "Mis kell teie buss saabub?".
Eesmärk: Küsimuste esitamine võimaldab sul koguda informatsiooni ja aitab ohvril selgitada oma tundeid, vajadusi ja otsuseid. Kui sa ei kasuta mikstuuri suletud ja avatud küsimustest, segab see vabalt voolavat, avatud kommunikatsiooni. Ohver võib tunda end ülekuulatavana ning vastata kaitse ja sulgumisega. Samuti nagu liialt suure hulga suletud küsimustega, pead sa olema ohvriga vesteldes ettevaatlik sõna "miks" kasutamisega. Sõna "miks" kaldub vihjama ohvripoolsele valesti tegemisele, süüle või veale ning võib suruda ohvri kaitsepositsiooni. Küsimustest nagu "Miks te seda tegite?" või "Miks te ei taha süüdistust esitada?" peaks hoiduma kuna nad väljendavad pigem soovitust ja hinnangut kui hoolimist.

Loa andmine
Loa andmine on lubamine ohvril oma emotsioone vabalt väljendada. Seda kasutatakse järgmistel juhtudel:
· Kui kliendi tundeid näivad olevat blokeeritud (see ilmneb pingul hääles, huulte värisemises, näo tõmblustes, silmsideme puudumises, jäigas kehahoiakus jne).
· Kui klient väljendab tugevaid tundeid (nuttes, vappudes, värisedes jne).
Juhul kui kliendi tunded paistavad blokeeritud, võib anda talle loa oma tundeid väljendada, öeldes: "Nutmine on loomulik." või "See on loomulik, et tunned end kurvana (või vihase või nõrgana)." jne.
Andmaks kliendile teada seesmistest tõketest, võid sa öelda: "Ma tean, et paljud mõtlevad, et ei sobi nutta ning et me peaks oma tundeid peitma, aga vahel on vaja oma valust läbiminemiseks ka nutta."
Eesmärk: Loa andmine laseb kliendil oma tundeid väljendada ja neid teadvustada.
Igal juhul pead aga olema ettevaatlik (taktitundeline) ning mitte end peale pressima - austa oma kliendi piire, mis tal on tunnete väljendamise suhtes, see võib olla talle liialt hirmutav. Ära kunagi sisenda, et klient peaks oma tundeid väljendama, ta ei pruugi olla selleks lihtsalt veel valmis.

Informatsiooni andmine
Informatsiooni andmine on oluline osa sinu tööst. Oluline on meeles pidada, et su ülesanne on anda informatsiooni, mitte soovitusi. Tähtis on meeles pidada, et stressisituatsioonis on raske vastu võtta uut informatsiooni. Peaksid jagama ainult olulist informatsiooni ning seda sellises keeles, mis vastab kliendi mõistmisvõimele.
Eesmärk: Informatsiooni andmine annab kliendile jõudu informeeritud otsuste tegemiseks.
Jaga informatsiooni piisavalt ja selgelt ning lase ohvril väljendada oma reaktsiooni sellele informatsioonile.

Kokkuvõtte tegemine
Kokkuvõtte tegemine hõlmab nii ohvri poolt antud informatsiooni kui ka tema tundeid.
Eesmärk: Kokkuvõte laseb sul kontrollida, kas oled mõistnud täielikult kõike, mida klient on väljendanud. Samuti aitab see kliendil keskenduda situatsiooni olulisematele punktidele oma vaatenurgast.

Mitteverbaalne kommunikatsioon. Kehakeel
Ohvriabi töötajana tegeled sa inimestega sageli emotsionaalsetes ja rasketes situatsioonides, seejuures on sul vaja olla teadlik nii enda kui ka ohvri kehakeelest. Sellel mitteverbaalsel keelel on väga oluline osa, see hõlmab ligikaudu 75% sinu ja kliendi vahelisest kommunikatsioonist.
Pea meeles, et soojuse, hoolivuse ja huvi väljendamiseks on olulised silmside, nõjatumine ettepoole, noogutamine.
Püüa ka lugeda kliendi kehakeelt - see võib rõhutada öeldut, tuua välja olulise. Kui see, mida klient ütleb, näib mitte haakuvat tema tunnetega, võid kasutada avatud küsimusi ja ümbersõnastamist, julgustades klienti ennast avama. Kui klient pidevalt vahetab positsiooni, trummeldab sõrmedega, haigutab, vaatab kõrvale, siis võib see olla sulle signaaliks, et sinu sõnumit ei ole kuulatud (mõistetud) või pole see teretulnud.
Kui sa ei vasta kliendi kehakeelele või ei kasuta signaale väljendamaks oma tähelepanu, võib klient tunda, et tema sõnumit pole kuuldud.

Erinevad ootused
On vaja mõista, et kohtumises tugiisiku ja kuriteoohvri vahel on palju ootusi, nii teadlikke kui ka ebateadlikke, nii enda kui ka teise osapoole suhtes. Teadmistest ja oskustest neid ootusi käsitleda sõltub olulisel määral informatsiooni andmine ja vastuvõtmine, koostöö areng ja probleemi lahendamine.
Suhtlemisel kuriteoohvriga tuleb tugiisikul vältida alateadlikult tekkivat
· autoriteedi rolli
· vanema - lapse suhet

Vahel võib kuriteoohver oodata, et tugiisik teeks otsuseid tema eest. Sellistel juhtudel ei tule siiski tugiisikul olukorra lahendamist enda kanda võtta, vaid pakkuda välja erinevaid lahendusvõimalusi.

Võib juhtuda, et ohver tunneb alateadlikult antipaatiat või sümpaatiat tugiisiku suhtes. Erinevad tunded, soovid, hoiakud ja ootused võivad tuleneda inimestest, kellega ohver varem kokku on puutunud. Nähtust, mille puhul ühe inimesega seotud emotsioonid kantakse üle teisele isikule, nimetatakse tunnete ülekandmiseks ehk transferentsiks ning see võib mõjutada abistamissuhet küllalt sageli. Näiteks võib tugiisik ohvrile meenutada autoritaarset õpetajat kooliajast, kurjategijat või vastupidi -kedagi väga lähedast.

Hea vestlus

Oma raamatus "Det goda samtalet" ("Hea vestlus") on A.Ohnstad töötanud välja näidisküsimusi ja -vastuseid ning kirjeldab probleemi lahendava vestluse nelja faasi. Ta kasutab oma raamatus mõisteid "aitaja" ja "abivajaja", meie kasutame antud kontekstis väljendeid " tugiisik" ja "kuriteoohver".

1. Sotsiaalne faas - tugiisik ja kuriteoohver saavad võimaluse teineteist tundma õppida ning teineteisega harjuda. Selles faasis on oluline tekitada kuriteoohvrile võimalus ennast turvaliselt tunda. Hääle, stiili jms. kaudu tekivad teineteisest pildid ja kujutlused. Võib juhtuda, et tugiisik meenutab ohvrile kedagi teist ning tekkinud seosed avaldavad suhtele mõju. Võib olla, et mõnele osutub segavaks näiteks vanusevahe, samuti võivad olla inimesel kindlad ootused aitaja soo suhtes.

2. Probleemi määratlemine - tugiisik ergutab kuriteoohvrit juhtunust ja sellega seonduvast rääkima. Ohver räägib oma probleemidest ja sellest, millisel moel ja millist abi ta vajab.

3. Kuriteoohvri poolt juba proovitud lahenduste kaardistamine - selgitamine, kas ja kuidas on ta juba midagi ette võtnud ning kas see on õnnestunud või mitte. See annab tugiisikule informatsiooni ohvri ressurssidest.

4. Lahenduste leidmine - selles faasis on tugiisikul juba ülevaade antud probleemist ning nüüd tuleb tal leida tee, mil viisil ta ohvrit kõige paremini aidata saaks. Võib juhtuda, et probleemi lahendamine või antud olukord vajab mõne spetsialisti abi ja ohvrit tuleb aidata kontaktide loomisel. Koos jõuavad kuriteoohver ja tugiisik otsusele, kuidas edasi tegutseda.

Telefonikontakt kuriteoohvriga

Tugiisiku töös on telefonivestlused tavalised. Ka see on ju tegelikult kohtumine ning suhtlemine teise inimesega, kuid ilma teineteist ja teineteise kehakeelt nägemata. Paljud kuriteoohvrid eelistavadki just telefonikontakti, kuna see on anonüümsem ja nii on kergem rääkida rasketest asjadest. Teiseks eeliseks telefonikontakti puhul on see, et geograafilised vahemaad ei oma erilist tähtsust. Samuti arvatakse, et telefonikontakt jätab osapooled võrdsemasse seisu.
Telefonivestlus seab veelgi suuremad nõudmise kuulamisele kui vahetu kohtumine. Tähtsad on nii hääletoon kui ka see, kuidas midagi öeldakse. Kui tugiisik helistab kuriteoohvrile esimest korda, on tähtis osa enesetutvustusel - sellest sõltub suuresti edasine koostöö. Tugiisikul tuleb küsida, kas ta helistab sobival ajal, kas kuriteoohvril on võimalik antud hetkel temaga vestelda.
Telefonivestlusel tuleb kuulata ka seda, mis jääb ütlemata, mõned olulised märksõnad, pausid jms. Inimesele tuleb anda aega mõtlemiseks, ei tohi katkestada juhtunu kirjeldamist või avaldada survet. Keele erinevus, släng jms. võib raskendada teineteisest arusaamist. Tugiisikul ei tule karta esitada küsimusi, lisaks õigesti mõistmisele võib see ohvril rääkimist kergendada. Tähelepanelik tuleb olla tausthäälte suhtes (ukse sulgumine jms).
Tugiisik peab olema valmis kuulama telefonis nii nuttu kui ka vihapuhanguid. Kui aga ohver end sel viisil ei väljenda, tuleb olla tähelepanelik muude märkide suhtes (ohked, pausid, kahtlemine, ebakindlus, teema muutmine, rääkimine kolmandas isikus jne). Kui ohver nutab, näita üles mõistmist ja anna nii palju aega kui vaja. Kui inimene aga raevutseb, siis lase tal seda teha ja ära reageeri kellegi ega millegi kaitsmisega.
Ära lõpeta vestlust enne kui inimene on saavutanud teatava tasakaalu.
Üheks erinevuseks vahetu kohtumise ja telefonivestluse vahel on see, et telefonivestluse puhul pole võimalik näha, millest on tingitud pausid ja vaikus. Tugiisik ei tohiks tekkivaid pause karta, need annavad võimaluse järelemõtlemiseks ja mõtete kogumiseks.
Kuidas aga vaikust katkestada ja millal seda teha? Vaikus võib olla tähendusrikas, kuid ei pruugi seda alati olla. Vaikust on hea katkestada, öeldes: "Kas ma olen asjadest õigesti aru saanud, kui ma ütlen, et…" või "Kas ma saan Teid millegagi aidata?". Nii on võimalik näidata oma mõistmist ja seda, et usute teda. Üldiselt ei tule vaikuse katkestamist täielikult kuriteoohvri hooleks jätta.
Telefonivestluses võib osutuda vajalikuks ohvrit katkestada. Seda juhul, kui ohver on segaduses, räägib muudest asjadest või kordab ennast pidevalt. Katkestamise korral võiks öelda: "Ma saan aru, et on palju asju, millest te tahate rääkida, kuid mul on raskusi teile järele jõudmisega ning see viib mind segadusse. Kas te räägiksite uuesti alates sellest…?"
Üsna kasulik on meeles pidada, et pole hea kui vestlus venib liiga pikaks (üle 45 minuti). Ettepanek uueks vestluseks oleks parim viis vestlust lõpetada.
Tähtis on püstitada ka nn. verstaposte ja vaadata aeg-ajalt tagasi: Mis on juhtunud? Kus me nüüd seisame? Millised etapid oleme läbinud? Kontakti lõppedes oleks hea teha kokkuvõte sellest, mida mõlemad pooled on õppinud, mis on saavutatud ning rõhutada, et kuriteoohvril on vajaduse korral võimalik uuesti tugiisiku poole pöörduda.

Vestlusteemad
· Milline informatsioon on usutav ja korrektne?
· Kuidas kohandada infot erinevate kriisifaasidega?
· Rollimäng "Tugiisiku ja kuriteoohvri kohtumine"

Soovitatav kirjandus:
· Anti Kidron "Suhtlemispsühholoogia"
· Dyregrov "Laps ja lein"

Neljas peatükk: PRAKTILISED KÜSIMUSED: POLITSEI JA KOHUS

Tagasi sisukorda

Veel raamatutest