Dalai-Laamalt raamatu eessõnas:

"Mõistel dalai-laama on erinevate inimeste jaoks erinev tähendus. Mõnele tähendab see, et ma olen elav Buddha, kaastunde bodhisattva Avalokiteshvara maine kehastus. Teistele jälle ütleb see sõna, et ma olen «jumalkuningas». 1950. aastate lõpul tähendas see, et ma olen Ülehiinalise Rahvaesindajate Kogu Alalise Komitee asepresident. Seejärel, kui ma võõrsile põgenesin, nimetati mind kontrrevolutsionääriks ja parasiidiks. Aga ükski neist ei vasta minu ettekujutusele. Minu jaoks tähendab dalai-laama ametikohta, mida ma pean. Ise olen ma vaid inimene ja juhtumisi tiibetlane, kes on endale valinud budistliku munga elu.

Just lihtsa mungana esitangi nüüd oma eluloo, aga tegemist pole sugugi mitte raamatuga budismist. Kirjutan oma lugu peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on üha suurem hulk inimesi ilmutanud soovi midagi dalai-laama kohta teada saada, teiseks tahaksin mitmetesse ajaloosündmustesse selgust tuua."

Samuti leidsin - nagu iga õpetaja kunagi leiab -, et pole paremat õppimisviisi kui teiste õpetamine.

Siiski pidasin meeles Buddha õpetust, et mõnes mõttes on oletatav vaenlane värtuslikum kui sõber, sest vaenlane õpetab sulle üht-teist, mida sõbra käest üldjuhul ei õpi, näiteks kannatlikust. Sellele lisandus veel minu kindel veendumus, et kui halvaks asjad ka ei läheks, ükskord peab ika paremaks minema. Lõpuks peab kõigi inimeste sisemine tung tõe, õigluse ja inimliku mõistmise järele ikka nõmeduse ja meeleheite üle võidutsema.

Tuletasin kõigile meelde Buddha enda sõnu, et kannatus on esimene samm vabanemise suunas. On olemas ka selline tiibeti vanasõna:" Valu on naudingu mõõdupuu."

Mida enam inimesed mõistavad, et me ei ela siin planeedil üksi, teistest eraldi, vaid et lõppkokkuvõttes oleme siiski kõik õed ja vennad, seda tõenäolisemaks muutub progress kogu inimkonnale ja mitte üksnes selle üksikosadele.

Iga kord,kui mul selleks võimalus avaneb ja kui see tundub kohane, räägin ma vanematele, et nendel lasub vastutus hoiduda rakendamast oma laste väikesi käekess omaenda hetkekasu huvides, muidu tekib oht, et me kasvatame poolharitud lapsi, kes küll näevad elu kirevaid võimalusi, kuid kes hariduse puudumise tõttu pole võimelised neid rakendama. Selle tagajärjeks võib olla rahulolematus või koguni aplus.

Kui ma voodiridade vahel haavatute nuuksuvate perekonnaliikmete seas jalutasin, mõtlesin omaette, et see on sõja ainus tegelik tulemus: tohutud inimlikud kannatused. Kõike muud, mida konflikti käigus võiks võita, saaks sama hästi ka rahumeelsete vahenditega.

Ise olin juba varases nooruses kogenud, et igaüks, kes tahab juhtida, peab lihtrahvale lähedaseks jääma. Muidu võib kergesti juhtuda, et nõuandjad, ametnikud ja muud sind ümbritsevad isikud, kel võivad olla omad põhjused takistada sind tegelikku olukorda nägemast, viivad su eksiteele.

Liigagi tihti saab võimuvahetusest märguanne verevalamiseks. Tõeliselt tsiviliseeritud riigi tunnuseks on see, et parlamendi protseduurireeglid saavad võidu isiklike huvide üle.

Nagu ütles mu vanemõpetaja Ling Rinpotshe, kes oli ise suur loomaarmastaja:" Lemmikloomad on omanikele lõpuks siiski ainult lisamureallikaks." Pealegi budistlikust seisukohast ei piisa ainult paarile loomale mõtlemisest ja nende eest hoolitsemisest, kui meie mõtteid ja palveid on tarvis kõikidele elusolenditele.

Kokkuvõttes oli see äärmiselt kasulik mõttevahetus, ja muu hulgas ka seetõttu, et leidsin palju sarnasusi budismi ja katoliikluse vahel. Sellepärast olin tema surmast kuuldes väga kurb. Merton oli kindlaks sillaks meie kahe täiesti erineva usulise traditsiooni vahel. Eelkõige aitas ta mul mõista, et iga suur religioon võib oma armastuse- ja kaastundeõpetusega häid inimesi kasvatada.

Siiani olen leidnud üksnes kinnitust oma veendumusele, et kuhu sa ka ei läheks, igal pool on inimesed põhiolemuselt samad, vaatamata teatavatele pinnapealsetele erinevustele. Kõik nad püüdlevad õnne poole nagu minagi, keegi ei taha kannatada. Pealegi hindavad kõik poolehoidu ja ühtlasi on neil võime teiste suhtes poolehoidu üles näidata. Olen leidnud, et kui seda ikka meeles pidada, võib tärgata sõprus ja mõistmine.

Üleüldse leidsin Lääne ühiskonnas nii mõndagi muljet avaldavat. Iseäranis imetlen sealset energilisust, loovust ja teadmistejanu. Teisest küljest tekitavad mitmed jooned läänelikus eluviisis mulle meelehärmi. Üks asi, mida olen tähele pannud, on kalduvus mõelda "must või valge" ja "kas üks või teine" kategooriates, eirates selliseid tõsiasju nagu vastastikune sõltuvus ja suhtelisus. Kiputakse silmist laskma halle piirkondi, mis eksisteerivad paratamatult nende kahe seisukoha vahel.

Teine tähelepanek on see, et Läänes on palju inimesi, kes elavad väga mõnusasti suurlinnades, kuid on laiadest inimhulkadest praktiliselt eraldatud. Leian, et see on väga kummaline - sellise materiaalse heaolu tingimustes, naabriteks tuhanded õed-vennad, ilmutavad nii paljud inimesed tõelisi tundeid üksnes oma kasside ja koerte vastu. Arvan, etsee viitab vaimsete väärtuste puudumisele. Ühe osa probleemist moodustab vahest tihe konkurents nendes riikides, mis põhjustab hirmu ja sügavat kindlusetusetunnet.

Minu jaoks sümboliseerib säärast võõrandumistunnet miski, mida nägin kord ühe väga rikka mehe kodus, kelle külaliseks ma ühel välisreisil olin. Tegemist oli väga suure eramajaga, mis oli nähtavasti spetsiaalselt ülimugavaks kujundatud ja kõikvõimalike riistapuudega sisustatud. Kui ma läksin vannituppa, torkas mulle kohe silma kaks suurt tabletipurki kraanikausi kohal riiulil. Ühes olid rahustid, teises unerohutabletid. See oli ka tõendiks, et materiaalne õitseng üksi ei suuda pakkuda kestvat õnne.

Nagu juba öeldud, lähen tavaliselt välismaale teiste kutsel. Tihti palutakse mul ka rahvale kõneleda. Sellistel puhkudel lähenen asjale kolmest vaatenurgast. Esiteks räägin kui inimene sellest, mida olen hakanud nimetama üleüldiseks vastutuseks. Selle all mõtlen meie kõigi vastutust üksteise eest ja kõigi elusolendite eest ning samuti kogu looduse eest.

Teiseks püüan budistliku mungana nii palju kui võimalik kaasa aidata erinevate religioonide kooskõla ja vastastikuse mõistmise edendamisele. Nagu öeldud, on minu kindel veendumus, et kõigi usundite eesmärgiks on muuta inimesi paremaks ja et vaatamata filosoofilistele erinevustele, millest mõned on fundamentaalse iseloomuga, on nende kõigi eesmärgiks aidata inimkonnal õnne leida. See ei tähenda, et ma propageeriksin mingisugust maailmareligiooni või "üliusundit". Pigem vaatlen religiooni kui arstimit. Erinevate kaebuste puhul kirjutavad arstid erinevaid ravimeid. Samamoodi on tarvis erinevaid vaimseid arstimeid, kuna kõigi vaimne "haigus" ei ole ühesugune.

Lõpuks räägin ma kui tiibetlane ja pealegi veel dalai-laama oma maast, rahvast ja kultuurist, mil iganes keegi nende vastu huvi üles näitab. Kuigi mulle on suureks julgustuseks, kui ilmutatakse muret mu kodumaa ja kannatavate kaasmaalaste vastu okupeeritud Tiibetis, ning kuigi see toidab minu kindlameelset otsust jätkata võitlust õigluse eest, ei pea ma neid, kes meid toetavad, Tiibeti-meelseteks, pean neid hoopis õigluse pooldajateks.

Üks asi, mida olen reisidel märganud, on noorte suur huvi selle vastu, mida ma räägin. Neid ilmselt haarab kaasa see, et ma väldin igasuguseid formaalsusi. Mina omalt poolt hindan kõrgelt mõttevahetust noore kuulajaskonnaga. Nad küsivad kõike, alates budistlikust tühjuseteooriast ning minu ettekujutusest kosmoloogiast ja moodsast füüsikast kuni seksi ja moraalini välja. Neid küsimusi, mis on ootamatud ja keerulised, hindan ma kõige enam. Nad on mulle suuresti abiks, kuna nii olen sunnitud huvituma millestki, mis muidu poleks mulle ehk pähegi tulnud. See meenutab natuke väitlust.

Veel üks tähelepanek on, et paljud inimesed, kellega ma räägin, iseäranis Läänes, on äärmiselt skeptiliselt meelestatud. Leian, et see võib olla vägagi positiivne, kuid ainult tingimusel, et see on eelduseks edasisele süvenemisele.
Vahest kõige skeptilisemad on ajakirjanikud ja reporterid, kellega mul kui dalai-laamal on oma positsiooni tõttu paratamatult palju kokkupuuteid, eriti reisidel. Kuigi tihtipeale räägitakse, et need mehed ja naised maailma vabast ajakirjandusest on väga jõhkrad ja agressiivsed, olen leidnud, et üldiselt see siiski nii ei ole. Enamuses osutuvad nad sõbralikuks, isegi kui õhkkond on alguses natuke pingeline. Vahetevahel juhtub, et küsimustest-vastustest kujuneb tõsine vaidlus. Sellistel puhkudel püüan tavaliselt jutu peatada, kui asi hakkab puudutama poliitikat, sest seda teemat ma püüan vältida. Igaühel on õigus oma arvamusele ja ma ei pea oma rolliks nende meelt muuta.

Hiljutisel välisreisil juhtus just nõnda. Kui pressikonverents sai läbi, leidsid mõned, et dalai-laama ei vastanud hästi. Mind see asi aga ei puudutanud. Igaüks peab ise otsustama, kas Tiibeti asi on õige või mitte.
Palju hullem tollest veidrast meeldivast kohtumisest lehemeestega on olnud mõni vahejuhtum televisioonis. Ükskord Prantsusmaal kutsuti mind uudistesaate otseülekandesse. Väideti, et saatejuht räägib minuga otse prantsuse keeles. Tema sõnad tõlgitakse minu jaoks simultaanselt tillukese kõrvaklapi kaudu inglise keelde. Kuid saate ajal ei saanud ma sõnakestki aru.
Teisel korral Washingtonis paluti mul teha samuti, kuid seekord olin stuudios üksi. Intervjueerija rääkis minuga New Yorgist. Mul kästi vaadata otse ekraanile, kus ei näidatud mitte tema, vaid minu nägu. See ajas mu täielikult segadusse. Iseendaga rääkimine viis mu nii rööpast välja, et ma ei saanud sõnagi suust!

Iga kord, kui ma välismaale lähen, püüan kokku saada nii paljude erinevate usuinimestega kui võimalik, et edendada usunditevahelist dialoogi. Ühel oma välisreisil kohtasin kristlasi, kel oli sama soov. See viis munkade vahetuseni, mille käigus mõned tiibeti mungad läksid paariks nädalaks kristlikku kloostrisse ja sama arv kristlikke munki tuli Indiasse. See kogemus osutus mõlemale poolele äärmiselt kasulikuks. Eriti võimaldas see meil jõuda sügavamale arusaamisele teiste inimeste mõtteviisist.

Paljude religioossete isikute seast, keda olen kohanud, tõstaksin esile mõned tähelepanuväärsed kristlased (kuigi peaksin lisama, et mul on olnud õnne kohata väga erineva usundilise taustaga suurepäraseid inimesi). Praegune paavst on üks neist, keda ma kõrgesti hindan. Esiteks annab meie mõneti sarnane taust meile kohe ühist jutuainet. Kui me esimest korda kohtusime, paistis ta väga praktilise, laia silmaringiga ja avatud inimesena. Pole mingit kahtlust, et ta on suur vaimne juht. Igaüks, kes suudab teda tappa tahtnud inimese poole pöörduda sõnaga "vend", nagu tegi paavst Johannes Paulus, peab ilmselt olema oma usu teostamises kõrgele tasemele jõudnud.
Ema Teresa, keda kohtasin 1988. aastal Delhi lennujaamas, kui ma naasin Oxfordist konverentsilt (millest temagi osa võttis), on üks neist, kelle vastu tunnen sügavaimat austust. Esimesest silmapilgust peale hämmastas mind tema absoluutselt tagasihoidlik käitumine. Budistlikust seisukohast võinuks teda bodhisattvaks pidada.
Teine inimene, keda ma pean kõrgeltarenenud vaimseks õpetajaks, on üks katoliku munk, keda kohtasin tema eraklas Hispaanias Montserrati lähedal. Ta oli seal veetnud hulga aastaid just nagu idamaa targad, elades ei millestki enamast kui leivast, veest ja vähesest teest. Ta rääkis inglise keelt väga kehvasti, veelgi halvemini kui mina, ent tema silmist nägin, et viibin ebatavalise inimese, tõelise usuinimese juures. Kui ma küsisin, millest ta mediteerib, vastas ta lihtsalt: "Armastusest." Sestpeale olen teda ikka pidanud kaasaegseks Milarepaks samanimelise tiibeti õpetaja järgi, kes veetis suurema osa oma elust koopas, tegeldes mõtlusega ja luues vaimseid värsse.

Üks usujuhte, kellega mul on olnud mitmeid toredaid jutuajamisi, on nüüdseks ametist lahkunud Canterbury peapiiskop dr. Robert Runcie (kelle vaprat erisaadikut Terry Waite'i ma oma palveis ikka meeles pean). Me jagame seisukohta, et religiooni ja poliitikat võib omavahel ühendada, ning oleme mõlemad arvamusel, et religiooni ilmne kohus on inimkonda teenida ja et see ei tohi tegelikkust eirata. Usklikel ei piisa lihtsalt palvetamisest. Pigem lasub neil moraalne kohustus anda oma panus maailma probleemide lahendamiseks.
Mäletan, et kord sain ühelt India poliitikult selle seisukoha pärast noomida. Ta lausus mulle üsna malbelt: "Aga meie oleme ju poliitikud, mitte usuinimesed. Meie esmaseks mureks on teenida inimesi poliitikas," mispeale ma vastasin: "Poliitikutele on religiooni tarvis veelgi enam kui erakule tema üksinduses. Kui erak tegutseb halbadel motiividel, ei kahjusta ta kedagi peale iseenda. Aga kui keegi, kes võib otseselt mõjutada tervet ühiskonda, toimib halbadel motiividel, avaldab see suurele hulgale inimestele ebasoodsat mõju. Ma ei leia poliitika ja religiooni vahel mingit vastuolu. Sest mis on religioon? Mis minusse puutub, siis iga toiming, mis on sooritatud heade kavatsustega, on usuline tegu. Teisest küljest, kui templisse või kirikusse kogunevad inimesed, kel pole häid motiive, siis ei soorita nad koos palvetades mingit religioosset toimingut.

Kuigi ma ei otsi oma reisidel kohtumisi poliitikutega, olen üsna mitmetega nendegi seast tutvust teinud. Üks neist on Edward Heath, endine Inglise peaminister, kellega olen kohtunud neljal korral. Meie esimese eraviisilise kohtumise käigus leidsin nagu Nehrugi puhul, et tal näis olevat raske keskenduda sellele, mida ma räägin. Kuid viimasel kolmel korral oli meil pikk avameelne jutuajamine Tiibetist ja Hiinast, mille käigus hr. Heath avaldas vaimustust Hiina edusammude üle põllumajanduses. Olles külastanud Tiibetit hiljem kui mina, leidis ta, et peaksin aru saama, et mu kodumaal on paljugi muutunud - iseäranis ses suhtes, mis puudutab toetust dalai-laamale. Tema arvates kahaneb see kiiresti, eriti noore põlvkonna seas.
See oli väga huvitav seisukoht ühe kõrgema poliitikategelase suust, kes pealegi oli ametiasjus Pekingiga rohkesti kokku puutunud. Sellele vaatamata selgitasin, et ma ei muretse dalai-laama positsiooni pärast, vaid kuue miljoni inimese pärast, kes elavad okupeeritud Tiibetis. Siinkohal lisasin, et nii palju kui mina tean, on toetus dalai-laamale Tiibetis noorte seas suurem kui ealeski varem ning et mu pagulus on ühendanud tiibeti rahva niisugusel määral, nagu see pole kunagi varem võimalik olnud.
Me hoiame ikka veel kontakti, vaatamata eriarvamustele, ning mina hindan hr. Heathi tänaseni kui inimest, kes teab maailma asjust mõndagi. Ühtlasi aga olin ma rabatud, kui tõhusalt õnnestus Hiinal desinformeerida ja ära petta isegi niivõrd kogenud inimest nagu tema.

Huvitav nähtus umbes kahe viimase aastakümne jooksul on budismihuvi kiire kasv Lääne rahvaste juures. Ma ei omista sellele mingit erilist tähendust, kuigi olen muidugi väga rõõmus, et praegu olevat kogu maailmas üle viiesaja tiibeti budismi keskuse, paljud neist Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Olen ikka õnnelik, kui kellelgi on kasu budistlike meetodite omaksvõtust. Kui aga asi puudutab religioonivahetust, soovitan tavaliselt selle üle suurima hoolega järele mõelda. Uue religiooni juurde tormamine võib põhjustada teadvuses konflikte ja on peaaegu alati raske.
Kõigest hoolimata olen üksikutel juhtudel tseremooniaid läbi viinud ka neis paigus, kus budism on alles üsna uus - nende heaks, kes soovisid neis osaleda. Näiteks olen andnud Kalatshakra pühenduse rohkem kui ühes riigis väljaspool Indiat ja seejuures ei ole mu ajendiks mitte üksnes tiibeti elu- ja mõtteviisi arusaadavamaks tegemine, vaid ka seesmised pingutused maailmarahu heaks,

Kui juba jutt läks budismi levikule Läänes, siis tahan öelda, et olen uute usklike seas märganud kalduvust sektantlusele. See on täiesti väär. Religioonist ei tohi iialgi saada konfliktide allikat, veel üht inimkonda eraldavat tegurit.

Mina omalt poolt olen koguni osalenud teiste religioonide tseremooniatel suurest austusest nende pakutava võimaluse vastu teha inimesi õnnelikuks. Ning paljude mineviku ja ka kaasaja tiibeti laamade eeskuju järgides võtan õpetusi nii paljudest erinevatest traditsioonidest kui võimaiik. Sest kuigi tõele au andes on mõned koolkonnad pidanud soovitavaks õpetuse järgijail oma traditsiooni raames püsida, on inimestel alati olnud vabadus toimida, nagu nad heaks arvavad. Pealegi on tiibeti ühiskond ikka olnud salliv teiste inimeste uskumuste suhtes. Tiibetis oli peale õitsva islamiusuliste kogukonna ka hulk ristiusu misjoneid, millel lubati takistamatult tegutseda. Seepärast pooldan ma kindlalt liberaalset lähenemist. Sektantlus on mürk.

Mis puutub minu enda religioossesse teostusesse, siis püüan elu elada nn. bodhisattva ideaali järgides. Budistliku ettekujutuse kohaselt on bodhisattva buddhateel olija, kes pühendub tervenisti kõigi teiste elusolendite aitamisele kannatustest vabanemisel. Sõna bodhisattva võiks kõige paremini mõista, tõlkides bodhi ja sattva eraldi: bodhi tähendab tegelikkuse ülima loomuse mõistmist või tarkust ja sattva on olend, keda ajendab üleüldine kaastunne. Nõnda on bodhisattva ideaal püüd teostada lõpmatut kaastunnet lõpmatu mõistmisega. Et neid püüdlusi iseendale kergemaks teha, valisin budistliku munga tee. Tiibeti kloostrikorras on 253 mungareeglit (nunnadele 364) ja neid võimalikult täpselt järgides vabastan end paljudest elu kõverteedest ja muredest. Mõned neist reeglitest puudutavad peamiselt etiketti, näiteks kui kaugel kloostriülema taga peab munk kõndima; teised on seotud käitumisega. Neli põhivannet puudutavad lihtsaid keelde: nimelt munk ei tohi tappa, varastada ega valetada oma vaimsetest saavutustest. Samuti peab ta rangelt tsölibaati pidama. Kui ta üht neist reeglitest rikub, pole ta enam munk.

Mõnikord küsitakse minult, kas tsölibaadivanne on ikka tõesti soovitav, ja koguni, kas see üldse ongi võimalik. Piisab, kui öelda, et see tõotus ei seisne lihtsalt seksuaalsete ihade mahasurumises. Vastupidi, need soovid on vaja täielikult omaks võtta, et neid siis loogilise arutluse väel ületada. Edu korral on tulemus meele jaoks vägagi hüveline. Seksuaalsete soovide puhul on häda selles, et tegemist on pimeda ihaga. Ütlus "Ma tahan selle inimesega sugu teha" väljendab soovi, mis ei ole intellektuaalselt juhitud, nii nagu näiteks "Ma tahan maailmast vaesuse välja juurida" on intellektuaalselt juhitud soov. Pealegi pakub seksuaalsetele ihadele järeleandmine üksnes ajutist rahuldust.

Nagu ütles suur india õpetlane Nagardzhuna: "Kui sügeleb, siis süga ennast. Kuid sügelematus on parem kui ükskõik kui palju sügamist."

Mis minu igapäevastesse harjutustesse puutub, siis veedan vähemalt viis ja pool tundi päevas palvetes, mõtluses või õpingutes. Peale selle palvetan veel igal võimalikul vabal hetkel, näiteks söögi ajal ja reisil olles. Viimasel juhul on selleks kolm peamist põhjust: esiteks täidan sellega oma igapäevast kohust; teiseks aitab see kasulikult aega veeta; kolmandaks leevendab see hirmu! Kuid tõsisemalt võttes ei näe ma budistina vahet usuliste harjutuste ja igapäevaelu vahel. Usu teostamine on tegevus, mis nõuab kakskümmend neli tundi ööpäevas. On ju ka olemas palveid igasuguse tegevuse jaoks, alates ärkamisest, pesemisest, söömisest kuni isegi magamiseni välja. Tantrismiga tegelejatele on sügava une ja unenägude seisundis sooritatavad hajutused kõige olulisemad surmaks valmistumisel.

Kuid minule on kõige parem aeg hajutuste sooritamiseks varahommik. Siis on meel kõige värskem ja terasem. Sellepärast tõusen üles kella nelja paiku. Ärgates alustan päeva mantrate lugemisega. Siis joon kuuma vett ja võtan rohtu, misjärel teen pool tundi Buddhale tervituskummardusi. Sellel on kahesugune otstarve. Esiteks suurendab see pälvimusi (eeldades, et motivatsioon on õige) ja teiseks on see hea hommikuvõimlemine. Pärast kummardusi pesen end, ja samal ajal lausun palveid. Siis lähen tavaliselt välja jalutama, mille käigus loen jälle palveid kuni hommikusöögini kella veerand kuue paiku. Söömiseks on mul aega umbes pool tundi (söögikord on aga päris tugev) ja süües loen pühakirju.
Kella kolmveerand kuuest kaheksani tegelen mõtlusega, tehes pausi üksnes BBC kella poole seitsmeste uudiste kuulamiseks. Seejärel kella kaheksast keskpäevani uurin budistlikku filosoofiat. Kaheteistkümnest kuni lõunasöögini kell pool üks loen kas ametlikke dokumente või ajalehti, aga söögi ajal loen jälle pühakirju. Kell üks pärast lõunat lähen oma kabinetti, kus tegelen valitsus- ja muude asjadega ning annan audientse kuni kella viieni õhtul. Sellele järgneb taas lühike mõtlus ja palvetamine, niipea kui ma koju jõuan. Kui telerist tuleb midagi head, siis vaatan seda nüüd, enne kella kuuest teed. Lõpuks, pärast teejoomist, mille käigus ma jälle pühakirja loen, lausun kuni poole üheksa või üheksani palveid, siis heidan voodisse. Järgneb magus uni.
Muidugi esineb ka rutiinist kõrvalekaldeid. Mõnikord osalen hommikuti puudzhas või annan õhtupoolikul õpetusi. Kuid sellegipoolest tuleb mul igapäevaseid harjutusi, see tähenddab hommikust ja õhtust palvetamist ja mõtlust, üsna harva lühemaks kohandada.

Niisuguse kava taga on üsna lihtne ja loogiline põhimõte. Esimeses osas, kummardusi tehes "lähen varjupaika" Buddhasse, dharmasse ja sanghasse. Järgmine samm on bodhitshitta ehk heasüdamlikkuse arendamine. Seda tehakse nii, et esiteks tunnistatakse kõigi asjade püsitust ja teiseks mõistetakse olemise tõelist loomust, milleks on kannatus. Nende kahe kaalutluse alusel on võimalik arendada altruismi.

Altruismi ehk kaastunde esilekutsumiseks sooritan teatavaid harjutusi, mis tugevdavad armastust kõigi elusolendite, eriti oma nn. vaenlaste vastu. Näiteks tuletan endale meelde, et inimest ei tee minu vaenlaseks mitte tema ise, vaid ta teod. Käitumise muutudes võiks seesama isik kergesti saada mu heaks sõbraks.

Ülejäänud mõtlus puudutab shuunjat ehk tühjust, mille käigus keskendun vastastikuse sõltuvuse peenimale tähendusele. Ühe osa sellest hõlmab nn. jumalusejooga, lhä näldzhor, mille käigus kasutan erinevaid mandalaid, et kujustada ennast erinevate jumaluste järgnevusena. (Ometigi ei tule seda võtta viitena usule iseseisvatesse välistesse olenditesse). Nõnda keskendan oma meelt, kuni mu tähelepanu ei hõiva enam tajuorganitelt saadav informatsioon. Tegemist pole transiga, kuna mu meel on täiesti ärksas olekus, pigem on tegu puhta teadvuse harjutusega. Mida ma täpselt selle all mõtlen, on raske seletada - just nagu teadlasel on raske sõnades väljendada, mida tähendab termin aegruum. Ei keel ega igapaevakogemus ei saa päriselt edasi anda "puhta meele" kogemust. Piisab, kui öelda, et hajutus pole kergete killast. Kulub palju aastaid, et selles meisterlikkus saavutada.

Üks tähtsaid aspekte minu igapäevastes harjutustes on surmakujutelm. Minu meelest on kaks asja, mida saab elu jooksul surma suhtes teha. Te kas eelistate seda ignoreerida, millisel juhul teil võib õnnestuda vastav mõte piiratud ajaks minema peletada; või siis võite oma surma faktile näkku vaadata ja seda analüüsida ning püüda nõnda kannatusi, mida see paratamatult kaasa toob, miinimumini viia. Kummalgi viisil ei saa seda siiski päriselt ületada. Kuid budistina pean ma surma normaalseks eluprotsessiks, lepin selle kui tõsiasjaga, mis peab toimuma, kuni ma veel sansaaras olen. Teades, et ma surmast ei pääse, ei näe ma põhjust, miks sellega oma pead vaevata. Olen arvamusel, et surm on umbes nagu riiete vahetamine, kui vanad on katki kulunud. See pole iseenesest mingi lõpp. Ometi on surm etteaimamatu - keegi ei tea, millal ja kuidassee aset leiab. Seepärast on mõistlik võtta tarvitusele teatavad ettevaatusabinõud, enne kui see toimub.
Budistina usun ka, et surmakogemus ise on väga oluline. Just siis võivadki tekkida kõige sügavamad ja kasulikumad elamused. Seepärast lahkuvad paljud vaimsed õpetajad maisest eksistentsist (see tähendab surevad) mõtluses viibimise ajal. Säärastel juhtudel on tihtipeale nii, et nende keha hakkab lagunema alles hulk aega pärast kliinilist surma.

Minu vaimne "rutiin" muutub üksnes siis, kui ma mõneks ajaks üksindusse tõmbun. Neil puhkudel sooritan peale oma tavaliste igapäevaharjutuste ka erilisi mõtlusi. Need asendavad minu igapäevast mõtlust ja budistliku filosoofia uurimist hommikueine ja keskpäeva vahel. Need lükkan ma edasi pärastlõunaks. Pärast teejoomist ei ole enam mingeid muutusi. Kuid needki reeglid pole kindlad ja muutumatud. Vahel olen sunnitud välisel survel üksindusperioodi ajal riigiasjadega tegelema või isegi audientse andma. Sel juhul ohverdan uneaega, et kõik päevaplaani sisse mahuks.

Üksindusse tõmbumise eesmärgiks on võimaldada inimesel keskenduda täielikult seesmisele arengule. Reeglina on minu võimalused selleks väga piiratud. Mul on vedanud, kui leian aasta jooksul kaks nädalapikkust ajavahemiku, kuigi vahetevahel on mul õnnestunud eralduda ka umbes kuuks ajaks. 1973. aastal oli mul suur tahtmine võtta ette kolmeaastane üksindusperiood, kuid kahjuks asjaolud ei võimaldanud seda. Siiski tahaksin seda kunagi veel teha. Vahepeal pean aga leppima lühikeste akulaadimise perioodidega, nagu ma neid nimetan. Nädalast ei piisa, et tõsisemaid edusamme teha või mingil moel edasi areneda, kuid seda on küllaldaselt, et oma jõud taastada. Tegelikult on tarvis palju pikemaid ajavahemikke, et meelt mingilgi määral arendada. See on üks põhjusi, miks ma end vaimses arengus üsna algtasemel olijaks pean.

Peamisi põhjusi, miks mul on nii vähe aega üksinduses viibimiseks, on muidugi sagedased reisid, kuigi ma ei kahetse seda. Reisides on mul võimalik jagada kogemusi ja lootusi palju rohkemate inimestega kui muidu. Ja kui ma teen seda alati budistliku munga seisukohalt, ei tähenda see, et ma arvan, et ainult budismiga tegeldes võiksid inimesed endale ja teistele õnne tuua. Vastupidi, arvan, et see on võimalik isegi neil, kes pole üldse mingit usku. Toon budismi üksnes näiteks, sest kogu elu on tõestanud selle õigsust. Pealegi, olles kuuendast eluaastast peale munk, on mul sel alal juba mõningaid teadmisi.

Veel üks tiibeti kogemusvaldkond, mida ma väga tahaksin lasta teaduslikult uurida, on tiibeti meditsiinisüsteem. Kuigi see on enam kui kaks tuhat aastat vana ja pärineb erinevatest allikatest, muu hulgas ka Vana-Pärsiast, on selle põhimõtted tänapäeval üdini budistlikud. Too asjaolu annab sellele läänelikust arstiteadusest sootuks erineva ilme. Näiteks väidetakse siin, et haiguse algpõhjustajateks on rumalus, himu ja vihkamine.

Samal ajal aga peab ütlema, et isegi kui mingi põhimõte on omaks võetud, ei tähenda see, et kõik sellega seotu ka kehtib. Analoogiliselt oleks naeruväärne järgida iga Marxi või Lenini ütlust orjalikult, ilma kriitikata, eirates lausa silmnähtavalt asjaolu, et kommunism ei ole täiuslik süsteem. Alati tuleb olla äärmiselt valvas, kui käsitletakse valdkondi, millest meil puudub selge arusaamine. Siin muidugi tulebki apppi teadus. Peame ju midagi salapäraseks ainult siis, kui me seda ei mõista.

Seni on minu kirjeldatud uurimuste tulemustest kõigile osapooltele kasu olnud. Mõistan siiski, et need on olnud just niisama täpsed, kui täpsed olid nende saamiseks sooritatud katsed. Pealegi tean väga hästi, et kui midagi ei leita, siis see ei tähenda, et seda pole olemas. See tõestab lihtsalt, et katse käigus ei õnnestunud seda avastada.

Mulle jäi temast (st. Deng Xiaoping'ist) mulje kui võimekast inimesest. Nüüd paistab, et lisaks neile omadustele on ta ka päris arukas. Tema tuli esmakordselt välja mitme mõjuka lööklausega, nagu näiteks "Tõde tuleb otsida faktidest", "Ükskõik, kas kass on must või valge, peaasi, et hiiri püüaks", "Kui sinu nägu on inetu, siis pole mõtet vastupidist teeselda."

... nagu ütleb india vanasõna: "Kui madu on sind kord hammustanud, hakkad isegi köiejuppi kartma.

Kus iganes ma Moskvas ka ei käinud, igalpool nägin pinnapealse konformismi varjus sedasama veetlevust. See oli veelkordseks kinnituseks mu veendumusele, et mitte keegi mitte kusagil maailmas ei ihka teadlikult kannatusi.

Olen pärast seda veel kord Venemaal käinud (1987), kus leidsin rõõmuga, et üldine atmosfäär on järsult paremuse poole muutunud. See oli käegakatsutavaks tõendiks, et poliitiline vaadus on otseselt seotud inimeste enesetundega. Nüüd, kus oli võimalus oma tõelisi tundeid avaldada, olid nad tunduvalt õnnelikumad

.

Ometigi saab iga vähegi mõistlik inimene kindlasti aru, et kõva karistuse ähvarduse all ei avalda keegi oma negatiivseid seisukohti.

Kogu meie võitluse vältel ei muretsenud ma mitte iseenda, vaid oma kuue miljoni kaasmaalase õiguste, heaolu ja vabaduse pärast. Usun, et inimestele on kõige olulisem loovus. Veel usun, et loovuse teostamiseks on tarvis olla vaba. Mina olen paguluses vaba. Ja olles juba enam kui kolmkümmend aastat pagulane, olen ma selle väärtust mingil määral tundma õppinud.

Kui hiinlased tahaksid, võiksid nad oma tuhande miljoni inimesega kogu meie kuuemiljonilise tiibeti rahva minema maamunalt minema pühkida. Palju konstruktiivsem oleks, kui inimesed püüaksid oma oletatavaid vaenlaseid mõista. Palju kasulikum on õppida andestama, kui võtta kivi ja heita oma viha-objekti pihta, seda enam juhul, kui kiusatus on suur. Sest kõige halvemas olukorras on ka kõige suurem võimalus teha head nii endale kui teistele.
Ometi saan ma tegelikult aru, et enamuste inimeste jaoks on need sõnad ebareaalsed. Neilt on seda liiga palju nõuda. Mul pole õigust loota, et tiibetlased, kes elavad oma igapäevast elu nii kohutavalt rasketes tingimustes, suudaksid hiinlasi armastada. Nii et kuigi ma vägivalda iial ei andesta, lepin ma tõsiasjaga, et osaliselt on see vältimatu.

Seal ringi jalutades ei täheldanud ma mingeid mööndusi puuetega inimestele. Kord käisin ka saras, kus üks tööline jalgratast parandas. Köntides, mis tal pidalitõvest olid käte asemele jäänud, hoidis ta haamrit ja peitlit, tegutsedes nendega nii innukalt, et kippusin koguni arvama, et ta niisama suurustleb. Kuid tema vankumatu enesekindlus näitas selgesti, et innustamise ja õige töökorraldusega võivad isegi niisugused tõsiselt vigased inimesed säilitada eneseväärikuse ja leida tunnustust töötavate ühiskonnaliikmetena.

Siiski, kui mul üldse on mingeid poliitilisi eelistusi, siis olen arvatavasti pooleldi marksist. Mul pole midagi kapitalismi vastu, niikaua kui seda teostatakse inimsõbralikult, kuid mu religioossed uskumused kallutavad mind tunduvalt enam sotsialismi ja internatsiomalismi poole, mis on budismi põhimõtetega palju paremini kooskõlas. Teine asi, mis mind marksismi juures võlub, on väide, et inimene on üldkokkuvõttes ise oma saatuse eest vastutav. See peegeldab täpselt budistlikku arusaama.

Oma planeedi eest hoolitsemine on nagu kodu eest hoolitsemine. Kuna meie, inimesed, pärineme loodusest, siis pole meil mõtet looduse vastu mässu tõsta, seepärast ma ütlengi, et keskkonna küsimus pole usulist, eetilist ega moraalset laadi. Need on liigne luksus, me võime elada nendetagi. Kuid me ie saa ellu jääda, kui mässame looduse vastu.
Meil tuleb sellega leppida. Kui me viime looduse tasakaalust välja, siis jääb kannatajaks inimkond. Pealegi tuleb meil tänapäeval elavate inimestena tulevasi põlvesid silmas pidada: puhas keskkond on samahästi üks inimõigusi nagu teisedki. Seetõttu on meie kohuseks tagada, et annaksime tulvikku edasi vähemalt sama terve, kui mitte tervema maailma kui see, mille meie eest leidsime. See ei olegi nii raske ülesanne kui esmapilgul paistab, sest kuigi meie kui üksikisikute teovõimel on piirid, ei ole piiri sellel, mida võib saavutada ülemaailmse ühisjõupingutusega. Meie kui üksikisikute ülesanne on teha kõik, mis meie võimsuses, ükskõik kui vähe seda siis ka poleks. Kuigi toast lahkudes tule kustutamine võib tunduda tähtsusetu, ei tähenda see veel, et me ei peaks seda tegema.

Budistliku mungana aga ulatub mu hool kõigile inimpere liikmetele, ja mitte ainult neile, vaid üldse kannatavatele elusolenditele.
Ma usun, et seda kannatust põhjustab nõmedus ja et inimesed teevad iseenda õnne ja rahuldust taga ajades teistele haiget. Ent tõeline õnn tuleb sisemisest rahu- ja rahulolutundest, mida omakorda tuleb püüelda altruismi, armastuse ja kaastunde arendamise ning viha, isekuse ja ahnuse kaotamise läbi.

Mõne jaoks kõlab see võibolla naiivselt, kuid ma tuletaksin neile meelde, et millisest maailmajaost me ka ei pärine, põhiolemuselt oleme ikka needsamad inimesed. Me kõik püüdleme õnne poole ja püüame vältida kannatust. Meil on ühed ja samad põhivajadused ja -mured. Pealegi ihkame me, inimesed, kõik vabadust ja õigust määrata üksikisikutena iseenda saatust. Niisugune on juba inimloomus. Suured muudatused, mis toimuvad kõikjal maailmas Ida-Euroopast Aafrikani, on selle selged tunnused.

Samal ajal on ka probleemid, mida me tänapäeval kohtame - vägivallakonfliktid, looduse hävitamine, vaesus, nälg ja nii edasi -, peamiselt inimese enda tekitatud. Neid on võimalik lahendada, aga ainult inimlike jõupingutuste, mõistmise ja vendlustunde arendamise teel. selleks peame heatahtlikkusele ja tähelepanelikkusele tuginedes kasvatama endas üleüldist vastutustunnet üksteise eest ja ka planeedi eest, mis on meile kõigile ühine.

Kuigi olen leidnud, et minu usk - budism - on olnud suureks abiks armastuse ja kaastunde tekitamisel, olen veendunud, et neid omadusi võib igaüks endas arendada, olgu ta usklik või mitte. Usun ka, et kõik religioonid püüdlevad ühe eesmärgi, nimelt headuse arendamise ja kõigi inimeste õnnelikuks tegemise poole. Kuigi vahendid võivad paista erinevatena, on eesmärk sama.

 Pilte Tiibetist