|
40. "Tarkuse kehastus!" hüüdsime
üksmeelselt, tõstsime käed lae poole ja kinnitasime
vandega, et Hipparchos ja Aratos ei olnud inimesed, keda temaga
saaks võrrelda. Siis tulid aga juba orjad ja laotasid
asemete ette vaibad, millel olid kujutatud võrgud, kütid
jahiodadega ja terve jahivarustus. Me ei osanud veel midagi aimata,
kui väljas, trikliiniumi ees, tõusis hirmus lärm
ja ennäe! - juba hakkasidki sparta jahikoerad ümber
söögilaua lippama. Nende kannul toodi sisse serveerimislaud,
millele oli seatud vägev metsseamürakas, ja liiatigi
kübaraga. Hambus kõlkus tal kaks palmilehtedest punutud
korvikest, üks täidetud värskete, teine kuivatatud
datlitega. Väikesed koogitaignast põrsakesed ümberringi,
kes nagu trügisid nisade poole, andsid mõista, et
on serveeritud emis. Need olid nimelt võõruskingid
peolt kaasaviimiseks.
Muide, metssiga ei tulnud tükeldama too Haki, kes oli nuumkanu
lahti lõiganud, vaid habemega mehekolakas, vitsapundid
jalgade ümber seotud ja seljas lühike kirev jahimantel.
Tõmmanud noa, lõi ta selle metsseale hoogsalt külje
sisse ja ühe hoobiga lendasid välja rästad. Liimiste
ritvadega linnupüüdjad olidki endid juba valmis seadnud
ja püüdsid trikliiniumis ringi lendavad linnud hetkega
kinni. Kui siis Trimalchio oli käskinud igale külalisele
ühe rästa anda, jätkas ta:
"Näete nüüd, missuguseid toredaid tõrusid
see metspõrsas toiduks oli tarvitanud!"
kohe asusid ka poisid korvikeste juurde, mis metsseal hambus
rippusid, ja jaotasid värsked ja kuivatatud datlid külaliste
vahel võrdselt.
41. Mina, kes ma olin omaette tagasi tõmbunud, murdsin
vahepeal kõvasti pead ja püüdsin ära arvata,
mispärast see siga siia mütsiga oli ilmunud. Kui ma
kõik vigurid olin läbi mõtelnud, jätkus
mul julgust tollelt oma vahemehelt selgitust küsida selle
kohta, mis mind vaevas. Too aga kostis:
"Seda võib sulle ju su origi ilma pikemata ära
seletada, see pole mingi mõistatus, vaid selge asi. Selle
metssea siin, mille ta eile pidusöögi naelaks oli määranud,
saatsid külalised tagasi: järelikult tuleb ta täna
uuesti peolauale kui vabakslastu."
Ma needsin oma nürimeelsust ega esitanud enam ühtegi
küsimust, et minust ei arvataks, nagu poleks ma kunagi heas
seltskonnas lõunastanud.
Vestlesime just sellest, kui keegi eefeu- ja viinamarjaväätidesse
mähitud nägus poiss, kes end kord Bromioseks, kord
jälle Lyaioseks ja Euhioseks tunnistas, korvikesega viinamarju
ringi kandis ja hästi kimeda häälega oma isanda
luuletuse esitas. Trimalchio pööras end hääle
suunas ja ütles:
"Dionysos, sa pead vaba olema!"
Nooruk kahmas metssealt mütsi ja pani selle endale pähe.
Siis lisas veel Trimalchio:
"Nüüd ei hakka te enam eitama seda, et mul on
olemas isegi isa Liber."
Me kiitsime Trimalchio sõnu ja lausa katsime suudlustega
seal ringi kõndiva poisi.
Pärast seda rooga tõusis Trimalchio potileminemiseks.
Türannist lahti ja vabadus käes, hakkasime külalistevahelist
vestlust üles võtma.
Alustajaks oli Damas, kes nõudis endale suure karika täie
veini ja ütles:
"Mis on päev? Mitte midagi! Vaevalt jõuad end
ümber pöörata, juba ongi öö käes.
Seepärast teed kõige paremini, kui lähed voodist
otseteed söögilauda. Ja päris kenake külm
on praegugi. Saungi ajas naha vaevu soojaks. Kuum jook on aga
riidesooja eest. Mina olen juba kruuside kaupa rüübanud
ja kõvasti kumamisi. Vein on mulle pähe hakanud."
42. Seleucus haaras nüüd jutulõnga enda kätte
ja ütles:
"Mina ennast iga päev ei pese. Saun, see on üks
vanutaja ja veel on hambad; ja nii me süda muutubki iga
päevaga vedelamaks. Kui ma olen aga potitäie meeveini
hinge alla visanud, siis ma ainult vilistan külma peale.
Täna ma ei saanud üldse sauna minnagi, olin matustel.
See kena mees, va tubli Chrysanthus, laskis tossu välja.
Veel üsna hiljuti kõnetas ta mind tänaval. Mul
on praegugi niisugune tunne, et räägin temaga. Oh häda,
häda! Kõnnime ringi nagu täispuhutud nahklähkrid.
Me oleme vähem väärt kui kärbsed, sest isegi
kärbestel on mõni hea omadus; meie pole aga mitte
paljast veemulligi väärt. Ja mine sa tea, kui ta poleks
nii närb olnud! Viis päeva ei võtnud ta tilkagi
vett ega raasugi leiba suu sisse - ja nii ta läkski sinna,
kuhu kõik. Hukatuseks said talle arstid, või õigemini
küll kuri saatus. Ega arst ju midagi muud olegi kui hingetrööst.
Sellest hoolimata oli kena matus, päris surnukanderaami
ja heade vaipadega. Vägevasti itketi teda taga - oli ta
ju ka mitu orja vabaks lasknud. Isegi tema naine nuttis, mis
sest, et õelusest. Aga mida ta veel siis oleks teinud,
kui Chrysanthus temaga nii hästi poleks ümber käinud?
Jah, naine jääb naiseks, kulli sugu! Mitte kellelgi
ei maksa neile head teha; õige oleks nad kaevu visata.
Kuid vana arm ei roosteta."
43. Ta muutus tüütuks ja Phileros hüüdis:
"Kõnelgem elavatest! Tema juba sai, mis ta väärt
oli: elas ausalt ja suri auga. Mille üle peaks ta kurtma?
Ta alustas ju puupalja poisina ja oli valmis ka veerandassi hammastega
sita seest välja tirima. Nõnda ta aina paisus ja
paisus just nagu meekärg. Ma usun, Herculese nimel, et ta
jättis endast maha terve miljoni, ja kõik puha sularahas.
Kui aga asja kohta tõtt öelda - mina olen koera keelt
söönud, nagu öeldakse - siis oli ta ropu suuga,
igavene pläraja, lausa nuhtlus, mitte inimene. Vend oli
tal aga vahva mees: sõpradele sõber, helde käega
ja peenikese lauaga. Algul oli seegi nagu katkutud vares, kuid
esimene viinamarjasaak seadis tal kodinad kohale: ta müüs
ju veini nii kõva hinnaga, nagu talle meeldis. Ja mis
tal nina päris püsti ajas, oli pärandus, mille
ta sai; sellest napsas ta küll rohkem, kui talle tegelikult
jäetud oli. Ja seesama tohman kandis omaenda venna peale
viha ja jättis perekonna vara kellelegi võhivõõrale.
Kaugele põgeneb see, kes omaste eest põgeneb. Tema
ju kuulas oma orjasid nagu oraakleid, ja need talle põõna
panidki. Kunagi ei tee õigesti see, kes otsekohe kõike
usub, eriti aga veel siis, kui ta kaupmees on. Tõsi on
küll, et kuni surmani oskas ta elu maitsta, ja elu jagas
talle oma ande, mitte tühje lubadusi. Ta oli lausa õnnelaps,
tema käes muutus tinagi kullaks. See polegi nii raske, kui
kõik klapib. Mis sa arvad, kui palju aastaid tal turjal
oli? Üle seitsmekümne! Aga kõva oli ta nagu
sarv, kõrgest east hoolimata hästi säilinud,
ronkmustade juustega. Mina tundsin seda meest ammust aega, ja
tiiraseks jäi ta viimse tunnini. Ma arvan, et ta oma majas
isegi koeralitat puutumata ei jätnud. Ka poiste peale oli
ta maias - lihtsalt igal alal meister. Mina ei pane talle seda
pahaks, see oli ka kõik, mis ta siit elust sai."
44. Seda rääkis Phieros, järgmist aga Ganymedes:
"Teie jutustate niisuguseid lugusid, mis maasse ega taevasse
ei puutu. Samas ei hooli aga keegi sellest, mis mure viljahindade
pärast meid pureb. Herculese nimel! Täna ei suutnud
ma leivatükikestki leida. Ja põud aina kestab! Juba
aasta otsa nälgime. Ediilid - et nad kärvaksid! - mängivad
pagaritega kokku: sina mulle, mina sulle. Nõnda kannatavadki
väikesed vennad puudust, need õgihobud elavad aga
kogu aeg nagu saturnaalide ajal.
Oh oleksid meil veel alles kõik need lõvid, keda
ma siis siit eest leidsin, kui ma olin just Aasiast tulnud! Jah,
see oli alles elu! Jahud-herned olid odavad, ja need lõvid
tagusid nondel lontrustel larhvid nii segi, nagu oleks Jupiter
ise nende peale vihastanud. Ma mäletan Safiniust. Tollal
- mina olin alles poisike - elas ta vana võiduvärava
juures; ta polnud inimene, vaid pipar! Kuhu tema jalg astus,
seal jäi must maa järele. Kuid õiglane oli ta
ja tema peale võis kindel olla. Sõbrale sõber,
kellega võis ka pimedas julgesti näpumängu mängida.
Kuidas ta veel kuurias kõik ükshaaval läbi võttis!
Tema ilutsema ei hakanud, ütles otse välja, mida mõtles.
Kui ta foorumil esines, siis paisus ta hääl nagu pasun.
Seejuures ei higistanud ega sülitanud ta kunagi; ma arvan,
et temas oli midagi aasialikku. Ja kui lahkelt ta vastas igale
tervitusele! Ta teadis meid kõiki nimepidi, just nagu
üks meie hulgast. Tol ajal oli vilja nagu raba. Kui sa assi
eest leiba ostsid, siis ei jõudnud kahe mehega ära
süüa. Nüüd aga olen näinud leiba, mis
on väiksem kui härja silm. Oi, oi, ja iga päevaga
läheb asi kehvemaks! See pesa teeb kõvasti vähikäiku.
Aga miks me üldse peame säärast ediili, kes pole
kolme rosinatki väärt, ja kes ühest assist rohkem
peab kui meie elust? Nii ta lööbki kodus lusti ja saab
iga päevaga rohkem raha, kui teisel perel üldse varandust.
Küll ma juba tean, mille eest ta tuhat kuldteenarit sai!
Kui meil munad alles oleksid, siis tal küll nii mõnus
poleks. Aga praegu on ju inimesed niisugused: kodus lõvid,
väljas rebased. Mis minusse puutub, siis olen ma juba kõik
oma kaltsud nahka pannud, ja kui praegused viljahinnad püsivad,
siis pean oma hüti ka maha müüma. Mis veel tulevik
tuua võib, kui jumalad ega inimesed sellele pesale armu
ei heida! Nii tõesti, kui ma tahaksin oma perest rõõmu
tunda, niisama arvan ma ka, et kogu see häda on tulnud jumalatelt.
Mitte keegi ei pea ju enam taevast taevaks, mitte keegi ei tunnista
paastupäevi, mitte keegi ei hooli Jupiterist tuhkagi; kõik
pigistavad aga silmad kinni ja arvavad oma varandust kokku. Vanasti
läksid suursugused naised paljajalu, valla päästetud
juustega ja puhta hingega mõnele künkale ja nurusid
Jupiterilt vihma välja. Ja kohe hakkaski sadama nagu oavarrest:
kas kohe või mitte iialgi. Ja kõik tulid tagasi
koju, läbimärjad nagu kassid. Nüüd on aga
jumalad oma jalad villade sisse mähkinud, sest meie ei usu
enam nendesse. Põllud on söödis..."
45. "Ma palun sind," ütles selle koha peal
lapikanga-kaupmees Echion, "räägi selgemini! "Kord
nii, kord naa," nagu ütles talumees, kes oli oma kirju
sea ära kaotanud. Mida täna ei ole, see tuleb homme:
niimoodi käib elu! Herculese nimel, ei võiks ju nimetada
ühtki maad paremaks meie kodumaast, kui siin ka inimesi
oleks. Aga ta on praegu hädas, ja mitte tema üksi.
Me ei tohi nii hellikud olla; lõpuks on taeva all ju igal
pool keskkoht. Kui sa kuskil mujal ka oleksid olnud, siis ütleksid
sa, et siin jalutavad praetud põrsad ringi. Mõtle
ainult: kolme päeva pärast pakutakse meile pühade
puhul suurepäraseid vaatemänge. See pole tavaline gladiaatorite
kamp, peaaegu kõik on vabakslastud. Meie Titus on laia
joonega ja peale selle tulipea: nii või naa, aga kindlasti.
Ma olen tal nimelt majasõber; tema ei tee midagi pilla-palla.
Ta kavatseb anda parimad relvad; ei mingisugust pagemist, vaid
verine taplus keset areeni, et kogu amfiteater näeks. Ja
tal on, kust võtta: talle jäeti päranduseks
kolmkümmend miljonit sestertsi; isa sai tal õnnetult
surma. Kui ta nelisada tuhat ära kulutab, ei anna see end
tema varanduse juures üldse tunda, aga ta nimi jääb
igavesti püsima. Tal on juba omajagu kutte, üks naisvõidusõitja
ja Glyco varahoidja, kes tabati just siis, kui ta oma majaemandaga
lõbutses. Küll sa näed, kuidas rahvas end sellesse
sarvekandjate ja armukeste tülisse segab. Glyco aga, ise
igavene könn, andis varahoidja kiskjate ette heitmiseks.
See tähendab ju ennast ise naeruväärseks teha.
Milles ori siis süüdi on? Tema teeb seda, mida kästakse.
Ennem oleks juba see ööpott ära teeninud, et härg
talle tuule alla teeks. Aga kes ei saa eeslit peksta, see peksab
sadulat. Kuidas küll Glyco üldse arvas, et too Hermogenese
tütrenärakas asja hea lõpuni viib? Hermogenes
võis lendaval kullil küüned maha lõigata;
ega siis käbi kännust kaugele kuku. Glyco, Glyco on
end koos suguseltsiga täis tõstnud; seda häbiplekki
kannab ta, niikaua kui elab, selle võib üksnes surm
kustutada. Kuid igaüks maksab oma vigade eest. Muide haistan
ma endale ja oma perele nina peale kahte teenarit, sest Mammea
kavatseb meile pidusöögi anda. Kui ta seda tõesti
teeb, siis kisub ta Norbanuselt igasuguse poolehoiu. Olgu teil
teada, et ta võidab tema täiel purjel. Ja tõepoolest,
mida head see Norbanus meile on teinud? Tõi välja
armetud vanusest nõdrad gladiaatorid, puhu korraks peale
- ja kukuvad ümber; mina olen isegi paremaid bestiaariusi
näinud. Ta tappis ju mingeid varjumängu-ratsanikke,
neid oleks võinud kodukikasteks pidada: üks oli nagu
lombakas eesel, teine lääpjalg, kolmas ehmatas enda
surnuks, kui surnut nägi, kellel kõõlused
olid läbi raiutud. Ainuke, kellel veidi hoogu sees, oli
traaklane; see võitles koguni eeskirjade kohaselt. Ühe
sõnaga - kõik said lõpuks nahutada; rahva
poolt kuulsid nad veel: "Tõmmake neile!" Lausa
selga plagamine! Ja Norbanus veel ütleb: "Ma andsin
ju sulle tsirkusemänge"! Ja mina jälle plaksutasin
sulle! Võta kokku, mina andsin sulle rohkem, kui sinu
käest sain. Käsi peseb kätt.
46. Mulle näib, Agamemnon, sa tahad ütelda: "Mida
see tüütus siin targutab?" Eks ma seepärast,
et sina, kes sa rääkida võiksid, mitte midagi
ei räägi. Sa ei ole meie mesti ja seepärast sa
naeradki vaeserahva juttude üle. Me teame, et sa oled suurest
õpetatusest narriks läinud. Aga mis sellest! Ehk
saan su mõni päev niikaugele, et tuleb maale ja vaatad
ka meie onnidesse? Küll me leiame, mida hamba alla panna
- kanapoja ja mune ikka saab. Meil pole seal viga midagi, ehkki
halvad ilmad tänavu kõik tuksi panid. Niipalju me
ikka leiame, et kõhu täis saame. Ja seal kasvab sul
ka õpilane - minu jõnglane. Ta oskab juba neljaga
jagada; kui suuremaks kasvab, siis on sul orjahingeke alati käepärast.
Kui tal raas vaba aega on, siis ta oma pead kirjutustahvli kohalt
ei tõsta. Ta on nutikas poiss ja heast puust, mis sest,
et lindude järele haige. Ma olen tal juba kolm vinti vagaseks
teinud, ütlesin talle aga, et nirk on nad kinni pistnud.
Kuid tema leiab jälle midagi muud tühja-tähja;
kõige rohkem meeldib talle maalimine. Muuseas on ta kreeka
keeles juba jalad maha saanud ja ka ladina keele peale hakkab
tal kenakesti isu tõusma, olgugi et ta õpetaja
on endast liiga heal arvamisel ega püsi ühe koha peal
paigal. Kui ta tuleb, siis andku mina raamatud, aga vaeva näha
ta ei taha. Üks teine õpetaja on veel ka, mitte just
tark, kuid nii püüdlik, et õpetab rohkem, kui
ise teab. Pidupäevade ajal on tal kombeks meile tulla, ja
rahul on ta kõigega, mis talle antakse. Ma ostsin nüüd
poisile mõned rubrikaatraamatud, sest ma tahan, et ta
koduseks tarbeks natuke seadusi nuusutaks. See värk annab
ju ka alati leiba. Kirjatarkusega on teda juba küllalt võõbatud.
Kui ta alt ära hüppab, siis lasen talle mõnda
ametit õpetada: kas siis habemeajajaks või turukupjaks
või - veelgi etem - advokaadiks. Selle ameti võib
talt ainult Orcus ära võtta. Sestap ma raiun talle
iga päev: "Mu esmasündinud poeg, usu mind: kõik,
mis sa õpid, õpid sa endale. Vaata advokaat Phileroni:
kui ta poleks õppinud, siis seisaks tal praegugi näljasurm
suu ääres. Äsja, äsja veel tassis ta oma
kaelas kaubakandamit ringi, nüüd aga kipub juba Norbanuselegi
külge. Teadmised on varandus, ja ametimees ei sure iialgi
nälga.""
47. Seesuguseid jutte nad puhusid, kuni Trimalchio tagasi
tuli; ta pühkis otsaesist, pesi käsi lõhnaõliga
ja ütles pärast väikest pausi:
"Vabandage mind, sõbrad! Kõht polnud mul juba
mitu päeva läbi käinud. Arstidki on nõutud.
Õunakoored ja äädikas leotatud männivaik
olid mulle ikkagi kasuks. Ma loodan siiski, et tal tuleb endine
häbitunne tagasi. Igatahes, kui mul seal kõhus jõriseb,
võiks arvata, et seda teeb härg. Niisiis, kui keegi
teist tunneb vastavat vajadust, ärgu ta häbenegu. Mitte
keegi meist pole umbseks sündinud. Minu arvates ei saa maailmas
suuremat piina olla kui see kinnipidamine. Üksnes seda ei
saa isegi Jupiter keelata. Mis sa naerad, Fortunata? Ise aga
ajad mul ühtevalu sellega öösel une pealt ära.
Pole ma keelanud ka siin trikliiniumis kellelgi teha, mis talle
meeldib; arstidki keelavad kinnipidamise ära. Ja kui midagi
rohkemat peaks tulema, siis on väljas kõik valmis
seatud: vesi, potid ja muu pudi-padi. Uskuge mind, see aur läheb
peaajusse ja ujutab terve keha üle. Ma tean, et paljud mehed
on niiviisi otsa saanud, sest nad ei tahtnud endale tõtt
tunnistada."
Me tänasime teda vastutulelikkuse ja lahkuse eest ja taltsutasime
seepeale oma naeru hoogsa trimpamisega. Me ei teadnudki, et oleme
oma peoga alles poole peal, ja, nagu öeldakse, jätkame
tõusvas joones.
Kui siis laud oli koristatud, toodi trikliiniumi kolm valget
siga, ehitud päitsete ja kellukestega. Teataja ütles,
et üks neist on kahene, teine kolmene ja kolmas juba kuueaastane.
Arvasin, et nüüd astuvad ette veiderdajad ja sead hakkavad
mitmesuguseid kunsttükke tegema, nagu see tavaliselt avalikel
väljakutel toimub. Kuid Trimalchio hajutas selle lootuse,
öeldes:
"Missugust neist te nüüd kohe siin laual näha
tahate? Kukkesid, raguusid ja muud seda seltsi kurba värki
teevad maamatsid; minu kokad on aga harjunud terve mullikagi
katlas küpseks tegema."
Otsekohe käskiski ta koka kohale kutsuda ja meie valikut
ära ootamata kõige vanema sea ära tappa. Siis
küsis ta valju häälega:
"Mitmendast dekuuriast sa oled?"
Kui kokk vastas, et neljakümnendast, jätkas ta pärimist:
"Kas ostetud või selles majas sündinud?"
"Ei seda ega teist," vastas kokk. "Minu jättis
sulle Pansa oma testamendiga."
"Vaata siis, et sa oma töö hoolega teed!"
lisas Trimalchio. "Kui mitte, siis käsin su kiirkäskjalgade
dekuuriasse üle viia!"
Ja kokk, kellele isand oma vägevust meelde oli tuletanud,
viis sea kööki.
48. Trimalchio aga silmitses meid lahke pilguga ja ütles:
"Kui teile see vein ei meeldi, siis käsin teist tuua;
peaasi, et ta teile hea maitseb. Tänu jumalate armulikkusele
ei osta ma midagi; kõik see, mis siin täna paneb
suu vett jooksma, on pärit mu linnalähedasest majapidamisest,
mida ma seni veel näinudki pole. Kõneldakse, et tal
olevad ühised piirid Tarracina ja Tarentumi omadega. Nüüd
ma tahan oma põllukestele veel Sitsiilia liita, et saaksin,
kui isu tuleb, oma valduste kaudu Aafrikasse sõita. -
Aga jutusta meile, Agamemnon, mis kontroversiaga sa täna
esinesid. Kuigi ma kohtuasju ei aja, olen siiski oma tarbeks
kirjatarkust õppinud. Ja ära pea mind uurimistöö
põlgajaks! Mul on kaks raamatukogu, üks kreeka, teine
ladina oma. Ole siis armas, räägi mulle oma kõne
teemast!"
Agamemnon sai ainult öelda:
"Vaene ja rikas olid vaenlased," kui Trimalchio vahele
segas:
"Vaene? Mis asi see on?"
"Väga teravmeelne!" tähendas Agamemnon ja
jutustas mingi kontroversia. Seepeale ütles Trimalchio:
"Kui niisugune lugu on tegelikult juhtunud, siis pole see
kontroversia; kui seda aga juhtunud ei ole, siis pole ta mitte
midagi."
Selle ja kõik muu võtsime vastu kõige tormakamate
kiiduavaldustega.
"Kallis Agamemnon," jätkas Trimalchio, "ütle
mulle, kas sa tead Herculese kahtteist vägitööd
või seda lugu Ulixesest, kuidas kükloop talt pöidla
tangidega ära rebis? Mina lugesin seda Homerosest juba lapsepõlves.
Ma olen veel oma silmaga näinud Cumae sibülli pudeli
sees rippumas; kui lapsed talt küsisid: "Sibüll,
mida sa tahad?", vastas ta: "Ma tahan surra.""
49. Trimalchio polnud jõudnud veel kõike välja
pasundada, kui kandik tohutu suure seaga laua hõivas.
Me olime niisugusest kiirusest rabatud ja vandusime, et nõnda
kähku pole võimalik isegi kohikukke pehmeks hautada;
seda enam, et see põrsas paistis meile tunduvalt suurem,
kui oli olnud veidi aja eest too metssiga.
Trimalchio aga vahtis seda aina terasemalt ning terasemalt ja
käratas siis:
"Mis! Mis! Seal pole sisikonda välja võetud!
Ei ole tõesti, Herculese nimel! Kutsuge, kutsuge kokk
siia!"
Kui kokk kurvalt söögilaua juurde tuli ja ütles,
et oli sea lahti lõikamata unustanud, möirgas Trimalchio:
"Kuidas? Unustasid? Kas sa arvad, et seda võib unustada
nagu pipart või köömneid? Riided seljast!"
Aega viitamata kistigi kokal riided seljast ja kurvalt seisis
ta kahe timukaselli vahel. Siis hakkasid kõik tema eest
paluma ja ütlesid:
"Seda juhtub ikka. Palume sind, anna talle andeks! Kui ta
aga veel nõnda teeb, siis ei palu mitte keegi meist tema
eest."
Mina, täis julmimat rangust, ei suutnud end pidada ja kummardusin
Agamemnoni kõrva juurde:
"See ori peab olema lausa viimane lontrus! Kes siis unustab
seal sisikonna välja võtmata! Herculese nimel, mina
ei annaks talle ka siis andeks, kui ta selle oleks unustanud
kala puhul!"
Kuid Trimalchio toimis teisiti; tema nägu muutus uuesti
lahkeks ja ta ütles:
"No olgu, kui sul nii halb mälu on! Lõika ta
siis siin meie silma all lahti!"
Kokk pani tuunika uuesti selga, haaras noa ja lõikas sea
kõhu väriseva käega siit-sealt lõhki.
Ja sedamaid hakkas nendest sisselõigetest, mis raskuse
survel laienesid, praevorste ja mauke välja valguma.
50. Teenijaskond laskis seepeale oma algatusel kõlada
aplausil ja hüüdis: "Elagu Gaius!", kokka
aga autasustati tubli joomapoolisega ja hõbedase krooniga;
peeker ulatati talle koguni korintose vasest liual. Kui Agamemnon
seda lähemalt silmitses, ütles Trimalchio:
"Mina olen ainus, kellel on ehtsat korintose vaske."
Tema üldist ülbust arvestades ootasin teda ütlevat,
et nõud tuuakse talle otse Korintosest. Tema tegi aga
veel peenemalt ja seletas:
"Sa tahad ehk küsida, mispärast minul üksi
on ehtsat korintose vaske? Väga lihtne: vasekaupmeest, kelle
käest ma ostan, kutsutakse Corinthoseks. Mis muu siis veel
on korintose vask, kui mitte see, mis tuleb Corinthose käest?
Ärge arvake, et ma rumal olen! Ma tean väga hästi,
kust see korintose vask pärit on: kui Ilion oli vallutatud,
laskis Hannibal, va kaval mees ja suur võrukael, kõik
vasest, kullast ja hõbedast kujud tuleriidale kanda ja
pistis selle põlema; kõigest kokku saigi üks
vasesegu. Nõnda siis võtsidki kullassepad seda
segu ja valmistasid nappasid, liudasid ja kujukesi. Niiviisi
ongi korintose vask tekkinud: kõigest kokku sai üksainus,
ei see ega teine. Te andestate mulle, kui ma ütlen, et mina
eelistan klaasi; see vähemalt ei haise. Ja kui ta katki
ei läheks, siis meeldiks ta mulle kullastki rohkem; oma
praegusel moel pole ta aga suuremat väärt.
|