|
51. Oli siiski üks meister, kes tegi klaaskarika,
mis ei purunenud. Muidugi lasti ta oma kingitusega keisri juurde;
ta tegi seal, nagu ulataks ta karikat keisrile, aga viskas selle
hoopis kivipõrandale. Keiser kohkus muidugi koledasti.
Klaassepp võttis karika maast üles - oli teine mõlkis
nagu vasknõu -, tõmbas siis põuest väikese
vasara ja seadis karika rahumeeli korda. Kui ta sellega valmis
oli, arvas ta, et oligi Jupiteril hõlmast kinni saanud,
eriti veel pärast seda, kui keiser küsis, et kas keegi
teine veel tunneb niisugust klaasnõude valmistamise viisi.
Aga võta näpust! Niipea kui ta oli ütelnud ei,
käskis keiser tal pea maha raiuda. Sest kui see saladus
oleks teatavaks saanud, siis poleks kuld nüüd enam
kõntsagi väärt.
52. Hõbeda peale olen ma ka lausa maias. Suuri urnpeekreid
on mul saja ümber: ühel on, kuidas Kassandra oma poegi
tapab - surnud poisid lamavad seal nii, et neid võiks
elusateks pidada. Siis on mul tuhat kõrvadega ohverdamisnõu,
mis jättis mu patroonile Mummius; seal paneb Daidalos Niobet
Trooja hobuse sisse. Hermerose ja Petraitese võitlused
on mul ka pokaalidel, kõik hästi rasked. Oma teadmisi
ei müü ma ära ühegi raha eest."
Kui ta seda oli ütelnud, pillas üks ori peekri maha.
Trimalchio vaatas talle otsa ja ütles:
"Kähku! Peksa ennast ise, oled igavene kobakäpp!"
Poiss kiskus kohe suu viltu ja hakkas paluma, Trimalchio aga
lausus:
"Mis sa mind palud? Just nagu mina sulle midagi teeksin!
Annan sulle nõu: palu iseenda käest, et sa enam niisugune
kobakäpp ei oleks!"
Lõpuks andis ta meie palvetele järele ja laskis poisi
minema...
Siis hüüdis Trimalchio:
"Vesi välja, vein sisse!"
Võtsime naljamehe teravmeelsuse aplausiga vastu, eelkõige
Agamemnon, kes teadis, missuguste teenete eest uuesti peosöömingule
kutsutakse.
Saanud kiita, jõi Trimalchio muide järjest rõõmsamalt
ja oli päris täis jäämas, kui ütles:
"Kas siis keegi teist ei palu minu Fortunatat, et ta tantsiks?
Uskuge mind: mitte keegi ei tõmba kordaksit paremini kui
tema!"
Ise tõstis ta käed pea kohale ja matkis näitleja
Syrust, kõik orjad aga laulsid kooris: "Madeia, perimadeia!"
Ta oleks ka ruumi keskele läinud, kui Fortunata poleks talle
midagi kõrva sosistanud; ma usun, et ta ütles Trimalchiole,
et niisugune veiderdamine ei lähe kokku tema väärikusega.
Pole ma küll eales näinud sellist heitlikkust: nimelt
kartis ta kord Fortunatat, kord jälle lõi välja
tema enda loomus.
53. Selle tantsukihu lõikas lausa läbi sekretär,
kes luges nagu "Acta diurnast" ette: "Seitsmendal
päeval enne augusti kalende: Cumae mõisas, mis kuulub
Trimalchiole, sündis kolmkümmend poissi ja nelikümmend
tüdrukut. Põldudelt aitadesse veetud viissada tuhat
külimittu nisu, välja õpetatud viissada künnihärga.
Samal päeval: risti löödud ori Mithridates, kes
rääkis häbematuid sõnu meie Gaiuse geeniuse
kohta. Samal päeval: saadetud varakambrisse kümme miljonit
sestertsi, kuna neid ei olnud võimalik kasu kandma panna.
Samal päeval: tulekahju Pompeianuse aedades, alguse sai
rentnik Nasta majast."
"Mis?" hüüdis Trimalchio. "Millal mulle
Pompeianuse aiad ära osteti?"
"Möödunud aastal," vastas sekretär,
"ja seepärast pole nad veel arvele võetud."
Trimalchio muutus vihast kahvatuks:
"Kui mulle tulevikus veel mõisaid ostetakse ja kui
ma sellest kuue kuu jooksul teada ei saa, siis keelan nende võtmise
minu arvele."
Nüüd loeti ette valitsejate korraldused ja metsavahtide
testamendid; nendes oli Trimalchio eriklausliga pärimisõigusest
ilma jäetud. Seepeale tuli rentnike nimekiri; siis see,
et keegi öövaht oli minema kihutanud oma vabakslastust
naise, kui oli viimase tabanud saunamehe kambrist; ülemteener
oli pagendatud Baiaesse ja üks varahoidja kohtulikule vastutusele
võetud; oli peetud kohtuprotsess kahe kammerteenri tüli
lahendamiseks.
Viimaks tulid trikliiniumi ekvilibristid. Üks mage tohman
võttis redelitega platsi sisse, käskis poisijõnglasel
üles ronida ja ülemisel pulgal laulu saatel tantsu
lüüa. Siis pidi ta veel läbi põlevate rõngaste
hüppama ja hammastega ühe amfora üles tõstma.
Seda kõike imetles Trimalchio üksipäini ja ütles,
et see olevat tänamatu kunst. Üldse olevat siin ilmas
ainult kaks asja, mida ta väga hea meelega jälgivat:
ekvilibristid ja sarvepuhujad. Kõik muu - loomad ja muusika
- olevat selge vastikus.
"Ma ostsin endale komödiantide trupi," ütles
ta, "kuid ma lasen neil parem atellaane etendada, ja oma
koori flöödipuhujal käskisin ladina viise mängida."
54. Vaevalt oli ta seda ütelnud, kui poiss talle redelilt
selga kukkus. Orjad tõstsid hädakisa ja külalised
ei jäänud neist maha; muidugi mitte selle armetu inimesehakatise
pärast - kõik oleksid hea meelega näinud, et
ta oma kaela oleks murdnud -, vaid pidusöögi halva
lõpu pärast; oleks tulnud ju võõrast
surnut taga nutma hakata. Kui Trimalchio ise raskelt oiates ka
oma käsivarre kohale kummardus, nagu oleks see viga saanud,
jooksid kohale arstid, esimeste seas Fortunata, juuksed sassis
ja peeker käes, ise kisendades: "Oh ma vaene! Oh ma
õnnetu!" Poisike aga, kes redelilt alla oli kukkunud,
sibas juba tükk aega meie jalgade vahel ringi ja palus halastust.
Mul oli hästi paha tunne, et nende palvetega nagu janditatakse
ja mingit ootamatust ette valmistatakse. Polnud ju veel meelest
läinud see kokk, kes oli unustanud seal sisikonna välja
võtmata. Nõnda siis hakkasin ma hirmuga trikliiniumis
ringi vahtima, kas ei lükata läbi seina siia mõnda
seadeldist, eriti veel siis, kui hakati rooskama orja, kes oli
isanda vigastatud käsivarre ümber mähkinud valget
villa, ja mitte purpurpunast. Mu kahtlus ei läinudki palju
märgist mööda, sest karistuse asemel tuli hoopis
Trimalchio korraldus poiss vabaks lasta, et keegi ei saaks ütelda,
nagu oleks ori nii silmapaistvat meest vigastanud.
55. Meie kiitsime toimunu heaks ja hakkasime vastamisi juttu
puhuma sellest, missuguse kuristiku serval seisab kogu inimlik
olemasolu.
"Nii see on," ütles Trimalchio, "sellest
juhtumist ei tohi ilma pühenduskirjata mööda minna."
Ta nõudis endale kirjutustarbed ja ilma et oleks end mõtlemisega
kaua vaevanud, luges meile ette:
See, mida oodata eal ei võiks, tuleb vastu su ootust:
kõigis me asjades peab meist kõrgemalt hoolt ju
Fortuna.
Sestap annagi, poiss, ette Falernuse vein!
Pärast seda epigrammi hakkasime vestlema poeetidest ja
tükk aega räägiti Traakia Mopsuse luule täiuslikkusest,
kuni Trimalchio Agamemnonile sõnas:
"Palun ütle, meister, mis vahe on sinu arvates Cicero
ja Publiliuse vahel. Mina arvan, et üks oli osavama sõnaga,
teine jällegi ausam. Kas võib ütelda veel paremini
sellest:
Luksuse lõugus raugeb Marsi kantsi võim.
Su suulae rõõmuks sulus on nuumal paabulind,
rüü seljas kuldseist sulgedest nagu Paabelis;
su jaoks numiidi kanad, su jaoks on kabuna kukk.
Ja toonekurgki, armas võõras kaugelt maalt,
vaga-aulik pilbasjalgne klapertantsiatar,
lind, talvel maapaos, suvise sooja kindel märk,
tegi äsja pesa me lõtvuskatla keskele.
Miks sulle pärleid kalleid, helmeid Indiast?
Kas seks, et siis mere-ehteist keedes saaks matroon
oma jalgu kiimas tõsta võõrail vooditel?
Smaragdki milleks rohetav, kõrges hinnas klaas?
Miks ihkad Karchedoni kive nii leekivaid?
Kas seks, et sädeleks ausus neist juveelidest?
Ons õige, et su naine, üll vaid õhkõrn
loor,
end alasti välja pakub uduses joonte häos?
56. Kuid missugust kunsti," jätkas ta, "peame
kõige raskemaks peale teaduse ja kirjatarkuse? Mina arvan,
et arsti ja rahavahetaja oma. Arst peab teadma, mis on inimloomadel
kõhus ja millal tuleb palavik. Ma ei salli neid küll
raasugi, sest nad käsivad pahatihti mulle lahtisteid valmistada.
Rahavahetaja peab aga läbi hõbeda vaske nägema.
Kuid kõige tublimad on tummad loomad - härjad ja
lambad: tänu härgadele saame leiba süüa,
lambad aga seepärast, et nad oma villaga meist toredad isandad
teevad. Oh häbematust! Mõni sööb lamba
liha ja kannab veel tuunikat ka! Mesilasi pean ma aga jumalikeks
loomakesteks; nad oksendavad mett, ehkki kõneldakse veel,
et nad toovad seda Jupiteri käest. Seepärast nad aga
nõelavad ka: igal pool, kus on magusat, leidub ka kibedat."
Trimalchio seadis end juba filosoofideltki leiba käest ära
võtma, kui hakati karikaga loose ringi kandma; selle töö
peale pandud ori luges kinkide nimed ette.
"Kuritegelik hõbe!" - kohale toodi sink, mille
peale olid pandud äädikanapakesed.
"Kuklapadi!" - pakuti tükk kaelaliha.
"Tagantjärele-tarkus ja laim!" - anti soolakuivik
ja varda otsas õun.
"Murulauk ja virsikud!" - saadi nuut ja nuga.
"Varblased ja kärbsetapja!" - kuivatatud viinamarjad
ja atika mesi.
"Peosöögi ja kohtuskäimise riided!"
- saadi kook ja kirjutustahvlid.
"Toru ja tallukas!" - toodi jänes ja taldkala.
"Mureen ja kirjatäht!" - saadi konna külge
seotud hiir ja kimp peete.
Me naersime kaua. Oli lõpmata palju seesugust, mis mul
meelest on läinud.
57. Kuna liiga vabade kommetega Ascyltos, käed taeva
poole, kõike seda pilas ja naeris nii, et pisarad silmis,
sai üks Trimalchio kaasvabakslastuist, kes minu kõrval
lebas, vihaseks ja ütles:
"Mis sa naerda, lambapea! Nagu näha, ei meeldi sulle
meie isanda lai joon. Küllap sa oled rikkam ja harjunud
paremini pidutsema! Õnn, et mul siin see koht on; kui
ma tema kõrval lebaksin, oleksin ma ta määgimisele
juba lõpu teinud. Peenike frukt tõesti, kes irvitab
teiste üle! Niisugune kodutu ööhulgus, kes pole
isegi omaenda kust väärt! Ühesõnaga: kui
ma talle ringi ümber kuseksin, siis ta ei teaks, kuhu põgeneda.
Herculese nimel! Mul läheb harva meel äkki palavaks,
kuid pehme liha sees just vaglad sigivadki. Tema naerab! Mis
teda siis naerma ajab? Teda ei olekski nagu isa teinud, vaid
hoopis puhta kulla eest ostnud. Ah sina oled rooma ratsanik!
Noh, mina olen jälle kuningapoeg. "Mispärast sa
siis ori olid?" küsid sina. Seepärast, et ma ise
vabatahtlikult orjusesse läksin ja et mulle meeldis rohkem
Rooma kodanik kui tribuudimaksja kuningas olla. Nüüd
aga elan ma loodetavasti nii, et ma kellelegi naljanumbriks ei
ole. Ma olen inimene inimeste hulgas, kõnnin püstipäi.
Mitte kellelegi pole ma ainsatki assi võlgu. Mitte kunagi
pole ma kohtu all olnud. Mitte keegi pole mulle foorumil ütelnud:
"Maksa ära see, mis sa mulle võlgu oled!"
Olen ostnud endale paar maatükikest ja soetanud nodigi.
Ma toidan kahtekümmend kõhtu ja peale nende veel
koera. Ostsin vabaks orjatari, oma kaaslase, et keegi enam ta
külge oma käsi ei pühiks. Vabaduse eest maksin
ma tuhat teenarit, seeviriks tehti mind aga ilma raha nõudmata.
Ma loodan nii surra, et mul surnuna poleks tarvis punastada.
Sinul on aga vist nii palju tööd, et pole aega ringigi
vaadata? Teiste juures näed sa isegi täi ära,
enda juures aga ei pane lutikat tähele. Üksnes sulle
paistame meie naeruväärsed. Näe, seal on su õpetaja,
aastates mees, temale me meeldime. Sina, tattnina, kes sa ei
oska mää ega möö ütelda, oled üks
sauene pott, või õigemini ligunenud rihm: vedelam,
kuid mitte parem. Ole sina rikkam! Söö või kaks
korda päevas hommikust ja kaks korda lõunat! Mina
pean rohkem lugu oma heast nimest kui rikkusest. Ühesõnaga
- kas keegi on minu käest kahekordselt nõudnud? Nelikümmend
aastat olen ma orjanud; siiski ei saanud keegi aru, kas ma olin
ori või vaba mees. Sasipäise poisijõnglasena
tulin ma sellesse linna; basiilikat polnud tollal veel ehitama
hakatudki. Mina aga püüdsin kõigest hingest
meele järele olla oma isandale, suursugusele ja lugupeetud
mehele, kelle sõrmeküüski oli rohkem väärt
kui sina kõigega kokku. Eks leidunud majas neidki, kes
tahtsid mulle küll siin, küll seal jalga taha panna,
kuid, olgu kiidetud mu geenius, - välja ujusin! See on juba
tõeline võidutasu! Kuid sündida vabana on
niisama lihtne nagu ütelda: "Tule siia!" Noh,
mis sa nüüd jõllitad nagu kits herneid?"
58. Pärast seda juttu pahvatas ka Giton, kes mu jalgade
juures seisis ja end juba kaua tagasi oli hoidnud, siivutult
naerma. Kui Ascyltose vastane seda märkas, suunas ta oma
pragamise poisi pihta:
"Ah sina, ah sina ka naerad, sa karvane sibul! Hõissa
saturnaalid! Palun väga, kas praegu on detsembrikuu? Millal
sa oma kahekümnendiku ära maksid? Mis parata! Oh sa
ristile naelutatud verukas, kaarnaroog! Küll ma hoolitsen,
et Jupiteri viha sind tabaks, ja toda su isandat, kes sind ei
kantselda! Saagu mu kõht leiba täis, samuti kui ma
seda oma kaasvabakslastule soovin; muidu oleksin ma otsekohe
ja siinsamas sinuga arved õiendanud! Meil on hea olla,
ainult mitte neil narridel, kes sind kantseldada ei oska. Tõsijutt,
milline on isand, selline on ka ori. Ma hoian ennast suure vaevaga
vaos; ma ei ole loomu poolest keevaline, aga kui ma hoogu satun,
siis pole mulle oma emagi kahte assi väärt. No olgu,
küllap me veel mujalgi kohtume, sina rott, igavene mullamugul!
Ma ei taha enam olla mina ise, kui ma su isandast aganaid ei
tee! Ja sinule ma juba ei halasta, Herculese nimel, kutsu või
Olümpose Jupiter appi! Küll ma selle eest hoolitsen,
et ei aita sind su vaksapikkused lokid ega su kaheassine isand!
Täitsa tõsi, küll sa mulle hamba alla satud!
Kui ma ennast vähegi tunnen, siis jätad sa oma naeru,
olgu sul või kullast habe! Küll ma vaatan, et Athena
viha sind tabaks, ja ka toda meest, kes sust niisuguse kamandaja
on teinud.
Mina ei ole õppinud geomeetriat, kriitikat ega muud totrust,
kuid suuri tähti ma tunnen ja oskan protsenti välja
arvutada nii metalli, kaalu kui ka raha puhul. Ühesõnaga:
mina ja sina, kui sa tahad, teeme väikese kihlveo! Tule
lagedale! Mina panen oma raha siia. Näed kohe, et su isa
on sinu peale asjata raha kulutanud, mis sest, et sa isegi kõnekunsti
tunned. Pane tähele: "Mis see on meil: pikku sirgun,
laiu laiun? Mõistata!" Ma seletan sulle veel: see,
mis meist välja läheb, aga kohalt ei liigu? Mis see
on, mis meist välja paisub ja jälle väikeseks
muutub? Noh! Jooksed, jõllitad ja rabeled nagu hiir ööpotis.
Niisiis ole vait ja ära tüüta endast väärikamat
inimest, kelle jaoks sind üldse olemaski pole. Või
arvad sa, et ma midagi pean nendest kollastest sõrmustest,
mis sa oma armukese tagant sisse oled vehkinud? Armuline Occupo!
Läheme foorumile ja hakkame raha laenuks küsima: siis
sa saad juba näha, et minu raudsõrmusel on usaldust.
Häh! Tore loomake, see märg rebane! Õitsegu
mu ära ja surgu ma nõnda, et inimesed mu surmagi
kadestavad, üksnes siis, kui ma sind igal pool olen taga
ajanud, nii et kas või tooga tükkideks! Ja see on
ka kena mees, kes sulle seda värki õpetab! Lollpea
on ta, mitte õpetaja! Meie õppisime omal ajal teisiti.
Õpetaja ütles ikka: "On teil kõik korras?
Otseteed koju! Hoidke, et te ringi ei vahi! Vaadake, et te vanematele
inimestele häbematusi ei ütle!" Praegu on aga
selge segadus; keegi pole kahte assigi väärt. Mina
aga, nagu sa mind siin näed, tänan jumalaid oma oskuste
eest."
59. Ascyltos valmistus juba sellele sõimuvalingule
vastama, kuid Trimalchio, kes oli oma kaasvabakslastu ilukõnest
mõnu tundnud, ütles:
"Jätke see tülitsemine! Olge parem lahkemad! Ja
sina, Hermeros, halasta noormehele! Tema veri keeb, ole sina
targem! Niisugustes asjades võidab alati see, kes järele
annab. Kui sa veel paras kikas olid, eks siis sina ka: kikerikii!
- ja polnud sinulgi aru peas. Kõige parem, oleme eeskätt
jällegi rõõmsad ja vaatame homeriste!"
Jalamaid tuli sisse näitetrupp, tagudes odadega vastu kilpe.
Trimalchio ise võttis padjal istet, ja kui homeristid
kreekakeelsetes värssides rääkima hakkasid - muidugi
oma tavalisel väljakannatamatul viisil - hakkas ta valjul
laulval häälel ladinakeelsest raamatust ette lugema.
"Kas teate, mis tükki nad mängivad?" küsis
ta, kui vaikust tehti. "Elasid kord kaks venda, Diomedes
ja Ganymedes. Neil oli õde Helena. Agamemnon röövis
selle ära ja sokutas Dianale ühe hirve. Nõnda
nüüd Homeros räägibki, kuidas troojalased
ja parentumlased omavahel sõda pidasid. Tema, Agamemnon,
tuli teadagi võitjaks ja andis oma tütre Iphigeneia
Achillesele naiseks. Seepärast ongi Aiax hulluks läinud;
ta selgitab teile kohe asjaloo ära!"
Kui Trimalchio need sõnad olid ütelnud, tõstsid
homeristid kisa ja orjade saginas kanti umbes kakssada naela
kaaluval liual sisse terve hautatud vasikas, kellel muide oli
kiiver peas. Selle kannul tuli Aiax ja raius paljastatud mõõgaga,
nagu oleks ta hull; vehkides kord siia-, kord sinnapoole, korjas
ta lihatükke mõõga otsa ja jagas vasika hämmastunud
külalistele.
|