|
60. Me ei saanud neid peenikesi kunsttükke kuigi
kaua imetleda, sest korraga hakkas laetahveldis raksuma ja kogu
trikliinium värises. Ehmunult hüppasin ma püsti:
kartsin, et laest laskub alla mõni köietantsija.
Niisama hämmastunult pöörasid teisedki külalised
oma pilgud üles ja ootasid, mida uut meile taevast kuulutatakse.
Ja ennäe! Tahveldis tõmbus kõrvale ja alla
lasti tohutu suur võru, just nagu vägevalt aamilt
maha võetud; selle võru küljes rippusid aina
kuldpärjad ja alabastrist salvitopsid. Kui meid kästi
see kõik kingituseks võtta, heitsin ma pilgu söögilauale...
Juba oli kohal serveerimislaud suure hulga kookidega; keskel
seisis pagari küpsetatud Priapos, kes hoidis oma suures
süles tavalise kombe kohaselt igasuguseid puuvilju ja viinamarjakobaraid.
Me sirutasime oma käed liiga ahnelt selle luksuse järele
ja nüüd tõi uus meelelahutus korrapealt tagasi
meie lõbususe. Nimelt hakkas kõigist neist kookidest
ja puuviljadest vähimagi puudutuse peale purskama safranivee
jugasid ja vastumeelset vedelikku sattus isegi näole.
Me arvasime, et selle rituaalse veega piserdatud roog peab püha
olema, ajasime endid rohkem püsti ja hüüdsime:
"Elagu Augustus, isamaa isa!"
Et ka veel pärast seda austusavaldust mitmed külalised
puuvilju rahmasid, siis täitsime meiegi nendega oma salvrätikud;
mina olin eriti agar, sest mulle paistis, et ühestki kingitusest
pole küllalt Gitoni põue täislaadimiseks.
Sellal olid sisse tulnud kolm poissi valgetes, vööga
üles seotud tuunikates. Kaks neist asetasid lauale kapslitega
ehitud laaride kujud, kolmas kandis ohvrikarikaga veini ringi
ja hüüdis:
"Armulised jumalad!"
Trimalchio tähendas, et esimest poissi kutsutakse Cerdoks,
teist Felicioks ja kolmandat Lucrioks. Kuna kõik olid
juba suudlemas Trimalchio portreed, häbenesime meiegi seda
tegemata jätta.
61. Pärast seda, kui kõik olid talle head tuju
ja tugevat tervist soovinud, pöördus Trimalchio Nicerose
poole ja ütles talle:
"Muidu oled sa pidudel alati väga lõbus; ma
ei tea, miks sa täna nii vaikne oled ja piiksugi ei tee?
Ma palun sind, tee mulle seda rõõmu ja jutusta
midagi niisugust, mis sinuga tõesti juhtunud on!"
Sõbra lahkusest liigutatud Niceros ütles:
"Ärgu näkaku mul ühegi äriga, kui ma
juba hulk aega rõõmu pärast ei hüppa,
nähes sind niisugusel järjel olevat! Niisiis olgu aga
lusti ja rõõmu, ehkki ma neid õpetatud mehi
kardan, et nad minu üle naerma hakkavad. Aga olgu peale!
Ma jutustan siiski. Ega see mul tükki küljest võta,
kui mõni naerab! Parem naerdagu, kui pilgatagu."
Nende sõnade peale alustas ta järgmist lugu:
"Kui ma alles ori olin, elasime ühel kitsal põiktänaval;
nüüd on seal Gavilla maja. Seal ma, ju siis jumalad
nii tahtsid, hakkasin armastama kõrtsmik Terentiuse naist;
küllap te tundsite seda Melissat Tarentumist, hiiglama kena
paksuke. Aga Herculese nimel! Ma ei hoidnud seda naist ei lihahimu
ega armuasjade pärast, vaid rohkem seepärast, et tal
oli nii hea süda. Kui ma temalt midagi palusin, ei ütelnud
ta mulle kunagi ära; kui ta teenis assi, sain mina poole
endale. Kõik, mis mul oli, andsin ma tema kätte hoiule
ja mitte kunagi ei saanud ma petta.
Tema elukaaslast tabas viimane tunnike maal mõisas. Küll
ma siis mõtlesin edasi-tagasi, kas või nui neljaks,
kuidas temakese juurde pääseda. Aga eks te tea: kitsikuses
leitakse sõbrad üles.
62. Juhuslikult oli mu isand just Capuasse läinud mingit
trääni müüma. Ma kasutasin juhust ja rääkisin
augu pähe ühele meie üürnikule, et ta mind
viis miili saadaks. Too aga oli sõdur, tugev nagu Orcus.
Me asusime teele juba esimese kukelaulu ajal; kuu säras
nii heledalt, nagu oleks keskpäev. Jõudsime haudade
juurde. Mu kaaslane hakkas vastu hauasambaid oma asja õiendama,
mina võtsin laulu ümisedes istet ja lugesin hauasambaid
kokku. Kui ma siis pilgu oma kaaslase poole viskasin, oli see
enda ihualasti võtnud ja kõik oma riided maanteele
laotanud. Mul jäi hing kinni, ehmatasin enda päris
surnuks. Tema aga kuses oma riietele ringi ümber ja muutus
korrapealt hundiks. Ärge arvake, et ma nalja teen! Ma ei
pea ühtegi varandust nii suureks, et selle eest valetama
hakata. Aga mis ma nüüd rääkisingi - niipea
kui ta oli hundiks muutunud, pistis ta ulguma ja lippas metsa.
Ma ei saanud esiotsa arugi, kus ma olen; siis aga läksin
ta riiete juurde, et neid maast üles tõsta: need
olid kiviks muutunud! Kui keegi on kunagi hirmust poolsurnud
olnud, siis olin see mina. Ometi tõmbasin ma mõõga
ja raiusin tee peal igat varju, kuni jõudsin oma kallima
maja juurde.
Astusin sisse nagu koolja, peaaegu oleksin hinge heitnud: higi
jooksis mul harusid mööda alla, silmades oli surmatarretus;
vaevalt et ma sellest üldse kunagi toibun. Minu Melissa
imestas, et ma nii hilisel ajal ringi kõnnin, ja ütles:
"Oleksid sa varem tulnud, siis oleksid meid vähemalt
aidata saanud. Hunt, tead, tungis mõisa ja tõmbas
kõikidel loomadel kõrid maha nagu lihunik. Naeru
polnud tal aga kauaks, mis sest et ta minema pääses:
üks meie ori virutas tal odaga kaelast läbi."
Niipea kui ma seda kuulsin, ei saanud ma enam sõba silmale,
aga valge päevaga putkasin meie Gaiuse majja nagu peksasaanud
kõrtsmik. Jõudnud hiljem sinna kohta, kus riided
kiviks olid muutunud, ei leidnud ma muud midagi kui verd. Kui
ma aga koju sain, lamas meie sõdur asemel nagu härg
ja arst ravitses ta kaela. Ma taipasin, et ta käis libahundiks,
ja sellest peale ei suutnud ma temaga koos enam suutäitki
leiba võtta, kas löö või maha. Arvaku
sellest loost teised, mida nad tahavad; kui ma aga luiskan, siis
kandku teie geeniused mu peale viha!"
63. Me kõik olime imestusest lausa rabatud ja Trimalchio
lausus:
"Jutt oli sul hüva, kuid kindel, mis kindel: mul tõusid
juuksed püsti, sest ma tean, et Niceros ei aja tühja
plära; ta on läbilõhki tõsine mees, ei
ole lobasuu. Mina võin teile aga ka õudsest asjast
jutustada, see on uskumatu nagu eesel katusel. Kui mul veel juuksed
peas olid - ma olen poisipõlvest naudingurikast elu elanud
- suri üks meie isanda lemmikuid, tõeline pärl,
Herculese nimel! Ilus poiss, täiuslik igas suhtes. Kui siis
ema-õnnetuke teda taga itkes ja meie hulgakesi suures
kurvastuses olime, pistsid nõiad korraga klähvima:
justkui koerad oleksid jänest taga ajanud. Meil oli seal
kah üks kapadooklane, pikk julge poiss, kellel palju jõudu
oli: tema jaksas vihase härjagi maast lahti tõsta.
See mees tõmbas südilt mõõga, mässis
endal hoolikalt rüü vasaku käe ümber, tormas
uksest välja ja torkas ühel eidel mõõgaga
kerest siitkohalt läbi - olgu kaitstud mul see koht, mida
ma puudutasin! Me kuulsime oigamist, aga et mitte valetada, siis
- neid nõidu endid me ei näinud. Meie vennike aga
tuli tuppa tagasi ja viskas enda asemele pikali; kogu keha oli
tal täis siniseid vorpe, just nagu oleks teda piitsaga pekstud;
teda oli ju puudutanud kurja käsi. Meie panime ukse kinni
ja läksime tagasi oma töö juurde. Kui ema oma
poja surnukeha tahtis emmata, katsus ta teda ja leidis eest õlgedest
tehtud pundi. Sellel polnud ei südant ega sisikonda, polnud
seal mitte midagi: tähendab, nõiad olid poisi juba
ära viinud ja õlgedest nuku asemele pannud. Ma palun
teid, te peate uskuma! On olemas sihukesi paljuteadjaid eitesid,
öiseid nõiamoore, ja nemad pööravadki kõik
pea peale. Muide, too pikk poiss ei saanudki pärast seda
oma õiget ihuvärvi tagasi, vaid läks hoopis
hulluks ja suri mõne päeva pärast."
64. Me imestasime ja jäime ühtlasi ka uskuma; suudelnud
söögilauda, palusime öiseid nõiamoore,
et nad selleks ajaks koju jääksid, kui me söömingult
tagasi läheme.
Ja tõepoolest näis mulle nüüd, et põleb
hoopis rohkem lampe ja et kogu trikliinium on nagu muutunud,
kui Trimalchio ütles:
"Kuule, Plocamus, miks sina midagi ei jutusta? Miks sa meile
seda rõõmu teha ei taha? Sa oled ju alati lõbusam
olnud, kenasid kahekõnesid esitanud ja laulegi lisanud.
Oh häda, häda! Läinud olete, magusad viigimarjad!"
"Jah," ütles Plocamus, "sellest saadik kui
mind podagra vaevab, veereb mu eluvankrike allamäge. Kui
ma aga alles noormees olin, pidin ma laulmisest peaaegu kopsuhaigeks
jääma. Ja mis puutub tantsimisse, deklameerimisse ja
miimidesse - kes sai mulle vastu? Ainuüksi Apelles!"
Seepeale pani ta käe suu ette ja susistas mingisugust jõledust,
mis tema kinnitust mööda pidi kreeka laul olema.
Kui Trimalchio ise oli pasunapuhujat matkinud, pöördus
ta oma lemmiku poole, keda ta Croesuseks kutsus. Parajasti mässis
see jäledate hammastega rähmsilmne poiss mustale eemaletõukavalt
rammusale koeralitale rohelist linti ümber, pani siis asemele
poolnäritud leiva ja üritas iivelduse tõttu
vastu punnivat looma veelgi nuumata. Seda nähes tuli Trimalchiole
ta kohustus meelde ja ta käskis Scylaxi, "maja ning
pere kaitsja", kohale tuua. Viivitamatult toodigi sisse
hiiglasuur ketikoer, ja kui väravavaht sellele jalahoobiga
meelde oli tuletanud, et ta maha heidaks, seadiski peni enda
söögilaua ette siruli. Trimalchio viskas talle tüki
saia ja ütles:
"Minu majas ei armasta mind keegi rohkem."
Croesus sai pahaseks, et isand Scylaxit nii ülemäära
kiitis, pani oma koeralita põrandale ja hakkas teda ketipeni
kallale ässitama. Scylax, nagu see koeral ikka kombeks,
täitis ülivastiku haukumisega kogu trikliiniumi ja
oleks Croesuse Margarita äärepealt tükkideks kiskunud.
Lärm ei piirdunud aga koerte purelemisega; söögilaua
peale kukkunud kandelaaber lõi kõik kristallnõud
kildudeks ja pritsis mõningaid külalisi tulise õliga.
Et ei arvataks, et see kahju talle midagi tähendab, suudles
Trimalchio poissi ja käskis tal endale kukile ronida. Too
ei hakanud aega viitma: kasutanud ratsutamisvõimaluse
ära, tagus ta Trimalchiole järjest täie käega
vastu õlgu ja karjus naerdes:
"Põsk, põseke, palju siin on?"
Mõnda aega koormat kandnud, käskis Trimalchio karikatäie
veini segada ja jagas joomaaega kõikidele orjadele, kes
meie jalgade juures istusid, kuid lisas tingimuse:
"Kui mõni ei taha, siis vala vein talle pähe.
Päeva ajal olen ma range, nüüd aga lustilik."
65. Sellele heldemeelsusele järgnesid hõrgutised,
millele mõtleminegi - võite mind uskuda - mulle
vastik on. Nimelt pakuti rästaste asemel ringi nuumkanu
ja täidisega hanemune, ja Trimalchio käis meile söögiga
peale nagu uni, kinnitades, et kanadest on kondid välja
võetud.
Just sel ajal koputas trikliiniumi uksele liktor, ja sisse astus
üks valgeid riideid kandev joomavend suure kaaskonna saatel.
Tema majesteetlikust välimusest kohutatuna arvasin, et tulija
on preetor. Nii ma siis üritasin end püsti ajada ja
paljajalu põrandale astuda. Agamemnon naeris mu hirmu
üle ja ütles:
"Rahune maha, tohman! See on ju Habinnas, seevir, seesama
kiviraidur, keda väga heaks hauasambameistriks peetakse."
Sellest jutust kinnitust saanud, najatasin jälle küünarnukile
ja vaatasin sisenevat Habinnast suure imetlusega. Ta oli juba
vintis ja hoidis kätega oma naise õlgade ümbert
kinni; teda koormas hea hulk pärgi ja laubalt nõrgus
tal silmadesse lõhnasalvi. Istet võttis ta aukohal
ning nõudis jalamaid veini ja sooja vett. Tema lustlikust
tujust nakatatud Trimalchio küsis endale samuti kopsakama
peekri ja päris Habinnaselt, kuidas teda külas vastu
oli võetud.
"Meil ei puudunud midagi peale sinu," kostis Habinnas,
"minu süda oli ju kogu aeg siin. Muidu aga - Herculese
nimel - oli kõik suurepärane. Scissa korraldas vägevad
peied oma orjale-õnnetukesele, kelle ta pärast surma
oli vabaks lasknud. Kuid mina arvan, et tal tuleb suuri lisakulutusi
vabakslaskmismaksu sissenõudjate juures; surnu hinnatakse
tervelt viiekümne tuhande sestertsi peale. Aga muidu oli
kõik väga tore; mis sest, et me pidime joogist poole
tema luukeste peale kallama."
66. "Aga mis tele seal peosöögil ka anti?"
küsis Trimalchio.
"Kohe ütlen, kui suudan," vastas Habinnas, "minul
on ju nii hea mälu, et sageli läheb mul isegi oma nimi
meelest ära. Esimeseks roaks oli meil igatahes vorstidega
pärjatud siga, ümberringi väiksemad vorstid ja
suurepäraselt valmistatud kanarupskid, siis muidugi peedisalat
ja omaküpsetatud leib, mida ma pean saiast hoopis paremaks;
see annab ka jõudu, ja kui ma asjale lähen, pole
mul tarvis ähkida. Järgmiseks roaks oli külm juustukook,
ja veel suurepärase kuuma hispaania meega üle valatud.
Nõnda pistsin ma kookigi päris tublisti, mett ma
aga lausa vihtusin. Kõrvale anti herneid ja ube, pähkleid,
niipalju kui süda lustis, ja igaühele üks õun.
Mina võtsin endale kaks - näe, siin salvrätiku
sees nad on -, sest kui ma oma orjaneiukesele midagi ei vii,
saan ma sõimata. Ah jaa, mu naine tuletab mulle seda meelde:
siis toodi meile ette karukints, ja kui mu Scintilla seda ettevaatamatult
maitses, pidi ta äärepealt oma sisikonna välja
köötsima. Mina seevastu keerasin seda üle naela
kinni, see maitses just nagu metssea liha. Ja kui karu õgib
inimest, no kuulge, kui palju suurem õigus on siis veel
inimesel karu õgida! Lõpuks anti meile veel pehmet
juustu, marjamahla ja üks tigu igaühele; siis hakkrupskeid,
maksatükikesi kausikestes, täidetud muna, naereid ja
sinepit ja üks täispasandatud liud - oh sa raisk! Ringi
kanti veel ühte anumat äädikas oliividega, milles
mõned häbitult kolm kamalutäit kahmasid. Singi
saatsime muide tagasi.
67. Kuid palun ütle mulle, Gaius, mispärast ei ole
laua ääres Fortunatat?"
"Sa ju tunned teda," sõnas Trimalchio. "Kuni
ta pole hõbedat paigale pannud ega toidujäänuseid
orjadele jaganud, ei võta ta endale vettki suhu."
"Noh," vastas Habinnas, "kui tema kohale ei tule,
siis lasen ma jalga."
Ta hakkas end püsti kangutama, kuid Trimalchio märguande
peale hüüdsid kõik orjad neli korda ja rohkemgi
Fortunatat.
Ja Fortunata tuligi, vöötatud rohekaskollase vööga
nõnda, et rüü alt paistsid kirsspunane tuunika,
jalavõrud ja kullaga tikitud valgest nahast kingad. Kui
ta oli higirätikuga, mida ta kaela ümber kandis, oma
käed kuivaks hõõrunud, seadis ta end samale
asemele, kus lesis Habinnase naine Scintilla, ja suudles seda;
viimane lõi käsi kokku ja hüüdis:
"Ah saab sindki näha!"
Siis jõuti selleni, et Fortunata oma lihavate käsivarte
ümbert käevõrud maha võttis ja neid imetlevale
Scintillale näha pakkus. Lõpuks võttis ta
ära ka jalavõrud ja kuldse juuksevõrgu, mille
ütles olevat kõige puhtamast kullast. Trimalchio
märkas seda, käskis kõik tema ehted kohale tuua
ja ütles:
"Vaadake neid naisterahva jalapakke! Niimoodi meid, lollpäid,
paljaks röövitakse. Nende kaal peab kuus ja pool naela
olema. Minul endal on aga üks kümnenaelane käevõru,
mis on tehtud Mercuriuse tuhandendikust."
Et me teda valetajaks ei peaks, laskis ta lõpuks kaalud
tuua ja peale käevõru ringiulatamise selle raskuse
järele proovida.
Parem ei olnud ka Scintilla, kes tõmbas endal kaelast
kuldkapsli, mida ta Õnnetoojaks kutsus. Siis otsis ta
välja kaks kõrvarõngast, laskis neid omakorda
Fortunatal imetleda ja ütles:
"Sellest, mis mulle mu isand on kinkinud, pole kellelgi
paremat."
"Mis?" ütles Habinnas. "Sa ju pressisid minult
välja, et ma ostaksin sulle need klaasist oad. Tõepoolest,
kui mul tütar oleks, ma lõikaksin tal kõrvad
maha. Kui naisi ei oleks olemas, siis peaksime meie seda kõike
rämpsuks; nüüd on see aga niisama enesestmõistetav
nagu see, et jood külma ja kused kuuma."
Solvunud naised kihistasid vahepeal isekeskis naeru ja vahetasid
purjus suudlusi; üks heietas oma majaemandatublidusest,
teine oma mehe ükskõiksusest ja poistehimust. Sellel
kui nad teineteisel kaelas rippusid, oli Habinnas end märkamatult
püsti ajanud; korraga haaras ta Fortunatal jalgadest kinni
ja viskas ta asemele.
"Uih! Aih!" kiljus too, sest tuunika oli tal ülespoole
põlvi eksinud. Peitnud end Scintilla sülle, kattis
ta häbipunast lõõmava näo higirätikuga.
68. Pärast väikest vaheaega, kui Trimalchio oli
käskinud laua uuesti katta, viisid orjad kõik toidud
ära ja tõid uued asemele. Nad puistasid põrandale
safrani ja kinaveriga segatud saepuru ja - seda polnud ma varem
kunagi näinud - peeneks jahvatatud vilgukivi. Samas ütles
Trimalchio:
"Mulle aitab senistest toidukäikudest, kuid teie jaoks
on veel teisigi roogasid. Kui sul midagi maitsvat on, siis too
aga siia!"
Samal ajal hakkas Aleksandriast pärinev ori, kes sooja vett
ulatas, ööbikulaulu matkima, mispeale Trimalchio hüüatas:
"Midagi muud!"
Ja algaski teine lugu. Ori, kes istus Habinnase jalgade juures,
hakkas äkki - ma usun, et oma isanda käsu peale - kõlava
häälega deklameerima:
Sel ajal kesk avamerd Aenease laevad ju jõudnud...
Ealeski pole mu kõrvu piinanud nii kole hääl:
peale selle et ta barbaarseid eksitusi tehes häält
tõstis ja langetas, pistis ta omalt poolt selle kisa sekka
värsse atellaanidest, nii et mulle esimest korda elus isegi
Vergilius vastikuks läks.
Kui ta lõpuks lakkas, plaksutas Habinnas siiski ja ütles:
"Ta pole kunagi õppinud, aga mina harisin teda sellega,
et saatsin ta turukubjaste juurde. Ja nüüd ei ole tal
ühtegi võrdset, ükspuha kas ta matkib muulaajajat
või turukubjast. Ta on üldse kole andekas: ta on
kingsepp, kokk ja pagar ühes isikus - iga muusa võib
teda omaks pidada. Kuid tal on küljes kaks viga, ja kui
tal neid poleks, siis oleks ta täiesti täiuslik: ta
on nimelt ümber lõigatud ja ta norskab. Et ta kõõrsilm
on, sellest pole mitte midagi, Venus vahib ju ka niiviisi. Seepärast
ei jõua see poiss ka suud pidada ja ta silmad seisavad
vaevu kunagi paigal. Ma ostsin ta kolmesaja teenari eest."
69. Tema jutu katkestas Scintilla, kes ütles:
"Sa ei ole veel rääkinud selle orjalontruse kõikidest
oskustest: kupeldaja on ta! Aga küll ma hoolitsen, et ta
häbimärgi saab!"
Trimalchio naeris ja ütles:
"Sellest tunnen ma ära kapadooklase: tema ennast juba
ise alt ei vea. Ja Herculese nimel - mina kiidan selle heaks!
Pärast surma ei hüvita meile seda värki enam mitte
keegi. Aga sina, Scintilla, ei tohi nii armukade olla! Võid
mind uskuda, ka meie tunneme teid! Tabagu mind välk, kui
see tõsi ei ole, et ma ise ka oma perenaisele ühtevalu
keppi andsin, nii et koguni isand mind kahtlustama hakkas; ja
seepärast saatiski ta mu maale. Kuid vaiki, keel; ma annan
sulle leiba!"
See orjavõrukael tegi näo, nagu oleks ta kiita saanud,
tõmbas põuest savilambi ja matkis üle poole
tunni pasunapuhujat, kusjuures Habinnas sõrmega alahuult
pinistades teda saatis. Lõpuks läks ta veel ruumi
keskele ja matkis algul pillirootükkidega põristades
flöödipuhujat, siis jälle etendas muulaajajat,
mantel seljas ja piits peos. Viimaks kutsus Habinnas ta enda
juurde, suudles teda, ulatas talle joogipoolist ja ütles:
"Väga tore, Massa, ma kingin sulle paari saapaid!"
Sellel piinamisel polekski lõppu tulnud, kui poleks lauale
kantud viimane roog: kuivatatud viinamarjade ja pähklitega
täidetud nisujahust rästad. Nendele järgnesid
küdooniaõunad, millesse olid torgatud okkad, et nad
meenutaksid siile. See kõik oleks olnud ju talutav, kui
ta veel koletuslikumat rooga poleks käiku lasknud; olime
valmis pigem nälga sureme kui seda puutuma. Kui see oli
lauale asetatud - meie arvasime, et on tegemist nuumhanega -
mille ümber on seatud kalad ja igasugused linnud -, ütles
Trimalchio:
"Sõbrad, kõik see, mida te siin enda ees näete,
on tehtud ühest tükist."
Mina kui kõige arukam mees taipasin kohe, mis asi see
on. Vaatasin Agamemnonile otsa ja ütlesin:
"Ma imestaksin, kui see kõik polekski roojusest või
vähemalt savist tehtud. Roomas olen ma saturnaalide ajal
seesuguseid roogade jäljendusi näinud."
|