|
70. Ma ei jõudnud veel lõpetada, kui Trimalchio
ütles: "Nii tõesti kui ma tahan kosuda varanduslikult
ja mitte kehakaalult, on kõik selle teinud sealihast mu
kokk. Võrratult väärtuslik inimene! Kui sa tahad,
siis teeb ta seamaksast kala, pekist metstuvi, singist turteltuvi,
reietükist kana. Ja seepärast - muidugi tänu minu
nupukusele - on pandud talle kõige kaunim nimi: teda kutsutakse
Daidaloseks. Et ta nii tubli poiss on, siis tõin ma talle
Roomast kingituseks Noricumi rauast noad."
Kohe laskis ta noad kohale tuua, silmitses ja imetles neid. Ka
meile andis ta võimaluse nende vahedust oma põsel
proovida.
Ootamatult tuli sisse kaks orja, kes käitusid nii, nagu
oleksid nad basseini ääres tülli läinud;
vähemalt rippusid mõlemal veel praegugi kaelas amforad.
Kui Trimalchio tülitsejate vahel õigust hakkas mõistma,
ei võtnud kumbki tema arvamust kuulda ja vastamisi löödi
teineteise amforad kepiga puruks. Rabatud purjus orjade häbematusest,
vahtisime võitlejaid üksisilmi ja märkasime,
et katkistest amforatest pudeneb välja austreid ja vähikesi;
need korjati kokku ja orjapoisike kandis nad liuaga ringi käies
külalistele ette. Teravmeelne kokk oli nende peenustega
võrdsel tasemel: nimelt tõi ta hõbedasel
pannil tigusid ja laulis ise vastiku väriseva häälega.
Häbi on jutustada sellest, mis järgnes. Mingi ennekuulmatu
kombe kohaselt tõid pikajuukselised poisid suure hõbevaagnaga
salvi ja hõõrusid sellega külaliste jalad
sisse, kusjuures nad enne meil sääred ja pöiad
lillevanikutesse mässisid. Seejärele valati hea hulk
sedasama salvi veinianumatesse ja lampidesse.
Juba hakkas Fortunata tantsida tahtma, juba plaksutas Scintillagi
rohkem käsi kui lobises; Trimalchio aga ütles:
"Ma luban, Philargyrus, ja ka sina, Cario, mis sest, et
sa kuulus roheliste pooldaja oled: ütle ka oma kallimale,
Menophilale, et võtku platsi!"
Mida sellele enam lisada? Orjapere hõivas nüüd
kogu trikliiniumi, nii et meid asemetelt peaaegu maha tõugati.
See on mul küll meeles, et kokk, kes seast hane oli teinud,
oli minu kõrval ja lehkas soustidest ja vürtsidest.
Ta ei leppinud sellega, et ta laua ääres lebas, vaid
hakkas kohe traagik Ephesust matkima ja üritas siis oma
isandaga selle peale kihla vedada, et järgmistel võiduajamistel
kuulub esimene võidupalm rohelistele.
71. "Sõbrad," ütles sellest nägelemisest
elevusse sattunud Trimalchio, "ka orjad on inimesed ja nemad
on samuti emapiima joonud, ehkki neid kuri saatus on tabanud.
Sellest hoolimata, käigu mu käsi hästi, rüüpavad
nad varsti vabaduse vett. Ühesõnaga: oma testamendis
lasen ma nad kõik vabaks. Philargyrusele pärandan
veel maatüki ja ta voodikaaslase, Cariole üürimaja,
kahekümnendiku väljaostusummast ning toreda voodi.
Fortunata teen ma oma peapärijaks ja soovitan teda kõikidele
oma sõpradele. Et mu orjad mind juba nüüd nii
armastavad, nagu oleksin ma surnud, teengi ma kõik selle
teatavaks."
Kõik hakkasid oma isandat tema helduse eest tänama,
kui too jättis naljad, käskis testamendi kohale tuua
ja luges selle tervenisti, algusest lõpuni, orjade ohete
saatel kõikidele ette. Siis vaatas ta Habinnasele otsa
ja küsis:
"Mis sa selle peale kostad, kallis sõber? Kas sa
ehitad mulle mälestusmärgi, nagu ma sul käskisin?
Ma palun sind südamest: tee mu kuju jalgade juurde väike
koer, pärjad, salvinõud ja kõik Petraitese
võitlused, nii et ma pärast surmagi, tänu sulle,
elust osa saaksin. Esiküljelt olgu mälestusmärk
sada jalga lai, sügavuti aga kakssada jalga. Ma tahan, et
mu põrmu ümber oleks igat liiki viljapuid, ja viinapuid
hästi ohtralt. See on suur eksitus, kui meil elusast peast
on küll toredad majad, aga nendest, kus meil hoopis kauem
viibida tuleb, ei hoolita. Ja seepärast ma tahangi, et eeskätt
saaks juurde lisatud: "See mälestusmärk ärgu
mingu pärija kätte." Muide tahan ma ka hoolt kanda
ja testamendiga ära hoida, et mind pärast surma ei
teotataks. Ma panen nimelt ühe vabakslastu oma hauda valvama,
et pööbel mu mälestusmärgi juurde sitale
ei jookseks. Ma palun veel, et sa teeksid mälestusmärgile
täispurje all kihutavad laevad ja ka minu enda, kuidas ma
istun kohtunikutoolil, seljas preteksta, sõrmedes viis
kuldsõrmust, ja kuidas ma väikesest kotist kuldrahasid
rahva hulka pillun; sa ju tead, et ma olen sööminguid
korraldanud ja veel igaühele ikka kaks teenarit andnud.
Olgu siis tehtud, kui sa seda sobivaks pead, sinna ka trikliiniumid.
Võiksid teha ka kogu selle rahva, kes seal endal hea laseb
olla. Mu paremale käele paiguta mu armsa Fortunata kuju,
tuvike käes; las ta kõnnitab väikest koera rihma
otsas; siis veel lemmikpoisi kuju ja suur hulk amforaid, kipsiga
suletud, et vein välja ei jookseks. Ja tahu sinna ka veel
katkiläinud urn ja selle juurde nuttev poisike. Keskel aga
olgu kell, et igaüks, kes kellaaega vaatab, tahes-tahtmata
ka minu nime loeks. Mis puutub hauakirjasse, siis vaata, kas
sulle niisugune paistab küllalt passivat:
Siin puhkab
Gaius Pompeius Trimalchio Maecenatianus.
Temale määrati seeviri amet tagaselja.
Kuigi ta oleks võinud Roomas igasse
dekuuriasse kuuluda,
ei tahtnud ta seda.
Ta oli vaga, vapper ja ustav,
pärines kitsastest oludest, kuid jättis maha
kolmkümmend miljonit sestertsi
ja iialgi ei kuulanud ta ühtegi
filosoofi.
Ela hästi ka sina!
72. Kui Trimalchio oli seda ütelnud, hakkas ta palavaid
pisaraid valama. Ka Fortunata nuttis, ka Habinnas nuttis, ja
lõpuks täitis oma halamisega trikliiniumi terve orjapere,
nagu oleksid nad juba matustele kutsutud. Minagi tahtsin peaaegu
töinama hakata, kui Trimalchio ütles:
"Kui me ometi teame, et meil tuleb surra, mispärast
ei naudi me siis elu? Ma tahan teid kõiki näha õnnelikena!
Lähme, hüppame sauna! Küll mina vastutan! Te ei
kahetse! Seal on kuum nagu leivaahjus."
"Õigus! Õigus!" hüüdis Habinnas.
"Ühest päevast kaks teha - see mulle juba meeldib!"
Ta tõusis püsti ja hakkas käsi plaksutavale
Trimalchiole paljajalgu järele minema.
Vaatasin Ascyltosele otsa ja küsisin:
"Mis sina sellest arvad? Minul võtab küll ainuüksi
sauna nägemine elu välja."
"Teeme näo, et tahame kaasa minna," ütles
tema. "Ja kui nemad sauna lähevad, siis laseme üldises
saginas jalga."
Kuna see plaan näis hea olevat, siis läksimegi Gitoni
juhtimisel portikuse kaudu ukseni; seal aga võttis meid
ketikoer niisuguse lõrinaga vastu, et Ascyltos kukkus
eluskalade hoidmise basseini. Mina olin samuti kõvasti
purjus - olin ma enne ju koguni maalitud koera kartnud - ja kui
ma suplejat aidata püüdsin, prantsatasin ka mina sinna
veeauku. Meid päästis aatriumi valvur, kes koera oma
vahelesegamisega rahustas ja meid lõpuks kuivale tõmbas;
värisesime kogu kehast. Giton oli juba varem leidnud oma
naha päästmiseks teravmeelse võtte: kõik,
mis ta minult söömingul oli saanud, oli ta nimelt sellele
lõrisejale ette visanud; toit oli koera eemale meelitanud
ja tema raevu vaibutanud.
Kui me külmast lõdisedes viimaks aatriumi valvurilt
palusime, et ta meid uksest välja laseks, ütles see:
"Eksid väga, kui arvad, et võid sealt välja
minna, kust sa sisse tulid. Mitte ühtki külalist pole
kunagi samast uksest välja lastud, millest ta sisse tuli;
ühe kaudu tulevad nad sisse, teisest lähevad välja."
73. Mida pidime nüüd tegema meie, õnnetumad
inimloomad, kui me olime pealegi sellesse uut liiki labürinti
suletud? Isegi saunaskäik hakkas meile ahvatlev paistma.
Niisiis palusime lõpuks ise, et valvur meid sauna viiks.
Viskasime riided seljast - Giton hakkas neid esikus kuivatama
- ja läksime sauna, kitsasse külmaveetsisterni sarnasesse
ruumi, kus Trimalchio püsti seisis. Ent isegi siin ei pääsenud
me tema talumatust praalimisest. Nimelt ütles ta, et polevat
midagi paremat kui pesta end siis, kui rahvahulka juures ei ole,
ja et just sellel kohal olevat varem olnud pagaritöökoda.
Siis prantsatas ta väsimuse tõttu istuma, pööras
oma purjus lõusta lae poole ja hakkas, ergutatuna sauna
vastukajast, käristama Menekratese laule, nagu ütlesid
need, kes tema keelepruugist aru said. Mõned külalised
hoidsid üksteisel käest kinni, kepslesid ümber
basseini, lagistasid naerda ja tegid hirmsat lärmi. Teised
aga, käed selja taha seotud, katsusid põrandalt sõrmuseid
üles võtta; kolmandad, kes olid põlvili, painutasid
päid tahapoole, et juustega oma varbaid puudutada. Sellel
kui teised tembutasid, astusime meie Trimalchio jaoks valmistatavasse
vanni.
Niisiis, kui purjus tunne lahtunud oli, viidi meid teise trikliiniumi,
kuhu Fortunata oli oma rikkused välja pannud. Ma märkasin
üleval lühtreid, pronksist kalurikujusid, läbini
hõbedast söögilaudasid, samas ka kullatud savikarikaid
ja otse meie silma all nahklähkrist voolavat veini.
"Sõbrad," ütles siis Trimalchio, "täna
ajas üks mu orjadest esmakordselt habet. Imetore poiss ja
lisaks veel kokkuhoidlik! Niisiis, lõbutsegem vägevasti
ja pidutsegem koiduni!"
74. Nagu ta seda oli ütelnud, kires kukk. Trimalchio
sattus sellest häälitsusest elevusse, käskis veini
laua alla valada ja ka lampe sellega piserdada. Siis pani ta
sõrmuse vasakust käest paremasse ja ütles:
"Ilma põhjuseta see pasun meile märku ei andnud:
kas on meil oodata tulekahju või heidab naabruses keegi
hinge. Kaitsku meid jumalad selle eest! Niisiis, kes toob mulle
selle õnnetusekuulutaja, saab tubli tasu."
Vaevalt oli ta need sõnad lausunud, kui kukk oligi juba
kuskilt naabrusest kohale toodud. Trimalchio käskis ta kohe
tappa ja katlasse keema panna. Seesama äärmiselt õpetatud
kokk, kes seast oli äsja lindusid ja kalu teinud, raiuski
ta tükkideks ja viskas potti. Sellal kui Daidalos sinna
keeva vett peale valas, jahvatas Fortunata pisikese pukspuust
veskiga pipart.
Kui lihakraam oli lõpuks nahka pandud, pöördus
Trimalchio oma orjade poole ja ütles:
"Mis te vahite? Kas te veel söönuks pole saanud?
Minge minema, et teised saaksid oma asjaõiendusele tulla!"
Jalamaid järgneski uus salkkond orje. Lahkujad hüüdsid:
"Hüvasti, Gaius!"
Tulijad hõikasid:
"Tere, Gaius!"
Siitpeale oli meie lõbus olemine häiritud: kuna uute
orjade seas oli sisse tulnud ka üks ilus poiss, hakkas Trimalchio
teda kohe ründama ja lakkamatult suudlema. Fortunata, kes
tahtis oma võrdõiguslikkust kinnitada, pistis nüüd
Trimalchiot sõimama ja nimetas teda häbituks jätiseks,
kes oma kiima taltsutada ei suuda; lõpuks ütles ta
talle veel:
"Koer!"
Sellest sõimust omakorda solvunud Trimalchio lennutas
Fortunatale karika vastu nägu. Too röögatas, just
nagu oleks tal silm peast välja löödud, ja kattis
värisevate kätega oma näo. Ka Scintilla oli sellest
rabatud ja surus hirmunud sõbranna oma rinnale. Üks
teenistusvalmis ori tõi koguni veel kopsikukese külma
veega ja hoidis seda vastu Fortunata põske; nõjatudes
ta vastu, hakkas Fortunata ägama ja nutma.
"Mis siis!" ütles Trimalchio omalt poolt. "See
flööditüdruk ei mäleta enam, aga mina tõin
ta orjaturu müügilavalt alla ja tegin temast inimese
inimeste seas. Nüüd puhub ta enda täis nagu konn
ega sülita endale isegi rinna peale! Ta on puutükk,
mitte aga naine. Kuid see, kes on hurtsikus sündinud, ärgu
tükkigu paleesse! Nii tõesti kui mu geenius mulle
armuline olgu, hoolitsen ma, et see sõdurisaabastega Kassandra
saab taltsaks tehtud! Ja mina, lollpea, oleksin võinud
kümme miljonit kaasavara saada! Sa tead ju, et ma ei valeta.
Agatho, naabriemanda salvimüüja, kutsus mu kõrvale
ja ütles: "Annan sulle nõu, ära lase oma
sugu otsa saada!" Aga sellega, et ma head meest mängin
ega taha kerglane näida, olen ma ise endale kirve jalga
löönud. Kindel, küll sa näed: kord tahaksid
sa mind mulla alt küüntega välja kraapida. Ja
et sa praegu kohe taipaksid, mis sa endale teinud oled: Habinnas,
ma ei taha, et sa tema kuju minu mälestusmärgile paneksid,
et mul vähemalt pärast surma kisklemist ei oleks. Ja
veel: võtku ta teatavaks, et ka mina võin kuri
olla - ma ei taha, et ta mu surnukeha suudleks!"
75. Pärast seda pikset hakkas Habinnas paluma, et Trimalchio
juba oma viha jätaks, ja ütles:
"Keegi meist pole ilma veata. Me oleme inimesed, mitte jumalad."
Scintilla ütles nuttes sedasama, nimetas teda Gaiuseks ja
hakkas tema geeniuse nimel paluma, et ta järele annaks.
Nüüd ei suutnud ka Trimalchio kauem pisaraid tagasi
hoida ja ütles:
"Ma palun sind, Habinnas, nii tõesti kui sa oma nodist
rõõmu oskad tunda: kui ma midagi valesti olen teinud,
siis sülita mulle näkku! Ma andsin paar musu sellele
väga tublile poisile, mitte tema ilu pärast, vaid et
ta tubli on: ta oskab kümnega jagada ja loeb vabalt raamatut;
oma päevapalgast muretses ta endale traaklase ülikonna
ja soetas oma raha eest tugitooli ja kaks potti. Kas ta pole
siis väärt, et mu mõtted temaga on? Aga Fortunata
keelab ära! Mis sulle seal siis paistis, kõverjalg?
Annan sulle nõu, mõtle oma asjade peale, raisakull,
ja ära pane mind hambaid näitama, kullake: muidu saad
veel mu viha tunda! Sa ju tead mind: kui ma olen midagi pähe
võtnud, siis on see nagu suure naelaga kinni löödud.
Kuid mõtleme parem elavatele! Ma palun teid, sõbrad,
tundke end mõnusalt! Ka mina olin kunagi seesugune nagu
teie praegu, kuid oma tublidusega olen ma nii kaugele jõudnud.
Söakus on see, mis meist inimesed teeb, kõik muu
on tühi rämps! "Mina ostan hästi, mina müün
hästi!" - Mõni teine võib teile ju midagi
muud öelda. Ma lähen õnnest lõhki! Aga
sina, noriseja, kas sa ikka veel ulud? Küll ma juba hoolitsen,
et sul ulgumiseks põhjust oleks!
Aga nagu ma juba ütlesin, kogu praeguse õnne on toonud
mulle mu tublidus. Kui ma Aasiast siia olin jõudnud, olin
ma nii pikk kui see kandelaaber. Muide, ma mõõtsingi
iga päev oma pikkust just temaga, ja et mu koonule kiiremini
habe kasvaks, määrisin ma mokki lambiõliga.
Aga ikkagi tuli mul tervelt neliteistkümmend aastat oma
isanda kallike olla. Mida isand käsib, see pole kunagi häbistav.
Selle kõrval rahuldasin ma aga ka oma emandat. Te saate
ju aru, millest ma räägin. Kuid ma pean parem suu,
ega ma mõni kiidukukk ole.
76. Hiljem sai must jumalate tahtel majas peremees, ja ennäe!
Ma märkasin, et minu pea isanda omast halvemini ei jaga.
Mis siis enam? Ta tegi mu koos Caesariga oma pärijaks ja
ma sain endale ta senaatorlikud varandused. Aga kellelgi pole
ju iialgi küllalt. Mul tuli tahtmine kauplemisega õnne
katsuda! Ma ei taha pikema jutuga teie aega viita: ehitasin viis
laeva, lastisin need veiniga - veinil oli tookord kulla hind
- ja saatsin Rooma. Aga just nagu kiuste: kõik viis laeva
läksid põhja. Nii see sündis, see pole niisama
jutt! Ühe päevaga neelas Neptunus kolmkümmend
miljonit sestertsi! Kas te arvate, et ma hätta jäin?
Ei - Herculese nimel -, see põõn oli mulle tühiasi,
nagu poleks midagi juhtunud. Ma lasksin ehitada uued laevad,
suuremad ja paremad ja õnnelikumad, et igaüks võiks
minu kohta ütelda: "See on kõva mees!"
Te teate ju, et mida suuremad laevad, seda tugevamad. Lastisin
nad jälle veiniga, pekiga, ubadega, lõhnasalvidega
ja orjadega. Nüüd tegi ka Fortunata seda, mis ta püha
kohus; nimelt müüs ta maha kõik oma ehted ja
kõik riided ja pistis mulle pihku sada kuldraha: need
olidki mu rikkuse haputaignaks. Mida jumalad tahavad, see käib
kähku. Üheainsa sõiduga ajasin kokku kümme
miljonit sestertsi. Jalamaid ostsin ma välja kõik
maatükid, mis olid kuulunud mu patroonile. Siis ehitasin
maja, ostsin orje ja veoloomi; mida ma iganes puudutasin, kõik
muudkui kasvas nagu meekärg. Lõpuks hakkas mul juba
rohkem olema kui tervel mu kodulinnal kokku - aitas mängust!
Ma tõmbusin äritegevusest tagasi ja hakkasin vabakslastutega
tulukaid äriasju ajama. Lausa vastu mu enda tahtmist õhutas
mind seda sehvti tegema üks juhuslikult meie linna tulnud
kreeklane, nimega Serapa, matemaatik ja jumalate nõu tundja.
Tema rääkis mulle isegi sellest, mis ma ise unustanud
olin; kõik ladus ta mulle täpp-täpilt välja.
Tema tundis mind läbi ja lõhki; puudus veel, et ta
oleks ütelnud, mida ma eelmisel päeval söönud
olin. Oleks võinud arvata, et ta kogu aeg minuga ühes
korteris on elanud.
77. Kuule, Habinnas, ma arvan, sina olid vist ka juures, kui
ta ütles: "Sina endale emanda said oma endisest põlvest.
Sina vähem õnnelik sõprade suhtes oled. Keegi
sinule kunagi õigesti aitäh ei ütle. Sinul suured
maad on. Sina rästikut oma põues toidad." Ja
miks ei peaks ma teile sedagi rääkima? Ta ütles,
et mul olevat jäänud nüüd veel kolmkümmend
aastat, neli kuud ja kaks päeva elada. Peale selle pidavat
ma varsti suure päranduse saama. Niisugust saatust ta mulle
ennustas. Kui mul õnnestub veel oma maavaldusi Apuuliasse
laiendada, siis olen ma elus küllalt kaugele jõudnud.
Sellel kui Mercurius valvel oli, ehitasin ma selle maja. Nagu
teate, oli see osmik; nüüd on ta aga tempel. Siin on
neli söögisaali, kakskümmend magamiskambrit, kaks
marmorist portikust; teisel korrusel üks söögisaal,
magamiskamber minu enda jaoks, elutuba sellele rästikule
ja väga hea kambrike väravavahile; külaliste jaoks
on külalisteruumid. Ühesõnaga, kui Scarus siiakanti
tuleb, ei taha ta kuskil mujal peatuda, kuigi tal on mere ääres
isalt päritud elamine. On veel palju muudki, mida ma teile
kohe näitan. Uskuge mind: kui sul vaid ass on hinge taga,
siis pole sa ka ise rohkem väärt. Kui sul aga midagi
on, siis sust ka midagi peetakse. Niimoodi on saanud teie sõbrast,
kes kunagi oli konn, nüüd kuningas. Muuseas, Stichus,
too siia need surirüüd, milles ma tahan end siit välja
kanda lasta! Too siia ka salv ja prooviks natuke maitsta sellest
amforast, millest ma käskisin võtta oma põrmu
pesemiseks."
78. Aega viitmata tõi Stichus trikliiniumi valge teki
ja preteksta. Trimalchio käskis meil katsuda, kui heast
villast need on tehtud. Siis ütles ta naeratades:
"Vaata järele, Stichus, et hiired ja koid neid ei puudutaks;
muidu lasen ma su elusalt ära põletada! Ma tahan,
et mind uhkelt välja kantakse, nii et kogu rahvas mind hästi
vannuks."
Kohe tegi ta lahti väikese nardiõlipudeli, võidis
meid kõiki ja ütles:
"Ma loodan, et ma sellest surnuna niisama palju rõõmu
tunnen kui elavana."
Ta käskis ka suurde veiniastjasse veini kallata ja ütles:
"Kujutage endale ette, et te olete kutsutud minu peietele!"
Kogu lugu muutus ülimalt vastikuks, kui Trimalchio, jäledast
peatäiest ramb, uueks etteasteks sarvepuhujad trikliiniumi
käskis kutsuda. Toetudes suurele patjadehunnikule, sirutas
ta enda äärmisele asemele pikali ja ütles:
"Kujutage endale ette, et ma olen surnud. Mängige midagi
ilusat!"
Sarvepuhujad üürgasid matusemuusikat. Eriti üks
ori, Trimalchio kõige aulisemate sekka arvatud matusekorraldaja
oma, müristas nii kõvasti, et ajas kogu ümbruskonna
jalule. Nõnda arvasid vigiilid, kes lähemas linnaosas
valvet pidasid, et Trimalchio majas on puhkenud tulekahju; nad
murdsid äkki ukse maha ja hakkasid vee ja kirvestega mässama,
kindlas oma õiguses.
Meie kasutasime selle kenasti soodsa võimaluse ära,
luiskasime Agamemnonile midagi ja lasksime kähku jalga,
nagu oleks tõesti tulekahju lahti.
|