Kahlil Gibran - Prohvet


Ja nüüd oli käes õhtu.
Ja nägijatar Almitra lausus: Õnnistatud olgu see päev ja see paik ja sinu vaim, kes on kõnelnud.
Ning ta vastas: Kas olin see mina, kes kõneles? Kas polnud ma mitte ka kuulaja?

Siis laskus ta mööda templitreppi alla ja kõik inimesed järgnesid talle. Ning ta jõudis oma laevale ja tõusis tekile.
Ja pöörduses uuesti inimeste poole, kõrgendas ta häält ja lausus:
Orfaleesi rahvas, tuul veenab mind teist lahkuma.
Ehk ma küll pole niisama kärsitu, ometi tuleb mul minna.
Meie, rändajad, igavesti üksiklase raja otsingul, ei alusta ühtegi päeva sealsamas, kus saatsime mööda eelmise, ja ükski koidik ei leia meid sealt, kuhu jättis meid päikeseloojang.
Isegi siis, kui maa magab, oleme meie teel.
Meie oleme visa taime seemned ja nimelt oma küpsuses ja südamekülluses antakse meid tuule meelevalda ja paisatakse laiali.

Põgusad olid minu päevad teie seas ja veelgi põgusamad olid sõnad, mida laususin.
Aga kui minu hääl peaks hääbuma teie kõrvus ja minu armastus hajuma teie mälus, siis tulen ma tagasi,
Ja kõnelen siis rikkama südamega ja vaimukuulelikumail huulil.
Jah, tõusuvees pöördun ma tagasi,
Ja kui mind ka surm peaks varjama ja suurem vaikus ümbritsema, ikkagi otsin ma taas teie mõistmist.
Ja mitte asjatult ei otsi ma seda.
Kui miskigi sellest, mida olen kõnelnud, peaks olema tõde, siis saab see tõde end ilmutama selgemal häälel ja sõnades, mis on lähemas suguluses teie mõtetega.

Ma lahkun koos tuulega, Orfaleesi rahvas, ei lange aga mitte tühjusse;
Ja kui see päev ka pole teie vajaduste ja minu armastuse täitumine, siis olgu see ühe järgmise päeva tõotus.
Inimese vajadused muutuvad, aga mitte tema armastus, ega ka mitte tema soov, et armastus rahuldaks tema vajadused.
Teadke sellepärast, et saabun tagasi suuremast vaikusest.
Uduloor, mis hajub koidiku saabudes, jättes põldudele vaid kaste, tõuseb ja koguneb pilveks ning langeb siis vihmana maha.
Ning olen minagi olnud otsekui udu.
Öövaikuses olen ma jalutanud teie tänavatel ja minu vaim on sisenenud teie majadesse,
Ja teie südamelöögid on kajanud minu südames ja teie hingeõhk on puudutanud minu põske ja teid kõiki olen ma tundnud.
Oo jaa, ma teadsin teie rõõmu ja valu, ja teie unes olid teie unenäod minugi jagu.
Ja tihtigi olin ma teie seas otsekui mägijärv kesk ahelikke.
Minus peegeldusid teie mäetipud ja laugjad nõlvad ja koguni teie mõtete ja ihade mööduvad karjad.
Ja minu vaikusse kõlasid teie ojas mängivate laste naerukilked ja teie jõe ääres istuvate noorukite igatsusohked.
Ning mu sügavusse jõudes ei lakanud ojad ja jõed veel laulmast.

Ometi sisenes minusse miski, mis oli magusam naerust ja suurem igatsusest.
See oli piiritu teis;
Hiidinimene, kelle rakud ja musklid teie kõigest olete;
See, kellel üminas on kogu teie laul vaid hääletu vabin.
Tema üüratuses olete teiegi üüratult suured,
Ja teda vaadeldes vaatlesin ja armastasin ma teid.
Sest milliste kaugusteni võiks küündida armastus muidu kui selles piiritus avaruses?
Mis nägemused, mis lootused, mis oletused võiksid tõusta kõrgemale sellest lennust?
Nagu õunapuuõitega kaetud hiigeltamm on hiidinimene teis.
Tema vägevus kinnitab teid maa külge, tema lõhn tõstab teid taevasse ja tema kestvuses olete surematud.
Teile on öeldud, et nii nagu ahel, olete teiegi niisama nõrgad nagu teie nõrgim lüli.
See on vaid pool tõest. Te olete ka niisama tugevad kui teie tugevaim lüli.
Mõõta teid teie vähima teo järgi on sama, mis arvestada ookeani jõudu tema lainetevahu järgi.
Mõista kohut teie läbikukkumiste üle on sama, mis heita aastaaegadele ette nende püsimatut vaheldumist.

Oo jaa, te olete otsekui ookean,
Ja ehk küll teie kaldaisse kinni jooksnud laevad ootavad tõusuvett, ei saa teie, just nagu ookeangi, oma tõusu ja mõõna tagant kiirustada.
Ja samuti olete otsekui aastaajad,
Ja ehk küll te oma talves keeldute uskumast oma kevadest,
Ometi naeratab teis puhkav kevad oma poolunes ega pole sugugi solvatud.
Ärge arvake, et ma kõnelen teile seda kõik selleks, et võiksite üksteisele lausuda: "Küll ta ikka kiitis meid. Ta nägi meis ainult head."
Kõnelen teile sõnades vaid sellest, mida te isegi oma mõtetes teate.
Ja mis on sõnade teadmine muu kui sõnatu teadmise vilets vari?
Teie mõtted ja minu sõnad on lained kinnipitseeritud mälust, kus on talletatud meie eilsed,
Ja iidsed päevad, mil maa ei tundnud meid ega ennastki,
Ja ööd, mil maa ilm meelesegadusest pingul.

Targad mehed on tulnud teie juurde, et jagada oma tarkust. Mina tulin, et saada osa teie omast: Ja ennäe, ma olen leidnud midagi tarkusest suuremat.
See on leeklev vaim teis, mis üha ahmib juurde iseennast.
Samal ajal kui teie tema lehvimist tähele panemata oma närbuvaid päevi taga nutate.
See on eluotsingul elu kehades, mis kardavad hauda.

Siin pole haudu.
Need mäed ja tasandikud on häll ja jalatugi.
Mil iganes möödute paigast, kuhu olete matnud oma esiisad, vaadake tähelepanelikult ja te näete seal iseend ja oma lapsi käsikäes tantsimas.
Tõesti, tõesti, sageli rõõmutsete te seda ise teadmata.

Teised on tulnud teie juurde, kelle kuldlubaduste peale te omas usus olete andnud vaid rikkused ja võimu ja väe.
Vähem lubadustestki olen ma teile andnud ja ometi olete olnud minu vastu veel heldekäelisemad.
Veel sügavama elujanu olete teie minule andnud.
Päris kindlasti pole olemas inimesele suuremat kingitust kui see, mis kõik tema eesmärgid muudab paotuvateks huulteks ja kogu elu purskavaks allikaks.
Millal iganes ma tulen lätte äärde jooma, leian eest januneva vee;
Ja see joob mind nagu mina teda.

Mõned teist on pidanud mind uhkeks ja ülemäära häbelikuks, et võtta vastu kingitusi.
Ja ehk ma küll olen toitunud marjadest mägedes siis, kui te oleksite tahtnud mind näha endi seltsis laua ääres,
Ja maganud templitrepi astmetel, kui te mulle meelsasti ulualust oleksite pakkunud,
Kas polnud mitte teie armastav mure minu päevade ja ööde pärast see, mis tegi toidu mu suulaele magusaks ja rüütas mu une nägemustesse?

Selle eest õnnistan ma teid iseäranis:
Te annate palju ega tea, et te midagi annaksite.
Tõesti, tõesti, lahkus, mis iseend peeglist silmitseb, kivistub,
Ja heategu, mis end hella nimega nimetab, saab needuse isaks.

Ja mõned teist on mind hüüdnud hulguseks, kes on joobunud omaenda üksildusest,
Ja teie olete öelnud: "Ta peab nõu puudega metsas, aga mitte inimestega.
Ta istub üksipäini mäenõlvakul ja vaatab alla meie linna peale."
Tõsi ta on, et olen tõusnud mägede otsa ja rännanud mööda kaugeid paiku.
Kuidas veel võinuksin teid näha, kui mitte suurest kõrgusest või kaugusest?
Kuidas võiks üldse olla tõeliselt lähedal, olemata kaugel?

Ja teised teie seast on mind hüüdnud, küll mitte sõnades, öeldes:
"Võõras, võõras, kättesaamatute kõrguste armastaja, miks elutsed sa mäetippude keskel, kuhu kotkad ehitavad oma pesa?
Miks püüelda saavutamatut?
Milliseid torme tahaksid sa püüda oma võrku
Ja milliseid hajuvaid õhulinde jahid sa taevas?
Tule ja ole üks meie seast.
Lasku alla ja kustuta oma nälga meie leivaga ja janu meie veiniga."
Oma hinge üksilduses ütlesid nad seda;
Ent kui nende üksildus olnuks sügavam, oleksid nad teadnud, et ma ei otsindu muud kui vaid teie rõõmu ja valu saladust,
Ja ma jahtisin vaid teie suuremaid endid, kes kulgevad taevaid pidi.

Aga jahtija oli samaaegselt ka saak;
Sest paljud minu nooltest lahkusid vibunöörilt vaid selleks, et tabada mu enese südant.
Ja lendaja oli samaaegselt ka roomaja;
Sest kui mu tiivad olid päikeses laiali sirutatud, langes neist maapinnale kilpkonna vari.
Ja uskuja minus oli samaaegselt ka kahtleja;
Sest sageli olen puudutanud sõrmega omaenese haava selleks, et mul võiks olla suurem usk teisse ja suurem teadmus teist.

Ja selle teadmuse ja selle usuga ütlen ma teile,
Et teie ei ole mitte hõlmatud oma kehadest ega mõistetud majade ja põldude külge.
Teie olemus elutseb mägede kohal ja uitab ringi koos tuuleõhuga.
See pole mitte olend, kes roomab päikese kätte sooja või poeb pimeduse urgudesse varjule,
Vaid vaba olevus, vaim, kes ümbritseb maakera ja liigub taevaruumis.
Kui need sõnad peaksidki hämarad olema, siis ärge püüdke neid selgitada.
Hajus ja udune on kõikide asjade algus, aga mitte nende lõpp,
Ja meelsasti näeksin ma, et te mäletaksite mind algusena.
Elu ja kõik, mis elab, on sigitatud udus ja mitte kristallis.
Ja kes teab, kas kristall polegi mitte hääbuv udu?

Tahaksin, et te mind meenutades mäletaksite:
See, mis tundub teis kõige nõrgemana ja heitlikumana, on kõige tugevam ja kõige otsustavam.
Kas pole mitte teie hingeõhk kasvatanud ja karastanud teie luustikku?
Ja kas pole mitte unenägu, mida keegi teist ei mäleta, ehitanud teie linna ja kujundanud kõik, mis selles leidub?
Kui te vaid suudaksite näha selle hinguse tõusu ja mõõna, lakkaksite nägemast midagi muud,
Ja kui võiksite kuulda unenäo sosinat, ei kuuleks te enam ühtegi muud heli.

Aga te ei kuule ega näe ja see on hea.
Loori, mis varjab teie silmi, kergitavad kord käed, mis selle kudusid,
Ja savi, mis täidab teie kõrvu, uuristavad kord läbi sõrmed, mis seda sõtkusid.
Ning teie näete
Ja kuulete.
Ometi ei pea teie mitte taunima seda, et olete tundnud pimedust, ega kahetsema, et olete olnud kurt.
Sest sellel päeval saate teada peidetud otstarbe viimses kui asjas,
Ning teil tuleb õnnistada pimedust just niisama, nagu olete õnnistanud valgust.

Lausunud kõike seda, vaatas ta enese ümber ja nägi laevameest seismas rooliratta juures ja vaatlemas kord täispurjesid ja kord kaugusi.
Ning ta lausus:
Kannatlik, liigagi kannatlik on minu laeva kapten.
Tuul puhub ja purjed on kärsitud,
Isegi rooliratas kibeleb liikvele;
Ometi ootab minu kapten vaikselt mu vaikimist.
Ja kõik meremehed, kes on kuulnud avamerede koori, nemadki on kuulanud mind kannatlikult.
Nüüd ei pea nad enam kauem ootama.
Ma olen valmis.
Oja on jõudnud mereni ja veel kord surub suur ema poja oma rinnale.

Hüvasti, Orfaleesi rahvas.
Tänane päev on lõpule jõudnud.
See sulgub meie üle just nagu vesiroosi õis hommepäev.
Seda, mis meile siin antud sai, tuleb meil hoida,
Ning kui sellest ei piisa, siis peame me üha uuesti kokku tulema ja üheskoos sirutama oma pihud jagaja poole.
Ärge unustage, et ma tulen veel teie juurde tagasi.
Läheb vaid veidi aega ning mu igatsus kogub tolmu ja vahtu uue keha jaoks.
Põgus pilk vaid, kõigest puhkusehetk tuules ja üks naine kannab mu ilmale taas.

Jääge hüvasti, teie ja mu noorus, mille teie seas veetsin.
Alles eile see oli, kui unes kohtusime.
Teie olete laulnud mulle oma üksilduses ja mina olen teie igatsustest ehitanud torni taevasse.
Aga nüüd on meie uni haihtunud ja meie unenägu möödas ja pole enam koidik.
Päevatõus on meie üle ja meie virgumisest võrsunud südapäev ning me peame lahkuma.
Kui peaksime mäluhämaras veel kunagi kohtuma, siis kõneleme jälle ning teie laulate mulle sügavama laulu.
Ja kui meie käed peaksid põimuma mõnes teises unes, siis ehitame taevasse uue torni.

Nii lausudes andis ta märku meremeestele, kes otsemaid hiivasid ankru ja vabastasid laeva kinnitusköitest ning nad hakkasid liikuma ida poole.
Karje tungis rahva rinnast kui ühestainsast suust ja see kerkis koiduhahetusse ning kandus üle mere otsekui võimas trompetiheli.
Ainult Almitra oli vait, vaadates laevale järele seni, kuni see uttu kadus.
Ja kui kõik inimesed olid laiali valgunud, seisis tema ikka veel üksinda muulil, meeles prohveti sõnad:
"Põgus pilk vaid, kõigest puhkusehetk tuules, ja üks naine kannab mu ilmale taas."


AUTORIST


Kahlil Gibran, müstikust kirjanik, kunstnik ja filosoof, sündis 6. detsembril 1883 maroniitide mägikülas Besharris Liibanonis, tolleaegses Süüria provintsis. Tema emapoolne vanaisa oli maroniidipreester, kogu pere oli väga musikaalne; et isa käes raha aga ei seisnud, õppis Kahlil lugema üksnes õnneliku juhuse läbi. Kui poiss oli kaheteistaastane, rändas ta ema Kamila koos kahest ebaõnnestunud abielust pärit nelja lapsega välja Ameerikasse. Vaeste linnajaost pärit varaküps andekas poisike äratas oma õpetajate tähelepanu ja kolmeteistaastasena võeti ta vastu Bostoni intellektuaalsetesse kunstiringkondadesse.
Viieteistaastasena otsustas Kahlil Gibran naasta Liibanoni, lõpetas Beirutis maroniitide kooli kõige kõrgemal tasemel ja pöördus tagasi Ameerikasse kolledzipoeedi tiitliga, võitnud kooli iga-aastase luulevõistluse. Karismaatiline nooruk inspireeris paljusid. Mary Haskelli, mitmel moel noort annet toetanud ja suunanud metseeni õhutusel õppis Gibran Pariisis Kaunite Kunstide Koolis joonistamist. Esimene kunstinäitus toimus 1904. a. Bostonis. Auguste Rodin, kes soovis lasta end portreteerida, eelistas noort Gibranit, keda võrdles Blake'iga, kõigile oma aja kuulsustele.
Esimese Maailmasõja eel tegeles Kahlil Gibran koos oma lähedase sõbra ning aatekaaslase Mihhail Naimõiga araabia kirjanduse, ennekõike luule tutvustamisega. Soliidne organisatsioon POETRY SOCIETY, kus Gibran ettekande pidas, aga reageeris pilkliku ükskõiksusega. Kogetu ajendas Kahlil Gibrani kirjutama praeguseks tuntuks saanud proosapoeemi "Kaotus", mis sai alguseks hilisematele eetilis-poliitilistele ründavat või valusat tooni kirjutistele ("Orjus", "Minu kaasmaalased", "Surnud on mu rahvas").

Kaotus, mu Kaotus, mu sädelev mõõk ja kilp,
Sinu silmist ma lugenud olen,
Et olla troonile tõstetud tähendab olla
orjastatud,
Ja olla mõistetud tähendab olla madaldatud,
Ja olla taibatud tähendab vaid omaenda täiuseni jõuda
Ja küpse viljana langeda alla söögiks.
Kaotus, mu Kaotus, mu vaprus surmamatu,
Sina ja mina naerame üheskoos tormis,
Ja üheskoos kaevame haudu
Kõigele, mis meis sureb,
Tulvil tahet me seisame päikese käes
Ning oleme ohtlikud.

Vaatamata tema raamatu "Mässajate vaimud" avalikule põletamisele Beiruti turuplatsil, kirikukogudusest väljaheitmisele ja maalt väljasaatmisele muutusid Gibrani rünnakud oma kodumaal valitsevate tingimuste, ebavõrdsuse ja sotsiaalse alatuse vastu üha tulisemaks ja tema pühendumus üha selgemaks.
1920. a. 20. aprillil kogunes 10 araabia päritolu kirjanikku New Yorgis Kahlil Gibrani stuudiosse, et asutada kirjanduslik rühmitus ARRABITAH (Suleside), kellel oli erakordne tähtsus keele- ja stilistikauuendajana, samuti sufi kirjandusele iseloomuliku poeetilise, meditatiivse ja filosoofilise mõttelaadi tutvustamisel angloameerika maailmale. Rühmituse embleemiks sai Kahlil Gibrani kujundatud ring, keskelt avatud raamat, mille lehtedelt võis lugeda tsitaati prohvet Muhamedi sõnadest: "Kui imepäraseid varandusi varjub Jumala trooni all, mida vaid luuletajate keeled avada võivad!"
Viieteistkümnendast eluaastast peale töötas Kahlil Gibran "Prohveti" kallal, mis tema esimese inglise keeles kirjutatud teosena 1923. a. ilmudes sai otsekohe kuulsaks ja mida peetakse siiani tema loomingu kvintessentsiks. Teos on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ning trükitud mitmemiljonilistes tiraazides. Eksiilikäsk tühistati; kirik võttis omal ajal äratõugatud poja oma rüppe tagasi.

MA OLEN TULNUD, ET ELADA ARMASTUSE ÜLEVUSES JA ILU VALGUSES, MIS ON JUMALA PEEGELDUSED. MA OLEN SIIN, MA ELAN JA MIND EI SAA PAGENDADA ELU RIIGIST, SEST OMA ELAVATE SÕNADE KAUDU ELAN MA KA SURMAS, KUI NAD KA TORKAVAD VÄLJA MU SILMAD, KUULATAN SEDA TERASEMALT ARMASTUSE SOSINAT JA ILU LAULU.
KUI NAD KA SULGEVAD MU KÕRVAD, NAUDIN MA TUULEÕHU HINGUST TULVIL ARMASTUSE VIIRUKIT JA ILU HÕNGU.
KUI NAD KA TÕUKAVAD MIND TÜHJUSSE, ELAN MA ÜHTSUSES OMA HINGEGA, ARMASTUSE JA ILU LAPSEGA.
MA TULIN, ET TEGUTSEDA KÕIKIDE NIMEL JA KÕIKIDEGA KOOS, JA SEE, MIDA MA TÄNA TEEN ÜKSINDUSES, LEIAB HOMME VASTUKAJA PALJUDELT.
MIDA MA NÜÜD ÜTLEN ÜHEST SÜDAMEST, ÖELDAKSE HOMME LUGEMATUIST SÜDAMEIST.

Kahlil Gibran suri New Yorgis 10. aprillil 1931. Tema matuserongkäik pakkus haaravat, enneolematut vaatepilti; sajad preestrid ja usujuhid kõikvõimalikest sektidest ning kogudustest, mis kõik olid inspiratsiooni saanud tema ajatust kuulutusest, sammusid sõnatus osaduses pühalikult üksteise kõrval, otsekui tõenduseks Gibrani enda sõnadele:
LUULETAJA SURM ON TEMA ELU.
Kahlil Gibrani põrm puhkab Liibanonis, ühes koopas tema lapsepõlvekiriku Mar Sarkise kloostri lähedal.

Tõlkija


TUNTUMAD TEOSED:

Eelkäija: Tähendamissõnad ja luuletused, 1920
Prohvet, 1923
Liiv ja vaht: Aforismikogumik, 1926
Jeesus, Inimese Poeg, Knopf 1928
Maajumalad, 1931
Prohveti aed, 1933
Proosapoeemid, Knopf 1934
Pisar ja naeratus, Knopf 1934
Murtud tiivad, 1957
Kahlil Gibrani varakamber, Citadel Press 1958
Mõtted ja meditatsioonid, Citadel Press 1960
Kahlil Gibrani teine varakamber, Citadel Press 1962


Algusse

Sama raamat MS Word dokumendina, (pakitud zip formaadis)

  Sama raamat pdf formaadis


Veel raamatutest