Kahlil Gibran

Prohvet

Tõlkinud Doris Kareva
Kirjastus HUMA, 1997

 sisestamise eest eriline tänu Helenile

 Autorist

1. Laeva tulek 10. Rõivad 19. Sõprus
2. Armastus 11. Ostmine ja müümine 20. Kõne
3. Abielu 12. Kuritöö ja karistus 21. Aeg
4. Lapsed 13. Seadused 22. Hea ja kuri
5. Andmine 14. Vabadus 23. Palve
6. Söömine ja joomine 15. Aru ja kirg 24. Nauding
7. Töö 16. Valu 25. Ilu
8. Rõõm ja kurbus 17. Enesetundmine 26. Usk
9. Majad 18. Õpetamine 27. Surm
  28. Hüvastijätt




Almustafa, väljavalitu ja armastatu, päikesetõus oma elupäevil, oli kaksteist aastat Orfaleesi linnas oodanud oma laeva, mis pidi naasma ja ta tagasi sünnisaarele viima.
Ja kaheteistkümnendal aastal Ielooli, lõikuskuu seitsmendal päeval, tõusis ta linnamüüritagusele mäele ja vaatas merele - ning silmas udus lähenevat laeva.
Siis paiskusid pärani tema südame väravad ja ta rõõm lendas kaugele üle mere. Ning ta sulges silmad ja palvetas oma hinge vaikustes.

Aga mäest alla laskudes võttis kurbus tema üle võimust ning ta mõtles oma südames:
Kuidas lahkun siit rahus ja kurbuseta? Ei, mitte haavata vaimus ei jäta ma maha seda linna.
Pikad olid valupäevad, mis ma veetsin ta müüride vahel, pikad olid üksilduseööd - ja kes võiks lahkuda oma valust ja üksildusest kahetsuseta?
Liiga palju meelekilde olen pillanud laiali neile tänavaile, liiga mitmeid minu igatsuste lapsi kõnnib alasti nende mägede vahel - ja ma ei saa neist eemale tõmbuda rusutuse ja valuta.
Mitte rüü pole see, mille heidan täna õlult, vaid nahk, mille rebin seljast omaenese kätega.
Ega ole see ka mõte, mille jätan seljataha, vaid süda, mille on magusaks muutnud nälg ja janu.

Ja siiski ei või ma kauem viivitada.
Meri, kes kõiki ja kõike endasse kutsub, kutsub mindki ning ma pean laevale asuma.
Sest siia jääda, kuigi siin tunnid põlevad ainsa ööga, tähendab kristalliseeruda, tarduda vormivaluks.
Meeleldi võtaksin endaga kaasa kõik siinse. Ent kuidas ma võiksin?
Hääl ei saa kanda keelt ega huuli, mis andnud talle tiivad. Üksipäini peab ta otsima taevalaotust.
Ja üksi ning ilma pesata peab kotkas lendama päikese poole.

Jõudes mäe jalamile, pööras ta pilgu uuesti merele ja nägi laeva lähenemas sadamale, tekil seismas meremehed, tema kaasmaalased.
Ja tema hing kisendas nende poole ning ta lausus:
Mu põlise ema pojad, tõusu ja mõõna ratsanikud,
Kui sageli olete purjetanud läbi mu unede. Ja nüüd saabute ärkvelolekus, mis on mu sügavam uni.
Olen minekuvalmis; täispurjede õhin ootab vaid tuult.
Ainsa korra veel hingan ma sisse siinset vaikset õhku, ainsa armastava pilgu veel heidan tagasi,
Ja siis juba seisan ma teie keskel, meresõitja kesk meresõitjaid.
Ja sina, määratu meri, unetu ema,
Kes sa ainsana rahu ja vabadus oled jõele ja ojale,
Veel ainsa käänaku teeb see voog, ainsa vulina üle välu,
Ja siis juba saabun ma sinusse, piiritu piisk ääretusse ookeani.

Ja kõndides nägi ta kaugelt mehi ja naisi jätmas maha oma viljapõlde ja viinapuuaedu ning ruttamas linnavärava poole.
Ja ta kuulis nende hääli hüüdmas tema nime ning hõikamas põllult põllule teadet tema laeva tulekust.
Ja ta sõnas endamisi:
Kas lahkumispäevast peab saama kokkusaamise päev?
Ja kas öeldakse pärast, et minu loojang oli tõeliselt mu koit?
Ja mida pean andma sellele, kes oma adra on jätnud vaole, või sellele, kes on peatanud oma veinipressi ratta?
Kas peab mu südamest saama viljadest lookas puu, et võiksin sealt võtta ja jagada?
Ja kas peavad mu ihad purskama fontäänidena, et võiksin täita nende kruusid?
Kas olen ma harf, mida võimas käsi võiks puutuda, või ehk flööt, mida läbiks tema hingeõhk?
Vaikusteotsija olen, ja milliseid varandusi olen ma vaikustes leidnud, mida võiksin rahumeeli välja jagada?
Kui see on mu lõikusepäev, siis millistele põldudele, millistel mäletamatutel aegadel olen ma külvanud oma seemne?
Kui see peaks tõesti olema tund, mil tõstan kõrgele oma laterna, pole see mitte mu enese leek, mis seal põleb.
Tühjana ja tumedana tõstan ma oma laterna,
Ja öö valvur täidab selle õliga ja tema ka süütab selle.
Seda ütles ta sõnades. Kuid mõndagi tema südames jäi sõnastamata. Sest tema ise ei suutnud kõnelda oma sügavaimast saladusest.

Ja kui ta linna jõudis, tulid kõik inimesed tema juurde ja hüüdsid ta poole nagu üksainus hääl.
Ja linna vanimad astusid ette ja laususid:
Ära lahku veel meie hulgast.
Päevatõus oled sa olnud meie hämaruses ja sinu noorus on andnud me unedele näo.
Mitte võõras pole sa meie seas, ega ka külaline, vaid meie poeg ja armastatu.
Ära lase meie silmi veel valusalt nälgida oma näo järele.

Ja preestrid ja preestritarid laususid talle:
Ära lase merelaineil meid praegu veel lahutada ja aastail, mis sa veetsid meie seas, muutuda mälestuseks.
Vaimuna oled sa kõndinud meie vahel ja sinu vari on heitnud valgust me nägudele.
Sügavalt oleme sind armastanud. Kuid sõnatu oli meie armastus, ja rohkete looride varjus.
Ometi kisendab ta nüüd valjusti sinu poole ja seisab katmatuna su ees.
Ja alati on see nii olnud, et armastus ei tunne omaenese sügavust enne kui lahkumistunnil.

Ja teisedki tulid ja püüdsid teda mõjutada. Kuid tema ei vastanud neile. Ta ainult langetas pea ja need, kes lähemal seisid, nägid pisaraid langemas tema rinnale.
Ja tema ja rahvas asusid teele suure templiväljaku poole.

Ja sääl tuli pühamust välja üks naine, kelle nimi oli Almitra. Ja tema oli nägijatar.
Ja mees vaatas teda erilise õrnusega, sest nimelt Almitra oli see, kes ta üles otsis ja temasse uskus juba siis, kui ta oli vaid päeva veetnud nende linnas.
Ja naine tervitas teda sõnadega:
Jumala prohvet, ülima otsingul, kaua oled sa sihtinud kaugusi leidmaks oma laeva.
Ja nüüd on su laev tulnud ja sul tuleb minna.
Suur on su igatsus oma mälestuste maa, oma sügavaimate ihaluste elupaiga järele; ja ei ahelda sind meie armastus ega hoia tagasi su enese vajadused.
Siiski ühte palume sinult, enne kui lahkud: et sa kõneleksid meile ja jagaksid meilegi oma tõest.
Ja meie anname selle edasi oma lastele ja nemad oma lastele ning see ei lähe kaduma.
Oma üksiolus oled sa valvanud meie päevi ja oma ärkvelolus kuulanud meie unede nuttu ja naeru.
Seepärast ava ennast nüüd meile ja kõnele kõigest, mis sulle on näidatud sellest, mis asub sünni ja surma vahel.

Ja ta vastas:
Orfaleesi rahvas, millest muust võiksin kõnelda kui vaid sellest, mis praegugi on liikvel teie südameis?

Siis ütles Almitra: Kõnele meile Armastusest.
Ja ta tõstis pea ja vaatas inimestele otsa ning tekkis sügav vaikus. Ja kõlaval häälel lausus ta:
Kui armastus viipab, järgnete talle,
Olgugi tema rajad rängad ja järsud.
Ja kui tema tiivad teid embavad, alistute,
Kuigi tema hoosulgedes varjuv mõõk võib teid vigastada.
Ja kui ta kõneleb teile, siis usute teie temasse,
Kuigi tema hääl võib vapustada te unesid, nagu põhjatuul laastab aia.

Sest nii nagu armastus kroonib, lööb ta ka risti. Nagu ta istutab, nii ta ka kärbib.
Nii nagu ta tõuseb teie kõrgusse ja hellitleb õrnimaid oksi värelemas päikeses,
Nii laskub ta ka alla teie juurteni ja vapustab neid nende klammerdumises maa külge.

Otsekui viljapäid kogub ta teid endasse.
Ta peksab teid, et te paljastuksite.
Ta sõelub teid vabaks teie kestadest.
Ta jahvatab teid valgeks.
Ta sõtkub teid vooljaks;
Ja siis alles loovutab ta teid oma pühale leegile, et teist saaks püha leib Jumala pühaks söömaajaks.
Kõike seda teeb armastus teiega, et te võiksite tunda oma südame saladusi ja selles teadmises saada osaks Elu südamest.

Aga kui te oma pelglikkuses peaksite otsima ainult armastuse rahu ja armastuse naudingut,
Siis oleks teile parem, kui kataksite oma alastuse ja väljuksite armastuse rehetoast,
Aastaaegadeta maailma, kus te küll naerate, aga mitte kogu oma naeru, ja kus te küll nutate, aga mitte kõiki oma pisaraid.

Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest.
Armastus ei omanda ega ole omandatav;
Sest armastusest piisab armastuseks.

Kui te armastate, ei pea te ütlema: "Jumal on mu südames", vaid pigem: "Olen Jumala südames."
Ja ärge arvake, et võite juhtida armastuse kulgu, sest armastus, kui ta leiab teid eest väärsena, juhib teie teed.

Armastusel pole muud iha kui täitumine.
Aga kui te armastate ometi ihaledes, olgu need teie ihad:
Sulada ja olla kui vulisev oja, kes laulab öös oma viisi.
Tunda liigõrnuse valu.
Saada haavatud omaenese armastuse mõistmisest;
Ja veritseda meelsalt ja rõõmuga.
Ärgata aoaegu tiivulise südamega ja tänada veel ühe armastusepäeva eest;
Puhata keskpäeval ja mediteerida armastuse ekstaasi üle;
Pöörduda õhtu hakul koju tänutundes;
Ja uinuda, palve armsama eest südames ja kiituselaul huulil.

Siis avas Almitra uuesti suu ning küsis: Ja mida võid sa öelda Abielust, Õpetaja?
Ja ta vastas talle nõnda:
Koos olete sündinud ja koos saate igavesti elama.
Koos olete ka siis, kui surma valged tiivad teie päevi laiali pillutavad.
Oo jaa, koguni Jumala vaikivas mälus olete koos.
Kuid olgu ruumi kesk teie koosolemist,
Ja las tantsida taevaste tuul teie vahel.

Armastage teineteist, aga ärge põimige armastusest kütket;
Olgu armastus pigem voogav meri teie hingede kallaste vahel.
Täitke teineteise kruus, kuid ärge jooge ühest ja samast.
Andke teineteisele osa oma leivast, kuid ärge sööge ühtsama viilu.
Laulge ja tantsige koos ja olge rõõmsad, kuid las kumbki teist olla üksi,
Nagu on üksi ja omaette lautokeeled, ehk nad küll värelevad sellestsamast muusikast.

Kinkige oma süda, kuid mitte teineteisele hoida.
Sest ainult Elu kätte mahub ära teie süda.
Ja seiske kõrvuti, ometi mitte liig tihedalt koos;
Sest templisambadki seisavad eraldi,
Ja tammepuu ning küpress ei kasva mitte teineteise varjus.

Siis palus üks naine, kes hoidis lapsukest oma rinna vastas: Räägi meile Lastest.
Ja ta lausus:
Teie lapsed pole mitte teie lapsed.
Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.
Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,
Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.

Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.
Sest neil on nende eneste mõtted.
Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,
Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.
Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks.
Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.
Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;
Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.

Siis lausus üks rikas mees: Kõnele meile Andmisest.
Ja ta vastas:
Vähe annate te, annetades osa oma varandusest.
Alles kui kingite osa iseendast, on see tõeline kinkimine.
Sest mis on teie omandus muud kui asjad, mida te hoiate ja valvate hirmus, et võite neid homme vajada?
Ja homme, mida toob homme ülihoolikale koerale, kes palverändureile pühasse linna järgnedes matab konte jäljetusse liiv?
Ja mis on hirm puuduse ees muud kui puudus ise?
Kas pole mitte hirm janu ees siis, kui kaevus on vett külluses, ise kustutamatu janu?

On neid, kes kingivad pisku oma ohtrast omandusest - nad teevad seda tunnustuse pärast ja see varjatud soov muudab nende anni kahjulikuks.
Ja on neidki, kel on vähe ja kes annavad kõik.
Nemad on need, kes usuvad elusse ja elu küllusse ja nende varalaegas ei jää kunagi tühjaks.
On neid, kes kingivad rõõmuga, ja see rõõm on neile tänutäheks.
Ja on neid, kes kingivad piinaga, ja see piin on neile sakramendiks.
Ning on neidki, kes kingivad, tundmata piina ega taotlemata rõõmu, mõtlematagi voorusele;
just nõndasamuti, nagu mürt taamal orus oma lõhna ümbrusse hingab.
Nimelt nende käte läbi kõneleb Jumal ja nende silmade kaudu naeratab ta maailma peale.

Hea on anda, kui küsitakse, aga parem on anda, ilma et küsitaks, mõistmise läbi;
Ja heldemeelsele on anni vajaja otsimine suurem rõõm kui andmine ise.
Ja kas on olemas midagi, mille külge klammerduda?
Kõik, mida omad, tuleb ühel päeval niikuinii loovutada;
Nii kingi juba nüüd, et andmise aeg oleks sinu ja mitte su pärijate päralt.

Sageli ütled: "Kingiksin meelsasti, kuid vaid neile, kes seda väärivad."
Nõnda ei lausu küll mitte viljapuud teie aias ega lambad teie karjamaadel.
Nemad annavad selleks, et võiksid elada, sest tõrkuda andmast tähendab hukkuda.
Päris kindlasti on see, kes väärib oma ööde ja päevade andi, väärt ka kõike, mis sinul talle anda.
Ja see, kes on pälvinud õiguse juua elu ookeanist, pälvib ka seda, et ta võiks täita oma kruusi sinu väikesest ojast.
Ning kas on suuremat kõrbet kui see, mis laiub vapruses ja enesekindluses, milles pole heldust ega vastuvõtmist?
Ja kes oled sina, et inimesed peaksid sinu ees valla rebima oma rinna ja paljastama oma uhkuse, et sina võiksid näha nende väärtust alasti ja nende uhkust katmatuna?
Vaata enne, et sa ise vääriksid olla kinkija, kinkimise tööriist.
Sest tegelikult on see elu, kes kingib elule - sina, kes pead end kinkijaks, oled vaid tunnistaja.

Ja teie, kes võtate vastu - ning vastuvõtjad olete kõik - ärge eeldage tänutunnet, või muidu koormate ennast ja kinkijat.
Parem kerkige kinkijaga koos tema kingitustel otsekui tiibadel;
Sest muretseda ülearu oma võla pärast tähendab kahelda selle suuremeelsuses, kelle emaks on heldemeelne maa ja isaks Jumal.

Siis lausus vana mees, trahteripidaja: Kõnele meile Söömisest ja Joomisest.
Ning ta vastas:
Kui te vaid võiksite elada maa hõngust ning õhutaime kombel toituda valgusest.
Aga kuna te peate tapma selleks, et elada, ja röövima vastsündinult emapiima selleks, et kustutada oma janu, siis olgu see sooritatud austusavaldusena,
Ja olgu teie laud otsekui altar, millel metsa ja põllu puhtad ning süütud olevused tuuakse ohvriks sellele, mis inimeses on veel puhtam ja veel ilmsüütum.

Kui te tapate looma, siis lausuge talle oma südames:
"Sellesama jõu läbi, mis surmab sinu, saan surma minagi; ning ka mina saan toiduks.
Sest seesama seadus, mis andis sinu mu kätte, annab mind veelgi võimsamasse kätte.
Ei sinu ega minu veri pole midagi muud kui mahl, mis toidab taevapuu juuri."
Ja sinu homse päeva õied saavad puhkema minu südames,
Ja sinu hõng saab mu hinguseks,
Ja üheskoos rõõmutseme me läbi kõikide aastaaegade."

Ja sügisel, kui te kogute oma viinapuuaedadest saaki veini pressimiseks, lausuge oma südames:
"Minagi olen viinamägi ja minugi viljad varutakse veinipressi jaoks,
Ja otsekui värsket veini hoitakse mindki iidsetes anumates."
Ning talvel, kui te vaadist veini lasete, olgu teie südametes laul iga kannu kohta;
Ja kõlagu selles laulus mälestus sügisepäevist ja viinapuuaiast ja veinipressist.

Siis ütles põllumees: Räägi meile Tööst.
Ning ta vastas nõnda:
Te töötate selleks, et pidada sammu maa ja maa hingega.
Sest elada jõude tähendab aastaaegadele võõraks jääda ja astuda välja elu protsessioonist, kes kuninglikus ja uhkes alistuvuses on sammumas vastu lõpmatusele.

Kui töötate, olete flööt, kelle südame läbi tundide tuhin muusikaks muutub.
Kes teie seast tahaks olla kõrkjas, tumma ja vaikiv kesk hõiskavat kooskõla?

Alati on teile öeldud, et töö on needus ja vaev õnnetus.
Aga mina ütlen teile, et kui te töötate, täidate maa kõige kaugemas unenäos osa, mis on mõistetud teie omaks juba selle unenäo sündides.
Ainult jõudumööda tööd tehes armastate te elu tõeliselt,
Ja armastada elu töö kaudu tähendab tunda lähedalt elu ülimat saladust.

Aga kui te oma valus hüüate sünnitust vaevaks ja keha elatamist oma laubale kirjutatud needuseks, siis vastan ma teile, et mitte miski peale sellesama higi ei pühi ära seda, mis sinna on kirjutatud.

Sedagi on teile öeldud, et elu on pimedus, ja oma küllastumuses kordate te kajana elust väsinute poolt öeldut.
Ja mina ütlen, et elu on tõepoolest pimedus, kui pole tungi,
Ja iga tung on pime, kui pole tarkust,
Ja iga tarkus on tühi, kui pole tööd,
Ja iga töö on tühi, kui pole armastust;
Ja töötades armastusega köidate end kokku iseenda ja üksteise ja Jumalaga.

Ja mida tähendab töötada armastusega?
See tähendab kududa kangast omaenese südamest tõmmatud lõngast, just nagu hakkaks seda kangast kandma su armastatu.
See tähendab ehitada maja kiindumusega, just nagu hakkaks selles majas elama su armastatu.
See tähendab külvata õrnusega ja lõigata rõõmuga, just nagu hakkaks vilju sööma su armastatu.
See tähendab vastutada kõigi asjade eest, mida sa kujundad omaenese vaimu hinguses,
Ja teada, et kõik pühad surnud seisavad su ümber ja vaatavad.

Sageli olen ma kuulnud teid ütlemas otsekui unes: See, kes raiub marmorit ja avab kivis omaenese hinge kuju, on õilsam sellest, kes künnab põldu.
Ja see, kes haarab vikerkaare, et laotada ta inimkujuliselt lõuendile, on suurem kui see, kes valmistab sandaale meie jalgade tarvis.
Aga mina ütlen, ja mitte unes, vaid keskpäevakirkuse ülimas ärkvelolus, et tuul ei kõnele sugugi sulnimalt suurtele tammedele kui vähimatele rohulibledele;
Ja ainult see on suur, kes tuule hääle suudab muuta lauluks omaenese armastuse jõul.

Töö on nähtavaks saanud armastus.
Ja kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega.

Sest kui te küpsetate leiba ükskõiksena, küpsetate te kibedat leiba, mis kustutab vaid pool inimeste näljast.
Ja kui te vimmaga südames purustate viinamarju, siis nõrgub teie vimmast mürki veinisse.
Ja isegi kui te laulate inglitena, ometi laulmist armastamata, siis jääb teid kuulav inimkõrv kurdiks päeva ja öö häältele.

Järgmine osa (2)

Autorist

Sama raamat MS Word dokumendina, (pakitud zip formaadis)

  Sama raamat pdf formaadis


Veel raamatutest  

al. 01.02.2003