SAMAARIA Eesti Misjon - 10 -

Ap 1,8 on öeldud: "Aga te saate Püha Vaimu Väe, kes tuleb teie peale, ja te peate olema minu tunnistajad!" Aamen!
See salm kohustab mind kirjutama, mida on Jeesus Kristus teinud minu elus. Ta lausa tungis minu südamesse ja minus toimusid sügavad muutused. Elu tegi 180 kraadilise pöörde. Nüüd ta hoiab mind õigel kursil ka edaspidi, see on vapustav ja mõnus.
Sündinud olen Lääne-Siberis Omski linna lähedal 1931. aasta jaanuarikuus, hiljuti sain 70 aastat vanaks.
Isa oli ka Omski lähedalt pärit. Ema oli Kaukaasiast Krasnodari kraist. Ta lõpetas tollases Leningradis pedagoogilise kooli ja suunati tööle Siberisse. Ta valmistas ette õpetajaid eesti küladele, sel ajal käis õppetöö seal veel eesti keeles. Alates 1938. aastast eestikeelne õpe kaotati.
Emapoolne vanavanaema teadis rääkida, et nad rändasid hobustega Harjumaalt kaugele Kuubanimaale, kui ta oli nelja-aastane. Venemaal kaotati sellel ajal (1860) pärisorjus ja nad said seal maad.
Hariduse sain ma vene keeles. 1947. aastal tulime emaga ära Eestisse (Tallinna) elama. Isa oli sel ajal kaugel Magadanis. Sõja ajal sattus ta sakslaste kätte vangi. Hiljem andis Stalin vangistusele omalt poolt lisa.
Tallinnas lõpetasin 1951. aastal mäetehnikumi. Kaks aastat (1952-1954) teenisin aega Narvas Nõukogude Armees. 25aastaselt abiellusin eesti neiuga Pärnumaalt Tarva külast. Sündis tütar Heldi.
Juba sel ajal hakkas mind ahvatlema viinakurat. Üsna kiiresti, umbes kahe aastaga, sai minust "täisväärtuslik" alkohoolik. 1964. aastal vahetasime Tallinna elukoha Pärnu vastu suures lootuses, et ehk see toob ellu muutuse. Meie lootused jooksid tühja, sest elukohamuutus ei muuda kahjuks inimest.
Edaspidi läks kõik juba teatud-tuntud joodiku elurada pidi. Kinnipidamiskoht (laager) alimentide mittemaksmise pärast. Sundviinaravi. Lahutus. Ühe vestluse ajal ütles ema: "Poeg, sinu alkoholi mõõt peaks juba täis olema!"
1982. aastal ema suri. Saabus tõeline krahh, korter muutus joodikute punkriks. Kõik vähegi väärtuslik kadus, tekkisid probleemid toiduga. Vahepeal elasin vaba-abielu Helgaga ja see hoidis mind vee peal. Kuigi ka tema võttis viina, käis ta siiski hoolega tööl ja teenis korralikult. Kuid see side katkes, sest tema juurde tuli pärast oma abielulahutust elama tema joodikust poeg Paul. Tänu olgu Jumalale: praeguseks on mõlemad Jumala lapsed ja seda veel enne kui mina. Nüüd on meil ühised huvid ja eesmärk - meid ühendab meie Issand Jeesus Kristus! Aamen!
Hinges valitses tühjus ja valu. Minus kinnistus mõte elada nii kaua kui suudan ja siis - lõpp! 2 Kr 7,10 on öeldud: "Sest kurvastus Jumala meele järele saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma!"
1994. aastal hakkas minu sees tegutsema seesama piiblisalm. Mõttemaailm hakkas tasapisi selginema ja paranema. Hakkasin mõistma, et kuskil peab ju ometi mingisugunegi väljapääs olema. Elu ei saa ju lõppeda nii mõttetult ja trööstitult! Ega ma tol ajal tegelikult ei mõistnudki, et Jumala Vaim mind juba puudutas.
Suvel 1994. aastal elasin üle väga tõsise katsumuse. Olin oma sõbra Rea Allani juures, võtsime muidugi kärakat. Alkohol tegi oma töö ja ma jäin tugitooli tukkuma. Järsku kargas ei tea kust sisse üks tundmatu mees ja kukkus vehkima mingi raudvardaga, mille küljes olid teravad ogalikud. Mina sain obaduse vastu paremat jalga. Paari päeva pärast tundsin jalas valu. Jalg pakitses ja algas mädanik.
Just sel ajal sain kätte oma pensioni. Jõime kõik raha järjekordselt maha. Kui raha on otsas, siis on ka "sõbrad" kohe kadunud. Jäin oma haige jalaga üksi. Ühel ööl sai mulle selgeks, et ma jään jalast ilma (tõeline külm duðð!) Jalg hakkas siniseks minema ja sellele ei saanud enam toetuda. Sellel saatuslikul ööl võtsin esmakordselt tõsimeeli suhe sõna Jeesus! Ma anusin teda, et ta päästaks mu jala. 5 Ms 30, 2-3 on öeldud: Ja kui sa pöördud tagasi Jehoova, oma Jumala juurde, ja kuulad tema häält kõiges, nõnda nagu ta täna sind käsin, sina ja su lapsed, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, siis pöörab Jumal su saatuse ja halastab su peale! Aamen!
Hommikul viis naaber mu oma autoga haiglasse. Küsisin arsti käest kohe, kas ta võtab jala otsast ära. Kõigepealt noomis ta mind, et lasin sellel asjal nii kaugele üldse minna. Ütles, et teeb väikese kriipsu, laseb mädaniku välja ja eks siis näeb, mis edasi saab. Tänu Jumalale, jalg sai terveks!
Tundsin, et olen kõva poiss. Päästsin jala ja Jumal ununes. (Ho 13,6 on öeldud: "Kui nende kõht sai täis, läks nende süda ülbeks, sellepärast nad unustasid mind.") Arvasin, et kui ma sain sellise vägiteoga hakkama, siis on ka viinajoomise maha jätmine käkitegu.
Selle "käkiteoga" pakkusin ma muidugi kõvasti üle, joomine jätkus vanaviisi. Sügisel (1994) kohtasin Helga poega Pauli, kellel juhtus olema Samaaria sedel, mis kutsus Raekülla Tarva tänavale. 17. novembri hommikul olingi sealses turvakodus. Mehed, keda ma seal nägin, olid mulle kõik juba eelnevalt tuttavad. Omad poisid (samuti joodikud!) ja andsin mulle kohe süüa. Ma ütlesin kohe alguses, et Jeesus on minu sõber! Piibel oli mulle aga sellel ajal täiesti tundmatu ja ma ei teadnudki, et tegelikult on see seal kõik kirjas.
Jh 15,15 kinnitab: "Ma ei ütle teid enam orjad olevat, vaid ma olen teid nimetanud sõpradeks, sest ma olen teile teada annud kõik, mis ma oma Isalt olen kuulnud!"
Heiko ütles: "Väga hea!" ja nii saigi Tarva 6 minu koduks kolmeks aastaks. Oma kodu oli tol ajal lihtsalt vastik. Nüüd on ta jälle armsaks saanud. Kui pastor Kalju mind esimest kor-da nägi, siis ta vist mõtles, mis küll ometi saab sellest armetust kössivajunud vanamehest. Aga Jumala teed ei ole meie teed ja nüüd võttis Jumal ohjad enda kätte. Au tema pühale nimele! Aamen!
Jumal pani minusse oma sõna, oma tõe. Tema toob esile oma õiguse, oma tahte, oma iseloomu (andestuse, alanduse, sõnakuulelikkuse). Tasapisi ja märkamatult hakkasid tärkama Vaimu viljad: armastus, rõõm, rahu, pikk meel, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, lahkus, kasinus (Gl 5,22). Vanad suled hakkasid maha pudenema, iga sai uueks nagu kotkal. Tiivad kasvasid külge ja ma hakkasin maailma nägema nagu kotkas. Kõige tähtsam oli (on ja jääb) muidugi see, et Kristus oli (on ja jääb) minuga!
Selle kolme aasta sisse mahtus palju sündmusi. Nagu eespool mainisin, hakkas Jumala Vaim minus oma tööd tegema, seetõttu tekkis mul kohe huvi vaimuliku kirjanduse vastu. Piibli vastu hiljem.
Igavene elu oli minu jaoks tume värk. Ühes vestluses pastor Kaljuga ma ütlesin, et kõigepealt tahan saada täisväärtuslikuks inimeseks, et võiksin teistele inimestele julgelt silma vaadata. Kõik läks hästi, ma tundsin ennast suurepäraselt (inimesena!) ja südames oli vaikus ja rahu Jumalaga.
Jaanuaris 1995 toimus Saalemi koguduses evangeelne nädal. Mingi vägi tõstis mind pingilt püsti ja ma sammusin eestpalvele, mida toimetas Saaremaa pastor Mäemets. Ütlesin pastorile, et tahan siiralt kogu südamest joomisest lahti saada. Pastor ütles, et need on tõelise mehe tõelised sõnad, ja me astusime siiras palves elava Jumala ette. Märtsi algusest kuni aprilli lõpuni (kaks kuud) jõin aga jälle ega näidanud Tarva tänavale oma nägugi. Pärast seda oli väga raske ja piinlik pastor Kalju, Heiko ja Helduri ees, sest nemad olid teinud mi-nu jaoks niipalju head. Süütunne Jumala ees ei olnud minus veel välja kujunenud.
Mul oli tuttav vanahärra Arno Antsmann (82 aastane), kellega ma iga päev jõin, kuigi ta tegelikult toetas Tarva maja asja, Jumala tööd Samaaria kaudu.
Ühel õhtul aprilli keskpaiku tulin Arno juurest koju ja olin ääretult masendavas meeleolus. Tundsin oma võimetust ja laskusin põlvedele Jumala ette. Hüüdsin nuttes Kõigekõrgema poole, et ta tuleks appi ja tõmbaks mind välja sellest olukorrast. Ma tahtsin nii väga tagasi Samaariasse. Valasin kogu oma südamest tuleva ahastuse Kõigeväelise ette ja, veidikene rahunenud, heitsin lõpuks magama. Öösel kuulsin selgelt üht häält ütlevat: "Kristus on sinuga, Kristus on sinuga, Kristus on sinuga!" (3 korda). Kargasin püsti. Minus oli jõud, see imeline jõud oli tagasi tulnud! Alles hiljem sain aru, et Jumal täitis mind Püha Vaimuga. Nii ma saingi Püha Vaimuga ristitud.
Tegelikult ei osanud ma selle ilmutuse tõelist väärtust tol korral veel õieti hinnata. Olin Arnoga veel aprilli lõpuni koos. Siis juhtusin raadiost kuulma hommikusi palveminuteid ja sain sellest otsustava tõuke - seadsin sammud kohe Tarva maja poole.
Maikuus olime Võnnus (Haapsalu turvakodus) kevadtöödel, seal sain lähemalt tundma Heldur Aasa. Meie asemed olid kõrvuti ja me palvetasime koos enne magama minekut. To-re aeg oli!
Langesin taas ja juunis-juulis jõin jälle. Üle noatera sain siiski Samaariasse tagasi. 27. juuli 1995 oli aga pöördeline päev minu elus. Õhtul oli Tarva majas külaline. Pastor Kalju tegi mulle etteheiteid: "Evert, sa oled juba küllaltki vana mees ja sured varsti ära. Jeesust vastuvõtmata."
Pastor oli minust kibestunud. Küsisin pastorilt, kui palju temal võttis aega, et tugevaks kristlaseks saada. Umbes kolm aastat, oli pastori vastus. Selle peale ütlesin, et mina olen Samaarias alles kaheksandat kuud. Öösel kella kolme paiku ütles mulle aga Jeesus Kristus: "Ma teen sinuga lepingu: lõpp alkoholile!" et ma oleksin võrdväärne lepingupartner, hävitas ta minu verest alkoholi ja pani minu sisse Püha Vaimu Väe, et ma edaspidi suudaksin vastu panna igasugustele kiusatustele.
See oli tõesti vapustav kogemus (vaimne sündmus ehk ilmutus)! Olin võimsalt täidetud Püha Vaimuga, tuju oli oivaline. Hommikul kell viis ajasin habeme maha ja põrutasin Raeküla metsa. Kõigest südamest tänasin Jumalat, ülistasin, laulsin; ühesõnaga, olin seitsmendas taevas, Jumal ehitas mind üles.
See leping oli tugev ja vägev sõna elavalt Jumalalt. Jumal andis surmahoobi neljakümneaastasele joomisele! Olen raudselt veendunud, et ma ei tarvita rohkem alkoholi - mitte iial-gi! Muidugi ühel tingimusel, kui ma ei murra Jumalale truudust ja armastan teda kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest ja kõigest oma meelest! Aamen!
Suitsetamine esialgu veel jäi. Armas vend, sa küsid nüüd kindlasti, et kuidas nii. Jumal oli ju kohal! Vastuseks ütlen: "Jah!" Jumal oli tõesti kohal. Asi oli selles, et ma lihtsalt tahtsin veel suitsetada.
Pastor käis mulle peale kui uni, et muudkui palvetame minu suitsetamise pärast. Ma ei saanud seda teha, sest see oleks olnud võlts, mitte ehtne. Ma ei olnud seesmiselt valmis, ei olnud veel kujunenud tõsist hoiakut suitsetamise vastu. Jumal näeb meie südamesse! Kui sa ei ole siiras oma taotlustes, siis Jumal lihtsalt ei kuule sind. Petta saab inimesi, aga mitte iialgi Jumalat. Ära kunagi palveta kergemeelselt!
Ükskord aga pastor ütles, et õed Saalemi kogudusest olid talle öelnud: "Vend Evert andis väga hea tunnistuse, aga ise läks kohe peale seda nurga taha ja pani suitsu ette!"
Kuna minu suitsetamine oli saanud teistele komistuskiviks, siis puudutas see mind vägagi. Ma sain sügavalt aru - suits ja kirik ei sobi kokku.
Ühel 1995. aasta imelisel sügishommikul sõitsime Helduriga metsa tööle, valmistasime talveks küttepuid. Vasja-nimeline mees hakkas minu kallal norima: "Näe, onu (hüüdnimi) on Püha Vaimu täis, aga ikka suitsetab. Kui tema jätab maha, siis jätame meie ka!"
Nüüd sai mul mõõt täis, see oli viimane tilk karikasse. Järgmisel hommikul panin kella kümne paiku veel suitsu ette ja see jäigi minu viimaseks suitsetamiseks. Muidugi palusin eelnevalt Jumalat, et ta hävitaks minu verest ka nikotiini, nagu ta hävitas alkoholi. Ma sain vabaks, isu tubaka järele kadus jäädavalt. Au ja kiitus olgu väelisele Jumalale! Jumal seljatas kaks ränka vaenlast - alkoholi ja tubaka. Aamen!
Sellega võiks nagu kriipsu alla tõmmata, sest Samaaria, mis on ellu kutsutud Jumala poolt, oli oma ülesande täitnud. Pastor ütles siiski, et ma oleksin veel mõned kuud, et saada tugevaks seesmise inimese poolest.
Jaanuaris 1996 tegi pastor Kalju mulle ettepaneku hakata Tarva maja vanemaks. See ei tähendanud ametlikku töötajakohta ja ma võtsin ettepaneku vastu. Nüüdsest peale maksin ise enda eest söögiraha 500 krooni kuus. Ma sain aru, et vähemalt praegu on minu koht siin. Pidin olema toeks meestele ja abiks juhtidele. Aitasin Aasa Helduril läbi viia piiblitunde.
Ükskord pastor ütles mulle, et ei tohi valetada (2Ms 20, 16). See pastori öeldud sõna jäi sügavalt minu sisse, ma pidin ausalt rääkima meeste väärtegudest.
Elasime turvakodus sõbraliku perena. Siis tuli Samaariasse Madis Palu ja elas seal poolteist aastat. Ta oskas kõik ära rikkuda, see oli väga ebameeldiv aeg meie kõigi jaoks. Lõpuks ütles isegi pastor, et see on kui saatan ise.
Minu hea sõber vanahärra Arno jäi raskesti haigeks, kopsuvähki. Käisime koos pastoriga tema juures kodus suures lootuses, et mees saab päästetud. Lõpuks oli ta juba vana haigla hoovipoolses majakeses (surijate koht). Ühel laupäeval külastasin teda ja küsisin, kas ta ei tahaks näha pastorit. Tookord sain eitava vastuse.
Järgmisel nädalal palvetasin paaril korral Arno eest kogu südamest Jumala poole. Ütlesin Issandale, et Arno läheb ju hukka, kui Jumala arm vahele ei sekku. Kõik see toimus Raeküla metsas, mis sai mu teiseks kirikuks. Seal ma palvetasin, tänasin ja ülistasin Jumalat; see oli aeg (ohver) olla koos elava Jumalaga, seda ohvrit soovitan siiralt teile kõigile.
Järgmisel laupäeval läksin uuesti Arnot külastama. Kui palatisse astusin, oli Arno ärkvel, ma ei jõudnud veel oma suudki lahti teha, kui ta juba ütles: "Kutsu pastor!" See oli vapustav! Kiitus ja tänu olgu elavale Jumalale, kes on meile väga lähedal ja vastab siirale palvele!
Järgmisel laupäeval läksime pastoriga haiglasse. Arno oli täie mõistuse juures ja võttis Jeesuse Kristuse vastu oma päästjaks ja lunastajaks. Rohkem ma teda siinilmas elavana ei näinud, aga ma kohtun temaga ükskord Jumala juures niikuinii. Aamen!
Need aastat (1996-1997) elasin aktiivset elu. Tunnistasin nii Saalemi kui ka nelipühikogudustes. Kuidas ma sain nelipühi koguduse liikmeks? Ükskord läksin lihtsalt huvi pärast sinna koosolekule ja jäingi - see oli Püha Vaimu juhtimine. Uurisin regulaarselt piiblit. Tegelesin väiksel viisil ka oma vananeva kehaga - veidi võimlesin, veidi jooksin, veidi ujusin.
Igal suvel käisime meestega Hiiumaal Samaaria laagris. Tore aeg! Seal Kassari rannas ristis Toomas Vallimäe meid Jeesuse Kristuse nimesse. Sain korda aetud oma passi ja kodakondsuse asjad. Ja muidugi peamine - püüdsin kõigest südamest olla abiks meestele, et nad leiaksid Jumala. Iga inimene vajab isiklikku osadust elava Jumalaga! Aamen!
Tahaksin veel rääkida ühest koosolekust, kus sai paika pandud minu usuelu ja ma sain kinnitust, et olen õigel teel. Nelipühikoguduses jutlustas üks Kanada pastor. Jutluse keskpaiku ütles pastor välja väga lihtsa ja väelise tõe - mida rohkem sa Jumalat armastad, seda tugevam on su usk! Aamen! See oli jälle üks vaimne kogemus ja minust sai võitja.
Minu usk sündis Jumalast ja sai elavaks! 1Jh 5,4 on öeldud: "Sest kõik, mis Jumalast on sündinud, võidab maailma ära; ja see ongi see võit, mis on ära võitnud maailma: meie usk!"
Jaanuaris 1998 elasin üle infarkti. Vasak pool oli halvatud. See juhtus vahetult pärast sau-na. Oli hästi kuum ja ma tegin vihtlemisega endale liiga. Mida ma kõige rohkem kartsin (halvatust, kaotada liikumisvõime), see sündiski mulle. Nagu Ii 3;25 on öeldud: Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle, ja mida ma kartsin, see tabas mind! Aamen!
Oli teine haiglaöö. Vasaku jala varbad veidi juba liikusid, vasak käsi aga - nagu sült! Olin meeleheitel ja hüüdsin kogu hingest oma südames Jumala poole (häälega oli raskusi). Ma sain vastuse: "Loe Miika raamatut! Mina valin sulle pühade seast käe!" Mi 6,8 on öeldud: "Tema on annud sulle teada, inimene, mis hea on! Ja mida nõuab Jehoova sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid osadust ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga!"
Kolm nädalat lootsin raudselt Jumala peale, kuid samas usaldasin ka arste ja täitsin nende korraldusi, eriti füüsilise treeningu osas. Mul tuli ju uuesti käima õppida ja seda ma ka tegin. Piibel oli mu parim sõber. Olen väga tänulik ka vendadele ja õdedele, kes minu eest palvetasid.
Hakkasin käima, esialgu muidugi kepiga. Osakonna peaarst (dr Soll) ütles, et selle mehe pärast ta küll ei muretse, see saab hakkama. Hakkama saamise jõud tuli aga Pühalt Vaimult, mis oli välja valatud minu südamesse. Rm 5,5 on öeldud: "Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud!"
1Jh 4,16 kinnitab: "Ja me oleme tundma õppinud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse ning Jumal jääb temasse!"
Minu haiglas viibimise ajal kolis Samaaria turvakodu teise kohta. Heldur sõidutas mind pärast juba uude majja (Sauga-Jõekaldal). Olen tänulik Jumalale ja Samaaria juhtkonnale, kes võimaldasid mul taastada oma tervist. Mulle anti turvakodus omaette tuba. Eriti soojalt tänan Aivarit, kes igal hommikul masseeris mu halvatud kätt.
Järgnes pooleteistaastane ajajärk Hiiumaal.
Eesti Samaaria juht Toomas Vallimäe ütles mulle, et lähen vaimulikuks juhiks Hiiumaa turvakodusse. Selle aja jooksul käis Hiiumaa turvakodust läbi neli meest. Nende meeste suurim vaenlane teel Jumala juurde oli isekus.
Suurem osa Samaaria mehi on käinud eestpalvel ja Issanda oma ellu vastu võtnud. See on esimene julge ja otsustav samm Jumala otsimisel, vaenlase selgroog saab niiviisi murtud (pool võitu). Nüüd ei tohi enam seisma jääda, muidu kasvab vaenlase murtud selgroog uuesti kokku. Edasi tuleb elada juba jumalalapsele kohast elu, et meil ükskord ei tuleks hä-bi pärast punastada ja oma silmi maha lüüa.
1Jh 2,6 ja 28 on öeldud: "Kes ütles enese tema sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu nagu tema elas. Ja nüüd lapsukesed, jääge temasse, et kui ta ilmub, meil oleks julgus ja mitte häbi tema ees, kui ta tuleb." 2Kr 4, 16 kinnitab: "Sellepärast me ei loidu, vaid kuigi meie väline inimene (lihalik) kõduneb, uueneb sisemine inimene (vaimne) ometi päev-päevalt!"
Armas vend, kui sa oled Kristuses, siis sa oled võitja! Sul on meelevald vastu panna kuradile! Jk 4,7-10 kinnitab: Siis alistuge Jumalale! Seiske vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest. Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid! Aamen!
Ma tänan kogu südamest Jumalat, et ta on kutsunud ellu Samaaria Misjoni! Selle läbi sain ma tugevaks Issandas! Jumal õnnistagu seda tööd jätkuvalt.
Armas vend ja õde - investeeri Kristusesse ja sa ei kahetse iialgi!

Evert Taldrik, 20.03.2001 Pärnus

Aastal 1969, kui rajati Samaaria Misjon Soomes, oli organisatsioonil väikese idüllilise Porvoo linna lähedal alkohoolikutest meeste tarvis väike kuuekohaline turvakodu. Alkoholiprobleem oli jõudsalt kasvanud ja kogudused ei tulnud enam iga sõltlase abistamisega toime. Seepärast alustasid mõned koguduseliikmed heategevustööd.
1970ndate aastate alguses külastasin Samaaria uue juhina Rootsis asuvat Lewi Pethrus-stiftelsteni. Tutvusin sealse juhtkonnaga, näiteks Erik Ediniga, kes andis meile inspiratsiooni kristliku töö arendamiseks Soomes.
Tagasihoidlikust algusest on töö tublisti edasi arenenud. Praegu on olemas kolm rehabilitatsioonikodu, kus on kokku 33 voodikohta. Turvakodu patsiendid saavad tööd muuhulgas Samaaria enda puidutöökojas. Hooldusaja lõppedes saavad mehed elama asuda tugikorterisse, neid on organisatsioonil kokku 17. iga päev osutavad kaks päevakeskust abi ja toetust ligi 80 abivajajale. Nende hulgas on alkoholisõltlasi, töötuid, vaimupuudega inimesi, kodutuid ja neid, kes on ajutiselt kriisis.
Nädalavahetuse õhtutel kasutavad noortetöö tegijad teebussi.
Oluline osa Samaaria tööst finantseeritakse nelja organisatsioonile kuuluva odavmüügipoe kasumist. Suurema sissetulekuallika moodustavad siiski üksikisikute annetused. 1980ndate aastate algusest on pidevalt kasvanud ka riigi toetus. Samaaria annab välja oma ajakirja, see annab toetajatele vajalikku infot tegevuse kohta ja räägib muutunud inimeludest.
Üks kauplus võtab vastu esemeid, mida hiljem jagatakse täiesti tasuta Eestis elavatele abivajajatele.
Ühel päeval, oli see nüüd 1990. aasta sügisel või 1991. aasta talvel, tuli Runar Nylund Samaaria kontorisse ja rääkis oma reisidest Eestisse. Muuhulgas kõneles ta reisist, mille ta oli teinud koos ühe noortegrupiga. Ta oli Haapsalus kohtunud mõnede baptistikoguduse vendadega, kes olid huvi tundnud alkohoolikutega tegelemise vastu Eestis. Seejärel oli Runar Soome Samaaria peale mõelnud.
1991. aasta märtsis korraldas Runar mulle reisi Haapsallu. Võisin kohapeal ise olukorda näha. Ka mina süttisin mõttest teha midagi ühiskonnast tõrjutud inimeste heaks.
Kohtusin Jüri Nõlvakuga, kes oli Haapsalu Baptistikoguduse pastor, ja tema venna Toomasega, kes oli õnnistatud juhtima koguduse sotsiaaltööd. See kohtumine Eesti sõpradega pa-ni aluse meie edasisele koostööle.
Hakkasin mõtlema, kuidas kõige paremini sealset tööd korraldada. Kui Toomas ja Jüri hiljem Porvood külastasid, jätkasime tegevuse planeerimist. Lõplik otsus rajada Samaaria organisatsioon ka Eestis tehti ühel ööl Tallina lähedal Sauel sõprade korteris. Koosolekul viibisid Jüri ja Toomas Nõlvak, Runar Nylund ja mina Krister Lindberg. Järgnes ametlik asutamiskoosolek Tallinnas Ants Rebase juures.
Olime koos Jüriga töötanud palju tunde esimese põhikirja tekstide kallal. Meid valdas suur rõõm, kui põhikiri heaks kiideti ja Samaaria Baltikum Fond (hiljem Samaaria Eesti Misjon) võis 1991. aasta augustis oma tegevust alustada. Päev varem sai Eestist vaba maa.
Alguses langes Samaaria töö juhendamine suures osas minu ülesandeks. Kõnelesin, kuidas kulgeb otsuste tegemise protsess Skandinaavias.
Esmalt tegime algust odavmüügipoodidega. Seejärel avasime Haapsalus päevakeskuse. Kauplused ilma turvakoduta tundus väga vale tegutsemissuunana. Mõne aja pärast saime Samaaria valdusse Hiiumaal asuva vana lasteaia. Lasteaed muudeti Samaaria keskuseks, oli suur pidupäev, kui vallavalitsus andis meile üle suure sümboolse võtme.
Esimeseks kinnisvaraostuks sai Samaaria turvakodu Võnnus. Initsiatiiv tuli suures osas Eesti Samaaria juhatuse poolt. See sai verstapostiks. Minu edasiseks ülesandeks sai Eesti sõprade toetamine ja struktuuriküsimustes aitamine.
Kui me 1992. aastal hakkasime mõtlema, et midagi võiks ka Pärnusse teha, tuli mulle meelde, et kohtasin paari pärnakat ühel nelipühikonverentsil Jönköpingis. Seal olid pastoripaar Vaike ja Heino Veensalu. Jüri ja mõned teised sõbrad tundsid neid samuti. See väike visiitkaart, mille sain neilt Jönköpingis, oli esimene rada, mis lõpuks viis Pärnu turvakodu asutamiseni.
Võtsime Veensaludega kontakti, nad olid Samaaria tööst huvitatud. Alguses avasime poe, tasapisi hakkasime ühes üüritud hoones tegelema alkohoolikutega.
Kui Runar Nylund ühel päeval 1997. aastal kuulis, et Pärnu vana katlamaja on müügis, sõitsime seda hoonet vaatama. Arvan, et Issand näitas mulle, kui ilus see maja pärast remonti olla võib. Mulle meeldis väga, et maja asus jõe kaldal. Olime Samaaria juhtkonnaga ühel meelel, et maja võiks ära osta Soome Samaarialt laenatud vahendite eest.
Rõõm on olnud jälgida mitmesuguseid tööetappe ja osaleda Samaaria Pärnu turvakodu planeerimisel. Praegu on turvakodus 16 kohta. Personal on tublilt ja sihikindlalt asunud uude majja, et ehitada turvakodu valmis ja tegelda samaaegselt juba ka hingehooldusega. Kalju Põldroosi juhtimisel on Pärnu töö väga hästi arenenud. Koos Heldur Aasa ning Aivar Raudveriga moodustavad nad toreda meeskonna.
Kui me 1992. aastal võtsime tööle päevakeskuse eest vastutama puidutöölise ja pastori Toomas Vallimäe, ei olnud meil aimugi, et tal on ka juhtimisannet. Mõne aja pärast valiti Toomas direktoriks. Tema juhtimise ajal on Samaaria töö Eestis arenenud ning stabiliseerunud.
Praegu toetab Samaaria tööd ka riik. See on tubli samm selles suunas, milleni on jõudnud Samaaria töö Soomes.
Mõned aastat tegutsesin ma Samaaria Eesti Misjoni juhatuse esimehena. Olen hoidnud pidevat kontakti sealse tööga. Seepärast ootan ma rõõmuga kümneaastast juubelit augustis 2001.
Igakord kui ma Eestis käies Samaaria poode ja turvakodusid külastan, saan julgustatud kohtumisest meeldiva personaliga, kes truult ja tublilt töötab, et aidata nõrku ja eemaletõrjutuid, kes teiste silmis pole enam midagi väärt, aga Jeesuse jaoks on ometi väga väärtuslikud
Kui mõtlen tagasi möödunud kümne aasta peale, tunnen suurt rõõmu, et olen saanud viia Samaaria idee edasi Eestisse.
Alguses saime ka meie Soomes suurt abi Skandinaavia sõpradelt. Seetõttu oleme ka ise suure innuga saatnud oma "leiva" üle mere - rõõmuks ja abiks paljudele. Ka meil on nende aastate jooksul olnud palju kasu võimalusest olla koos eesti sõpradega. See on õhutanud meid Soomeski enam aitama neid, kes on puuduses.
"Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6,33)
Sõbralike rahutervitustega

Krister Lindberg
Samaaria misjoni juht Soomes

Jätkub - Seal kaugel, teiselpool lahte - Runar Nylund

Sisestatud tekst MS Word dokumendina, (pakitud zip formaadis, 57 kb)

Terviktekst pdf formaadis, 209 kb

Veel raamatutest