SAMAARIA Eesti Misjon - 10 -

See sai alguse suvel 1988. Istusin ühel õhtul meie äsjavalminud kodus mugavasti diivanil ja vaatasin televiisorist üht Eesti Televisiooni muusikasaadet. Võimsa väljaku laval laulis suur koor. Ma kuulasin. Kui hästi see kõlas! Ja nii palju rahvast! Milline rõõm valitses laul-jaid! Hakkasin üha rohkem asja vastu huvi tundma.
Koorilaul on mulle alati meeldinud. Nüüd ei kuulanud ma aga ainult ühte, vaid mitut koori, kes vaheldumisi laulsid. Kaamera liugles üle lava. Vahel näitas ta pilti nii lähedalt, et üksik laulja täitis kogu ekraani. Teinekord pöörati objektiiv publikule, see oli väga suur.
Tuhanded ja tuhanded istusid või seisid, kuulasid või laulsid laule kaasa. Ma teadsin, et eestlased on laulev rahvas, kuid midagi sellist polnud ma varem näinud. Ma ei mäleta, kui kaua ma televiisori ees istusin. Lasin sellel laulurõõmul ja meeleolul enda sisse tulla. Mul oli äkki tunne, nagu oleksin isiklikult kohal viibinud.
Ma sain aru, et laulupidu leidis aset kusagil Tallinnas. Ma ei teadnud, millest lauldi, kuid laulustiili järgi aimasin, et tegu on rahvuslauludega. Seal oli igas vanuses lauljaid, neil olid seljas kirevad rõivad. Inimesed andsid oma lauluga edasi oma rõõmu, usku ja lootust. Võis tajuda, et seal oli liikumas tohutu jõud. Jõud, mis läbi laulu kogu rahvast puudutas.
Hiljem sain teada, et laulupidu oli pikka aega kestnud traditsioon. Traditsiooni juurde kuu-lus ka see, et viimasena lauldi sellel suurel rahvuspeol laulu Isamaast. Harduse ja tõsidusega seisid lauljad ja publik ning laulsid seda laulu. Kaamera haaras kogu rahvamassi endasse. Äkki peatus pilt laululaval seisval noorel naisel. Ta oli lõpetanud laulmise. Tema silmad täitusid suurte pisaratega, mis voolasid põskedelt alla. Kaamera suurendas tema nä-gu, see täitis kogu ekraani.
Enam polnud kommentaare vaja. Laul Isamaast ja pisarad olid suurel määral lõhkeaineks. Mõned sekundid, mis tundusid tundidena, nägi iga vaataja Eestis midagi niisugust, mida iga eestlane võis endas kogeda.
Soomes istus aga keskealine mees teleri ees ja nuttis.
Pärast seda juhtumit tulid täiesti tavalised argipäevad. Midagi oli siiski teisiti. Selle noore naise pisarad järgisid mind järeleandmatult. Apostlite tegude raamatust võime lugeda, et Paulus nägi unes makedoonlast, kes hüüdis talle: "Tule ja aita meid!" Ma kogesin midagi sarnast. Ja Eestist sai mu saatus pikkadeks aastateks.
Lapsepõlves läksid mu mõtted tihti maa peale, mis asus teisel pool Soome lahte. Koolis olin huvitatud ajaloost. Sain teada, et Euroopa kaarti oli pärast II maailmasõda suures osas muudetud. Karjala oli sattunud Vene poolele, kõik Balti riigid läinud täies koosseisus Nõukogude Liidu võimu alla. Eesti asus niisama lähedal kui vanasti, kuid ometi nii kaugel. Meie jaoks oli lihtsam sõita Soomest Aafrikasse kui lähimasse naaberriiki.
Kui ma lapsena eesti raadiot kuulasin, siis mõtlesin, et seal räägitakse väga imelikku soome keelt. Lugesin Eesti kohta ka raamatuid. Kuulsin lugusid salakaubavedajatest, kes "importisid" Eestist kangeid jooke. Tegin unistamisi kaardi peal mitmeid reise teisele poole lahte. Karl XII oli ju vanasti võitnud Narva lahingu. Poisina unistasingi reisist ümber Soome lahe, et näha paikasid, mis kunagi Rootsile kuulusid. 1950-1960ndatel aastatel oli see aga väga kauge unistus.

1970ndatel hakkas siiski midagi muutuma. Helsingi ja Tallinna vahele loodi laevaühendus. Kristlased Soomest ja Läänest said võimaluse kohtuda usuvendade ja -õdedega Eestis, alguses siiski ainult Tallinnas. Kontaktid arenesid, paljud kristlased ning sealhulgas ka pastorid suhtlesid elavalt Eesti pastorite ja kogudustega.
Järgnes aeg, mil maailm õppis ära kaks venekeelset sõna: glasnost ja perestroika. Algas laulev revolutsioon.
Mul oli Eesti vastu pidev huvi. Püüdsin hankida kirjandust, mis käsitles Eestit. Raamatuid oli terve hulk, lugesin nii palju, kui jaksasin. Peamiselt lugesin eestirootslastest, kellel oli soomerootslastega palju ühist. Aeg läks, oma sisemuses valmistasin end ette Eestis tehtava töö jaoks.

Halloo! Annette Nylund helistas. "Kas sa võiksid korraldada Porvoos vana-aastaõhtul kontserdi?" Annette sugulane Haapsalus, Kersti Kuusk, juhatas noortekoori, nad soovisid tulla Soome.
Annette on abielus minu vennapoja Magnusega. Ta soovis teada, kas Haapsalu noortekoor võib Porvoos ühe kontserdi anda. Aga loomulikult!
Soome nelipühikirik oli rahvast täis. Eesti noored jõudsid oma lauludega meile südamesse.
Pärast pakkusime neile teed ja võileibu. Oi, kui näljased nad olid! Reisijuhiks oli üks meeldiv 40aastane habemega mees. Minu suureks üllatuseks oskas ta rootsi keelt. Kontaktid Toomas Nõlvakuga said mulle väga tähtsaks. Hakkasime pidama kirjavahetust. Samuti meie tüdrukud.

Halloo! Gunvor helistas. "Runar, kas sa oleksid nõus sel suvel Eestisse sõitma ja Team Actionile reisijuhiks olema?" - "Aga loomulikult!"
Gunvor oli koguduses juhtival kohal, ta vastutas kristlike noorte Euroopa-reiside eest.
Oli 1990. aasta märtsikuu. Team Actioni vana buss oli veel käigus. Seda tuli vaid natuke remontida ja tualett sisse ehitada. Siis võis kohe sõitma minna.
Juulis tulid Porvoosse külla Riina ja Toomas Nõlvak. Nad olid külastanud Rootsis elavaid sugulasi ja otsustanud koju reisida Soome kaudu. Meie jaoks oli see suur pidu, et nad meil külas olid. Rääkisime mitu päeva ja tegime Eesti kohta plaane. Meil mõlemal Toomasega oli oma nägemus Eestimaa tuleviku suhtes. Meil olid kaugeleulatuvad plaanid.
Oli varajane augustikuu hommik. Käes oli päev, mil pidime sõitma Eestisse. Kui sõitsime Vaalimaa-Venemaa piiripunkti poole, oli väljas veel kerge udu. Millegipärast tahtsime sõi-ta ümber Soome lahe. Reisi eesmärk oli evangeliseerimine.
Meid oli kokku 11 mitmesuguses vanuses inimest. Fredrikshamnis osteti kaasa muuhulgas coca-colat ja banaane. Suures bussis oli meil ka hulk riideid ja toitu. Kui jõudsime piirile, peatusime ja palvetasime nii endi kui ka kaubakoorma pärast. Kõik läks hästi.
Viiburis tegime pausi. Otsustasime Leningradis mitte peatuda. Kavatsesime seda teha tagasiteel. Sõit läks peaaegu ilma probleemideta. Politsei peatas meid, kuna olime veidi liikluseeskirju rikkunud. Meil ei olnud kümmet rubla, kuid 5 banaani ja kaks pudelit coca-colat kõlbas niisama hästi.
Pärast Narva maanteel tehtud peatust ei tahtnud mootor enam käivituda. Üks sõbralik veoautojuht tõmbas bussi käima. Ponnistasime kogu pärastlõuna edasi. Teed olid suures osas korralikud. Tallinnast lahkusime alles hilja õhtul.
Oli suvi ja õhk oli seega soe. Maastik näis ilus ja varjuline. Tegime Taebla juures peatuse. Öö oli saabunud, otsustasime magada bussis. Toitu ja jooki oli meil piisavalt.
Järgmisel hommikul sõitsime Haapsallu. Peatusime turu juures ja lootsime kohtuda inimestega, kes meie tulekust teadsid. Annette tundis ära Taimi ja Kalle, kes meid turu juures ootasid. Hetk hiljem jõudsime baptistikogudusse.
Kahe võrratu nädala jooksul saime tundma õppida imelist eesti rahvast Haapsalus, Vormsis ja Raplas. Koju sõitsime sama teed mööda.

Sellega pidi lugu lõppema. Aga alles nüüd kõik õieti algas. Niipea kui koju jõudsin, hakkasin järgmise reisi peale mõtlema. Olin Eestisse jätnud suure osa iseendast. Sügis oli tulvil järgmise reisi ettevalmistusi.
Ühel päeval võtsin ühendust Arne Herbertsiga, kellel oli ajutine teenistus Helsingis. Ta tah-tis teha ühe korjanduse Karjala jaoks. Ometi kogus ta esemeid ka Eestis elavate abivajajate tarvis.
Novembris sõitsime Eestisse. Seekord "Georg Otsaga". Huvi Eesti vastu oli aja jooksul kasvanud, sel korral oli reisiga liitunud viis pastorit. Kaasas oli meil buss, mis annetati Haapsalu baptistikogudusele. Samuti bussitäis riideid ja toiduaineid.
Oli armas jällenägemine. Arne Herbertsi, Kaj Kanto, Tore Gulli ja Hâkan Nitovuori jaoks oli see uus kogemus. Haapsalus olime tol korral mõned päevad. Ühel päeval tegime väljasõidu ka Vormsile, kust saime unustamatud elamused. Tallinnast pärit Siiri Jürimäest oli meile tookord võrratu abi. Ta oli meile tõlgiks terve reisi aja.
Ühel päeval kutsusime kokku koguduste juhid kogu Läänemaalt. Tahtsime küsida, kuidas saaksime kõige paremini aidata eesti rahvast ja kogudusi, mida olime tundma õppinud.
Saime selge vastuse: "Meie ühiskonnas on grupp inimesi, kellest keegi ei hooli - alkohoolikud ja nende perekonnad. Kas olete nõus neid aitama?"
Kõnelesime pastor Jüri Nõlvaku, Toomas Nõlvaku, Margus Einlo, Aare Tamme ja baptistikoguduse esimehe Elmar Lepikuga. Sellest vestlusest sai seeme, millest kasvas Samaaria Misjon.

Esimene asi, mida koju jõudes tegin, oli võtta ühendust Soome Samaaria juhi Krister Lindbergiga. Meil oli mitmeid konstruktiivseid kõnelusi Eesti ja kogu Baltikumi vajadustest. Kuna Samaaria Misjon oli Soomes alkohoolikutega edukalt töötanud 20 aastat, oli loomulik anda selle töö kogemusi edasi ka Baltikumi.
1990. aasta talvel hoidsime Eestiga pidevat kontakti. Humanitaarabi viidi eeskätt Haapsalu baptistikogudusele, nemad omakorda toimetasid selle edasi abivajajatele. Jüri Nõlvak oli tollal koguduse pastor, temast ja ta vennast Toomasest said meie koostööpartnerid.
Sel ajal oli huvi Eesti vastu väga suur. Oli palju inimesi, kes tahtsid eesti rahvast aidata. Porvoos asuv Samaaria Misjoni juhatus otsustas tegeleda Samaaria organisatsiooni moodustamisega Eestis. Algas intensiivne töö. Sõnastati ka Samaaria Baltikum Fondi põhikiri.
1991. aasta kevadel lõpetas Jüri Nõlvak oma teenistuse koguduses. Olime õppinud teda tundma kui head hingehooldajat, kellel on eriline tunnetus nõrkade ja eemaletõrjutud inimeste suhtes. Jüril olid võimuorganitega head kontaktid, tänu avatud ja soojale suhtumisele sai temast esimene Samaaria juht Eestis.
Palju tööd oli põhikirja suhtes tehtud ettepanekutega. Krister Lindberg ning Jüri Nõlvak töötasid põhikirja välja. Ma ei unusta kunagi esimest "juhatusekoosolekut", mis peeti öösel kell 1 Jüri majas Sauel. Otsustati anda maavalitsusse avaldus Samaaria Baltikum Fondi asutamiseks. Maavalitsuse koosolek pidi toimuma 20. augustil 1991.

Mõistagi peeti maavalitsuses koosolek, nagu oli planeeritud. Samaaria Baltikum Fondi põhikiri kiideti heaks. Aga just neil päevil hoidis kogu maailm hinge kinni. Katse teha riigipööre nõukogude juhtide vastu hoidis maailma ärkvel. Mis hakkab toimuma järgmisena? Riigipöördekatse suruti maha. Aga loomulikult sündis rida olulisi asju. 20. augustil kuulutati Eesti iseseisvaks. Nõukogude Liitu enam ei eksisteerinud. Samaaria alustas oma tegevust vabal maal.
Aasta jooksul, mil tegime ettevalmistusi tõelise hooldustöö jaoks, õppisime palju asju. Esi-teks õppisime tundma majandust. Teiseks nägime ühiskonna suurt vajadust abi järele ka mujal. Parim lahendus oli rajada odavmüügipoed, mis finantseeriksid meie tegevust ja samal ajal osutaksid inimestele vajalikku abi. Veel 10 aastat hiljemgi on neist võimalik osta odavat ja head kaupa.
1991. aasta novembris avati Lihula maanteel esimene pood. Sture Södergran aitas organiseerida esimest kaubakoormat. Milline vaatepilt see oli, kui ta suurt, 24 meetrit pikk Volvot läbi Tallinna tolli edasi Haapsalu poole roolis. Kogu päeva tühjendasime koormat. Nüüd võis müük alata.
Soomest tulnud kaupa oli 120 m3. Minule isiklikult oli see palga eest, kui nägin pikas järjekorras inimesi, kes ootasid poodi pääsemist, et osta endale mõni riietusese või muu kaup. Humanitaarabi oli väga tagaigatsetud, eriti varasematel aegadel. Poe personal tegi oma tööd suure rõõmuga, sest nad teadsid, et see abi on vajalik.
Algusaegadel oli iga kord põnev tulla Eestisse. Kõigepealt tuli palju tunde seista järjekorras, et saada viisat Helsingist asuvast vene ja hiljem eesti saatkonnast. Seejärel oli igakordseks küsimärgiks toll. Mõnikord seisime mitu tundi Tallinnas, enne kui tollist läbi pääsesime. Vahel oli mõne paber puudu, aga enamasti laabus kõik hästi. Üsna pea ostis Soome Samaaria vana veoauto, mis töötas hästi mitu aastat. Tegin ka ise selle autoga Eestisse pal-ju seiklusrikkaid reise, olles roolis nii päeval kui öösel. Mõnikord isegi kaks korda kuus.
Mõnda aega toimisid hästi ka meie kontaktid Lätiga. Algusaegadel tegime palju reise sinnagi.
Mis keelt me Samaarias rääkisime? Juba varem mainisin, et Toomas Nõlvak oskas rootsi keelt. Alguses rääkis Jüri Nõlvak saksa keeles ja mina kuulasin rootsi keeles. Suuremast osast jutust sain aru. Olen ise püüdnud õppida veidi eesti keelt, kuid soome, inglise, saks, rootsi ja eesti keelest sai aja jooksul samaariakeel. Selle keelega, mis hõlmab endasse ka Jumala armastuskeele, oleme saanud kõik need aastad ilusasti hakkama.
Läbi Eesti Samaaria saime ka endile palju sõpru Rootsist ja Norrast. Mõnikord võeti enne reisi meiega Soomes ühendust. Vahel kohtusime ainult Haapsalus. Need organisatsioonid ja eraisikud olid tulnud Eestisse samal eesmärgil, mis meiegi. Tahtsime aidata, nüüd, mil selleks võimalus oli.
Kõige rohkem olen siiski rõõmus selle üle, et nii paljud alkohoolikud on saanud võimaluse alustada meie turvakodudes koos Jeesusega uut elu. Evangeeliumi sõnum kinnitab ju: "Ma olen tulnud üles otsima ja päästma seda, kes on kadunud."
See oli mu lugu, mida mäletan algusaastatest. See oli lihtsalt fantastiline aeg täis tohutuid väljakutseid, kuid samuti võimalusi. Need inimesed, kellega koos olen töötanud, on mu eluaegsed sõbrad.
Üsna pea pärast algust tuli tööle Toomas Vallimäe ja sai uueks juhiks pärast Jüri Nõlvakut. Olen enamasti kõigi nende aastate jooksul peatunud Eestis olles Vallimäede juures. Kogu nende perekond on saanud ka minu perekonnaks.

Runar Nylund
12.03.2001

1991. aasta sügisel töötas Arne Herberts (vaba)pastorina Filadelfiakoguduses Avestas, ku-hu meiegi kuulume. Ta oli teinud mitmeid reise Eestisse ja tundis Eestimaa rahvale sügavalt kaasa. Nii televiisoris kui ajalehtedes oli tihti reportaaze Baltikumist. Just sel ajal oli seal palju toimumas, muuhulgas suur laulupidu Tallinnas, mida televisiooni vahendusel nägime. Tuhanded eestimaalased laulsid rahust ja vabadusest.

Arnele tuli ettepanek teha koguduse annetus jõulukinkide näol. Pakke tuli paljudest kohtadest, isegi väljaspool kogudust olevatelt inimestelt. Arnel oli probleem, kuidas kõik pakid kohale transportida. Siis tuligi mängu Bo. Arne kohtus ühel päeval temaga juhuslikult Avestas ja küsis, kas ta ei sooviks aidata. Bosse üüriski bussi ja 5. detsembril 1991 sõitis 12 inimest jõulukinkidega Haapsalusse.

Umbes samaaegselt, novembris 1991, oli kohalikus raadios Piiblimaraton. Lugesime Piibli kaanest kaaneni läbi. Paljud otsustasid kaasa lüüa, vallanõukogust pühapäevakooli lasteni. Urban Vidholm juhtis, see kõik toimus koguduse kohvikus Lyktan, kus mina, Inga, tollal juhatajaks olin.

Urban arvas, et me võiksime teha midagi erilist, kui meil juba raadioski nii palju teoksil oli. Ta tegi ettepaneku annetada Eesti jaoks riideid. Urban arvas, et inimesed võiksid tuua oma annetatud esemed kohvikusse Lyktan. Mitte keegi ju ei aimanud, millise läbimurde see ettevõtmine vallandab. Ei kulunud kaua aega, kui Lyktan oli kaubakotte täis. Saime õnneks vallalt üürida ühe suure maja, mis asus üle tee.

Riideid tuli massiliselt. Jõulude ja uue aasta vahepeal sorteerisime ja pakkisime, jaanuaris 1992 läks Samaaria jaoks teele esimene riietekoorem.

Kui me nägime Haapsalus Samaaria tööd sõltlastega ning töötajata indu aidata inimesi, kes olid halvas olukorras, tundus hea ja õige jätkata humanitaarabi saatmist ka edaspidi. Avesta Filadelfiakogudus avas Second Hand kaupluse, suurema osa kaubast on nad annetanud edasi. Samuti katavad nad transpordikulud. Need, kes töötavad poes, on samuti Eesti Samaaria tööst väga huvitatud.

Inga ja Bo Alvarsson

Keskealise mehe tunnistus

Sündisin 1955. aastal Rehemaa külas Saarde vallas Pärnu maakonnas.
Esimesed seitse aastat kasvasin vanaema ja vanaisa juures. Lapsepõlvest saati olen mõndagi läbi elanud. Olen palju eksinud, sest ei ole saanud õiget õpetust, kuidas olukordadest välja tulla. Pole olnud õiget arusaamist hea ja halva piirist.
Kuna kasvasin isata, puudus vajalik arusaam, kuidas mehena käituda ja suhelda. Eks ma võtsin eeskujusid nii siit kui sealt. See ei andnud terviklikku pilti edaspidisel kujunemisel. Nii pidin õppima eksimise ja proovimise meetodil. Otsesed nõuandjad puudusid.
Ema päevad möödusid varajastest hommikutundidest õhtuhämaruseni igapäevast leiba teenides. Karjatalitajana ei jätkunud tal minu jaoks piisavalt aega. Koolimineku ajaks pidin aga siiski minema ema juurde elama. Mitte kaugele, Küpsi külla. 1962. aastal alustasingi kooliteed. Kilingi-Nõmme keskkoolis sain käia seitse aastat.
Ema oli otsustanud Nõmme sovhoosist lahkuda. Sai alguse rändamine ühest paikkonnast teise. Pidevate elukohavahetuste tõttu ekslesin kogu kaheksanda klassi õppeperioodi koolist kooli. Kõigele vaatamata õnnestus mul viimaks Tori lähedal Virula 8-klassiline kool lõpetada ainult neljanda õppeveerandi hinnetega. Edasi asusin õppima Paide 25. kutsekeskkooli, mille lõpetasin 1974. aastal.
Teadmise omandamise kõrval sain märkamatult selgeks ka suitsetamise. Kummalisel kombel hiljem sõjaväeteenistuse käigus loobusin nikotiini pruukimisest.
Keskeriõppeasutuse lõpetamise järel asusin tööle Vändra EPTsse. 1975. aastal tegi mu elu olulise pöörde: ma abiellusin. Selle tulemusena sündis meie perre varsti tütar Airi.
Saanud paar aastat tööd teha, tuli minna Nõukogude Armeesse aega teenima. Kaheaastase teenistuse järel astusin traktoristina ametisse Pärnu KEKi. Buldooseri kange liigutasin kolhoosiehituskontoris kuni 1989. aastani. Töö kõrvalt asusin 1981. aastal kaugõppevormis õppima Tihemetsa sovhoositehnikumis, et saada tehnik-mehhaanikuks.
Alates õpingutest Paides harjutasin visa järjekindlusega ka alkoholi tarbimist. Tagajärjeks olid perekonnatülid ja asjatud arusaamatused. Kannatada said kõik pereliikmed.
Minu abikaasa on ingerisoomlane. Ilmselt sai naise rahvuslik kuuluvus 1993. aastal minu edasist elukäiku määravaks. Just sel aastal lahkusime Eestist, lootuses leida paremat elujärge hõimurahva keskel. Elukohaks valisime Porvoo linna. Tol momendil olin valmis riskima kõigega, et ainult perele mugavat äraelamist kindlustada. Soome Vabariigi seadused võimaldasid meil esialgu end sisse seada sotsiaalabi toetuse najal.
Tänu minu loomupärasele pealehakkamisele võttis keegi soome ärimees mu enesele appi kasutatud esemeid müüma. Esmalt töötasin abitöölisena. Koos peremehega sõitsime mööda maad ringi. Nõnda kogusime erinevaid asju, mida hiljem kohalikul turul edukalt müüsin. Õnnetuseks ei teadnud ma tööle asudes, et esialgne edu võib juba lähemas tulevikus muutuda tulutuks rähklemiseks. Firma seisis silmitsi võlgnevustega, mille tasumist nõudis riigi maksuteenistus. Ärijuht põgenes kohustuslike maksete eest USAsse.
Kuna teistsuguseks äraelamiseks väljavaated puudusid, otsustasin üritada sama tegevust jätkata. Seda ena, et olime vahepeal asutanud firma ka Eestis. Peagi olin suutnud rakendada hulgaliselt paljutõotavaid suhteid, millest lootsin tõhusat abi oma ettevõtmisele.
Peagi sai mulle selgeks, et vaatamata kõigile headele kavatsustele hakkas mul raha ühe enam ja enam nappima. Küllap oli peamine põhjus oskamatus rahaga otstarbekalt ümber käia. Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Paraku ma siis veel ei tajunud, mislaadi abiga tegemist on.
Ühel päeval helistas mulle Tallinnast keegi vene noormees. Venelane pakkus hästi tasustatavat vahendaja rolli. Pikalt kaalumata haarasin järjekordsest võimalusest kinni. Minu ülesanne tundus olevat lihtsamast lihtsam. Vormistada Soome poolel tollideklaratsioone. Eelkokkulepe tähendas kõigest ühe koorma saepuruplaatide maale saabumise vormistamist. Toomise ja edasitoimetamisega tegelesid teised. Seega näis minu osalus ääretult tühisena. Aga et selle eest maksti hästi, siis uinutasid suured rahanumbrid minu vaikselt märku andva ohutunde. Peagi järgnes esimesele saadetisele teine, siis kolmas, neljas jne. Mina ainult vorpisin ja allkirjastasin tollideklaratsioone. Ähmane esialgne aimdus ebapuhtast tehingust leidis mõni aeg hiljem kinnitust. Saepurupakendite sees veeti salapiiritust. Kuid selleks ajaks rühmasin asjas juba sedavõrd kõrvuni sees, et kõrvale astuda polnudki enam nii lihtne. Loomulikult võimendas üha hoogsamat asjade käiku ka rahaahnus.
Rahamure kadumisega tekkis uus olukord, materiaalne heaolu muutus järjest nauditavamaks. Paraku ei taganud materiaalsete võimaluste avardumine minu ja abikaasa vahelist hingelist soojenemist. Alkohol, lõbus elu lokaalides, napsikaaslased, uued naistuttavad - kõigi nende jaoks leidsin ma aina enam ja enam aega. Loomulikult tuli hakata kusagil lõivu maksma. Tasusingi siis seda, hoolides järjest vähem oma abikaasast ja lastest.
1995. aasta kevadel tulin Pärnusse, et kohtuda kellegi tolleaegse Soome miljonäriga. Kokkusaamise paigaks pidi olema hotell Strand. Oh häda küllusega kaasnevate piiritute võimalustega, kui oidu pole peas küünevõrdki. Purjutasin Strandis nii, et kohtumisest ei saanudki asja. Kainenedes tegin sealsamas otsuse, millele olen siiani kindlaks jäänud. Küllalt alkoholist. Hiljem leidsin oma otsusele kinnitust ka Õpetussõnadest: Viin paneb pilkama, vägijook lärmama, ja ükski, keda see paneb taaruma, pole tark! (Õp 20,1.)
Kuid julge otsus ei likvideerinud tagajärgi. Osa neist alles ootasid minu peale langemist. Mõned tagajärjed saadavad mind veel tänagi.
Kõik toimis nagu õlitatud masinavärgis. Too kaadervärk libises kuni lepase reega hetkeni, mil kõrgema tasandi organisaatorid olid otsustanud otsad kokku tõmmata ja asja lihtsalt lõpetada. Nõnda vähemalt juleti hiljem arvata.
See juhtus samal, 1995. aastal, kui juba sügisel viibisin taas tööasjus Eestis. Äkki kuulsin, et Soome toll on konfiskeerinud kõigi aegade suurima salapiirituse lasti, mis Eestist kunagi on saabunud. Mõistsin, et nüüd lööb kohtukull minulegi küüned külge.
Kuigi näis, et minu vastu kohe kellelgi suuremat huvi ei tekkinud, tundsin ärevust üha suurenevat. Kinninabimise ohust hoolimata osutus koduigatsus ikkagi hirmust suuremaks ja ma astusin Tallinna terminaalist "Georg Otsale", et maabuda taas Soome pinnal. Laevasõidu kestel tekkis minus millegipärast kavatsus teavitada enese saabumisest Soome politseid.
Minu hämminguks oli laevale vastu saadetud rohkelt vormikandjaid. Mind sõidutati trellitatud autos otsemaid eeluurimisisolaatorisse, võimaldamata kellegagi lähikondseist kohtuda. Algas ajajärk, mil pidin end tundma närusemalt kui eales varem. Uurimise algfaasis püüdsin oma osalust kuritegelikus koosluses tegelikkusest väiksemana kirjeldada. Varsti aga loobusin varjamisest. Targu jätsin küll rääkimata need asjad, millega mul otsest seotust polnud ja mida ma oma ülesannetes polekski pidanud teadma. Seega ei saanud minust teis-te äraandjat.
Helsingis Pasila politsei vanglas, kuhu mind oli toodud otse sadamast, hüüdsin põlvedel raskete betoonseinte vahel Jumala nime appi. Seal vangikongis tabasin end isegi enesetapu mõttelt. Politsei vangla raamatukogust avastasin üllatusega eestikeelse Piibli. 1901. aastal trükitud Piibel oli veel gooti kirjas, kuid ma sain hakkama.
Kadjanoka eeluurimisvanglas, kus ma viibisin viis kuud, lootsin pääseda ainult tugeva ehmatusega, arvasin, et mulle ei mõisteta suuremat karistust kui mõned aastat tingimisi. Koh-tus ilmnes mu lootuse sügav ekslikkus. Tahan siinkohal küsida, kas antud juhul polnud mitte Jumala käsi rohkem mängus kui lugupeetus kohtukolleegiumi tookordne seisukoht? Edaspidine kallutab vaekausi küll rohkem sinnakanti, et ühel hetkel oli Jumal võtnud nõuks mind oma kavadesse kaasata.
Juba eeluurimise ajal palusin end eraldada, et saaksin isepäinis endaga arutleda. Asusin lugema soomekeelset Piiblit. Kasutasin iga võimalust vangla jumalateenistustel osalemiseks. Ühtlasi olin teinud avalduse Soome Ülemkohtule, milles palusin asja veel kord läbi vaadata. Teistkordse kohtumenetluse käigus otsustati nelja ja poole aastast karistust vähendada kolme aasta ja kaheksa kuuni.
Kindlasti väärib eraldi kirjeldust Kadaja vangla üksikkongis nr. 5 nähtud ilmutus. Keset päeva aega läks muidu hämaravõitu kamber täiesti valgeks. Kambri uks avanes. Ma väljusin kongist. Seejärel tundsin suurt nõrkust. Pöördusin kambrisse tagasi. Langesin jõuetult voodi serva suunas. Samas nägin, kuidas valges riides mees pani käe minu ja voodi vahele. Hetk hiljem nägin, kuidas kaks valgeis riideis meest talutasid üht meest mööda koridori. Alles hiljem mõistsin, et Jumal oli saatnud oma kaitseinglid mulle teatama, kuivõrd minust hoolitakse.
Pärast kohut viidi mind minu soovi alusel Kerava vanglasse, kus ma sain jällegi viis kuud viibida. Võibolla on lugejale oluline teada üht-teist Soome vanglaolude kohta. Soome vangla pole kaugeltki selline, mida oleme harjunud ette kujutama Eesti nõukogude ajast pärandiks saadud kinnipidamisasutustest mõeldes. Soome vangla on puhas ruum televiisori ja teiste elektrooniliste esemetega, korralik tervislik toitlustamine, inimlik lugupidav kohtlemine, võimalus sageli lähedastega kohtuda, abikaasaga kokkusaamiste puhuks eraldatud privaattuba.
Juba Kadjanokal avanes mul võimalus osaleda arvutiõpetuse kursusel. Vähe sellest, ka psühholoogia aluste kursuse läbisin samas vanglas. Väliselt võiks arvata, justnagu polekski vanglaga tegemist: sul võimaldatakse jätkata normaalset igapäeva elu. Ei mingit alandust ega meeldetuletust, mispärast sind siin üleval peetakse. Võibolla selline korraldus ongi sea-tud selleks, et inimesel oleks hõlpsam oma kuritegelikust olust pöörduda taas normaalsesse elukeskkonda.
Siiski peidab vanglasolek eneses ka varjukülgi. Väljastpoolt seda ei näe. Mina pidin tund-ma. Kõigile heaoluilminguile vaatamata tajusin ma päev päeva kõrval, et olen kurjategija. See tunne on sügavas ängistuses ääretult kurnav. Tihtipeale anti meile ka linnalubasid nagu sõdurpoistele sõjaväes. Ma sain minna koju pere keskele. Aga minna ja olla, et jälle tulla kurjategijana oma karistust kandma vangla seinte vahele - see on painajalik õudusunenägu.
Minu palvel saadeti mind Kerava saarel asuvale Suomenlinna töölaagrisse, kus õppisin selgeks puusepa ameti, et valmistada aknaid, uksi ja mööblit. Sain teha tasustatud tööd ja täiesti vabalt ringi liikuda. Saart külastasid Helsingi Saalemi koguduse liikmed, kes olid seotud Samaaria tööga.
Kohtusin inimesega, kes vääris tõeliselt vanglakaplani nimetust. Tema nimi on Aulis Pallaskalju. Teatud kindlatel aegadel oli ta ühes ruumis kõigile kättesaadav. Olenemata sel-lest, kas keegi seal käis või mitte, viibis tema ometi kohal. Sain temaga tuttavaks, võiks öelda, et lausa sõbrunesin. Mul oli palju küsida, temal seevastu aega mulle selgitusi jagada. Kasutasin kõiki võimalusi temaga koos olemiseks. Lugesin Piiblit ja muud vaimulikku kir-jandust.
Porvoo linnas asub Soome Samaaria Misjoni Keskus. Kaplani vahendusel tutvusin Samaaria juhataja Krister Lindbergiga. Soome justiitsseaduste põhjal on esmakordselt karistust kandvail isikuil võimalik vabaneda vanglast pärast poole karistusaja kandmist. Kuna mulle määrati 3 aastat ja 8 kuud, siis olin vaba aasta ja kümme kuud pärast vahistamist. Kui olin vanglast vabanenud, siis hakkas täituma minu varasem soov abistada samasuguseid elu hammasrataste vahele jäänud inimesi, nagu ma ise olen.
Imekombel ei toimitud minuga niisamuti, nagu teiste karistust kandnud välismaalastega, kes kohe pärast vabanemist piiri taha või kodumaale konvoeeriti. Võisin veel viis kuud jätkata vabaduses koostööd nende sõpradega, kellega vanglas tutvunud olin, ja proovida kätt Samaaria töödes-tegemistes.
Ühel päeval saabus siiski korraldus, mille alusel mul maalt lahkuda kästi. See tabas mind taas valusa löögina. Olin saanud vaid viivukese aega veeta kallite laste ja abikaasa seltsis, kui meid jälle lahutati. Mul ei olnud tarvis kedagi süüdistada. Need on patu tagajärjed, mis meil tuleb elus vastu võtta ja pikemat või lühemat aega kanda. Sellest ei vabasta ka teadmine, et patt ise on kustutatud, andeks antud ja kõige sügavama mere põhja heidetud.
Seda talumatult valusat käsku täites aitasid mind mu sõbrad. Lahkumiskibedust, teadmist, et viis aastat on mul keelatud Skandinaavia riikidesse siseneda, leevendas Krister, kes tuli isiklikult minuga laevale kaasa. Mul polnud aimugi, keegi polnud mulle poole sõnagagi maininud, mis mind ees ootab. Kuid mu südames oli rahu. Sõitsin kodumaa suunas, teadmata, mis edasi saab.
Käisime EKB Liidu keskuses. Ruudi Leinus kinkis mulle Piibli. Tallinnast suundusime Pärnu peale. Pärnus viidi mind otse Saalemi vabakoguduse jumalateenistusele. Saalemis kohtusin esmakordselt Kalju Põldroosiga. Hiljem sain teada, et tema on Pärnu Samaaria juhataja. Aga ikka veel ei teadnud ma, et mulle on juba töökoht valmis vaadatud ja kõik korraldatud, et võiksin normaalselt ja mitte sugugi üksi jäetuna ellu sukelduda. Kui see teadmine lõpuks minuni jõudis, olin tänulik nii Jumalale kui headele inimestele, kellel on tõeline samaariamehe süda sees.
Praegu tagasi vaadates tuleb jahmatusega imetleda, kuidas minu leiab oma õige koha ühiskonnas. Isegi eksimused on piinliku täpsusega sobitatud minu tahtlikult või tahtmatult sooritatud tegude tulemusena tekkinud sündmuste ahelasse. Milline teekond!
Et teele asuda, tuli siia maailma sündida. Loomulikult polnud see minu algatus. Kuid seda tähendusrikkam võib ta olla. Juba poisikesena pidin läbi katse-eksitus-meetodi kujunema iseseisvalt enda eest seisvaks tugevaks isiksuseks. Maailma poliitiliste jõudude ümberpaiknemise tõttu saabusid üheaegselt elatustaseme langus ja uued võimalused, mis soodustasid väljaminekut Soome. Tuleviku seisukohalt kasulikult, kuid tookord seda aimamata sai uueks elukohaks valitud just Porvoo linn. Nii-öelda juhuslike asjaolude tõttu ühte äritegevusse sattumine kandis tegevuse üle teise kahtlase taustaga sobingusse. Tulemuseks oli vangla. Vangla omakorda tingis elu üle sügavuti järelemõtlemise. Tekkisid etteplaneerimatud suhted õigete inimestega. Samaariaga tutvusin eelkõige seepärast, et ka see asutus paikneb Porvoos. Pärnusse sattusin seepärast, et Pärnus oli juba mõnda aega otsitud sellist abitööjõudu, nagu mina olen. Midagi imelist on selleski, et kogu aja on abikaasa ikkagi minu kõrval olnud.
Analüüsi võiks jätkata ka detailsemate üksikjuhtumite kirjeldamisega, kuid piisab sellestki ülevaatest. Seda on niigi juba liialt palju, et olla lihtsalt juhus.

Töö Samaarias
Samaarias asusin tööle 1998. aastal, Tarva tänavale üüritud majas. Kuu aega hiljem kolisime eelmise aasta sügisel ostetud oma majja Sauga-Jõekalda tänavas. Tegelikult oli see vana katlamaja, mis vajas täielikku ümberehitust. Kui sinna läksime, siis puudusid majas elementaarsemadki pesemisvõimalused, kasutati välikäimlat. Sissekolimise hetkeks oli jõu-tud paaris toas remonti teha.
Sisekorra tagamiseks jäin ka ise samasse elama. Minu esimeseks ülesandeks sai ülemise korruse tubade väljaehitamine. Ehitustöös vabal ajal tegelesin meeste hingehoiuga. Nende aastatega on valmis saanud meeste toad, köök, söökla, pesuruumid, kaminasaal, uus katlamaja koos keskküttesüsteemiga, veepuhastussüsteem, garaaz, puidutöökoda, õu on korrastatud ja haljastatud. On täidetud kõik tingimused abivajajate vastuvõtuks ja selleks, et nad end hästi võiksid tunda. Aga see kõik on asja materiaalne külg.
Kui maja võib üldjoontes mingil ajal täielikult valmis saada, siis inimestega, kes seda maja vajavad, on lugu sootuks teine. Seda maja vajavad eelkõige mehed, kes mingil põhjusel on minetanud oma koha ühiskonnas. Ühiskond ei hooli neist. Selles peegeldub ühiskonna tervislik seisund. Keset ebatervet ühiskonda osutub Samaaria ettevõtmine otsekui üheks tervendavaks joogikohaks keset mõistmatuse kõrbe. Paljudele näib, et igaüks peaks ise toime tulema. Paraku pole see nii. Külluses on neid, kes vajavad abi. Ühiskonna majanduspoliitilised järsud muutused ja elus ettetulevad mitmepalgelised olukorrad võimendavad niigi raskustes elavate inimeste toimetulematust.
Tulemata toime vee peal püsimisega, taandutakse meeleheites ohjeldamatu alkoholipruukimise küüsi. Oskamatus rasketest situatsioonidest väljuda viib inimese üha keerukamatesse umbsõlmedesse. See juhib omakorda järjest suurema libastumiseni. Inimestel puudub oskus probleemi lahendada. Olles probleemi sees, ei suudeta küsimusele vaadata väljastpoolt, et tajuda seda tervikuna, mitte üksnes ositi. Probleemides rabelevale inimesele on tarvis kedagi tugevamat kõrvale, kes võiks talle abilisena olla nagu teiseks minaks.
Inimlikult võib see tugi ära väsida. Teoloogiliselt pakutakse teiseks minaks inimese asemel suure algustähega Inimest, Jeesus Kristust. Tema puhul pole väsimust karta.
Teatavat liiki kõlblushäiretega inimesed on tavakodanikust teisejärgulistena eemale peletatud. Ometi vajavad nad samasugust kohtlemist nagu kõik ülejäänud, n-ö korralikud inimesed. Need mehed vajavad eelkõige armastust, mis tihtipeale on just lapsepõlves ja varajases nooruses mitmesugustel põhjustel saamata jäänud. Et neid normaalsesse ellu tagasi tuua, tuleks neid esiti kohelda samaväärselt kõigi inimestega. Järgmiseks peaksid olema loodud tingimused, mis võimaldaksid neil endid turvaliselt tunda. Inimene, kes on kaotanud kodu, perekonna ja töö, vajab paika, kus ta võiks kõigele vaatamata siiski jätkata täisväärtuslikku elu. Sedasama vajab vanglast pääsenu, kõik maha mänginud hasartmängur, elu mõtte kaotanud narkomaan, laostunud joodik jne.
Kui kaks esimest tingimust on täidetud, ei saa peatuda, vaid tuleb jätkata aktiivset tööd meestega selle nimel, et nad passiivsest olekust ärkaksid taas ellu. Piibellikult äraseletatult võiksid tulla meeleparandusele. See võimaldaks alustada elu kvalitatiivselt uuel tasandil. Loomulikult saab siin määravaks ikkagi iga indiviidi isiklik soov. Võimalik, et see soov ongi edusammude suurim tagatis.
On piisavalt näiteid, kus inimene küll pöördub Samaaria poole abipalvega, kuid tema motiiv võib olla algusest peale selline, mis ei luba teda täies mahus aidata. Tullakse, et leida ajutist peavarju, veidike kehakinnitust, otsitakse ka hingelist tuge jne. See kõik on mõistetav. Kui inimene aga ei pöördu Samaaria poole selleks, et saada abi oma peamise probleemi lahendamisel, siis võib abi osutuda pelgalt esmaabiks. Ta võib ühel õhtul küll kõhu täis süüa ja puhtad riidedki selga panna, aga kui ta järgmisel päeval majast lahkudes taas sammud vanade sõprade-joomakaaslaste juurde seab, siis ta võibki jääda Samaaria uksele koputama, saamata ikkagi sootuks tõhusamat abi. Targem oleks pöörduda Samaaria poole kohe selle sooviga esmajoones oma halbadest harjumustest vabaneda, olgu tegemist siis alkoholismi või millegi muuga.
Ütlen, et targem oleks... Tihtipeale ei jätku probleemides vaevleval inimesel endal enam seda tarkust. Siis tuleb Samaaria töötajal võtta kasutusele oma kogemused, vaimulik arusaam, inimpsüühika tundmine ja võibolla veel ühtteist, et hakata inimese kui areneva väikelapsega päev päeva kõrval tegelema ja seda vastavalt tema arusaamisele ja vastuvõtlikkusele. Dialoogi eelduseks on usalduse kujunemine kahe inimese vahel. Oluline on äratada abivajajas lootus. Lisaks peaks abivajaja kindlasti veel üht iseäralikku tunnet kogema, see on armastus. Kahjuks puudub eesti keeles ühesõnaline väljend, millega kirjeldada omakasupüüdmatut heatahtlikkust. Aga võibolla polegi vaja täpsemat sõna, kui armastus. Armastus pole mitte niivõrd kirjeldatav, kuivõrd kogetav.
Juhtus nii, et arstlik komisjon jättis kord ühele maalikunstnikule autojuhtimist lubava meditsiinilise tõendi väljastamata põhjusel, et too ei tundvat punast värvi. Mehe hämming oli mõistagi suur. Ta protesteeris. Püüdes kinnitada komisjoni ekslikkust, esitles ta auväärsele kogule oma maale. Mis selgus? Maalidel puudus punane värv.
Toodud näite varal tahan jõuda ühe tõsisema probleemini. Kui usaldust on suhteliselt kerge võita ja lootustki õnnestub aeg-ajalt inimesse süstida, siis armastuse kogemuseni juhatamine polegi alati nii hõlbus. Inimesed lihtsalt ei tunne armastust ära. Vast seepärast, et pole kunagi varem elus millegi nii "veidraga" kokku puutunudki. Kord pole tuntud emaarmastust, kord on kasuisa last kuritarvitanud vmt.
Keegi varas rääkis oma kurvast kogemusest. Mäletamist mööda oli ta olnud kümne-kaheteist aastane, kui kodus klaasist kadusid vene rublad. Süüdlaseks tembeldati poiss. Ema ei uskunud, et selleks võinuks olla keegi teine. Tõsi, hiljem selgus, et tõeline varas oli olnud kasuisa. Kuid asjatu süüdistus oli lapse hinges juba pöördumatu muutuse tekitanud. Temast sai see, kelleks teda nimetati. Nüüdseks on tema elust 12 aastat vanglamüüride vahel möödunud. Kuidas võib niisugune inimene veel täismehe-eas tajuda armastuse imepärast võlu?. Varas on ju üldjuhul kõigi ühiskonna liikmete poolt põlatud (kui ta just pole ülimat põnevust tekitava action-filmi kangelane, kes tobudest valvureid ja politseinikke üle kavaldab).
Armastus pole kaugeltki mitte jootraha, mida võid teisele pihku suruda. Alati ei piisa sellestki, kui sa korduvalt oled samaariamehelikult käitunud. Seepärast tuleb Samaaria töös varuda pikka aega, kannatlikkust, sallivust, aga ka julget meelekindlust igal hetkel väga selgesti välja öelda, mis õige, mis vale. Kõige selle juures peab abivajajail olema 24 tundi ööpäevas võimalus kogeda, et nende probleemide ees ei olda kapseldunud, vaid iga Samaaria töötaja püüan nende murest ja hingekitsikusest osa võtta. See tähendab, et neist hoolitakse.
Tegelikult võiks hoolimisest veelgi kaugemale minna. Neid isegi vajatakse. Kuidas nii? Kellele on vaja varast, narkomaani, joomarit, mõrtsukat? Ei olegi! Seda küll mitte. Aga me vajame inimest, kes on nende pahede külge naelutunud. Kõigi nende pahede taga seisab inimene, kellel on hing, vaim, mõistus ja tunded (ka kõige paremad) ja kesk õige lõpuks on ikkagi Jumala looming. Paraku küll kaotsi läinud, kuid siiski täiesti reaalselt leitav.
Alati ei tule inimene üdini hälvetega perekonnast. Tean näiteid, kus vanemad on püüdnud anda lapsele kõik. Sedagi võiks nimetada armastuseks. Olgu toodud näide keskealisest mehest, kes on olnud kolm korda vanglas. Ta ise on korduvalt jutustanud, et ainukese lapsena isata kasvades oli ta emalt saanud praktiliselt kõike. Tal olid olemas kõikvõimalikud mänguasjad ja muud esemed, lisaks püüdis ema tema eest kõike toimetada. Pojal puudus võimalus midagi ise ette võtta või otsustada. Kõik oli ette määratud. Lapselt oli võetud isetegemise lust. Tal puudus kogemus, milleks ta oleks võinud suuteline olla.
Aastaid hiljem vesteldes selgus, et temagi oleks tahtnud vahel teiste laste kombel omapäi tegutseda. Tal puudus kogemus saavutatud tulemusest rõõmu tundmisest. Seega jäi ta kind-lasti ilma ka tunnustustest, mida arenev laps pidanuks vanemailt saama. Viimaks, kui lap-sest sai mees ja paratamatult pidi hakkama ka ise midagi tegema ning otsustama, tulid esi-mesed valusad vastulöögid. Ta tunnistas, et isegi naela seinalöömine sai talle probleemiks. Naelatagumise olematust vilumusest tõsisem puudus oli aga see, et ta ei osanud õigeid va-likuid teha. Võibolla siin peitubki peamine põhjus, mispärast korralikust kodust kasvas väl-ja tulevane kurjategija.
Eelnevalt vaatlesime juhtumist, mil laps on ülehoolitsetud. Sugugi harvad pole aga ka juhtumid, mil laps jääb hoopis ilma hooleta. Vanem või vanemad on sedavõrra tööst hõivatud, et laps peab kujunema täiesti omapäi. Nii ðokeeriski kord üks kuueaastane poiss oma vanemaid sellega, et palus telekat vaadates ühtäkki täiesti iseenesestmõistetavalt emalt üht sigaretti. Laps oli juba väga varakult oma eeskujud (ka "kangelased") leidnud väljastpoolt kodu. Paraku kipuvad need eeskujud tihtipeale negatiivsed olema.
Arenev maailmakodanik vajab parajas annuses armastust, usaldust, suunatud isetegemist, aga ka valvast pilku. Midagi nimetatuist ei või olla liiga palju ega ka liialt vähe. Retsepti kirjutada polegi nii kerge. Ometi on tärkav elu seda väärt, et talle sootuks suuremat tähelepanu pöörata.

Aivar Raudver
Pärnu turvakodu juhataja

Jätkub - Teel tagasi

Sisestatud tekst MS Word dokumendina, (pakitud zip formaadis, 57 kb)

Terviktekst pdf formaadis, 209 kb

Veel raamatutest