Rüblik Sirts - Üks segikammind reisipäevik


7. juuli, esmaspäev

Igal hommikul kell kaheksa leiab linnatänavail aset üks tobe üritus - nn. "pullidega jooksmine". Igaõhtuseid põhiküsimusi on: "Kas sa hommikul pullidega jooksma lähed?". See on üks põhilisi adrenaliinitekitajaid ja näeb välja nii, et härjad jooksevad mööda selleks eraldatud rada punktist A punkti B (raja pikkus umbes l km. ) Ja uljaspead jooksevad koos härgadega, torgivad neid rullikeeratud ajalehtedega ning kõvem mees on see, kes saab viimasemal hetkel sarve eest ära hüpata. Nagu õelad liliputid Gulliveri torkimas. Tänava ääred ja rõdud on huilgavat rahvast pungil täis. Sel aastal õnneks keegi selles eluohtlikus mängus surma ei saanud.

Ühe pöörase fiesta juurest ei või ju teadagi puududa härjavõitlus. Imekombel õnnestus meil piletimüüjast mööda hiilida. Loomulikult saime sealgi juba esimese minuti jooksul veinist ülevalatud...seda jagus pähe, kraevahele, püksi.... Nende idikate peale ei jaksa enam isegi vihastuda mitte! Ah sellepärast siis kõik inimesed tänaval nende kitlitega nagu hullusärkidega ringi lasidki - nimelt turvaeesmärkidel (et oleks muretum ja kuivem tunne)...

Kuid masendavast corridast miljon korda kuulim on hoopis märul, mis areenil pärast härja mõrva lahti läheb. Õhus lendab absoluutselt kõike: istmekatteid, sööke, jooke, nalju, inimesi, härgi.... Ning kui tavakülastajad isu täis karelnud ja möllanud on ja end lahkuma asutavad, lendavad platsile peale, panged käes, kõikvõimalikud karvased ja sulelised - pungid, luuserid ja meiesugused seljakotturid, kes seni kannatlikult väljaspool oodanud (kesse jõuaks seda hirmkallist piletit lunastada!), et kuhjata nüüd kokku hunnikute viisi rikkuritest jäänud toitu ja ämbriteviisi jooke, ja pärast kõik koos ühiselt keskväljakul ohjeldamatult prassida.

Kas pole siis lahe see prükkari elu! Ega meiegi seal hellitanud...pärast korilust tegelesime pool õhtut tänaval punkidele ja niisama ilusatele kuttidele oma pangedest veini jagamisega.... Muside eest muidugi. Hämmastav, kui palju ilusaid ja õnnelikke inimesi on kõikjal ümberringi. Ja kõik nad tahavad muudkui meiega suhelda.

Olgugi, et lahke autojuht Carlos oli meid nädalaks kindlustanud turvalise öömajaga enda pool, ei sattunud me sinna just kuigi tihti, sest niikaua, kui jalg veel vähegi kandis ei raatsinud me mingi hinna eest ühtki üritust vahele jätta, et mitte millestki põnevast ilma jääda.... Ei saaks öelda, et me elu mitmekesine poleks: kord tabab Une-Mati meid Pariisi lukshotellis pehmete patjade vahel, kord tänaval punkide ja koortega ühise käreda vaiba all kõrvulukustava trummipõrina saatel, kutsikas rinnal kerratõmbunud ja peni padjaks pea all....

Nendesse päevadesse mahtus veel palju: tantsu süsimustade Aafrika pigide trummide saatel ja pärast rahvalt nende jaoks mütsiga raha norimist, korralike turistide kollihäältega sumuks ehmatamist tänaval, vaese Londoni-Steve hulluksajamist -ta õnnetu polnud vist elus tõelist kahekordset eesti suudlust kogenud...ja suutis vaid lõpuks väriseval häälel sosistada: "Take me and ao whateveryou want...I'm yours....... " Võtke mind ja tehke minuga mis iganes tahate, ma kuulun teile....

Meeletu ilutulestik, kaunis ja võimas kui tunnipikkune orgasm...inimesed pikali murul seda nautimas ja vaimustusest oma hääli ära röökimas.... Terve taevas su üle täis kõiksugu kujundeid, värve, kuldvihma...seda pole võimalik pisutki kirjeldada. Selline võiks olla näiteks maailmalõpp...või siis algus....

9. juuli, kolmapäev

Keset suurimat peohoogu juhtusin korraks Katile silma vaatama...ning nägin seal miskit murettekitavat. Meil pole juba mõnda aega sõnu tarvis, et teineteise mõtteid mõista..."Kati, kas sa haudud midagi?" Vaikus...Aimasin ta plaane: "Kuule, unusta ära! Ära mõtle veel lahkumise peale!...võibolla me ei satu siia enam iial..." Vaikus. Selge! "Sa ikka tahad vist nüüd siit ära minna, onju?" -"Jahh. "

Mõningate siseheitluste järel mõistsin isegi, et vahel on tõepoolest parem lahkuda peo kõrghetkel, siis, kui möll veel täies hoos ja ka su isiklik patarei veel täielikult tühjenenud pole.

Üldiselt tundub mulle, et noorus ja elu üldse on liiga lühikesed selleks, et edaspidi mõne San Fermini vahele võiks jätta! Niisiis asusime taas teele, pestud-kustud-kammitud, näpus tänavalt hüvastijätu tähistamiseks leitud peaaegu täis pudel sangriat - on the road again! Jälle teel.

KUI ÜTLEMATA ÕNNELIKUD ME OLEME - MEIE JAOKS EI OLE OLEMAS AEGA, SEST AEG ENAM LIHTSALT EI LOE! ME OLEME VABAD!

...Barcelonasse -just sinna läks järgmine auto -jõudsime kesköö paiku. Mu silm pole eales näinud shefimat linna! Palmid, närvilised rohelised papagoid palmiladvus kärkimas (kellest üks ka tervituseks rõõmsalt mu õla julgaga õnnistas). Võrratu, sipelgapesa samane jalakäijate tänav La Rambla, kus elu keeb ööpäev läbi.... Ja selles keevas kallas me nüüd ringi mulistasime, ei möödunud minutitki suhtlemiseta, kõik käis kuidagi mängeldes.

Ühel hetkel astus mulle ligi üks kahtlane kuivetu ja hämar tropp: "Vabandage, kas te sooviksite oma sandaalid minu omade vastu vahetada?" - "Ei, tänan, mulle ei meeldi teie omad..." Sellele järgnes teadagi traditsiooniline "whereareyoufrom-blaa-blaa" ja nii see jutt arenes. Lõpuks taipasin küsida, miks tropp algul nii palavalt mu sandaale endale ihaldanud oli. "Oh!" ei vaevunud ta salatsema, "see on lihtsalt mu viis naistega juttu alustada, et seejärel tasapisi jõuda sekskontaktini!" Püha müristus.

Või näiteks need ontlikud vanahärrad keset öömelu, nii umbes kella kolme paiku, kesk tänavat toolil istudes iseenesestmõistetavalt ajalehte lugemas. Ja kui me vastuseks lahkele kahemõttelisele öömajapakkumisele üritasime neile palehigis selgeks teha, et ega me siis mõned SELLISED tüdrukud pole, muutusid onu silmad siirast imestusest tõllaratasteks: "Millised siis???" - Ma, pingeliselt sõnu otsides: "Noh mõned niisugused.... " - "Ah ?" - "Noh sellised, et leiad nad tänavalt ja muudkui magad nendega kui tahad..." - "Ei-ei, mitte sinnapoolegi! Kuidas te võite minust midagi taolist arvata!" oli onu kogu südamest nii nördinud, et mul peaaegu juba häbi hakkas, et olin nii ontlikku vanahärrat mingiks räpaseks nässiks pidanud, kui ta muhedalt lisas: "Ma vihjasin ju ainult väikesele striptiisile!..." No näed siis! Kuidas küll võib vahel inimest ometi NII VALESTI mõista!

Seksinälga surra poleks siin parimagi tahtmise juures võimalik...Teinekord tuleb tüütajate peletamiseks tarvitada ka pisut radikaalsemaid meetmeid. Ühest kaadrist, kes veerand tundi kõrva ääres tõbise kärbse kombel järjekindlalt jorutas oma hotellitoast ja sinna "puhkama" minekust, polnud tõesti võimalik vabaneda muidu, kui eriti jõulise ja ähvardava spetsiaalse Kati röhitsusega. Ta teeb seda geniaalselt (te ärge laske end segada tema õblukesel väljanägemisel!) - see sarnaneb umbes kõuekõminale või näljase brontosauruse mürisevale röhhile - mille peale kutt võpatas, oma keele alla neelas ning tema maailmapilt kokku varises.... Sellega siis seks puhuks ühelpool ja rahu in the house.

Pärast vähemalt viiendat tungivat öömajapakkumist otsustasime lõpuks randa magama minna.... Tulevasi sealkandis seiklejaid peab muidugi hoiatama Barcelona taskuvaraste eest. Te ei kujuta ette kui osavad nad on! Rannal magades on nutikam oma pagas enda alla liiva sisse kaevata või/ja kindlalt enda külge aheldada. Meil läks seekord õnneks. Seekord.

10. juuli, kalapäev

Kui lahe oli hommikul palmide all laintemühina peale ärgata. Tere, Vahemeri! Soolane ja sinine...UHHH, KAIFF!!! Maadlesin laintega kuni vee teravalt soolane maitse mind lõpuks peaaegu oksele ajas ning kaldale ronima sundis.

Hääletades suurlinnadesse või muusse sihtpunkti jõudmisel on muidugi esimene mure oma rasked pambud kusagile kaelast ära sokutada ning kui selle peale raha kulutada ei viitsi nagu meie, tuleb lihtsalt pisut rohkem vaeva näha (õigeid tüüpe õiget moodi seebitada.... NB! mitte liiga otse peale lennata!). Vahest võib käsu olla isegi politseijaoskonnast või Punase Risti punktist....

Oma pagasi seekord Alzeerlasest narkodiileri Abdeli korterisse paigutanud, oli meil vaba põli linnaga tutvumiseks.

Veider tunne on alles pärast kahepäevast kohalviibimist köhata tänaval, rannas ja isegi turu taga tuttavaid, justkui oleks siin juba vähemalt pool elu elatud.

Liialt agar tuttavate soetamine võib aga ka koormavaks muutuda. Müstilisel moel ilmub iga päev kõige kummalisemates kohtades ning hetkedel meie teele ei-tea-kust üks ümarik jobuke, "sõber" Antonio, et oma malbe pealetükkiva tagasihoidlikkusega meile siiralt kõikvõimalikku endapoolset abi pakkuda. "Kui teil iganes midagi tarvis peaks minema, siis pidage meeles üht sõna: Antonio!!", tavatseb ta idiootlikult hõisata. Muide, just praegu, kui siin keskväljakul pingil istudes päevikut kirjutan, jalutas ta taas vandeseltslaslikult silma pilgutades must mööda...Täna küll vist juba viiendat korda.

Õhtupoolikul mööda tänavat patseerides kostus äkitselt meieni lummav, pavarottiliku sillerdavusega lõõritatud ooperiviis. See oli üks paljasjalgne vabatmees, kes lihtsalt endamisi hunnitult päikesele ülistuslaulu hõiskas. Sellistega kohtumine annab elule värvi juurde. Kuid kõigil neil tundub olevat üks ja sama puudus - neist on hiljem ilgelt raske lahti saada.

11. juuli, reede

Üks reisi jooksul meie poolt sõnastatud paljudest elutarkustest kõlas: "Kõik linnad, kus on turud, on okeid". Sest turgude tagant leiab pärast, tihtipeale ka napilt enne sulgemist kuhjade viisi puuvilju, mis pärast rohkeveelist batsillitõrjet on oma küpsuses maitsvamadki kui paljud turul müüdavad. Sagedased puuviljaorgiad olid meie reisi lahutamatuks osaks. "Mis ripakil, see ära!" kehtis kõikjal.

Aga tundub, et kord läksime oma jultumusega ka pisut liiale - ajasime ühel laia joonega jutukal parmul juhtme kokku ja arve "pisut" lõhki oma kalmaaride, kaheksajalgade ja muude delikatessmolluskitega ning poolesajakrooniste jäätistega, (helado -jäätis -oli üldse üks esimesi sõnu me hispaania keele pagasis). Sõnaga, korraldasime talle majandusliku põntsu. Onu ehmatas arvet nähes hoobilt kaineks ning lahkus sündmuskohalt reanimatsioonibussiga. Puhh.

NB! Kõik karvased, grungemehedja niisama tegijad - Plaza Real onplace to be just teie jaoks. See on täis laulu, tantsu, trummeldajaid, tulesülgajaid, þongleerijaidjne.

Sattusin lummusesse tõmmust Pariisi poisist, kes oma tantsuga rahvast niiviisi haarata suutis, et lisaks suud vesistavatele plikadele paljud teisedki peatusid ja teda imtlema jäid. Ta sireda keha iga viimne kui muskel ja lihasepoeg liikus aafrika pongode rütmis. Kuigi trummarid ja tantsija kohtusid elus esmakordselt, said nad üksteiselt inspiratsiooni. Jõugule lisandus üha uusi pillimehi, isegi flöötide ja ninaviledega, ning tulemuseks oli suur jämm, ühine ekstaas, kordumatu hetkeline kunstiteos. Ühel parajasti möödunud, oma õhtust turvalist jalutuskäiku teinud tudiseval kulupeal papil lendas suures tantsuõhinast lausa kepp käest, põlv hakkas musarütmis nõtkuma ja huilgedki tulid suule...

Eriti lahedad on öised kitsad tänavad akendest välja ripneva pesuga.... Ja need tagahoovid nagu Romeo ja Julia kohtumispaigad, sulnilt valgustatud apelsinipuud, põõsakesed ja purskkaevud.... Tundub, et nad teavad seal hästi, kuidas oma ümbrust ja elu üldse väikeste nüanssidega nauditavamaks muuta. Ja need meeletult põnevad prügikotid öistel tänavatel...mida kõike neist leida ei või! Vahetasin minagi oma sandaalid sealt leitud kuulimate ja mugavamate vastu.

12. juuli, laupäev

Hommikupoolikul panime rõhu kultuuriprogrammile ja tutvusime linna võimsate katedraalide ja muu arhitektuuriga. Ühinesime miitinguga, kus ühiselt palvetati pantvangist nooruki elu eest, kellele baskid möödunud ööl kuuli pähe kõmmutanud olid.

Narko-Abdeli poolt kolisime välja, sest tüüp siiski ei suutnud oma tulist lõunamaa verd kammitseda ning rahulikult leppida sellega, et me talle hoolimata kogu tema poolt meile osutatud külalislahkusest lõpuni kättesaamatuks jäime ning talle sugugi oma ihuvõlusid kinkida ei raatsinud.

...Meil on tekkinud üks kurikaval ja jultunud salaplaan, mistap sadamas pisut meremeeste ajusid töötlemas (muljet jätmas) käisime. Ehk läheb õnneks...Kuid plaani õnnestumine tundub seni nii utoopiline, et ei julge siinkohal sellest veel pikemalt rääkidagi...Elame, ja kui Jumal annab, siis ka näeme...

Poolvägisi tarisin Kati õhtuks jälle Plaza Realile, lootes seal taas köhata eilset tantsulõvi ja tema tantsu jälle nautida. Seal ta oligi. Isegi üheski filmis pole ma näinud nii täiuslikku keha! Kuidas on võimalik millelgi, mille sees on köndid, nii sujuvalt liikuda! Kui sellele lisada veel neetult stiilne riietus ja enesekindlus, saame tulemuseks miskit, millele lähenemisest Sirts iial unistadagi ei julgeks. Ma ei julgenud talle otsagi vaadata. Aga kui ma siiski lõpuks end kokku võtsin ning sellega hakkama sain...siis püüdis ta mu pilgu kinni! Ta märkas mind, saad aru! Võib olla oli abiks see, et erinevalt kogu ülejäänud lõunamaiselt keevalisest naistehordist, kes teda silmadega õgisid, olime meie väliselt üsna kaine ihne suutnud säilitada, ehk ka see, et kutid tänu meie pampudele meis vandeseltslaslikud seljakotturid ära tundsid, või ehk tõmbas tantsija kaaslast, väikest riidest Bart Simpsonit, kes samuti tantsust peadpööritavaid õhulende sooritades osa võttis, minu kohtlase jobunäolise Ip-nimelise kaelkirjaku poole, kes peadpidi mu seljakotist välja tolknes...võib olla kurat teab mis, aga mõne aja pärast leidsime Louisi koos tema sama võluva sõbraga meiega maailma põhilisi probleeme arutamas. Kes küll oleks julgenud midagi sellist loota! Tegelikult oli mul kõvasti raskusi oma õnne uskumisega ning puugapähesaamise varjamisega: "Appi, Kati! Mis nüüd saab?? Sellised kutid räägivad meiega juttu! Ma ei oska olla!" - "Ära pabista, mina ka ei oska..., " lohutas Kati.

Öö hakul seadsime kõik koos sammud randa, et seal end mõnusalt tudile seada. Hulk aega müttasime ringi kujutledes kõikjal meie ümber luusimas verejanulisi lõvisid ning vees varitsevaid haisid oma pilguga kui piksenoolega hävitades ja niisama lõõpides...

...Ma olingi tegelikult juba ammu tahtnud teada saada, kuidas ikkagi selle kuulsa frents lassiga tegelikult lood on...UHH!...Magus! Kas ta teeb kõike sama hästi kui tantsibki?! Mind ajavad ullult pöördesse ta prantsuskeelsed sosinad. Eesti keel tundub selle kõrval masendavalt konarlik. Milline keel saaks küll veelgi erootilisemalt kõlada?

Kui Louis'le seepeale omalt poolt ehedat eesti suudlust tutvustasin, jõudis ta vaid hingetult ohata: "Ahh! Ma pole varem midagi taolist kogenud. Kas teil seal õpetatakse seda kuskil va?" Ta kinkis mulle mu palvel sümboolselt oma võrratu tantsija-naba. Mis esialgu siiski veel tema külge jäi. Ja rannal justkui muuseas uidanud onkel, kes kogu actioni aja meid umbes 5 meetri kauguselt jõllitanud oli, tatt ripakil, pidi me poolt pakutud tasuta vaatemängu eest oma suitsupakist Louis'le loovutama mõned sigarillod. Siis, katnud (ilmselt soengu säilitamiseks) oma sasipea võrgust öömütsiga, sealjuures kübetki oma seksikusest kaotamata, hirmutanud eemale viimsedki laintes luurivad haid, kohendanud Bart Simpsonil küljealust, pannud ette spetsiaalsed ööprillid, et hahetav köit Une-Matit teelt ei eksitaks, panime toru seks korraks hargile.

13. juuli, pühapäev

Ärkasime võpatades räuskamise peale. "Raisk! Mu pass on läind!!" ahastas üks veidi eemal maganud tuttav saksa hipi. "Need tõprad tulevad vaeselt rändurilt viimast varastama!"

"Easy, brother, " lohutati teda, "ole rõõmus, et sind ennast veel ära varastatud pole. " Ohvreid oli teisigi. Mööda randa sebisid juhmi asjalikkusega mõned politseinikud. Ja kujuta pilti! Üks neist oli miskipärast parajasti jumalast tõsise näoga ametis PUU OTSA RONIMISEGA!!! Meie muhe kamp jälgis seda aktsiooni põnevusega ning tundis toimuvast ülimat naudingut. Puu otsa pürgijat aasiti sõbralikult: "Kamoon, kuule, ära pabista, tule parem siia meie sekka, keera endale mõni joint...relax, brother\" Võite kolm korda arvata, kas miilits seda lahket pakkumist ka kuulda võttis. Peale kõige muu on Hispaania milkudel inglise keele oskusega üsna nutused lood.

Kogu olemine oli nii hubane, et mõte lahkumisest suisa muret tekitas. "Huvitav, kui peaks juhtuma, et ma siia kunagi veel tagasi satun, kas ma siis ikka näen jälle kõiki neid armsaid jaburaid nägusid siin enese ümber..., " mõtisklesin poolhääli, pigem nagu omaette. "Ära muretse, beibi. Sa leiad "need armsad jaburad näod" eest kõikjalt kuhu su tee sind viib, " kostis üks hipirändur mulle elutargalt. Tal oli muuseas õigus. Ja meie peades liikusid muudkui aga pöörased plaanid, mida esialgu lõpunigi mõelda ei söandanud. Kuid siiski:

"Ei tahaks küll millelegi liiga otseselt vihjata ja miskit ära sõnuda, aga kindlasti on kunagi OLNUD JUHUSEID, kus mõni täiesti üksik, vana, ning suguvõimetu professorilaadne merekaru tahaks kangesti oma jahiga siit sadamast merele seilata, kuid ei saa seda teha, sest puudu on just kaks väikest reisikaaslast, kes talle putru keedaks ja laulda siristaks..."

Kuid miks ei võiks me ISE selliseid vahvaid juhused ellu kutsuda...

...et purjetada kasvõi näiteks...uhh!...

...MALLORCALE.... .

...Neid ridu kirjutan juba avamerel loksudes.

Rakendanud jahisadamas veidi oma kurikuulsat veenmise ja võlumise kunsti ning püüdnud oma võrku kaks vana saksa merekaru (hääletasime end nende jahile), tõdesime taas kord ühe selle reisi jooksul leitud tarkusetera paikapidavust. Nimelt:

KÜSIDA TASUB ALATI! Sest EI VÕI IIAL TEADA...

Kapten Ruudi (ehk Herr Rudolf) märgib praegu asjalikult logiraamatusse süüd-oste.

Ei saa salata, et kõik mis meiega pidevalt toimub, on pisut liiga muinasjutuline!

Öö tuli ilus ja selge. Imetlesime tekil lesides kuud ja tähti. Nii meie kohal kui all ja kõikjal ümber valitses sügavsumesinine lõpmatus.

14 juuli, esmaspäev

Hommikul ärkasime otsekui mingis teises maailmas. Meid oli tabanud tõeline torm. Praegusel hetkel pole päevaraamatu kujutamine just kõige popim tegevus, kuna päevakorral on hoopis palju põnevamad teemad nagu näiteks merehaigus ja ropsimine

Mõni aeg hiljem.

Meid pole hetkekski tekile lubatud ja nii pean kogu seda suurejoonelist ja kaunist stiihiat turvalisest köhast - kabiini ukse vahelt - piiluma. Merehundid on tõredad ning mossis: "See on kõik sinu süü, plika! Sina ihkasid eile nii kangesti "kordki elus merel tõelist tormi näha"! Sinu pärast oleme siin nüüd kõik pigis!"

Ma mõistan tegelt nende muret -lasub ju neil vastutus meiegi hingekeste eest. Samal ajal, kui torm meid nagu nartse õela järjekindlusega vahetpidamata ahtakestest koikudest muudkui välja põrandale pillutas, jutustasime oksevaheaegadel teineteisele lohutuseks muinasjuttu kaheksajalg Okto Pussyst ja tema seiklustest meresügavustes. Ikka nii, et kui üks hetkel rohkem vesta ei suutnud ning jõuetuna oksekoti kohale või koikusse vajus, ketras teine aga jutulõnga poolelijäänud köhast edasi...

Õhtu saabudes vaibus torm ning jäime ankrusse Mallorca rannakaljude vahele. Kas tõesti päral! Kes oleks võinud uskuda. Merereis oli kostnud 31 tundi.

Pole vist just tihti ette tulnud, et mõni eestlane hääletades ja täiesti tasuta Mallorcale oleks jõudnud. Mõistus tõrgub toimuvat tõe pähe võtmast. See tundub kuidagi kahtlane, et kõik (ka kõige meeletumad asjad), millest vähegi unistada julged, täide minema kipuvad. Kuhu me niiviisi lõpuks jõuame...

Onudki leebusid, tõmbasid selga oma pühapäevasärgid ja palusid meid hüvastijätudineele dþunglimeeleoludes kujundatud rannarestorani. Troopilised salatid, jäätised ja aniisiliköör mõjusid meie eelnevalt korralikult tühjendatud sisikondadele päris veenvalt.

Sel ööl magasime veel viimast korda nende paadi ninas suures voodis laintel kiikudes nagu hällis, samal ajal konutasid merekarud viisakalt ja leplikult eesruumis kitsastel koikudel

 

15. juuli, teisipäev

Puhh! Sellist kuumust pole kunagi varem näinudki. Terve päeva pealinna - 400 000 elanikuga Paima - rannal päikeses küpsenud ja mõnnanud, asutasime end õhtu saabudes minekule. Kuhu küll? Ei tulnud pähegi küsida. Lihtsalt edasi. Ajapikku on kujunenud arusaam, et meie praeguse eluviisi puhul, kus iga hetk tuleb kõigeks valmis olla, on üsna mõttetu mingeid kindlaid tegevusplaane koostada. Parem on ise vaid asjad vaikselt liikuma lükata ja siis lihtsalt vaadata, mis juhtuma hakkab, kõike muudkui kõrva taha pannes ning seiklustega kaasa voolates, ilma, et samas pabistamise peale jõudu kulutaks ning sõrgu vales köhas vastu ajaks.

Millegipärast viivitasime teeleasumisega. Kati oli just äsja jõudnud välja hääldada mõtte: "Nohh, eks nüüd ole juba küllalt igasuguste suvaliste muidumeestega suheldud. Oleks aeg juba mõnd Tõeliselt Väärt Isiksust köhata..." Kaua teda igatahes oodata ei tulnud. Taamale pilku heites sai äkki selgeks, miks meil oli nii kaua olnud vaja rannalt lahkumisega viivitada. Seal ta kõndis veepiiril, ilus nagu pilt, silmis hingestatud Jeesuse pilk ja tundus jalutades mediteerivat.

Hei, seda "asja" ei saa lihtsalt niisama sinnapaika jätta! Saak on ju pooleldi magavatele kassidele otse suhu jalutanud. Samas pole mulle aga kunagi meeldinud liiga otsene poistele peale hüppamine, iseäranis siis, kui ohver ise mingit initsiatiivi ei ilmuta.

Niiviisi kõheldes lasimegi jahisaagil esimese hooga lihtsalt mööda jalutada, ise end oma nohiklikkuse pärast maapõhja manades: "Kuule! See on ju puhas põdemine!" Kui ta aga mõne aja pärast tagasiteel taas meist möödus, juhtus vältimatu: "Hei, sina! Sina jahh! Tule siia!" hüüdsin.

...Juba tunni aj a pärast olid pakid nii öelda vööris ning me ise sisse kõhnud oma Mallorca residentsi.

Idamaise massaþiga tegeleva sakslasest Marcuse kodu aknast paistab üksildane vaikne liivarand, madalama naabermaja katuselt helgib vastu südamekujuline bassein. Massaþ küünlavalgel, sellises ümbruses hommikumaa muusika saatel mõjub kuidagi eriti katust eemaldavalt. Sõime tervislikke toite ja rääkisime filosoofiast. Ja mõelda vaid -alles pisut aega tagasi olime pingutanud oma ajusid, et leida mõni kõht kuhu saaks kasvõi oma seljakotidki ära sokutada. Nüüd aga olime ka ise täielikult ära sokutatud!

16 juuli, kolmapäev

Korras. "Mulje" on taas kord jäetud! Kutt on omadega täiesti sees - lootusetult Katisse armund: "SELLINE MUSIRULL!" õhkas poiss rannal trallitades kepslevat ning säravates armukiirtes kümblevat "inglikest" ("põrguinglikest", suskasin ma õelalt vahele) pilguga paitades. Minul on selle kõige kõrval õige muretu priileivasöödikupõli. Juhhei! Ei mingeid "kohustusi".

Ja merevesi on siin lausa keemiliselt sinine. Rannalt leitud maskiga ristlesin käiu uudistades kesk suurte veealuste põõsaste. Selle tapva leitsaku eest ei pääse päriselt isegi mitte vees!

17. juuli, kalapäev

Marcuse paariks tunniks ära massaþitööle saatnud, kärsatasime end parasjagu rannaliival, kui meile kargas ligi üks masendavalt tiirane käperdaja, mölapidamatuse all kannatav pärismaalasest lennukipiloot. Ta sattus vaimustusse "temperamentsetest põhjamaa chicadest", ning köhis meile jäätised, millest tegelikult pool ise ilatsedes ära lakkus ning pakkus meile "tasuta" (teame küll neid tasutaid!) küüti reisilennuki pardal kõikvõimalikesse europealinnadesse, nii et võib öelda, et praktiliselt õnnestus meil ka lennuki hääletamine. Leppisime kiimakolliga homseks kokku "kindla kohtumise", et tast võimalikult kähku lahti saada ja unustasime selle kahetsusväärse vahejuhtumi juba järgmisel minutil igaveseks.

Pea igal minutil on näha järjekordset turistilennukit meist üle voorimas (imelikul kombel ei tee nad üldse müra). Inimesed muudkui maksavad kuskil üüratut pappi, et siin saarel oma puhkus veeta. Ja on rahul. Ja meie oleme siin lihtsalt niisama! Ja kah rahul.

Lesin praegu rõdul. Noored on muidugi jälle toas armsalt nokkapidi koos. Pime on, õhk on soe-nii-soe, sirtsud siristavad, pehme india muusika paitab kõrva, taamal üle vee terendavad linna tuled ja alt restoranist hõljub sõõrmeisse hõrku suitsuahju lõhna...

AHH, KUIDAS SIRTSUD SIRISTAVAD!

Järgneb - 18. juuli, reede

Veel raamatutest