|
Rüblik Sirts - Üks segikammind reisipäevik
7. juuli, esmaspäev
Igal hommikul kell kaheksa leiab
linnatänavail aset üks tobe üritus - nn. "pullidega
jooksmine". Igaõhtuseid põhiküsimusi
on: "Kas sa hommikul pullidega jooksma lähed?".
See on üks põhilisi adrenaliinitekitajaid ja näeb
välja nii, et härjad jooksevad mööda selleks
eraldatud rada punktist A punkti B (raja pikkus umbes l km. )
Ja uljaspead jooksevad koos härgadega, torgivad neid rullikeeratud
ajalehtedega ning kõvem mees on see, kes saab viimasemal
hetkel sarve eest ära hüpata. Nagu õelad liliputid
Gulliveri torkimas. Tänava ääred ja rõdud
on huilgavat rahvast pungil täis. Sel aastal õnneks
keegi selles eluohtlikus mängus surma ei saanud.
Ühe pöörase fiesta
juurest ei või ju teadagi puududa härjavõitlus.
Imekombel õnnestus meil piletimüüjast mööda
hiilida. Loomulikult saime sealgi juba esimese minuti jooksul
veinist ülevalatud...seda jagus pähe, kraevahele, püksi....
Nende idikate peale ei jaksa enam isegi vihastuda mitte! Ah sellepärast
siis kõik inimesed tänaval nende kitlitega nagu hullusärkidega
ringi lasidki - nimelt turvaeesmärkidel (et oleks muretum
ja kuivem tunne)...
Kuid masendavast corridast
miljon korda kuulim on hoopis märul, mis areenil pärast
härja mõrva lahti läheb. Õhus lendab
absoluutselt kõike: istmekatteid, sööke, jooke,
nalju, inimesi, härgi.... Ning kui tavakülastajad isu
täis karelnud ja möllanud on ja end lahkuma asutavad,
lendavad platsile peale, panged käes, kõikvõimalikud
karvased ja sulelised - pungid, luuserid ja meiesugused seljakotturid,
kes seni kannatlikult väljaspool oodanud (kesse jõuaks
seda hirmkallist piletit lunastada!), et kuhjata nüüd
kokku hunnikute viisi rikkuritest jäänud toitu ja ämbriteviisi
jooke, ja pärast kõik koos ühiselt keskväljakul
ohjeldamatult prassida.
Kas pole siis lahe see prükkari
elu! Ega meiegi seal hellitanud...pärast korilust tegelesime
pool õhtut tänaval punkidele ja niisama ilusatele
kuttidele oma pangedest veini jagamisega.... Muside eest muidugi.
Hämmastav, kui palju ilusaid ja õnnelikke inimesi
on kõikjal ümberringi. Ja kõik nad tahavad
muudkui meiega suhelda.
Olgugi, et lahke autojuht Carlos
oli meid nädalaks kindlustanud turvalise öömajaga
enda pool, ei sattunud me sinna just kuigi tihti, sest niikaua,
kui jalg veel vähegi kandis ei raatsinud me mingi hinna
eest ühtki üritust vahele jätta, et mitte millestki
põnevast ilma jääda.... Ei saaks öelda,
et me elu mitmekesine poleks: kord tabab Une-Mati meid Pariisi
lukshotellis pehmete patjade vahel, kord tänaval punkide
ja koortega ühise käreda vaiba all kõrvulukustava
trummipõrina saatel, kutsikas rinnal kerratõmbunud
ja peni padjaks pea all....
Nendesse päevadesse mahtus
veel palju: tantsu süsimustade Aafrika pigide trummide saatel
ja pärast rahvalt nende jaoks mütsiga raha norimist,
korralike turistide kollihäältega sumuks ehmatamist
tänaval, vaese Londoni-Steve hulluksajamist -ta õnnetu
polnud vist elus tõelist kahekordset eesti suudlust kogenud...ja
suutis vaid lõpuks väriseval häälel sosistada:
"Take me and ao whateveryou want...I'm yours....... "
Võtke mind ja tehke minuga mis iganes tahate, ma kuulun
teile....
Meeletu ilutulestik, kaunis ja
võimas kui tunnipikkune orgasm...inimesed pikali murul
seda nautimas ja vaimustusest oma hääli ära röökimas....
Terve taevas su üle täis kõiksugu kujundeid,
värve, kuldvihma...seda pole võimalik pisutki kirjeldada.
Selline võiks olla näiteks maailmalõpp...või
siis algus....
9. juuli, kolmapäev
Keset suurimat peohoogu juhtusin
korraks Katile silma vaatama...ning nägin seal miskit murettekitavat.
Meil pole juba mõnda aega sõnu tarvis, et teineteise
mõtteid mõista..."Kati, kas sa haudud midagi?"
Vaikus...Aimasin ta plaane: "Kuule, unusta ära! Ära
mõtle veel lahkumise peale!...võibolla me ei satu
siia enam iial..." Vaikus. Selge! "Sa ikka tahad vist
nüüd siit ära minna, onju?" -"Jahh.
"
Mõningate siseheitluste
järel mõistsin isegi, et vahel on tõepoolest
parem lahkuda peo kõrghetkel, siis, kui möll veel
täies hoos ja ka su isiklik patarei veel täielikult
tühjenenud pole.
Üldiselt tundub mulle, et
noorus ja elu üldse on liiga lühikesed selleks, et
edaspidi mõne San Fermini vahele võiks jätta!
Niisiis asusime taas teele, pestud-kustud-kammitud, näpus
tänavalt hüvastijätu tähistamiseks leitud
peaaegu täis pudel sangriat - on the road again! Jälle
teel.
KUI ÜTLEMATA ÕNNELIKUD
ME OLEME - MEIE JAOKS EI OLE OLEMAS AEGA, SEST AEG ENAM LIHTSALT
EI LOE! ME OLEME VABAD!
...Barcelonasse -just sinna läks
järgmine auto -jõudsime kesköö paiku. Mu
silm pole eales näinud shefimat linna! Palmid, närvilised
rohelised papagoid palmiladvus kärkimas (kellest üks
ka tervituseks rõõmsalt mu õla julgaga õnnistas).
Võrratu, sipelgapesa samane jalakäijate tänav
La Rambla, kus elu keeb ööpäev läbi.... Ja
selles keevas kallas me nüüd ringi mulistasime, ei
möödunud minutitki suhtlemiseta, kõik käis
kuidagi mängeldes.
Ühel hetkel astus mulle ligi
üks kahtlane kuivetu ja hämar tropp: "Vabandage,
kas te sooviksite oma sandaalid minu omade vastu vahetada?"
- "Ei, tänan, mulle ei meeldi teie omad..." Sellele
järgnes teadagi traditsiooniline "whereareyoufrom-blaa-blaa"
ja nii see jutt arenes. Lõpuks taipasin küsida, miks
tropp algul nii palavalt mu sandaale endale ihaldanud oli. "Oh!"
ei vaevunud ta salatsema, "see on lihtsalt mu viis naistega
juttu alustada, et seejärel tasapisi jõuda sekskontaktini!"
Püha müristus.
Või näiteks need ontlikud
vanahärrad keset öömelu, nii umbes kella kolme
paiku, kesk tänavat toolil istudes iseenesestmõistetavalt
ajalehte lugemas. Ja kui me vastuseks lahkele kahemõttelisele
öömajapakkumisele üritasime neile palehigis selgeks
teha, et ega me siis mõned SELLISED tüdrukud pole,
muutusid onu silmad siirast imestusest tõllaratasteks:
"Millised siis???" - Ma, pingeliselt sõnu otsides:
"Noh mõned niisugused.... " - "Ah ?"
- "Noh sellised, et leiad nad tänavalt ja muudkui magad
nendega kui tahad..." - "Ei-ei, mitte sinnapoolegi!
Kuidas te võite minust midagi taolist arvata!" oli
onu kogu südamest nii nördinud, et mul peaaegu juba
häbi hakkas, et olin nii ontlikku vanahärrat mingiks
räpaseks nässiks pidanud, kui ta muhedalt lisas: "Ma
vihjasin ju ainult väikesele striptiisile!..." No näed
siis! Kuidas küll võib vahel inimest ometi NII VALESTI
mõista!
Seksinälga surra poleks siin
parimagi tahtmise juures võimalik...Teinekord tuleb tüütajate
peletamiseks tarvitada ka pisut radikaalsemaid meetmeid. Ühest
kaadrist, kes veerand tundi kõrva ääres tõbise
kärbse kombel järjekindlalt jorutas oma hotellitoast
ja sinna "puhkama" minekust, polnud tõesti võimalik
vabaneda muidu, kui eriti jõulise ja ähvardava spetsiaalse
Kati röhitsusega. Ta teeb seda geniaalselt (te ärge
laske end segada tema õblukesel väljanägemisel!)
- see sarnaneb umbes kõuekõminale või näljase
brontosauruse mürisevale röhhile - mille peale kutt
võpatas, oma keele alla neelas ning tema maailmapilt kokku
varises.... Sellega siis seks puhuks ühelpool ja rahu in
the house.
Pärast vähemalt viiendat
tungivat öömajapakkumist otsustasime lõpuks
randa magama minna.... Tulevasi sealkandis seiklejaid peab muidugi
hoiatama Barcelona taskuvaraste eest. Te ei kujuta ette kui osavad
nad on! Rannal magades on nutikam oma pagas enda alla liiva sisse
kaevata või/ja kindlalt enda külge aheldada. Meil
läks seekord õnneks. Seekord.
10. juuli, kalapäev
Kui lahe oli hommikul palmide
all laintemühina peale ärgata. Tere, Vahemeri! Soolane
ja sinine...UHHH, KAIFF!!! Maadlesin laintega kuni vee teravalt
soolane maitse mind lõpuks peaaegu oksele ajas ning kaldale
ronima sundis.
Hääletades suurlinnadesse
või muusse sihtpunkti jõudmisel on muidugi esimene
mure oma rasked pambud kusagile kaelast ära sokutada ning
kui selle peale raha kulutada ei viitsi nagu meie, tuleb lihtsalt
pisut rohkem vaeva näha (õigeid tüüpe õiget
moodi seebitada.... NB! mitte liiga otse peale lennata!). Vahest
võib käsu olla isegi politseijaoskonnast või
Punase Risti punktist....
Oma pagasi seekord Alzeerlasest
narkodiileri Abdeli korterisse paigutanud, oli meil vaba põli
linnaga tutvumiseks.
Veider tunne on alles pärast
kahepäevast kohalviibimist köhata tänaval, rannas
ja isegi turu taga tuttavaid, justkui oleks siin juba vähemalt
pool elu elatud.
Liialt agar tuttavate soetamine
võib aga ka koormavaks muutuda. Müstilisel moel ilmub
iga päev kõige kummalisemates kohtades ning hetkedel
meie teele ei-tea-kust üks ümarik jobuke, "sõber"
Antonio, et oma malbe pealetükkiva tagasihoidlikkusega meile
siiralt kõikvõimalikku endapoolset abi pakkuda.
"Kui teil iganes midagi tarvis peaks minema, siis pidage
meeles üht sõna: Antonio!!", tavatseb ta idiootlikult
hõisata. Muide, just praegu, kui siin keskväljakul
pingil istudes päevikut kirjutan, jalutas ta taas vandeseltslaslikult
silma pilgutades must mööda...Täna küll vist
juba viiendat korda.
Õhtupoolikul mööda
tänavat patseerides kostus äkitselt meieni lummav,
pavarottiliku sillerdavusega lõõritatud ooperiviis.
See oli üks paljasjalgne vabatmees, kes lihtsalt endamisi
hunnitult päikesele ülistuslaulu hõiskas. Sellistega
kohtumine annab elule värvi juurde. Kuid kõigil neil
tundub olevat üks ja sama puudus - neist on hiljem ilgelt
raske lahti saada.
11. juuli, reede
Üks reisi jooksul meie poolt
sõnastatud paljudest elutarkustest kõlas: "Kõik
linnad, kus on turud, on okeid". Sest turgude tagant leiab
pärast, tihtipeale ka napilt enne sulgemist kuhjade viisi
puuvilju, mis pärast rohkeveelist batsillitõrjet
on oma küpsuses maitsvamadki kui paljud turul müüdavad.
Sagedased puuviljaorgiad olid meie reisi lahutamatuks osaks.
"Mis ripakil, see ära!" kehtis kõikjal.
Aga tundub, et kord läksime
oma jultumusega ka pisut liiale - ajasime ühel laia joonega
jutukal parmul juhtme kokku ja arve "pisut" lõhki
oma kalmaaride, kaheksajalgade ja muude delikatessmolluskitega
ning poolesajakrooniste jäätistega, (helado
-jäätis -oli üldse üks esimesi sõnu
me hispaania keele pagasis). Sõnaga, korraldasime talle
majandusliku põntsu. Onu ehmatas arvet nähes hoobilt
kaineks ning lahkus sündmuskohalt reanimatsioonibussiga.
Puhh.
NB! Kõik karvased, grungemehedja
niisama tegijad - Plaza Real onplace to be just teie jaoks.
See on täis laulu, tantsu, trummeldajaid, tulesülgajaid,
þongleerijaidjne.
Sattusin lummusesse tõmmust
Pariisi poisist, kes oma tantsuga rahvast niiviisi haarata suutis,
et lisaks suud vesistavatele plikadele paljud teisedki peatusid
ja teda imtlema jäid. Ta sireda keha iga viimne kui muskel
ja lihasepoeg liikus aafrika pongode rütmis. Kuigi trummarid
ja tantsija kohtusid elus esmakordselt, said nad üksteiselt
inspiratsiooni. Jõugule lisandus üha uusi pillimehi,
isegi flöötide ja ninaviledega, ning tulemuseks oli
suur jämm, ühine ekstaas, kordumatu hetkeline kunstiteos.
Ühel parajasti möödunud, oma õhtust turvalist
jalutuskäiku teinud tudiseval kulupeal papil lendas suures
tantsuõhinast lausa kepp käest, põlv hakkas
musarütmis nõtkuma ja huilgedki tulid suule...
Eriti lahedad on öised kitsad
tänavad akendest välja ripneva pesuga.... Ja need tagahoovid
nagu Romeo ja Julia kohtumispaigad, sulnilt valgustatud apelsinipuud,
põõsakesed ja purskkaevud.... Tundub, et nad teavad
seal hästi, kuidas oma ümbrust ja elu üldse väikeste
nüanssidega nauditavamaks muuta. Ja need meeletult põnevad
prügikotid öistel tänavatel...mida kõike
neist leida ei või! Vahetasin minagi oma sandaalid sealt
leitud kuulimate ja mugavamate vastu.
12. juuli, laupäev
Hommikupoolikul panime rõhu
kultuuriprogrammile ja tutvusime linna võimsate katedraalide
ja muu arhitektuuriga. Ühinesime miitinguga, kus ühiselt
palvetati pantvangist nooruki elu eest, kellele baskid möödunud
ööl kuuli pähe kõmmutanud olid.
Narko-Abdeli poolt kolisime välja,
sest tüüp siiski ei suutnud oma tulist lõunamaa
verd kammitseda ning rahulikult leppida sellega, et me talle
hoolimata kogu tema poolt meile osutatud külalislahkusest
lõpuni kättesaamatuks jäime ning talle sugugi
oma ihuvõlusid kinkida ei raatsinud.
...Meil on tekkinud üks kurikaval
ja jultunud salaplaan, mistap sadamas pisut meremeeste ajusid
töötlemas (muljet jätmas) käisime. Ehk läheb
õnneks...Kuid plaani õnnestumine tundub seni nii
utoopiline, et ei julge siinkohal sellest veel pikemalt rääkidagi...Elame,
ja kui Jumal annab, siis ka näeme...
Poolvägisi tarisin Kati õhtuks
jälle Plaza Realile, lootes seal taas köhata eilset
tantsulõvi ja tema tantsu jälle nautida. Seal ta
oligi. Isegi üheski filmis pole ma näinud nii täiuslikku
keha! Kuidas on võimalik millelgi, mille sees on köndid,
nii sujuvalt liikuda! Kui sellele lisada veel neetult stiilne
riietus ja enesekindlus, saame tulemuseks miskit, millele lähenemisest
Sirts iial unistadagi ei julgeks. Ma ei julgenud talle otsagi
vaadata. Aga kui ma siiski lõpuks end kokku võtsin
ning sellega hakkama sain...siis püüdis ta mu pilgu
kinni! Ta märkas mind, saad aru! Võib olla oli abiks
see, et erinevalt kogu ülejäänud lõunamaiselt
keevalisest naistehordist, kes teda silmadega õgisid,
olime meie väliselt üsna kaine ihne suutnud säilitada,
ehk ka see, et kutid tänu meie pampudele meis vandeseltslaslikud
seljakotturid ära tundsid, või ehk tõmbas
tantsija kaaslast, väikest riidest Bart Simpsonit, kes samuti
tantsust peadpööritavaid õhulende sooritades
osa võttis, minu kohtlase jobunäolise Ip-nimelise
kaelkirjaku poole, kes peadpidi mu seljakotist välja tolknes...võib
olla kurat teab mis, aga mõne aja pärast leidsime
Louisi koos tema sama võluva sõbraga meiega maailma
põhilisi probleeme arutamas. Kes küll oleks julgenud
midagi sellist loota! Tegelikult oli mul kõvasti raskusi
oma õnne uskumisega ning puugapähesaamise varjamisega:
"Appi, Kati! Mis nüüd saab?? Sellised kutid räägivad
meiega juttu! Ma ei oska olla!" - "Ära pabista,
mina ka ei oska..., " lohutas Kati.
Öö hakul seadsime kõik
koos sammud randa, et seal end mõnusalt tudile seada.
Hulk aega müttasime ringi kujutledes kõikjal meie
ümber luusimas verejanulisi lõvisid ning vees varitsevaid
haisid oma pilguga kui piksenoolega hävitades ja niisama
lõõpides...
...Ma olingi tegelikult juba ammu
tahtnud teada saada, kuidas ikkagi selle kuulsa frents lassiga
tegelikult lood on...UHH!...Magus! Kas ta teeb kõike sama
hästi kui tantsibki?! Mind ajavad ullult pöördesse
ta prantsuskeelsed sosinad. Eesti keel tundub selle kõrval
masendavalt konarlik. Milline keel saaks küll veelgi erootilisemalt
kõlada?
Kui Louis'le seepeale omalt poolt
ehedat eesti suudlust tutvustasin, jõudis ta vaid hingetult
ohata: "Ahh! Ma pole varem midagi taolist kogenud. Kas teil
seal õpetatakse seda kuskil va?" Ta kinkis mulle
mu palvel sümboolselt oma võrratu tantsija-naba.
Mis esialgu siiski veel tema külge jäi. Ja rannal justkui
muuseas uidanud onkel, kes kogu actioni aja meid umbes
5 meetri kauguselt jõllitanud oli, tatt ripakil, pidi
me poolt pakutud tasuta vaatemängu eest oma suitsupakist
Louis'le loovutama mõned sigarillod. Siis, katnud (ilmselt
soengu säilitamiseks) oma sasipea võrgust öömütsiga,
sealjuures kübetki oma seksikusest kaotamata, hirmutanud
eemale viimsedki laintes luurivad haid, kohendanud Bart Simpsonil
küljealust, pannud ette spetsiaalsed ööprillid,
et hahetav köit Une-Matit teelt ei eksitaks, panime toru
seks korraks hargile.
13. juuli, pühapäev
Ärkasime võpatades
räuskamise peale. "Raisk! Mu pass on läind!!"
ahastas üks veidi eemal maganud tuttav saksa hipi. "Need
tõprad tulevad vaeselt rändurilt viimast varastama!"
"Easy, brother, "
lohutati teda, "ole rõõmus, et sind ennast
veel ära varastatud pole. " Ohvreid oli teisigi. Mööda
randa sebisid juhmi asjalikkusega mõned politseinikud.
Ja kujuta pilti! Üks neist oli miskipärast parajasti
jumalast tõsise näoga ametis PUU OTSA RONIMISEGA!!!
Meie muhe kamp jälgis seda aktsiooni põnevusega ning
tundis toimuvast ülimat naudingut. Puu otsa pürgijat
aasiti sõbralikult: "Kamoon, kuule, ära pabista,
tule parem siia meie sekka, keera endale mõni joint...relax,
brother\" Võite kolm korda arvata, kas miilits
seda lahket pakkumist ka kuulda võttis. Peale kõige
muu on Hispaania milkudel inglise keele oskusega üsna nutused
lood.
Kogu olemine oli nii hubane, et
mõte lahkumisest suisa muret tekitas. "Huvitav, kui
peaks juhtuma, et ma siia kunagi veel tagasi satun, kas ma siis
ikka näen jälle kõiki neid armsaid jaburaid
nägusid siin enese ümber..., " mõtisklesin
poolhääli, pigem nagu omaette. "Ära muretse,
beibi. Sa leiad "need armsad jaburad näod" eest
kõikjalt kuhu su tee sind viib, " kostis üks
hipirändur mulle elutargalt. Tal oli muuseas õigus.
Ja meie peades liikusid muudkui aga pöörased plaanid,
mida esialgu lõpunigi mõelda ei söandanud.
Kuid siiski:
"Ei tahaks küll millelegi
liiga otseselt vihjata ja miskit ära sõnuda, aga
kindlasti on kunagi OLNUD JUHUSEID, kus mõni täiesti
üksik, vana, ning suguvõimetu professorilaadne merekaru
tahaks kangesti oma jahiga siit sadamast merele seilata, kuid
ei saa seda teha, sest puudu on just kaks väikest reisikaaslast,
kes talle putru keedaks ja laulda siristaks..."
Kuid miks ei võiks me ISE
selliseid vahvaid juhused ellu kutsuda...
...et purjetada kasvõi näiteks...uhh!...
...MALLORCALE.... .
...Neid ridu kirjutan juba avamerel
loksudes.
Rakendanud jahisadamas veidi oma
kurikuulsat veenmise ja võlumise kunsti ning püüdnud
oma võrku kaks vana saksa merekaru (hääletasime
end nende jahile), tõdesime taas kord ühe selle reisi
jooksul leitud tarkusetera paikapidavust. Nimelt:
KÜSIDA TASUB ALATI! Sest EI
VÕI IIAL TEADA...
Kapten Ruudi (ehk Herr Rudolf)
märgib praegu asjalikult logiraamatusse süüd-oste.
Ei saa salata, et kõik mis
meiega pidevalt toimub, on pisut liiga muinasjutuline!
Öö tuli ilus ja selge.
Imetlesime tekil lesides kuud ja tähti. Nii meie kohal kui
all ja kõikjal ümber valitses sügavsumesinine
lõpmatus.
14 juuli, esmaspäev
Hommikul ärkasime otsekui
mingis teises maailmas. Meid oli tabanud tõeline torm.
Praegusel hetkel pole päevaraamatu kujutamine just kõige
popim tegevus, kuna päevakorral on hoopis palju põnevamad
teemad nagu näiteks merehaigus ja ropsimine
Mõni aeg hiljem.
Meid pole hetkekski tekile lubatud
ja nii pean kogu seda suurejoonelist ja kaunist stiihiat turvalisest
köhast - kabiini ukse vahelt - piiluma. Merehundid on tõredad
ning mossis: "See on kõik sinu süü, plika!
Sina ihkasid eile nii kangesti "kordki elus merel tõelist
tormi näha"! Sinu pärast oleme siin nüüd
kõik pigis!"
Ma mõistan tegelt nende
muret -lasub ju neil vastutus meiegi hingekeste eest. Samal ajal,
kui torm meid nagu nartse õela järjekindlusega vahetpidamata
ahtakestest koikudest muudkui välja põrandale pillutas,
jutustasime oksevaheaegadel teineteisele lohutuseks muinasjuttu
kaheksajalg Okto Pussyst ja tema seiklustest meresügavustes.
Ikka nii, et kui üks hetkel rohkem vesta ei suutnud ning
jõuetuna oksekoti kohale või koikusse vajus, ketras
teine aga jutulõnga poolelijäänud köhast
edasi...
Õhtu saabudes vaibus torm
ning jäime ankrusse Mallorca rannakaljude vahele. Kas tõesti
päral! Kes oleks võinud uskuda. Merereis oli kostnud
31 tundi.
Pole vist just tihti ette tulnud,
et mõni eestlane hääletades ja täiesti
tasuta Mallorcale oleks jõudnud. Mõistus tõrgub
toimuvat tõe pähe võtmast. See tundub kuidagi
kahtlane, et kõik (ka kõige meeletumad asjad),
millest vähegi unistada julged, täide minema kipuvad.
Kuhu me niiviisi lõpuks jõuame...
Onudki leebusid, tõmbasid
selga oma pühapäevasärgid ja palusid meid hüvastijätudineele
dþunglimeeleoludes kujundatud rannarestorani. Troopilised
salatid, jäätised ja aniisiliköör mõjusid
meie eelnevalt korralikult tühjendatud sisikondadele päris
veenvalt.
Sel ööl magasime veel
viimast korda nende paadi ninas suures voodis laintel kiikudes
nagu hällis, samal ajal konutasid merekarud viisakalt ja
leplikult eesruumis kitsastel koikudel
15. juuli, teisipäev
Puhh! Sellist kuumust pole kunagi
varem näinudki. Terve päeva pealinna - 400 000 elanikuga
Paima - rannal päikeses küpsenud ja mõnnanud,
asutasime end õhtu saabudes minekule. Kuhu küll?
Ei tulnud pähegi küsida. Lihtsalt edasi. Ajapikku on
kujunenud arusaam, et meie praeguse eluviisi puhul, kus iga hetk
tuleb kõigeks valmis olla, on üsna mõttetu
mingeid kindlaid tegevusplaane koostada. Parem on ise vaid asjad
vaikselt liikuma lükata ja siis lihtsalt vaadata, mis juhtuma
hakkab, kõike muudkui kõrva taha pannes ning seiklustega
kaasa voolates, ilma, et samas pabistamise peale jõudu
kulutaks ning sõrgu vales köhas vastu ajaks.
Millegipärast viivitasime
teeleasumisega. Kati oli just äsja jõudnud välja
hääldada mõtte: "Nohh, eks nüüd
ole juba küllalt igasuguste suvaliste muidumeestega suheldud.
Oleks aeg juba mõnd Tõeliselt Väärt Isiksust
köhata..." Kaua teda igatahes oodata ei tulnud. Taamale
pilku heites sai äkki selgeks, miks meil oli nii kaua olnud
vaja rannalt lahkumisega viivitada. Seal ta kõndis veepiiril,
ilus nagu pilt, silmis hingestatud Jeesuse pilk ja tundus jalutades
mediteerivat.
Hei, seda "asja" ei saa
lihtsalt niisama sinnapaika jätta! Saak on ju pooleldi magavatele
kassidele otse suhu jalutanud. Samas pole mulle aga kunagi meeldinud
liiga otsene poistele peale hüppamine, iseäranis siis,
kui ohver ise mingit initsiatiivi ei ilmuta.
Niiviisi kõheldes lasimegi
jahisaagil esimese hooga lihtsalt mööda jalutada, ise
end oma nohiklikkuse pärast maapõhja manades: "Kuule!
See on ju puhas põdemine!" Kui ta aga mõne
aja pärast tagasiteel taas meist möödus, juhtus
vältimatu: "Hei, sina! Sina jahh! Tule siia!"
hüüdsin.
...Juba tunni aj a pärast
olid pakid nii öelda vööris ning me ise sisse
kõhnud oma Mallorca residentsi.
Idamaise massaþiga tegeleva
sakslasest Marcuse kodu aknast paistab üksildane vaikne
liivarand, madalama naabermaja katuselt helgib vastu südamekujuline
bassein. Massaþ küünlavalgel, sellises ümbruses
hommikumaa muusika saatel mõjub kuidagi eriti katust eemaldavalt.
Sõime tervislikke toite ja rääkisime filosoofiast.
Ja mõelda vaid -alles pisut aega tagasi olime pingutanud
oma ajusid, et leida mõni kõht kuhu saaks kasvõi
oma seljakotidki ära sokutada. Nüüd aga olime
ka ise täielikult ära sokutatud!
16 juuli, kolmapäev
Korras. "Mulje" on taas
kord jäetud! Kutt on omadega täiesti sees - lootusetult
Katisse armund: "SELLINE MUSIRULL!" õhkas poiss
rannal trallitades kepslevat ning säravates armukiirtes
kümblevat "inglikest" ("põrguinglikest",
suskasin ma õelalt vahele) pilguga paitades. Minul on
selle kõige kõrval õige muretu priileivasöödikupõli.
Juhhei! Ei mingeid "kohustusi".
Ja merevesi on siin lausa keemiliselt
sinine. Rannalt leitud maskiga ristlesin käiu uudistades
kesk suurte veealuste põõsaste. Selle tapva leitsaku
eest ei pääse päriselt isegi mitte vees!
17. juuli, kalapäev
Marcuse paariks tunniks ära
massaþitööle saatnud, kärsatasime end parasjagu
rannaliival, kui meile kargas ligi üks masendavalt tiirane
käperdaja, mölapidamatuse all kannatav pärismaalasest
lennukipiloot. Ta sattus vaimustusse "temperamentsetest
põhjamaa chicadest", ning köhis meile
jäätised, millest tegelikult pool ise ilatsedes ära
lakkus ning pakkus meile "tasuta" (teame küll
neid tasutaid!) küüti reisilennuki pardal kõikvõimalikesse
europealinnadesse, nii et võib öelda, et praktiliselt
õnnestus meil ka lennuki hääletamine. Leppisime
kiimakolliga homseks kokku "kindla kohtumise", et tast
võimalikult kähku lahti saada ja unustasime selle
kahetsusväärse vahejuhtumi juba järgmisel minutil
igaveseks.
Pea igal minutil on näha järjekordset
turistilennukit meist üle voorimas (imelikul kombel ei tee
nad üldse müra). Inimesed muudkui maksavad kuskil üüratut
pappi, et siin saarel oma puhkus veeta. Ja on rahul. Ja meie
oleme siin lihtsalt niisama! Ja kah rahul.
Lesin praegu rõdul. Noored
on muidugi jälle toas armsalt nokkapidi koos. Pime on, õhk
on soe-nii-soe, sirtsud siristavad, pehme india muusika paitab
kõrva, taamal üle vee terendavad linna tuled ja alt
restoranist hõljub sõõrmeisse hõrku
suitsuahju lõhna...
AHH, KUIDAS SIRTSUD SIRISTAVAD!
Järgneb - 18.
juuli, reede |