|
Rüblik Sirts - Üks segikammind reisipäevik
I8. juuli, reede
Marcus nimetas siinseid kohalikke
koeratemperamendiga machodeks ning saart ennast pisut mandunud
provintsiks ja ega ta vist väga mööda pannudki.
Värvikate inimeste rohkusega linnatänavad tõesti
silma ei hakka. "Kui te tõelist hipidevärki
ja miskit põrutavat näha tahate, peaksite minema
Ibizale, " ütles Marcus ükskord. - "Misasi
see Ibiza selline on?" - "See on üks tilluke saar
siin naabruses - teda on nimetatud armastuse ja lõputute
pidude saareks, aga ka narko- ja muidu paradiisiks. Pooled sealsed
elanikud on homod ja ülejäänud niisama segased..."
Arva, kas meid oli veel tarvis
pikemalt tagant utsitada, et me otsemaid sadamasse kappaks ning
ajaks seal keele kõrva näiteks kolmele jahiga prantslasele
ehk "broneeriks" endale esmaspäevaks jahi Ibizale!
Tegelikult olimegi juba ühte kohta liialt kauaks peatuma
jäänud. Siin on kõik küll kena, kuid pisut
igavavõitu ning adrenaliinivaene. Õigemini pole
see tunne mitte igavus vaid pigem rahutus, rännukihk, seiklusjanu...Marcus
mõistis meie rahutust ning leppis ohates olukorraga.
Õhtu oli soe-sügav-sume.
Taevas särav täiskuu ei andnud mulle kuidagi asu ja
ajas suisa vägisi toast välja. Jätsin tuvikesed
omaette koju "põsemusi" tegema ja kõndisin
randa.
Vaikne lahesopp kõrgete
kaljude vahel...ja mina siin kaldal NII ÜKSI. Üksildustunnet
ei suuda põrmugi häirida eemal lärmakalt hilisõhtust
söömaaega pidav pärismaalaste perekond. Poen riietest
välja. Kui hea on paljas olla, kui Kuu mind vaatab! Ta on
mind alati pisut ulluks teinud, see Kuu. Ujun mööda
kullast teed, mille ta veepinnale minu jaoks joonistanud on.
Üksi. Minu all ja kõrgel mu kohal on laiumas põhjatu
pimedus. Ilus on. Kohe on ka. Sestap veelgi ilusam. Lahesopp
on jäänud seljataha, ees on avameri. Ronin veepinnal
ulpivale puust platvormile, sirutan end välja, tilgad säravad
meelalt mu kehal, õrn tuul õhkab ja silitab...ja
mul on juubeldav tunne...et ma vist olen praegu kaunis!...
Tol hetkel poleks vist kuigi raske
olnud lihtsalt lendu tõusta. Mind tõid reaalsusesse
tagasi kauged hääled kaldalt: perekond oli kogunenud
mind kui ilmutist uurima ja ilmselt arutama, kas ma olen "tont
või inimene"..."Sumaki!" lendasin pea-ees
mustavasse märga. Tagasi kaldale ja koju.
20. juuli, pühapäev
Meie viimane päev siin saarel.
Marcus kannab hoolt, et me ikka kindlasti kõigest osa
saaks, mis Mallorcal meile pakkuda on. Uitasime koobastes, sõitsime
mööda kitsaid, käänulisi mägiteid, vallutasime
ühe kilomeetrise mäetipu, mis polnud mu kolm numbrit
suuremate sandaalidega sugugi kõige lõbusam tegevus.
Vaade mäe tipust mattis hinge:
meri segunes silmapiiril taevaga,
nende vaheline piir kadus ning nende värvid sulandusid teineteisesse.
Kuristiku veerel kepslesid ühelt kaljunukilt teisele kergejalgsed
kitsekesed. Neid ümbritsev ilu ei kottinud. Otsustasin,
et minust ei saa iial, isegi mitte siis kui mulle selle eest
peale makstaks, tavaturisti, kes lambakarjana grupis kablutades
tõelisest asjast halli haisugi ei näe. Never.
Niisiis oli see saar end meie jaoks
ammendanud. Käes oli aeg lõpetada laisk oleskelu
ning pea ees actionisse söösta.
21. juuli, esmaspäev
Ma säästan sind meie
nõretava hüvastijätu kirjeldamisest.
Ja kuna ma sust juba nii palju
hoolin (sa oled selle vapralt siiani mu raamatu seltsis vastu
pidades ära teeninud!), ei jutusta ma ka pikemalt kuidas
me merel seilates prantslastega shansoone huilgasime ning
keset ulgumerd paadi peatasime, et kilomeetri sügavusse
vette kärata, ei räägi pikemalt ka sellest, kuidas
päikesekiired vee all kehal võbelesid ning murdusid...
Võib-olla ei hakka ma pisidetailideni
lahkama ka juba me meresõitudel masendavaks tavaks saanud
Katit lämbutavat okserefleksi. Merimehed hoiatasid: "Tüdrikud,
uskuge, see Ibiza-saar on teie jaoks ikka LIIGA HULLUMEELNE..."
Ahh et liiga hullumeelne? Ha-haa!
Seda nalja tahaks naha.
22. juuli, teisipäev
Ka siis nii lihtsalt jõutaksegi
tänapäeval Ibizale?! See ei saa ju tõsi olla.
Kuid samas: ega me vist ise ka eriti "tõsid"
ei ole...IHUKAKSI VÕÕRAL RANNAL.
Mis siis nüüd?...
Traditsiooniline esimene tegevus
uude kohta jõudmisel - kottide kindlasse kohta paigutamine,
läks seekord suisa libedalt - need said sadamakontorisse
Santi hoole alla, kellega hiljem ka sõbraks saime ning
kellest veel seoses mõne naljaka sündmusega hiljem
juttu tuleb. Haaranud endaga kaasa kaks tekkija nabakotis veel
pisut vajalikku plikade träni, olime valmis minema tutvuma
lubatud hullumeelsusega. Nonii, lugeja, kinnita nüüd
rihmad!
...SEST VÕIB ÖELDA,
ET KOGU EELNEV JUTT ON OLNUD VAID KAHVATU SISSEJUHATUS MEIE JÄRGNEVATELE
SEIKLUSTELE...
Lonkisime alustuseks mööda
Ibiza-towni-nimelise pealinna kihavaid tänavaid ja tshekkisime
olukorda. Olgugi, et meid sugugi mitte eilasündinuiks nimetada
ei saa, võttis esmapilgul nähtu meid pehmelt öeldes
keeletuks. See oli miskit enamat kui eales ette kujutada olime
osanud. Tuhat ja tuline! Seks ja porno!! Milline palavikuline
sebimine kõikjal, ilgelt õnnelik ja elu nautiv.
Millised kostüümide ja parukatega dräägid!
United Colors ofMadness...Kus me küll seni olime
olnud! Siia peaks läkitama kõik need inimesed, kes
senini meiesuguseid ontlikke tüdrikuid kreisideks nimetada
on söandanud.
Otsustasime oma ohvriks valida
ühe pikajuukselise elupõletajanäoga päriselaniku,
et tema kallal oma infonälga rahuldada ja teda küsimustega
pommitada:
"What's goin'on here? "(mehed,
mis siin sünnib?) jne. Kui tüüp kuulis et
me asjast veel mitte muffigi ei jaga ja siia üleüldse
TÄIESTI KOGEMATA sattusime, puhkes ta südamest naerma:
"Ainus nõu, mis ma teile anda oskan, on: START,
jumala eest, SLOWLY!!!”
Esimeseks ööbimiskohaks
vallutasime Ibiza-linna kõrgeima punkti, iidse kindluse
mäe nõlval ja uinusime selle paksul müüril.
Otsekui meile tervituseks oli sinna jäetud poolik pudel
punast veini.
Hommikul võis kõrvalmaja
katusel näha üht nunna meid vaadates risti ette löömas,
ilmselt pidas ta meid põhjakäinud lootusetuteks parmudeks
- kes muu roniks peaaegu pilvedesse ulatuva kindluse müürile
magama.... Lahe.
23. juuli, kolmapäev
Üks lihtsameelne oli turu
juurde ripakile jätnud terve kastitäie viinamarju.
Pole vist vaja kaua mõistatada, mis saatus neid seejärel
tabas...Vitsutasime end kirikutrepil istudes ägisevaiks
põrsikuteks, nii et hiljem oli viimase vindini punnis
kõhu järelevedamisega tõsiseid raskusi.
Randa hääletades tutvusime
Enigma bändimehega, kes puistas meile käisest kaks
vabapääset maailma suurimasse klubisse Privilege. Oi
õnne.
Kogu see ibiza-melu, meeletu elutempo
ja kohalike enesekindlus mõjub meile, algajaile esialgu
kuidagi aukartust äratavalt. Huvitav, mis pilguga me sellele
kõigele mõne nädala möödudes vaatame
ja kas ja kui koduselt end siin tundma hakkame...
"Baar, naised,
muusika...Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike
saada!"
24. juuli, kalapäev
Lühidalt: Ibiza on poole Hiiumaa
suurune saar . millel pole tegelikult Hispaaniaga suurt pistmist
ning kus on koos
PARADIIS JA PÕRGU JA KÕIK
MUU MIS SINNA VAHELE JÄÄB....
See on kohtumispaik kuhu tulevad
igal suvel kokku kõige ilusamad ja seksikamad inimesed
kogu maailmast, kelle ainus soov on OLLA ÕNNELIK JA VABA
JA NAUTIDA ELU...
Päikesetõusul klubist
lahkudes sattusime friikide auto peale, kes parajasti omadega
kusagil hästi kõrgel pilvis heljumas olid. Imetlusväärne
oli mehe külm rahu, kui kohalikud miilitsad ta autost välja
käsutasid ja ta taskud pahupidi pöörasid (mida
ka i meil teha paluti). Jõudsimegi juba imestada, et näe,
ongi teine täitsa puhas poiss!, kui tüüp, käsutades
ära onu miilitsa hetkelist seljapööramist, noppis
lõdva randmega maast üles enne vargsi peostpoetatud
ee-kotikese... et samas kohe järgamisel hetkel seadusesilmaga
sundimatult vestlust jätkata.... Tase. "Dass ist
mir scheiss-egal, " andis ta juhtunule hiljem oma hinnangu.
(Mul on pohhui. )
Tegelesime parajasti keset linna,
ühel tänavanurgal oma igapäevase puuviljaorgiaga,
kui kostis autosignaal ja tiirane milku, nimeks David, kellega
eilseks kokkulepitud "kindlale kohtumisele" me loomulikult
ilmunud ei olnud, vehkis me poole oma auto roolist käega.
"Hola, guapas! Kuhu te siis eile jäite?"
Seekord polnud meil pääsu temaga kaasa randa minekust,
ei aidanud isegi meie poolt vabanduseks toodud surm väsimus.
Davidi järjekindlust meiega
soojemate suhete sisseseadmisel ei suutnud kahandada isegi tema
solvumine, kui me - kõhud head-paremat kraami täis
söönud ja viisakuse pärast paar poognat salsatki
keerutanud - täiesti ebaseltskondlikult rannale magama kerisime
ning temast enam suuremat väljagi ei teinud. Alles pärast
seda, kui olime talle puhtsüdamlikult üles tunnistanud,
et Kati kristlikult truu abielunaine on ja mina lihtsalt lesbiline,
tundus ta kirg me vastu pisut taltuvat.
"Ohh, palun, ärge minge
sellesse linna! See on täielik peldik!" hoiatas meid
juht, kelle autoga hiljem saare teise suuremasse linna, inglise
turistide lemmikpaika San Antoniosse hääletasime.
See on neetud paik, kuhu ükski
põhitegija oma ninagi ei pista, te ei leia te siit ainsatki
dräägi. Nende asemel on tänavad ja klubid täis
hoopis meeletult räuskavaid labaseid ja sigalakkutäis
või üle mõistuse pilves lollakaid- jalgpallisärkides
ja maitsetute liibuvate minikleidikestega ja rihmikutega (see
on neil otsekui vormiriietus) ülinaiivseid roosanahalisi
ja põrsanäolisi inglise tiinereid. Ilmselt on kogu
see lahustamine mingi vastureaktsioon nende konservatiivsele
ja rangelt piiritletud igapäeva käitumisnormidele.
Aasta aega rangelt taltsast elu elanud, on arusaadav, et nad
oma kahenädalase suvevaheaja jooksul end totaalselt segi
kammivad, suutmata lõõgastuda muidu kui peotäile
kaupa tablette lahmides.... "Inglane" on saarel saanud
selle kõige tõttu vaata et sõimusõnaks.
Teisest küljest on "lollid inglased" aga suisa
hädavajalikud, sest kes siis muu kui mitte taolised turistid
maksaks neid üle mõistuse käivaid summasid (kuni
800 eeku vaid sissepääs + üks drink) klubipiletite
eest. Ööelu on üldse sigakallis ja lihtsameelseid
koorivad kõik nagu jaksavad. Sellest enamus saare elanikke
elatubki - 4 kuud suvel töötades, et siis kogu ülejäänud
osa aastast teha kas lihtsalt mitte midagi või siis lihtsalt
mitte midagi. Eks ole ju meiesugustel jultunud hulkuritel imekena
turistide rahadega ülalpeetavates klubides lulli lüüa!
Süsteem töötab ja rahul on kõik.
Jõudsime niisiis San Antoniosse.
Juba poole tunni jooksul olid meil peos kolme klubi vabapääsmed.
Peitsime oma tekid põõsasse ja patseerisime hakatuseks
mööda tänavaid. Võrreldes stiilse Ibiza
linnaga on siinne palavik tunduvalt agressiivsem ja labaselt
kiimalisem. "l've heard, they do best blowjob in Estonial"
hüüatas üks nooruk lootusrikkalt, olles saanud
teada meie päritolu. Otsustasime Eesti hea maine hoidmise
sellest küsimuses seekord siiski kellegi teise hooleks jätta.
Kolme järgneva minuti jooksul olin ma juba järgmise
tüübi ja tolle sõprade poolt enam-vähem
pehmeks räägitud süütuse kaotamise asjus.
"Okei, miks mitte!" kilkasin vaimustunult, et näha,
kuidas nad sellele reageerivad. Poistel tundus asjaga tõesti
tuli takus olevat - pikalt sõnuja aega ei kulutatud: "Nii,
ühega on korras. Kuidas sinuga jääb?" pöörduti
tormaka õhinaga Kati poole. Siiski tuli meil need näljased
kuigi ilusad shaakalid sinnapaika jätta, kuna tahtsime
veel õigeks ajaks vahupeole jõuda.
Esimesed euroopa vahupeod olla
toimunud just siin. Asi näeb välja nii, et rahvale
lastakse esmalt laest vihma kaela sadada, hiljem asendub see
vahuräitsakatega...olin esimese hooga kavatsenud rohkem
nagu pealtvaatajaks jääda, (noh, et kes see viitsib
pärast nende ligunend riietega ringi käia), aga ilmselt
ei olnud see määratud niiviisi minema. Armu mulle ei
antud! "Tirime selle kah siia alla!" lendas mulle kuskilt
kamp poisse kui hakiparv peale ja järgmisel hetkel olin
juba silmini sees. Ja see oli minu õnn, sest asi oli lihtsalt
pure fun! Mõne aja pärast ulatus vaht juba
vööni, selles käis meeletu andmine. Tants ja tagaajamine,
seejärel rinnuni, nii et võisid vaid ette kujutada,
mis kõik seal vahu sees toimus...Mul tuli seal ka ühele
nolgile peksa anda selle eest et ta hüüdnud oli: "She's
fucking RUSSIAN!" Tulemuseks oli, et poisil silm siniseks
ja geograafia selgemaks sai ning ta ühtlasi lootusetult
ära armus, nii et temast lahtisaamiseks hiljem tublisti
vaeva tuli näha.
See vaht on nii lahe, et paneb
katuse eemalduma...Vabalt. Ilma mingi aineta...
San An on tegelikult üsna
hulkurisõbralik linn. Kuna inglased just kõige
vaesem rahvas pole ja korraks kodust ula peale välja lastud
pubekad kaugeltki mõistuse rohkuse ja kokkuhoidlikkusega
ei hiilga, võib ränduri terav näljane silm tänavailt
alati leida söögi ja joogipoolist enamgi kui hädapärast
tarvis.
Tervitasime päikesetõusu
tänavanurgal lösutades ja mööduvate autode
eest vahetevahel jalgu könksu tõmmates. Lõbusalt
itsitav seltskond koosnes meile lisaks veel kahest üllatusesinejast
ehk üllatavalt mittenürimeelsest inglise noorsandist,
kes meile ennist karaokebaarist lenksu olid haakunud. Vennastusime
jorutades koos nilbeid tunnusmeloodiaid populaarsetest teleseriaalidest
"Naabrid" ja "Kodus ja võõrsil".
Valusalt väike see maailm.
Meist mööda tuikus hulgaliselt
purjakil, kõrgetel kontsadel ohtlikult kõikuvaid
ning kõikvõimalike läbipaistvusastmetega ja
maitsetusest silmamürgitust tekitavate kleidikestega kiledalt
naiivse barbihäälega inglise tshikke. "Oh,
I'm sooo lost, "(ahh, kui kadunud ma olen) nentis üks
neist meile nukralt ja loovis ebakindlalt edasi. Äkitselt
ta peatus, pealtnäha jäi mulje, justkui oleks ta kusagilt
mingi poindi leidnud. Tagasi meie juurde taarunud küsis
ta , silmis lootusesäde: "Kuulge, kus Wendy ja Bob
on?" "Wendy läks selles suunas ja Bob, näe,
tolles. Nad ei armasta enam teineteist, " sai ta karmilt
vastuseks. Ta ohkas seepeale frustreeritult ja kapsis ennist
osutatud suvalises suunas tundmatule orbiidile. Küllap ta
kapsib seal tänaseni, kui ta vahepeal kogemata kainenenud
pole...Tegelikult on käes juba 25. juuli, reede.
Peale paaritunnist vestlust, kui
juba riidedki vahupeost peaaegu kuivaks saanud olid, jätsime
oma sõpradega hüvasti, kaevasime võsast välja
oma tekid ja suundusime randa, et seal väike uinak teha.
Kes oleks küll siis osanud arvata, et ühe uinaku asemel
ootab meid sel rannal ees veel palju nii väikseid kui suuri
uinakuid. Sest miskipärast sai just sellest paigast meie
ESIMENE KODU.
Virgudes märkasime, et jagame
oma kena põõsaalust rannal ühe shoti hipi
Sooniga, kelle koduks see nurgake juba mõnda aega olnud
oli, tema kähe koeraga - Speedy ja Willi-Bosk'iga, ühe
kõledast! köhiva põhjakäinud sakslasega
ja kähe iiri lõuapoolikuga, keda olime juba Barcelonas
kohanud. Nagu hiljem selgus, olid nad kõik kas siis väiksemal
või suuremal määral diilerid ja pool linna käis
neilt stuffi ostmas...
Saart tutvustavas tasuta voldikus
"Partysan" antakse noortele sõbralikult nõu
hoida oma uimastitarbimine kontrolli all ja anda vahepeal kehale
ja vaimule aega lõõgastumiseks ja puhastumiseks,
sest saarel olevat palju neid, kes üritavad "to
fuck you up while talong drugs ", ning roolijoodikutel
soovitatakse politsei torusse puhuda võimalikult aeglaselt...Saarelt
lahkujatele tuletatakse meelde, et nad kogemata kotikesi, mille
sees kunagi kanep olnud, hiljem oma isiklike asjade hoidmiseks
ei käsutaks - et hoiduda probleemidest teatud terava haistmismeelega
koortega, kes vahetevahel lennujaamades ringi luusivad.
Üsna põnev vaatepilt
avanes meile, kui juhtusime jälgima mängu ühel
tegusal tänavanurgal: keset politseipatrulle käis äge
diilimine. Käsutusel olid kõikvõimalikud nurgad,
sokivoldid, elektrikapipealsed, asja juurde käis eriline
pohhuistlik-ekslev pilk ja kiired liigutused. Sõber koeramees
hoiatas meid ammulisui uudistamise eest ja rääkis mitmeist
miljoneist, mis siit iga päev läbi käivad....
Kõige hämmastavam aga
on, et saarel praktiliselt puudub selline nähtus nagu füüsiline
vägivald.... Hmm! Läksid mõtted korraks öise
Kopli peale (kust kuulu järgi kevadel sulava lume alt mahanotitud
jõulumees leiti, nuga seigas) kui end ühel ööl
kuskile tänavale, nagu vanajumala selja taha tudile sättisime....
Koduse tunde tekkimiseni
ei läinud sugugi palju aega. Rastamees Scotfiga õhtul
rannal tema Winnetou lõkke ääres istudes ja
lahel peegelduvaid baaride-hotellide tulesid vaadeldes ning rahutult
tümpsuvat pulbitsevat elurütmi eemalt jälgides
tundus, nagu oleks kõik juba ammu ainult nii olnudki...
26. juuli, laupäev
Ma ei hakka enam iial vabatahtlikult
magama mingis vastikult kinnises ruumis ahistavate seinte vahel!
Ahastus tuleb peale, kui meenub, et kusagil on inimesi, keda
hommikul sulniste päikesekiirte asemel äratab lolli
järjekindlusega perversselt plärisev kell...
Me nurgake rannal hakkab järjest
enam kommuuni ilmet võtma - friike koguneb muudkui juurde.
Päev möödus lahedat lolli juttu ja vees krabisid
taga ajades. Huvitav, mis asi on igavus?
Tegelesin pargipingil parajasti
varbaküünte mustakslakkimisega, kui mu kõrvale
laekus äkki üks hakkaja neegripoiss. Muuhulgas lubas
ta mulle kinkida mu elu kauneima öö..."Mu suurim
unistus on näha sind mõnu pärast nutmas, beibi,
" puistas ta, endal liigutuspisarad suurtes vasikasilmades.
"Black men do it better, believe me!" Uhh! Kõik
eesti naised peaks saatma siia hingekosutuseks tähelepanu
ja komplimentide kätte kümblema! Sa hakkad lausa särama,
kui end pidevalt nii ihaldatuna tunned...
27. juuli, pühapäev
"Peremees" Scott on ilgelt
pissed kõigi nende suvaliste tüüpide peale,
kes meie seltskonnale kutsumata ligi ronivad, siia kinni jäävad
nagu kärbsed meepotti, nagu ta ise väljendus, ja sugugi
enam ära minna ei taha. Urisedes lennutas ta selle kivi
meie kapsaaeda.
Õhtul sebisime kogu kambaga
mööda West-Endi. Koeramees Scott sai maha ühe
ehedama naljaga, mida minu silm kunagi tunnistanud on. Istusime
nimelt juttu puhudes tänavakohvikus. Pisike süütuilmeline
inglise tots, kes meiega tol päeval koos oli hänginud,
pidi korraks vetsus ära käima ning jättis oma
fotoka lihtsameelselt lauale vedelema...Ei kulunud viit sekunditki,
kui äkilisest inspiratsioonipuhangust haaratud koeramehel
püksid rebadele lendasid ja lähivõte ta karvasest
ja hirrrmsast londist kaamerasse püütud sai. Tänav
rõkkas me hirnumisest, naersime nabad paigast. Kui tots
aga loetud sekundite pärast baarist väljus, oli olukord
taas kenasti kontrolli all ning kogu seltskond näiliselt
süvenenud ontlikku vestlusse. Võimatu oli hoiduda
pugistamast naeru mõtte juures, kuidas tots lihtsameelse
heausklikkusega kodus õhinal emale (ning vanaemale!) äsja
ilmutusest saabunud reisipilte näitama asub...ja äkki
leiab...oi, näe!...üllatuse!
Tõele au andes langesin
kord isegi täpselt samasuguse vandenõu ohvriks. Mind
närib kahtlus nimega Kuri, et perversse fantaasiaga naljamehed
olid seekord baarmenid vahupeol kelle kätte oma fotoka mõneks
ajaks hoiule jätnud olin. Hiljem Eestis värskelt ilmutusest
tulnud reisipilte sirvides leidsin ühelt fotolt äkki
endale suures plaanis vastu "irvitamas" kellegi tundmatu
heasoovija karvase noksi. Uskuge mind, te ei kaotanud midagi
sellega, et ma seda fotot siia raamatusse ei pannud - see oli
üks kole noks.
"Einohh, pidusse
ma tulen küll. .
28. juuli, esmaspäev
Täna laulavad isegi linnud
siin saarel kuidagi eriliselt, sest on esmaspäev ning toimumas
iganädalane Manumissioni-orgia. Olgugi et see on vaid üks
Ibiza paljudest erinevatest tahkudest ja pärast paari korda
sul sest üritusest juba siiber on, sa lihtsalt pead seda
Ibizale sattudes kasvõi korra nägema.
Tänane pidu oli araabia stiilis.
Ühelt hotellis elavalt tuttavalt väljapressitud voodilinade
abil muutume meiegi teemabeibedeks.
Olime üsna kättesaamatuna
näiva Privilege'1 ukse taga juba oma tund aega lahinguplaane
sepitsenud ja turva-kappide-asjapulkade seast sõbralikuma
näoga ohvrit otsinud. Olukord võttis nõutuks.
Ainsaks lohutuseks oli meie vanasõna, et ALATI SAAB JU
KUIDAGI. Need oleme ju meie. Kui täna ometi sellele peole
veel sisse saaks, siis võiks tõesti rahus kõrvad
pea alla panna. Järsku tabaski Kati terane silm ühe
inimlikuma ilmega käpi: "Kuule, näe, lenda sellele
seal peale.... " Pisut julgust kogunud, pühkisin minema,
kõrvus Kati strateegiline nõuandev hüüatus:
"Rebi pool rinda paljaks, müüb rohkem!" ...ja
5 minuti pärast sooviti meile juba head õhtu jätku
klubis....
Esmaspäeviti avatakse uksed
kella 24 paiku, põhiline inimmass jõuab klubisse
umbes kella kahe paiku (teinekord ligi 11-tuhande pealine kari).
Kuulsin kedagi arvamas, et vaevalt on enam kui pisike käputäis
neid, kes tol ööl mõnuained pruukimata jätavad
(ja paljudele ei piisa ju vaid paarist tablekast...) mõelda,
milline masendav hunnik of drugs!
Alati on nutikas ka oma joogiklaasil
siuna peal hoida, et mõni kurikael sinna sisse salaja
miskit poetada ei saaks.
Ühel hetkel tuli mul naljakas
tuju küsida ühelt djuudilt, kel silmnähtavalt
mingi teine käik see oli: "Kuule, ega sa juhuslikult
mingi aine all ei ole?!". Tüüp mängis surmani
kohkunut: "Kust sa küll seda teadsid!! Vaata, et sa
kellegile ei räägi!".
Klubide tasuta külastamiseks,
nagu meie seda tihtipeale teeme, on mitmeid lihtsaid mooduseid:
on vaja tunda õigeid inimesi, (mida rohkem seda parem),
panna mõni turvamees endasse armuma, või juhuslikult
hääletades tutvuda autojuhiga, kellel on tagataskus
klubi tagaukse võti...või, nagu täna juhtus:
rääkida, et oled ajakirjanik kuskilt kaugelt estoonlast
(what the fuck is THIS?!?), kes tahab kirjutada suure
loo Ibiza klubidest ja maalima elava pildi, kui kohutav põnts
neile oleks, kui nende klubi tänu sellele kui nad sind sisse
ei peaks laskma, tutvustamata jääks.... "Teie
jutt tundub liiga ainulaadne, et lihtsalt väljamõeldis
olla..." ütles käpp seepeale.... Ei tohi end heidutada
lasta, kui sind teinekord näiteks ukselt minema saadetakse
soovitusega "Go find another story!" Seda juttu
võid minna oma vanaemale puhuma"...Proovi veelkord.
Kui ikka VÄGA tahad, ei jää ükski pidu pidamata
.
Tihti piisab sissesaamiseks rabavast
väljanägemisest, näiteks poolemeetriste kontsadega
dräägidelt tihti piletit ei küsitagi, sest eks
iga klubiomanik ju soovi oma klubisse tantsima kõige põnevama
välimusega rahvast.
Kord, kui meid ühelt vabaõhufestivalilt
kahe sõbraliku politseiniku ja nende koerte saatel ebaõnnestunud
alternatiivse sisenemiskatse järel välja oli pukseeritud,
tuli kasutada ka vana head Von Krahh trikki (pikemalt siinkohal
ei seleta, kes teab, see teab niikuinii).... See töötas
muidugi oma tuntud headuses.
Abiks on ka see, kui teada aega
ja kohta, kus vahest tasuta mõned piletid rahvale välja
jagatakse. Isegi mõned, kes saarel meist kauem viibinud,
kiristasid teinekord kadedalt hambaid: "Kuidas te seda teete?
Mõnesse kohta pole ju lihtsalt võimalik sisse sebida!".
Meie aga lihtsalt liigutame oma ajusid ja oleme lihtsalt sellised
vastupandamatud. Muud saladust polegi.
Need olid vaid mõned võtted
mida me kasutasime, loomulikult on veel miljoneid nippe.
Ja asi ON pingutust väärt.
Ibiza on tantsumusa meka, suunad saavad sealt alguse, plaati
rullivad tegijad tiidzeid.... Privilege pole lihtsalt suur -
ta on hiiglaslik. Juba sisustus on veenev: palmid, basseinid
(tõhus abinõu ülekuumenemise vastu), mitu
korrust, katuseterrass, poekesed kus müügil kõikvõimalik
klubistuff, sohvad ja seksikad , nurgatagused...Inimeste peade
kohal õhus rippuvad tantsijad, tuleneelajad, naeltel-lamajad,
live-esinejad...
Ühel hetkel ronisime üle
piirdeaia VIP-looþi - sealt avanes ülihea vaade —
et siis koos mõnede araabia naftasheikide poolt üüritud
tihidega seal pisut oma puusi hööritada ja hiljem (loomulikult
külluslikult laualt ka head-paremat mekkinud) õigel
ajal jalga lasta.
Isegi siinsed turvarid erinevad
kodumaistest agressiivsetest turvabõkkidest totaalselt,
sest nemadki tunduvad toimuvat nautivat. Peohoos kildudeks pudenenud
joogiklaasist ei tehta siin pisimatki numbrit ja hommikuks on
põrandaid katmas ühtlane läbukiht. Mis sellest.
Peoaeg on PEO AEG.
Öö nael tuleb alles peale
päikesetõusu, kell 7 hommikul (loomulikult käib
paarti alles täie hooga): Iive porno-show. Seal näeb
iga kord midagi hämmastavat. Seekord siis tüüp,
kelle noku nii pikk oli ja/või selg nii painduv, et ta
iseend suuga rahuldada sai...(just sel hetkel lõppes mu
fotokast film. Bladi hell!) Hiljem lugesin ühest ajakirjast,
et see pidigi ta põhiline leivateenimise moodus olema.
Oot, kuidas see ametinimetus siis nüüd kõlakski...Kusjuures
ta oli oma ande avastanud joogaharjutust tehes, mis on nagu turiseis,
aga selle asemel, et jalad üles tõsta, viid nad sirgelt
üle pea nii et varbad maad puudutavad. Seda harjutust tehes
oli ta ühel hetkel lihtsalt leidnud peenise oma näos
tolknemas ning mõelnud: "Ohhoo! Sellest saaks lahe
party-trick!"...
Tüdrukud tegid kirjeldamatuid
trikke banaanidega, öelgem lihtsalt: banaane pandi kohtadesse
kuhu neid tavaliselt ei panda....
Üllatusi oli öö
jooksul veelgi: paar sammu eemal leidsin kõigi ülessuunatud
pilkude järgi puu otsas võrkkiige ja selles paarikese
pulgavarianti vihtumas.... Issanda loomaaed!
"Seda pole ette tulnud minu
veidramateski fantaasiates!", õhkas üks hämmastunud
pealtvaatajast saksa kutt mu selja taga. Jahh. Olen siin isegi
täheldanud, et elu võib vahest fantaasiad üle
trumbata.
MILLEKS?! tekkis nõutu küsimus
kui orgia lõppedes kella 9-ajal hommikupäikeses hinge
tõmbasime. Ilmselt on mõned siin elus juba kõike
kogenud ja otsivad nüüd veel miskit, mis oleks uus
ja erutav.
Siinne olukord oli palju kreisini,
kui Hamburg oma prostituutidega - seal valitses vähemalt
mingigi organiseeritus, siin aga lihtsalt lähed ja murrad
kellegi rajalt maha, kui selleks isu tuleb...Üks tuttav
baarmen iseloomustas tabavalt Privileges valitsevat õhkkonda:
" You could fuck in this club wherever and nobody would
give a shit!"
Kord juhtusime rannalt leitud inglaste
lemmikajalehest "Sun" lugema artiklit, milles kaks
inglise tshikki praalisid 2-nädalase pöörase
Ibiza-puhkuse järel: "...Me magasime mõlemad
20 mehega!..." Palju õnne neile.
Järgneb - 29.
juuli, teisipäev |