|
Rüblik Sirts - Üks segikammind reisipäevik
29. juuli,
teisipäev
Üks "Manumissioni"
after-hours toimub San Antonios rannal "M-clubis".
Kohtusin seal taas meie eile öise päästjaingli,
Privilege'i turvamehe Londoni-Davega. Ja ta hääl oli
nii kähe ja nahk nii päevitunud..., naeratus nii kaval
ja dþinn nii rammetukstegev...
Ma pole iial enne mõne "täiskasvanud
mehega" päriselt suudelnud. Naljakas tunne oli. Aga
ta tegi seda kuradi hästi. Eks ta vist oli enne piisavalt
harjutanud ka. Muuseas on ka "mulje" niisiis taas kord
jäetud, see tähendab, et edaspidise klubisse sissepääsuga
muret pole: "Your eyes are blue as fuck, baby..."
Hääletades leidsime jäätisemüüjast
trummari Ruheni. Kui hingekosutav on siin Ibiza diskokuningriigis
vahelduseks köhata meest, kelle kassetikarbist leiab muuhulgas
Clawfingeri ja Rage Against the Machine'i! Siin elavat temasarnaseid
umbes kahekümne ringis. Seda poleks osanud arvatagi. See
saar ei väsi meid ka päevast-päeva üllatamast.
Koos läksime külla tema sõbrale Damienile. Ma
polegi vist enne kohanud mõnd tüüpi, kel oleks
kõigest veel rohkem pohhui olnud kui temal, mõtlesin.
Ta vaid tagus oma trumme, puhus didgeridood ega pidanud meid
suurema tähelepanu vääriliseks. Hiljem taipasin,
et ta oli meid justkui proovile pannud nägemaks, mis sorti
tihidega tegemist on. Hiljem tundus ta siiski leebuvat ja poseeris
mu foto jaoks endast tublisti kõrgema kuivatatud kanepitaimega
põrandat pühkides. Ruben näitas mulle pongodel
mõned lihtsamad rütmid ja ma armusin neisse pillidesse
lootusetult.
Kimasime kõik koos mägedesse
peole. Seekord toimus see kaarja laega koopas, mille mõlemad
küljed olid avatud ja ühelt poolt sillerdas vastu avameri.
Tantsimise vahepeal turnisime mööda õelalt teravaid
kaljunukke suplema...saime omal nahal tunda vees hõljuvate
meduuside karmi, kõrvetavat suudlust...
30. juuli, kolmapäev
Hoolimata sellest, et kogu reisi
jooksul ei ole me seni toidu peale mitte ühtegi senti kulutanud
ega kavatse seda eksperimendi huvides reisi lõpuni ka
teha, on meil kõht tihtipeale nii täis, et tahab
silmanägemise ära võtta.... Saladus: tuleb ajusid
liigutada!, olla vähenõudlik, vaadata enda ümber
lahtiste silmadega ringi, ka looduses (keegi nimetas meie elustiili
tabavalt koriluseks), vahest märkamatult vestlust õiges
suunas kallutada, või nagu täna juhtus: paksule välirestoranis
vitsutavale turistionule möödudes muuseas magusalt
naeratada, nii et ta on valmis nahast välja pugema, et sinuga
vestlust alustada, ning seejärel jutu sees temalt justkui
muuseas ülisüütult küsida, kas ta on ikka
kindel, et ikka jõuab selle pannitäie (nt. rahvuslikku
riisi ja mereandidega pajarooga paellat) üksipäini
ära süüa või on tal äkki sinu abi
tarvis.... Võid kindel olla, et onu on su abipakkumisest
sillas. Peale selle laenab ta sulle rõõmuga oma
mobiili, et sa koju emale helistada saaksid ja ette kanda, et
sa ikka veel õnneks elus oled, nagu üks eesrindlik
rändur ikka vahete-vahel teeb.... Tõsi küll,
selle kõige eest tuleb onuga vähemalt pool tundi
pärast söömise lõpetamist igavat juttu
puhuda, (nii oleks vähemalt viisakas). Kõige eest
siin elus tuleb ju kuidagi maksta.
Hämmastav on aga, kui palju
on võimalik korda saata lihtsalt "homseid kohtumisi"
kokku leppides ning heldekäeliselt oma aadresse jaotades...
Igal kolmapäeval toimuvale
Hipiturule juhtusime sõitma Rainbow-nimelise plika autoloksuga.
Parkimiskoha puudusel tuli meil ühisel jõul mõned
motorollerid mujale tõsta, et siis auto nende asemele
paigutada. Mööduvad turistid olid rahul ja elasid meie
rahmeldamisele kaasa. Rainbow oli esimene sellest pikast ibizafriikide
galeriist, kellega tee meid kokku viis ja kellest hiljem veel
juttu tuleb. Ibizatüüpideks nimetan ma neid karismaatilisi
isiksusi, kes tühja fantaseerimise asemel võtavad
kätte ja lihtsalt teevad oma unistused nende sees elades
teoks, kes elavad oma südame häält kuulates täpselt
nii nagu heaks arvavad ja mitte kuidagi teisiti, samal ajal ka
kõigi teiste fantaasiaid ja maailmaid sallides.
Magasime rannal ühe kasutatud
kondoomi kõrval.
l. august, reede
Keegi raisk varastas klubist mu
ripakile jäetud sandaalid! Olen nüüd tuleskõndija
- august on siin ju kõige palavam kuu.
Juba varemalt olime augusti alguse
enda jaoks konkreetselt paika pannud kui viimase saarelt lahkumise
tähtaja. Koeramees Scott oli meil hamba verele ajanud juttudega
viinamarjaistandustest kusagil Lõuna-Prantsusmaalja seal
karmi tööpäeva järel ootavatest hiiglaslikest
papirullidest. Sest kunagi lõpeb ka Ibizal suvi ning muretu
oleskelu ning karmi kodumaa reaalsusesse naastes oleks ju abiks
kui natuke rahakestki taskus.
Aga elul tunduvad meiega sootuks
teised plaanid olevat. Juba mitmendat päeva kammime läbi
sadamat lootuses mõnd sobivat alust leida, mis meid Hispaaniasse
tagasi viiks. Kuid järjest selgemaks saab meie ürituse
mõttetus. Keegi ei lahku siit praegusel tippajal.
Nüüd tagantjärele
vaadates mõistan, kui IMELISELT HEA oli, et meil tookord
lahkumisest miskit välja ei tulnud!
KUIDAS MA ARMASTAN KÕRVALT
JÄLGIDA SEDA MÄNGU, MIDA ELU MEIEGA MÄNGIB! Kõik
läheb täpselt paika nagu pusle kui sajust ise kõigest
väest vastu ei punni. Elu veereb nagu hernes.
Kati! Mulle tundub, et koos võiksime
maailma vallutada. Kui koos midagi väga-väga tahame,
saame me absoluutselt kõik. Kui Jumal annab muidugi. Küll
ta annab.
3. august, pühapäev
Meie seltskonda rannal on hakanud
kahtlaselt tihti külastama üks vööni ulatuvate
läikivmustade lokkidega hullukstegeva rinnanibu ümbritseva
tätoveeringu ja selles uhkeldava rõngaga Santo Sitsiiliast.
Ei saa salata kananahka, mis mu
ihu tema lähenedes iga kord katab: sellel karmima astme
diileril on kõige ohtlikumad silmad, mida ma eales näinud
olen! Nende eest pole lihtsalt pääsu. "Jahh, inimesed
on mind tihti nende silmade pärast palgamõrtsukaks
pidanud", möönis ta isegi, "tegelikult olen
ma ohutu ja laisk, nagu unine sisse tõmmatud küüntega
panter...Ma ei viitsi isegi tüdrukute järel joosta,
pigem lasen neil endil minu pärast rabeleda..." Tundsin
ta sissetõmmatud küünistega käppa mööda
oma selga laisalt alla libisemas...nonii! "Aga kui juhtuvad
ka tüdrukud nii laisad olema, et rabeleda ei viitsi, mis
sa siis peale hakkad?" - "No siis on mul päeva
lõpul siiski alati olemas omaenda käed..., "
ei kõhelnud ta vastates hetkegi, "see abinõu
on igatahes parem kui mõni vilets tibi. "
Kuid üha tihedamini leidsin
oma käe ta peost või teda oma seljale sooja liiva
puistamast...Ja see meie tänane teineteise masseerimine
seal rannal oli midagi hoopis muud kui vaid kiretu ning lõõgastav
sügamine...Appiii!
Täna on mu viimane päev
selles elus olla 20-aastane. Võiks ju sel puhul öösel
linna peal miskit lahedat ja kreisil ette võtta...
Kõik algas rallitamisest
elektriautodega tillukeses lõbustuspargis. Kontrolörionu
üdini pehmeks rääkinud ja selle tulemusena taskusse
pistnud peotäie þetoone, tegelesime pool tunnikest
andunult enese ja teiste sisikondade segikloppimisega. Sellele
lisandus veel kuskilt leitud pudel lemmiklikööri Baileyst
ning meri oli totaalselt põlvini ning fiiling maailmavallutamiseks
täiesti sobilik. Groovy. Aeg oligi juba üle
kesköö ning sünnipäev seega täitsa päral.
Esmaspäeva öö,
4. august
Võtsime siis ette kõik
West-Endi pubid. Ja baarmenidel polnud mu tähtsa päeva
puhul kahju mõnedest tequiladest.... Vastutasuks said
neist meie jalgade lakkeloopimise ja pöörase tantsushõu
tunnistajad. Showed them the hell!
Sünnipäeva tähe
all panime toime ka hulgaliselt jäätiste väljapressimisi
-müüjad polnud kadedad oma maiustusi muside eest loovutama.
Viimatimainitud trikk sai sellest ööst alates teretulnud
traditsiooniks. Kui asi samas vaimus jätkub, tuleb varsti
hakata tõsiselt kaalujälgimise peale mõtlema...Lendasime
baarist baari, kui liblikad õielt õiele.
Järgmisel hetkel leidsin end
juba kaksiratsi ühe hämmastunud noorsandi sülest.
Õieti oli see, mis mu äkkrünnaku tema suunas
põhjustas sugugi mitte noormehe isiklik võlu, vaid
hoopis tema hõrgutav mereandide salat, mida ta pahaaimamatult
tänavanurgal omaette näksinud oli. "Meil Inglismaal
midagi nii tormilist naljalt ei näe..."ohkas noorsand.
Minut hiljem tuvastasin oma raudse
suudluse haardest ühe kondenspiim-magusate huultega pigipoisi.
Siis aga jõudis minuni kuskilt Kati päästev
sõbrakäsi, mis mind endaga kaasa tiris ja pigi nõutult-solvunult
ja püksis pakitseva nokuga keset tänavat käsi
laiutama jättis. "Kas sa nüüd jaladki mind
siia niiviisi maha?!" röögatas ta haavatud metslooma
metsikusega, "fucking bitch!!" - "I lkie this
game!" juubeldasin talle eemalt vastuseks, ise paraja
kiirusega minema vudides. Kõigile meist West-Endi mahajääjaile
veel mu sünnipäeva puhul südamest õnnitlusi
hõiganud, võtsime suuna päästva koduse
põõsastiku poole rannas.
Valgenes armutult. Teel koju jõudsime
sisse murda veel ühe baari hoovi, et seal mööda
seinu ronivate viinamarjadega pisut maiustada ning ühte
Jeepi, mis kahjuks (mis , seal salata - et tegelikult meie suurimaks
õnneks!) siiski seekord ei käivitunud.
Pärast kosutavat uinakut ja
merekümblust otsustasime järgmisel päeval siiski
veel korra sadamasse õnne katsuma minna. Oleme siia saarele
lootusetult kinni jäänud - "stuck here like
liiga kõva shit liiga väikeses peldikutorus,
" nagu koeramees oma mahlaka voorimehe suuvärgiga tabavalt
nentis. Meie ümber toimus midagi siinkandis sootuks haruldast:
ilm oli sombune ja tibutas pisut vihmagi.
Kõigile meie keelekõrvaajamise
ponnistustele vaatamata ei nõustunud kuivikust reisilaevakapten
meid isegi mitte mu sünnipäeva puhul jänestena
pardale võtma. Minu arust oleks meie südantlõhestavalt
liigutav stoori pidanud kividki lahinal pisardama panema. Et
see aga isegi lihast ja verest tehtud inimesele ei mõjunud,
viitas mu arust ilmselgelt tõigale, et MEIL LIHTSALT EI
OLE VEEL AEG SIIT SAARELT LAHKUDA. Järelikult.
Kui õhtuselt supluselt tulnuna
end enne uinakut tuuleõhu käes kuivatasin, tuli Kati
mind silmitsedes lagedale ühe hoopis ootamatu ja shokeeriva
avastusega: "Kuule, Sirts, sa näed ju välja täpselt
nagu NAINE...Kui ma sind ei tunneks, siis ma vist arvakski, et
sa oledki mingi "naine". Sellised ümarad kehavormid
ja...meestel ju pole üldse selliseid..."
Imelik! Mu arust on Sirtsust Naiseni
veel oi-oi kui palju maad! Väike väänik, anna
asu, et ma suureks eal ei kasu. Pisut selle üle mõtiskledes
leidsin, et tegelt põgenen ma ju samamoodi kõige
eest, mis vähegi Tõelise, Täiskasvanud Mehe
järgi lõhnab. Poisikesi tahan!! Ja ise tahan olla
Sirts, mitte naine.
5. august, teisipäev
Hambad ristis tuleb oma soontes
vemmeldavat verd maha suruda, et meievaheline sümpaatia
panter Santoga igasuguse kontrolli alt ei väljuks ning armukadedale
koeramehele liialt silmatorkavaks ei saaks. Tema on ju ikkagi
meid toitnud ja katnud ning uluall pidanud ja meie nüüd
siis julgeme tänutäheks sealsamas tema nina all teiste
poistega skoorida! See ei lähe kohe mitte.
Tänaval ligi karanud flaierijagajad
suutsid meid pöördumatult pehmeks rääkida
ja meile pähe panna mõtte, et oleks tõepoolest
suisa kentsakas, kui jätaksime kasutamata võimaluse
pääseda tasuta sisse ühte normaalseimasse klubidest
nimega Amnesia. Ainsaks tingimuseks oli kohustuslik valge rõivastus...mida
meil loomulikult polnud.
Kuradi ebaõnn...Kuid siis:
AHHAA! Heureka!! Astusime korraks läbi ühe suvalise
baari pellerist, et sealt väljuda, paberirullid hõlma
all. Ja järgmise baari pellerist väljuda juba õhulistes
valgetes pabertualettides.
Hääletades sattusime
ühe ilusa prantslase peale, kes meid nimepidi teadis ja
üsna solvunud oli, kui me teda mäletavat ei paistnud.
Jahh. Ei saaks öelda, et me saarel just väga märkamatuks
oleks jäänud. Vähe sellest, et juba mõne
aja möödudes igal sammul kõikjal tuttavate otsa
komistasime - ka tuututades mööda kimavate autode aknaist
kostus tihtipeale huilgeid: "Yahhooo, eskimo-giris!!"
Me olime nimelt enda lõbustamiseks ja tüütavalt
korduvate raevukate selgituste ("Estonia 's not Russia!
It's different country. Our language... even our fucking alphabeth
is different!") vältimiseks tihtipeale välja
pakkunud erinevaid päritoluvariante, nagu näiteks Antarktikat.
Üldiselt aga teati meid kui hulle eestlasi - keegi polnud
enne ihusilmaga elusat (ega koolnud) eestlast näinud - kes
ei tarvitagi mingeid aineid, ei joo ja isegi suitsu ei tee...(kujutage
ette - isegi mitte hashshi!!!) kuid kes ometi isegi Ibizal
kehtivate arusaamade järgi pisut kreisid on...Üks tuttav
kohalik narkodiiler pakkus: "Ehk voolab te soontes hoopis
looduslik ecstasy...mille muuga seletada seda teie ekstaatilist
seisundit, mille saavutamiseks normaalsed inimesed pille sööma
peavad...KAS TE OLETE SEAL KURADI IMELIKUS EESTIS KÕIK
SELLISED VA??!" PR kodumaale missugune.
Eestlaseks olemine kusagil väljamaal
tundub palju lahedam kui Eestis. Sa saad end tunda unikaalse
ja erinevana. Panter Santo oli näiteks kogu oma senise 25-aastase
elu jooksul arvanud, et sõna "estonia"
öeldakse lihtsalt suusoojaks ning ei suutnud uskuda, et
selline koht kusagil ka reaalselt eksisteerib: "Ma arvasin,
et see on sõnakõlks, mis tähendab umbes nagu
"in the middle ofnowhere " vms..." Pärast
meiega kohtumist ta (nagu sajad teisedki) enam igatahes nii ei
arvanud.
6. august, kolmapäev
Valge voolujoonelise kabrioletiga
ja selle roolis stiilselt riietatud prantsuse djuudiga (hõbedased
püksid, metallkontsadega saapad, kaelas kuldkett nagu maja),
jõudsime varahommikul Space'i ette. Nonii. Mis krutski
abil me küll täna siia klubisse, kuhu kuulu järgi
täiesti võimatu tasuta sisse sebida, pääseme??
Selle õige lükke leidmine tekitab iga kord mõnusat
sportlikku hasarti.
Taas kord lohutasime end Ibiza
vanasõnaga "Kui väga tahad, ei jää
ükski pidu pidamata!", kui meid kogu meie nutikusele
ja võlule vaatamata Speisi ukse tagant konkreetselt pikalt
saadeti...
To make the long story short,
olime igatahes 20 minuti pärast koos mingite tüüpidega,
kes meid ise vastassuunas sõites poolvägisi teeäärest
lonkimast auto peale korjanud olid, ilma et me hääletanudki
oleks, tagasi võitlustandril - Speisi sissepääsu
juures ja järgmisel hetkel mingi meie uue sõbra poolt
turvamehe kõrva sosistatud võlusõna abil
KLUBIS SEES!
Siin ma nüüd siis istun,
tantsuvihtumisest hingeldades, kirjutan, ja nuuman oma silma
mööduvaid friike imetledes. Kuidas üldse saab
niipalju eksklusiivset rahvast olemas olla! Näiteks haaras
üks nipsakas drääg guiin just praegu vaagnalt
kaks apelsini, toppis need oma kingakontsade otsaja patseerib
edasi, nagu peaks kõik just täpselt nii olemagi...
Tegelikult on elu ju selleks,
et seda võimalikult huvitavalt elada. Enese ehtimine elu
ülistuseks pole ju patt.
Rahvas siin on kuni viimse keharakuni
lootusetult paartile pühendunud. Peoloomastunud.
See hommikuti kella seitsme paiku
avatav maailma suurim legendaarne after-hours on tingimusteta
parim klubi kogu saarel (eriti teisipäeviti ja pühapäeviti).
Koht on tõepoolest spacy. Põnevaimad inimesed,
kõige kelmikam musa...lõbusaim trall, lahe atmosfäär...Rahvas
lihtsalt ei viitsi peale öiseid pidusid veel koju tudile
minna ja koguneb siia, et VEEL KORD kreisiks minna. Paljude suurimad
Ibiza-elamused pärinevad just siit...Inimestelele visatakse
kõiksugu stuffi mida üksteisele pähe lasta,
mullitajaid, linte loopimiseks, parukaid, veepüsse, tehisrindu,
naerugaasiga täidetud õhupalle, mida sisse hingates
pole võimalik suurimagi ponnistuse juures tõsiseks
jääda...See on tegelt kirjeldamatu...selle nimel tasub
ühel peoloomal Ibizale minna. Rahvas lihtsalt huilgab rõõmust....
Muusika annab ühist rütmi ..., sa oled üks osa
suurest veerevast rõõmupallist...Choose life!
Mõned armastavad Speissi niivõrd, et öise
pidutsemise asemel mõnes muus klubis magavad nad rahus,
tõusevad varahommikul äratuskella helina peale viksilt
üles, võtavad linnupetet ning saabuvad siis värskelt
ja väljapuhanuna peole.
Sa vaatad neid ilusaid inimesi
ja tunned, kui ilus on elu kui sa oled noor ja vaba, kui taevalik
on lihtsalt suurest elurõõmust tantsu vihtuda...sa
tunnetad, et kõik teisedki tunnevad täpselt samuti,
sa mõtled, et seda kõike ei õnnestu sul
taas kogeda enne kui järgmisel suvel Ibizal...ning sa ei
suuda pisaraid tagasi hoida.... Ma pole iial näinud inimesi
nutmas lihtsalt sel põhjusel, et üks tisko läbi
saab, nagu sulgemispeol juhtus.... Tavaliselt jätkub pidu
selle paiga sulgemise järel õhtupoolikul rannal kuni
öö saabumiseni, et seejärel taas klubidesse suunduda.
Vahepeal tuleb pisut aega näpistada
ka selliste igavate tegevuste jaoks nagu söömine ja
magamine - asjad mis tihti unuma kipuvad - mis tuletavad meelde,
et tegemist on ikka veel lihast ja verest inimolendiga, mitte
mingi ebamäärase paarti-änimaliga.
Koduranda jõudes põrnitses
meile põõsaalusest vastu koeramehe vingus nägu.
Põhjuseks teadagi vana hea armukadedus: "Näete,
veel üks idioot on teie pärast end siia magama kerinud!",
osutas ta nördinult meie ühisele tuttavale, tshehhi
rändurpoisile.
Viimast, seda vaevalt 20-aastast
elutarka hulkurit ei saa ma iial unustada tänu paarile mõttele,
mis vestlustest temaga kõrvu helisema on jäänud:
"Kõige tähtsam
on alati olla aus - siis ei pea sa mitte kunagi kedagi kartma...
...Tuleb teha selgeks, mida sa
tegelikult elult tahad, mis on su tsentriks - kas raha, pere,
positsioon või mis?...
...Kui otsid eneses selgust, siis
on seda lihtsam leida, kui kujutled end kord kirstus sumuna magamas,
ümber kõik su sõbrad ja sugulased...kuidas
sa tahad, et nad sind meenutaks...milliste sõnadega sinu
möödund elu kirjeldaks..."
Mida kuradit see Scott me kallal
täitsa ilma põhjuseta lihtsalt kiivusest ohib! Seadsime
end seepeale trotslikult ja demonstratiivselt temast tavapärasest
kaugemale rannale magama. Kohavalik ei olnud nähtavasti
just kõige õnnestunum, mistap juhtuski, et pimedat
randa mööda lonkivad parmud meile terve öö
muudkui otsa koperdasid (meie sügavat peoloomaund põrmugi
häirimata), ning Scotti penid pidevas erutusseisundis tema
püha und häirides lõrisesid. Tagatipuks leidsime
hommikul ärgates mu nabakoti, milles meie mõlemi
passid ja kõige hinnalisem kraam - MU KÕIGE ILUSAMAD
TEOKARBID!- varastatud olevat.
Vaene varas sai ikka paraja tünni
küll - mis ta õnnetu meie näljaste eesti passidega
küll peale pidi hakkama!
7. august, kalapäev
Scott oli kogu öise möllu
pärast taas ilgelt kuri ja pissed ning saatis meid
hingepõhjast soravalt istmikku. Ja vott, võtsime
oma Tiugu ja kandle ühes ja läksimegi! Ise teab, millest
ilma jääb.
Küll on tore passe kaotada,
kui suvaline autojuht sellest kuuldes sulle murelikult sinu pärast
peaaegu meelt heites sulle 2000 peseetat (umbes 180 eeku) pihku
surub! Miilitsast saime passide asemele ühe paberilipaka
- nüüd on meil siis peale kõige muu ka kahepeale
ühine pass. Meie pass. Üksipäini oleme me eikeegid.
Lahe.
Sadamas jalutades hämmastas
meid üks konna moodi olend, kes äkitselt pea veest
välja pistis.
"Oi! Tere! Mis sina seal
teed?" küsisime. - "Tere, töötan. "
Kas umbes niiviisi saadaksegi tavaliselt inimestega tuttavaks!?
Hiljem selgus, et tuuker Hugo, keda varemgi tema vaevalt põlvini
ulatuva mikro-motikaga mööda sadamat ringi süstimas
olime näinud, on täielik frukt - taas üks ehe
Ibiza-hunt.
Täis abivalmidust, pakkus
ta enda valge unistuse värvi majakeses meile sümboolseid
töid nagu särkide triikimine jne. nii, et õhtuks
meil peaaegu juba laevapileti raha kokku sai. Minuga juhtus midagi
imelikku: ei IIAL VAREM pole mul mõnd Meest vaadates tulnud
pähe mõtet, et vot selline võiks olla see
mees, kelle kunagi endale meheks võtta võiks...Nüüd
on küll kuri lahti! Ta oli armas, loominguline, hull, elutark,
salliv, ilus, kompleksivaba, naljakas ja sooo sexy...uhh, aitab.
Kahjuks, õnneks ja suureks
kergenduseks saatus mind temaga edaspidi enam kokku ei viinud,
nii et need hirmuäratavad mõtted vaibusid tasapisi
mu peas ning laskusid taas normaalsetesse rööbastesse.
Õhtul kohtasime klubis
Pacha ühel kommertslikul hipiüritusel "Flower
Power" üht karvast Alexit, kes meile rääkis,
et kusagil olevat olemas veel "tõeline Ibiza",
millest me seni veel mitte muffigi kuulnud polnud. Et kusagil
looduse rüpes pesitsevat huvitavaid inimesi ja toimuvat
salapidusid...Ta sai paari minutiga hakkama sellega, et pühkis
me peadest senised saarelt põgenemise plaanid lõplikult
ja ärgitas hoopis siin tööd otsima...
Ja ongi taas kõik peapeale
pööratet...
8. august, reede
Koeramees pidi siirast jällenägemisrõõmust
pea põõsalatva ronima. Toimetasin temalt kahe abivajajani
paar E-d. Kas see tähendab, et minust on tasapisi saamas
narkodiiler? Eks nad kõik ole kunagi nii alustanud...Selle
pealt teenitud 1000 peseetat (90 eeku) läks salapäraselt
kaotsi. Hmm. Võib-olla peaks siit välja lugema vihje
sel moel raha teenimise kohta. Ma arvan, et seoses sellega võib
siis mu diilerikarjääri nüüd lõppenuks
lugeda.
Aga see õhtune paar mahvi
hashshisuitsu oli minu jaoks pisut liiga karm. Kohutavalt
paranoiline tripp. Nägin kõige taga hiilivat midagi
koledat ja ohtlikku. Muidugi ei saaks öelda, et koeramees
mu segadust nähes ka just vähe mu kulul räpaseid
kolmemõttelisi nalju visanud oleks. Unustasin ära
kõik keeled ja lihtsalt EI OSANUD enam olla, enesega toimetulemine
tundus maailma keerukamaid ettevõtmisi. "NII. NÜÜD
KÜLL KATUS EEMALDUB. MA LÄHEN KONKREETSELT PEAST SEGI.
" Elusees ei tõmba ma enam seda solki! Mul on ilma
selletagi hea. Las jääb see kraam pigem neile, kes
seda nautida oskavad.
Ma olin pikisilmi oodanud hetke,
mil õhtuti alati ilgelt tööga hõivatud
ja varsti saarelt lahkuval panter Santol on lõpuks ometi
aega õhtul mu juurde randa "videvikku pidama"
tulla...Nüüd siis on ta siin, aga mina olen liiga segikammind
selleks, et üldse mingis mõttes toru võtta.
Mu ainus soov on kusagile omaette kerra tõmbuda ning kõik
ümbritsev unustada...kuradi lollakas! Masendav beib.
9. august, laupäev
Otsustasime end kostitada sootuks
erilise elamusega ja sattuda kirikusse. Silm puhkas hoolitsetud
ja oma kenadusega esteetilist naudingut pakkuvatel vanuritel.
Tänavapildist nad igatahes puuduvad (rääkimata
klubidest!). Kus küll Ibiza pensjokad end peidavad, mida
üldse ilmaelust arvavad? Huvitav, mis seal kirikus jutluste
ajal valulisteks päevateemadeks on? Kas nad ohjeldamatu
pornograafia pärast, mis neid ümbritseb, ka südant
valutavad? Kas "normaalsed" inimlikud inimesed üldse
teavad, mis siin ümberringi tegelikult toimub...
Koduteel "aitasime" kambal
täissöönud inglastel, kelle otsa tänavaäärses
kohvikus komistasime, hakkama saada nende jäätiste
ja nelja karamellimagustoiduga. Küll me oleme ikka lahked
ja abivalmid! Endalgi läheb süda soojaks sellele mõeldes.
10. august, pühapäev
Sain otsekui välgust rabatud.
Heureka! Mind tabas kõigi aegade geniaalseim äriidee:
miks me ei võiks rannal peesitavale rahvale lõõgastuseks
massaþi pakkuda! Seda muidugi raske raha eest. Sest miks
siis muidu on elu meiega nii teinud, et Mallorcal läbi Marcuse
seda teemat nii lähedalt nuusutada lasti! Kas pole see mitte
selge vihje, et just see amet meie jaoks loodud on. Pealegi poleks
töö sugugi kammitsev ega kuidagiviisi aheldav. Rannal
vedeleme ju niikuinii. Pealegi saaksime nii, erinevalt näiteks
baaritööst, jääda oma aja peremeesteks. Kõlab
liiga kaunilt, et tõsi olla, mis? Julguse kogumine võttis
algul tublisti aega. On vaja tubli tükk enesekindlust, et
täiesti võõra tüübi ees veenvalt
ja piisavalt enesekindlalt esineda, panna ta uskuma, et ta sinu
massaaþi vajab ja seda vaheldumisi vähemalt neljas
erinevas keeles...Lõpuks, kaasas restoranist näpatud
toiduõli pudelid ning rannast leitud kõrtest matid,
lendasime peale. Ja ära usu, kui ei taha, aga asi edenes!
Ja mitte vähe. "Will you marry me, baby? See
oli mu elu parim massaþ!" Ühel inglise teismelisel
oli aga pärast seljamassaþi enese ümber pööramisega
tõsiseid raskusi - välkkiirelt laekusid ta käed
millegipärast karistuslööki ootava jalgpalluri
asendisse. Õelalt irvitavate sõprade pilgu all
pihtis ta punastades: "Ma suudan küll mingil määral
end kontrollida, aga mitte ka liiga palju".
Edu tekitab mus lausa eufooriat.
Eks pakkuge mõni olukord, millest me välja ei rabeleks!
"Kaduge siit minema ja ruttu!
Või ma kutsun politsei!!" Tegelesime parasjagu tänavarestoranis
veel koristamata laualt Scotti penide jaoks kanakontide ja muu
toidupoolise kilekotti kühveldamisega, kui kelneri endale
äkki raevust lausa värisedes ning sülge pritsides
kuklasse hingeldamas tuvastasime. Ta oli ilmselgelt pinges ja
tõsi oli tal taga kah. Nii, et parim lahendus näis
meie jaoks võimalikult kähku uttu tõmmata.
See oli esimene kord, mil keegi meid nii karmilt kohelda julgenud.
Päris originaalne lähenemine igatahes. See on hea,
et elu meil igavust tunda ei lase: mõni päev kantakse
meid kätel, teinekord jälle visatakse maha...muidu
võiks me sellega, et maailm meie jalge ees lebab, kui
vaid pisut "muljet jätta" viitsime, hukutavalt
ära harjuda, manduda...uhkekski minna....
Järgneb - 11.
august, esmaspäev |