|
Rüblik Sirts - Üks segikammind reisipäevik
11. august, esmaspäev
Mis imelik tõmbetuul täna
öösel! Tekki tuli suisa hammastega kinni hoida, et
ta meil pealt ära ei lendaks. Kui mõnus on sooja
tuuletõmbust oma nahal tunda, kui lahe on olla ilma riieteta!
"Kuradi Scott, mida sa vahid
must sellise lollaka näoga!" - "Ei saaks öelda,
et su kannikad meesterahva südame just aeglasemalt lööma
paneks..."
Ajapikku harjud siin ka kõige
veidramate komplimentidega...OHH! MA OLEN IKKA VEEL NOOR JA KOGU
MAAILM ON MINU! NOORUS ON KÕIK! SELLE VASTU EI SAA MISKI!...JA
MU KANNIKAD POLE VEEL SUGUGI VÄSINUD JA KORTSUS! HURRAAA!!
Öisel rannal juhtus meiega
midagi väga kelmikat.
Olime just väsinult kodupõõsa
poole kõmpides suud vesistades rääkinud meie
ületamatust ühisest kiimalisest nõrkusest -
verinoortest poistest. Maailmas pole miskit ROHKEM ELUSAMAT nende
nõtkusest, mängulustist, mida karm puberteedijärgne
pilvedest alla maapeale sadamine veel kängitsenud pole,
nooruslikust hullusest, eluõhinast...
Ja uskuge või mitte, aga
järgmisel hetkel leidsime endil sabas lonkimas kaks just
täpselt sellist. "Vaata ometi, Sirts, millised Lapsenäoga
Tütred!!" õhkas Kati. See väljend sobis
nende kirjeldamiseks nii hästi, et tollest päevast
alates igaveseks meievahelisse keelde kinnistus ja alati kasutusele
tuli, kui noortest magusatest poistest juttu. Esimese hooga ei
pööranud me aga suurest väsimusest neile rohkem
tähelepanu.
Otsinud peidikust välja oma
tekid, tegime aseme valmis. Läheduses norskasid koerad ja
Scott õiglast parmu-und. Ma ei suutnud siiski vastu panna
kiusatusele poisikeste ees pisut eputada. Nad olid aukartusest
koerte vastu pisut eemal liival istet võtnud ja arutasud
midagi omavahel hispaaniakeeli, samal ajal meile vargsi silmanurgast
pilke heites. Niisiis - koorinud end poolpaljaks, patseerisin
näiliselt une-eelsele hambapesule pühendununa, nagu
muuseas nende vaateväljas mööda veepiiri. Pildusin
muudkui varbaga vett ja nagu ei märganudki neid ja seda,
et nad mind jõllitasid...Oh neid ürglabaseid naiste
võrgutusvõtteid ja oh neid mehi, kes ikka ja jälle
nende õnge lähevad...
Ilmselt oleks asi sellega piirdunudki,
kui miskipärast äkki unest üles ehmunud ja sestap
tige Speedy lõrinal võõraste poole tormanud
ja hirmust kangestunud poisude peale raevukalt ning vastuvaidlemist
mittesallivalt räuskama kukkunud poleks. "Tranquilo,
chicos! Perm non peligroso!" (haiges hispaania keeles:
ärge pabistage, poisid, koer mitteohtlik!), tormasin päästeaktsioonile,
sest viimase asjana olnuks meile tol hetkel mokkamööda
üles äratatud ja äratatud, veel purjakil koeramees,
kes meid oma territooriumil kahe võõra nolgiga
sahmimas leiab...Peni maha rahustatud, tekkis kohmetu vaikushetk.
Keegi oleks nagu pidanud midagi ütlema.
"See ilus koer, " poetas
üks chico konarlikus inglise keeles. "Mina küll
nii ei arva, " vastasin pisut kohmetult jutujätkuks.
AHH! kui ilusad moosid! Oma poolpikkade juuste ja suurte silmadega
olid mõlemad tõesti lausa plikade nägu...
"Te olete 16, onju. "
- "Jahh, aga kust sa seda tead?" - "Ma olen
nõid. " He-hee. Mina, ja ei tunne siis 16-aastast
poissi juba kasvõi lõhna järgi ära!!
"Ja sina oled ilus".
Kõiksugu asjade ilusaks sõimamine oli vist ainus,
mis tal inglise keeles soravalt välja tuli..."Kati!
Poe oma teki alt välja ja tule vaata neid Lapsenäoga
Tütreid lähemalt!"
Hetkeks vaibunud Scotti norsked
külvasid õhku rahutust niivõrd, et meil kõigil
tuli igaks juhuks koos tekkidega eemale kobida, et seal segamatult
vestlust jätkata...siis veel pisut kaugemale...(et veel
segamatumalt "vestlust" jätkata)...Ja asjad, saanud
alguse lihtsast seljamassaþist, arenesid seejärel
edasi nii tormiliselt ja mängulise tuhinaga, et suisa naljakas
hakkas. Selgus, et rahvastevaheliseks suhtlemiseks pole sugugi
mitte alati verbaalset keeleoskust tarvis...Vahel piisab vaid
kehakeele tundmisest.
Ühel hetkel, üsna äkki,
keset miilustamist, avastasid poisid ehmudes, et kell juba suisa
hirmsaid numbreid näitas: "Appi! Meil on homme hommikul
tähtis jalgpallimats, me peame nüüd jooksma...Tulge
kindlasti homme vaatama, kuidas me mängime!"
Püks jalga ja punuma.
"Mis see siis nüüd oli?!..." itsitasime
Katiga, taas kaksi öisel rannal. Meil polnud olnud mahti
nende nimesidki küsida...
12. august, teisipäev
Pärast järjekordset pikaldast
hoovõttu ning pabistamist otsustasime rahvale pakutud
massaþimõnu eest küsida juba topeltsumma. Eks
ole seda tööstaaþigi juba omajagu (tervelt üks
päev!)...Asi müüs! Julge hundi rasvast rinda ei
saa mitte salata! Teravaim elamus oli kiilaspäine hiiglasliku
merielevandi taoline senjoor, kes ise selili lebades Katil oma
üüratult suurel trummkõhul (too oli nii suur,
et vana kõhuli lamada ei saanudki...) lahkelt HÜPATA
lasi ja ise sealjuures mõnust itsitas ja ägises:
"Ho-ho-hoo! senjoriitad...ohh-hoo!..."
Üks nüanss kogu selle
elumängu juures teeb mind aga valvsaks: olen täheldanud,
et on juba lausa ohtlikuks tavaks saanud, et kõigil meie
vähegi tungivamatel soovidel ja unistustel on kahtlane omadus
üsna pea täituda. Sellega peab ettevaatlik olema -
see on suur jõud ja võib pea täitsa segi ajada...
Nagu ka seekord: olime just päikselõõsas
higi pühkides jõudnud ühiselt ohata "ohh,
kuis tahaks juua...", kui järgmisest kangialusest leidsimegi
viieliitrise kanistritäie allikavett...Saad aru!! Keegi
kusagil üleval tundub jälle meiega justkui mängivat:
"Nohh, pliksid, kui kaugele te oma soovimistega lõpuks
minna julgete?...Kas te ikka oskate oma muretu elu eest küllalt
tänulikud olla?" Miks ei oska. Olen ära tabanud
poindi, mis kehtib
ALATI: KUI END SIIRAS USUS KÕRGEMATE
JÕUDUDE HOOLDE USALDAD, LÄHEB KÕIK KORDA KÕIGE
PAREMAL VÕIMALIKUL VIISIL. TÄHTIS ON OSATA OLLA SÜDAMEST
TÄNULIK KÕIGE EEST, MIS SULLE KIN-GITAKSE: SA OLED
TERVE, SUL ON KIREV JA SÜNDMUSTEROHKE ELU (kui sa seda vaid
ise soovid), SA VÕID ARENEDA, MAAILMA AVASTADA, NALJA
VISATA, ILUSAID POISSE REBIDA, JULTUNUD OLLA, UNISTUSI TEOKS
TEHA, OMA RÕÕMU TEISTEGA JAGADA...SIIS KINGITAKSE
SULLE TEINEKORD VEEL. KUSJUURES SEE ONGI NII. USU MIND, MA OLEN
SELLE OMAL NAHAL JÄRGA PROOVINUD.
Vahel tekib hinge pisut kohe tunne,
nagu oleksime elu poolt välja valitud tegelased ja kahtlus,
kas seda kõike head meile äkki taevast mitte liiga
palju sülle ei saja! Kui vaid oskaks seda kõike vääriliselt
kasutada!
Kõik on üks suur mäng.
"Kui kord mängimise lõpetad,
on sul aeg magama minna..." (üks koeramehe suur elutarkus).
13. august, kolmapäev
Oma esimese teenitud raha eest
ostsin hipiturult punase rubiiniga nabarõnga. Hoolimata
sellest, et meil nüüd rahakest küllalt, ei tule
meil mõttessegi eksperimenti katkestada ja ühtki
peseetat toidu ning elamise peale kulutada. See oleks labane.
Scott kostitas meid ühe oma
järjekordse hõrgutisega: Royal Mealiga, mis
koosnes purustatud avokaadodest, banaanidest, sidrunimahlast
ja meest ja mida söödi saiaga (mis sobiks eriti hästi
röstituna!) "Olgugi, et ma elan nagu hulkur, söön
ma nagu kuningas. Kuniks elu, " ütles ta. Minu arust
oleks paljudel kuningatelgi põhjust kadestada seda vagabundi
tema piiritus vabaduse kuningriigis.
Meie ametialane professionaalsus
on taas uutesse kõrgustesse tõusnud: täna
lasime end restorani sööma viia juba paljalt potensiaalse
masaaþi eest! Etterutates peab mainima, et potensiaalseks
ta jäigi. Taas üks uudne ja tõhus äriidee.
14. august, kalapäev
Ühel heal hetkel jõudsime
äratundmisele, et senine kodupaik end meie jaoks ammendanud
oli, jätsime Scotti ja Co-ga sõbralikult hüvasti
ning asusime ümber teisele rannale nimega Las Salinas. See
oli shokk, mis meid tabas! Kuidas me siiani üldse oleme
julgenud oma väärtuslikku aega eelmise paiga peale
raisata!! Tegijate koht on ju siin. Rasvaste ja kompleksides
vaevlevate inglise kahvanägude asemel ümbritsevad meid
nüüd päikesepruunid ja iseteadlikud ning viimase
peal vormis trendikad tüübid, rahul iseenese ja maailmaga.
See on parim paik saarel, et pidude vahepeal hinge tõmmates
rannal laiselda, sangriat limpsida, sukeldudes veealust elu uudistada,
kalu luurata, õigemini lasta kaladel ennast luurata...,
paljaid inimesi vahtida....
Riietest sel rannal suuremat ei
hoolita - maailma esimesed nudistide rannad asusid just siin.
Üks vana hipi pajatas selle kohta naljakaid lugusid. Kuidas
näiteks 30 oma riided liiva alla peitnud hipit kõik
purupaljalt kitsukesse politseiautosse suruti ja jaoskonda kupatati,
kus nad seletuskirju kirjutasid stiilis "ma olen vaene mul
pole riideid...", või siis "Jumal lõi
mind sellisena, mis ma teha saan...!"
15. august, reede
Olles end sisse seadnud mere kaldale
mäe otsa kõvera männi alla, polnud hommikul
ärgates tõelisest paradiisist enam miskit puudu:
päikesekiirte peale silmi avades, on esimene mis sind enda
lummusesse haarab, ütlemata sulnis vaatepilt - ääretu
ja läbipaistev meresinine meri. Keskpäeva paiku hakkab
mäe jalamilt legendaarsest rannabaarist "Sa Trincha"
kostuma mahedat ämbienti, dzääzi ja funkihaussi,
mis rullub üle liiva ja inimkehade...Peale hommikust kümblust
on ülalt oma korterist randa saabuvate inimiluduste peal
hea silma puhata, meri lõigub ja päike paitab, uudishimulikud
graatsilised sisalikud ei pea paljuks vahel mänguhoos üle
sinu joosta.... Ettevaatust! See unenägu võib iseenesestmõistetavaks
muutuda...mida me pärast kõike seda seal karmis Eestimaa
kliimas peale hakkame!!
"Kati, kas sa suudad uskuda,
et sellessinatses maailmas on kusagil olemas tramm number 3,
mis sõidab Kadriorgu! Nüri järjekindlusega...Kusagil
kaklevad poliitikud. Ja kusagil on olemas piimamutt, kes jõuab
su õuele täpselt kell 16. 30 iga jumala päev...see
on vist küll mingi teine dimensioon..."
Pärast järjekordset
turutagust puuviljaorgiat otsustasime end seekord hoopis uudsesse
kohta unele seada - keset Ibizatowni öist märulit:
otse sadamahoone kõrvale, betoonist asemele, prügikasti
ja pissiloigu vahele...
16. august, kena lauba-omik
Hommikul ärgates leidsime
end ootamatult kesk põrgulärmi: meist 20 meetri kaugusel
mürises kõigi mootorite täiel võimsusel
Vahemere suurim laev, sellel terve jõuk remondimehi haamritega
meeleheitlikult kolkimas, pidevalt möödavoorivad sadamakraanad,
prügimasinad...ja meie mõlemad olime keset kõike
seda tudinud sulnilt ja õndsalt nagu inglikesed haljal
aasal, ilma, et kogu möllu märganudki oleks...Müstiline.
Rannal massaþiga äratehtud
lõbus kamp progressiivseid hispaania chicosid ("Nad
on armsad nagu mingid koduloomad!" hüüdis Kati)
palus meid osa võtma oma lahkumise-eelsest viimasest söömaajast.
Peale kõikvõimalikke lihapallikesi, küüslaugusalateid,
seeni, küpsetatud juurvilju, juustusid ja kaheksajala vähemtuntud
sugulasi jäi meil sealsamas pisut aega ka ühe tõhusa
hispaania keele slängi kiirkursuse jaoks. Vaid üks
lause jäi lõpuni arusaamatuks, kuna kõik üksmeelselt
irvitades seda tõlkimast keeldusid. Kui siis mööduvale
kelnerile õhinal mainisime, et "te voy ha echar
un polvo que te van temblar laspiernas..."*, et tema
reageeringu järgi asjasse pisut sellist tuua, turtsatas
too vaid punastades naerma ja tegi kähku asja köögipoolele,
kust hetk hiljem kostus mitmehäälne mürisev mehine
hirnumine ning nii mõnigi köögitööline
käis ukse vahelt meid kui imeloomi piilumas. Elu on täis
mõistatusi.
Lausa kahju oli neid armsaid koduloomi
nii laheda õhtu järel oma seltskonnast pika ninaga
ilma jätta. Igatsus oma ranna järele oli tugevam kui
miski muu.
*Kunagi hiljem saime teada, et
saladuslikus kelnerile esitatud lauses oli peidus kuri ähvardus:
"Aga ma sind alles paneks nii et su jalad väriseksid..."
Abiks seegi.
17. august, pühapäev
"Appi, kui palju ilusaid mehi
ümberringi! Ma lähen KOHE peast segi!" karjatasin
silmi avades, päriselt uskumata, et need kolm silmipimestavat
shokolaadist pikajuukselist alasti meesnäkki, kes mu
ligiduses rannaliivast oma kadunud marihuaanakotikest taga otsivad,
on pärit tõepoolest reaalsusest ja mitte mu unenäost.
"Ära muretse, beebi, sa võid saada meid kõiki
kui ainult tahad - armukade pole siin keegi..." lohutas
mind üks. neist.
Päike praeb meid pidevalt
umbes 40-kraadises kuumuses ja isegi öine õhk paneb
higistama. "Põrguvärk! Ma armastan seda! Vaesed
eestlased. Kodus hakkab suvi juba vaikselt surema..." mõtisklesin
nukralt silmitsedes ranna kohal tiirutavat ja oma sabas klubide
reklaame lehvitavat pisilennukit.
Meie lähim naaber rannal,
mäe jalamil palmilehtedest katuse all pesitsev must Etioopia
nõidmees Jessie vastas mu küsimise peale, kas võiksin
ka teinekord tema hommikuste võimlemisharjutustega ühineda,
kavalalt silma pilgutades: "Võib-olla..." Jess!
Pärast põgusat tööpäeva
(see töö on rohkem nagu lõbu) asutasime end
minekule. Olime kuulnud, et täna toimuvat kusagil mägedes
täiskuu puhul sala-pidu. Kus täpselt, polnud aimugi
ja nii juhtuski, et me algajate orienteerujatena teelt eksisime
ja hoopis ühte unisesse linnakesse sattusime (umbes nagu
Luunjasse või Kambjasse). Lasknud kohalikel talupoegadel
oma kõhu hoolitsevalt täis sööta, lahkusime
sealt alzeerlase autoga, kes meid pealinna ära visata lubasid.
Loomulikult olid nad kõik üdini kivis. Siin on juba
harjumuspäraseks saanud, et ükskõik, kuhu vaatad
või millisesse autosse istud, näed ikka kedagi hashshitükikest
kuumutamas või korraks auto teepervel peatamas, et triipu
tõmmata. Iga paari hetke tagant astub ligi keegi kes küsib:
ega sul ei juhtu olema paberit, et jointi rullida...Ja iga jumala
päev pakutakse sulle lihtsalt kõike, alates rohust,
lõpetades ee ja aa ja millega iganes...Ja suur ja siiras
on vanade imestus, kui sa millegipärast juhtud "no
thanks " ütlema, nagu meie puhul ette tuli.
Ibizal leiad alati seda, mida leida
soovid. Kõike on küllalt. Kui oled nõrk, võib
see koht sind hukutada.
Mõni päev tuleb vähemalt
viis korda erinevatele persoonidele selgelt artikuleerides ning
lausa eesli kannatlikkusega selgitada: " Ei, sorri, aga
ma tõesti ei soovi teiega seksida...", kusjuures
peab ka üliveenvalt mõjuma ning hoidma karmi järjekindlust.
Tihti on vaja abiks võtta südantlõhestavad
lood oma kodumaal peatset abiellumist ootavast boyfriendist
ja "grande-grande amorest ", nii et lõpuks
isegi uskuma hakkad.... Seepeale on aga kiimakotil kohe vastus
varuks: "Nojahh, ma saan aru, aga tema on nii kaugel ja
mina olen ju SIIN!!"
Nende kõrgendatud meeleolus
alþeeriastega olid meil siiski omad plaanid. Pärast
mitmendat iiri kohvi pealinna tänavabaaris oli nende pealik
juba piisavalt taltsas ja meie poolt piisavalt pehmeks töödeldud
ajudega, (rambelt ja arutult õhkas ta korduvalt: "Ohh,
kui rikas ma ikka olen...mu on nii palju raha...") - seega
oli aeg täiesti küps kõige luksuslikuma jäätiserestorani
külastamiseks. Kuid meile, nuumanud end mõnda aega
terve laevatäie itaalia jäätisega, sai üha
ilmsemaks tülikas tõik, et keevaverelistest ja tiirastest
lõunamaa poegadest hiljem lahtisaamine tõotab suisa
probleemseks kujuneda.
Nii ei jäänud meil lõpuks
muud üle kui püsti karates omavahel Katiga tormiliselt
suudlema kukkuda, (noh et shokiseisundis on onude reaktsioon
ehk aeglustunud), ning siis tulistnelja nurga taha kablutada,
ise mingil seletamatul põhjusel samal ajal "toilette,
toilette!" säutsudes. Lõpuks maandusime
oma õnnestunud krutski üle naerda lõkerdades
hingetuna kõrvaltänavas, ühe suure hooga mahajoostud
suvalise ukse taga koridoris peidus. Mis varjus, see varjus.
Oleks tahtnud näha neid mahajäänud onude pikaksveninud
nägusid! Või siis teiste inimeste nägusid seal
restoranis...Kindluse mõttes veel pisut aega redus kükitanud,
otsustasime ära koduranda hääletada.
Oma pesani jõudmiseks, mis
asus "Sa Trincha" kõrval mäel, tuli meil
mööda Inimtühja ja pimedat randa selle lõpuni
kõndida. Selleks pidime esmalt mööduma restoranist
Jockey Ciub, kus ainsa hingelisema öisel rannal oli ametis
öövalvur. Seekord, uurinud asja veidi ligemalt, tuvastasime
tema putka täiesti tühjana, olgugi et raadio üürgas,
tuled põlesid ja ukse ees kõlkus lukustamata taba.
Valvur oli ilmselt korraks kusagile läinud. Ronisime sisse
ja lasime külmkapist hea maitsta koogitükil ja shokolaadikreemil.
"Oihh!" Äkki tundsin,
kedagi selja tagant vastu mu säärt tonksamas...Hirmujudinad
jooksid üle mu selja ja pidin tükk aega julgust koguma
enne kui selja taha vaadata julgesin.... Tonksaja oli valvurionu
koer, kes õnneks rõõmsalt saba liputas ja
minupoolse koogitükist altkäemaksuga ülimalt rahule
jäi.
Sel ööl olla valvuriputkas
vaimud käinud: külmkappi olid neist mahajäänud
tühi koogivaagen ja nuga ning põrandale liivased
varbajäljed...
18. august, esmaspäev
Ets kae! Meie esialgu kavandatud
ühest saarelviibimise nädalast on soravalt saanud palju
nädalaid ning tasapisi on kogu pilt meie ees selginema ja
saar meid omaks võtma hakanud. Nagu oleks me pealtvaatajast
kuidagi kogemata tegijaks saanud. Tihtipeale juhtub, et meid
siinseteks pärismaalasteks peetakse.
See müstiline saar pidavat
kõik kurjad ja lollid inimesed kohe välja sülgama,
õige kaadri aga magnetina enda külge tõmbama...Pea
iga päev kohtame siin mõnd vana Ibiza-hunti, kes
oma lugu jutustades ülitüüpiliselt mainib: "Näete,
...esialgu plaanitud paarist siinviibimise nädalast on kuidagi
kogemata saanud paarkümmend aastat..." Huvitav, kuidas
siis meiega seekord läheb.
Kui kodused mind praegu nägema
juhtuks, ei tunneks nad mind äragi: kulmud, ripsmed ja juuksed
on sootuks heledaks pleekinud, nahk nina pealt koorumas, silmad
soolaveest ja päikesest peaaegu läbipaistvaks muutunud...suvi...SUVI!!!
Põhjarannikul toimus täiskuu
puhul nn. hipide pidu, kus umbes 80 trummeldajat kuni hommikuni
küünalde valgel rannal ennastunustavalt pongosid tagusid.
Mul maaliti täis terve nägu ja kõht ja kõik
oleks nagu pidanud okei olema...aga õige fiilingu saamiseks
oli rahvast ja muidumehi liialt palju kogunenudja üldse
oli miskit nagu puudu...või siis üle. Kogu see värk
jääb vist sellepärastki pisut võõraks
et ise dõupi teha ei viitsi.
19. august, teisipäev
Kimasin kokkulepitud massaaþi
asjus üle pika aja taas kord San Antoniosse. Kati jäi
hipi-Alexiga muid "olulisi asju" ajama. See on üldse
esimene kord kogu meie reisi jooksul, kui täiesti erinevatel
radadel täitsa omapäi ringi rändame. Mõnes
mõttes on nii kavalamgi - me haare on nii laiem.
Linnatänaval jalutades komistasin
otsa täiesti elusale põdrale. "Voi perkele!"
hüüatas hipist sarvekandja, "või sina
oled siis sugulaseraisk! Tead, ma olen sind juba ennegi linna
peal näinud ja omaette mõtelnud, et see tüttö
peab küll vähän hullu olema..." pihtis
ta, kui väikse õlle kõrval vennastudes tiksusime.
Tema oli ka ainus naabermaade esindaja, keda kogu suve jooksul
üldse trehvata õnnestus.
Teine kohtumine tol päeval
mind nii rõõmsaks ei teinud. Needsamad tookord
jäätisebaaris pikaksvenitatud ninnudega alþeerlased
olid ilmselt rannabaaris istudes mu lähenemist juba varem
märganud ja sestap ette mananud eriti solvunud ülbikunäod.
Sain kähku üle oma esialgsest ehmumisest, hüüdsin
neile muretult "HOLLALLAA!", jätsin tähele
panemata nende pealiku nilbe käeviipe, mis pidi vist idee
järgi oraalseksile vihjama, ja punusin minema nii kähku
kui jalad võtsid.
Sadamakontori seina ääres
istudes, sõbra Santi tööpäeva lõppu
oodates ja tillukesele orvust kassipojale lutipudeliga ema mängides
kogesin, et alati ei pea sugugi ise selleks meeletult rabelema,
et seiklustesse sattuda. Võib juhtuda, et istud varvastki
liigutamata trepil, kassipoeg süles luti otsas.... Ja äkki
ühel hetkel avastad end keset actionit...
Nägin, kuidas mitme mehe
punnitamise tulemusena vinnati paadist kaldarinnatisele paraja
sea suurune hiigelkala. Õnneliku omaniku nägu punetas
kalameheuhkusest. Läksime koos kassipojaga imelooma lähemalt
uudistama. Juba tema silm üksi oli minu kahe peopesa suurune,
palju võimsam, kui mu süles oleva kiskja pea! "Näe,
kass, seda looma pead sina kui kunagi suureks kasvad, maiuspalaks
pidama hakkama. Noh, kas suu juba jookseb vett?" Mida aga
kiskja silmades seepeale sugugi täheldada ei võinud,
oli verejanu. Hirmutis, olgugi et elutu, äratas aukartust
minuski. Ma polnud seal sugugi ainus, suu-ammuli uudistajaid
ja ahhetajaid oli kala ümber veelgi...Istusin tagasi trepile.
Kass muudkui lutsis.
Aga see on mulle tänini suureks
müsteeriumiks jäänud, kuidas sai võimalikuks,
et poole tunni pärast naasnud kalamees sealt, kus kalahiiglane
ennist lebanud oli, hoopis TÜHJA KOHA leidis!! Loom oli
VARASTATUD! Kusjuures minu sündmuspaigast hetkekski lahkumata
ja vaid mõnekümne sammu kaugusel viibides! Mul poleks
iial mõttessegi tulnud arvata, midagi kahtlast kala ligiduses
mõneks ajaks peatunud furgoonist ja selle ümber rahulikult
asjatavatest vanainimestest, kellest üks veel minuga lahedalt
juttu teinud oli...
Hiljem, juba Santi autoga tema
poole sõites rääkisin juhtunust tallegi. Imetlesime
itsitades kalavaraste nutikuse kõrgeimat pilotaaþija
tundsime südamest kaasa kalamehele kui...Nägime Santi
maja ees seismas sedasama ennist sadamas nähtud furgooni,
selle taga kalaomaniku autot. Autode ümber askeldas rahvast.
Äkki märkasin, et Santi oli hetkeks vait vakatanud,
hingamisegi unustanud ja näost ära langenud..."Kurask!
Need on ju MINU VANEMAD!!!" oigas ta. Läksime asja
lähemalt uurima...
Meieni jõudsid mõned
lausekatked..."Nohh, me vaatasime jahh, et keegi on kala
niisama sinna vedelema jätt...Üks ütles, et seda
kala vist ei taheta enam...mõtlesime küll. Et imelik,
kas nad siis selle pärast ei taha teda, et ta selline suur
jurakas on või mis, . . ja siis mõtlesime, et mis
ta seal ikka niisama vedeleb, läheb veel haisema, võtame
ta parem endale..." Santi oli oma vanemate juttu kuuldes
mulle küünarnukiga ribidesse tonksanud ning meil mõlemil
oli naeru tagasihoidmisega tükk tegemist. Kalamees arvas
aga seepeale: "Ei nohh, on teine selline suur jurakas jahh...aga
ma mõtsin, et võtaks ta ikka nüüd endale
tagasi küll. . oli päris tükk tegu teise kättesaamisega..."
- "Ei nohh, arusaadav, täitsa selge, " nentisid
pensionäridest kalavarganäod ja hüüdsid meie
poole: "No mis te seal vahite! Tulge aidake siis tõsta
ometigi..." Päevakangelane vahetas taas omanikku ja
rahvas läks üksteisele südamlikult kõike
head soovides laiali. Meie vaevlesime naerukrampides nii et tilgad
püksis. "No on lugu, minu isiklikud vanemad! Ise pensioniealisedja
teevad SELLISEID TÜKKE! Ha-haa! This is the story to
tell!) kõõksus Santi. "Completamente
loco!" Täiesti kreisi.
Mis oleks siis viga, kui kõik
pensjokad sellised krutskeid täis tegijad oleks! Neil oleks
elu kohe palju lustlikum. Mul on kahtlus nimega Kuri, et minust
kord just üks selline saabki.
Järgneb - 20.
august, kolmapäev |