|
Rüblik Sirts - Üks segikammind reisipäevik
20. august, kolmapäev
“Ei
nohh, te olete küll vist mõnelt teiselt planeedilt!"
hüüatas Alex, kui nägi, et me tema poolt meile
külakostiks kaasa toodud kotitäiele lugo-viljadele
kuidagimoodi läheneda oi oska. Hiljem selgus, et tegu oli
ei millegi muu kui viigimarjadega. Paarist ampsust piisas, et
olin kui ära tehtud, ja edaspidi enam päevagi ilma
nende mesiste orgastiliste viljadeta hakkama ei saanud. Tegu
oli lausa sõltuvusega, sest manustamine käis lausa
kilode kaupa, ilma et kirg pisutki jahtunud oleks. Vaevalt, et
maailmas veel taevalikumaid vilju leidub. Millegipärast
olid nad väga populaarsed vanade roomlaste orgiatel, ehk
on niin mingi saladus peidus? Muuseas see, kes iga päev
viigimarju sööb, pidavat vabalt üle saja aasta
elama.
Tutvus portugaallase Carameloga,
kes mulle juba ammu rannal silma oli hakanud, algas sootuks harjumatul
viisil. Märganud mööduva minu nabas helkimas rubiini,
tõmbas ta hüüdes " Näe! Mul on ka!"
hetkegi kõhklemata oma püksist välja jändriku
noku, et uhkeldada rõngaga, mis seda ehtis. Oli ilus küll.
Hiljem selgus, et peale "maailma parima" bassiga kauplemise
oskas karvik veel ka tema enda jutu järgi biovoole tunnetada,
lisaks kümneid erisuguseid massaþitehnikaid ja nii
jätkuski juttu kauemaks. Restoranis kalaroaga ühele
poole saanud, demonstreeris ta meile lendavat taldrikut. "Et
nad pesemisega vaeva nägema ei peaks...", lendas taldrik
hoogsalt keereldes meid ümbritsevasse hekki ning maandus
sellesse vaikse sopsatusega.
21. august, kalapäev
"Ohh, Sirts, me peame jälle
ühel söömaorgial osalema!" teatas Kati mulle
rannalt laas kord läbi massaþi leitud lõbusate
maniakkide kampa tutvustades. Hetke pärast Rimasime juba
pisikese põrnikaga, mis lisaks meile mahutas endasse ka
rahvast Pariisist, Londonist ja Hollywoodist, lärmakalt
pealinna poole. Mitte ühestki tänaval kõndivast
tihist möödudes, ei jäetud akent alla kerimata
ja meelitusi räuskamata. "Sugar! Brown Sugar!! "
Keset kõige pingelisemat liiklust foori taga auto korraks
kinni pidanud, astus roolisolnud prantslane sõnagi selgituseks
lausumata ootamatult ainult trussikutesse riietatuna masinast
välja keset tänavat ning jalutas minema (hiljem selgus,
et tal oli panka asja olnud). Selline hullus oli küllalt
paeluv, et meid kogu seltskonna vastu huvi tundma panna. Sellele
järgnenud poeskäigul: lahmiti 11 kotti täis kõike,
mis riiulitelt näppu hakkas ja mida hing või ihu
vähegi ihaldas.
Viie
minuti pärast leidsime end kogu gängiga koos dushi
alt kesk hoogsat veelahingut. Õhkkond oli absoluutselt
ebapornograafiline ja trallitav. Samal ajal püüdis
Hollywoody nolk, iluspoiss Brad Baker kõik oma kaamerasse.
"Mis te irvitate, ma olen olnud Jack Nicholsoni kaameramees!"
Kui seejärel, umbes kolmveerand tundi peale hetke, mil üksteist
esimest korda elus näinud olime, ka lõpuks aega leidsime,
et omavahel tuttavaks saada, selgus, et see katusel asuv penthouse-korter
kuulub ühele suure Londoni kompanii direktorile naljahambast
rikkurile, lõbusale pervarile, kes lõbustab end
sellega, et kogub enese ümber noori, ilusaid ja kreisisid,
laseb neil enda pool möllata ja orgiaid pidada, neis tihtipeale
isegi rõõmsalt osaledes. Üks terve tuba -
pime nagu koobas - koosnes üüratust voodist, siidist
värvilised baldahhiinid ümber rippumas, vooderdatud
patjadega...nagu "1001 öö" lugudes. Just
eile olevat ses voodis korraga mulanud 15 tüdrukut..."Poisid,
kust te küll sellised varandused välja võlusite!"
hüüdis peremees Mick, kui juba pisut tutvunud olime,
"ma pole iial sääraseid hipisid veel kohanud.
Ise veel Eestist!"
Olin kohe algul kindluse mõttes
välja prahvatanud, et: "Kuulge, te ei saa ju meiega
niikuinii mingeid trikke teha - me oleme ju masendavalt süütud!"
- "Ärge pabistage, " lohutas pervarite pealik,
"selle asja jaoks meil tüdrukutest puudu ei tule. Teie
aga olete sellised...teistsugused...ninatargad ja uhked hipid..."
Sellest tuli põnev ja kummaline
öö, täis salapärast nahistamist ja sala-puudutusi...meie
osaks oli vaid eelneva kokkuleppe kohaselt uinunud kaunitare
mängida...stopp! Rohkem ma sulle välja ei lobise.
22. august, reede
Nii palju hirmu, kui ma sel ööl
rannas tunda sain, ei ole minu maailmas veel kunagi korraga olnud.
Isegi päeval ühe tuttava j ahikaptenist motohullu raudrüüna
tagaistmel kogetud adrenaliinisööst (140 km/h külavaheteel)
oli selle kõrval lapsemäng.
Lebasime parajasti üksildasel
rannal oma kodus alasti kuupaistes oma asemel ja lobisesime muretult
maailma asjadest stiilis "Kati, kas sulle meeldib seks?",
kui äkki kostus meist paari meetri kauguselt kellegi OHKEID.
Mägi nende põõsaste all oli nii järsk,
et seal lihtsalt ei võinud kedagi olla. Järgnesid
paar rasket ja kaalutletud sammu ning taas need rusuvad ohked.
Esimese ehmatusega olime endale teki peale krabanud, et tunne
vähemalt nii kaitsetu poleks...ja ega rohkem me liigahtada
ei julenud kah. "Sirts, võtame käest kinni ja
poeme vaikselt teki alla, " Kati pigem hingas kui sosistas
mu kõrva. "Mida kuradit see aitab!" hingasin
talle paanilise rahulikkusega vastu ja eelistasin pea teki alt
väljajättes olukorda silmitsema jääda. Ja
siis...tardusime - kõlas otse meie kõrval lutist
liine ufolik heli - nagu oleks keegi suure metallist vibu nööri
pingule tõmmanud ning selle äkitselt lahti lasknud.
Heli võnkuv kaja kostus pimedas tühjuses veel mõnda
aega. See oli isegi meiesugustele paadunud paksunahalistele liig!
Haarasime tekid ja põgenesime ilma, et end liiga kiirelt
ja kärarikkalt liigutadagi julenud oleks, mööda
rannaäärt turvalise Jockey Ciubi külje alla magama.
Hirm on ikka üks kole asi küll. Ibiza ei jäta
meid ka igal võimalikul viisil läbi raputamata!
23. august, laupäev
Tuli päike ja õitses
taevas kui kullerkupp ning tegi pühkides kõik hirmud
kaugele-kaugele ära, maailmast meile jälle koduse ja
turvalise pesa. Laisklesime nagu jaksasime.
25. august, esmaspäev
limase päeva võiks
kalendrisse kanda kui "Rahvusvahelise liputajate päeva".
Lösutades oma korteris ja lastes sisalikel üle oma
kehade Ukakat mängida, tuvastasime äkitsi enda ligidusest
ühe keskealise lödikõhulise onu, kes meid pingsalt
silmadega õgides ise samal ajal oma nokule sugugi armu
ei andnud. "Kuule, sitapea, kasi minema!" oli Kati
esimene raevukas, muuseas eestikeelne reaktsioon. Siis tuli meile
pähe mõte, et mis siis, kui onu me sõnumist
täpselt ikkagi aru ei saanud ning suhtlesime temaga kõikvõimalike
keelte vaenulike ja roppude sõnade abil ning soovitasime
tal meist umbes 10 meetri kaugusele kududa. Tüüp eemalduski
õige pisut, kuid meie arust mitte piisavalt kaugele. Asusime
lustakalt omavahel kaaluma variante, mida lahedat kõike
perverdiga ette võtta võiks. Temaga võiks
näiteks veesõda mängida...või otse ta
nina all mõni Kati killer-röhitsus viilla päästa...temast
fotokaga mõni lähikaader võtta...Siis aga...ei
tea, kust see küll tuli, aga ühel heal hetkel hakkas
meil pervarist lihtsalt kahju. Tõepoolest - miks ei võiks
ta seal rahus oma liputamisega tegeleda, kui see kedagi otseselt
ei kahjusta. Ja miks ei võiks meie pisut tolerantsemad
olla, kui see ligimesele ometi nii palju rõõmu
teeb! Kindlasti oleme ju meiegi kellegi jaoks mingis mõttes
lausa lootusetult perverssed...
Taas on esmaspäev ja see tähendab,
et Privileges toimub taas teadagi mis. Uksehoidja Dave tuli lagedale
päästva ideega: "Kuule, Chilli-beib, ma mõtlesin
selle asja üle järele ja leidsin, et on tulnud õige
aeg sinult süütus võtta. Ja mina nimelt olen
just see ÕIGE MEES seda tegema, usu mind. Vaata mulle
otsaja sa näed, et mul on õigus...Ma tean, et sa
otsid mõnda "rude-boyd"...näed,
siin ma olen. Aren't you curious at all?!" Lubasin seda
pakkumist veel kaaluda. Ega süütuse kaotamine siis
naljaasi pole.
Öö oli - nagu juba tavaks
saanud- röögatu.
Pahaaimamatult ühest saalist
teise kõndides tabas mu põske äkki...OOPS!...üks
surts kahtlaselt valkjat ja kleepuvat vedelikku...Võtsin
julguse kokku ja proovisin keelega järgi, millega tegemist...See
oli kookosliköör, mis tuli baariletil mängeldes
onaneeriva dräägi tehispeenisest. Mis seal salata.
Tänane päev väärib talle ennist omistatud
nimetust.
Paks mahehäälne neegerlauljatar
Sasha, pani rahva ühes rütmis hüppama: "Keep
on jumpin'!" laulis ta.
Kaks dräägi naeratasid
mulle nii malbelt vastu, kui olin neile tunnustavalt silma teinud.
Tundub, et neile ikka ilgelt läheb korda ümbritsevate
inimeste arvamus. Ja välise glamuuri ning kõrgi kesta
all on nad tihti hoopis kergesti haavatavad ja armsakesed.
Üks E-näljas inglise
djuud lubas mind üle kullataja lisaks pool kuningriiki,
kui tal kuskilt mõne muretseda aitan. Ronisin jalgupidi
sohva peale, kõrgemale vaatluspostile, et oma head nuuskuri
nina nalja pärast katsetada ja mõni "õige
mees" rahva seast välimuse järgi üles leida...näe,
see kiilakas aktiivselt ringisebiv tüüp seal eemal
näeb välja täpselt nii, nagu teaks ta asjast midagi...Nonii,
seekord läkski täppi.
See juhtuski olema diiler nimega
Magic Mark, kes teatas ulja kuldkalakesena: 'Täidan KÕIK.
teie soovid!" Kui inglane oli saanud, mis tahtis, haihtus
ta jäljetult. Kurat temaga. Kui hiljem teda juhuslikult
kohtasin, nägin, et kurat OLIGI temaga ja mul hakkas lausa
kõhe ta tühje pärani silmi vaadates.
Ibizal on tõesti koos nii
paradiis kui põrgu. Ja lisaks kõik vahepealsed
asjad. Siin on KÕIK võimalik.
Sel ööl oli mu jaoks
ka midagi hoopis romantilist ja ilusat varuks. Kell oli umbes
8 hommikul, lössutasime Katiga roidunult tühjenevas
peosaalis lehmamustrilisel diivanil ja vahtisime laisalt rahvast,
kui äkki...äkki jäi mu pilk millegisse kinni...ja
enam lahti ei saanudki. See oli MISKI mööduva ilusa
poisi silmades. Kui ta mu ette kükitas ja tõsiselt
midagi hispaania keeles ütles, millest ma aru ei saanud,
mõistsin mis värk nende silmadega oli. NEED SÄRASID
JUSTKUI OLEKS PÄIKE NEISSE PESA TEINUD.
"Ütle seda kõike
nüüd inglise keeles ka, " pomisesin lummatult,
suutmata rebida pilku ta tihedailt, lõputuilt ripsmeilt
ja kavalatelt kurrukestelt silmanurkades, mis andsid talle naeruse
ilme.
"KUI SA MIND VEEL NIIVIISI
VAATAD, SIIS MA SUUDLEN SIND, " ütles ta tasa.
Siis polnud päästa enam
miskit...
Hetk hiljem oli argentiinlasest
Diego end meie vahel diivanil nii mõnusalt sisse seadnud,
nagu poleks tal iial kuhugi mujale plaanis minna olnudki.
Et selline lausa karjuv füüsiline
ilu mind tavaliselt ikka pisut kõhklema paneb ja pealegi
näris mind kahtlus, et tegu on taas ühega neist suvalistest
shaakalitest, kes end mu tol ööl kantud pikkadest
blondidest tuharatest eksitada lasid, suhtlesin temaga alustuseks
veidi skeptiliselt. Pobisesin midagi oma kusagil ootavast boyfriendist
ja sellest, et olen liiga väsinud, et üldse toru võtta
ja olin üsna rahul kui ta lõpuks uttu tõmbus.
Oleks ma sel hetkel ainult teadnud, KUI OLULISEKS seigaks see
vahejuhtum mu elus kujuneb, oleks ma sealsamas seinale suure
punase risti tõmmanud...
26. august, teisipäev
Amnesiasse pääsemisega
pole kah enam raskusi - saime jutule kurjailmelise mänedþeriga,
kes muhedalt naerma puhkes, kui südamepõhjast talle
puistasime: "Tead, Tony, me tahaks nii ILLLGELT TANTSIDA,
aga meil pole ÜLTTTSE SEDA KURAMUSE RAHA!" meile õlale
patsutas ja meie ees ukse avas.
Ürituse nimi - "The
Tribe", mängiti poppi ja noortepärast hipi-musa
- goaträänssi (minu veri vemmeldab küll pisut
teises rütmis ja see musa jääb mulle miskipärast
võõraks). Aga see rahvas! Ahhetades vaatasime enda
ümber ringi: nii palju lihtsat ja puhast inimilu pole mu
silm veel korraga kuskil näinud - päikesepruunid, uhked,
arukate nägude ja shefi välimusega.
Avastasime, et goaträänsi
järgi on päris kena mõne puu varjus sohva peal
silm looja lasta.
Ma
ei saa aru, kuidas ma võin järsku selline koba olla!
Rääkisin end taas maa-alt väljailmunud Diegole
totaalselt vahele oma tõelisuses puuduva boyfriendi jutuga.
Naeratades jälgis ta mu libekeelset saamatut vusserdanust:
"Sa oled üks kummaline tüdrik. "
27, august, kolmapäev
Kui peolt lahkudes mööda
teeperve lonkisime, peatus täiesti iseenesest läikiv
Jeep, täiss poisse, kellest üks Kati kunagine vaimustunud
massaaþiklient (pole ime, et Kati teda ära ei tundnud
- inimesed on ju pikali asendis nii teist nägu kui püsti
olles!) ja kes nüüd lausa anusid meid, et laseksime
end Speissi sisse sebida. Kes siis Speisist ära ütleb,
"Sõbraliku suudluse"
järel tundsin keelel valget tükikest. "Mida kuradit!"
hüüatasin üllatunult. "Ära pabista,
see on ainult pool tablekat, " rahustas poiss leebelt ja
näitas oma peos ülejäänut.
...Mu uued sandaalid põrkuvad
tantsides nii hästi! Või on see siiski miski muu,
mis mind praegu põrkama paneb?...Aga minu arust ei olnud
sest E-st küll kippu ega kõppu tunda. Ja hoolimata
10st kilost jäätisest, mille sõbrad meile auhinnaks
lubasid, kui me veel veidikeseks nendega koos peole jääks,
otsustasime lahkuda.
Kodurand võttis meid vastu
võimsalt kõrge lainetusega ning üleujutatud
rannaga. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna: hüüdnud
Jockey Clubi valvurile, et ta mul igaks juhuks silma peal hoiaks,
sööstsin laintesse, et võidelda tormiga ja salapärase
voolusega, mis mind järjekindlalt merele vedada tahtis.
Pääsesin seekord eluga.
Üles mäkke meie pessa
ronides leidsin eest koduselt palja Kati õhtuhämaruses
endassesüüvinult päeval korjatud mandlitele kiviga
pähe tagumas. Mõtisklesin selle ürgloodusliku
vaatepildi juures: "Ei tea, kas 20-nda sajandi lõpu
Euroopas on võimalik VEEL looduslähedasemalt elada
kui meie seda teeme?"
Nagu üks tuttav meie lihtsat
elamist vaadates liigutatult märkis: "Kui lihtsalt
on tegelikult võimalik ära elada ja samas ise õnnelik
olla! Teil on ju olemas vaid minimaalne eluks vajalik..."
Tõesti! Nende kuude jooksul on tõeliselt tarvis
läinud vaid tekke, hambapesuasju, kahte paari pükse,
särgikest, sandaale, fotokat ja päevaraamatut! "Hmm!"
mõtlen oma kodumaise kireva sulestiku peale ja nendele
tuhandetele pisi-tarbeasjadele, mis tänu me tehislikule
ja looduskaugele linnaelule meie igapäevasteks lahutamatuteks
"abilisteks"on...ja ometi pole me iial olnud VABAMAD,
MURETUMAD ja ÕNNELIKUMAD kui siin.
Igaühel peaks olema võimalus
kasvõi korraks tõeliselt looduse rüppe pageda.
Korrakski minema sest kunstlikust loodusloogikavastasest ühiskonnast,
nürilt toimivatest süsteemidest, et end looduses taas
leida. Või vähemalt meelde tuletada...See raputaks,
oleks paljudele lausa shokk. Mõttetult ei-tea-kuhu
tormlev inimmutrike aduks äkki asjade tõelist olemust
mis on looduses ja mõistaks, mis TEGELIKULT TÄHTIS
on. Mis on tegelikult eluks ja õnneks vajalik.
Vahtisime Katiga enne uinumist
tähtija arutasime taas maailma põhilisi probleeme.
Alati maailmaparanduslikke mõtteid heietav Kati arvas:
"Tegelikult tuleks maailmas inimesi vähendada, nii,
et kõik nad mahuksid õnnelikult elama lõunamaale...põhjamaades
võiks käia vaid suusapuhkusel kui tuju tuleb..."
Jahh - see on praegu lihtsalt meiesuguste õnn, et rahvas
seal põhjapool lihtsalt ei tea, kui armas on elu sooja
päikese all, muidu poleks siin rahvastiku tiheduse tõttu
võimalik külgegi keerata. Mõtisklesime, kellest
siis võiks inimkonna arvu kahandamist alustada...Esimestena
kargasid pähe trammikontrolörid (nad ei lase ju inimeset
rahulikult elada), kõiksugu vägistajad, mõrtsukad
ning masendavad ametnikud kellega tahes-tahtmata vahest tegemist
tuleb teha...
Ja siis - ühel hetkel ütles
Kati, nagu Iti Nukitsamehest selle öise kollide majast põgenemise
koha peal: "Ma olen väsinud...lähme mõni
teine kord..." Jutt käis igakolmapäevasest saare
suurimast vahupeost Amnesias. Ma aga ei suutnud kuidagi leppida
mõttega koju jäämisest. Äsja saavutatud
priisissepääsu õigust tuleb ju ometi kasutada!
Kas peaksin tõesti üksi minema? Kõhklesin...uinusin
korraks...ärkasin...uinusin taas...kuni lõpuks võtsin
end otsustavalt kokku. Nii. Nüüd on minek. Esimest
korda täiesti üksi.
Öö oli. Kellast polnud
kõige vähematki aimu.
Üks auto peatus ja selle roolis
oli Pepe. Selgus, et peo tipphetkeni on veel mõni tund
aega ja me otsustasime koos läbi astuda "Km5"-st,
mis on kõige shefim baar kogu saarel aja veetmiseks
enne klubisse minekut.
Aias vedelevate lamamispatjadega
mille üle kõrguvad lambikestega valgustatud kaktused,
võrkkiigede, idamaiste telkide ja kõikvõimalike
nurgatagustega, kus segamatult romantiliselt nahistada või
omaette kerra tõmbuda, hubase inimsuminaga ja tantsunäljaste
jaoks sees tümpsuva musaga on see koht vastupandamatu. Pesin
peldiku-sabas oodates unelevalt hambaid (üks chico
aitas mind seejuures, vaadates abivalmilt üle, kas ikka
said puhtaks). Kui terve igaviku möödudes uks ikka
suletuks jäi, hakkas ootajatel tekkima kahtlus, kas äkki
keegi seal sees kogemata hinge heitnud pole...Lõpuks uks
siiski avanes ja pisut häbelikult väljusid kaks noormeest.
Rahva seast lasti kahemõtteliselt vilet ning keegi nentis:
"HOLLALLAAA!" Mu naaber küsis seepeale itsitavalt
minult: "Mis sa arvad, mis asja nad seal sees küll
tegid?" Ma pakkusin, et eks nad seal ikka poliitikast rääkisid,
mis muud...
Sel ennist kohatud tulevasel keka-õpsil
Pepel, kes juba homme ära koju Barcclonasse sõitma
pidi, oli keha nagu unistus, hääl nii magusalt tasane
ja kähe, tema maailm nii huvitav...tundsime temaga haruldast
ilma sõnadeta teineteisemõistmist...Otsustasime
koos veeta veel tunnikese inimtühjal rannal, et seal pisut
"tähti vaadata"...
Seda, et me seal mitte AINULT
tähti ei vaadand, ma igaks juhuks mainima ei hlakka. Ma
ei taha, et mu vaesed vanemad minu pärast sugulaste ja tuttavate
ees silmi peast häbenema peaks. Oleks see mõni väljamõeldud
sündmustega raamat, oleks teine asi.
Niisiis kavatsen ma ka edaspidi
säilitada oma senise kuiva ning kiretult vaid siivsamaid
fakte kirjeldava stiili...
Niisiis. "I WAS FLYING!"
õhkas Pepe, kui taas normaalses tempos hingata suutis.
"Sa olid mu vaheaja tippsündmus!..." Uhh.
Kella viieni polnud enam palju
jäänud, see tähendab, et pidin kiiustama, kui
vahumöllust osa saada tahtsin.
"Järgmise suveni, Pepe!"
lõin autoukse Amnesia ees kõmdi! kinni.
...et jõuda saali täpselt
hetkel, kui DJ kusagil lae all röökis: "Ok.
Here we go!" Ja rahva kasvavate ovatsioonide saatel
"10...9...8..." loendama hakkas. Ja siis, pärast
korralikku tulevärki, läks andmiseks. Üritusel
valitses tugev meeste ülekaal, nagu Hispaanias õnneks
tundub kombeks olevat. Rahvas erines eilsest publikust sootuks:
valdavalt tumesilmsed, läikivjuukselised musklihärgadest
meesbeibed. Libedad ja märjad kehad tantsuhoos üksteist
riivamas, vahusadu vaheldumas vihmahoogedega laest ja vee purskamisega
põrandast. Võid kolm korda arvata, kas oli lõbus!
Muidugi lendas mu särgike tantsuhoos seljast tundmatus suunas
ja sinna see jäigi.
Vahepeal oli kusagilt saabunud
hommik ja...ja jälle see kuramuse Diego! Ma hakkan meie
nii sagedasti "kogemata" ristuvate teede taga juba
mingit kahtlast saatuse vingerpussi aimama. Peale selle tunnen
end ta päikseliste silmade ees juba täiesti sulanuna
ning ohtlikult lähedal mu peas tekkida ähvardavale
lühisele.
Küünitasime parajasti
üht aeda ümbritsevast hekist mõnd kobarat viinamarju
laenama, kui heki omanik - üks verejanuline fuuria meid
teolt tabas. "Kaabakad!" - "Aga Sinjoora, me ju
ainult maitsesime..." hõikasime talle põgenedes.
Mis seal ikka pikalt teietada.
Oi kui vale oleks olnud sel seikluste-ööl
koju magama jääda.
28. august, kalapäev
Salajased träänspaartid,
mis toimuvad keset mägesid või mõnes kaljukoopas
rannal, jäävad tavaturistile tavaliselt kättesaamatuks.
Nende jaoks leitakse alati hingematvalt ilusad kohad. Kõht
on kuni toimumispäevani salastatud ja ka siis saab sellest
kuulda vaid teatud inimestelt. Äärmine salastatus on
vajalik seadusesilmade eemalhoidmiseks, kes on ühes kambas
suurte klubiomanike maffiaga (nende poolt kinni makstud), kes
ei salli üritusi, mis nende publikut üle lüüa
ähvardavad ja millest neil pole võimalik mingit kasu
lõigata kuna peod on täiesti tasuta. Niiviisi, hea
tehnika ja loodusega koos mängides, tuleb asjast iga kord
kordumatu kunstiteos. Seda tunnet pole võimalik kusagil
mujal kogeda: sa tantsid kaljude vahel tähistaeva all, pimedus
asendub su silme all järk-järgult särava päikesega....
Mõnikord pole vanadel rikastunud
hipimeelsetel kahju välja käia oma villad, et seal
taoline üritus korraldada.
Rolandi pool, kuhu meid täna
kaasa võeti, oli tõesti raske uskuda, et viibime
hetkel reaalsuses, mitte unenäos.... Kõrgele kalju
otsa oma kätega rajatud loss, palmiokstest katustega kiikuvad
lavatsid lamamiseks, milles võid uinuda tähti vaadates,
väikesed basseinid vesiroosidega, sügaval otse all
sinav ja sädelev meri. See paik olevat nagu haigla, kuhu
võid tõbisena tulla, et siis igal juhul tervelt
lahkuda.
Tervel Ibiza saarel, iseäranis
aga sellel kohal siin, on maagiline aura - inimesed muutuvad
ja arenevad siin, jõuavad eneses selgusele, saavad energiat.
. Pärast pisut pikemaajalist saarel viibimist õpid
leidma tasakaalu pöörase elupõletava peoloomanduse
ja sulni looduslähedase olemise vahel.
Roland ise oli kuidagi kosmiliselt
kaunis ja majesteetlik nagu lõvi oma valduste keskel.
Meiega tundis ta lausa liigutavat hingesugulust. Kuuldes mind
pihtimas, kui unenäoline siin kõik ümbritsev
tundub, lausus ta: "Aga vaata kui hästi teie siia unenäkku
sobite. " Oma lossi kohta ütles kuningas: "Ma
tahtsin elada unistuses...järelikult ma pidin ta endale
kõigepealt ehitama. "
Seda, mis siin täna toimus,
võiks nimetada toidu-häppeningiks. Valmistatud oli
kõikvõimalikke roogi.... vetikatest. See oli imeline,
kuidas kogu seltskond hiljem hõljus ja tunnetas kõike
head eriti heana.... Kõik helises ja kõigel oli
kaja...Kati oli aga kaunis nagu liblikas ja ta jutt nagu ojavulin,
mida kõik heldimuspisaraga silmis kuulama jäid, olgugi
et keegi neist eesti keelt ei mõistnud.
Tegelikult tundsin ta peale seepärast
natuke kadedust kah. Nohh sellepärast, et minugi sees sellist
inglit peidus ei olnud.
29. august, reede
Turu sulgemise järgselt korjelennult
saime seekord taas meeletu saagi - viinamarju, nektariine (mu
lemmikuid!), maasikaid, ploome ja pool arbuusi...Mõnust
ägisedes tõotasime neid paradiislikke hetki kodumaa
kõledas talves kaalikaid puredes mitte iial unustada ja
vitsutasime end taas aeglaselt kuid järjekindlalt liikumisvõimetuteks
põrsikuteks...Isegi suurt rääkida ei jaksanud.
Kolm moosekanti, kes baarist baari liikudes keskaegset muusikat
mängides oma igapäevast leiba teenisid ja hetkel meist
mööduma juhtusid, pühendasid meile ühe lõbusa
loo. Armastan siinsete inimeste soojust!
30. august, laupäev
Õhtusel rannal juhtus midagi
hämmastavat. Olin parajasti süvenenud meelisklevasse
vestlusse mesimagusa Johnnyga Iisraelist, kui ta äkki poole
sõna pealt vait vakatas ning hüüdes "Sorri,
ma pean oma vennast kähku ühe foto tegema!" fotoka
haaras ja minema pühkis. Ümber pöörates avanes
mulle pehmelt öeldes üllatav vaatepilt: vennaraas oli
very busy rannaliival ühe dräägi raudses
ja oskuslikus haardes...suuseksi nautimisega...Ajapikku loobud
siin üldse millegi üle imestamast...
"Me oleme vabad inimesed,
mis siin pabistada, " leidsid poisid ise.
Järgneb - 01.
september, esmaspäev |