Rüblik Sirts - Üks segikammind reisipäevik 1. september, esmaspäev "Siis ranits uus, siis vihik uus..." Minu sügav kaastunne kõigile täna kooli läinud lastele. Taolisi ja paljusid teisi mõtteid heietades veetsin viigipuu otsas sulni tunnikese. Lesisin neid alternatiivseid mõnuaineid vitsutades, uurisin puu materjali ning jälgisin tigude kogunemist okste ristumiskohas - ilmselt nende esimest lastevanemate koosolekut sel aastal. . . ja olla oli talumatult kerge 2 september, teisipäev Vot see teisipäevahommikune Space on küll midagi sellist, millest kohe ei tohi ilma jääda. Kuni mul veel või huulte peal sulab! Carpe diem, beibe! Sest kuniks... Hääletasime koos ühe erilise saksa fruktiga. Mees, kelle sõnutsi ma "täpselt Ibiza moodi" olevat, oli umbes kahekümnendate keskpaigas, ise suur nagu loom, progressiivne, haritud, rikas (töötas kuskil mersutehases), kuid kõige selle juures lausa liigutavalt eluvõõras: "Ma unistan maailma paremaks muutmisest. Ma ei leia kusagil asu, sest mõtlen pidevalt vaid sellest. Tahaksin inimkonna heaks leiutada kasvõi mõne pudeliavaja sarnase väikese vidina, saad aru!..." Kui ma seepeale arvasin, et ehk ei pea see "vidin" sugugi tingimata materiaalne olema, et see võib peituda kasvõi iseendas, iseenda paremaks muutmise teel maailma parandamises.... siis vaatas ta mind NII kannatava pilguga, nagu poleks ma mitte millegist MITTE KÜBETKI aru saand ning asus taas kannatlikult uue hooga oma eesmärke selgitama. Näete siis, mida üks arenenud riik inimesega teha võib! Space'ini jõudnud, lunastas saksa leidur endale väravast hirmkalli pileti ning sisenes imestades, miks küll mina samal moel talle ei järgnenud. Olin parasjagu Space'i värava taga müürile nõjatumas ning nuputamas, milliste käikude abil mu sissetung küll seekord õnnestuda võiks...kui äkitselt astus mu juurde kauboiriietes plika: "Kuule, sa tahad vist küll tasuta piletit? Näh, võta. " Oi õnne. Ma musitasin teda selle eest mitte vähe. Sama õnn tabas ka eemal motika najal lösutavat rastameest. Seekordne pidu oli kauboi-stiilis ning lohale oli taritud batuut ja selle keskel saduldatud kõlakas ehk "hobu", mis visalt vastupunnivaid inimesi oma seljast halastamatult maha loopis, neid enne korralikult igatpidi raputades ja väristades. Pärast seda kui selsamal kauboiplikal, kes mulle ennist pileti andnud oli, hobuse seljas sipeldes rinnad napi korseti alt sootuks välja pudenesid, tekkis lõbusatest pealtvaatajatest ergutav kisa-koor, mis saatis iga järgneva naisterahva esinemist hasartselt skandeerides: "TE-TAS OUT! TE-TAS OUT" (hisp. -ingl. segakeeles: 'tissid välja!') Tantsuplatsi keskel seisnud heinapallid said ajapikku algosadeks lammutatud -käis suur heinasõda. Rahvas oli sellises ekstaasis, et lausa karjus kahe loo vahepeal ning vehkis tantsu mõistuse kaotuseni, minagi kaotasin end mingil hetkel sootuks silmist. Kui meeletult hea on olla ELUS! Mida ma hing veel tahta oskaks! SPIN-SPIN SUGAR! Loomulikult ei puudunud sealt ka Diego. Tema sile ja pruun kõht ajab mind natuke hulluks. Mind erutab see, et ta poisilikul rinnal üldse karvu pole. Pidin teda suudlema salaja - et tema hirmus armukade ekssõbratar seda ei näeks... Õhtul enne mägede pidu aega parajaks tehes lonkisime sõpradega mööda iidse vanalinna geibaaride tänavaid. Kohati läks suu täitsa vesiseks - kõik olid siin nii kuulid, kenad ja stiilsed, et ühel hetkel tundusid naistele järele jäävat vaid need, kes geiks olemise jaoks kas liiga paksud, labased või lollid...Kui kosutav on olla vahelduseks ümbritsetud meestest, kes tiirase asemel sulle hoopis sõbraliku pilgu saadavad... Külastasime üht keskealist naist, kes kunagi, kuuludes maailma saja kauneima naise hulka, oli saanud Pärsia shahhilt pakkumise omandada võimas varandus, kui tollega vaid ÜHE öö veetma nõustub. Kui palju oleks tegelikult neid, kes sellise võimaluse kasutamata jätaks? Pärast seda sündmust aga algas tema elus allakäik - uimastid ja...AIDS. Ning just täna päeval oli ta saanud teate, et tema aidsitest pärast nelja aastat taas negatiivseks osutus! Ta oli surmatõve võitnud...ARMASTUSEGA. Ma tahaks teada, mis EI OLE siin Ibizal võimalik! Kirjutasin päevaraamatusse suurte tähtedega: "PEAKS ELAMA NII NAGU ENDALGI OLEKS AIDS. IGA HETK ON JU NII KALLIS!" Olin sõprade autoga mägedesse peole sõites lootusetult uinunud ning ärkasin alles köidikul kõrvus mäekülgedelt vastukajav muusika, just siis, kui päike ümbritsevate kaljude tagant välja ronima hakkas. "Huvitav, mis linnud ja puud sellest tümpsust arvata võivad?" mõtisklesin hommikueineks mandleid krõbistades. Kuskilt toodi mahlaseid kaktusevilju, mida peos hoida saab tänu neid käivatele pehmetele ja peaaegu nähtamatutele okastele vaid kinnastatud käega. Istusime ringis ja võtsime pruukosti, soe ja armas oli. Träänsipidude õhkkonnast puudub vastukaaluks tüüpilisele Ibiza-orgiale igasugune tiirasus ning ruulib hoopis sõprus ning vendlus... 3. september, kolmapäev Kõmpisin mööda maalilist külateed kodu poole ja ümbrust imetledes lihtsalt EI RAATSINUD hääletada. Teeäärsest ehedast vanas ibizastiilis restoranist möödudes otsustasin peremehe vile signaalist ja käeviipest koosneva küllakutse vastu võtta, et seal pisut jalga puhata. Leidsin eest kamba ibizencosid ehk päriselanikke - päikesest põlend, parkunud kämmalde ja suurte kõhtudega laiaääreliste kübaratega vanamehi, kes hoone jahedate seinte vilus siestat pidasid. Ma ei jäänud siiski kauemaks kui vaid ühe porgandimahla ajaks, sest järsku hiilis hinge igatsus lihtsalt Katiga lobisemise järele. Koju jõudmiseks sõitsin kolme erineva autoga ja mitte ühegi peatamiseks ei tulnud mul isegi mitte kätt tõsta. Kati oli kuskile kadunud. Seks puhuks, kui me teed kogemata ristuma ei peaks, nagu näiteks praegu juhtus, olime sisse seadnud "mobiiltelefoni". See oli rannast leitud moeajakiri, mis nüüd alati me kodu põrandal vedeles ja kuhu piltide ja jutu vahele teineteisele teateid jätsime..."Ootasin. Sind ei tulnud. Läksin Alexiga asju ajama. Kati" Tol ööl kell kaks oli mul Diegoga Ibizalinnas kohtumine. Ta rääkis nii liigutavalt siiralt oma maast, vihmametsadest, jalgpallist (nad on seal kõik parajad jalgpallimaniakid), purjelauasõidust...sellest, kuidas ta lõi käega ülikoolile ja paljutõotavatele modellitöö pakkumistele Pariisis, kuna tema süda ihkas rändurielu. Ta rääkis end mu jaoks veelgi ilusamaks. Ja ei mingit käe püksi ajamist...Kui armas! Möödujad ümisesid mõistvalt nähes, kuidas me seal pargipingil teineteist nillisime...Lõpuks tõmbasin hinge ja paiskasin talle otse välja karmi tõsiasja (et ta ilmaasjata minuga seoses mingeid asjata lootusi ei hellitaks): "Kas tead, et kui sa muidu loodad minuga mingit pulgavarianti aretada, siis mul on sust kahju, sest...(sest veel süülitu blaa-blaa-blaa...selleks vaja pikemat suhetblaa-blaa-blaa. -. jne. blaa. )...Valmistusin ta näos nägema pettumust, poiss aga läks seepeale hoopis ootamatult pöördesse: "Kui eriline sa oled! Just sellist ma olengi kogu aeg otsinud!"... Hiljem tegin talle ta kodus, mida ta koos oma silmipimestavate argentiina sõpradega üüris, köögist leitud maisiõliga massaþi, saateks tema lärmakad mõnuhüüded.... 4. september, kalapäev Mu hommikueine, mis koosnes Diegost, jogurtist ja shokolaadist viis keele alla. Soovitasin seda retsepti ka ta peaaegu sama maitsvatele korterikaaslastele. Kes millegipärast arvasid, et nad pigem nälgiks... Ja tropile, kes meid kõrvalmaja aknast oma arust ilgelt salaja piilus, tegime keevalist erootikashõud koos loomalikult jõõraste karjetega, kuni lõpuks see kõik diivanile liig mis liig oli, ja me kõige täiega ümber käisime. Köögist karjuti seepeale tehtud vihaga: "Kuradi Diego, mida sa lammutad seal mu voodit!" Juba varem mu kõrvu kostunud kuuldus paljude argentiinlaste silmapaistva nägususe kohta peab tõepoolest paika. Võib olla on see nii tänu sellele, et nende veri nii totaalselt erinevate rahvastega segatud on? Samuti võivat just nende suust kuulda kauneimalt kõlavat hispaania keelt. Nii ongi. 5, september, reede Laisk päev. Mulistasime mõnede geide ja glamuursest kestast vabanenud dräägidega vees, vette hüppamiskoha manu ja tegime mööda rohelist laudteed pidi meie poole kõndivatel meesbeibedel jalgealust tuliseks omahollallaa-ergutusteja aplausiga, justkui kõnniks nad catwalkil, ning skandeerisime: "Ja sealt tuleb Naomi! Linda! Cindy!!" Igale vettehüppele järgnesid ülepingutatud, lausa orgastilised ovatsioonid, ühe tüdruku meisterlikule hüppele koguni nii tugevad, et keegi avaldas arvamust: "Ta on nüüd kindlasti rase..." Võtsime enda juurde mõneks ööks ulualla ühe saksa ullumeelse geihipi Thorsteni, kel pärast paarinädalast siinset prassimist rahaga pisut nutused lood on. Ta on haruldane frukt - ise küll sakslane aga täpselt sama kiiksuga, mis meiegi. Juba esimene kohtumine temaga oli eriline: kui taas kord Space'i ukse taga istudes salakavalaid sissemurdmise plaane haudusin, astus ta äkki mu juurde ja päris salapärasel ilmel, kas ma ei tahaks koos temaga korraks nurga taha minna, et seal ta sõpra aidata...Seal selgus, et mu abi oli tarvis sõbrale spetsiaalse klubipeakatte - nimelt laste aluspüksikeste -kunstipäraseks pähesättimiseks, et need mõjuksid veenvalt tema pikkade lokkis patsidega, mis püksikute jalaaukudest välja lehvima jäid. Viimase pooltunni vältel aga on Thorsten pingeliselt magajat teeselnud, lootes minema peletada üht valulist pealetükkivat keskealist ilast geipurikat, kes talle kõikjale järgnevat ja nüüdki siin meie voodi kõrval heldinult "magajat" vaadates istub ning meelalt banaani näksib, ning siis dramaatiliselt ohates pilgu merele suunab. Kannat-likkust paistab tal igatahes jätkuvat... 6. september, laupäev Ärkasin ehmatusega seepeale, et meie vana "sõps", Härra Wanker (hr. Liputaja) parajasti meie paljaid kehi katva rätiku alla piilumisega tegeles. Kärgatasin: "F**K**!***m?!****por FAVOR!" (Uskuge mind, et te tegelikult ei tahagi teada, mida täpselt ma talle räuskasin. Selle sisu oli umbes: PIIP!- astuge siit kohe minema ja/või kerige istmikku, see on meie korter. Palun. PIIP!) Kuri hääl müüs - onu tõmbus ohutusse kaugusse, tegeles seal veel pisut oma lemmikharrastusega ja lahkus. Kui hiljem juhtunust Thorstenile rääkisin, saime palju nalja fantaseerides, kuidas me liputajat enda huvides ära kasutada saaks...Näiteks võiks talle eraldada kindla ruumi või ala, kust ta (ja teised temasugused) meid ohutult distantsilt piiluda saaks, ise samas wänkides nagu jaksavad ja samas meie igapäevast elurütmi mitte häirides. Asja eest tuleks loomulikult regulaarselt raha nõudma hakata...ja teamwänking (meeskonnaliputamine) võiks saada uueks olümpiaalaks...Oma siinse kodu uksele (st. jämedale maaga paralleelselt kulgevale oksale, mille alt tuleb meie pessa sisenedes läbi pugeda) tuleks aga paigaldada silt "NO WANKERS "... Kati rääkis et olin ta ärevalt keset ööd sügavaimast unest üles äratanud ja tungivalt nõudnud: "Katikene! Kas sa ikka näed, KUIDAS NEED TÄHED OMETI LENDAVAD!" ning ise järgmisel hetkel taas norsanud kui nott. ...Üks vastik väike penirajakas klähvib siin mäeveerul närvesöövalt juba pool tundi ja ei lase mul rahus kirjutada.... Keegi on vist ujuma minnes looma põõsa külge aheldanud, millega too sugugi leppida ei taha, sellest maailmale oma kileda katkemata kisaga märku andes. "Hei, kas keegi palun tapaks selle peni!" hüüdis Thorsten kannatuse katkedes üle mäeveeru alla. "Vaene väikseke! Kelle koerake see on?" küsis üks mööduv, ilmselt liivadüünide vahel tervislikku jalutuskäiku tegev tädike. - "Ma tõesti ei tea seda. Aga kas te ei võiks ta nüüd lõpuks ometi maha lüüa!" Tädi ahmis õhku..."Keegi võiks ta peale hästi suuri kive visata, " lisas Thorsten unistavalt ja laisalt oma varbaid liiva puurides. Tädi põgenes. 8. september, esmaspäev Lõime parajasti koos teiste segastega põlvini vees olles Dario G "Sunshine "järgi tantsu, kui Diego randa jõudis. Ja siis oli kõikjal hästi palju Diegot. Tema laev läheb juba homme! Võtsime viimasest koosolemisest, mis võtta andis, müttasime vee all ja vee peal. Saime teada, mida tunnevad suured kalad, kui nad põhjasukeldunult suudlevad ja vesi neid samal ajal pinnale tõstab. Ranna hing, vana elutark 70aastane Siggi, kes tavaliselt ajaviiteks oma päikesevarju küljes rippuvaid värvilisi Indoneesia pükse müütab, mainis hiljem rahuloleval»: "Ma näen, et ka sina, Chilli, oled endale lõpuks ometi kellegi leidnud...teid oli kena koos vaadata...ma hakkasin juba vaikselt muretsema, et sa ei hooligi üldse poistest, you know what I mean..." Kui olukord on juba kord armas, siis juhtub alati miskit, mis asja veel armsamaks muudab. Randa ilmusid Manumissioni tüübid oma igaesmaspäevast promoüritust ligema, kaasas suured piknikukorvid viljade ja krõbuskitega. Liival rulludes toitsime teineteist suust suhu viinamarjadega. Sületäis asju jäi piknikust ülegi, vedasime need üles mäele, oma korterisse, et piknikku hiljem seal jätkata. "Kuule, miks sa nii ilus oled?" küsisin Diegolt kui me hiljem ööpimeduses, väikese lõkke hubaselt praksudes oma mäenukil istudes merd kuulasime. - "Ma ei tea..." ütles ta, "aga võib-olla sellepärast, et mu ema on ka ilus...Chilli, nii hea on suga koos olla». . , " - "Appi, ta on aval nagu laps!" mõtlesin. 9. september, teisipäev Olin sisse maganud. Olime kokku leppinud, et kohtume öösel Privileges, et koos viimast korda tantsida, kuid nüüd silmi avades leidsin, et käes oli juba hommik ja suur valge välja. Kappasin paaniliselt klubi poole teele ja tihkusin nutta. Eneselegi imestuseks...Võib-olla ma ei näe oma argentiinlast enam iial! Nuuks. Kuid siis meenus mulle vana seadus, et niikuinii juhtub see, mis juhtuma peab ja hakkas jälle vähe kergem. Klubisse jõudsin alles kella 8 paiku. Mõned veel isegi tantsisid. Kas tema on veel siin? Lasin pilgul närvlikult ringi käia. Näe, ongi!!! Libistasin talle tasa käed selja tagant ümber. Ta võpatas, pöördus siis pikkamisi ümber ja ta silmad olid pisaraid täis. Suudlesin need ära. Ta hääl värises: "Ma vajan sind, Chilli. Nüüd ma tean seda. Ma vajan sind. " Mitte miski pole mind kunagi sügavamalt liigutanud kui selle poisi tunded. Aga mida mina ise tema vastu tunnen? ...Kas üldse tunnen?... ...Meil on jäänud veel vaid mõni tund! Sudisime end mingite inglaste taksosse, kus, ühel pea esiaknast väljas, teisel tagaaknast, päris lahe suudelda oli. Ta sõbrad elasid meie romaanile kaasa: "Tüdruk, sa pead temaga kaasa shveitsi minema!...Diego, sa pead siia jääma!!" See oli nagu Santa Barbara! "Ma ei saa siia jääda, " ütles ta, "sest siis oleks hiljem lahkumine veel raskem..." Kaks tundi enne laeva väljumist otsustasime pisarate voolates end lõpuks kätte võitaja mängida, et "nüüd me enam kurvad ei ole" ja korraks veel koos laintesse hüpata. "Shit!" põdes kutt, "miks mul just täna peavad need koledad trussad jalas olema..." "See on nüüd läbi, KÕIK ON LÄBI. Ma ei unusta sind iial. Me peame veel nägema!" Viimane mõte oli just samal sekundil minugi peas olnud. "KUI SA VEEL MIND NIIVIISI VAATAD, SIIS MA SUUDLEN SIND..." sosistasin talle. (Ma nägin ta näost, et talle meenus meie esimene kohtumine) Laevatrepp oli juba eemaldamisel ning väravad tuli tema pärast uuesti avada. Inimesed muhelesid reelingul külitades ning meie seebikat jälgides. Suure laeva paratamatu eemaldumise hetk oli kohutav. Seisin kail, juba enam vähem juba täitsa sukeldumisvalmis, kõrvus veel Diego ülevalt laevalt rohkem taeva kui minu poole hüütud "WHY ME!?!" Valus on teadmine, et enamikku nendest ilusatest inimestest, keda rännuteedel kohtad, ei näe sa tavaliselt enam iial, ükskõik kui tormiliselt ka lahkumishetkel taaskohtumist ei vannutaks. Aeg möödub halastamatult ja sa leiad kellegi, kes tundub veel põnevam ja paeluvam...mälestused tuhmuvad...Aga oi kui kibe oli sellest lahkumise hetkel mõelda!! See on üldse KÕIGE KIBEDAM teadmine siin ilmas: KÕIK LÄHEB MÖÖDA...See imeb! Olin üsna endast ära... Lihtsalt lasin voolul end kaasa kända...ja vool kandis mind...kuhu mujale kui Speissi! Kuigi mul hakatuseks suuremat peotuju polnud, polnud sealsel jämmil võimalik pikemalt norutama jääda. Otsustasin nukruse täielikult välja lülitada. Ning kui veel see minu special - Laguna "Spiller from Rio" kõlas, siis läks märuliks. Kuskilt leitud blondi patsilise paruka ja tehisrindadega kaunistatud, hüppasin lauale tantsima. Ühed karvased ristisid mu dancing queeniks ja kinnitasid mu randmele roosa käevõru. Turistid klõpsutasid rõõmsalt fotokaid. Õhk oli nii üles köetud et lausa särises me ümber. Ma lausa tundsin, kuidas mu keha jälle ecstasyt tootis. Ohh ma olen nii seksi täis! Meeletu räuskamise ja trampimisega saavutasime peo lõppedes lisaloo. Ja kui ta siis algas...see oli UltraNate "Free"! - selle suve hümn. Mis sest, et masendavalt labane lugu, aga KUI TÄHENDUSLIK! Sel hetkel polnud aega laulu taseme üle arutleda - ta lihtsalt võttis sind endaga kaasa. Enda ümber vaadates nägin, mida rahvas tundis: ...SUVI! Ta on veel siin, täies jõus, nagu nooruski, aga ta hääbub varsti - õige pea...Aga praegu oleme siin koos keset kõiki neid ilusaid inimesi ja me kõik tahame vaid üht - "puhata ja mängida!"..."to be free, to go what you want to do!"...olla noor ja vaba...see kõik hääbub varsti...Mõni nuttis...ja minagi ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Üks Hollandi kutt pühkis mu õla vastu pisaraid: "See laul on nagu kolm õhn minutit katkematut orgasmi...mu tahan selle lauluga hommikuti ärgata...ma tahan, et see mängiks mu matustel! Selline õhkkond ja teineteisemõistmine on võimalik ainult SIIN! Kui praegu sellest kõigest siin kiretul ja karmil lörtsisel põhjamaal kirjutada üritan, tundub mulle selle ligilähedanegi edasiandmine üsna lootusetu väikese abitu katsetusena. Kui siis sellisena: blondi patsilisse parukasse ja meelatesse kummist rindadesse rüütatult koju hääletasin, keerasid mööduvad autojuhid oma kaelad kolmekorra... Imelise päikseloojangu ajal, viigipuu all parimaid jumala kätega loodud vilju maitses tundsin end nagu Eeva paradiisipäevil - lopsakalt naiselik ja meeleline. Nagu päris. Hoolimata sellest, et olin viigimarjadest punnis kõhu pärast traditsiooniliselt taas otsi andmas ja mu suurim soov oli lihtsalt vaikselt kerra tõmbuda, ei suutnud ma siiski loobuda ühinemast Kati poolt rannas massaþiga äravõlutud Puertoriiko vallatute rikkurionude kambaga, et siis kahe lauluröökiva pundina lahtistel autodel linna kimada ja Hong-Kongi restorani suubuda. Et aeg hiline oli, nõustusime magama nende hotellis, linade vahel (ÖÄKK, milline steriilsus!!), tingimusel, et "mitte mingit pornot ei  esine... isegi natukene mitte..." 10.  september, kolmapäev... ...algas minu jaoks ennenägematu olukorraga. Oleks keegi veel eile mulle kirjeldanud olukorda, kus soliidne kosmeetikasalongi omanikust puertoriiko onu istub mu vanniäärel ninu kaabib andunult mu suviselt parkunud sõrakestelt tallanahka, oleks ma seda maailma kõige ebatõenäolisemaks olukorraks pidanud ja end ribadeks naernud! Mis vanal muud üle jäi, kui tal muul moel mulle läheneda ei õnnestund. Tegelikult mind ärritab kõhutavalt nende kõikvõimalike iga päev kohatavate vanameeste jultumus loota, et miski neis mulle seksuaalselt toniseerivalt mõjuda võiks. Kuidas need jobud julgevad! Kas neil siis pisimgi enesekriitika puudub! Get riil. Tahaks kogu ilmale hüüda, et ma olen nimelt NOOR ja mus tekitab KANANAHKA paljalt mõtegi sellest, et mul peaks MIDAGIGI seksikat tekkima kellegagi, kes vähegi "täiskasvanud inimese" moodi välja näeb. Tülgastav. "Aga meie vaatame teie peale kui INIMOLENDITE PEALE, ilma igasuguste taga mõteteta ja täiesti siiralt ja lihtsalt sõbrapoolest oleme valmis teile kinkima lennupiletid Puerto Ricosse..." kõlas nende libe jutt. Küll me juba tunneme neid kavalaid kiimakole! Meelitada tibid oma maale ja...Õnneks olid meil passid läind mis läind - muidu oleks jumalapäike meid tõesti mõne päeva pärast juba ehk teiselt kontinendilt leidnud... "Km5"-baaris jagati täna tasuta argentiina toite. Argentiinas on praegu kevad... 11 . september, kalapäev Ehmusin võpatades ja tasa karjatades päevaunest kuna üks eriti ablas geko oli mind une pealt möödaminnes tussust naksanud. Praegugi ronis üks kaheharulise sabaga süüdimatu ilmega sisalik mu pastakat hoidvale käele ja maitses, mis materjalist ma tehtud olen. Nad on oma arukate nööbi silmade ja graatsiliste köhadega täiesti vastupandamatud.... Hunnitu päev. Uitasin, mask peas, mööda merepõhja ja luurasin käiu. Oli näha, et minagi neid külmaks ei jätnud. Kambakesi järgnesid nad mulle ohutus kauguses ja vilksasid minema otsemaid kui mõnda neist krabada üritasin. Ega Katigi vahepeal niisama tukkunud polnud. Samasuguse õhinaga, mis mina kaladega, oli tema vahepeal edukalt tegelenud inimese sugupoolte vaheliste erinevuste uurimisega. "Sirts! Uju kähku siia, tule vaata, mis ma leidsin!" hüüdis ta äkki eemalt nii tungivalt, et ma ehmatusest võpatasin. Ulpisin kohale nii kähku kui sain...ja tõesti-tõesti! - leid osutus tähelepanuväärseks: see oli nimelt, kujutage ette, ÜKS TÄIESTI ÜMBERLÕIGATUD NOKU!! Mille küljes kõlkus muuseas ka üks häbelikult naeratav Iisraeli sõdurpoiss, kes oma varandust - meie jaoks ennenägematut eksemplari - vaid siivsalt läbi vee imetleda lubas... Ma pole elu sees nii palju erinevaid nokusid näinud, kui siin ühe päeva jooksul! Hiljem kummimadratsitega laintel hõljudes mõtlesime haledusega kodumaal vapralt koolipinke nühkivatele kaaslastele ning Peda sügiseselt kõlekülmadele audikatele...See näis katkendina õudusfilmist.           . . OHH PARADIISLIK PARASIIDIPÕLI! 13. september, laupäev Sattunud saare idaserva, Santa Eulalia linna, näitas Ibiza meile hoopis teistsugust nägu. Kuhu me küll sattunud oleme! Rannarestoranide vahel promeneerisid pensjokad ja korralikud pereinimesed klanitud lapsed näpus. Haruldane vaatepilt siin saarel . Inspiratsioon tuli äkki nagu välk selgest taevast...Kui vaimuvaesed me seni olnud oleme! See on andestamatu, kui vähe EKSPERIMENTE me seni inimestega korraldanud oleme. Häbi peaks meil olema. Papi, kellele ootamatult näkku tiigrihäält tegime, hüppas eemale nagu kits, üks väike roosakleidiline nukuke aga sai shoki juba paljalt me grimassidest ja põgenes nuttes issi selja taha...Uhuu! Me oleme SÕUU BÄÄÄD!...Ja jäätiserestoranis istuvaid onukesi kõditasime lõua alt: "Te vist solvute kangesti, kui me teil endile jäätiseid välja teha ei luba, onju..." - "Võib-olla tahaks teile välja teha küll, aga..." - "Mis "aga"...ärge häbenege midagi..." - "Seda et..." - "Noh?" - "Meil tuleks vist oma naistega vähe probleeme..., " kogelesid onud punastades. Enda seljataha vaadates leidsime sealt käed puusas seismast kaks mitte just kõige sõbralikuma ilmega inglise krõhval. "Mis probleeme siin saab olla? Kas teie naistele ei maitse jäätis või?" hüüdsime kiirendusega ohutusse kaugusse silgates. Väga kaugele me ei jõudnudki,  sest ühest teisest lauast paluti meid väikesele jäätiseringile. Kokkuvõttes polnudki see suurem asi diil, sest pidime selle eest koguni pool tundi oma väärtuslikust ajast nende mõttetute saksa härradega suhtlemisele kulutama! Vestlesime muuhulgas ka pädevalt soome majanduslik-poliitilisest olukorrast. (Taolisi tükke tehes esineme kodumaa hea maine huvides tihti soomlastena.) See on pisut nagu jäätiseprostitutsioon: me müüme jäätiste eest oma seltskonda ja aega ja avardame ühtlasi inimeste maailmapilti...Mida aeg edasi, seda kallimaks meie aeg läheb ning seda enam valime, KELLEGA koos seda veeta. Järgneb - 14. september, pühapäev

Veel raamatutest