Euroopa Liit - skeptiku vaatenurk


Väärtees: Euroliitu astumine otsustati Euroopa lepinguga

Sageli on väidetud (näiteks on seda teinud mitmed välisministeeriumi ja presidendi kantselei ametnikud), et Eesti iseseisvust loovutavaks õigusaktiks on Euroopa leping ehk Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vaheline assotsieerumisleping (RT II 1995, 22-27, 120). Tõepoolest on lepingu preambulas fraas Eesti lõppeesmärgist Euroliidu vennalikus rüpes ja artikkel 1 räägib selleks sobiva raamistiku loomisest. Kui aga leping võimaldab tõesti sellist tõlgendust, on õiguskantsleril õigus ja kohustus algatada põhiseaduse järelevalve menetlus Riigikohtus.

Õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli kirjutas 1999. aastal vastuseks sellekohasele väitele: "Lepingu preambulas väljendatud seisukoht, et Eesti lõppeesmärgiks on saada Euroopa Liidu liikmeks, on lepingule alla kirjutanud Eesti Vabariigi valitsuse ning lepingu ratifitseerinud Riigikogu poliitiline tahteavaldus, millel ei ole sellise eesmärgi saavutamiseks õiguslikke tagajärgi."

Oma vastuses juhtis õiguskantsler tähelepanu, et põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon on samuti tõdenud ELi astumise võimatust kehtiva põhiseaduse raames. Truuväli ütles: "Komisjoni tehtud analüüs näitab, et Euroopa Liitu astumine ei ole võimalik ilma põhiseaduse I peatükki muutmata. Vastavalt põhiseaduse §-le 162 saab seda peatükki muuta ainult rahvahääletusega. Seega saab Eesti sõlmida liitumislepingu Euroopa Liiduga alles pärast seda, kui rahvas kõrgeima riigivõimu teostajana otsustab põhiseaduse muutmise, mis võimaldab Euroopa Liidu jurisdiktsioonile allumise."

Euroopa Liiduga võib teha koostööd. Tundma võib õppida Brüsseli norme ja reegleid. Mõistagi võib pidada ka teoreetilist laadi ühiskondlikku debatti riikliku iseseisvuse loovutamise küsimuses. Ent avalduse esitamine Euroopa Liidu liikmeks saamiseks enne põhiseaduse esimese paragrahvi muutmist on põhiseaduse vastane. Samuti tuleks läbirääkimistel Euroopa Liiduga teadvustada läbirääkimispartnerit, et "sõelumiste" käigus kokku lepitu ei saa olla Eestile õiguslikult siduv enne põhiseaduse muutmist.

Kui rahvusvahelise lepingu ettevalmistamise käigus puudub Eesti esindajatel seaduslik volitus (või on see põhiseaduse vastane), siis pannakse Eesti mõistes toime küll kuritegu ja volitusteta esindajad peaksid saama karistuse, ent riik peab täitma vähemalt mõnda aega sel kombel võetud rahvusvahelisi kohustusi ja kompenseerima teisele poolele tekitatud kahju.

Veel ei ole hilja. Veel saaksid pädevad õigusteadlased põõsast välja tulla ja ära hoida Eesti riigile suurema kahju tekitamise oma seisukohtade avaliku esitamisega ajakirjanduses. Ka põõsas istumine võib olla kvalifitseeritav kuritegeliku tegevusetusena.


Väärtees: Põhiseadust saab tõlgendada

Euroskeptikud on korduvalt rõhutanud, et euroliitumine oma praegusel kujul on põhiseaduse vastane tegevus. Samas on sellesse tegevusse haaratud kõik riigi tippametnikud ja sestap tabab hoopis iseseisvusmeelseid riigiametnikke teisitimõtleja kurb saatus.

Et juristid on samuti tõdenud, et kehtiv põhiseadus ei võimalda Eestil Euroopa Liitu astuda, on ääriveeri juttu tehtud ka põhiseaduse muutmisest. Eks tunneta ju oma kõndimist õhukesel jääl mitmed põhiseadust lugenud tippametnikud.

Kurjad keeled on ammu sosistanud võimukoridorides ringlevast kavast mängida Eesti iseseisvus maha presidendi otsevalimiste varjus. Esimene referendumiküsimus: kas soovite presidendi otsevalimisi? Esimesele tuleb jah - vastus, mis soodustab ka teisele jah vastama. Ja teine küsimus: kas soovite põhiseadust muuta nii, et see võimaldab EL-i astuda? Iseseisvuse loovutamisest ei tule juttugi!

Alles hiljem tõlgendavad juristid, et selle rahvahääletusega muudeti põhiseaduse esimest paragrahvi (Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu), mida teatavasti saab muuta vaid rahvahääletusel. Ilus kombinatsioon kolmekümnendate aastate Pätsi ajastu stiilis! Sarnase kombinatsiooniga kehtestati ju ka 1938. a põhiseadus.

On veelgi radikaalsemaid seisukohti. Riigikogu põhiseaduse komisjoni esinaine Liia Hänni on seisukohal, et põhiseadust ei pea üldse muutma - rahvas otsustas iseseisvusest loobuda valides Riigikogusse erakonnad, kelle programmis on Euroopa Liitu astumine või kes ei ole selgelt Euroopa Liiduga ühinemise vastu!

Igaks juhuks on olnud välistatud euroskeptikute osavõtt üritustest, kus arutatakse kavatsusi põhiseaduse muutmiseks. Näiteks kinnitas Liia Hänni, et 1999. a. lõpus PHARE rahade eest Haapsalus toimunud üritus on kinnine ja arutusele tuleb vaid presidendi otsevalimine. Mõistagi ei piirdunud diskussioon Haapsalus presidendivalimistega. Arutusele tuli ka see, kuidas hiilida mööda põhiseaduse sättest, mis kohustab Eestit jääma iseseisvaks ja sõltumatuks riigiks.

Siinkohal lühendatud katke selle ürituse stenogrammist (Johan van Haersolte Hollandi Asseri Instituudist): "Ma tahaksin teile rääkida loo, pealkirjaga "Tartu aastal 2007". Aastal 2007 on Eesti olnud juba 2 aastat Euroopa Liidu liige, aga kõik need õiguslikud menetlused võtavad aega ja seetõttu 12 vihast kodanikku on põhjendanud oma hagi kohtus, väites, et Euroopa Liidu liitumislepingu ratifitseerimine tähendab Eesti põhiseaduse rikkumist. Lubage mul nüüd ennustada, kuidas kõhus seda asja menetleb. Loomulikult kõhus leiab, et põhiseadust oleks pidanud muutma, kui Eesti ratifitseeris ühinemise akti ja seda pole tehtud. Mis puudutab nüüd nende vihaste kodanike esimest väidet, siis kohus väidab, et võimu delegeerimiseks piisab, kui tehakse sellekohane viide konkreetses lepingus, Euroopa Liidu lepingus ja väidab, et ei ole vaja täpsustada kõiki üksikasju, kõiki sätteid. Mis puudutab kodanike teist väidet, siis kohus võib väita, et seadusandlik võim on üleantud Euroopa Liidu Ministrite Nõukogule. Eestil on oma esindaja nõukogus, see esindaja minister annab aru Riigikogule, seega on sellega kinni peetud ka demokraatia põhimõtetest, sest eesti rahvas läbi Riigikogu, oma valitud esindajate kaudu, teostab kontrolli. Tänu Riigikohtu Põhiseadusliku Järelvalvekolleegiumile päästetakse Euroopa Liiduga liitumine."

Ka aasta hiljem ei olnud euroskeptikud põhiseaduse ümarlaual justiitsministeeriumis teretulnud, ent rahvusraamatukogus järgnenud kokkuvõttel anti siiski skeptikutele võimalus oma seisukoht välja öelda. Külalisesinejad Wolfgang Heyde ja Bertrand Mathieu tutvustasid Saksamaa ja Prantsusmaa põhiseaduse muutmisi ning kinnitasid, et Eesti põhiseaduse § 1 läheks konflikti liikmelisusega Euroopa Liidus.

Põhiseaduses endas on aga põhiseaduse muutmine väga täpselt reguleeritud: kui põhiseaduse muid küsimusi saab muuta Riigikogu, siis põhiseaduse esimeses peatükis sätestatud iseseisvusest loobumise keelu saab tühistada vaid rahvahääletusel. Ja mitte lihtsalt mingi konsulteerival või tõlgendataval küsitlusel, vaid rahvahääletusele tuleb panna seaduseelnõu põhiseaduse § 1 muutmiseks. Seda loomulikult eeldusel, et põhiseadus tippametnikele üldse korda läheb. Viimased arengud kinnitavad kahjuks vastupidist.


Väärtees: Euroskeptikud panevad võrdusmärgi NL ja EL vahele

Kuigi mitmed sarnased jooned Euroliidu ja Nõukogude Liidu vahel võivad viia Nõukogude Liidus elanud ja seal läbi lööma õppinud inimese eksitavale kõikide nähtuste samastamisele, on võrdusmärk Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel samavõrd vale, kui võrdusmärgi panek Euroliidu ja Euroopa vahele. Euroliidu ja Nõukogude Liidu vahel on täiesti põhimõttelisi erinevusi:

1. Erinevad ajastud. NL kujunes ja arenes ajal, mil ei tuntud televiisorit ja mil vintpüss oli kõva sõna. Euroliit on kujunemas infotehnoloogia ajastul.

2. NL tekkis vahetult pärast Tsaari-Venemaa lagunemist. Euroliidu territooriumil olnud ajaloolised impeeriumid ei ole Euroliidu teket mõjutanud.

3. NL baseerus riiklikul ainuomandil. Euroliidu omandisüsteem on rikkalikum.

4. NL teostas keele- ja rahvastikupoliitikat ühe vanema venna taktikepi all. Euroliidus konkureerivad mõjuvõimu pärast mitu vanemat venda.

5. NL võimusüsteem oli koondunud ühe partei kätte. Euroliidus mängivad demokraatiat mitu parteid.

EL infosekretariaadi välja antud teabeleht nr. 9 "Euroopa Liit ei ole Nõukogude Liit" toob välja veelgi rohkem ja detailsemaid erinevusi, ent ikka stiilis Nõukogude Liit oli paha, aga Euroopa Liit on hea. Sellises mustvalges stiilis esituses on 1940. aastajuunikommunistide palve Eesti "integreerimiseks" Nõukogude Liitu loomulikult erinev tänaste Euroliidu rahadega äraostetud Eesti ametnike tegevusest Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse Euroliidule loovutamisel. Tõepoolest - NSV Liidu koosseisus oli Eestil "liiduvabariigi" staatus, Euroopa Liidu koosseisus saab aga Eestil olema liikmesriigi staatus. Stalinlikest repressioonidest rääkides unustatakse aga tollased Hitleri koonduslaagrid praeguse Euroliidu territooriumil. Lisaks üldisele naiivsusele on teabelehes ka otseseid vigu. Näiteks ei loeta iiri keelt Euroliidu ametlike keelte hulka (küll omab see keel nn lepingukeele staatust).

Sarnasuste ja erinevuste otsimisel tuleb vaadelda erinevaid riikluse tunnuseid. Kui aga üks riik käitub olulistes riikluse tunnustes osariigi või liiduvabariigina, lakkab ta olemast riik.

Föderalismi suunduval riiklikul moodustisel, milleks Euroopa Liit tänapäeval on, kujunevad välja mitmed teiste liitriikidega sarnased ühistunnused. Allolevas tabelis on võrreldud küll Euroliitu NSVL-iga, ent sama hästi oleks võinud võrdlusobjektiks olla ka näiteks USA. Mõnes valdkonnas on USA osariikidel isegi suurem iseseisvus, kui föderaliseeruva Euroliidu liikmesriikides.

Tunnus

                 Nõukogude Liit

                      Euroopa Liit

Ühtne välispoliitika
Liiduvabariikidel puudus võimalus oma iseseisva välispoliitika teostamiseks Liikmesriigid võivad teostada poliitikat, mis haakub EL huvidega

Ühtne kaitsepoliitika
Pärast rahvuskorpuste likvideerimist kujunes välja ühtne Nõukogude armee Kriisijõud ja ühtne kaitsepoliitika alles hakkavad kujunema

Ühtne politsei
Nõukogude miilits tegutses üleliidulise alluvusega Europol alles hakkab kujunema, esialgu koostöö piiratud aladel

Ühine rahasüsteem
Rahasüsteem oli täielikult allutatud keskvõimule Ühisele rahale on esialgu läinud 11 liikmesriiki, rakendub 2001.a.

Ühtne maksupoliitika
Liiduvabariikidel puudus õigus iseseisvate maksude kehtestamiseks Liikmesriigid alles lähevad üle ühtsetele maksupõhimõtetele

Liidu õigus ülimuslik
Liiduvabariikide õigusaktid "kopeerisid" üleliidulisi, kehtisid ka üleliidulised õigusaktid Liidu määrused ja otsused kehtivad vahetult, EL direktiivid tuleb liikmesriikidel endal jõustada

Liidu kohus kõrgeim

Liidu ülemkohus määras kohtupraktika ja oli kõrgem liiduvabariikide kohtutest

Euroopa Kohus on kõrgeimaks kohtuks acquis tõlgendamise suhtes ja vaatab läbi ka kaebusi

Sisepiiride puudumine
Liiduvabariikide vahel puudus igasugune piirikontroll Piirikontrolli kaotamine liikmesriikide vahel on lähema aja areng

Vaba elu- ja töökoha valik
Üleliiduliste löökehitustega jms soodustati rahvasterännet Üks neljast põhivabadusest, toetatakse hõredalt asustatud piirkondade arendamise projekte

Topeltkodakondsus
Kava kaotada liiduvabariigi kodakondsus viis laulva revolutsioonini Liikmesriigi kodakondsus ületab veel liidu kodakondsuse

Kultuuri-integratsioon
Eesmärgiks ühtse nõukogude rahvuse kujundamine Euroopa ühise "kultuuripärandi" esiletoomine (eurolaul jms)

Näiline keelte võrdsus
Igaüks võis pöörduda keskvõimu poole oma keeles, rahatähel kirjad kõigis keeltes. Üks suhtluskeel Kõik võivad pöörduda Brüsseli poole oma keeles, ent töökeelteks inglise, prantsuse ja ka saksa keel

Piirkondade võrdsus
Ühesugused GOSTid ja SNIPid kehtisid nii põhja- kui ka lõunapiirkonna jaoks Euroliidu direktiivid ei tee vahet erinevate geograafiliste piirkondade vahel

Keskuse ettekirjutused
Kohalikud ettevõtmised kinnitati Moskvas, plaanimajandus Kohalike ettevõtmiste puhul tuleb järgida Brüsseli norme ja kvoote

Bürokraatia otsustab
Vana Tallinn jms võimaldas kujundada sobivaid otsuseid Euroopa komisjoni bürokraatide korruptsiooniskandaalid

Ühine pealinn
Moskva kujunes eliidi linnaks, mis oli võrreldes muu liiduga paremini varustatud. Nizza lepingus nähakse ette järkjärgulist ülemkogu istungite Brüsselisse viimist

Riiklik atribuutika
Viisnurk oli riiklikuks sümboliks, liiduvabariigi lipu kõrval heisati alati liidu lipp... Viisnurkasid on 12 korda rohkem, eurolipp lehvib lausa kõikjal...


Väärtees: EL annab meile palju raha

Üheks levinud argumendiks, millega euroliitumisele jah ütlema meelitatakse, on Euroliidust lubatavad toetused ja subsiidiumid.

Eesti saab ka liitumiseelsel ajal mitmesuguseid toetusi, ent see on vaid murdosa sellest, mida riik oma tasakaalustamata ekspordi-impordipoliitikaga kaotab. Väliskaubanduse defitsiit EL-iga oli aastatel 1997-1998 üle 15 miljardi krooni aastas. See on üle 10 000 krooni elaniku kohta. Järgnevail aastail on kaubavahetuse bilanss vähenenud, põhiliselt küll eestlase ostuvõime languse tõttu. Kuigi näiteks Rootsiga on kaubavahetuse saldo viimasel aastal positiivseks kujunenud, tuleb tähele panna ka kaubavahetuse struktuuri - osaliselt baseerub meie eksport Rootsi toorpuidu väljaveol.

Kui Saksamaa igaaastane kaubavahetus Eestiga on 4 miljardi krooniga plussis, siis Saksa majandus areneb ja Eesti majandus kiratseb. Ja isegi kui Saksamaa annaks Eestile 400 miljonit tagastamatut abi, siis on see peenraha tagasiandmine. Ikka selle nimel, et Eesti kaubanduspoliitika ka tulevikus sama naiivne oleks. Samamoodi annab meile abi Euroliit tervikuna.

Välisministeeriumi aktiivne soov astuda Euroopa Liitu on hävitanud juba eos kõikvõimalikud algatused kodumaise kauba kaitsmiseks ning ekspordi-impordi tasakaalu hoidmiseks väliskaubanduses. Normaalsetes riikides on sedalaadi meetmed ühed olulisemaist, ent Eesti ministritel on olnud tavaks nende küsimuste arutamise ajal käia põit kergendamas. Eeltoodu põhjal võib väliskaubanduse defitsiidist Eesti maksebilansile tuleneva kahju lugeda Euroopa Liidust tingitud kahju hulka.

Kurb on, kui riigi väliskaubanduse defitsiit on ulatunud kolmandikuni SKT-st. Et väliskaubandus on oluline näitaja riigi maksebilansis, ennustab pikaajaline suur defitsiit riigi paratamatut pankrotti. Ent veel kurvem on, et riigi juhtkonda ei huvita tegevuskava pankroti ennetamiseks. Kui ametnikud ei oska ilma tarkadest raamatutest järgi vaatamata määratleda väliskaubanduse defitsiidi suurusjärku, on see signaal huvi puudumisest Eesti tuleviku vastu. Üheks selliseks ametnikuks, kes väliskaubanduse defitsiidi suurusjärkugi öelda ei osanud, oli Eesti pealäbirääkija Alar Streimann. Eriti pikantne on lisada, et enne delegatsiooni juhiks saamist oli Streimann välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna juhataja!

Eurooptimistid on EL-i aastate 2000-2006 eelarveprognoosist (mis ei ole õiguslikult siduv enne, kui EL-i parlament eelarve kinnitab) välja lugenud, et EL võib aastal 2006 anda värskele liikmesriigile Eestile vajalikeks ümberkorraldusteks kuni 2000 krooni elaniku kohta. Kuigi see summa on viis korda väiksem eelpool viidatud kaubandusdefitsiidist, ei ole seegi summa saadud korrektselt. Nimelt on viidatud eelarveprognoos üles ehitatud etapilisena - aastaks 2003 on vastsetele liikmesriikidele ette nähtud mitu korda väiksem summa. Konkreetse eelarveprognoosi puhul eeldatakse aastaks 2006 kõigi kandidaatriikide liitumist, kus rahvaarv on ligi 3 korda suurem nn. esimese laienemisringi kandidaatidest. Mõistagi kui Euroliit nii kiiresti ei laiene, muudetakse tegelikus eelarves ka prognoositud rahanumbreid.

Ei tasu unustada, et meile antava euroraha kulutamisviisi on EL ette kirjutanud. Abiraha tuleb sageli kulutada Eesti jaoks väheolulistele projektidele, osta abiandja kallimat kaupa ning tasuda Euroliidu ekspertide reisikulud. See, et Hollandi Asseri Instituut ja teised väliseksperdid harmoniseerivad eurorahaga Eesti seadusandlust (Phare-Eesti kaudu eraldati 63 miljonit krooni Hollandi firmale Nethconsult, vt. Äripäev 24.05.99), on pigem reegel kui erand.

Struktuurfondide toetussummad algavad reeglina sadadest miljonitest kroonidest (10 miljonist eurost), kusjuures toetuse saaja peab tagama vähemalt sama suure endapoolse osaluse. Kui palju on Eestis üldse selliseid toetusi taotleda võivaid objekte?

EL-ile makstavas liikmemaksumiljardis ei kajastu Eesti lisakulutused ametnikkonna suurendamisele, nende reisimisele ja tõlketöödele. Ainuüksi SAPARDi projekti raames vajati sadakond täiendavat ametnikku rahajagamist võimaldavate meetmete täitmist kontrollima. Selle asemel, et teha kulutusi turukaitsemeetmeteks omal maal, rahastab Euroliit kontrollijate koolitamist Eestis - mõistagi hakkavad need kontrollijad piirama Eesti eksporti ega topi oma nina EL-st imporditavate toodete kvaliteeti.

Summaarselt ületab erinevate euronõuete täitmine mitmekordselt saadava liitumisabi. Liitumisjärgsest Eesti ettevõtete massilisest pankrotistumisest rääkimata. Euroliidu suhkrupoliitikast tingitud suhkru kolmekordsest hinnatõusust ja selle tõttu Eesti toiduainetööstust tabavast pankrotilainest on räägitud piisavalt palju, et selle ülekordamine tarbetuna näib. Üksmeelsed ei olda vaid ennustuste suhtes, kas pankrotilaine elab üle iga teine, kolmas või neljas töötaja. Ent paremad väljavaated ei ole ka teiste tööstusharude töötajatel. Näiteks Euroliidu kvoodid SRÜ terasele lubavad Eesti ettevõtetel kasutada vaid 5% praegu Eestis tarbitavast SRÜ mustmetallist. Ülejäänud 95% osas tuleb tarbida 3-5 korda kallimat Euroliidu metalli (või maksta kvooti ületava koguse hinnavahe EL-i ühiskassasse). Täiendavad sajad miljonid kroonid kulude poolel vähendavad aga Eesti ettevõtete konkurentsivõimet.

Kui Eesti ettevõtja käpuliajamiseks ei piisa tollidest ja kvootidest, võetakse appi mitmesugused tootmisnormid. Lugematud Euroliidu direktiivid sätestavad nõuded, mille täitmiseks puudub raha. Ainuüksi EL joogiveedirektiivi täitmine läheb Eestile keskkonnaministeeriumi hinnangul maksma 4,2 miljardit krooni. Euroliidu direktiiv kanalisatsiooni ja sooja vee kohustuslikkusest maapoodides sulgeb aga mitmes kolkakülas ainsa toidupoe. Samalaadselt tunnistatakse euronõuetega mittevastavaks ja likvideerimisele kuuluvaks mitmed muud väiketootmised. Iga väljasuretatud tootja tähendab aga täiendavaid töötuid, mis omakorda tähendab vajadust suurendada riiklikke sotsiaalabi summasid (maksumaksja vajadust maksta suuremaid makse).

Teada tuleb sedagi, et Euroliidu liikmemaksus ei pruugi kajastuda osalemine ühtse välispoliitika teostamise ülekulus (artikkel J. 18 p 3). Piltlikult öeldes: kui ühtne välispoliitika näeb tulevikus ette Viini pommitamist (ikka see Jörg Haider), siis nii pommitamise kui linna hilisema ülesehitamise katavad liikmesriigid täiendavate maksetega, mis määratakse liikmesriikide SKT järgi määratud skaala alusel.

Eesti alamad maksavad kokkuvõttes Euroliidule 4-6 korda rohkem, kui sealt tagasi saada on võimalik.


Väärtees: Isiklikult kuulun võitjate hulka

Nii küll otseselt välja ütlemata arvavad paljud, et isegi kui Eesti tervikuna euroliitumisest kaotab, kuuluvad isiklikult nemad võitjate hulka. Kindlasti on ka neid, kellel täitub tema helesinine unistus euroametniku kõrgepalgalisest kohast (mis teatavasti ületab mitmekordselt nii Eesti presidendi kui ka haigekassa juhi palga). Näiteks euroliitumise nimel oma nahast välja pugevad Toomas Hendrik Ilves ja Alar Streimann kuuluvad tõenäoliselt väljavalitute hulka.

Ent Eestis on tuhandeid isikuid, kes toidavad oma fantaasiaid tegelikult lootusetute väljavaadetega. Kui Eesti astub Euroliitu, võib ülimalt sadakond eestlast saada Euroliidu struktuurides ametniku koha. Praktika on näidanud, et ühele Brüsseli ametniku kohale kandideerib 270 kandidaati. Sada kohta tähendaks, et avalduse esitaks 27 000 Eesti ametnikku (või tänast õppurit). Unenägusid sel teemal võib aga näha rohkemgi isikuid. Politoloogia ja diplomaatia tudengite hulgas olevat skeptikuid vaid paar protsenti - vaimusilmas näevad nad kõik end tulevase euroametnikuna. Sada kohta tähendab aga ka seda, et 26 900 kandidaadi unistus ei täitu. Mingi tuhatkond neist leiab ehk rakendust madalama palgaga sisemaise rahajagaja, kontrollija või euroteavitajana, ent kõigile euromammonat ei jagu.

Kogu Euroliit tervikuna toimib samaselt loteriiga. Loteriis on alati kaotajaid võitjatest rohkem ja võidufond moodustab vaid väikese osa loteriipiletite müügist saadavast tulust, kuid loteriipileteid ostetakse sellest hoolimata. Samalaadselt usub Euroliidus iga rahataotlust esitava projekti koostaja, et just tema projekt kuulub väljavalitute hulka. Et raha jagub vaid vähestele, loodab esitaja paremale õnnele järgmine kord. Ebateadlikult saab sellistest isikutest eurotoetajate armee. Isegi kui nad ükskord oma luuseriks jäämisest aru saavad (ilma tutvuse ja meeleheata ei pruugi projekt jagaja tähelepanu köita), on nad oma panuse Euroliidu jaoks andnud. Need, kel on mõnikord õnnestunud isegi väike võidupilet tõmmata, jäävad aga lõpuni süsteemi ustavateks teenriteks.

JÄTKUB SIIT...


Veel raamatutest