Väärtees: EL toetab põllumeest

Kuigi formaalselt on ühtsel põllumajanduspoliitikal (CAP) Euroopa Liidus eriline koht (ligi pool eelarvest kulutatakse põllumajanduslikele projektidele), jõuab vähe toetusraha meie põllumeheni. Selleks, et toetust saada, peab tootmine vastama Euroopa Liidu kvaliteedi- ja tervisekaitsenormidele (mis omakorda nõuab kalleid investeeringuid). Mõistagi tuleb toetuse küsijal üle poole projektist iseenda rahaga finantseerida ja ka Eesti avalik sektor peab projektis osalema. Ja isegi kui Euroliit rahastab näiteks 32% projekti maksumusest, teeb ta seda küllalt pika ajalise viivituse tagant. Kulutused tuleb teha aga kohe. Osa toetustest on aga suunatud üldse põllumajandusliku tootmise lõpetamisele (näiteks maaturismi arendamiseks).

Kui aga talunik saab mingi toetuse Euroliidu ühiskassast, kas kaalub see üles kõik need täiendavad kulud, mida tal tuleb tootmisesse matta? Ka väetised, söödad, tehnika, kütus, põllumajandussaaduste töötlemine jms tuleb talunikule kallimalt kätte. Saksa traktor ei anna suuremat saaki, kuid on oluliselt kallim Valgevenes toodetud traktorist.

Et CAPi olemusest pilti saada, vaatleme SAPARDi programmi. Selle programmi raames pidi Eesti saama aastal 2000 kindlapiiriliste projektide finantseerimiseks üle 200 miljoni krooni. Eesti pidi selleks kinnitama maaelu arengu kava, looma SAPARDi Agentuuri (PRIA) ja vastu võtma mitmeid Euroliidule vajalikke õigusakte. Ei saanud sel aastal seda summat ei Eesti ega ka ükski teine kandidaatriik.

Mõningase hilinemisega see summa siiski Eestisse laekub ja mingid ametnikud selle arvel täiendavat eurokoolitust saavad. Jagub ka agaramatele projektikirjutajatele. Ent küsitav on, kui paljud maainimesed suudavad taotluste kadalipu läbida ja osa euronõuetest tingitud kulutustest tagasi saada. Esiteks ei kvalifitseeru mitmed väikeettevõtjad toetuse saamiseks vajalikele tingimustele. Teiseks ei toetata mitte igasugust põllumajanduslikku tootmist. Näiteks kartuli ja köögivilja kasvatajal ei ole mingeid lootusi SAPARDi programmi raames toetust saada. Kolmandaks ei ole mitte iga ettevõtja võimeline ajama korda kõike vajalikke dokumente, mille illustratsiooniks vaatleme SAPARDi programmis põhikaalu omava põllumajandustootmise investeeringutoetuse taotlemist.

Põllumajandustootmise investeeringutoetuse taotleja peab esitama järgmised dokumendid: a) taotlusvorm; b) äriprojekti vorm; c) taotleja pädevust tõendava dokumendi koopia; d) eelneva majandusaasta aruanne, välja arvatud: - füüsilisest isikust ettevõtja, kes esitab eelneva majandusaasta bilansi ja kasumiaruande; - füüsilisest isikust ettevõtja, kes vastavalt raamatupidamise seadusele peab raamatupidamise arvestust kassapõhiselt, esitab eelneva majandusaasta raamatupidamisregistritest ettevõtluse tulude ja kulude koondi; e) kehtiv maksuameti õiend riiklike maksude tähtaegse tasumise või ajatamise kohta; f) õiend pikaajaliste kohustuste kohta koos kehtiva maksegraafikuga; g) kehtiv registrikaardi koopia, esindaja isikut tõendava dokumendi koopia ja äriühingu esindaja volikirja. Füüsilisest isikust ettevõtja, kes ei ole kantud äriregistrisse, peab esitama koopia maksumaksjate registri ja maksuameti õiendist; h) äriühingu aktsionäride või osanike nimekiri, kelle osalusmäär ületab 20% aktsia- või osakapitalist, koos osalusmäära protsentidega; i) kehtiv ehitusluba, koopiad ehitise tehnilise projekti tiitellehest ja kõigist kooskõlastamistest ning ehitise eelarve, kui investeeringuobjektiks on ehitis; j) kolm investeeringuobjekti pakkumiskutset ja vähemalt kaks hinnapakkumist koos pakkumise tehniliste tingimuste loeteluga, mis osutab tehnilisele spetsifikatsioonile ja kaupade või teenuste päritolumaale; k) põhivara nimekiri eelmise majandusaasta viimase päeva seisuga; l) piimatootmise ja loomakasvatusega seotud investeeringute puhul: - registritõend investeeringuga seotud loomade kohta, mis on väljastatud toetuse taotlemisele eelnenud kuu seisuga; - Veterinaar- ja Toiduameti kinnitus investeeringuobjekti investeeringujärgsele vastavusele Euroopa Liidu nõuetele; m) keskkonnateenistuse poolt kinnitatud SAPARD-investeeringuprojekti keskkonnamemorandum (ei nõuta taimekasvatuse investeeringute puhul).

Väärtees: Toiduainete hinnatõus muudab maamehe jõukaks

Osalemine Euroliidu keerukas hinnakujundamise süsteemis (nn interventsioonimehhanismis) muudab paratamatuks mitmete esmaste toidukaupade hinna hüppelise tõusu. Lihatooted tõusevad 2,5 korda, või ja piimatooted 2 korda, suhkur ja mitmed puu- ja köögiviljad 3 korda. Väiksemad hinnatõusud ootavad ees mitmeid teisi kaubagruppe.

Tarbijale vägagi tülikat hinnatõusu püütakse serveerida maamehe rikastumise allikana. Nii see siiski päris ei ole. Interventsioonikokkuost puudutab siiski vaid neid põllumajandustooteid, mille tootmine on toimunud kooskõlas euronõuetega. Turule ei pääse aga see toodang, mis euronõuetele ei vasta (salamüük oma õueväravast ei ole ju reaalne sissetulekuallikas).

Kui ükski Eesti lihatööstus ei ole pika ajajooksul suutnud hankida eurosertifikaati, on väheoluline ka Eesti lihatootmiskvoodi suurus. Lihatootjad on välja arvutanud, et euronõuetega kohandumine nõuaks neilt üle miljardi krooni investeeringuid (SAPARDi raames on neile lubatud toetust 20-30 miljonit elik 2-3% vajalikust investeeringumahust).

Kui isegi kümnendik praegu põllumajanduses tegutsevatest inimestest jalad alla saab ja neil eurokadalipust läbi pugeda õnnestub, jääb ülejäänud üheksa kümnendikku seedima hinnatõusuðokki. Kui valitsus kompenseerib endale ja osaliselt ka riigi- ja linnaametnikele toiduainete hinnatõusu palgatõusuga, ei kajastu see maarahva sissetulekute kasvus.

Mõistagi eeldab avatud majandussüsteem mingit toiduainete hinnatõusu ka ilma Euroliitu astumiseta, ent sel juhul toimuks see protsess sujuvamalt ja Eesti tootjale jääks õigus müüa looduslähedaselt ja ökonoomsemalt toodetud toitu ELi siseturuhinnast odavamalt.

Toiduainete hinna ühtlustumine mõjutab kaudselt aga väga paljusid. Kas näiteks teenindussektoris osalejad on endale juba teadvustanud Soome ostuturistide arvu vähenemist?

Väärtees: Iirimaa sai EL toetusrahadega jõukaks

See tees on osaliselt isegi õige. Olles kariloomade arvult ühe elaniku kohta teistest Euroopa riikidest pikalt ees, ei ole Iirimaa jätnud kasutamata oma põllumajandusnäitajatele tuginevaid võimalusi saada raha CAP-i toetusskeemidest. Ka on ta osanud oskuslikult ära kasutada liitumisel saadud erikokkuleppeid maksusoodustuste osas. Eurotoetuste suurus on osalt tingitud ka asjaolust, et iirlaste osakaal euroametnike hulgas on suhteliselt kõrge (küllap tänu nende inglise keele ja prantsuse keele oskusele iiri keele arvel). Kaasmaalasest euroametniku abi on aga Brüsseli võimukoridorides paberite liikumist soodustav faktor.

Paraku unustatakse Iirimaa kõrval Kreeka ja Portugal, kelle euroabi on olnud suurem, ent kes ometi pole haljale oksale jõudnud. Ja nii ei oleks Iirimaa pürgimas EL rikkamate liikmesriikide hulka, kui ei oleks üht. hoopis tähtsamat asjaolu, mis on teinud murelikuks ka Euroopa Komisjoni.

Tegelik Iiri fenomeni põhjus on üheksakümnendatel aastatel saavutatud väliskaubanduse positiivne saldo (1999. aastal 22 miljardit eurot, ligi 20% Iirimaa SKT-st), mis tuleneb USA firmade soovist pääseda tollivabalt Euroliidu turule. Positiivne väliskaubandus on võrreldes Euroliidu toetuste suurusega mõjutanud aga Iirimaa majanduskasvu üle kümne korra rohkem!

Ajalooliste, geograafiliste ja keeleliste eelduste tõttu on Iirimaa USA firmadele sobiv platsdarm ning nii tegutsevadki seal paljud Ameerika infotehnoloogia ja keemiatööstuse tütarfirmad. Kui Iirimaa on maailma teine arvutitarkvara tootja, siis mitte oma geniaalse elanikkonna tõttu, vaid ikka USA arvutifirmade soovist omada oma tootekarbil silti CE (ja mitte maksta tollimakse). Tervelt kolmandik USA poolt Euroopasse tehtud investeeringutest on läinud Iirimaale.

Eesti riigil puuduvad aga eeldused olla mõne tööstusriigi salaväravaks Euroliidu turule. Ka ei ole ju Eestil enam isegi mitte põllumajandust, millele toetusrahasid küsida.

Selle teesi kinnituseks tuuakse samuti Iirimaa, kus iiri keel olevat Euroliidu viljastavates tingimustes enneolematu populaarsuse võitnud. Tegelikult on iiri keele oskajaid Iirimaal olnud aastate lõikes: 1946.a. 21,2%, 1971.a. 28,3%, 1991.a. 32,5% rahvastikust. Liitumiseelsel ajal suurenes keeleoskajate arv isegi kiiremini kui 20 liitumisjärgse aasta jooksul! Viimasel aastakümnel on uus rahvuslik ärkamine pannud keeleoskajate arvu siiski jälle kiiremini suurenema.

Kui Iirimaal on euroraha läinud ka iiri keele kaitseks, siis Eestis kulutatakse raha muulaste integreerimiseks. Et eurorahadega valminud keelestrateegia töötasid välja segregatsioonipoliitikud legendaarse endise haridusministri Elga Gretskina osavõtul, siis finantseeritakse mitte tulemust vaid tegevust. Ka Euroopa Komisjoni 1999. aasta raport ja komisjoni delegatsiooni juhi Arhi Palosuo hinnang meie seni hambutule keeleseadusele olid pentsikud - Euroopale polevat kombeks väikekeeli seadusega kaitsta. Komisjoni raportis räägiti keeleseadusest kui tagasisammust, mis takistavat kohalike muulaste integratsiooni ja ahistavat Euroliidu firmade tegutsemist Eesti territooriumil. Ja meie Riigikogu võttiski vastu keeleseaduse muutmise seaduse, mistõttu 2000. aasta komisjoni raport oli "rahumeelsem".

Kui eeltoodule lisada meie läbirääkimisdelegatsiooni positsioonipuudus keele küsimuses, kerkib eesti keele tuleviku kohale uusi murepilvi.
Seni on teadmata, kas eesti keel saaks Euroliidus ametliku keele staatuse või muutuks nn lepingukeeleks. Lepingukeelde (näiteks iiri keelde) tõlgitakse küll põhilepingud, ent see ei kuulu 11 ametliku eurokeele hulka. Ametlikud keeled jagunevad omakorda vanemate ja nooremate vendade keelteks.

Kui isegi sakslased tunnevad end keeleliselt diskrimineerituna, siis mida peavad tundma taanlased, portugallased, kreeklased ja soomlased? Kui aga senistele eurokeeltele lisanduvad poola, tsehhi, ungari ja sloveenia keel? Ja teised Ida-Euroopa keeled? Juba praegu käib Euroliidus diskussioon tõlgete mahu vähendamise ja vaid mõne rahvusvahelise suhtluse keele kehtestamise üle. Võimukoridorides ringlev Euroopa Ühendriikide konstitutsiooniprojekt näebki ette vaid kolme ametliku keele kehtestamist.

Siinkohal tuleks selgitada, et eurodirektiiv nõuab kakskeelseks sünkroontõlkeks minimaalselt kaks tõlki (tõlgitakse emakeelde), kolme keele korral 6 tõlki, nelja keele korral 12 tõlki. Alljärgnev tabel illustreerib tõlkide arvu kasvu rohkemate keelte korral:

Keelte arv	11	13	15	17	19	21	23
Tõlkide arv	110	156	210	272	343	420	486

Euroliitu minekul on aga vastamata mitmed küsimused. Kas muukeelsed õigusaktid on täitmiseks? Euroliidu õiguskogumi (acquis) hulka kuuluvad ka vahetult kohaldatavad õigusaktid. Eesti põhiseaduse § 3 kohaselt saavad täitmiseks kohustuslikud olla üksnes avaldatud seadused. Kas mitteriigikeelsed Brüsselis ilmunud tekstid loetakse avaldatuks? Soome on olnud Euroliidu liige juba 5 aastat, kuid mitte kõiki euroseadusi ei ole suudetud soome keelde tõlkida.

Kas umbkeelsed eurokodanikud võivad hakata Eesti territooriumil kandideerima Europarlamenti ja kohalikku omavalitsusse? Kas ajastul, kui kogu teenindus on minemas erasektorisse, võib teenindajal olla õigus eesti keelt mitte osata?

Samas ei ole eesti keele kaitset sätestavad abinõud isegi mitte euroläbirääkimiste objektiks!

Senine eestlaste ajalooline ellujäämiskogemus pärineb keskkonnast, kus ennast paremaks peeti ning võõrast keelt ja kultuuri omaks tunnistada ei tahetud. Nüüd aga käib vabatahtlik keele ja kultuuri angloseerimine, mida paraku toetab ka infotehnoloogia areng. Kadakasakslaste ja pajuvenelaste kõrvale on kerkimas toomingainglaste põlvkond, kes on juba avalikult lubanud oma lastele eesti keelt üldse mitte õpetada.

Väärtees: Eesti huvisid kaitstakse euroläbirääkimistel

Kuigi Eesti põhiseadus praegu veel keelab suveräänsust Brüsselile loovutada, käivad selleks läbirääkimised ometi. Läbirääkimiste juht Alar Streimann ei riku aga oma sõnul põhiseadust, sest ta polevat siiani ühtegi allkirja andnud.

Siiski ei tasu uskuda, et põhiseadus Eesti tippametnikele vähimalgi määral korda läheb. Tuleb tähelepanelikult jälgida, mida Eestit esindavad ametnikud oma sooja koha kindlustamiseks Eesti seadustes muuta lubavad.

Euroläbirääkimised ei ole tavalised läbirääkimised võrdsete poolte vahel. Läbirääkimiste aluseks on Eesti valmisolek võtta omaks ELi põhimõtteid ja kehtiv õiguskogum (pr. k. acquis communautaire, milles on umbes 12 000 õigusakti). Kõneluste sisuks on Eesti suutlikkus seda õiguskogumit rakendada.

Läbirääkimiste teemad on jagatud 31 peatükki (mis tulenevad Euroliidu õiguskogumi struktuurist), kusjuures enamustes peatükkides on Eesti esindajad väljendanud valmisolekut EL-i õiguskogumit täiel määral rakendada, taotledes vaid siin-seal mõne aasta üleminekuaega.

Näiteks maksustamise peatükis käsitletakse Eesti valmisolekut minna üle ühtsetele maksustamispõhimõtetele (rahaliidu tugevnemine EL-is eeldab tulevikus ka ühtsemat Euroopa maksusüsteemi, ent seni on liikmesriikide vabadusaste maksupoliitika osas suhteliselt suur).

Eestile kirjutatakse ette, et käibemaksu osas tuleb kaotada paljud senikehtivad käibemaksuvabastused ning käibemaksukohuslaseks muutuvad kõik ettevõtted (seni vaid need, kelle aastakäive ületab 250 000 krooni). Muuta tuleb ka käibemaksu tagastamise ja mahaarvamise põhimõtteid.

Ja Eesti esindajad ongi lubanud kõike seda teha, taotledes vaid tuule- ja veejõul saadava elektrienergia käibemaksu nullmäära kuni 2006. aastani.

Ka aktsiisimaksu osas tuleb muuta seniseid maksustamispõhimõtteid. Eesti aktsiisimäärad pole kooskõlas EL-is kehtestatud miinimummääradega. Tubakatoodete aktsiis on Euroopa miinimumist neli korda väiksem. Et suitsetajaid mitte eurovastaseks muuta, plaanib valitsus küsida tubakatoodete osas üleminekuperioodi 2010. aastani, tõstes igal aastal sigaretipaki hinda vaid krooni võrra. Euronõuded tingivad ka alkoholi, bensiini ja kütteõli aktsiisi suurenemise.

Et kõikide peatükkide käsitlemine on siin liiga mahukas, soovitame igaühel kriitiliselt lugeda välisministeeriumi kodulehel väljapandud materjale (vt. http://www.vm.ee/euro/liitumine/). Kirjapandud EL-i ja Eesti positsioone lugedes on tunda, kes on läbirääkimistel koolmeistri, kes õpipoisi staatuses: "EL tuletab meelde kalanduses kehtivat Ühenduse eksklusiivset pädevuse põhimõtet." Ja kui Eesti omakorda "nõustus rahvusvaheliste lepingute haldamise üleminemisega Euroopa Komisjonile, tingimusel, et saab säilitada oma senised püügikvoodid suhtelise stabiilsuse printsiibi alusel", siis kas saab olla midagi veel ebamäärasemat kui suhtelise stabiilsuse printsiip?.

Senistel läbirääkimistel on Eesti esindajad üllatanud Euroliitu soovitavate üleminekuperioodide vähesusega, mingitest alalistest eranditest ei ole aga üldse juttu tehtud. Ent alaliste erandite kättevõitlemiseks on vaja teada, millised võiksid olla Eesti erihuvid EL-is.

Mitme aasta jooksul pole leidunud instantsi, kes oleks pädev sellele küsimusele vastama. Meie muidu arutlemisvõimeline president on deklareerinud, et Eesti astub Euroliitu ilma üleminekuperioodide ja eriklausliteta. Eurointegratsioonibüroo juhataja Henrik Hololei vastas selleteemalisele päringule: "EIB ei tegele poliitilise planeerimise ega riikliku ohuanalüüsiga, vaid täidab temale põhimäärusega pandud ülesandeid." Kui Eesti huvisid aga tõesti soovitaks kaitsta, peaksid läbirääkimised toimuma hoopis teistel alustel.

Kui soovitakse emakeele säilimist ja mitte selle asendamist tulevikus inglise, prantsuse, saksa vms. keelega, tuleb sätestada eriklauslid eesti keele kaitseks teenuste ja inimeste vabal liikumisel, piirata umbkeelsete eurokodanike Eestis valituks saamise õigust, näha ette Euroliidu õigusaktide kohustuslikuks muutumist alles pärast nende tõlkimist eesti keelde.

Arvestades hilismigrantide suhtarvu, mille osas ei ole Eestile Euroliidus võrdset, tuleks analoogselt Iirimaa, Taani ja Ühendkuningriigiga jätta endale suurem iseotsustusõigus asüüli-, migratsiooni- ja viisaküsimustes ning võib-olla leppida kokku isegi mahukas remigratsiooniprogrammis.

Pärast liitumist Euroliiduga saaks meist vaeseim liikmesriik, kes peaks meeleheitlikult pingutama, et vastu pidada konkurentsis võimsamate lääneosariikidega. Küsimustes, mis aitavad hoida meie majandust konkurentsivõimelisena, tuleb kaubelda välja nii palju erandeid kui võimalik alates kvootidest ja tollidest ning lõpetades tootmisnormidega. Tuleks säilitada olemasolevad vabakaubanduslepped kolmandate riikidega. Tuleks jätta endale vabadus iseseisvaks maksupoliitikaks (näiteks Iirimaa saavutas kokkuleppe maksusoodustuste osas ning see on olnud üks Iiri majandusedu põhjustest). Võiks üritada isegi kokku leppida senise väliskaubanduse defitsiidi vähendamiseks ja Eesti majanduse tervendamiseks vajalike tasakaalumeetmete osas.

Analoogselt Taani kuningriigiga võib piirata teiste riikide kodanike kinnisvara (maa) omamisõigust. Mitu protsenti võiks maast olla välismaalaste omanduses, et veel eestlaste maast rääkida? Mitu protsenti rannikust?

Sätestada võib Eesti suuremate tervisekaitsenormide püsimise säilitusainete suhtes. Kaalumist vajab veel rahaliiduga kaasaminek - ühtne euroraha võib ruineerida Eesti panganduse. Tõsi, viimase osas on kõik võtmepositsioonid juba ära antud.

Ja lõpuks, kui liitumislepingus ei fikseerita Eesti õigust liidust lahkuda, siis Viini rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsiooni art. 54 järgi seda ka ei ole. Loomulikult ei ole see lõplik loetelu küsimusteringist, mida Eesti läbirääkimiste päevakorda võtma peaks.

Samas puudub väikseimgi lootus, et Eesti läbirääkimisdelegatsioon mõne ülalnimetatud teema läbirääkimistel tõstataks. Eesti delegatsioon mõõdab läbirääkimiste edukust suletud peatükkide arvu järgi. Hiljem on aga Eestil juba Euroliidu liikmena mõne tema jaoks olulise teema päevakorda võtmine ülimalt raske.

Väärtees: Eesti unikaalne asend Euroliidus tagab jõukuse

Euroliitlased on korduvalt esitanud teesi Eesti geopoliitiliselt soodsast asukohast, mis tagavat sillana ida-lääne vahel Eestile jõukuse. Tundub siiski, et teesi esitajad ei ole kas Euroopa kaarti vaadanud või elavad mälestustes laguneva NL aegades. Mõni aeg tagasi oli Eesti tõesti suur värvilise metalli eksportija ning Venemaa transiit on siiani oluline osa Eesti SKT-s.

Viimati kirjutas ka Ivari Tallo Äripäevas: "Eestit kasutatakse hüppelauana meie lähipiirkondade suurtele turgudele minekuks. See hüppelauaks olemine on Eesti avatud majandusele kasulik. Hüppelaud toimib aga hästi vaid juhul, kui nii hoovõturajalt kui ka maandumiskastist tõkked ära koristatakse." (ÄP, 09.02.01)

Meenub Saksamaa suursaadiku Gerhard Enver Schrömbgensi aus vastus ajakirjaniku küsimusele Eestist kui välisinvestorite hüppelauast itta: "Ma ei näe põhjust, miks peab üks Saksa majandusmees idaturule pääsemiseks tulema Tallinna. Idaturule pürgivatel Saksa investoritel on märksa lihtsam näiteks Ukrainasse minna Tðehhi kaudu. Unustada ei või ka, et Soomegi on paljudele hüppelauaks Venemaa loodeossa." (PM 9.11.99)

Tõepoolest on Soome osanud oma Barentsi euroarktilisele regionaalkoostööle külge õmmelda Brüsselile vastuvõetavad kandid ja taskud ning loodab nn Põhja dimensiooni propageerides Euroliidu ühiskassast priskemat noosi ammutada. Kuivõrd Põhja dimensioon keskendub Loode-Venemaa turu hõivamisele, sealsete loodusvarade (mets, gaas) kasutamisele ning läbi Soome transiidikoridoride avamisele, võivad siin riivatud saada Eesti transiidihuvid. Ka on Venemaa ise oma uute sadamate valmimisel oluliselt vähendamas raudteetransiiti läbi Eesti.

Paradoksaalne on, et Eesti oleks Euroopa väravaks Venemaa turule vaid juhul, kui me poleks ennast Venemaa küljest lahti rebinud. Eestlaste suhteliselt suurem usaldusväärsus ja õhtumaa traditsioonid oleks jätnud Eesti Venemaa aknaks Euroopasse. Ent tollal pidasime iseseisvust olulisemaks.

Väärtees: Liit kardab liikmeid pügada

Selle teesi on esitanud enne Austria boikotti EL infosekretariaadi nõunik Paavo Palk: "Kogu EL-i otsustamise süsteem lähtub nii teoorias kui ka praktikas sellest, et mitte tekitada suurt pahameelt ühegi liikmesriigi elanike hulgas. Vaatamata sellele kui saamatud on mõne maa diplomaadid, kardavad EL-i kui terviku huvisid silmas pidavad Brüsseli ametnikud mõnda liikmesriiki kõvasti pügada. Nende siht on, et ühelgi liikmesmaal ei tekiks ülekaalukat pahameelt liidu vastu. See on vajalik, sest tähtsamates küsimustes on igal liikmesmaal vetoõigus, mistõttu vastasseis mõne liikmesriigi rahva enamiku ja viimase arvamusest lähtuva valitsusega ei lase EL-il toimida." ("Liit kardab liikmeid pügada", Sõnumileht 7.08.99)

Tegelikkus on sellest siiski mõneti erinev. Austria Vabaduspartei valimisvõit ja Jörg Haideri avaldused olid Euroliidul sedavõrd pinnuks silmas, et Austria mõneks ajaks ebasoosingusse sattus. Seejuures ei saanud määravaks mitte Jörg Haideri kunagised natsismiavaldused, vaid hoopis Vabaduspartei kriitiline suhtumine Euroliitu. Alles siis, kui kolmeks targaks nimetatud eksperdid. Soome ekspresident Martti Ahtisaari, Hispaania eksvälisminister Marcelino Oreja ja Saksa jurist Jochen Frowein, ei osanud Austriale midagi ette heita, lõpetasid liikmesriigid boikoti. Seejuures üritas Prantsusmaa viimse hetkeni sundida Austriat "laua alt läbi ronima".

Paljude vaatlejate hinnangul kahjustas Austriavastane boikott oluliselt Euroliidu populaarsust nii liikmesmaades kui ka alles liikmeks pürgivates riikides. Mitmed eurooptimistid hakkasid boikoti tulemusena revideerima oma seniseid vaateid Euroliidule.

Ent skeptikute arvates toimus üksnes liikmesriikide testimine teisitimõtlejatele mõeldud karistusmeetmete suhtes. Amsterdamis Euroopa Liidu lepingusse lisandunud artikkel F. l (uue numeratsiooni järgi artikkel 7) lubab tõrksaid liikmesriike karistada kuni neilt hääleõiguse aravõtmiseni, mistõttu üksiku riigi vetoõigus praktikas teostumatuna näib.

Artikkel F. l 1. Riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kokku tulev nõukogu võib ühe kolmandiku liikmesriikide või komisjoni ettepaneku põhjal ning pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist teha ühehäälselt kindlaks, et mõni liikmesriik rikub raskelt ja jätkuvalt artikli F lõikes l mainitud põhimõtteid [Liit on rajatud vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtetele, mis on ühised kõikidele liikmesriikidele - toim.], olles enne seda kutsunud kõnealuse liikmesriigi valitsust üles esitama oma seisukohta. 2. Kui selline rikkumine on kindlaks tehtud, võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega teha otsuse peatada teatavad õigused, mis tulenevad käesoleva lepingu kohaldamisest kõnealuse liikmesriigi suhtes, sealhulgas peatada selle liikmesriigi valitsuse esindaja hääleõiguse nõukogus. Seda tehes võtab nõukogu arvesse sellise peatamise võimalikke tagajärgi füüsiliste ja juriidiliste isikute õigustele ja kohustustele. Kõnealuse liikmesriigi käesoleva lepingu järgsed kohustused on sellele riigile jätkuvalt siduvad. 3. Nõukogu võib kvalifitseeritud häälteenamusega teha hiljem otsuse lõike 2 alusel võetud meetmeid muuta või need tühistada, kui nende kehtestamise tinginud olukord muutub. 4. Käesoleva artikli kohaldamisel teeb nõukogu otsuseid kõnealuse liikmesriigi valitsuse esindaja häält arvestamata. Isiklikult kohalviibivate või esindatud liikmete hääletamisest hoidumine ei takista lõikes 1 osutatud otsuste vastuvõtmist. Kvalifitseeritud häälteenamus tähendab sedasama võrdelist osa asjaomaste nõukogu liikmete arvestatud häältest, mis on sätestatud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 148 lõikes 2. Samuti kohaldatakse käesolevat lõiget juhul, kui hääleõigus peatatakse vastavalt lõikele 2. 5. Käesoleva artikli kohaldamisel teeb Euroopa Parlament otsused kahe kolmandiku enamusega antud häältest, mis esindavad tema liikmete enamust.

JÄTKUB SIIT...

Veel raamatutest