|
Antoine de Saint
Exupéry - Sõnad
kui taevatähed
Miks tähed säravad
ehk valvsusest
Väike prints istus kivi peale ja tõstis silmad
taeva poole.
"Ma küsin endalt," ütles ta, "kas tähed
ei paista mitte selleks, et igaüks leiaks ühel päeval
enda oma. Vaata minu planeeti. See on otse meie kohal... Aga
kui kaugel eemal ta on!"
Väike prints
Et meie vabastamiseks piisab sellest, kui meil aidata eesmärki
ära tunda, taastada meievahelist ühendust, miks mitte
siis eesmärki otsida just sealt, kus se meid kõiki
ühendab... Ka füüsik räägib universaalses
keeles, kui ta koostab oma peaaegu üleloomulikke võrrandeid,
kus ta käsitleb samaaegselt nii aatomeid kui tähekogusid.
Ja nii kuni lihtsa karjuseni välja. Kui keegi, kes tähistaeva
all tagasihoidlikult oma lambaid karjatab, on oma rollist teadlik,
avastab ta, et ta on midagi enamat kui sulane. Ta on tunnimees.
Ja iga vahisõdur vastutab terve riigi eest.
Tuul, liiv ja tähed
Nagu valvur öösügavuses avastab ta, et öö
toob inimese nähtavale: need valgused, need hüüded,
see rahutus. Üksik täht seal pimeduses: ühe maja
mahajäetus. Üksik täht kustub: see on maja, mis
otsustab oma armastuse üle. Või oma igavuse üle.
Maja, mis loobub ülejäänud maailmale oma märki
andmast. Nad ei tea, kuhu nende lootus läheb. Talupojad,
kes oma lampide ees käsipõsakil lauale toetudes kükitavad:
nad ei tea, et nende soovid kanduvad nii kaugele suurde öhe,
mis neid ümbritseb. Aga tema, Fabien, märkab seda,
kui ta tuhande kilomeetri kauguselt lähemale tuleb, õhu
voogamises üles--alla kiigub, kümnest äikesest
kui sõjatandrist mööda - kuuvalgus seal vahel
- ja nüüd nendest lühtritest mööda...
Need inimesed arvavad, et nende lambid valgustavad nende tagasihoidlikku
lauda, ent kaheksakümmend kilomeetrit eemal kuuleb keegi
selle valguse hüüet, otsekui viibutaksid nad seda meeleheitlikult
hüljatud saarel.
Öine lend
Inimene peab olema niipalju kui võimalik tema ise,
ent see ise ei ole a priori piiratud. Kui astronoom hakkab puuraiujaks,
mõistan ma, et ta on vaimustunud tähtede vaatamisest,
ja ma ei tee mingit vahet nende mõlema inimliku seisundi
vahel (puuraiuja ja astronoom). Puuraiuja tundub mulle lihtsalt
hõlmavam. Inimlikum. Nii ka siis, kui ta mõistab
palvetada või armastada või veini maitsta, mis
ei avalda puuraiumisele mingit mõju. Nii seatakse puuraiumise
teenistusse rikkam inimene.
Taskuraamatud
Nüüd valmistus kuu looja minema. Ilma peilinguta
olime kurdid, nüüd pidime veel ka pimedaks jääma.
Pimenes üha ja lõpuks oli kuu matilt kumava söena
kustunud uduseina, mis nägi välja kui lumemägi.
Ka meie kohal katsid pilved taevast ja nii liikusime pilvede
ja udu vahel maailma, millest oli kogu valgus ja mateeria välja
voolanud.
Äkitselt, siis kui me olime juba igasuguse lootuse kaotanud,
ilmus vasakul ees vaatevälja helendav täpp. Ma tundsin,
kuidas mind haaras rõõm, Néri kummardus
minu kohale ja ma kuulsin, et ta laulis! See sai olla ainult
lennujaam oma märgutuledega.... Siis aga värahtas tuli
veidi ning kustus seejärel kohe. Me olime võtnud
suuna ühe tähe poole, mis veidi enne kuu loojumist
paar minutit silmapiiril pilvede ja udukihi vahel nähtav
oli.
Nüüd aga nägime teisi tulesid välgatamas
ja tüürisime nüris lootuses tähe ja seejärel
teise poole... Ehkki mootorikütus oli otsakorral, haarasime
iga kord siiski ahnelt säravate peibutiste järele.
Iga kord näis meile see ehtsa ja tõelise lennuraja
märgutulena, iga kord näis see kui lennujaam ja elu
- ja iga kord pidime tähte vahetama.
Tuul, liiv ja tähed
Ma sammusin täiesti neitsilikul pinnal. Esimese inimesena
lasin ma teokarbitolmul kui väärtuslikul kullal ühest
käest teise nõriseda. Esimesena häirisin ma
selle paiga vaikust. Sellel kivirahnul, mis on kui jääpank
ja millel niikaua, kui ta seal püsinud on, ei ole tärganud
ükski rohulible, olin mina kui tuule poolt kohale kantud
seemneiva, esimene tunnistus elust.
Varsti hakkas üks täht särama ja ma vaatasin seda.
Ma mõtlesin, kuidas valge väli, millel ma asusin,
oli saja tuhande aasta eest olemas üksnes tähtede jaoks,
puhta taeva all laiuv laitmatult puhas rätik.
Siis läbis see mind kui uurijat suure avastuse hetkel: ma
märkasin sellel rätikul vaevalt kahekümne meetri
kaugusel endast väikest musta ränikivi...
Südame põksudes korjasin ma oma leiu üles: kõva
musta rusikasuuruse kivi, mis oli raske kui metall ja tilgakujuline.
Rätikule, mis laotatakse õunapuu alla, kukuvad õunad,
rätik tähtede all saab koguda üksnes tähetolmu.
Ükski meteoor ei suudaks oma päritolu nii selgelt teatavaks
teha kui see must kivi...
Kõige imelisem oli aga siiski see, et meie tähe ümaral
seljal, sele magneetilise rätiku ja taevakehade vahel oli
inimlik teadvus, milles see tähesadu peegelduda võis.
Tuul, liiv ja tähed
Kahesajal miljonil inimesel Euroopas ei ole mingit elumõtet,
ja nad tahaksid seda leida. Tööstus on nad talupoeglikust
kogukonnast välja kiskunud ja pagendanud hiiglaslikesse
getodesse, mis näevad välja kui nõgised rongivagunid
manööverdamisjaama rööbastel. Nendes tööliste
linnades tahavad nad äratatud saada.
On veel rohkem selliseid, kes on sopistatud elukutsetest masinvärgi
jaoks, kellele on keelatud kõik teerajaja, uskliku, teadja
rõõmud. Inimene mõtleb: selleks, et suur
olla, piisab sellest, et end riietada, toita... Sel viisil on
üles kasvatatud üksnes väikekodanlasi, külapoliitikuid
ja roboteid. Neid õpetatakse välja, aga ei harita.
Sellel, kes otsib kultuuri vormelitemälust, on kultuurist
vilets arusaam. Üks masinaehituskoolis vaevu edasijõudev
õpilane teab loodusest rohkem, kui Descartes ja Pascal
omal ajal teadsid. Ent kas see õpilane on võimeline
nende suurte meeste vaimseks lennuks?
Me kõik tunneme rohkem või vähem teadvustatult
igatsust tõelise sünni järele. Ent meid ähvardavad
petlikud lahendused. Inimesi saab äratada ka nii, et neile
mundrid selga pannakse. Siis laulavad nad oma võitluslaule
ja jagavad seltsimehelikult isekeskis oma leiba. Siis nad arvavad,
et on leidnud selle, mida nad on otsinud, selle kõikeühendava.
Ent selle leiva kätte, mida neile pakutakse, peavad nad
surema.
Tuul, liiv ja tähed
Kui me oleme üksteisega vennalikult seotud ühise
eesmärgi kaudu, mis asub meist väljaspool, siis tunneme
end esmalt vabadena, ja siis kogeme: armastus ei seisne selles,
et me üksteisele otsa vaatame, vaid selles, et me üheskoos
ühte ja samasse suunda vaatame.
Sõbrad on vaid need, kes seovad end ühe ja sama nööriga
ja asuvad vallutama üht mäetippu, et end leida. Miks
see meid nii hingepõhjani rõõmustab, kui
me mugavuse ajastul saame kõrbes üksteisega jagada
oma viimseid toiduraase?
Tuul, liiv ja tähed
Me oleme kõik ühe ja sama mõju all, vaid
loosungid räägivad sellele vastu. Me pole ühel
meelel meetodite suhtes, mida me oleme välja nuputanud,
kuid eesmärgid on samad.
Tuul, liiv ja tähed
Kustunud
vulkaan ehk usust, mis suudab taasäratada
"Minul," ütles ta kaupmehele veel, "mul
on üks lill, mida ma iga päev kastan. Mul on kolm vulkaani,
mida ma igal nädalal puhtaks pühin, ka juba kustunud
vulkaane. Ei või iial teada. Minu vulkaanidele on hea
ja minu lillele on hea, et nad mul on.
Aga sinust pole tähtedele mingit kasu..."
Väike prints
"Geograafiaraamatud," ütles geograaf, "on
kõikidest raamatutest kõige väärtuslikumad.
Need ei vanane kunagi. Juhtub väga harva, et mägi vahetab
kohta. Väga harva juhtub sedagi, et ookean tühjaks
jookseb. Me kirjutame üles igavesi asju."
"Aga kustunud vulkaanid ei suuda kunagi virguda," segas
väike prints vahele.
Väike prints
Ma olen mures selle veidra planeedi pärast, millel ma
elan. Kõikide nende asjade pärast, mida ma taibata
ei suuda.
Sõjakirjad
Ma maandusin kosutavasse õhtujahedusse. Punta Arena!
Nõjatun ühe kaevu vastu ja saadan silmadega tüdrukut.
Nii lähedal sellisele veetlusele, tunnen ma inimese saladust
sügavamalt. Siin maailmas, kus elu nii hõlpsasti
elamist leiab, kus lilled tuuletõmbes lilledega seltsivad,
kus luik tunneb kõiki luiki, mähivad üksnes
inimesed end oma üksindusse. Kui kaugel on nende vaimsed
siseruumid üksteisest! Neitsi unenägu lahutab selle
olemise minust, kuidas jõuaksin ma sinnapoole?...
Punta Arena! Ma nõjatun ühele kaevule. Vanad naised
tulevad vett tooma. Nende elutragöödiast ei saa ma
mitte kunagi midagi muud teada, kui seda teenijatööd.
Üks laps nutab vaikselt omaette, müüri vastu liibunult,
temast ei ole minu mälestusse jäänud midagi muud,
kui kuju ilusast, igavesti lohutamatust lapsest. Ma olen siin
võõras. Kõik on mulle tundmatu. Kuningriigid
on mulle suletud.
Millisel imetillukesel laval rullub lahti vihkamise, sõpruse,
inimeste rõõmu mäng! Kustkohast tungib inimeste
pilk igavikku, kus nad on siiski juhuslikult visatud veel sooja
laavasse ja neid ähvardab juba pealetungiv liiv ja lumi?
Nende kultuur on vaid õhuke kullakord, mille vulkaanipurse
hävitab, uus meri minema uhub ja liivatorm matab.
Tuul, liiv ja tähed
Ma ei saa elada väljaspool armastust. Ma ei ole kunagi
rääkinud, tegutsenud ega kirjutanud millestki muust
kui vaid armastusest.
Sõjakirjad sõbrale
Põllult koju pöördunud, sõid talupojad
einet, panid lapsed magama, puhusid lambid surnuks ja sisenesid
oma vaikusesse. Seejärel on koredate talupojalinade vahel
vaid aeglane hingetõmmete kulg nagu lainetus merel pärast
tormi.
Jumal võtab meilt öise bilansi ajal hüvede tarvitamise
võimaluse. Kokkukuhjatud varandus saab mulle selgemaks,
kui inimesed puhkavad ja avavad sealjuures käes paratamatu
une mängus, mis lõdvestab sõrmed kuni koidikuni.
Siis vaatan ma võib-olla nimetut. Seejärel olen ma
kõndinud nagu pime, keda tema peopesad on tule juurde
juhtinud. Ta ei oska seda kirjeldada, kuid siiski on ta selle
leidnud. Nii näitab end ehk see, mida peab hoidma, mis on
nähtamatu, ja kestab siiski, nii nagu tuli tuha all külaöödes.
Lend Arra'sse
Kes leiab tee sisevaatesse, muutub seemneivaks. Kes näeb
valgust kumamas, näpistab igaüht käisest, et seda
talle näidata. Kes mõtleb välja, annab oma leiutise
otsekohe edasi.
Võit on armastuse vili. Armastus ise tunneb ära näo,
mida on vaja vormida. Vaid armastus juhib tema juurde. Mõistus
kõlbab ainult armastust teenima.
Lend Arra'sse
Mulle valmistab rõõmu laulda võrdsena
võrdsete seas, koos hea pinnasega oma juurte jaoks, aga
ka kogu taevaga, mida on vaja minu oksadele, ja tuultega, mis
mujalt siia puhuvad, ja vaikimise ja üksinduse vabadusega.
Ma võin olla täiesti üksi rahvahulgas. See toetab
mind, kuid minu pea on üksnes mu enda jaoks.
Sõjakirjad sõbrale
On vaid üks probleem, üksainus maailmas: kuidas
suudetakse inimestele vaimne mõte, vaimne rahutus tagasi
anda, lasta mööda neid maha vuliseda midagi, mis sarnaneks
gregoriaani lauluga! Kui mul oleks usk, oleks see kindel, et
ma niipea, kui see aeg {sõjaaeg} ümber on, veel vaid
Solesmes'd {benediktiiniabtkonda}taluda suudaksin.
Ei saa enam elada külmkappidest, poliitikast, bilanssidest
ja ristsõnamõistatustest. Inimene ei suuda seda
enam. Inimene ei saa enam elada poeesiata, värvita, armastuseta.
Kui kuulata külalaulu 15. sajandist, mõistetaks kogu
allakäiku.
Tuleb uuesti avastada, et on olemas vaimumaailm, mis on mõistuse
maailmast kõrgemal, ja vaid see võib inimese vabastada...
Peab tingimata inimestega rääkima.
Kiri kindralile
Rändaja, kellele mäge ületades näitab
teed kindel täht, satub ohtu, kui ta laseb end liigselt
paeluda tõusust ja unustab, milline täht teda juhib...
Katedraali kirikutooli väljaüürija, kes tegeleb
sellega liiga usinalt, satub ohtu, kui ta unustab, et teenib
Jumalat. Kui ma kirglikkusest ükskõik millise partei
vastu ennast kaotan, satun ma ohtu, kui unustan, et poliitikal
on ainult siis mõtet, kui see seisab vaimse veendumuse
teenistuses...
Keegi meist ei oma monopoli eesmärkide puhtuse üle.
Ma võin oma tee nimel võidelda tee vastu, mille
keegi teine on valinud. Ma võin tema mõistuse käike
kritiseerida, mõistuse meetod on ebakindel. Aga ma pean
vaimu tasandil silmas pidama inimesi, kes sama tähe poole
püüdlevad.
Kui südametes pesitseb aukartus inimese ees, jõutakse
kord niikaugele, et asutatakse taas kord sotsiaalne, poliitiline
või majanduslik süsteem, mis tagab selle aukartuse
alatiseks. Tsivilisatsioon moodustub esmalt tuumas. See on inimeste
pime igatsus teatud soojuse järele. Vealt veale liikudes
leiab inimene tee tule äärde.
Kiri pantvangile
Jah või
ei? Ehk lootmisest ja kahtlemisest
Ma olin unustanud teha suukorvile, mille ma väikesele
printsile joonistasin, nahkrihma!
Tal ei õnnestu kunagi lambale suukorvi pähe panna.
Nii küsin ma endalt: Mis võib planeedil juhtunud
olla? Võib-olla on lammas juba lilled ära õginud...
See on väga suur saladus...
Midagi ei saa maailmas puutumatuks jääda, kui kusagil
üks lammas, keda me ei tunne, on ühe roosi võib-olla
ära söönud või ei ole seda ära söönud...
Vaadake taevasse. Küsige endilt: Kas lammas on lille ära
söönud või ei? Jah või ei? Ja te saate
näha, kuidas kõik muutub...
Väike prints
Ma ei taha raadios rääkida, see ei ole sünnis,
kui ei ole inimestele Piiblit pakkuda.
Sõjakirjad sõbrale
Ma taipan alandlikkuse mõtet. See ei ole halvustamine
iseenesest. See on tegutsemiste tegelik põhimõte.
Kui ma kavatsusega end õigeks mõista õigustan
oma ebaõnne saatusega, alistun ma reetmisele. Ent kui
ma oma eksimust tunnistan, on mul inimesena võim. Ma suudan
mõjustada seda valdkonda, kuhu ma kuulun. Ma olen osa
inimkonnast.
Seega pesitseb üksnes minus endas see, mille vastu ma võitlen,
et end ümber kasvatada.
Lend Arra'sse
Kord tegin ma hädamaandumise keset liiva ja ootasin hommikut.
Künkanõlvad kumasid kuupaistel kuldkollaselt ja varjupoolsed
nõlvakud kõrgusid mustjalt valgusepiirini. Selles
hiiglaslikus valguse ja varju saalis valitses rahu, töörahu,
kuid samuti salakaval vaikus, mille kestel ma magama uinusin.
Kui ärkasin, ei näinud ma midagi muud, kui öötaeva
sügavat nõgu, sest ma lamasin, väljasirutatud
käed üle pea visatud, luiteharjal ja vahtisin täherägastikku.
Mulle ei olnud veel päris selge, mis sügavikud need
olid, ja ma olin pettunud, kui äkki taipasin. Ei olnud ühtegi
juurt, mille külge klammerduda, ja ühtegi katust ega
oksa selle kuristiku ja minu vahel. Ma olin juba irrutatud ja
hakkasin langema nagu merresukelduja.
Aga ma ei tundnud midagi. Ma leidsin end pealaest jalatallani
maa külge seotud olevat. Oli rahustav jätta oma kaal
maa hooleks. Raskusjõud näis mulle kõikvõimas
nagu armastus.
Ma tundsin, et maapind toetas mu selga, hoidis mind, tõstis
mind, juhtis mind endaga läbi öise ruumi...
Ma teadsin, et olen kõrbes kadunud ja hirmuäratavas
ohus, alasti liiva ja tähtede vahel, elu poolused lõhki
käristatud vaikuse ülikülluses. Minu käsutuses
oleksid päevad, nädalad, kuud, kui mind just mõni
lennuk ei leia või mauretaanlane ei tapa. Siin ei ole
mul midagi maailmas. Ma ei olnud midagi muud, kui vaid eksinud
surelik liiva ja tähtede vahel, kes tundis heameelt selle
üle, et hingas.
Tuul, liiv ja tähed
On tähtis, et inimene liiguks eesmärgi poole, mis
esialgu veel selge ei ole. See eesmärk ei käi mõistuse,
vaid vaimu kohta. Vaim mõistab armastada, aga ta magab.
Milles seisneb kiusatus, tean mina niisama vähe kui mõni
kirikuisa. Kiusatuses olema tähendab end kiusatusse viia
lasta, sellal kui vaim magab, see tähendab mõistusele
järeleandmist.
Kui mulle tundub mõni naine ilusana, ei suuda ma temast
rääkida. Ma näen teda lihtsalt naeratamas. Intelligendid
lahkavad nägu, et seda osade kaupa seletada, kuid naeratust
nad enam ei näe.
Äratundmine tähendab mittelahkamist, mitteselgitamist.
See tähendab leida ligipääs vaatamisele. Ent kui
vaadata, peab kõigepealt osa võtma. See on pingutav
teooria.
Lend Arra'sse
Miks me peame sõda, kui me teame, et see on loomuvastane
ja õudne? Kuis pesitseb sõja tõde, nii veenev
tõde, et ületab hirmu ja surma? Üksnes siis,
kui me seda mõistame, ei jäta me end sõgeda
saatuse hooleks, jõu hooleks, mis on meist tugevam...
Mulle tundub, et metsikud instinktid, röövimishimu
ja verejanu pakuvad vaid ebapiisavaid seletusi... See tähendaks
unustada kogu askees, mis on omane sõja väärtustele.
See tähendaks unustada elu ohver. See tähendaks unustada
distsipliin. See tähendaks unustada vennalik ühtehoidmine
hädaohus... Siiski, kui astuda vastu sellele, mis sõjale
üldiselt omane on, ei tohi unustada, et on olemas vaenlaste
leer, ega vaielda ideoloogiate üle. Keeled sisaldavad endas
vastuolusid, mis on nii lahendamatud, et või kaduda lootus
inimeste päästesse...
Sõda on absurdne. Peab liituma ühe leeriga. Mulle
näib siiski, et mõttetu on eelkõige keel,
mis sunnib inimesi üksteisele vastu rääkima.
Sõda või rahu?
Kõik on meie ümber nii kiiresti muutunud: inimsuhted,
töötingimused, kombed. Isegi meie psüühiline
seisund on sisimas vapustatud. Mõisted nagu lahusolek,
äraolek, kaugus, tagasipöördumine, ei kattu enam
samade sõnadega väljendatavate samade realiteetidega.
Selleks et mõista tänast maailma, kasutame keelt,
mis on loodud eilse maailma tarvis. Meie loomusele näib
mineviku elu paremini vastavat vaid seetõttu, et see on
paremas vastavuses meie keelega.
Iga edusamm on meid kohe jälle peletanud eemale harjumustest,
mida me oleme vaevalt tõsiselt võtnud. Oleme väljarändajad,
kes pole veel üles ehitanud uut isamaad.
Progressijoobumuses oleme sundinud inimesi teenima raudteedel,
ehitustel ja sügavpuurimisel ning oleme sealjuures peaaegu
unustanud, et kõik need rajatised on loodud üksnes
inimesi teenima.
Pikkamööda muutub meie kodu inimlikumaks. Masin ise
jääb oma ülesannete hulga varjus tagaplaanile,
kui ta täiustub...
Täiuslikkuseni ei jõuta ilmselt siis, kui enam midagi
lisada ei ole, vaid siis, kui enam midagi ära võtta
ei saa.
Tuul, liiv ja tähed
Tundub, et meie areng ei ole vee lõpule jõudnud,
et homne tõde toitub eilsest veast ja et ületatavad
vastuolud on meie kasvamiseks õige huumus. Me loeme ka
neid omadeks, kes on meist erinevad. Ent milline tähelepanuväärne
sugulus!
See rajaneb kunstlikkusel, mitte minevikul. Lõppeesmärgil,
mitte päritolul. Me oleme palverändurid, kes rändavad
erinevaid teid pidi ühisesse kohtumispaika.
Kiri pantvangile
Ma ütlen sulle: Ei ole mingit jumalikku amnestiat, mis
sinu kujunemist säästaks. Sa tahaksid olla, sa saad
olema üksnes Jumalas. Ta viib sind oma rehe alla varjule,
pärast seda, kui sa aeglaselt oma tegevuse kaudu muutud
ja kujuned, sest inimene peab sündima aeglaselt.
Linn kõrbes
Elada tähendab aeglaselt sündida. Oleks liiga mugav
võtta laenuks täiesti valmis hingi.
Lend Arra'sse
Üksnes Vaim, kui ta savi peale hingab, suudab inimest
luua.
Tuul, liiv ja tähed
Tekstid on võetud järgmistest Saint Exupéry
teostest:
Courrier-Sud (1928), Oeuvres, Bibliothcque de la Pléiade,
Paris: Gallimard 1953 (Lõunapost)
Vol de Nuit (1931), Oeuvres 1953 (Öine lend)
Terres des Hommes (1939), Oeuvres 1953 (Inimeste maa:
Tuul, liiv ja tähed)
Pilote de Guerre (1942), Oeuvres 1953 (Lahingulendur:
Lend Arra'sse)
Lettre a un Otage (1941), Oeuvres 1953 (Kiri pantvangile)
Le Petit Prince (1943), Oeuvres 1953 (Väike prints)
Citadelle (1948), Oeuvres 1953 (Tsitadell; Linn kõrbes)
Un Sens a la Vie, tedtes recueillis et présentés
par Claude Reynak, Gallimard, Paris 1956 (Elule mõtet
andma: Sõda või rahu? Sõjakirjad sõbrale;
Kiri kindralile)
Carnets (1936-1944), Gallimard, Paris 1953 (Taskuraamatud)
|