X.  Armastus
Soov leida inimsuhete abil mingit turvatunnet
või julgeolekut tekitab paratamatult kannatusi ja hirmu.
See julgeoleku taotlemine kutsub esile kindlusetuse. Kas olete
kunagi üheski oma inimsuhtes kaitstust leidnud? Kas olete?
Enamik meist tahab armastamise ja armastatud olemise kindlustatust,
aga kas saab olla armastust, kui igaüks taotleb enese kaitstust?
Armastust pole, sest me ei tea, kuidas armastada.
Mis on armastus? Sõna on niivõrd ülekoormatud
ja laostunud, et ma vaevalt suudan seda kasutada. Igaüks
räägib armastusest - viimne kui üks ajaleht ja
ajakiri ning kõik misjonärid jahvatavad lakkamatult
armastusest. Ma armastan oma maad, kuningat, mõnda raamatut,
seda mäge, armastan mõnu, abikaasat, Jumalat. On's
armastus idee? Kui on, siis saab seda igal moel kultiveerida,
ergutada, kalliks pidada, nihutada ja väänata. Kui
ütlete, et armastate Jumalat, mida see tähendab? See
tähendab, et armastate enese mõttekujutluses loodud
pilti, iseenda peegeldust, mis on rüütatud auväärsuse
vormi vastavalt sellele, mida te õilsaks ja pühaks
peate. Seega on täielik mõttetus öelda: "Ma
armastan Jumalat." Kui kummardate Jumalat, siis jumaldate
iseennast - see pole armastus.
Kuna me ei suuda seda armastuseks nimetatavat inimlikku mõistatust
lahendada, siis tormame abstraktsioonidesse. Armastus võib
olla põhiliseks lahenduseks kõigile raskustele,
probleemidele ja vaevadele. Kuidas me saame teada, mis on armastus?
Pelgalt määratledes? Kirik on määratlenud
seda ühtpidi, ühiskond teisiti ning on kõikvõimalikke
hälbeid ja loomuvastasusi. Jumaldamine, kellegagi magamine,
tunnete vahetamine, kaaslus - kas seda peame armastuseks? See
on olnud norm, mall, mis on muutunud sedavõrd isiklikuks,
meeleliseks ja piiratuks, et usundid on väitnud: armastus
on midagi tunduvalt enam kui see. Selles, mida nad nimetavad
inimlikuks armastuseks, näevad nad naudingut, võistlust,
armukadedust, soovi omada, hoida, juhtida ja sekkuda teise inimese
mõtteisse ning teades selle kõige keerukust, ütlevad
nad, et peab olemas olema ka teist laadi armastus, mis on jumalik,
kaunis, puutumatu ja rikkumatu.
Niinimetatud pühamehed on väitnud, et naisi vaadata
on täiesti sündsusetu. Nad ütlevad, et sa ei saa
Jumalale läheneda, kui lubad endale seksi, mistõttu
nad hülgavad selle, kuigi nad on seksuaalsust tulvil. Seksuaalsuse
salgamisega torkavad nad välja oma silmad ja lõikavad
välja keeled, sest nad eitavad maamuna ilu. Nad on oma südame
ja meele surnuks näljutanud, nad on kuivikud, kes on pagendanud
ilu, sest see seostub naisega.
Kas armastust saab jagada pühaks ja ilmalikuks, inimlikuks
ja jumalikuks, või on vaid üks armastus? Kas armastus
kuulub ühe ja mitte paljude juurde? Kui ma ütlen: "Ma
armastan sind," kas see välistab armastuse kellegi
teise vastu? Kas armastus on isikuline või mitteisikuline?
Kas armastus on kõlbeline või kõlblusetu?
Perekondlik või mitte? Kui armastate inimkonda, kas suudate
armastada ka üksikisikut? Kas armastus on tunne? Meeleliigutus?
Nauding ja iha? Kõik need küsimused osutavad, et
meil on mingi ettekujutus armastusest, sellest, mis see peaks
või ei peaks olema, mingi mall või kood, mille
on kujundanud meid ümbritsev kultuur.
Et uurida armastuse olemust, peame selle esmalt vabastama aastasadade
koorikust, kõrvale jätma kõik ideaalid ja
ideoloogiad, mis ütlevad, milline peaks või ei peaks
armastus olema. Millegi jagamise selleks, mis peaks olema, ja
selleks, mis tegelikult on, on kõige petlikum ellusuhtumine.
Kuidas saan ma teada, mis on see leek, mida me nimetame armastuseks
- mitte seda, kuidas seda kellelegi väljendada, vaid mida
see iseenesest tähendab? Kõigepealt hülgan kõik,
mida on asja kohta öelnud kirik, ühiskonda, minu vanemad
ja sõbrad, iga inimene ja raamat, sest ma tahan ise välja
uurida, mis see on. Tegu on määratu probleemiga, mis
hõlmab kogu inimkonda. Seda on määratletud tuhandel
eri viisil ja ma ise olen samuti ühe või teise malli
raames, vastavalt sellele, mida ma parasjagu naudin. Kas ma ei
pea siis mõistmise saavutamiseks end kõigepealt
iseenda kalduvustest ja eelarvamustest vabastama? Olen segaduses,
enese ihadest lõhestunud, mistõttu ütlen endale:
"Kõigepealt lahenda oma segadus. Vahest avastad selle,
mis on armastus, nende asjade abil, mis ta ei ole ."
Valitsus ütleb: "Minge ja tapke oma isamaa- armastuse
nimel." Kas see on armastus? Religioon ütleb: "Loobu
seksist armastuse nimel Jumala vastu. "Kas see on armastus?
On's armastus iha? Ärge öelge, et ei ole. Enamiku jaoks
on ta just iha koos naudinguga, mis saadakse meelte kaudu, seksuaalse
kiindumuse ja täitumuse läbi. Ma ei ole seksi vastu,
aga tuleb näha, mis sellega kaasneb. Seks annab teile hetkeks
täieliku eneseunustuse tunde, aga siis on kogu see möll
jälle tagasi, mistõttu te tahate taas ja taas korrata
seda seisundit, milles pole muretsemist ega probleeme, pole isikut.
Ütlete, et armastate oma naist. Selles armastuses sisaldub
seksuaalne nauding ning nauding, mis tuleneb sellest, et teil
on majas keegi, kes vaatab laste järele ja teeb süüa.
Te sõltute oma naisest: ta on andnud teile oma keha, tunded,
ergutuse, teatava turvalisuse ja heaolu tunde. Siis jätab
ta teid maha - tüdineb või leiab kellegi teise -
ning kogu teie tundeeluline tasakaal puruneb. Seda ebameeldivat
rahutust nimetatakse armukadeduseks. Selles on piina, ängistust,
vihkamist ja vägivalda. Seega ütlete te tegelikult:
"Armastan sind, kuni sa kuulud mulle, aga kui sa ei kuulu
enam mulle, siis hakkan sind vihkama. Kuni saan kindel olla,
et sa rahuldada mu nõudmisi, seksuaalseid ja muid, armastan
sina, aga kui sa ei anna enam mulle seda, mida ma taha, siis
sa mulle enam ei meeldi." Seega on teie vahel vastuseismine,
lahusolek ja kui te tunnete end teisest inimesest lahus olevat,
siis armastust ei ole. Aga kui te suudate elada koos oma naisega
nii, et mõtlemine ei loo kõiki neid vastuolulisi
seisundeid, kõiki neid lõputuid tülisid teis
eneses, siis te võib-olla - võib-olla - saate tunda
armastust. Siis olete täiesti vaba ja tema samuti, kui aga
sõltute oma naudinguid täienisti temast, siis olete
tema ori. Armastuse vältimatuks eelduseks on vabadus, mitte
ainult teisest inimesest, vaid ka iseenesest.
Teisele kuulumises, temast sõltumises on alati paratamatult
ängistust, hirmu, armukadedust ja süütunnet, ning
kus on hirm, seal armastust pole. Kurbusega koormatud meel ei
saa tunda armastust. Härdameelsusel ja tundeküllusel
ei ole midagi ühist armastusega. Sama lugu on naudingu ja
ihaga.
Armastus ei ole pärit mõtlemisest, mis on möödanik.
Mõtlemine ei saa kuidagi armastust aretada. Armastus ei
ole ka armukadeduse kütkeis, sest seegi on minevikust pärit.
Armastus on alati tegev olevik. See pole "Ma hakkan armastama"
või "Olen armastanud." Kui tunnete armastust,
siis ei järgi te kedagi, sest armastus ei allu. Kui armastate,
siis pole ei austust ega ka lugupidamatust.
Kas te teate, mida tähendab kedagi tõeliselt armastada
- armastada ilma vihkamise, armukadeduse, vihata, tahtmiseta
sekkuda tema tegudesse või mõtetesse, hukka mõistmata,
võrdlemata - kas te teate, mida see tähendab? Kas
armastuse puhul on võrdlemist? Kui armastate kedagi kogu
südame, meele, kehaga, kogu olemusega, on siis mingit võrdlemist?
Kui loovutate end täielikult sellele armastusele, siis ei
ole teist.
Kas armastusel on vastutus ja kohustused? Kasutab ta neid sõnu?
Kui teete midagi kohusetunde tõttu, on selles siis armastust?
Kohustuse puhul ei ole armastust. Kohustus, milles inimene on
kui lõksus, hävitab seda. Kuni peate tegema midagi
seetõttu, et see on teie kohustus, seni ei armasta te
seda, mida teete. Kui on armastus, siis ei ole kohustust ja vastutust.
Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma
laste eest ja see vastutustunne väljendub selles, et nad
räägivad oma võsukestele, mida nad peaks ja
mida ei peaks tegema, kelleks nad peaks saama ja kelleks mitte.
Vanemad tahavad, et lapsed saaks turvalise koha ühiskonnas.
See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugupeetavusest,
mida nad jumaldavad. Mulle näib, et seal, kus on lugupeetavus,
ei ole loomulikku korda. Neid huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud
kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda
sobitumiseks, siis seeläbi nad põlistavad sõda,
konflikte ja julmust. Kas seda te nimetategi hooleks ja armastuseks?
Tõeliselt hoolitseda tähendab teha seda nii, nagu
teeksite puu või lille puhul: kastate taime, uurite tema
vajadusi, tagate talle parima pinnase, hooldate teda leebelt
ja õrnusega. Kui valmistate oma lapsi ette, et nad sobiks
ühiskonda, siis te seate neid valmis mahanottimiseks. Kui
te oma lapsi tõeliselt armastaks, siis sõdu ei
oleks.
Kui kaotate kalli inimese ja valate pisaraid, kas nutate enese
või kadunukese pärast? Kas olete kunagi nutnud teise
inimese pärast? Kas olete nutnud lahingus hukkunud poja
pärast? Nutnud olete küll, aga kas need pisarad tulevad
enesehaletsusest või sellepärast, et inimene tapeti?
Kui nutate enesehaletsusest, siis pole teie pisaratel mingit
tähendust, sest te olete mures enda pärast. Kui nutate,
kuna jäite ilma inimesest, kellesse olete investeerinud
hea hulga kiindumust, siis see polnudki tõeline kiindumus.
Kui nutate oma sureva venna pärast, siis nutke tema pärast.
Väga kerge on nutta enese pärast, et teda ei ole enam.
Ilmselt nutate seetõttu, et see sündmus puudutab
teie südant, aga mitte tema pärast. Südant puudutab
enesehaletsus, mis teeb teid kalgiks, tarastab teid ning muudab
tuimaks ja juhmiks.
On's enese pärast nutmine armastus - nutate, sest olete
üksildane, mahajäetud, ei ole enam vägev, kurdate
oma saatust - alati olete teie neis pisarais? Kui mõistate,
mida tähendab selline vahetu kontakt nagu puu, sambla või
käe puudutamine, siis näete, et kurbuse loome ise,
selle loob mõtlemine, kurbus on aja tagajärg. Kolm
aastat tagasi oli mul vend, kes nüüd on surnud, ning
mina tunnen üksildust ja valu, sest pole kedagi, kes pakuks
seltsi ja lohutust. Nii tulevadki pisarad silma.
Kui jälgite, siis võite kõike seda eneses
toimumas näha. Võite näha seda täielikult
ainsa pilguga, pole vajadust analüüsida. Hetketi võite
märgata selle minaks nimetatava armetu asja ülesehitust
ja loomust. Minu pisarad, minu pere, minu rahvus, minu usund
- kogu see inetus on teie sees. Kui näete seda südame,
mitte mõistusega, siis on teil olemas võti, mis
kannatuse lõpetab.
Kurbus ja armastus ei käi koos, aga kristlikus maailmas
on kannatamist idealiseeritud ja jumaldatud, andes mõista,
et vaid see on ainus võimalus kannatusest vabaneda ning
selline ongi kogu ekspluateeriva religioosse ühiskonna ülesehitus.
Kui küsite, mis on armastus, siis võib vastus
olla vägagi hirmutav. See võib tähendada täielikku
murrangut, pere võib laguneda, võite avastada,
et te ei armastagi oma abikaasat ega lapsi. Vahest tuleb teil
purustada kord ehitatud hoone, võib-olla ei lähe
te enam iial pühamusse tagasi.
Kui siiski tahate teada saada, siis näete, et armastus ei
ole hirm, sõltuvus, armukadedus, omamis- ega valitsemishimu;
vastutus- ega kohusetunne ei ole armastus, pole seda ka enesehaletsus
ega piin mitte olla armastatud. Armastus ei ole vihkamise vastand
mitte rohkem kui alandlikkus on uhkuse vastand. Kui suudate kõik
need kõrvale jätta, mitte sunniviisiliselt, vaid
uhtudes nad minema, nagu vihm peseb puulehelt paljude päevade
tolmu, siis ehk satute sellele kummalisele õiele, mida
inimene aina ihaldab.
Kui pole armastust - mitte ainult tilgakestena, vaid külluses
- kui teis pole armastuse täitumust, siis liigub maailm
hävingu poole. Mõistupäraselt te teate, et inimkonna
ühtsus on eluliselt tähtis ja ainus viis selle saavutamiseks
on armastus, aga kes õpetab teile, kuidas armastada? Kas
mõni autoriteet, meetod või süsteem räägib
teile, kuidas armastada? Kui keegi teile sellest räägib,
siis pole see armastus. Kas saate öelda: "Ma hakkan
armastust harjutama. Istun iga päev mõnda aega, et
mõelda armastusest. Hakkan harjutama lahkust ja leebust
ning sunnin end teistele tähelepanu pöörama.?"
Kas tahate öelda, et suudate hakata armastama? Kui teete
seda, siis lendab armastus aknast välja. Kui harjutate mingit
armastamismeetodit või -süsteemi, siis võite
saada erakordselt osavaks, muutuda lahkemaks või sattuda
vägivallatuse seisundisse, aga sel kõigel pole mingit
pistmist armastusega.
Meie lõhestunud kõrbetaolises maailmas pole
armastust, sest nauding ja iha mängivad selles suuremat
rolli. Siiski pole elul ilma armastuseta mõtet. Ei saa
olla armastust, kui pole ilu. Ilu pole see, mida näete,
see pole kaunis puu, pilt, ilus hoone või veetlev naine.
Ainult selles, mida tunneb meie süda armastades, on tõeline
ilu. Armastuseta ja selle ilutundeta pole ka mingeid voorusi
ning te teate väga hästi, et mida te ka ei teeks, kuidas
ka ei püüaks ühiskonda parandada ja vaeseid toita,
te loote vaid kannatusi juurde, sest ilma armastuseta on teis
vaid inetus ja vaesus. Aga kui teie südames on armastus
ja ilu, siis kõik teie teod on õige ja loomuliku
korraga kooskõlas. Kui teate, kuidas armastada, siis võite
teha seda, mida tahate, sest see lahendab kõik ülejäänud
probleemid.
Seega jõuame küsimuseni: kas saab kohata armastust
ilma distsipliini, mõtlemise, sunduse, mingi raamatu,
õpetaja või juhi mõjutuseta - kohata seda
nii, nagu inimene silmab kaunist päikeseloojangut?
Mulle näib, et üks asi on seejuures tingimata vajalik
ja see on kirg ilma ajendita - kirg, mis ei ole mingi kohustuse
või kiindumuse tagajärjeks, kirg, mis ei ole himu.
Inimene, kes ei tea, mis on kirg, ei saa eales tunda armastust,
sest armastus saab tekkida vaid täieliku endast loobumise
puhul.
Meel, mis püüdleb, ei ole kirglik. Leida armastust
seda taotlemata on ainus viis seda leida, sattuda sellele teadmatult,
mitte mingi pingutuse või kogemuse tulemusena. Säärane
armastus ei ole ajaga seotud, see on nii isikuline kui ka mitteisikuline,
ühtaegu ainsus ja mitmus. Sellega on samuti nagu lillelõhnaga:
võite seda nuusutada või ükskõikselt
mööduda. See lill on kõigi jaoks ja tolle jaoks,
kes võtab vaevaks lõhna nautida ja lille olemasolust
rõõmu tunda. Lillele pole oluline, kas keegi on
aias või väga kaugel, sest ta on lõhna tulvil
ja jagab seda igaühega.
Armastus on alati midagi uut, erksat, elusat, tal pole eilset
ega homset ja ta on ülalpool mõistuse sekeldusi.
Vaid süütu meel teab, mis on armastus, ja võib
elada maailmas, mis pole süütu. Et leida seda harukordset,
mida inimesed on lootnud leida ohverdamiste, jumaldamist, suhtlemise,
seksi, läbi kõikmõeldava naudingu ja piina
- see on võimalik vaid siis, kui mõte hakkab mõistma
iseennast ja jõuab loomuliku lakkamiseni. Siis pole armastuses
vastandeid ega konflikti.
Te võite küsida: "Kui leian säärase
armastuse, mis saab siis mu abikaasast ja lastest? Nad vajavad
turvatunnet." Kui esitate säärase küsimuse,
siis ei ole te olnud väljaspool mõtlemise valda.
Kui olete kordki olnud väljaspool teadvust, siis teate,
mis on armastus, milles pole mõtlemist ja seega pole ka
aega. Seda praegu lugedes võite olla võlutud, aga
minna väljapoole mõtlemist ja aega - mis tähendab
kurbuse ületamist - see tähendab olla teadlik sellest,
et on olemas meile tuntust erinev mõõde, mida nimetatakse
armastuseks.
Te ei oska jõuda selle haruldase lätte juurde. Mida
te siis ette võtate? Kui te ei tea, mida teha, siis te
ei tee midagi, eks ole? Absoluutselt mitte midagi. Siis olete
seesmiselt täiesti vaikne. Kas mõistate, mis see
tähendab? Teie ei otsi enam, ei aja midagi taga, pole enam
mingit keskpunkti. Siis on - armastus.
|