XI.  Vaatamine ja kuulamine Kunst Ilu
Kasinus Kujutelmad
Probleemid
Vahemaa
Oleme uurinud armastuse loomust ja
jõudnud teemani, mis minu arvates nõuab veelgi
suuremat teravust ja teadvelolekut. Oleme avastanud, et enamiku
inimeste jaoks tähendab armastus mugavust, turvatunnet,
midagi, mis tagab neile ülejäänud eluks pideva
emotsionaalse rahuldatuse. Siis astub ligi keegi minutaoline
ja pärib: "On's see tõesti armastus?" ning
palub, et te vaataksite enesesse. Te püüate mitte vaadata,
sest see on väga häiriv. Parem on arutleda hinge üle
või vahetada mõtteid poliitilise ja majandusliku
olukorra teemal. Aga kui olete nurka surutud ja teil tuleb vaadata,
siis taipate, et see, mida olete pidanud armastuseks, ei ole
seda sugugi. See on vastastikune rahuldamine, teineteise ärakasutamine.
Kui ma ütlen: "Armastusel ei ole homset ega eilset"
või "Kui pole keset, siis on armastus", siis
on öeldu tõde minu jaoks, aga teie jaoks mitte. Võite
seda tsiteerida ja teha sellest vormeli, aga see ei kehti. Teil
tuleb ise seda tõsiasja näha, aga see eeldab vabadust
vaadata, igasuguse hukkamõistmise, arvustamise, nõustumise
või mittenõustumise puudumist.
Vaadata või kuulata - see on sama - on üks raskemaid
asju elus. Kui teie silmi pimestavad mured, siis te ei näe
päikeseloojangu ilu. Enamik meist on kaotanud kokkupuute
loodusega. Tsiviliseeritud maailm suundub üha enam suurlinnade
suunas. Oleme aina enam linnainimesed, kes elavad kitsukestes
korterites, ja meil pole piisavalt ruumi sellegi jaoks, et hommikul
ja õhtul taevast vaadata. Oleme kaotanud kokkupuute paljude
ilusate asjadega. Kas olete märganud, kui vähesed inimesed
silmitsevad päikesetõusu, -loojangut, kuupaistet
või valguse peegeldumist vees?
Kuna oleme kaotanud kontakti loodusega, arendame
seda enam oma intellektuaalseid võimeid. Loeme rohkesti
raamatuid, külastame muuseume, kuulame kontserte, vaatame
telerit ning meil on veel palju muid meelelahutusi. Osundame
lõputult teiste inimeste mõtetele ning mõtleme
ja räägime väga palju kunstist. Miks me niivõrd
kunstist sõltume? Kas see on mingi põgenemine või
stimuleerimine? Kui olete vahetus kokkupuutes loodusega, jälgite
lindude lendu, taeva ilu, varje küngastel või ilu
teise inimese näol, kas te ka siis tahaksite minna muuseumi,
et pilte vaadata? Võib-olla vajate mingit stimuleerimist
seepärast, et te ei tea, kuidas vaadata kõiki neid
asju, mis teid ümbritsevad.
Üks usuõpetaja tavatses õpilastega igal hommikul
vestelda. Kord oli ta just kõnelavale astumas, kui tuli
väike lind, istus aknalauale ja hakkas kõigest südamest
laulma. Kui lind laulmise lõpetas ja ära lendas,
lausus õpetaja: "Tänane jutlus on läbi."
Mulle tundub, et üks raskemaid asju on tõesti selgelt
näha, mitte ainult väliseid asju, vaid ka siseelu.
Kui ütleme, et näeme puud, lille või inimest,
kas me siis ikka tõesti näeme neid? Või näeme
pelgalt kujutelma, mille loob vastav sõna? Kui vaatate
puud või pilve õhtutaevas, mis on täis valgust
ja rõõmu, kas te tegelikult näete seda, mitte
ainult silmadega ja mõistuspäraselt, vaid täielikult?
Kas olete kunagi proovinud vaadata mõnd
objekti, näiteks puud, ilma seoste ja teadmisteta, mis teil
selle kohta on, ilma eelarvamuste, otsustuste ja sõnadeta,
mis loovad teie ja puu vahele vaheseina ning ei lase teil näha
teda sellisena, nagu ta on. Proovige ja vaadake, mis juhtub,
kui te silmitsete puud kogu oma olemusega, kogu oma väega.
Selles intensiivsuses leiate, et polegi mingit vaatlejat: on
vaid tähelepanu. Vaatleja ja vaadeldav on olemas siis, kui
tegu on puuduliku tähelepanuga. Kui vaatate midagi täieliku
tähelepanuga, siis pole ruumi mingite mõistete, vormelite
või mälestuste jaoks. Seda on oluline mõista,
sest me siseneme valda, mis nõuab väga hoolsat uurimist.
Vaid selline meel, mis vaatab täielikku eneseloovutusega
puud, tähti või sillerdavat jõevett, teab,
mis on ilu, ning kui me tõesti näeme, siis oleme
armastuseseisundis. Üldiselt tunneme ilu võrdluse
või inimese loodu läbi, mis tähendab ilu omistamist
mingile objektile. Ma näen hoonet, mida pean kauniks ning
ma hindan seda ilu oma arhitektuurialaste teadmiste ja teist
nähtud hoonetega võrdlemise teel. Kuid nüüd
küsin eneselt: "Kas on ilu ilma objektita?" Kui
on olemas vaatleja, kes on tsensor, kogeja, mõtleja, siis
ilu pole, sest ilu on midagi välist, midagi, mida vaatleja
vaatab ja hindab, aga kui vaatlejat pole - see eeldab põhjalikku
mõtlust ja uurimist - siis ongi ilu ilma objektita.
Ilu seisneb vaatleja ja vaadeldava täielikus
hülgamises ning see eneseloovutus eeldab totaalset kasinust.
Mitte kasinust, mis on omane preestrile ning seisneb kalkuses,
keeldudes, reeglites ja kuulekuses, ega ka mitte kasinust riietes,
mõtetes, toidus ja käitumises, vaid täielikult
lihtsa olemise kasinust, mis tähendab täielikku alandlikkust.
Siis pole mingit saavutamist ega redelit, mida mööda
ronida. On vaid esimene samm ja see on igikestev samm. Ütleme,
et jalutate omaette või kellegagi koos ning ei räägi.
Teid ümbritseb loodus, ükski koer ei haugu, autod ei
sõida, isegi linnud ei siputa tiibu. Olete täiesti
vaikne ja ka loodus teie ümber on tervenisti vaikne. Selles
vaikuses, mis hõlmab nii vaatlejat kui ka vaadeldavat
- kui vaatleja ei tõlgi nähtut mõtteisse -
ilmneb ilu. Pole loodust ega vaatlejat, on vaid üksiolev
meel; meel on üksi, mitte eraldatud, üksi vaikuses
ja see vaikus on ilu. Kui armastate, on siis mingi vaatleja olemas?
Vaatleja on olemas vaid siis, kui armastus muundub ihaks ja naudinguks.
Kui armastusega ei liitu iha ja nauding, siis on see armastus
tugev. Nagu ilugi on see iga päev midagi täiesti uut.
Nagu ma juba ütlesin, armastusel pole eilset ega homset.
Vaid juhul, kui näeme ilma mingi
ettemoodustatud kujutelmata, saame olla millegagi vahetus kokkupuutes.
Kõik meie suhted on tegelikult kujutletavad, see tähendab,
et nad põhinevad mõtte loodud kujutelmal. Kui mul
on teist mingi kujutelm ja teil minust samuti, siis ei näe
me ju loomulikult teineteist sellistena, nagu me tegelikult oleme.
Näeme kujutelmi, mis oleme teineteisest loonud ja mis takistavad
meid kokku puutumast ning seetõttu meie suhted nässu
lähevadki.
Kui ütlen, et tunnen teid, siis mõtlen sellega, et
tundsin teid eile. Ma ei tunne teid tegelikult praegu. Kõik,
mis ma tean, on vaid minu kujutelm teie kohta. See kujutelm koosneb
sellest, mis te olete öelnud minu kiitmiseks või
solvamiseks, mis te mulle teinud olete; see koosneb kõigist
teiega seonduvatest mälestustest ning teie kujutelm minust
tekib samal moel. Need kujutelmad suhtlevad omavahel ja ei lase
meil teineteisega tõeliselt lähedaselt kokku puutuda.
Kahel inimesel, kes on kaua koos elanud, on teineteisest mingi
kujutelm, mis ei lase tekkida tõelisel suhtel. Kui mõistame
suhet, siis saame koos toimida, aga koostoimimine ei saa kuidagi
kujuneda läbi kujutelmade, sümbolite või ideoloogiliste
mõistete. Vaid siis, kui mõistame omavahelise tõelise
suhet olemust, on armastus võimalik. Kui meil on kujutelmad,
siis on armastus tõrjutud. Seetõttu on oluline
mõista, mitte mõistuspäraselt, vaid tegelikult
oma igapäevaelus, seda, kuidas te olete loonud kujutelmad
oma abikaasa, naabri, lapse, maa, juhtide, poliitikute, jumalate
kohta - need ongi ainult kujutelmad.
Need kujutelmad loovad vahemaa teie ja vaadeldava vahele ning
selles vahemikus on konflikt. Nüüd uurime koos, kas
on võimalik sellest vahemikust nii enesest väljas
kui ka enda sees vaba olla, sest see vahemik lahutab inimesi
kõigis suhetes.
Tähelepanu, mille te mingile probleemile
pühendate, ongi jõud, mis selle probleemi lahendab.
Kui teie tähelepanu on täielik, kui annate kõik,
mis teis on, siis ei ole mingit vaatlejat. On vaid tähelepanuseisund,
mis on täielik jõud ja see täielik jõud
on arukuse kõrgeim vorm. Loomulikult peab see meeleseisund
olema täiesti vaikne ja see vaikus tuleneb täielikust
tähelepanust. See pole distsiplineeritud vaikus. See täielik
vaikus, milles pole ei vaatlejat ega ka vaadeldavat, on religioosse
meele kõrgeim vorm. Seda, mis selles seisundis toimub,
ei saa sõnadega väljendada, sest sõnadega
öeldu pole tõelisus. Et seda leida, peate omal nahal
kogema.
Iga probleem on muude probleemidega seotud, mistõttu siis,
kui suudate ühe neist täielikult lahendada - pole tähtis,
millise - näete, et suudate hõlpsasti lahendada ka
kõik ülejäänud. Jutt on, mõistagi,
psühholoogilistest probleemidest. Oleme juba näinud,
et probleem on olemas vaid ajas, siis, kui me kohtame mingit
asja mittetäielikult. Seega tuleb meil olla teadlik probleemi
loomusest ja ülesehitusest ning seda täielikult näha.
Ühtlasi peame kohtama probleemi kohe, kui see tekib ja lahendama
selle viivitamatult, et see ei jõuaks meeles juurduda.
Kui lasta probleemil kesta kuu, päeva või isegi mõne
minuti jooksul, siis see juba moonutab meelt. Kas on võimalik
kohata probleemi vahetult mingi moonutuseta, olla sellest otsekohe
täielikult vaba ja mitte lasta säilida mälestusel,
meelekriimustusel? Mälestused on need kujutelmad, mida me
kaasaks kanname, ning need kujutelmad kohtavad eluks nimetatud
erakordset asja, mistõttu tekib vasturääkivus
ja sellest konflikt. Elu on väga tõeline, pole mingi
abstraktsioon, ja kui võtate selle vastu kujutelmade vahendusel,
siis tekivad probleemid.
Kas on võimalik kohata iga asja
ilma aegruumilise vahemikuta, et poleks lõhet minu ja
selle vahel, mida ma kardan? See on võimalik vaid siis,
kui vaatleja, kes loob kujutelma, kes on kogum mälestusi
ja mõtteid, kimp abstraktsioone, ei ole pidev.
Kui vaatate tähti, siis on olemas neid tähti vaatav
mina; taevas on täis eredaid tähti, õhk on meeldivalt
jahe ning kohal on teie isik, vaatleja, kogeja, mõtleja,
teie oma valutava südamega, teie, kese, mis loob vahemaa.
Te ei mõista vahemikku enese ja tähtede vahel, enese
ja oma abikaasa või sõbra vahel, sest te pole kunagi
vaadanud ilma kujutelmata ning seetõttu te ei teagi, mis
on ilu või armastus. Te räägite ja kirjutate
sellest, aga pole seda tunda saanud, välja arvatud täieliku
eneseloovutuse harvad hetked. Kuni on olemas kese, mis loob enda
ümber ruumi, seni pole ei armastust, ega ka ilu. Kui keset
ja piirjoont pole, siis on armastus. Kui armastate, siis te olete
ilu.
Kui vaatate teise inimese nägu, siis vaatate keskmest, mis
loob vahemaa kahe inimese vahele, ning seetõttu ongi meie
elu nii sisutu ja tundetu. Te ei saa armastust ega ilu viljelda
ega tõde leiutada, aga kui olete pidevalt teadlik sellest,
mida teete, siis suudate kasvatada teadvelolekut, mille abil
hakkate nägema naudingu, iha ja kurbuse loomust ning inimese
äärmist üksildust ja tüdimust. Siis võite
kohata seda, mida me siinkohal nimetame vahemikuks.
Kui teie ja jälgitava objekti vahel on vahemik, siis te
teate, et armastust pole. Ilma armastuseta loote vaid piina,
olenemata sellest, kuidas te ka ei püüaks maailma parandada,
uut korda luua või uuendusi arutada. Seega sõltub
kõik teist. Pole ühtegi juhti, õpetajat, kedagi,
kes ütleks teile, mida teha. Te olete üksi ses hullumeelses
ja julmas maailmas.
|