XII.  Vaatleja ja vaadeldav
Palun, tulge veel kaasa. See võib näida üsna
keerulise ja peenena, aga jätkakem siiski.
Kui ma loon teist või millestki kujutelma, siis võin
seda kujutelma jälgida. Seega on olemas kujutelm ja selle
vaatleja. Näen kedagi, kellel on, näiteks, punane pluus
seljas ning kohe reageerin vastavalt: see kas meeldib mulle või
mitte. Poolehoid või vastumeelsus tuleneb mu kultuurikeskkonnast,
kasvatusest, mõtteseostest, kalduvustest, minu omandatud
ja päritud tunnusjoontest. Sellest keskmest ma vaatlen ja
hindan. Nõnda on vaatleja eraldi vaadeldavast asjast.
Vaatleja on teadvel rohkem kui ühest kujutelmast, ta loob
tuhandeid kujutelmi. Kas vaatleja on neist kujutelmadest erinev
või on ta samuti vaid kujutelm? Ta liidab enesele ja lahutab
sellest, mis ta on; vaatleja on elav asi, kes pidevalt sisemiste
ja väliste mõjude survel kaalub, võrdleb,
hindab, mugandub ja muutub. Te elab teadvuseväljas, mis
koosneb tema enda teadmistest, mõjust ja arvututest kaalutlustest.
Kui vaatate vaatlejat ehk iseennast, siis näete, et ta sisaldab
mälestusi, kogemusi, õnnetusi, mõjutusi, tavasid
ja lõputuid kannatuste variatsioone, mis on kokku minevik.
Seega on vaatleja nii minevik kui ka olevik ning homne päev
on samuti osa temast. Ta on pooleldi elus ja pooleldi surnud
ning vaatab läbi selle elu ja surma koos oma elusa ja surnud
poolega. Selles meeleseisundis, mis on ajasisene, vaatate teie
(vaatleja) hirmu, armukadedust, sõda, perekonda (seda
inetut tarastatud üksust, mida nimetatakse perekonnaks)
ja püüate lahendada vaadeldavat asja, mis on väljakutse,
uus. Te tõlgendate uut alati vana mõistetes ning
olete seetõttu lakkamatult konfliktis.
Üks kujutelm jälgib vaatlejana tosinaid teisi kujutelmi
enese sees ja ümber ning ütleb: "See pilt mulle
meeldib, ma jätan ta alles" või "See pilt
ei meeldi mulle ja sellepärast ma kavatsen sellest lahti
saada." Vaatleja ise on kokku pandud erinevatest kujutelmadest,
mis on sündinud reageerimisest paljudele teistele kujutelmadele.
Seega jõuame sinnamaale, et võime öelda: "Vaatleja
on samuti kujutelm, ainult et ta on end teistest eraldanud ja
jälgib neid. See vaatleja, kes on ilmale tulnud paljude
teiste kujutelmade kaudu, peab end püsivaks ning tema ja
tema loodud piltide vahel on ajavahemik. See loob konflikti kujutelmade,
mida ta enda hädade põhjuseks peab, ja tema enda
vahel. Siis ütleb ta: "Pean konfliktis vabanema,"
aga just soov konfliktist lahti saada loob veel ühe kujutelma.
Teadvelolek kõigest, mis on tõeline mõtlus,
näitab, et on olemas keskne kujutelm, mis koosneb kõigist
teistest kujutelmadest, ning see keskne kujutelm, vaatleja, on
tsensor, kogeja, hindaja, kohtunik, kes tahab allutada kõik
teised kujutelmad või need hoopiski hävitada. Teised
kujutelmad on vaatleja hinnangute, arvamuste ja järelduste
tagajärg - seetõttu on vaatleja vaadeldav.
Seega on teadvelolek näidanud inimmeele erinevaid seisundeid,
mitmesuguseid kujutelmi ja vastuolu nende vahel; on näidanud
sellest tulenevat konflikti, meeleheidet, mis tuleneb suutmatusest
midagi teha ning katseid sellest põgeneda. Kõike
seda toob esile hoolas ja kahtlev teadvelolek ning siis saame
teadlikuks sellest, et vaatleja on vaadeldav. Seda ei teadvusta
mingi ülem üksus või kõrgem mina (need
on pelgalt kujutelmad), teadvustab seesama teadvelolek, mis näitas,
et vaatleja on vaadeldav.
Kui küsite eneselt, kes siis on see üksus, kes saab
vastuse? Ja kes on see, kes uurib? Kui see üksus on osa
teadvusest, mõtlemisest, siis ei suuda ta seda välja
uurida. Ta suudab leida vaid teadveloleku. Kuid kui selles seisundis
on ikka veel miski, mis ütleb: "Pean olema teadvel,
harjutama teadveolekut, siis on see taas kujutelm.
Teadvelolek sellest, et vaatleja on vaadeldav, ei ole samastumine
vaadeldavaga. Üsna kerge on end millegagi samastada. Enamik
meist samastub millegagi - oma perega, abikaasaga, rahvusega
- ning see põhjustab kannatusi ja laastavaid sõdu.
Jutt on millestki muust ja mitte sõnaliselt ei tule meil
seda mõista, vaid olemuslikult, enese sisimas. Muistses
Hiinas oli nõnda, et enne maalima asumist istus kunstnik
selle ees, mida ta kavatses maalida (näiteks puu) päevade,
kuude ja aastate kaupa, kuni ta oli see asi. Ta mitte ei samastunud
puuga, vaid oli see puu. See tähendab, et tema ja puu vahel
polnud mingit vahemaad, polnud vahemikku, mis eraldanuks vaatlejat
vaadeldavast, polnud kogejat, kes kogeks puu ilu, liikumist,
varju, lehtede sügavust ja värve. Ta oli täielikult
puu ja alles selles seisundis sai ta maalida.
Kui vaatleja pole mõistnud, et ta on vaadeldav, siis
tekitab iga tema liigutus vaid veel ühe rea kujutelmi ja
ta upub taas nendesse. Mis juhtub siis, kui vaatleja on teadvel,
et ta on vaadeldav? Liikugem aeglaselt, väga tasahilju,
sest see, milleni me nüüd jõuame, on keerulisevõitu
asi. Mis siis toimub? Vaatleja ei toimi. Ta on alati öelnud:
"Pean nende kujutelmadega midagi tegema: neid maha suruma
või teisendama"; ta on alati vaadeldava suhtes tegev,
toimides ja reageerides kirglikult või hooletult. Seda
poolehoiust ja vastumeelsusest ajendatud toimimist võib
nimetada positiivseks toimimiseks: "See mulle meeldib, pean
sellest kinni hoidma, aga too ei meeldi, tollest tuleb lahti
saada."
Kui vaatleja taipab, et asi, mille suhtes ta toimib, on tema
ise, siis pole konflikti tema ja kujutelma vahel. Ta on see.
Ta pole sellest lahus. Kui ta oli lahus, siis ta tegi või
püüdis sellega midagi teha, aga kui ta mõistab,
et ta on see, siis pole poolehoidu ega vastumeelsust ja lahkheli
lakkab.
Mida ta teha saab? Kui miski on teie ise, mis te siis teha saate?
Te ei saa selle vastu mässata, põgeneda või
isegi seda omaks võtta. See on kohal. Seega lõpeb
kogu toimimine, mis tulenes reageerimisest poolehoiule ja vastumeelsusele.
Siis te leiate teadveloleku, mis on muutunud määratult
elavaks. See pole seotud mingi keskse probleemi või kujutelmaga.
Sellest teadveloleku intensiivsusest sünnib uut laadi tähelepanu,
mistõttu meel - sest meel ongi see teadvelolek - on muutunud
erakordselt tundlikuks ja väga arukaks.
|