XIII. Mis on mõtlemine? Ideed ja toimimine Väljakutse Mateeria Mõtte
algus
Uurigem nüüd, mis on mõtlemine.
Mida tähendab see mõtlemine, mida tuleb teostada
hoole, loogika ja mõistlikkuse varal (meie igapäevase
töö tarvis), ning selline mõtlemine, mil pole
mingit tähtsust. Kuni me neid kahte ei tunne, ei suuda me
kuidagi mõista midagi sügavamat, milleni mõtlemine
ei küüni. Püüdkem mõista mõtlemist
ja mälu kogu nende keerulisuses, seda, kuidas mõte
tekib ning kuidas see määrab kogu meie toimimise. Kui
seda kõike mõistame, siis satume ehk millelegi,
mida mõte pole eal avastanud, mille juurde mõtlemine
ust avada ei saa.
Miks on mõtlemine kõigi elus
nii tähtis - mõtted, ideed kui reageering ajurakkudesse
kogunenud mälestustele? Vahest pole paljud teist sellist
küsimust endale esitanudki või kui olete, siis võib-olla
ütlesite: "See on vähetähtis, oluline on
tundeelamus." Ma ei näe, kuidas te saaksite neid kahte
eraldada. Kui mõte ei anna tundmusele pidevust, siis hääbub
viimane väga kiiresti. Miks on mõte meie vaevarikkas,
tüütus ja hirmunud igapäevaelus sellise ülemäärase
tähtsuse omandanud?
Küsige endalt samuti, nagu minagi eneselt küsin: miks
olen ma mõtte ori, riukliku mõtlemise, mis võib
korraldada, asju algatada, leiutada, sõdu sünnitada,
hirmu ja ängistust luua; mõtlemise, mis aina loob
kujutelmi ja ajab enese saba taga; mõtlemise, mis on nautinud
eilset mõnu ning andnud sellele jätkuvuse olevikus
ja tulevikus; mõtlemise, mis on lakkamatult tegev, lobisev,
liikuv, ehitav, lahutav, liitev, oletav?
Mõtted on saanud meile tunduvalt tähtsamaks kui toimimine,
mõtted, ida kõikvõimalike alade haritlased
nii nutikalt raamatuis väljendavad. Mida riuklikumad ja
peenemad on mõtted, seda enam me kummardame neid ja raamatuid,
milles nad sisalduvad. Me oleme need raamatud, oleme need mõtted,
niivõrd sügavalt oleme neist sõltuvad. Lakkamatult
arutleme mõtete ja ideaalide üle ning avaldame dialektiliselt
arvamust. Igal usundil on oma dogmad ja vormelid, oma tellingud
jumalateni jõudmiseks ning kui me uurime mõtete
päritolu, siis peame küsitavaks kogu selle mõttehoone
tähtsust. Oleme eraldanud mõtted toimimisest, sest
mõtted on alati möödanikust ja toimimine ikka
olevik, see tähendab, et elamine on alati olevik. Me kardame
elada ja seetõttu on möödanik mõtete
näol meile nii oluliseks saanud.
Erakordselt huvitav on vaadata omaenese
mõtlemist, lihtsalt jälgida, kuidas ma mõtlen,
kust tuleb see reaktsioon, mida nimetame mõtlemiseks.
Ilmselt mälust. Kas mõttel on üldse algust?
Kui on, kas suudame siis selle alguse leida, siis tähendab
mälu alguse, sest kui meil poleks mälu, siis poleks
ka mõtteid.
Oleme näinud, kuidas mõte annab jätkuvuse eilsele
naudingule ja ühtlasi ka naudingu varjule, milleks on hirm
ja piin. Seega kogeja, kes on mõtleja, ongi see nauding
ja piin ning samuti see üksus, mis naudingule ja piinale
toitu annab. Mõtleja eraldab naudingu piinast. Ta ei näe,
et ainuüksi naudingutaotlusega kutsub ta esile piina ja
hirmu. Mõtlemine nõuab inimsuhetes alati naudingut,
kattes selle sõnadega, nagu truudus, aitamine, andmine,
ülalpidamine, teenimine. Huvitav, miks me teenida tahame?
Milles on asi? Kas lill, mis on tulvil ilu, valgust ja armsust,
ütleb: "Ma annan, aitan ja teenin?" Ta teeb seda!
Ja kuna ta ei püüa midagi teha, katab ta maamuna.
Mõte on niivõrd riuklik, et ta väänab
kõike, nagu talle sobib. Oma naudingunõudega orjab
mõte end. Mõte on kahesuse tekitajaks kõigis
meie suhetes: meis on vägivald, mis pakub naudingut, aga
on ka soov elada rahus, olla lahke ja leebe. Nii käib see
pidevalt me kõikide elus. Mõte mitte ainult ei
loo seda kahesust meis, vaid kogub ka arvutuid mälestusi,
mis meil naudingust ja piinast on, ning sünnib neist taas.
Seega on mõte möödanik, alati vana, nagu ma
juba öelnud olen.
Kuna me kohtame iga sündmust möödaniku vahendusel
- sündmus on alati uus - , siis on see kohtamine ikka täielikult
küündimatu, millest tuleneb vastuolu, konflikt ning
kogu see kurbus ja kannatus, mis meid rõhub. Meie tilluke
aju on konfliktis, mida iganes ta ka ei teeks. Pole tähtis,
kas ta püüdleb, matkib, toimib tavapäraselt, surub
maha, õilistab, võtab narkootikume, et teadvust
avardada - mida iganes ta teeb - ikka on ta konfliktiseisundis
ja tekitab lahkhelisid.
Need, kes palju mõtlevad, on
väga materialistlikud inimesed, sest mõte on mateeria
samuti nagu põrand, sein või telefon. Jõud,
mis teatava malli kohaselt toimib, saab aineks. On olemas jõud
ja on olemas aine. See ongi kõik, millest elu koos seisab.
Võime mõelda, et mõte pole aine, aga see
on seda nagu ideoloogiagi. Kui on olemas jõud, siis sellest
saab aine. Aine ja jõud on vastastikuses seoses. Üks
ei saa olla teiseta ja mida enam on nende vahel kooskõla,
seda usinamad on ajurakud. Mõte on loonud selle malli,
mis koosneb naudingust, piinast ja hirmust, on tuhandeid aastaid
selle raames tegutsenud ja ei suuda välja murda, sest ta
ise rajas selle.
Uut fakti ei saa mõtte abil näha. Hiljem võib
seda sõnaliselt, mõtte abil, mõista, aga
mõte ei suuda uut fakti vahetult taibata. Mõte
ei suuda ealeski lahendada ühtki psühholoogilist probleemi,
kuitahes nutikas, riuklik ja õpetatud ta ka poleks, mida
ta ka ei ehitaks teaduse, elektronaju, sunni või vajaduse
ajel. Mõte ei ole eal uus ja seetõttu ei suuda
ta iial vastata ühelegi ülitähtsale küsimusele.
Vana aju ei suuda lahendada elamise määratut keerdküsimust.
Mõte on vildak, sest ta suudab leiutada kõike ja
näha asju, mida pole. Ta võib sooritada kõige
erakordsemaid trikke, mistõttu teda ei saa usaldada. Kui
te mõistate, kuidas mõtlete, miks mõtlete,
sõnu, mida kasutate, oma igapäevast käitumisviisi,
seda, kuidas te inimestega suhtlete ja neid kohtlete, kuidas
jalutate ja sööte - kui olete neist kõigist
asjust teadvel, siis meel ei peta teid. Siis ei ole meel miski,
mis nõuab ja orjastab; ta muutub erakordselt vaikseks,
paindlikuks, tundlikuks ja üksiolevaks ning selles seisundis
pole mingit pettust.
Kas olete märganud, et täieliku
tähelepanu korral jälgija, mõtleja, kese, ise
kaob? Selles seisundis hakkab mõte vaibuma.
Kui inimene tahab midagi väga selgelt näha, siis peab
ta meel olema väga vaikne, ilma eelarvamuste, loba, sisekõneluse,
kujutelmade ja piltideta - kõik see tuleb kõrvale
panna, et saaks vaadata. Ainult vaikuses saate jälgida mõtte
algust, mitte siis, kui otsite, küsite või ootate
vastust. Vaid siis, kui olete läbinisti vaikne ja olete
esitanud küsimuse: "Mis on mõtte algus?",
hakkate nägema, kuidas mõte selles vaikuses kuju
võtab.
Kui on olemas teadvelolek mõtte algusest, siis puudub
vajadus mõtteid korraldada. Me kulutame püüdele
mõtteid korraldada palju aega ja raiskame suure hulga
jõudu kogu elu jooksul, mitte ainult koolis. "See
on hea mõte, pean seda rohkem mõtlema, aga too
on paha mõte, tuleb maha suruda."
Pidevalt käib lahing erinevate mõtete, ihade ja naudingute
vahel. Aga kui on olemas teadvelolek mõtte algusest, siis
pole mõtlemises vastuolu.
Kui kuulete väidet, nagu "Mõte on alati vana"
või "Aeg on kurbus", siis hakkab mõtlemine
seda tõlgendama. Kuid see tõlgendus põhineb
möödaniku teadmistel ja kogemustel, mistõttu
te tõlgendate ikka vastavalt enese sõltuvusele.
Aga kui te vaatate neid väiteid ja ei tõlgenda, vaid
lihtsalt rakendate kogu oma tähelepanu (see pole sama mis
keskendumisvõime), siis leiate, et pole vaatlejat ega
vaadeldavat, mõtlejat ega mõtet. Ärge pärige:
"Kumb oli enne?" See on nutikas põhjend, mis
ei vii kuskile. Võite vaadelda ja leida, et kuni teis
pole mõtteid - see ei tähenda mälukaotust -
, kuni pole mälust, kogemusest või teadmistest tulenevaid
mõtteid, mis on kõik minevikust pärit, seni
pole ka mõtlejat. See pole mingi filosoofiline või
salapärane asi. Me tegeleme tõsiasjadega ja te näete,
kui olete oma teel sinnamaale jõudnud, et te suhtute sündmusesse
mitte vana ajuga, vaid täielikult uut moodi.
|