J. KRISHNAMURTI - Vabanemine teadaolevast

 Esilehekülg (sh. sisukord)


XIII. Mis on mõtlemine? Ideed ja toimimine Väljakutse Mateeria Mõtte algus

Uurigem nüüd, mis on mõtlemine. Mida tähendab see mõtlemine, mida tuleb teostada hoole, loogika ja mõistlikkuse varal (meie igapäevase töö tarvis), ning selline mõtlemine, mil pole mingit tähtsust. Kuni me neid kahte ei tunne, ei suuda me kuidagi mõista midagi sügavamat, milleni mõtlemine ei küüni. Püüdkem mõista mõtlemist ja mälu kogu nende keerulisuses, seda, kuidas mõte tekib ning kuidas see määrab kogu meie toimimise. Kui seda kõike mõistame, siis satume ehk millelegi, mida mõte pole eal avastanud, mille juurde mõtlemine ust avada ei saa.
Miks on mõtlemine kõigi elus nii tähtis - mõtted, ideed kui reageering ajurakkudesse kogunenud mälestustele? Vahest pole paljud teist sellist küsimust endale esitanudki või kui olete, siis võib-olla ütlesite: "See on vähetähtis, oluline on tundeelamus." Ma ei näe, kuidas te saaksite neid kahte eraldada. Kui mõte ei anna tundmusele pidevust, siis hääbub viimane väga kiiresti. Miks on mõte meie vaevarikkas, tüütus ja hirmunud igapäevaelus sellise ülemäärase tähtsuse omandanud?
Küsige endalt samuti, nagu minagi eneselt küsin: miks olen ma mõtte ori, riukliku mõtlemise, mis võib korraldada, asju algatada, leiutada, sõdu sünnitada, hirmu ja ängistust luua; mõtlemise, mis aina loob kujutelmi ja ajab enese saba taga; mõtlemise, mis on nautinud eilset mõnu ning andnud sellele jätkuvuse olevikus ja tulevikus; mõtlemise, mis on lakkamatult tegev, lobisev, liikuv, ehitav, lahutav, liitev, oletav?
Mõtted on saanud meile tunduvalt tähtsamaks kui toimimine, mõtted, ida kõikvõimalike alade haritlased nii nutikalt raamatuis väljendavad. Mida riuklikumad ja peenemad on mõtted, seda enam me kummardame neid ja raamatuid, milles nad sisalduvad. Me oleme need raamatud, oleme need mõtted, niivõrd sügavalt oleme neist sõltuvad. Lakkamatult arutleme mõtete ja ideaalide üle ning avaldame dialektiliselt arvamust. Igal usundil on oma dogmad ja vormelid, oma tellingud jumalateni jõudmiseks ning kui me uurime mõtete päritolu, siis peame küsitavaks kogu selle mõttehoone tähtsust. Oleme eraldanud mõtted toimimisest, sest mõtted on alati möödanikust ja toimimine ikka olevik, see tähendab, et elamine on alati olevik. Me kardame elada ja seetõttu on möödanik mõtete näol meile nii oluliseks saanud.

Erakordselt huvitav on vaadata omaenese mõtlemist, lihtsalt jälgida, kuidas ma mõtlen, kust tuleb see reaktsioon, mida nimetame mõtlemiseks. Ilmselt mälust. Kas mõttel on üldse algust? Kui on, kas suudame siis selle alguse leida, siis tähendab mälu alguse, sest kui meil poleks mälu, siis poleks ka mõtteid.
Oleme näinud, kuidas mõte annab jätkuvuse eilsele naudingule ja ühtlasi ka naudingu varjule, milleks on hirm ja piin. Seega kogeja, kes on mõtleja, ongi see nauding ja piin ning samuti see üksus, mis naudingule ja piinale toitu annab. Mõtleja eraldab naudingu piinast. Ta ei näe, et ainuüksi naudingutaotlusega kutsub ta esile piina ja hirmu. Mõtlemine nõuab inimsuhetes alati naudingut, kattes selle sõnadega, nagu truudus, aitamine, andmine, ülalpidamine, teenimine. Huvitav, miks me teenida tahame? Milles on asi? Kas lill, mis on tulvil ilu, valgust ja armsust, ütleb: "Ma annan, aitan ja teenin?" Ta teeb seda! Ja kuna ta ei püüa midagi teha, katab ta maamuna.
Mõte on niivõrd riuklik, et ta väänab kõike, nagu talle sobib. Oma naudingunõudega orjab mõte end. Mõte on kahesuse tekitajaks kõigis meie suhetes: meis on vägivald, mis pakub naudingut, aga on ka soov elada rahus, olla lahke ja leebe. Nii käib see pidevalt me kõikide elus. Mõte mitte ainult ei loo seda kahesust meis, vaid kogub ka arvutuid mälestusi, mis meil naudingust ja piinast on, ning sünnib neist taas. Seega on mõte möödanik, alati vana, nagu ma juba öelnud olen.
Kuna me kohtame iga sündmust möödaniku vahendusel - sündmus on alati uus - , siis on see kohtamine ikka täielikult küündimatu, millest tuleneb vastuolu, konflikt ning kogu see kurbus ja kannatus, mis meid rõhub. Meie tilluke aju on konfliktis, mida iganes ta ka ei teeks. Pole tähtis, kas ta püüdleb, matkib, toimib tavapäraselt, surub maha, õilistab, võtab narkootikume, et teadvust avardada - mida iganes ta teeb - ikka on ta konfliktiseisundis ja tekitab lahkhelisid.

Need, kes palju mõtlevad, on väga materialistlikud inimesed, sest mõte on mateeria samuti nagu põrand, sein või telefon. Jõud, mis teatava malli kohaselt toimib, saab aineks. On olemas jõud ja on olemas aine. See ongi kõik, millest elu koos seisab. Võime mõelda, et mõte pole aine, aga see on seda nagu ideoloogiagi. Kui on olemas jõud, siis sellest saab aine. Aine ja jõud on vastastikuses seoses. Üks ei saa olla teiseta ja mida enam on nende vahel kooskõla, seda usinamad on ajurakud. Mõte on loonud selle malli, mis koosneb naudingust, piinast ja hirmust, on tuhandeid aastaid selle raames tegutsenud ja ei suuda välja murda, sest ta ise rajas selle.
Uut fakti ei saa mõtte abil näha. Hiljem võib seda sõnaliselt, mõtte abil, mõista, aga mõte ei suuda uut fakti vahetult taibata. Mõte ei suuda ealeski lahendada ühtki psühholoogilist probleemi, kuitahes nutikas, riuklik ja õpetatud ta ka poleks, mida ta ka ei ehitaks teaduse, elektronaju, sunni või vajaduse ajel. Mõte ei ole eal uus ja seetõttu ei suuda ta iial vastata ühelegi ülitähtsale küsimusele. Vana aju ei suuda lahendada elamise määratut keerdküsimust.
Mõte on vildak, sest ta suudab leiutada kõike ja näha asju, mida pole. Ta võib sooritada kõige erakordsemaid trikke, mistõttu teda ei saa usaldada. Kui te mõistate, kuidas mõtlete, miks mõtlete, sõnu, mida kasutate, oma igapäevast käitumisviisi, seda, kuidas te inimestega suhtlete ja neid kohtlete, kuidas jalutate ja sööte - kui olete neist kõigist asjust teadvel, siis meel ei peta teid. Siis ei ole meel miski, mis nõuab ja orjastab; ta muutub erakordselt vaikseks, paindlikuks, tundlikuks ja üksiolevaks ning selles seisundis pole mingit pettust.
Kas olete märganud, et täieliku tähelepanu korral jälgija, mõtleja, kese, ise kaob? Selles seisundis hakkab mõte vaibuma.
Kui inimene tahab midagi väga selgelt näha, siis peab ta meel olema väga vaikne, ilma eelarvamuste, loba, sisekõneluse, kujutelmade ja piltideta - kõik see tuleb kõrvale panna, et saaks vaadata. Ainult vaikuses saate jälgida mõtte algust, mitte siis, kui otsite, küsite või ootate vastust. Vaid siis, kui olete läbinisti vaikne ja olete esitanud küsimuse: "Mis on mõtte algus?", hakkate nägema, kuidas mõte selles vaikuses kuju võtab.
Kui on olemas teadvelolek mõtte algusest, siis puudub vajadus mõtteid korraldada. Me kulutame püüdele mõtteid korraldada palju aega ja raiskame suure hulga jõudu kogu elu jooksul, mitte ainult koolis. "See on hea mõte, pean seda rohkem mõtlema, aga too on paha mõte, tuleb maha suruda."
Pidevalt käib lahing erinevate mõtete, ihade ja naudingute vahel. Aga kui on olemas teadvelolek mõtte algusest, siis pole mõtlemises vastuolu.

Kui kuulete väidet, nagu "Mõte on alati vana" või "Aeg on kurbus", siis hakkab mõtlemine seda tõlgendama. Kuid see tõlgendus põhineb möödaniku teadmistel ja kogemustel, mistõttu te tõlgendate ikka vastavalt enese sõltuvusele. Aga kui te vaatate neid väiteid ja ei tõlgenda, vaid lihtsalt rakendate kogu oma tähelepanu (see pole sama mis keskendumisvõime), siis leiate, et pole vaatlejat ega vaadeldavat, mõtlejat ega mõtet. Ärge pärige: "Kumb oli enne?" See on nutikas põhjend, mis ei vii kuskile. Võite vaadelda ja leida, et kuni teis pole mõtteid - see ei tähenda mälukaotust - , kuni pole mälust, kogemusest või teadmistest tulenevaid mõtteid, mis on kõik minevikust pärit, seni pole ka mõtlejat. See pole mingi filosoofiline või salapärane asi. Me tegeleme tõsiasjadega ja te näete, kui olete oma teel sinnamaale jõudnud, et te suhtute sündmusesse mitte vana ajuga, vaid täielikult uut moodi.

 Järgmine peatükk...

 Esilehekülg (sh. sisukord)