XIV.  Möödaniku taak Vaikne meel Suhtlemine Saavutused Distsipliin Vaikus
Tõde ja
tõelus
Meie elus on üldiselt väga
vähe üksiolekust. Isegi siis, kui oleme üksi,
on meil ikka kaasas mõjud, teadmised, paljude elamuste
mälestused, sedavõrd rohkesti ängistust, piina
ja lahkhelisid, et meie meel muutub aina tuimemaks, toimides
üksluise rutiini raamides. Kas oleme üldse kunagi üksi
või kanname pidevalt kaasas möödaniku taaka?
Kord rändasid kaks munka ühest külast teise ja
kohtasid jõekaldal istuvat noort neidu, kes nuttis. Üks
munkadest küsis temalt: "Miks sa nutad, õeke?"
Neid kostis: "Näed seda maja teisel kaldal? Tulin täna
hommikul üle jõe ja polnud mingit muret, aga nüüd
on vesi tõusnud ning ma ei saa tagasi. Paati siin pole."
Munk vastas: "Sellest pole häda," ja kandis neiu
teisele kaldale. Mehed läksid edasi ja mõne tunni
pärast lausus teine mees: "Vend, me oleme tõotanud
naistest eemale hoida. Sa oled pattu teinud. Kas sa ei tundnud
naudingut teda puudutades?" Esimene munk vastas: "Mina
jätsin tüdruku sinna, aga sina kannad teda siiani kaasas."
Nõnda me teeme. Kanname kogu aeg oma taaka ega lase sellest
lahti. Vaid siis, kui pühendame mingile küsimusele
täieliku tähelepanu ja lahendame selle otsekohe, ei
kanna seda järgmisse päeva või järgmisse
silmapilku, siis oleme üksi. Siis on üksindus meis
ka inimestest tulvil majas või täiskiilutud bussis.
See üksindus on iseloomulik värskele ja süütule
meelele.
Sisemine ruum ja üksindus on väga
oluline, sest see tähendab vabadust olla, minna, toimida,
lennata. Lõppude lõpuks võib headus õitsele
puhkeda ainult avaruses, nii nagu vooruse eelduseks on vabadus.
Meil võib olla poliitiline vabadus, aga me pole sisemiselt
vabad ja seetõttu pole sisimas avarust. Ükski voorus
ega väärtuslik omadus ei saa toimida või kasvada
ilma sisemise avaruseta. Avarus ja vaikus on hädavajalikud,
sest vaid meel, mis on üksi, mõjutamata, treenimata,
vaba lõpututest kogemustest, võib sattuda millegi
täiesti uuele.
On ju vahetult näha, et vaid vaikses
meeles on võimalik selgus. Mõtluse siht Idas on
sellise seisundi tekitamine - mõtlemise kordamisega meele
vaigistamiseks, et selles seisundis loodetavasti leida lahendus
oma probleemidele. Kuni pole paigas vundament, mis tähendab
vabadust hirmust, ängistusest, piinast ja kõikidest
enese seatud lõksudest, ei saa ma kuidagi uskuda, et meel
võiks olla tõeliselt vaikne. See on asi, mida on
väga raske edastada. Meievaheline suhtlemine tähendab
seda, et te mõistate sõnu, mida ma kasutan, ja
ka seda, et peame mõlemad olema samaaegselt tähelepanelikud,
mitte hetk hiljem või varem. Samuti peame olema suutelised
teineteisega samal tasemel kohtuma. Säärane suhtlemine
ei õnnestu, kui te tõlgendate loetut vastavalt
oma teadmistele, suvale või arvamustele, ega ka siis,
kui pingutate määratult, et aru saada.
Mulle näib, et üks suuremaid
komistuskive elus on see pidev heitlus, et kuhugi jõuda,
midagi saavutada või omandada. Lapsepõlvest peale
on meid õpetatud omandama ja saavutama - ajurakud loovad
ise selle saavutamismalli, et oleks füüsiline turvatunne,
aga psühholoogiline turvatunne selle saavutamistungi raamidesse
ei mahu. Me nõuame kindlust kõigis oma suhetes,
hoiakutes ja ilmingutes, aga, nagu oleme juba näinud, mingit
kindlust tegelikult ei ole. Kui leiate, et üheski suhtes
pole mingit kindlust, mõistate, et psühholoogiliselt
pole midagi püsivat, siis vaatate elule hoopis teisiti.
Loomulikult on väline turvatunne oluline - peavari, riided
ja toit - , aga selle hävitab psühholoogilise turvatunde
taotlemine.
Et minna teisele poole teadvuse
kitsendusi, on vaja avarust ja vaikust, aga kuidas saab vaikne
olla meel, mis on sedavõrd lõputult toimekas ja
omakasupüüdlik? Meelt võib distsiplineerida,
kontrollida ja kujundada, aga selline piinamine ei tee teda mitte
vaikseks, vaid ainult tuimaks. Ilmselt on vaikse meele ideaali
jahtimine mõttetu, sest mida enam te meelt sunnite, seda
kitsamaks ja seiskuvamaks ta muutub. Mistahes kontroll, näiteks
allasurumine, tekitab vaid lahkhelisid. Seega ei saa kasutada
kontrolli ja välist distsipliini, aga ka distsipliinitul
elul pole mingit väärtust.
Enamike inimeste elu määravad väliselt ühiskonna
nõudmised, perekond, enese kannatused, kogemused, teatava
ideoloogilise või faktilise malli järgmine; sedalaadi
distsipliin on kõige tuimendav asi. Distsipliin peab olema
kontrollimise ja mahasurumiseta, ilma hirmuta. Kuidas selline
distsipliin tekib? See pole nii, et kõigepealt on distsipliin
ja seejärel vabadus; vabadus on alguses, mitte lõpus.
Selle vabaduse mõistmises, mis on vaba distsipliini kuulekusest,
ongi distsipliin. Sellest õppimisest saab distsipliin
(sõna põhitähendus on ju õppima), selgus.
On vaja tähelepanu, et mõista kontrollimise, allasurumise
ja järeleandmise loomust ning ülesehitust. Uurimiseks
ei ole vaja peale panna distsipliini, aga see uurimine ise loob
omaenese distsipliini, milles pole mahasurumist.
Et eitada autoriteeti (jutt on psühholoogilisest
mõjuvõimust, mitte seadusest), eitada kõikide
usuühingute, tavade ja kogemuse autoriteeti, tuleb inimesel
näha, miks ta harilikult kuuletub, ja seda tõesti
uurida. Et uurida, on vaja vabadust hukkamõistmisest,
õigustamisest, arvamustest või tunnustamisest.
Ei ole võimalik üheaegselt autoriteeti tunnustada
ja seda uurida. Et uurida eneses autoriteedi psühholoogilist
ülesehitust, on vaja vabadust. Kui uurime, siis eitame kogu
seda ehitust ja see eitamine on autoriteedist vaba meele valgus.
Kõige selle eitamine, mida on väärtuslikuks
peetud (nagu väline distsipliin, juhtimine, idealism), tähendab
selle uurimist - siis pole uurimine mitte ainult distsipliin,
vaid ka selle negatiiv ja see eitamine on positiivne toiming.
Me eitame kõiki tähtsaks arvatud asju, et luua meele
vaikust.
Seega näeme, et kontrollimise ja reguleerimise abil vaikuseni
ei jõua. Ka siis pole meel vaikne, kui tal on objekt,
mis on sedavõrd kaasakiskuv, et meel lausa upub sellesse.
See on nagu huvitava lelu andmine lapsele: laps muutub väga
vaikseks, aga kui lelu tagasi võtta, siis hakkab laps
taas pahandusi tegema. Meil on kõigil oma lelud, mis meid
kütkestavad, ja me usume, et oleme väga vaiksed, aga
kui inimene on pühendunud mingile toimingule, olgu see siis
teaduslik, kirjanduslik või mida iganes, siis see lelu
lihtsalt haarab ta kaasa ning inimene pole sugugi tõeliselt
vaikne.
Ainus vaikus, mida me tunneme, on müra
puudumine, vaikus, mis tekib siis, kui mõtlemist parasjagu
pole - see on vaikus. Vaikus on midagi muud, nagu ilu, nagu armastus.
See vaikus ei ole vaikse meele tulemus, see pole kogu asja mõistnud
ajurakkude töö, mis ütlevad: "Jumala pärast,
ole tasa!" Siis loovad ajurakud ise vaikuse ja see pole
tõeline vaikus. Samuti pole vaikus sellise tähelepanu
tagajärjeks, mille puhul vaatleja on vaadeldav; siis pole
vastuolu, aga selle puudumine pole veel vaikus.
Te ootate, et ma seda vaikust kirjeldaksin ja teie saaks seda
võrrelda, tõlgendada, ära viia ja maha matte.
Seda ei saagi kirjeldada. Kirjeldada saab teadaolevat ning vabanemine
teadaolevast saab tulla vaid siis, kui te iga päev surete
tuntule, solvangutele, kiitustele, kõikidele omaloodud
kujutelmadele, kogemustele - surete iga päev nii, et ajurakud
muutuvad värsketeks, noorteks ja süütuteks. Kuid
see süütus, värskus, õrnus ja leebus ei
tekita armastust, see pole ilu ega vaikuse omadus.
See vaikus, mis pole müra lõppemisest tingitud, on
alles pisike hakatus. See on nagu liiguksite läbi väikese
avause määratusse merre, seisundisse, mis on mõõdetamatu
ja ajatu. Seda te sõnaliselt ei mõista, kuni te
pole mõistnud teadvuse ülesehitust ning naudingu,
kannatuse ja meeleheite tähendust, kuni ajurakud ei ole
muutunud vaikseks. Siis võite ehk sattuda sellele saladusele,
mida keegi ei saa teile ilmutada ja mida miski ei saa hävitada.
Elav meel on vaikne meel, elav meel ei oma keset ja seetõttu
ei sõltu ajast ega ruumist. Säärane meel on
piiritu ja see on ainus tõde, ainus tõelus.
|