XV.  Kogemus
Rahuldus Kahesus Mõtlus
Me kõik tahame mingisuguseid
elamusi - müstilisi, usulisi, seksuaalseid, neid, mida pakub
suur hulk raha, võim või positsioon ning võimalus
teisi valitseda. Kui saame vanemaks, siis me vahest ei nõua
enam niivõrd oma ihuliste ihade rahuldamist, vaid otsime
avaramaid, sügavamaid ja tähendusrikkamaid elamusi
ning püüame neid erinevate vahenditega saavutada. Katsetame,
näiteks, oma teadvuse avardamist (mis on üsna peen
kunst) või erinevate uimastite võtmist. See on
igivanast ajast peale tuntud trikk - mingi lehekese järamine
või uusima kemikaali proovimine, et kutsuda esile ajurakkude
ülesehituse ajutist muutust, suuremat tundlikkust ja teravnenud
taju, mis näivad tõelusena. See üha uute elamuste
nõudmine osutab inimese sisemisele vaesusele. Me loodame,
et saame elamuste abil iseenda eest põgeneda, aga need
elamused on ju meist endist tingitud. Kui meel on väiklane,
armukade ja rahutu, siis võib ta proovida uusimat uimastit,
kuid see, mis ta näeb, on seejuures ikkagi tema enda väiklane
looming, iseenese pisikesed projektsioonid oma tingituse taustal.
Enamik meist nõuab täielikult
rahuldavaid kestvaid elamusi, mida mõte ei suudaks hävitada.
Seega on elamusnõude taga iha leida rahuldust ja see iha
määrabki elamuse. Seetõttu tuleb meil mõista
mitte ainult rahulduse olemust, vaid ka kogetavat asja. Rahuldus
on nauding; mida kestvam, sügavam ja avaram on elamus, seda
mõnusam. Seega määrab nauding selle, millist
elamust me nõuame, ja on elamuse mõõduks.
Mis iganes on mõõdetav, paikneb mõtlemise
raames ja kipub looma meelepetet. Teil võib olla imepäraseid
elamusi ja ometi olete täielikult eksiteele läinud.
Nägemusi näete paratamatult vastavalt enese tingitusele;
näete Kristust, Buddhat või ükskõik keda,
kellesse usute, ja mida suurem uskuja olete, seda vägevamad
on nägemused, mis on teie enese nõudmiste ja tungide
projektsioonid.
Seega, kui millegi põhjapaneva (näiteks tõe)
otsimisel on mõõduks nauding, siis olete juba eelnevalt
selle kogemuse ära määranud, mistõttu see
pole enam paikapidav.
Mida tähendab meie jaoks kogemus? On's kogemuses midagi
uut või algupärast? Kogemus on kimp mälestusi,
mis reageerivad mingile väljakutsele, ja kogemus saab reageerida
ainult vastavalt oma taustale. Mida nutikam olete kogemuse tõlgendamisel,
seda enam see reageerib. Seega tuleb teil küsitavaks pidada
mitte ainult kellegi teise kogemust, vaid ka enda oma. Kui te
ei tunne mingit kogemust ära, siis polegi tegu kogemusega.
Iga kogemust olete juba kogenud, vastasel juhul te ei tunneks
seda ära. Te tunnete mingi kogemuse ära hea, halva,
kauni, pühana, või millegi muuna vastavalt enese
tingitusele, mistõttu see kogemuse äratundmine on
paratamatult vana.
Kui me nõuame tõelusekogemust
- seda me kõik ju teeme, eks ole? - , siis selleks, et
seda kogeda, peaksime tõelust tundma. Hetkel, mil selle
ära tunneme, oleme juba hakkama saanud projektsiooniga,
mistõttu see pole tõeline kogemus - see on ikkagi
mõtlemise ja aja raamides. Kui mõtlemine saab tõelusest
mõelda, siis ei saa see olla tõelus. Me ei saa
uut kogemust ära tunda. See on võimatu. Me tunneme
ära vaid selle, mida oleme tunda saanud, ja seetõttu,
kui ütleme, et meil oli uus kogemus, siis polnud see sugugi
uus. Uute kogemuste püüdlemine teadvuse avardamise
kaudu, nagu seda paljude psüühikat avardavate droogide
abil üritatakse, on ikkagi teadvuse raames ja seetõttu
väga piiratud.
Seega oleme leidnud ühe põhjapaneva tõe: meel,
mis himustav avaramaid ja sügavamaid kogemusi, on väga
pealiskaudne ja tuim, sest elab aina koos oma mälestustega.
Kui meil poleks mingeid elamusi, mis siis juhtuks? Me sõltume
elamustest ja sündmustest, sest need hoiavad meid ärkvel.
Kui meis poleks mingeid lahkhelisid, muutusi ega häireid,
siis oleksime kõik sügavas unes. Seega on enamikule
meist probleemid vajalikud; me usume, et ilma nendeta muutuks
meel juhmiks ja raskeks, mistõttu me sõltume sündmustest,
elamusest, mis annab meile elevust, pingsust, teravdab meelt.
Tegelikult teeb see sõltuvus sündmustest ja kogemustest
(mis peaks meid ärkvel hoidma) meele aina tuimemaks ega
hoia meid sugugi tõeliselt ärkvel. Seega küsin
endalt, kas on võimalik olla täielikult (mitte ainult
mu olemuse mõnel serval) ärkvel ilma ühegi sündmusea
ja elamuseta? See eeldab suurt ihulist ja psühholoogilist
tundlikkust, see tähendab, et mul tuleb olla vaba kõigist
nõudmistest, sest kohe, kui ma nõuan, tekib elamus.
Vabanemaks nõudmistest ja rahuldusest on hädavajalik
uurida end ja mõista nõudmise loomust.
Nõudmine sünnib kahesusest:
"Olen õnnetu ja pean olema õnnelik."
Just selles nõudmises, et pean oleme õnnelik, ongi
õnnetu-olek. Kui inimene pingutab, et olla hea, siis on
just selles headuses vastand - kurjus. Kõik, mida jaatame,
sisaldab enese vastandit, ning pingutus millestki üle saamiseks
tugevdab seda, mille vastu see pingutus on suunatud. Kui soovite
tõe- või tõelusekogemust, siis tekib soov
teie rahulolematusest olevaga, mistõttu soovimine loob
vastandi. Ja vastandis on see, mis on olnud. Seega tuleb olla
vaba lakkamatust nõudmisest, vastasel juhul ei lõpe
kahesuskoridor iial. See tähendab enese niivõrd põhjalikku
tundmaõppimist, et meel ei püüdlekski enam.
Säärane meel ei nõua elamust; ei saa soovida
sündmust või seda tunda; see meel ei lausu: "Ma
magan" või "Olen ärkvel". See meel
on täielikult seda, mis ta on. Vaid pettunud, kitsas ja
pealiskaudne meel, tingitud meel, püüdleb aina enamat.
On's siis võimalik elada selles maailmas niisuguse püüdluseta,
selle igikestva võrdlemiseta? Kas tõesti on see
võimalik? Igaühel tuleb see võimalus ise leida.
Kõige selle uurimine ongi mõtlus. Seda sõna
on nii Idas kui ka Läänes väga õnnetul
kombel pruugitud. On olemas erinevad koolkonnad, meetodid ja
süsteemid. Üks süsteem soovitab: "Jälgi
oma suure varba liikumist, jälgi, muudkui jälgi!"
Mõned süsteemid propageerivad teatavas poosis istumist,
korrapärast hingamist või teadveloleku harjutamist.
Kõik see on sootuks mehhaaniline. Mõni teine meetod
annab sulle teatava sõna ja ütleb, et kui seda aina
kordad, siis saad mingi erakordse meeltületava kogemuse.
See on puha lollus, teatud laadi enesehüpnoos. Kui kordate
lõputult: "Aamen", "Om" või
"Coca-cola", siis endastmõistetavalt kogete
midagi, sest kordamine vaigistab meelt. See on tuntud asi, mida
Indias on tuhandeid aastaid mantrajooga nime all harjutatud.
Kordamisega võite mõjutada meelt, et ta oleks leebe
ja nüri, aga see on endiselt väiklane, ebaehtne ja
pisike meel. Sama hästi võiksite aiast leitud kepijupi
kaminasimsile panna ja seda iga päev ühe lilleõiega
austada. Kuu aja pärast on sellest saanud jumaldamine ja
lille sinna mitte asetada on patt.
Mõtlus ei ole mingi süsteemi järgimine, see
pole pidev kordamine ja matkimine. Mõtlus ei ole keskendumine.
Mõnede mõtlusõpetajate meelisavaldusi on
keskendumisvõime rõhutamine - meele kinnitamine
ühele mõttele koos teiste mõtete tõrjumisega.
See on üks totramaid ja inetumaid asju ning seda võib
teha iga koolipoiss, sest teda ju sunnitakse selleks. See tähendab
seda, et puhkeb lahing, milles ühel poolel on nõue
keskenduda ja teisel poolel teie meel, mis eksleb kõikvõimalike
asjade juurde. Te peaks tähelepanu pöörama igale
meeleliigutusele, kuhu meel ka ei rändaks. Kui meel uitab,
siis tähendab see, et teid huvitab miski muu.
Mõtlus eeldab hämmastavalt virget meelt, mõtlus
on elu terviklikkuse mõistmine, milles on lõppenud
igasugune killustumine. Mõtlus ei ole mõtlemise
ohjeldamine, sest see tekitaks vaid lahkheli meeles, aga kui
te mõistate mõtete ülesehitust ja algupäras,
mida oleme juba koos uurinud, siis mõtlemine ei sekku.
See mõtlemise ülesehituse mõistmine on loomulik
distsipliin, mis ongi mõtlus.
Mõtlus tähendab teadvelolemist igast mõttest
ja tundest, kusjuures me kunagi ei ütle, et see on õige
või vale, vaid lihtsalt jälgime neid ja liigume koos
nendega. Jälgimise käigus hakkate mõistma tunnete
ja mõtete liikumist. Sellest teadvelolekust kasvab välja
vaikus. Vaikus, mille on tekitanud mõtlemine ise, on tardumus,
surnud vaikus, aga see vaikus, mis sünnib, kui mõtlemine
on mõistnud enese algust ja loomust, ning seda, et mõte
pole eal vaba, vaid aina vana - see vaikus on mõtlus,
milles puudub täielikult mõtlustaja, sest meel on
end möödanikust tühjendanud.
Kui olete seda raamatut tund aega tähelepanelikult lugenud,
siis on seegi mõtlus. Kui aga olete võtnud vaid
mõned sõnad ja mõtted, mille üle hiljem
mõelda, siis see enam ei ole mõtlus. Mõtlus
on meeleseisund, mille puhul meel vaatab kõike täieliku
tähelepanuga, mitte ainult osaliselt. Keegi ei saa õpetada
teile seda, kuidas olla tähelepanelik. Kui mingi süsteem
õpetab teile, kuidas olla tähelepanelik , siis olete
tähelepanelik süsteemi suhtes ja see pole tõeline
tähelepanu. Mõtlus on üks suuremaid kunste elus
- vahest suurim - ja seda ei saa kuidagi kelleltki õppida.
Selles ongi mõtluse kaunidus. Sellel pole mingit tehnikat
ja seetõttu pole ka ühtegi autoriteeti. Kui õpite
end tundma, jälgite end, seda, kuidas käite, sööte,
mida ütlete, jälgite oma keelepeksu, vihkamist, armukadedust
- kui olete teadvel kõigest sellest eneses, ilma mingi
valikuta, siis on see osa mõtlusest.
Mõtlus võib toimuda siis, kui istute bussis, kui
jalutate täis valgust ja varje täis metsas või
kuulate linnulaulu, vaatate oma abikaasa või lapse nägu.
Mõtluse mõistmises on armastus, mis pole süsteemide,
harjumuste ega mingi meetodi järgimise tulemus. Armastust
ei saa mõtte varal viljelda. Armastus saab tekkida ehk
siis, kui on täielik vaikus, vaikus, milles mõtlustajat
pole. Meel saab olla vaikne vaid siis, kui ta mõistab
enese liikumist mõtte ja tundena. Et seda mõtete
ja tunnete liikumist mõista, on vaja, et selle liikumise
jälgimises poleks vähimatki hukkamõistu. Sel
moel jälgimine ongi loomulik distsipliin ja see distsipliin
on voolav ja vaba, mitte allumise distsipliin.
|