XVI.  Totaalne revolutsioon Religioosne meel Jõud Kirg
Käesolevas raamatus on meid huvitanud
see, kuidas tekitada iseendis ( ja seetõttu enda elus)
totaalset revolutsiooni, millel pole midagi pistmist ühiskonna
ülesehitusega sellisena, nagu see on. Ühiskond on kohutav
asi ja peab lõputuid sõdu, olgu need siis kaitseks
või pealetungiks mõeldud. Me vajame midagi täiesti
uut - revolutsiooni või murrangut hingeelus. Vana aju
ei suuda kuidagi lahendada inimestevaheliste suhete keerdküsimust.
Vana aju on aasialik, euroopalik, ameerikalik või aafrikalik.
Seega küsime endalt, kas on võimalik tekitada muudatust
ajurakkudes enestes?
Küsigem endilt taas, nüüd, kus me end paremini
mõistame, kas inimesel, kes elab tavalist igapäevaelu
ses julmas ja vägivaldses maailmas - maailmas, mis muutub
aina saavutusvõimelisemaks ja seetõttu üha
hoolimatuks - on's tal võimalik tekitada murrangut mitte
ainult oma välistes suhetes, vaid kogu oma mõtlemises,
tundmises, toimimises ja reageerimises?
Iga päev oleme tunnistajaks maailmas juhtuvatele kohutavatele
asjadele, mis on inimeses oleva vägivalla tulemuseks. Te
võite öelda: "Ma ei saa midagi teha" või
"Kuidas saan mina maailma mõjutada?". Ma arvan,
et te saate maailma vägagi palju mõjutada, kui te
pole sisimas vägivaldne, kui tõesti iga päev
rahumeelset elu elate - elu, mis ei ole võistlev, auahne
ega kade; elu, mis ei loo vaenulikkust. Sädemest võib
saada leek. Oleme maailma praeguse segaduseni viinud oma enesekeskse
tegutsemise, oma eelarvamuste, vihavaenu ja rahvuslikkuse varal
ja kui me ütleme, et ei saa midagi teha, siis tunnustame
korratust eneses kui paratamatust. Oleme maailma kildudeks pilbastanud
ja kui me ise oleme murdunud, killustunud, siis ka meie suhe
maailmaga on katkine. Aga kui toimime täielikult, siis teeb
meie suhe maailma läbi tohutu murrangu.
Iga liigutus, mis omab väärtust,
iga toiming, mil on mingi sügavam tähendus, algab ju
lõppude lõpuks meist endist. Esmalt tuleb mul endal
muutuda, mul tuleb näha, milline on mu suhe maailmaga -
ses nägemises sisaldubki juba toimimine. Seetõttu
toon mina kui maailmas elav inimolend endaga kaasa uut laadi
väärtuse, mis, mulle näib, iseloomustab religioosset
meelt.
Religioosne meel pole hoopiski mitte meel, mis usub mingit
usundit. Te ei saa olla religioosne ja samas olla ka hindulane,
muhameedlane, kristlane või budalane. Religioosne meel
ei püüdle ega saa tõega katsetada. Tõde
pole see, mille määrab teie nauding või piin
või hoopiski tingitus hindulasena (või kellegi
teisena, vastavalt sellele, millisesse usundisse end arvate).
Religioosne meel on selline meel, milles pole hirmu ja seetõttu
pole ka mingisuguseid uskumusi; on vaid see, mis on - mis tõeliselt
on.
Religioosses meeles on see vaikus, mida oleme
juba vaadelnud - vaikus, mida ei tekita mõtlemine, vaid
mis on teadveloleku tulemus, mõtlus, mille puhul pole
mõtlustajat. Selles vaikuses on jõud, milles pole
lahkheli. Jõud on toimimine ja liikumine. Igasugune toimimine
on liikumine ja ühtlasi jõud. Igasugune iha on jõud.
Tunne on jõud. Kõik elav on jõud. Kogu elu
on jõud, vägi, energia. Kui sellel jõul lasta
voolata ilma mingi vastuolu, hõõrdumise ja lahkhelita,
siis on see jõud piiritu, lõpmatu. Kui pole hõõrdumist,
siis pole jõul piire, sest just vastuolu seab jõule
piirangud. Olles seda kord näinud, miks seab inimene alati
tõkke jõu teele? Miks tekitab ta vastuolu selles
liikumises, mida me nimetame eluks? Kas puhas jõud, jõud
ilma piiranguteta, on talle vaid mõte? Kas pole sel tõelust
taga?
Me vajame jõudu mitte ainult selleks, et endis täielikku
murrangut põhjustada, vaid ka selleks, et uurida, vaadata
ja toimida. Kuni püsib mingisugunegi vastuolu ükskõik
millises meie suhetest, olgu tegu suhetega abikaasade vahel,
kahe inimese vahel, kogukondade, riikide või aadete vahel
- kui on mingisugunegi sisemine vastuolu või väline
lahkheli mistahes kujul, kui peen see ka poleks - seni on tegu
jõu raiskamisega.
Kui püsib ajavahemik vaatleja ja vaadeldava vahel, siis
tekib vastuolu ja taas jõu raiskamine. See jõud
jõuab haripunkti siis, kui vaatleja on vaadeldav ja pole
mingit ajavahemikku. Siis on olemas jõud ilma ajendita
ja see jõud leiab endale toimimisviisi, sest siis pole
mina.
Me vajame tohutut jõuhulka, et mõista seda segadust,
milles me elame, ning see tunne, et mul tuleb mõista,
tekitab elujõudu, mis aitab meil uurida. Kuid uurimise
ja otsimisega käib kaasas aeg ning, nagu oleme näinud,
meele järkjärguline sõltuvusest vabastamine
pole hoopiski mitte see. Aeg ei aita. Kas oleme noored või
vanad, just praegu võib kogu elu kulgemise viia teistsugusesse
mõõtmesse. Pole abi ka vastandi taotlemisest sellele,
mis me oleme, ega mingi süsteeme, õpetaja, filosoofi
või preestri poolt pealesunnitud ebaloomulikust distsipliinist
- kõik on sedavõrd lapsik. Kui seda taipame, siis
küsime endalt, kas on otsekoha võimalik sajandite
jooksul tekkinud sõltuvusest läbi murda ja mitte
astuda uude sõltuvusse - olla vaba, et meel oleks täiesti
uus, tundlik, elav, teadvel, jõuline, võimekas?
Selles on meie probleem. Muid takistusi pole, sest kui meel on
uueks saanud, siis suudab ta maadelda iga raskusega. See on ainus
küsimus, mis meil endile esitada tuleb.
Aga me ei küsi seda. Tahame, et keegi ütleks. Üks
kentsakamaid asju meie psüühika ülesehituses on
see, et me kõik tahame, et keegi meile ütleks, kuna
oleme tuhandeid aastaid kestnud propaganda võsud. Tahame,
et teine inimene meie mõtlemist kinnitaks ja tõestaks,
kuigi küsimuse esitamine tähendab ju selle enesele
esitamist. Sel, mida mina ütlen, pole kuigi suurt tähtsust.
Te unustate selle pärast raamatu sulgemist või jätate
meelde teatavad fraasid või võrdlete loetut mõne
teise raamatuga - aga te ei vaata näkku enda elule. Vaid
see ongi oluline - teie elu, teie ise, teie väiksus, pinnapealsus,
toorus, teie vägivald, ahnus, auahnus, igapäevane agoonia
ja lõputu kurbus. Seda tuleb teil mõista ning mitte
keegi taevas ega maa peal ei päästa teid sellest peale
teie enese.
Nähes kõike, mis teie igapäevaelus toimub,
enese igapäevatoiminguid - kui võtate pliiatsi maast,
kui räägite, sõidate autoga või jalutate
üksi metsas - kas suudate ühe hingetõmbega,
ühe pilguga, tunnetada end väga lihtsalt sellisena,
nagu te olete? Kui tunnete end sellisena, nagu olete, siis mõistate
inimese püüdluste loomust, tema pettusi, silmakirjatsemisi
ja otsinguid. Et seda teha, peate olema enesega läbinisti
aus. Kui toimite vastavalt oma põhimõtetele, siis
olete ebaaus, sest kui toimite vastavalt sellele, kes te enda
arvates peaksite olema, siis te pole seda, mis te tegelikult
olete. Ideaalid on julmad asjad. Kui teil on mingid ideaalid,
uskumused või põhimõtted, siis ei saa te
end kuidagi vahetult vaadata. Kas saate olla täielikult
eitav, täielikult vaikne, ilma et mõtleksite või
oleksite hirmul ning ometi erakordselt ja kirglikult elus?
Meel, mis enam ei lasku pürgimisse, on tõeline religioosne
meel ja selles meeleseisundis võite sattuda sellele, mida
nimetatakse tõeks, tõeluseks, õndsuseks,
Jumalaks, iluks või armastuseks. Seda ei saa välja
kutsuda. Palun mõistke seda väga lihtsat tõsiasja.
Seda ei saa välja kutsuda ega taga nõuda, sest teie
meel on liiga rumal ja väike, teie tundmused liiga ebaehtsad,
teie eluviis liiga segane, et seda miskit, mis on määratu,
teie tillukesse majja, väikesesse nurka, kus on trambitud
ja sülitatud, kutsuda saaks. Te ei saa seda välja kutsuda.
Et kutsuda, peate seda teadma, aga te ei saa seda teada. Pole
tähtis, kes ütleb seda - hetkel, mil ta lausub: "Ma
tean", ta ei tea. Kui ütlete, et olete selle leidnud,
siis pole te midagi leidnud. Kui väidate, et olete seda
kogenud, siis te pole seda iial kogenud. Need on kõik
erinevad viisid ligemese - oma sõbra või vaenlase
ekspluateerimiseks.
Tekib küsimus, kas on võimalik sattuda sellele kutsumise
ja ootamiseta, püüdlemata ja uurimata - nagu jahe tuul
siseneb, kui olete akna lahti jätnud? Te ei saa tuult esile
kutsuda, aga teil tuleb aken lahti jätta. See ei tähenda,
et olete ootel - see on jällegi pettus. See ei tähenda,
et teil tuleb end avada, et vastu võtta - see on taas
vaid mõte.
Kas te pole eal eneselt küsinud, miks
inimestel seda asja pole? Nad sigitavad lapsi, seksivad, on olemas
õrnus, millegi jagamine kaasluses, sõpruses, ühisuses.
Aga see - miks seda pole? Kas pole te imestanud vahel, käies
üksi räpasel tänaval, istudes bussis, puhates
mere ääres või jalutades metsas, mis on täis
linde, puid, ojasid ja metsloomi - kas pole teil tulnud pähe
küsida, miks on nii, et inimesel, kes on maa peal elanud
mitu miljonit aastat, pole seda erakordset närbumatut lille?
Miks on nõnda, et inimolenditel, kes on nii võimekad,
osavad, riuklikud, sedavõrd võistlevad, kellel
on säärane imepärane tehnika, kes lähevad
õhuruumi, maa alla ning merepõhja, leiutavad erakordseid
elektronajusid - miks pole neil seda ühte olulist asja?
Ma ei tea, kas te olete kunagi tõsiselt näkku vaadanud
küsimusele, miks teie süda on tühi.
Milline oleks teie vastus, kui te seda endalt küsiks - teie
otsene vastus, ilma mingi mõtteväänamise või
kavaluseta? Teie vastus on seotud sellega, kui pingsalt te küsite
ja kuivõrd edasilükkamatu on teile see küsimus.
Kuid te ei pinguta ega püüdle, sest teil pole jõudu
ega kirge - te ei saa mingit tõde leida ilma kireta. Jutt
on kirest, mille taga on pöörasus, kirest, milles pole
varjatud puuduolekut. Kirg on üsna hirmutav asi, sest kui
teis on kirg, siis te ei tea, kuhu ta teid viib.
Vahest on hirm põhjuseks, miks pole teis selle kire jõudu,
et leida, miks teis puudub armastus, mispärast teie südames
pole leeki? Kui olete oma meelt ja südant väga teraselt
uurinud, siis teate, miks seda leeki pole. Kui kirglikult otsite,
miks seda pole, siis saate teada, et see leek on olemas. Vaid
täieliku eituse läbi, mis on kire kõrgeim vorm,
tekib asi, mida nimetatakse armastuseks. Nagu alandlikkust, nii
ka armastust ei saa viljelda. Alandlikkus tuleb siis, kui upsakus
on täielikult lõppenud - siis ei tea te iial, mis
tähendab olla tagasihoidlik. Inimene, kes teab, mis tähendab
olla alandlik, on edev inimene. Samuti, kui annate oma meele
ja südame, närvid, silmad, kogu oma olemuse, et leida
kulgu, et näha seda, mis on, ja minna teisele poolele seda,
eitada täielikult elu, mida te praegu elate - sellest inetuse
ja julmuse eitamisest sünnib midagi uut. Ka seda ei saa
te eal teada. Inimene, kes teab, et ta on vaikne, teab, et ta
armastab, ei tea, mis on armastus või vaikus.
|