II.  Enese
tundmaõppimine Lihtsus
ja tagasihoidlikkus Tingitus
Kui mõtlete, et oluline on end
tunda vaid seepärast, et mina või keegi teine on
teile öelnud, et see on oluline, siis sellega lõpeb
vist kogu meievaheline suhtlemine. Aga kui nõustume, et
on elutähtis end täielikult mõista, siis on
teie ja minu suhe hoopis teistsugune ning me võime koos
õnnelikult, hoolikalt ja arukalt uurida.
Ma ei nõua teilt usku ega sea end üles kui autoriteeti.
Mul pole teile midagi õpetada - ei ühtegi uut filosoofiat,
süsteemi või mingit uut teed tõe juurde. Selle
juurde ei vii mingit teed. Mistahes autoriteet, eriti mõtlemise
ja mõistmise vallas, on kõige purustavam ja kurjem
asi. Juhid hävitavad järgijaid ja need omakorda juhte.
Teil tuleb olla iseenda õpetaja ja enese õpilane.
Tuleb küsitavaks pidada kõike, mida inimene on enesestmõistetavalt
arvanud väärtuslikuks või vajalikuks.
Kui te kedagi ei järgi, siis tunnete end väga üksildasena.
Olge siis üksildane. Miks te kardate üksi olla? Sest
siia näete end sellisena, nagu te olete, ning leiate, et
olete tühine, tuim, rumal, inetu, süüdiolev ja
rahutu - üks tühine, ebaehtne ja tähtsusetu olevus.
Vaadake sellele faktile silma, ärge põgenege selle
eest. Kui põgenete, siis tekib hirm.
Kui uurime ennast, siis ei tähenda see enese muust maailmast
eraldamist. See pole ebaterve protsess. Üle kogu maailma
on inimestel meiega ühised igapäevased probleemid,
mistõttu eneseuurimine pole vähimalgi määral
neurootiline tegevus. Ei ole erinevust indiviidi ja ühiskonna
vahel. Fakt on see, et oleme loonud maailma eneste sarnaseks.
Ärgem sattugem peadpööritavasse heitlusesse osa
ja terviku vahel.
Ma pean teadvustama kogu oma mina, mis on indiviidi ja ühiskonna
teadvus. Vaid siis, kui meel jõuab teisele poole seda
individuaalset ja ühiskondlikku teadvust, saan ma muutuda
enesele valguseks, mis eal ei kustu.
Kust hakkame end mõistma? Siin ma olen: kuidas peaksin
end uurima ja jälgima, et näha, mis mu sees tegelikult
toimub? Ma saan end jälgida vaid mingis suhtes, sest elu
koosneb suhetest. Nurgas istumisest ja enese üle mõtisklemisest
pole abi. Ma ei saa olla olemas omaette, olen vaid suhtes asjade,
mõtete ja inimestega ning kui ma uurin enese suhteid väliste
asjade ja inimestega ning sisimas toimuvaga, siis ma hakkan ennast
mõistma. Iga muu laadi mõistmine on vaid abstraktsioon,
sest ma ei saa uurida end eraldi. Ma pole mingi abstraktne olend,
mistõttu mul tuleb uurida end sellisena, nagu ma olen,
mitte sellisena, nagu ma tahaksin olla.
Mõistmine ei ole mõistupärane protsess.
Enese kohta teadmiste kogumine ja enese tundmaõppimine
on kaks erinevat asja, sest teadmised, mida te enda kohta kogute,
on alati minevikust pärit ning minevikuga koormatud mõte
on murelik mõte. Enese tundmaõppimine ei sarnane
mingi keele, tehnoloogia või teaduse õppimisega
- siis tuleb muidugi koguda teadmisi ja neid meeles pidada, oleks
ju mõttetu jälle jalgratast leiutama hakata. Kui
psühholoogilises vallas on enese tundmaõppimine alati
olevikus ja teadmised minevikus ning kuna enamik elab minevikus
ja on sellega rahul, siis on teadmised meile erakordselt tähtsad.
Seetõttu me kummardamegi õpetatud inimesi, neid,
kes on targad ja kavalad. Aga kui te õpite kogu aeg, igal
hetkel, õpite vaadates ja kuulates ning toimides, siis
avastate, et õppimine on pidev kulgemine ilma minevikuta.
Kui ütlete, et õpite end tundma järk-järgult,
lisades vähehaaval üha enam teadmisi, siis ei uuri
te end praegu sellisena, nagu olete, vaid omandatud teadmiste
kaudu. Õppimine eeldab suurt tundlikkust. Kui minevikust
pärit mõte valitseb oleviku üle, siis tundlikkust
pole, sest mõte ei ole enam vilgas, paindlik ega virge.
Enamik inimesi pole isegi kehaliselt tundlikud. Me sööme
liiga palju, ei hooli õigest toitumisest, suitsetame ja
joome, mistõttu meie kehad muutuvad lihavateks ja tundetuteks.
Organismi tähelepanuvõime nüristub. Kuidas saab
meel olla väga erk, tundlik ja selge, kui organism on tuim
ja raskepärane? Võime olla tundlikud teatud asjade
suhtes, mis meid isiklikult puudutavad, aga täielik tundlikkus
kõige suhtes elus eeldab, et ei oleks mingit organismi
ja psüühika eraldamist. See oleks totaalne kulg.
Et midagi mõista, peate elama koos sellega, seda jälgima,
teadma selle sisu, loomust, struktuuri ja liikumist. Kas te olete
kunagi püüdnud elada koos endaga? Kui olete, siis märkate,
et teie mina ei ole püsiseisund, see on elav asi. Et selle
elava asjaga koos olla, peab ka teie meel elav olema. Meel ei
saa elav olla, kui see on takerdunud arvamustesse, otsustesse
ja väärtustesse.
Et jälgida meele ja südame toimimist, kogu enda olemust,
peab teie meel olema vaba, mõistmistahtega jälgiv,
mitte selline, mis nõustub ja vaidleb vastu, asub kord
ühele, kord teisele poolele. Seda on väga raske teha,
sest enamik ei tea, kuidas vaadata või kuulata enese olemust,
nagu me ei oska ka vaadata jõe ilu või kuulata
tuult puudelatvades.
Kui me mõistame hukka või õigustame, siis
ei näe me selgelt, ka siis mitte, kui meel lõputult
lobiseb. Siis ei jälgi me seda, mis on, vaid vaatame projektsioone,
mis me enesest oleme teinud. Igaühel meist on kujutelm,
see pilt ei lase meil näha, kes me tegelikult oleme.
Üks raskemaid asju maailmas on lihtsalt
vaadata midagi. Kuna meel on väga oluline, oleme kaotanud
sellise omaduse nagu lihtsus. Ma ei mõtle lihtsust riietes
või toidus, niudevöö kandmist või rekordilist
nälgimist või mistahes lapsikut mõttetust,
mis nn pühakud levitavad, vaid lihtsust, mis suudab asju
vahetult ja hirmuta vaadata - vaadata meid, nagu me oleme, ilma
mingi moonutuseta. See tähendab, et kui me valetame, siis
ka tunnistame seda, mitte ei varja ega põgene selle eest.
Enese mõistmiseks on vaja päris suurel määral
tagasihoidlikkust. Kui ütlete: "Ma tunnen ennast,"
siis olete juba lakanud end tundma õppimast. Samuti sel
juhul, kui ütlete: "Pole midagi enda juures tundma
õppida, sest ma olen vaid kimp mälestusi, mõtteid,
kogemusi ja tavasid." Kui olete midagi saavutanud, siis
kaotate süütuse ja tagasihoidlikkuse. Sellest hetkest
peale, mil olete jõudnud järeldusele või hakkate
asju uurima teadmistest lähtuvalt, on lugu läbi, sest
siis tõlgendate iga elavat asja vanades mõistetes.
Kui teil aga pole kindlat toetuspunkti, kui pole kindlat veendumust
ega lõpuleviimist, siis on vabadus vaadata ja teostada.
Kui vaatate vabadusega, siis see, mida näete, on alati uus.
Enesekindel inimene on surnud inimene.
Kuidas saame olla vabad vaatama ja
õppima, kui meie meelt on sünnist saati kitsukese
mina raames kujundanud teatud kultuur. Sajandeid oleme olnud
tingitud rahvusest, kastist, klassist, tavadest, usundist, keelest,
haridusest, kirjandusest, kunstist, kommetest, lepingutest, kõikvõimalikust
propagandast, majanduslikust survest, toidust, mida sööme,
kliimast, milles elame, perekonnast, sõpradest, oma kogemustest
- igast mõjutusest, mida vähegi suudate kujutleda.
Seetõttu on meie reageeringud igale probleemile samuti
tingitud.
Kas olete teadlik, et olete tingitud? Seda tulebki küsida,
mitte seda, kuidas olla vaba sellest tingitusest. Võib
juhtuda, et te ei saagi vabaks, ja kui ütlete: "Ma
pean sellest vabanema," siis võite langeda veel ühe
tingituse lõksu. Kas olete teadlik asjaolust, et olete
tingitud? Kas teate, et isegi siis, kui vaatate puud ja ütlete:
"See on tamm," või "see on banjanipuu,"
on puu nimetamine (botaaniline õpetatus) niivõrd
teie mõtet mõjutanud, et see sõna tuleb
teie ja selle puu tegeliku nägemise vahele? Et puuga kontakti
leida, peate seda puudutama, ning selles ei aita sõna
teid kuidagi.
Kuidas teada, et olete tingitud? Mis ütleb teile seda? Mis
ütleb teile, et olete näljane - mitte teoreetiliselt
vaid tegelikult. Kuidas teada saada tõsiasja, et olete
tingitud? Kas mitte selle järgi, kuidas reageerite mingile
probleemile või väljakutsele? Te reageerite igale
väljakutsele vastavalt oma tingitusele ning kuna see on
puudulik, siis ei ole ka teie reageerimine vastav.
Kui te saate sellest teadlikuks, kas siis tingitus rassist, usundist
ja kultuurist ei tekita teis vangistustunnet? Võtke üks
tingituse vorm - rahvus - saage sellest teadlikuks ning vaadake,
kas te naudite seda või mässate selle vastu. Kui
mässate, kas tahate siis vabaneda igasugusest sõltuvusest?
Kui olete rahul, siis te ei tee selle suhtes ilmselt midagi.
Aga kui te pole rahul, kui sellest teadlikuks saate, siis taipate,
et te ei tee ealeski midagi ilma selleta. Mitte kunagi! Seetõttu
oletegi pidevalt möödanikus koos surnutega.
Te märkate oma sõltuvust vaid siis, kui naudingu
jätkuvuses või piina vältimises tekib konflikt.
Kui kõik teie ümber on parimas korras - abikaasa
armastab teid ja teie teda, teil on ilus maja, kenad lapsed ja
piisavalt raha - ,siis te ei märka te sõltuvust üldsegi.
Aga kui tekib häire - abikaasa vaatab kedagi teist või
jääte ilma rahast või on tekkinud sõjaoht
või mingi muu kannatus - ,siis te teate, et olete sõltuv.
Kui võitlete mingi segadusega või kaitsete end
mingi välise või sisemise ohu eest, siis olete enese
sõltuvusest teadlik. Kuna enamik meist on suurema osa
ajast kas siis pinnapealselt või sügavalt häiritud,
siis osutab just see häiritus tõsiasjale, et me oleme
sõltuvad. Kuni looma hellitatakse, reageerib ta kenasti,
aga hetkel, mil ta tajub vaenulikkust, tuleb esile kogu temas
peituv agressiivsus.
Me oleme rahutud elu, poliitika, majandusliku olukorra, hirmu,
julmuse ja kannatuste pärast nii maailmas kui ka meis enestes,
millest me taipamegi, kui kohutavalt oleme sõltuvad. Mida
me teeme? Võtame selle rahutuse omaks ja elame edasi,
nagu enamik seda teeb? Harjume sellega, nagu inimene harjub elama
valutava seljaga? Kannatame ära?
Meis kõigis on kalduvus asjaga leppida, ära harjuda,
olukordi süüdistada. "Oh, kui asjad oleks õigesti,
siis oleksin minagi teistsugune." Või "Andke
mulle võimalus ja ma teostan end." Või "Mind
rõhub kogu see ülekohus." Me süüdistame
pidevalt oma muredes teisi, elukeskkonda või majanduslikku
olukorda.
Kui inimene harjub rahutusega, siis tähendab, et tema hing
muutub tuimaks, nagu ka siis, kui inimene harjub ümbritseva
iluga niivõrd, et ei märkagi seda enam. Inimene muutub
sel juhul ükskõikseks, kalgiks ja paksunahaliseks
ning tema hing on ühe tuimem. Kui me ei harju, siis püüame
rahutuse eest põgeneda mingi narkootikumi abil, liituda
poliitilise parteiga, karjuda, kirjutada, minna jalgpallivõistlustele
või kirikusse või siis leiame mingi muu meelelahutuse.
Miks me tegelike asjaolude eest põgeneme? Me kardame surma
- selle toon ma lihtsalt näiteks - ning seetõttu
leiutame igasuguseid teooriaid, lootusi ja uskumusi, et maskeerida
surma kui fakti, aga see jääb ikkagi faktiks. Et mingi
tõsiasja mõista, tuleb seda vaadata, mitte selle
eest ära joosta. Enamik meist kardab nii elu kui ka surma.
Kardame oma pere pärast, avalikku arvamust, kaotada oma
tööd, turvalisust ning sadu muid asju. Lihtne tõik
on see, et oleme hirmul, sest ei suuda faktile otsa vaadata?
Te saate mingi tõsiasjaga silmitsi seista vaid olevikus
ja kui te ei lase sel sündida, kuna põgenete alati
selle eest, siis ei suuda te eal seda fakti kohata. Kuna oleme
loonud terve põgenemisviiside süsteemi, siis oleme
põgenemisharjumuse küüsis.
Kui teis on veel tundlikkust ja tõsimeelsust, siis
saate teadlikuks nii enese tingitusest kui ka ohtudest, mida
see endaga kaasa toob, julmusest ja vihavaenust, milleni see
viib. Miks te sel juhul, kui näete ohtu, ei toimi? Kas sellepärast,
et olete laisk, mis tähendab, et teil on vähe jõudu?
Ometi ei jää teil jõust puudu, kui näete
vahetut füüsilist ohtu, nagu näiteks madu tee
peal, kuristikku või tulekahju. Miks te siis ei toimi,
kui näete enese tingitusest tulenevat ohtu? Kui näeksite
natsionalismi ohtlikkust teie julgeolekule, kas te siis tegutseksite?
Vastus on selles, et te ei näe. Mõistuspärast
analüüsi abil võite nähe, et natsionalism
viib enesehävitamiseni, aga selles arusaamises puudub emotsionaalne
sisu, mis on paratamatult vajalik asja tähtsuse taipamiseks.
Kui näete enese tingitusest ja sõltuvusest tulenevat
ohtu vaid tühipalja mõistusliku ilminguna, siis ei
tee te selle suhtes midagi. Nähes ohtu vaid ideena, tekib
konflikt idee ja toimimise vahel ning see konflikt võtab
teie jõu ära. Vaid sel juhul, kui näete tingitust
ja sellest tulenevat ohtu vahetult (nagu näete kuristikku
jalge ees), siis te toimite. Seega nägemine on toimimine.
Enamik meist kulgeb läbi elu tähelepanematult, reageerides
mõtlemata vastavalt sellele keskkonnale, milles oleme
üles kasvanud. Sellised suhtumised toovad vaid orjust ja
sõltuvust juurde, aga kui pöörate kogu tähelepanu
sellele sõltuvusele, siis näete, et olete minevikust
vaba, see langeb loomulikult teie küljest ära.
|