III.  Teadvus
Elu
terviklikkus Teadvelolek
Kui saate teadlikuks oma sõltuvusest
ja tingitusest, siis mõistate oma teadvust tervikuna.
Teadvus on kogu see väli, milles toimib mõtlemine
ja eksisteerivad suhted. Selles väljas on kõik ajendid,
kavatsused, ihad, naudingud, hirmud, inspiratsioonid, igatsused,
lootused, mured ja rõõmud. Kuid me oleme jaganud
selle teadvuse aktiivseks ja passiivseks, ülemiseks ja alumiseks
tasandiks - kõik igapäevased mõtted, tunded
ja toimingud on pinnal ning nende all on nn alateadvus, milles
sisalduvad meile tundmatud asjad, mis avaldavad end puhuti teatud
vihjete, intuitsioonide ja unenägude kaudu.
Oleme seotud vaid teadvuse ühe nurgakesega, mis moodustab
suurema osa meie elust. Ülejäänud osast, alateadvusest
koos kõigi selle ajendite, hirmude, tõuliste ja
päritud omadustega, ei tea me sedagi, kuidas sinna pääseda.
Ma küsin nüüd teilt, kas on üldse olemas
selline asi nagu alateadvus? Me kasutame seda sõna väga
vabalt. Oleme tunnustanud, et see on olemas ning analüütikute
ja psühholoogide igasugused fraasid ja erikeel on tavakeelde
imbunud, aga kas see ikka on olemas? Miks me omistame sellele
niisuguse erakordse tähenduse? Mulle tundub, et see on täpselt
sama tavaline ja rumal nagu teadlik meel - samamoodi piiratud,
kitsarinnaline, tingitud, ängis ja labane.
Kas on võimalik olla täiesti teadlik kogu teadvusest,
mitte ainult ühest selle osast? Kui suudate olla teadlik
teadvuse terviklikkusest, siis toimite kogu aeg täieliku,
mitte osalise tähelepanuga. Seda on tähtis mõista,
sest kui olete täiesti teadlik kogu teadvuseväljast,
siis pole vastuolu. Vastuolu tekib siis, kui jagate teadvuse,
mis kujutab endast kõikide mõtete, tunnete ja toimingute
koguvälja, erinevateks tasanditeks.
Me elame kildudena. Te olete üks
inimene tööl ja teine kodus; räägite demokraatiast
ja olete oma südames diktaator; räägite, et tuleb
oma ligimesi armastada, aga ometigi tapate neid konkurentsiga;
üks osa teist toimib ja vaatab sõltumatult teisest.
Kas olete sellest killustatusest teadlikud? Kas selline aju,
mis on enese toimimise ja mõtlemise kildudeks jaganud,
suudab olla teadlik kogu väljast? Kas on võimalik
vaadata kogu teadvust täielikult, mis tähendab olla
terviklik inimolend?
Kui te enese mina ülesehituse mõistmiseks liigute
sammhaaval, paljastades kiht kihi järel ning uurides iga
mõtet, tunnet ja ajendit, siis takerdute analüüsimisprotsessi,
mis võib kesta nädalaid, kuid ja aastaidki. Kui te
kaasate enesemõistmise protsessi aja, siis peate võtma
arvesse kõikvõimalikke moonutusi, sest mina on
keeruline nähtus, mis elab, liigub, võitleb ja tahab,
keeldub ning seda mõjutavad pidevalt igasugused sundused,
pinged ja mõjud. Avastate, et nii see asi ei lähe
ja mõistate, et ainus moodus end vaadata on teha seda
täielikult, vahetult ja ilma ajata. Enese terviklikkust
saate näha vaid siis, kui mõte pole killustunud.
See, mida näete tervikluses, on tõde.
Kas suudate seda teha? Enamik meist ei suuda, sest me pole eal
sellele probleemile nii tõsimeelselt lähenenud, sest
me pole end kunagi tõeliselt vaadanud. Mitte kunagi. Me
süüdistame teisi, pehmendame asju seletamise abil või
kardame vaadata. Aga kui vaatate totaalselt, siis panete mängu
kogu oma tähelepanu, kogu enese olemuse, kõik: silmad,
kõrvad ja närvid. Osalete täieliku andumusega,
mistõttu ei jää ruumi hirmule või vasturääkivusele
ning konflikti ei teki.
Tähelepanu ei ole sama mis
keskendumine. Keskendumine on välistamine; tähelepanu,
mis on täielik teadvelolek, ei välista midagi. Mulle
näib, et enamik meist ei ole teadlikud sellest, mida räägivad,
ümbritsevast keskkonnast, värvidest, inimestest, puudest
pilvedest, veevoolust. Võib-olla seetõttu, et tegeleme
iseendaga, oma väikeste muredega, omaenese mõtete,
naudingute, püüdluste ja auahnusega. Ja ometi räägime
nii palju teadvelolekust. Kord sõitsin Indias autoga,
istudes juhi kõrval. Tagaistmel arutlesid kolm isandat
väga süvenenult teadveloleku üle ja esitasid mulle
selle kohta küsimusi ning õnnetuseks vaatas juht
hetkeks kõrvale, mistõttu sõitsime kitsele
otsa. Need kolm tagaistmel arutasid ikka veel teadveloleku teemal,
märkamata, et olime kitse alla ajanud. Kui sai nende tähelepanematusele
viidatud, siis oli see neile suureks üllatuseks - nad olid
ju üritanud ärksad olla.
Enamikuga meist on sama lugu. Me ei teadvusta väliseid ega
sisemisi asju. Kui tahate mõista linnu, kärbse, puulehe
või inimese ilu kogu tema keerulisuses, siis peate rakendama
kogu tähelepanu, mis ongi teadvelolek. Te saate kogu tähelepanu
mängu panna vaid siis, kui tõesti hoolite - s.t mõistmine
on teile tõesti tähtis - siis panete mängu kogu
oma südame ja meele, et välja uurida.
Selline teadvelolek on nagu maoga ühes toas elamine: te
jälgite iga tema liigutust ning olete väga tundlik
peenimagi heli suhtes, mida madu tekitab. Selline tähelepanuseisund
on täielik jõud, sellises teadvelolekus ilmneb teie
terviklikkus silmapilkselt.
Kui olete end nii sügavalt vaadanud, siis võite
minna veelgi sügavamale. Siinkohal ei tähenda sügavamale
võrdlemist. Me mõtleme võrdlustes - sügav
ja pinnapealne, õnnelik ja õnnetu. Pidevalt mõõdame
ja võrdleme. Kas on olemas sellised seisundid nagu pinnapealsus
ja sügavus? Kui ütlen: "Mu meel on pealiskaudne,
tühine ja piiratud", kuidas ma siis kõike seda
tean? Tean sellest, et olen võrrelnud oma meelt teie omaga,
mis on terasem, võimekam, arukam ja valvsam. Kas ma tean
oma tühisust võrdlemata? Kui olen näljane, siis
ma ei võrdle seda tunnet eilse päeva näljatundega,
sest viimane on vaid mõte, mälestus.
Kui ma kogu aeg võrdlen end teiega ja pingutan, et teiega
sarnaneda, siis ma salgan seda, mis ma ise olen. Seega loon ma
meelepetet, kui olen mõistnud, et igasugune võrdlemine
põhjustab vaid veelgi suuremaid meelepetteid ja kannatusi,
nagu ka eneseanalüüs, enese tükkhaaval tundmaõppimine
või samastumine millegi endast väljapool olevaga,
olgu see siis riik, lunastaja või mingi ideoloogia; kui
taipan, et kõik sellised protsessid vaid suurendavad allumist,
mistõttu konflikte tuleb juurde; kui näen seda kõike,
siis ma hülgan selle täielikult. Siis mu meel ei otsi
enam. Väga tähtis on seda mõista. Siis mu meel
ei koba, otsi, ega küsi enam. See ei tähenda, et mu
meel oleks rahul asjadega sellistena, nagu need on, kuid selline
meel pole enam meelepette küüsis, mistõttu ta
suudab liikuda hoopis teistlaadi mõõtmes. Mõõde,
milles me tavaliselt elame, igapäevane elu, mis koosneb
valust, naudingust ja hirmust, on tinginud meel ja selle loomust
piiranud. Kui see valu, nauding ja hirm on läinud (mis ei
tähenda rõõmu kadumist, sest rõõm
ei ole sama, mis nauding), siis toimib meel sellises mõõtmes,
kus pole vastuolu ega erisustunnet.
Sõnaliselt saame minna vaid selle piirini, selle taga
olevat ei saa sõnadega väljendada. Sinnani saame
kirjeldada ja selgitada, aga seda ust ei ava sõnad ega
selgitused. Ukse avab igapäevane teadvelolek ja tähelepanelikkuse
- teadvelolek sellest, kuidas räägime, mida ütleme,
kuidas käime, mida mõtleme. See on nagu toa koristamine
ja korrashoidmine. Toa korrashoidmine on mingis mõttes
tähtis, aga teisest küljest võttes on täiesti
tähtsusetu. Tuba peab olema korras, aga korrasolek ei ava
ust ega akent, see, mis avab ukse, ei ole teie tahe või
ihaldus. Te ei saa seda kuidagi välja kutsuda. Kõik,
mis te teha saate, on hoida tuba korras, mis tähendab vooruslikkust
selle enese pärast, mitte selle tõttu, mida see annab.
See tähendab olla mõistlik ja korralik. Siis võib-olla,
kui teil on õnne, aken avaneb ja tuul puhub tuppa. Võib-olla
ka mitte. See sõltub teie meeleseisundist, mida saate
mõista ainult te ise, seda jälgides ning mitte püüdes
seda kujundada, pooldada üht või teist poolt, vastu
olla, nõustuda, õigustada, hukka mõista,
arvustada - see tähendab valikuta jälgimist. Sellest
valikuta teadvelolekust võib avaneda uks ning te saate
teada, mis on see mõõde, kus pole konflikti ega
aega.
|