IV.  Naudingupüüdlus
Ihaldus Loomuvastasuse
tekkimine mõtte läbi Mälu
Rõõm
Eelmises peatükis ütlesime,
et rõõm ja nauding on erinevad asjad. Uurigem siis,
mida sisaldab nauding ja kas üldse on võimalik maailm,
kus pole naudingut, vaid on tohutu rõõmu- ja õndsustunne.
Ühel või teisel moel oleme kõik naudingujahil
- otsime mõistuslikku, meelelist või kultuurilist
naudingut, sellisel naudingujahil, mida annab uuenduste tegemine,
teistele nõu andmine, ühiskondlike pahede vähendamine,
heategevus. Otsime naudingut teadmistest, kehalistest rahuldatusest,
kogemustest, elu mõistmisest, kõikidest nendest
kavalatest asjadest, mida meel võimaldab. Ülim nauding
on muidugi omada Jumalat.
Nauding on ühiskonna struktuuris sees. Lapsepõlvest
surmani taotleme kas salaja, riukalikult või siis varjamatult
naudingut. Nii, et mis laadi see nauding ka poleks, ma arvan,
et asi peaks meil selge olema, sest naudingu põhimõte
kujundab kogu meie elu. Seetõttu on oluline, et igaüks
meist uuriks seda probleemi teraselt, kahtlevalt ja tundlikult,
sest naudingu leidmine ning seejärel selle säilitamine
on üks põhilisi elu nõudeid, milleta olemine
muutuks tuimaks, rumalaks, üksildaseks ja mõttetuks.
Võite küsida, miks ei peakski siis nauding elu juhtima?
Sel lihtsal põhjusel, et naudingule järgnevad piin,
pettumus, kurbus ja hirm ning hirmust tuleneb vägivald.
Kui tahate nii elada, siis laske käia. Niikuinii elab suurem
osa maailmast nõnda, aga kui te tahate kannatustest vabaneda,
siis peate naudingu ülesehitust mõistma.
Naudingu mõistmine ei tähenda, et me seda eitaksime.
Me ei mõista seda hukka ega ütle, et see on õige
või vale, aga kui me seda otsime, siis tehkem seda lahtiste
silmadega, teadmisega, et meel, mis kogu aeg püüdleb
naudingu poole, leiab paratamatult selle varju, milleks on valu.
Neid saab eraldada, kuigi me jahime naudingut ja püüame
piinu vältida.
Miks nõuab meel kogu aeg naudingut?
Miks teeme suuremeelseid ja alatuid asju ühtviisi varjatud
naudingupüüdlusega? Miks ohverdame ja kannatame naudingu
peene niidi otsas rippudes? Mis on nauding ja kuidas see tekib?
Huvitav, kas keegi teist on neid küsimusi enesele esitanud
ja vastustega lõpuni välja läinud?
Nauding tekib neljas järgus - taju, tunne, kokkupuude ja
iha. Näiteks, ma näen ilusat autot. Selle vaatamisest
tekib mul mingi tunne, reaktsioon. Siis ma puudutan autot või
kujutlen seda tegevat ning minus sünnib iha seda omada ja
sellega uhkeldada. Või ma näen kaunist pilve, mäge
taeva selgel taustal, kevadist lehekest puul, sügavat orgu,
mis on tulvil toredust, või hunnitut päikeseloojangut,
kaunist nägu, mis on arukas ja elav, pole enesest teadlik
ning seetõttu pole ka enam kaunis. Ma vaatan neid asju
suure rõõmuga ning kui ma neid jälgin, siis
pole jälgijat, on vaid puhas ilu nagu armastus. Hetkeks
ei ole mind kõigi mu probleemide, ängistuse ja piinadega
- on vaid imepärane vaade. Võin seda rõõmuga
vaadata ja järgmisel hetkel nähtu unustada, aga kui
asjasse sekkub meel, siis algavad mured. Meel mõtleb nähtu
üle ja selle üle, kui ilus see oli, ning seejärel
ütlen ma enesele, et tahaksin seda kõike veel palju
kordi näha. Mõistus hakkab võrdlema, hindama
ja rääkima: "Homme pean seda uuesti kogeda saama."
Hetkeks rõõmu valmistanud kogemusele annab jätkuvuse
mõtlemine.
Sama lugu on seksuaaliha ja kõigi
teiste ihadega. Ihas eneses ei ole midagi halba. Reageerimine
on igati normaalne nähtus. Kui torkate mind nõelaga,
siis ma reageerin sellele, välja arvatud juhul kui olen
halvatud. Aga siis sekkub mõte, mäletseb kogetud
heameelt ja muudab selle naudinguks. Mõtlemine tahab elamust
korrata ja mida enam te kordate, seda mehhaanilisemaks see muutub.
Mida enam te sellest mõtlete, seda rohkem toidab mõte
naudingut. Seega loob mõte naudingu iha abil ja säilitab,
annab jätkuvuse. Seetõttu rikubki mõtlemine
ära iga ilusa asja poolt tekitatud loomuliku ihaldusreaktsiooni.
Mõtlemine muudab selle mälestuseks, mida seejärel
üha korduv mõtlemine toidab. Muidugi on mälul
teatud tasemel oma koht. Igapäevaelus ei saaks me ilma selleta
üldse toimida. Oma vallas peab mälu olema tõhus,
aga on olemas ka selline meeleseisund, milles mälu osa on
pea tähtsusetu. Tõeline vabadus on omane meelele,
mis ei ole mälestustest halvatud.
Kas olete kunagi märganud, et kui
reageerite millelegi kogu südamest, täielikult, siis
on mälul selle asjaga vähe pistmist? Vaid siis, kui
te ei reageeri mingile väljakutsele kogu olemusega, tekib
konflikt, võitlus, mis toob endaga kaasa segaduse ning
naudingu ja piina. See heitlus tekitab mälestuse, mis lisandub
kõigile teistele, ning need mälestused ongi reageerijateks.
Miski, mis on mälestuse tulemus, on vana ja seetõttu
ei saa see olla vaba. Ei ole sellist asja nagu mõttevabadus,
see on lausa lollus.
Mõte ei ole kunagi uus, sest see on mälu, kogemuste,
teadmiste reageering. Mõte, kuna see on vana, teeb vanaks
ka selle asja, mida olete heameelega vaadanud ja hetkel tunnetanud.
Naudingut ammutate sellest, mis on vana, mitte sellest, mis on
uus. Uue puhul ei ole ajalist vahemaad.
Kui suudate vaadata asju, ilma et laseksite naudingul ligi hiilida;
vaadata nägu, lindu, sari värve, päikesevalguses
helkiva veepinna ilu või mida iganes, mis headmeelt tekitab;
vaadata nii, et te ei soovi samas elamuse kordumist, siis ei
ole hingevalu ega hirmu, mistõttu teis vallandub tohtu
rõõm. Naudingu muudab piinaks püüdlus
seda korrata ja jäädvustada. Vaadelge püüdlust
eneses. Nõue naudingut korrata tekitab piina, sest see
nauding ei ole enam samasugune, nagu oli eile. Püüate
saavutada sama heameelt mitte ainult oma ilutunnetuse tarvis,
vaid ka sama meeleolu, ning seejärel olete haavunud ja pettunud,
sest te ei leia seda.
Kas olete märganud, mis teiega juhtub,
kui te ei saa naudingut, mida püüdlete? Kui te ei saa
seda, mida tahate, siis muutute rahutuks, kadedaks ja olete tulvil
viha. Kas olete märganud, millised lahingud teis puhkevad,
kui te ei saa nautida joomist, suitsetamist, seksi või
ükskõik mida, mida parasjagu tahate? Ja see kõik
on hirmu üks avaldumisvorme, kas pole? Kardate, et ei saa
seda, mida tahate, või kaotate selle, mis teil on. Kui
olete aastaid omanud mingit uskumust või ideoloogiat ja
see lööb vankuma või kisub elu teil selle käest,
kas ei karda te siis üksi olla? See uskumus on kaua aega
andnud teile rahuldust ja naudingut ning kui see ära võetakse,
siis olete väljapääsmatus seisukorras ja seest
tühi ning hirm kestab seni, kuni leiate uue naudingu, veel
ühe tõekspidamise.
See näib meile niivõrd lihtne olevat ja kuna see
on nii lihtne, siis me keeldume seda lihtsust nägemast.
Meile meeldib kõike keerukaks teha. Kui teie naine teid
maha jätab, kas pole te siis armukade? Kas pole teis viha?
Küllap vihkate seda meest, kes on ta ära meelitanud?
See pole ju muud kui hirm kaotada midagi, mis on andnud teile
naudingut, hirm kaotada kaaslus, teatav kindelolek ja rahuldustunne
omamisest, kas pole nii?
Seega, kui mõistate, et kus on naudinguotsing, seal ka
piin, siis elage nii, kui soovite, aga ärge kukkuge sellesse
kogemata. Kui siiski tahate lõpetada naudingu, mis tähendab
ka piina lõppemist, siis peate olema naudingu ülesehituse
suhtes tähelepanelikm, mitte lõikama selle oma elust
välja, nagu askeedid ja lihasuretajad teevad. Nad ei vaata
iial ühtegi naist, mõeldes, et see on patt, mistõttu
nad hävitavad oma mõistmise elujõu. Teil tuleb
näha naudingu kogu tähendust. Te ei saa mõelda
rõõmust. Rõõm on midagi vahetut,
sellest mõeldes muudate ta naudinguks. Käesolevas
hetkes elamine tähendab seda, et te tajute ilu koheselt
ja tunnete heameelt, ilma et otsiksite sellest naudingut.
|