V.  Enesekesksus Positsioonihimu Hirmud ja totaalne hirm Mõtlemise killustatus Hirmu lõpp
Enne kui läheme edasi, tahaksin
küsida, mis on teie põhiline ja püsiv huviobjekt
elus? Kui mitte arvestada ühegi kaudse vastusega ning tegelda
selle küsimusega otseselt ja ausalt, mida te siis vastaksite?
Kas teate seda?
Kas mitte teie ise? Seda ütleks enamik, kui vastaksime tõetruult.
Mind huvitab isiklik edu, minu töö, minu pere, väike
nurgake, milles elan, parema positsiooni ja lugupeetavuse saavutamine,
võimu ja teiste valitsemiseni jõudmine jne. Ma
arvan, et oleks loogiline endale tunnistada, et enamikke meist
huvitab eelkõige mina ise.
Mõned ütlevad, et on väär eelkõige
enesest huvituda. Mis selles halba on, välja arvatud see,
et me harva seda ausalt tunnistame. Kui tunnistamegi, siis on
meil üsna häbi. Siin see nüüd on - põhiliselt
huvitub inimene iseendast ning ideoloogilistel ja tavapärastel
kaalutlustel arvab, et see on väär. Aga see, mis ta
arvab, on tähtsusetu. Milleks väita, et see on väär?
See on vaid mõte. Fakt on see, et inimene on põhiliselt
ja püsivalt huvitatud iseendast.
Võite öelda, et parem on abistada teist inimest kui
mõelda enesele. Milles on vahe? See on ju ikka hõivatus
enesest. Kui teile pakub suuremat rahuldust teiste aitamine,
siis tegelete ju ikka sellega, mis pakub suuremat rahuldust.
Milleks tuua mängu mingeid ideoloogilisi mõisteid?
Milleks see kaksikmõtlemine? Miks mitte öelda: "Tegelikult
tahan ma rahuldustunnet, olgu see saadud siis seksist, teiste
aitamisest või sellest, et minust saab suur pühak,
teadlane või poliitika." See on seesama protsess,
kas pole nii? Me tahame rahuldatust, olgu need viisid siis varjatud
või ilmsed. Kui tahame vabadust, siis seetõttu,
et mõtleme, et see võib olla midagi imepäraselt
rahuldustpakkuvat. Ülim rahuldus on muidugi see iseäralik
idee eneseteostusest. Tegelikult otsime rahuldust, milles poleks
raasugi rahuldamatust.
Enamik ihaldab rahuldatust, mida
pakub mingi positsioon ühiskonnas, sest meil on hirm olla
eikeegi. Ühiskond on üles ehitatud nii, et kodanikku,
kel on austusväärne positsioon, koheldakse väga
aupaklikult, aga positsioonita inimest pillutakse hoolimatult
sinna-tänna. Igaüks tahab endale mingit positsiooni,
olgu see siis ühiskonnas, peres või Jumala paremal
käel, mida teised tunnustavad, vastasel juhul pole see midagi
väärt. Peame alati tribüünil istuma. Sisimas
oleme kurjuse- ja viletsusepuntrad, mistõttu on väga
meeldiv, kui meid väliselt suurteks kujudeks peetakse. See
positsiooniiha, janu lugupeetavuse, võimu ja ühiskondliku
tunnustuse järgi mingit laadi silmapaistvuse eest on soov
teiste üle valitseda, mis omakorda on üks agressioonivorme.
Pühak, kes taotleb positsiooni oma pühaklikkuse suhtes,
on sama agressiivne nagu taluõuel nokkivad kanad. Ja mis
on selle agressiivsuse põhjuseks? Hirm, kas pole nii?
Üks suuremaid probleeme elus on
hirm. Hirmust haaratud meel elab segaduses, konfliktis, mistõttu
selline meel on paratamatult vägivaldne, moonutatud ja agressiivne.
See meel ei söanda väljakujunenud mõtlemismallidest
lahti öelda ja see omakorda tekitab silmakirjalikkust. Kuni
me pole hirmust vabad, võime kõrgeimale mäele
ronida ja igasuguseid jumalaid leiutada, aga me jääme
ikkagi pimedusse.
Kuna me elame säärases rikutud ja totras ühiskonnas
ning saame hariduse, mis oma rõhuasetusega võistlemisele
kutsub esile hirmu, oleme kõik koormataud mingisuguste
hirmudega, nende koledate painajatega, mis moonutavad ja nüristavad
meie igapäevast elu.
On ka füüsiline hirm, aga see on loomadelt päritud
reageerimisviis. Meid huvitavad psüühilised hirmud,
sest kui mõistame sügavaid psüühilisi hirme,
suudame silmitsi seista ka loomsete hirmudega. Kui hakkaksime
esmalt tegelema loomsete hirmudega, siis ei aitaks see kuidagi
mõista psüühilisi hirme.
Kõik me kardame midagi, hirm ei esine abstraktsel kujul,
vaid on alati millegagi seotud. Kas te tunnete enese hirme: hirm
kaotada töö, hirm, et ei jätku toitu või
raha, hirm, mida naabrid või inimesed üldse meist
mõtlevad, hirm ebaõnnestumiste ees, hirm kaotada
oma koht ühiskonnas, hirm sattuda naerualuseks, hirm valu
ja haiguste ees, hirm kellegi mõju all olla, hirm jääda
ilma armastuseta, kaotada abikaasa või lapsed, surmahirm,
hirm elada surmataolises maailmas, hirm äärmise igavuse
ees, hirm mitte olla vastavuses teiste kujutelmaga meist, hirm
kaotada oma usk - kõik need ja arvutud teised hirmud.
Kas teate teile omaseid hirme? Mida te nendega tavaliselt teete?
Jooksete eest ära, eks ole, või leiutate mõtteid
ja kujutelmi, et hirme varjata? Hirmu eest põgenemine
tähendab hirmu suurendamist.
Üks hirmu olulisemaid põhjusi on see, et me ei taha
end näha sellistena, nagu oleme. Peale hirmude peame uurima
ka seda pääseteede võrku, mille oleme loonud
hirmude eest põgenemiseks. Kui meel (siia kuulub ka aju)
püüab hirmust üle saada, seda alla suruda, korrale
kutsuda, valitseda või millekski muuks tõlgendada,
siis tekib hõõrdumine, konflikt, mis on lihtsalt
jõu raiskamine.
Esimene asi, mida peame eneselt küsima, on: mis on hirm
ja kuidas see tekib? Mida tähendab sõna hirm? Ma
küsin eneselt, mis on hirm, mitte seda, mida ma kardan.
Ma elan teatavat laadi elu, mõtlen teatud viisil, mul
on kindlad uskumused ja dogmad ning ma ei taha, et miski mu olemasolu
seadvaid malle häiriks, sest nendes on mu juured. Ma ei
taha, et miski häiriks neid, sest see häire tekitab
teadmatuse ja see on ebameeldiv. Kui mind kistakse lahti kõigest,
mida ma tean ja millesse ma usun, siis tahan olla kindel selles
seisus, mille poole olen kulgemas. Ajurakud on loonud mingi malli
ja keelduvad loovast uut, mis võib olla ebamäärane.
Liikumine kindluse määramatusesse ongi see, mida ma
nimetan hirmuks.
Praegu, kui ma siin istun, ma ei karda. Ma ei karda käesoleval
hetkel, minuga ei juhtu midagi hirmsat, keegi ei ähvarda
mind ega võta minult midagi ära. Kuid selle käesoleva
hetke taga on üks meele sügavam kiht, mis teadlikult
või mitteteadlikult mõtleb sellest, mis võib
juhtuda tulevikus, või siis muretseb, et miski minevikust
pärinev võib mind ootamatult tabada. Seega kardan
ma minevikku ja tulevikku. Olen jaganud aja möödanikuks
ja tulevikuks. Mõtlemine sekkub, öeldes: "Ole
hoolas, et see taas ei juhtuks." Või "Valmistu
tulevikuks. See võib sulle ohtlik olla. Sul on praegu
üht-teist, aga sa võid kõik kaotada. Homme
võid sa surra, su abikaasa võib ära joosta,
võid kaotada oma töökoha. Võib-olla ei
saa sa kunagi kuulsaks. Võid olla üksildane. Sa tahad
homse suhtes kindel olla."
Võtke just teile omane hirm ja vaadake seda. Jälgige,
kuidas te sellele reageerite. Kas saate vaadelda oma hirmu ilma
igasuguse põgenemise, õigustamise, hukkamõistmise
või mahasurumiseta? Kas saate vaadata hirmu ilma selle
sõnata, mis hirmu tekitab? Kas saate näiteks ilma
vastava sõnata vaadata surma? Sõna surm iseenesest
tekitab teatava võbina, kas pole nii, nagu ka sõnal
armastus on oma võnge, oma kuju. Kas see kujutelm, mis
teil on surmast, mälestus paljudest nähtud suremistest
ja enese nende juhtumitega seostamine - kas see kujutelm loob
hirmu? Või kardate tõesti lõppu, mitte seda
pilti, mis loob lõpu. Kas teie hirmu tekitab sõna
surm või tegelik lõpp? Kui teid paneb kartma sõna
või mälestus, siis pole see üldse hirm.
Näiteks, te olite kaks aastat tagasi haige ja mälestus
vaevusest ütleb: "Ole ettevaatlik, ära jää
uuesti haigeks." Seega loob hirmu mälestus koos sellega
kaasnevate seostega ning see polegi tegelik hirm, sest te olete
parasjagu täie tervise juures. Mõte, mis on alati
vana, sest see on mälestuste mõju ning mälestused
on vanad, loob tunde, et te kardate midagi, mida pole olemas.
Faktiliselt olete terve, aga elamus, mis on mälestusena
meeles, tekitab mõtte: "Ole hoolas, ära haigestu
enam."
Näeme, et üht liiki hirmu kutsub esile mõtlemine.
Kas on ka muud laadi hirme? Kas alati põhjustab hirmu
mingi mõte ja kui see on nii, kas on veel mingeid hirmu
liike? Me kardame surma - midagi, mis juhtub homme, ülehomme,
aja jooksul. Selle vahel, mis on ja mis saab olema, on vahemaa.
Mõte on seda kogenud; surma jälgides ütleb mõte:
"Ükskord ma suren." Mõtlemine loob surmahirmu
ja kui see seda ei tee, kas siis ongi üldse hirmu?
Kas hirm on mõtte tagajärg? Kui see on nii, siis
on hirm vana, sest mõte on alati vana. Kui avastame mingi
mõtte, siis on see juba vana. Seega kardame möödunu
kordumist, s.t. suuname minevikus olnud mõtted tulevikku.
Seetõttu on mõtlemine hirmu eest vastutav. Võite
ise veenduda, et see on nii. Kui satute millegagi vahetult silmitsi,
siis pole hirmu. Hirm tekib alles siis, kui mõte sekkub.
Seetõttu on tekkinud küsimus, kas meelel on võimalik
elada täielikult olevikus? Vaid selline meel ei tunne hirmu.
Et seda mõista, peate mõistma mõtlemise,
mälu ja aja ülesehtitust. Selle mõistmise läbi,
mitte intellektuaalselt, vaid oma südame, meele, kogu olemusega
tunnetades vabanete hirmust. Siis võib meel kasutada mõtlemist
ega loo seejuures hirmu..
Mõtlemine, nagu mälugi, on loomulikult igapäevaelus
vajalik. See on ainus tööriist, mis meil on suhtlemiseks,
töötamiseks jne. Mõte on reageering mälule,
mis on kogunenud kogemuste, teadmiste, traditsiooni ja aja kaudu.
Me reageerime sellelt mälu tagapõhjalt ja see reaktsioon
on mõtlemine. Seega on mõtlemine teatud tasanditel
oluline, aga kui mõte projitseerib end psühholoogiliselt
tuleviku ja minevikuna, luues hirmu ja naudingut, siis muutub
meel tuimaks, mistõttu loidus on paratamatu.
Seepärast küsin eneselt: "Miks, miks ma ometi
mõtlen tulevikust ja minevikust nautides ja kannatades,
teades, et säärane mõtlemine loob hirmu? Kas
on võimalik, et mõte peatuks, sest vastasel juhul
ei lõpe hirm iialgi?"
Mõtlemise üks ülesandeid
on kogu aeg millegagi ametis olla. Enamik meist tahab, et meel
oleks pidevalt hõivatud, mistõttu me ei saa näha
end sellistena, nagu tegelikult oleme. Kardame olla tühjad
ja oma hirmudele näkku vaadata.
Võite oma hirmudest teadlik olla, aga kas olete neist
teadlik ka sügavamatel tasanditel. Ja kuidas uurite välja
need hirmud, mis on varjatud? Kas hirmu on vaja jagada teadlikuks
ja alateadlikuks? See on väga tähtis küsimus.
Spetsialistid, psühholoogid ja analüütikud on
jaganud hirmu sügavaks ja pinnapealseks, aga kui te järgite
seda, mida ütleb psühholoog, või seda, mida
ütlen mina, siis mõistate meie teooriaid, dogmasid
ja teadmisis, aga ennast mitte. Te ei saa mõista end Freudi,
Jungi või minu järgi. Teiste inimeste teooriatel
pole mingit tähtsust. Enda kohta peate küsima ise,
kas hirm tuleks jagada teadlikuks ja alateadlikuks? Või
on vaid üks hirm, mille te tõlgendate erinevateks
vormideks? On vaid üks iha. Te lihtsalt ihaldate. Iha objektid
vahelduvad, aga iha on alati seesama. Võib-olla on samal
moel vaid üks hirm. Kardate kõikvõimalikke
asju, aga hirm on üks ja ainus.
Kui taipate, et hirmu ei saa jagada, siis olete selle alateadvuse
probleemi sootuks kõrvale pannud ning seeläbi psühholooge
ja analüütikuid tüssanud.
Kui mõistate, et hirm on üksainus ilming, mis väljendab
end erinevatel viisidel, ning kui te näete seda ilmingut,
mitte objekti, millele see on suunatud, siis seisate silmitsi
määratu küsimusega: kuidas saate vaadata hirmu
ilma meele loodud killustatuseta?
On olemas vaid totaalne hirm. Aga kuidas saab meel, mis mõtleb
kildudena, seda tervikpilti vaadelda? Kas ta suudab seda? Oleme
elanud killustatud elu ja saame totaalset hirmu vaadata vaid
läbi katkendliku mõtlemisprotsessi. Mõtlemismehhanism
jagab kõik tükkideks: ma armastan sind ja vihkan
sind; sina oled mu vaenlane, aga sina sõber; minu eriomased
isikupärasused ja kalduvused; mu töö, positsioon,
mõjukus; mu abikaasa, laps; minu maa ja sinu maa; minu
Jumal ja sinu Jumal - kõik see on mõtlemise killustatus.
Ja see mõtlemine vaatab hirmu tervikseisundit või
pigem püüab seda vaadata ja taandab selle osadeks.
Seetõttu me näeme, et meel saab totaalset hirmu vaadata
vaid siis, kui pole mõtte liikumist.
Kas saate jälgida hirmu ilma mingite
järeldusteta, ilma et sekkuks teadmised, mida olete selle
kohta kogunud? Kui te ei suuda, siis on see, mida te jälgite,
möödanik, mitte hirm; kui suudate nii vaadelda, siis
jälgite hirmu esmakordselt häirimatuna minevikust.
Te saate jälgida vaid siis, kui meel on väga vaikne,
nii nagu te saate kuulata vaid sel juhul, kui teie meel ei lobise
iseendaga, pidades enesega dialoogi oma probleemidest ja muredest.
Kas saate samuti vaadata oma hirmu, tegelikult vaadata ja mitte
püüda selle eest põgeneda, püüdmata
seda lahendada, toomata mängu selle vastandit - julgust.
Kui ütlete: "Ma pean seda valitsema, pean sellest vabanema,
seda mõistma," siis püüate selle eest põgeneda.
Te suudate jälgida pilve, puud või jõevoolu
üsna vaikse meelega, sest need asjad ei ole teile väga
tähtsad, aga ennast jälgida on palju raskem, sest siin
on väga praktilised nõuded ja kiired reaktsioonid.
Kui puutute kokku hirmu, meeleheite, üksinduse, armukadeduse
või mistahes muu inetu meeleseisundiga, kas suudate siis
vaadata seda nii täielikult, et teie meel on piisavalt vaikne
selle nägemiseks?
Kas meel suudab tajuda hirmu ja mitte selle erinevaid vorme -
tajuda totaalset hirmu, mitte seda, mida te kardate? Kui vaatate
vaid hirmu üksikasju või püüate oma hirmudega
ükshaaval tegelda, siis ei jõua te eal keskse probleemini,
milleks on: õppida elama koos hirmuga.
Et elada koos sellise elava ilminguga, nagu seda on hirm,
on vaja meelt ja südant, mis on erakordselt peened, ei oma
mingeid lõppjäreldusi ja suudavad seetõttu
jälgida hirmu iga liigutust. Kui jälgite ja elate koos
hirmuga - selleks pole vaja kogu päeva, piisab minutist
või ainult hetkest, et kogu hirmu loomust tunda saada
- ,kui elate koos sellega nii täielikult, siis küsite
paratamatult: "Kes on see, kes elab koos hirmuga? Kes jälgib
hirmu, vaatleb erinevate hirmuliikide toimimist ja on teadlik
ka ühtsest hirmust? Kas see jälgija on mingi surnud
olemusvorm, staatiline olend kes on kogunud rohkesti teadmisi
ja infot enese kohta ning kas see surnud asi jälgib hirmu
liikumist ja elab koos sellega? Kas see jälgija on möödanik
või on ta elav?"
Milline on teie vastus? Ärge vastake mulle, vastake endale.
Kas teie, jälgija, olete surnud olemusvorm, mis vaatleb
elavat asja, või olete elav asi, mis vaatleb elavat asja?
Sest jälgijas on need mõlemad seisundid olemas.
Jälgija on see tsensor, kes ei taha hirmu; jälgija
on kõigi enda hirmuga seonduvate kogemuste terviklikkus.
Seega on jälgija lahus asjast, mida ta nimetab hirmuks,
nende vahel on ruumi; ta püüab aina hirmu ületada
või selle eest põgeneda, mistõttu käib
pidev võitlus tema ja hirmu vahel, mis on tohtu jõuraiskamine.
Kui jälgite, siis saate teada, et see jälgija on pelgalt
kimp mõtteid ja mälestusi, mil pole mingit kehtivust
või sisu, aga hirm on tõelisus ning te püüate
mõista fakti abstraktsiooni abil, mida te muidugi teha
ei saa. Aga kas ongi tegelikult mingit erinevust selle jälgija
vahel, kes ütleb: "Ma kardan," ja vaadeldava asja,
milleks on hirm, vahel? Jälgija ongi hirm ja kui te seda
taipate, siis ei ole enam mingit energia pillamist püüdluses
hirmust lahti saada ning see aegruumiline vahemik jälgija
ja jälgitava vahel kaob. Kui näete, et olete osa hirmust,
mitte sellest lahus, et te oletegi hirm, siis ei ole vaja midagi
teha, siis lõpeb hirm täielikult.
|