VI.  Vägivald
Viha Õigustamine ja hukkamõistmine
Ideaal ja tegelikkus
Hirm, nauding, kannatus, mõtlemine
ja vägivald on kõik omavahel tihedalt seotud. Enamik
meist tunneb lõbu vägivallast, vastumeelsusest kellegi
suhtes, mingi rassi või grupi vihkamisest, vaenulikest
tunnetest teiste inimeste suhtes. Aga sellises meeleseisundis,
milles pole vägivalda, on rõõm, mis on hoopis
midagi muud kui lõbu vägivallast kõigi selle
konfliktide, vihavaenude ja hirmudega.
Kas me suudame minna vägivalla juurteni ja sellest vabaneda?
Vastasel juhul elame lakkamatus võitluses üksteisega.
Kui tahate nii elada - ja ilmselt enamik seda tahab - ,siis laske
käia. Kui lausute: "Kahju küll, aga vägivald
ei lõpe kunagi," siis ei ole teil ja minul suhtlemisvõimalust,
sest te olete end tõkestanud; kui aga arvate, et võiks
elada ka teisiti, siis on meievaheline suhtlemine võimalik.
Kaalugem siis ühiselt, kas on üldse võimalik
teha lõpp igasugusele vägivallale meis enestes ja
siiski elada selles ebardlikult julmas maailmas. Ma arvan, et
see on võimalik. Ma ei taha, et minus oleks veidikenegi
vihkamist, armukadedust, ängistust või hirmu. Tahan
elada täielikus rahus, aga see ei tähenda, et tahan
surra. Tahan elada sellel oivalisel maakeral, mis on nii rikkalik,
nii kaunis. Tahan vaadata puid, lilli, jõgesid, aasu,
naisi, poisse ja tüdrukuid ning samal ajal elada täielikus
rahus iseenese ja maailmaga. Mida ma saan teha?
Kui me teame, kuidas vaadata vägivalda nii väliselt
- sõjad, mässud, rahvuslikud vastuolud ja klassivõitlus
- kui ka meis enestes, siis me ehk suudame minna sinnapoole vägivalda.
See on väga keeruline probleem. Sajandeid on inimene olnud
vägivaldne, üle kogu maailma on usundid püüdnud
teda taltsutada ja ühelgi neist pole see õnnestunud.
Kui võtame selle probleemi ette, siis peame sellesse väga
tõsimeelselt suhtuma, sest see viib meid hoopis teistsugusesse
valdkonda, aga kui me tahame sellega vaid intellektuaalse meelelahutuse
eesmärgil mängida, siis ei jõua me kuigi kaugele.
Teile võib tunduda, et suhtute asjasse vägagi tõsimeelselt,
aga kuna nii paljud teised ei ole kavatsenud midagi ette võtta,
siis mis kasu on teie tegemistest. Mind ei huvita, kas nad võtavad
seda tõsiselt või ei. Mina võtan ja sellest
piisab. Ma pole oma venna lapsehoidja. Mulle kui inimolendile
on vägivallaprobleem tõesti oluline ja ma kannan
hoolt, et ma ei oleks vägivaldne, kuid ma ei saa öelda
teile või kellelegi teisele: "Ära ole vägivaldne!".
Sel pole mõtet, kui te ise seda ei taha. Kui te ise tõesti
tahate probleemi mõista, siis jätkakem oma ühist
avastusretke.
Kas vägivallaprobleem on väljas- või seespool?
Kas te tahate lahendada seda probleemi välismaailmas või
on teil kirbule võetud vägivald teis eneses?
Kui olete iseendas vägivallast vaba, siis tekib küsimus:
"Kuidas saan ma elada maailmas, mis on tulvil vägivalda,
saamahimu, aplust, kadedust ja julmust? Kas mind mitte ei hävitata?"
see küsimus tekib paratamatult. Kui te nii küsite,
siis te vist ei elagi tegelikult rahumeelselt. Kui elate rahumeelselt,
siis ei ole mingeid probleeme. Teid võidakse vangi panna,
kuna keeldute sõjaväkke minemast, või maha
lasta, sest te ei nõustu sõdima, aga see pole mingi
probleem. On väga oluline, et te seda mõistaksite.
Me püüame mõista vägivalda kui fakti, mitte
kui ideed, kui fakti, mis eksisteerib inimolendis ja see inimolend
olen mina. Et asjale läheneda, pean olema sellele täielikult
avatud. Pean end enese ees kaitsetuks jätma, paljastama,
teie ees pole see tingimata vajalik, sest teis see vahest ei
huvita. Pean olema sellises meeleseisundis, mis nõuab,
et näeksin seda asja lõpuni ega peatuks kusagil,
öeldes: "Edasi ma ei lähe."
Küllap on mulle ilmselge, et olen vägivaldne inimolend.
Olen kogenud vägivalda viha näol, vägivalda oma
seksuaalnõudmistes, vihkamises, mis loob vaenulikkust,
vägivalda armukadedusest jne - olen seda tunda saanud ja
ütlen enesele: "Tahan mõista kogu seda probleemi,
mitte ainult üht kildu sellest, mis väljendub sõjas,
vaid inimeses olevat agressiooni, mis on ka loomades ning millest
mina olen osa."
Vägivald ei ole ainult see, kui tapame kedagi. Vägivald
on ka see, kui kasutame teravaid sõnu, peletame kellegi
endast viipega eemale või kuuletume hirmu tõttu.
Vägivald ei ole üksnes organiseeritud tapatöö
Jumala, ühiskonna või isamaa nimel, see on palju
peenem ja sügavam ning me uurime seda juurteni välja.
Kui nimetate end hinduks, muhameedlaseks, kristlaseks, eurooplaseks
või millekski muuks, siis on see vägivaldne. Kas
teate, miks? Sest te eraldate end ülejäänud inimkonnast.
Kui eraldate end uskumuse, rahvuse või traditsiooni alusel,
siis see tekitab vägivalda. Seega ei kuulu inimene, kes
püüab vägivalda mõista, ühtegi riiki,
usundisse, parteisse või süsteemi; tema hooleks on
mõista kogu inimkonda.
On olemas kaks põhilist koolkonda, millest üks ütleb,
et vägivald on sünnipärane, ja teine arvab, et
see on sotsiaalse ja kultuurilise mõju tagajärg.
Meid ei huvita, millisesse koolkonda me kuulume, see pole tähtis.
Tähtis on tõsiasi, et me oleme vägivaldsed,
mitte selle põhjus.
Vägivalla üks tavalisemaid väljendusvorme
on viha. Kui mu naist või õde rünnatakse,
siis olen ma enda arvates õiglaselt vihane; kui kiputakse
kallale mu isamaale, ideedele, põhimõtetele, eluviisile,
siis olen õiglaselt vihane. Vihane olen ma ka siis, kui
ohtu satuvad mu harjumused või kitsarinnalised arvamused.
Kui astute mulle varvastele või solvate mind, siis ma
vihastun; kui lasete jalga koos mu naisega, siis olema ma armukade
ning seda peetakse õiglaseks, sest ta on minu omand. Kõik
need viha liigid on kõlbeliselt õigustatud. Aga
ka see, kui ma oma maad kaitstes tapan, on õigustatud.
Rääkides vihast, mis on osa vägivallast, kas me
vaatame viha kui õiglast ja ebaõiglast vastavalt
enese kalduvustele ja keskkonna ajedele või näeme
lihtsalt viha? Ei ole head ega halba mõju, on lihtsalt
mõju, aga kui mind mõjutab miski, mis mulle ei
sobi, siis ma nimetan seda halvaks mõjuks.
Kui kaitsete oma peret, isamaad, värvilist
riidetükki mida nimetate lipuks, mingit uskumust, ideed,
dogmat, asja, mida nõuate või omate, siis just
see kaitsmine osutab vihale. Kas saate vaadata viha mingi seletuse
või õigustuseta, ilma et ütleksite: "Pean
oma varandust kaitsma", "Mul oli õigus vihastada"
või "Kui rumal, et vihastun"? Kas saate vaadata
viha, nagu oleks see midagi omaette? Kas saate silmitseda seda
täiesti objektiivselt, mis tähendab, et te ei kaitse
seda ega mõista ka hukka?
Kas suudate?
Kas ma saan teid vaadata, kui olen teie suhtes vaenulik või
kui arvan, et olete oivaline inimene
Ma näen teid vaid siis, kui vaatan sügava tähelepanuga,
mis ei sisalda ei vaenulikkust ega ka imetlemist. Kas saan samuti
vaadata ka viha, mis tähendab, et olen selle probleemi suhtes
haavatav, ma ei hakka sellele vastu, vaatlen seda erakordset
nähtust ilma mingi reaktsioonita?
Väga raske on vaadata viha kiretult, sest see on osa minust,
aga just seda püüan ma teha. Siin ma olen, vägivaldne
inimolend, olgu ma siis must, pruun, valge või purpurpunane.
Mind ei huvita see, kas ma olen vägivalla pärinud või
on ühiskond selle minus tekitanud; mind huvitab see, kas
on üldse võimalik olla vaba vägivallast. See
on mulle tähtsam kui seks, toit või positsioon, sest
vägivald hukutab mind; see hävitab minu ja terve maailma,
mistõttu ma tahan seda mõista ja sellest välja
pääseda. Tunnen end vastutavana kogu maailma viha ja
vägivalla eest. Tunnen vastutust - see pole lihtsalt mingi
hulk sõnu - ja ütlen enesele: "Ma saan midagi
teha vaid siis, kui olen ise väljaspool viha, vägivalda
ja rahvust." See tunne, et pean mõistma vägivalda
eneses, toob endaga kaasa määratu elujõu ja
uurimiskire.
Selleks, et olla väljaspool vägivalda, ei saa ma seda
maha suruda, eitada ega öelda: "Hästi, see on
osa minust ja see on nii" või "Ma ei taha seda".
Mul tuleb seda vaadata ja uurida, sellega lähedalt tuttavaks
saada, aga ma ei saa sellega tuttavaks, kui mõistan selle
hukka või õigustan seda. Ometi me mõistame
hukka ja õigustame. Seetõttu ma ütlen teile:
lõpetage mõneks ajaks see hukkamõistmine
ja õigustamine.
Kui tahate lõpetada vägivalla, teha lõppu
sõdadele, kui palju te endast selleks annate? Kas teile
pole tähtis, et teie lapsi tapetakse, et teie pojad lähevad
sõjaväkke, kus neid türanniseeritakse ja maha
lüüakse? Kas te tõesti ei hooli? Mu jumal, kui
isegi see teid ei huvita, mis siis veel? Oma raha eest hoolitsemine?
Ajaviide? Uimastite tarvitamine? Kas te ei näe, et vägivald
teis enestes tapab teie lapsi? Või näete seda vaid
mingi abstraktsioonina?
Hästi, kui see teid huvitab, siis osalege kogu südamest,
et välja uurida asja olemus. Ärge piirduge sellega,
et istute mugavalt ja lausute: "Olgu, rääkige
meile see ära." Ma ütlen teile, et te ei saa vaadata
viha ega vägivalda silmadega, mis mõistavad hukka
või õigustavad ning kui see vägivald pole
teile põletav küsimus, siis ei saa te neid kahte
asja ära jätta.
Esmalt tuleb teil õppida seda, kuidas vaadata viha, oma
abikaasat, oma lapsi; teil tuleb kuulata poliitikuid, õppida
tundma seda, miks te pole erapooletu, miks mõistate hukka
või õigustate. Teil tuleb teada saada, et te mõistate
hukka ja õigustate selle pärast, et see on osa sotsiaalsest
struktuurist, milles te elate, osa teie tingitusest sakslase,
indiaanlase, neegri, ameeriklasena või kellena iganes
te olete sündinud ning kogu sellest meele tuimenemisest,
mis on sõltuvuse tagajärjeks. Et uurida midagi olemuslikku,
peab teil olema võime sügavale minna. Kui teie tööriist
on tönts ja nüri, siis te ei saa sügavale minna.
Meil tuleb teritada seda tööriista, milleks on meel
- meel, mille on nüriks teinud see õigustamine ja
hukkamõistmine. Te saate sügavale tungida vaid siis,
kui teie meel on nõelterav ja tugev kui teemant.
Pole mingit kasu sellest, kui lihtsalt istute ja küsite:
"Kust ma sellise meele saan?" Te peate seda tahtma
nii, nagu tahate järgmist söögikorda ja peate
nägema, et see, mis teeb teie meele töntsiks ja rumalaks,
on haavamatuse tunne, mis on ümberringi seinad ehitunud
ning on osa hukkamõistmisest ja õigustamisest.
Kui meel sellest vabaneb, siis te saate vaadata, uurida ja süüvida
ning võib-olla jõuate seisundini, milles olete
kogu probleemist läbinisti teadlik.
Tulgem tagasi keskse küsimuse juurde
- kas on võimalik vägivalda enesest välja juurida?
Kui ütleksin: "Te pole muutunud. Miks?", siis
oleks ka see üks vägivalla avaldumisvorme. Seda ma
ei tee, sest mulle pole põrmugi oluline teis milleski
veenda. See on teie elu, mitte minu oma.Oma asi, kuidas elate.
Ma küsin, kas mistahes ühiskonnas elaval olendil on
võimalik end sisimas vägivallast puhastada? Kui on
teostatav, siis loob see protsess siia maailma uue eluviisi.
Enamik meist on vägivalla kui eluviisiga leppinud. Kaks
kohutavat sõda pole õpetanud meile midagi peale
selle, kuidas ehitada inimolendite vahele üha rohkem tõkkeid
- tõkkeid teie ja minu vahele. Kuidas peaks toimima need,
kes tahavad vägivallast vabaneda? Ma ei usu, et me saavutaksime
midagi analüüsi abil, tehku seda siis me ise või
asjatundjad. Võime olla suutelised end veidi mugandama,
mistõttu elame pisut tasasemalt ja suurema kiindumusega,
kuid see ei anna meile totaalset taju. Aga ma pean teadma, kuidas
analüüsida, mis tähendab, et protsessi käigus
muutub mu meel erakordselt vahedaks ning see terasus, tähelepanu,
tõsimeelsus annab tulemuseks totaalse taju. Inimene ei
suuda kogu probleemi ühe pilguga haarata; nägemisselgus
on võimalik vaid siis, kui inimene suudab näha üksikasju
ja seejärel hüpata.
Mõned on kasutanud vägivallast vabanemiseks vägivallatuse
aadet ja me mõtleme, et kui meie aateks on vägivalla
vastand, vägivallatus, siis vabaneme tegelikkusest, aga
me ei saa ometi sellest vabaks. Meil on olnud arvutult ideaale,
kõik pühad raamatud on neid täis, aga ometi
oleme endiselt vägivaldsed. Miks mitte tegeleda siis vägivalla
enesega ja unustada see sõna hoopis?
Kui tahate mõista tegelikkust, siis peate pühendama
sellele kogu oma tähelepanu, kogu oma jõu. Tähelepanu
ja jõud on hajutatud, kui loote väljamõeldud
ideaalse maailma. Kas suudate ideaali täielikult hüljata?
Inimene, kes on tõeliselt tõsimeelne ja keda ajendab
tahe välja uurida, mis on tõde või armastus,
ei oma mingeid mõisteid. Ta elab vaid selles, mis on.
Et uurida enese viha kui tõsiasja, tuleb teil vältida
selle arvustamist, sest niipea kui kujutlete selle vastandit,
mõistate viha hukka ning seetõttu te ei näe
seda sellisena, nagu see on. Kui ütlete, et tunnete kellegi
suhtes vastumeelsust või vihkate kedagi, siis on see fakt,
kuigi see võib kõlada kohutavalt. Kui vaatate seda
tunnet ja lähete täielikult sellesse, siis see lakkab,
aga kui lausute: "Ma ei tohi vihata, mu südames peab
olema armastus", siis elate kaksiknormiga silmakirjalikus
maailmas. Elada täielikult käesolevas hetkes tähendab
elamist koos sellega, mis on, tegelikkusega, ilma mingi hukkamõistu
või õigustamiseta - siis mõistate seda nii
totaalselt, et te ammendate selle asja. Kui näete selgelt,
siis ongi probleem lahendatud.
Kas suudate vägivalla palet selgelt nähe - mitte ainult
väljas, vaid ka teie sees, mis tähendab, et olete täielikult
vaba vägivallast, sest te pole võtnud omaks ideoloogiat,
mille abil sellest vabaneda? See nõuab väga sügavat
mõtlust, lihtsalt sõnalisest nõustumisest
või mittenõustumisest ei piisa.
Olete nüüd lugenud tervet rida väiteid, aga kas
olete ka tõeliselt mõistnud? Teie sõltuv
ja tingitud meel, eluviis, kogu selle ühiskonna struktuur,
milles te elate, takistavad teid nägemast mingit tõsiasja
ja sellest vahetult vabanemast. Te ütlete: "Ma mõtlen
sellest, kaalun, kas on võimalik olla vägivallast
vaba või mitte. Püüan vaba olla." See on
koledamaid asju, mida võite öelda. "Ma püüan."
Ei ole mingit püüdmist ega oma parima andmist. Te kas
teete seda või mitte. Te varute aega, aga samal ajal maja
põleb. Maja põleb selle vägivalla tõttu,
mis on maailmas ja teie sees ning te ütlete: "Las ma
mõtlen, milline ideoloogia on parim tule kustutamiseks."
Kui maja põleb, kas te siis vaidlete selle mehe juuste
värvuse üle, kes vett toob?
|