VII. Suhted
Konflikt Ühiskond
Vaesus Narkootikumid
Sõltuvus
Võrdlemine
Ihalus Ideaalid Silmakirjalikkus
Vägivalla lõppemine, mida
me just vaatlesime, ei tähenda tingimata sellist meeleseisundit,
mille korral inimene elab rahus iseendaga ja seetõttu
on ka kõik tema suhted rahumeelsed.
Inimestevahelised suhted põhinevad kujutelmade loomises
seisneval kaitsemehhanismil. Igas suhtes loob inimene teisest
endale mingi kujutelma ning suhe arenebki nende kahe kujutelma
vahel.
Naisel on kujutelm oma mehest - teadlikult ehk mitte, aga see
ei muuda asja - ja samuti on mehel mingi kujutelm naisest. Inimesel
on kujutelm oma kodumaast ja iseendast ning me aina tugevdame
ja täiendame neid kujutelmi. Suhted kujunevadki nende kujutelmade
vahel. Tegelik inimestevaheline suhe lõpeb, kui algab
kujutelmade moodustamine.
Kujutelmadel põhinev suhe ei saa
iialgi olla rahumeelne, sest need on välja mõeldud
ja inimene ei saa elada abstraktsioonis. Ometi me seda just teemegi:
elame ideedes, teooriates, sümbolites ja kujutelmades, mille
oleme endi ja teiste kohta loonud ning mis pole sugugi tõepärased.
Kõik meie suhted, olgu need siis suhted vara, ideede või
inimestega, põhinevad sellel kujutelmade loomisel ning
seepärast tekib alati konflikt.
Kuidas on siis võimalik elada täielikus rahus iseenda
ja kõigi teistega? Elu eksisteerib suhete näol ja
kui see elu põhineb mingil abstraktsioonil, ideel või
spekulatiivsel eeldusel, siis peab selline abstraktne elamine
paratamatult tekitama suhteid, mis kujunevad lahinguväljadeks.
Kas inimesel on üldse võimalik elada täielikult
korrapärast siseelu ilma mingi sunduse, matkimise, mahasurumise
või sublimatsioonita? Kas ta suudab luua endas sellist
korda, elavat seisundit, mis ei ole ideedega piiritletud, sisemist
tüünust, mida ühelgi hetkel miski ei häiri
- mitte mingis fantastilis-müütilises abstraktses maailmas,
vaid igapäevaelus tööl ja kodus?
Ma arvan, et peaksime selle küsimusega väga hoolikalt
tegelema, sest meie teadvuses pole ühtki konfliktivaba paika.
See konflikt - vasturääkivus, eraldatus, kahesus -
eksisteerib kõigis meie suhetes, olgu siis tegemist lähedasima
inimesega, naabriga või hoopis ühiskonnaga tervikuna.
Kui jälgime end ja oma suhteid ühiskonnaga, siis näeme,
et konflikt on olemas meie olemuse kõigil tasanditel -
väiksem või suurem konflikt, mis tekitab väga
pealiskaudseid reaktsioone või laastavaid tagajärgi.
Inimene võtab konflikti igapäevaelu
loomupärase osana, sest tema eluviisi koostisesse kuuluvad
võistlemine, armukadedus, saamahimu ja agressioon. Kui
me võtame omaks sellise eluviisi, siis me tunnustame ühiskonna
ülesehitust sellisena, nagu see on, ja elame lugupeetavuse
malli järgi. Sellesse malli ongi enamik meist kinni jooksnud,
sest suurem osa inimestest tahab üliväga olla lugupeetav
seltskond. Kui me uurime oma meelt ja südant, oma mõtteviisi,
seda, kuidas me tunneme ja tegutseme igapäevaelus, siis
märkame, et kuni me järgime ühiskonna malli, on
meie elu üksainus lahinguväli. Kui me seda malli omaks
ei võta - ja ükski religioosne inimene ei saa kuidagi
sellist ühiskonda tunnustada - siis oleme ühiskonna
psühholoogilisest struktuurist vabad.
Enamik meist on tulvil ühiskonnast
pärinevatest asjadest. Ahnus, kadedus, viha, vihkamine,
armukadedus, ängistus - oleme tulvil neist asjust, mida
ühiskonda ja me ise oleme endis loonud. Erinevad usundid
on üle kogu maailma jutlustanud vaesuseideaali. Munk paneb
selga vastava rüü, võtab endale uue nime, ajab
pea paljaks, asub kongi elama ning annab kasinusetõotuse;
Idamaades on tal vaid üks rüü ja üks söögikord
päevas ning me kõik austame sellist kasinust. Kuid
nood inimesed, kes on väliselt vaesteks hakanud, on endiselt
sisimas täidetud ühiskonnaga kaasnevatest asjadest,
sest nad taotlevad ikka veel positsiooni ja mõjukust.
Nad kuuluvad ühte või teisse ordusse, nii- või
naasugusesse usundisse, elavad endiselt mingi kultuuritraditsiooni
jaotuste raamides. See pole vaesus. Vaesus tähendab täielikku
vabadust ühiskonnast, kuigi inimesel on seejuures mõni
riie või söögikord rohkem - hüva jumal,
kelle asi see on? Õnnetuseks pesitseb enamikes inimestes
haiglane tung endale tähelepanu tõmmata.
Vaesusest saab imepäraselt kaunis asi siis, kui mõte
on vaba ühiskonnast. Inimesel tuleb muutuda sisimas kasinaks,
sest siis pole enam püüdlemist, küsimist, soove
- ei midagi! Vaid selline sisemine vaesus suudab näha konfliktivaba
elu tõde. Säärane elu on õnnistus, mida
ei leia ühestki kirikust või templist.
Kuidas
on võimalik vabastada end ühiskonna psühholoogilisest
struktuurist, mis tähendab enese vabastamist konflikti tuumast?
Konflikti mõningaid harusid ei ole kuigi raske kärpida,
aga me küsime eneselt, kas on võimalik elada täielikus
sisemises ja seega ka välises rahus? Mis ei tähenda,
et me oleskleme või muutume loiuks. Vastupidi, me muutume
hoogsateks, elujõulisteks ja oleme tulvil energiat.
Et mõista mingit probleemi ja sellest vabaneda, on meil
vaja suurt hulka kirglikku ja pidevat energiat, mitte ainult
füüsilist ja intellektuaalset, vaid ka sellist energiat,
mis ei sõltu mingist ajendist, psühholoogilisest
stiimulist või narkootikumist. Kui me sõltume mingist
stiimulist, siis seesama stiimul muudab meele tuimaks ja tundetuks.
Kui võtame mingit narkootikumi, siis võib see anda
meile piisavalt energiat, et näeksime mõnda aega
asju väga selgelt, kuid meie endine seisund naaseb, mistõttu
me oleme ühe rohkem sõltuvad narkootikumist. Seega
tekitab igasugune stimulatsioon või ergastus, olgu selleks
kirik, alkohol, narkootikumid, kirjasõna või kõne,
vältimatult sõltuvuse, mis ei lase meil asju selgelt
ja seega jätab meid eluliselt tähtsast energiast ilma.
Õnnetuseks oleme kõik psühholoogiliselt millestki
sõltuvad. Miks me sõltume? Kust tuleb see sõltuvustung?
Me rändame praegu koos, te ei oota ometi, et räägiksin
teie sõltuvuse põhjustest. Kui uurime koos, siis
avastame mõlemad ja seetõttu saab see olema teie
enda avastus, mis annab teile elujõudu.
Ma avastan, et sõltun millestki, näiteks publikust,
mis mind ergastab. Publikust, suurele inimhulgale kõnelemisest,
ammutan ma teatavat energiat. Seetõttu sõltun ma
suurest publikust, neist inimestest, olenemata sellest, kas nad
nõustuvad öelduga või mitte. Mida enam on
nad lahkarvamusel, seda enam annavad nad mulle energiat. Kui
nad nõustuvad, siis muutub kogu see asu väga pealiskaudseks
ja tühjaks. Seega ma avastan, et vajan publikut, sest inimestele
rääkimine on väga ergastav asi. Miks ma sõltun
neist? Sest iseendas olen ma tühine, minus pole midagi,
ei ole allikat, mis oleks alati küllane, elujõuline
ja elav. Seepärast ma sõltungi. Olen leidnud põhjuse.
Kas põhjuse leidmine vabastab mind sõltuvusest?
Põhjuse leidmine on vaid mõistuspärane protsess,
mistõttu see ei vabasta sõltuvusest. Mingi idee
intellektuaalne tunnustamine või emotsionaalne nõustumine
teatava ideoloogiaga ei suuda vabastada sõltuvusest, millestki,
mis seda ergutab. Vaid vahetu nägemine vabastab ergutamise
ja sõltuvuse süsteemist ning sellest, kuidas sõltuvus
muudab meele töntsiks ja loiuks. Vaid kõige selle
tervikluse nägemine vabastab meele.
Seega pean uurima, mida tähendab näha täielikult.
Kuni ma vaatan elu teatavalt seisukohalt, teatava kalli kogemuse
või kogutud teadmiste alusel, mis moodustavad mu tausta,
iseenda, ei näe ma terviklikult. Olen mõistuspäraselt,
sõnaliselt, analüüsi abil oma sõltuvuse
põhjuse leidnud, aga kõik, mida mõtlemine
uurib, on vältimatult katkendlik, mistõttu ma näen
millegi terviklust vaid siis, kui mõte ei sekku.
Siis näen ma oma sõltuvust kui fakti, näen seda,
mis on. Ma näen seda ilma mingi sümpaatia või
antipaatiata, ma ei taha sellest sõltuvusest lahti saada
või sellest põhjusest vabaneda. Ma jälgin
seda ning sellise jälgimise korral näen ma kogu pilti,
mitte tükki sellest, mistõttu meel saab vabaks. Nüüd
olen avastanud, et energia hajumise tingib killustumine. Olen
leidnud energia hajumise algpõhjuse.
Te võite mõelda, et
see pole energia raiskamine, kui te matkite, võtate omaks
mingi autoriteedi, sõltute preestrist, rituaalist, dogmast,
parteist või mingist ideoloogiast, aga ideoloogia järgimine,
olgu see siis hea või halb ideoloogia, püha või
patune, on katkendlik toimimine ning tekitab seetõttu
konflikti. Konflikt on vältimatu seni, kuni on olemas jaotus
selleks, mis peaks olema ja mis on, ning mistahes konflikt tähendab
energia hajumist.
Kui esitate endale küsimuse "Kuidas ma saaksin konfliktist
vabaks?" ,siis loote uue probleemi, mis tähendab konflikti
suurenemist, ent kui te näete seda konflikti tõsiasjana,
nagu näeksite mõnd kindlakujulist objekti - selgelt
ja vahetult - ,siis mõistate olemuslikult sellise elu
tõde, milles pole konflikti.
Määratleme seda pisut teisiti. Me võrdleme alati
seda, mis me oleme, sellega, mis me peaksime olema. See peaks
olema on selle projitseerimine, mida me enda arvates peaksime
endast kujutama. Kui on võrdlus, siis on ka vasturääkivus.
See ei käi mitte ainult võrdlemise kohta millegi
või kellegagi, vaid ka sellega, kes te olite eile, ning
seetõttu tekib konflikt selle vahel, mis on olnud ja mis
on. Kui pole võrdlemist, siis jääb vaid see,
mis on, ja sellega koos elada tähendab olla rahumeelne.
Siis saate ilma mingi takistuseta pöörata kogu oma
tähelepanu sellele, mis teis on - olgu see siis meeleheide,
inetus, julmus, hirm, ängistus või üksindus
- ja elada täielikult sellega koos; siis pole vasturääkivust
ja järelikult pole ka konflikti.
Kuid me kõrvutame end pidevalt - nendega, kes on rohkem
rikkamad ja toredamad, rohkem intellektuaalsemad, südamlikumad,
kuulsamad, selle ja tolle poolest paremad. See rohkem mängib
meie elus erakordselt olulist rolli; see enese pidev kõrvutamine
millegi või kellegagi on üks esmaseid konflikti põhjuseid.
Miks võrdlemine üldse olemas on? Miks te võrdlete
end kellegi teisega? Seda on lapsest saati õpetatud. Igas
koolis võrreldakse õpilast A õpilasega B
ning A hävitab end, püüdes olla B moodi. Kui te
üldse ei võrdle, kui pole ideaali, vastandit, kahesust
tekitavat tegurit, kui te ei pinguta enam, et mitte olla see,
mis te olete - mis siis teie meelega juhtub? Siis on teie meel
lakanud loomast vastandeid, on muutunud väga taibukaks ja
tundlikuks ning on võimeline määratuks kireks,
sest pingutus on kire hajumine, king on aga elujõud ja
ilma kireta ei saa te midagi teha.
Kui te ei võrdle end kellegi teisega, siis olete see,
mis te olete. Võrdlemise kaudu loodate areneda, kasvada,
saada taibukamaks ja kaunimaks. Kas saate? Tõsiasi on
see, kes te olete ja võrdlemisega te killustate seda tõsiasja
ning raiskate energiat. Kui näete seda, mis te tegelikult
olete, ilma mingi võrdluseta, siis annab see nägemine
teile määratut jõudu vaatamiseks. Kui suudate
vaadata end võrdlemata, siis olete väljaspool võrdlust,
aga see ei tähenda, et meel oleks loiult rahulolev. Nõnda
näeme, kuidas meel raiskab energiat, mis on sedavõrd
vajalik elu terviklikkuse mõistmiseks.
Ma ei taha teada, kellega ma konfliktis
olen, mind ei huvita mu olemuse pinnapealsed konfliktid. Ma tahan
teada, miks konflikt üldse peab olema? Kui ma endale selle
küsimuse esitan, siis ma näen põhjapanevat probleemi,
mil pole midagi pistmist pinnapealsete konfliktidega ja nende
lahendustega. Mind huvitab keskne probleem ja ma näen -
ehk näete ka teie? - , et ihalduse loomus, kui seda õigesti
ei mõisteta, viib vältimatult konfliktini.
Ihaldus on alati vasturääkivusega seotud. Ma ihaldan
vasturääkivaid asju, mis ei tähenda, et ma peaksin
ihalduse hävitama, alla suruma, seda juhtima või
õilistama, ma lihtsalt näen, et ihaldus ise on vasturääkiv.
Vasturääkiv pole mitte ihalduse objekt, vaid ihalduse
kui selline loomus. Konflikti ei mõista ma enne, kui olen
mõistnud ihalduse loomust. Me oleme vasturääkivas
seisundis, mille on tekitanud ihaldus - ihaldus, mis kujutab
endast naudingu taotlust ja kannatuse vältimist, mida oleme
juba uurinud.
Seega näeme, et ihaldus on vasturääkivuse
juureks, millegi tahtmise ja mittetahtmise kaheloomuline toimimine.
Kui teeme midagi nauditavat, siis ei sisaldu selles sugugi pingutust,
kas pole nii? Kuid naudinguga kaasneb kannatus ja siis järgneb
võitlus kannatuse vältimiseks, mis on taas energia
hajumine. Miks on meis see kahesus? Looduses on loomulik kahesus
- mees ja naine, valgus ja vari, öö ja päev -
, aga miks on meis psühholoogiline kahesus? Palun, mõelge
sellele koos minuga, ärge oodake, et ütlen teile. Teil
tuleb enda mõistust tarvitada, et seda välja uurida.
Minu sõnad on vaid peegliks, milles saate end vaadata.
Miks on meis see psühholoogiline kahesus? Kas sellepärast,
et meid on kasvatatud alati võrdlema olemasolevat sellega,
mis peaks olema? Me oleme tingitud selle suhtes, mis on õige
ja vale, hea ja halb, kõlbeline ja kõlblusetu.
Kas kahesus on tekkinud meie arvamusest, et vägivalla, kadeduse,
armukadeduse ja alatuse vastanditest mõtlemine aitab meil
neist omadustest vabaneda? Kas me kasutame vastandit hoovana,
et vabaneda sellest, mis on? Või on see tegelikkusest
põgenemine?
Kas te kasutate vastandit kui vahendit, et vältida tegelikkust,
millega te ei oska toime tulla? Või on see nii seetõttu,
et tuhandeid aastaid on propaganda korrutanud, et teil peab olema
ideaal - oleva vastand - , et olevikuga toime tulla? Kui teil
on ideaal, siis mõtlete, et see aitab teil olevast vabaneda.
Aga ei! Võite elu lõpuni jutlustada vägivallatusest
ja samas külvata vägivallaseemneid.
Teil on ettekujutus sellest, kes te peaksite
olema ja kuidas toimima, kuid kogu aeg te tegelikult käitute
teisiti; seega näete, et põhimõtted, uskumused
ja ideaalid põhjustavad vältimatult silmakirjalikkust
ja ebaausust. Just ideaal loob vastandi olevale; seega, kui teate,
kuidas olla koos olevaga, pole vastand vajalik.
Püüe saada kellegi teise või enese ideaali sarnaseks
on üks peamisi vasturääkivuse, segaduse ka konflikti
põhjusi. Segane meel jääb selliseks igal tasandil,
tehku ta mida tahes; iga toiming, mis sigib segadusest, loob
veelgi enam segadust. Ma näen seda väga selgelt, sama
selgelt, nagu ma näen vahetut füüsilist ohtu.
Mis siis juhtub? Ma lakkan toimimast segaduse tingimustes. Sestap
on toimimatus täielik toimimine.
|