VIII.  Vabadus Mäss
Üksindus
Süütus
Elamine sellisena,
nagu olen
Veel pole ükski allasurumisagoonia
ega mingi malli järgimise julm distsipliin kedagi tõe
juurde viinud. Et tõde kohata, peab meel olema täielikult
vaba, ilma ühegi moonutuseta.
Kuid kõigepealt küsigem endalt, kas me tõepoolest
tahame vabad olla? Kui me räägime vabadusest, kas mõtleme
siis täielikke vabadust või vabanemist ainult mingist
tülikast, ebameeldivast või soovimatust asjast? Me
tahaksime vabaneda valulikest ja ebameeldivatest mälestustest
ning õnnetutest elamustest, kuid alles jätta oma
mõnusad ja rahuldust pakkuvad ideoloogiad, vormelid ja
suhted. See on võimatu, sest, nagu oleme näinud,
nauding ja kannatus on lahutamatud.
Seega peab igaüks ise otsustama, kas ta tahab olla täielikult
vaba. Kui ütleme, et tahame, siis peame mõistma vabaduse
loomust ja ülesehitust.
On's see vabadus, kui olete vaba millestki - valust või
mingist ängistusest? Või on vabadus midagi hoopis
teistsugust? Võite olla vaba näiteks armukadedusest,
kuid kas pole see vabadus vaid reaktsioon ja seetõttu
üldsegi mitte vabadus? Võite vägagi hõlpsasti
vabaneda dogmast, kui analüüsite seda ja viskate ära,
aga selleks vabanemiseks võib olla ka põhjus, et
antud dogma ei ole enam moodne või otstarbekohane. Võite
vabaneda natsionalismist, sest usute internatsionalismi või
tunnete, et pole enam majanduslikult vajalik klammerduda selle
totra natsionalistliku dogma külge, millega käib kaasas
lipp ja kogu see muu pahn. Võite selle hõlpsasti
kõrvale jätta. Võite ka vastustada mõnd
vaimset või poliitilist juhti, kes lubab teile vabadust
distsipliini või mässu läbi. On's sellisel ratsionalismil,
loogilisel järeldusel midagi ühist vabadusega?
Kui ütlete, et olete millestki vaba, siis on see reaktsioon,
millest saab uus reaktsioon ning see toob kaasa veel ühe
allumisvormi. Nii et teil võib olla terve ahel reaktsioone,
millest te igaüht peate vabaduseks. Kuid see pole vabadus,
vaid kõigest mugandatud möödaniku jätkuvus,
mille külge meel klammerdub.
Tänapäeva noorus, nagu noorus
ikka, mässab ühiskonna vastu ja see on iseenesest hea,
aga mäss ei ole vabadus, sest kui te mässate, siis
on see reaktsioon, mis loob oma malli ning te takerdute sellesse
malli. Mõtlete, et see on midagi uut, aga see pole nii:
on vaid vana uuel kujul. Mistahes sotsiaalne või poliitiline
mäss pöördub vältimatult tagasi vana hea
kodanliku meelsuse juurde.
Vabadus ei tule mässu läbi, vaid siis, kui te näete
ja toimite. See nägemine on toimimine ja säärane
toimimine on sama kiire, nagu siis, kui märkate ohtu. Siis
ei ole mingit ajutegevust, arutlust või kõhklemist;
oht ise sunnib toimima ning seetõttu tähendab nägemine
toimida ja vaba olla.
Vabadus on meeleseisund - mitte vabadus
millestki vaid vabadusetunne, vabadus pidada kõike küsitavaks,
mistõttu see on niivõrd jõuline, teokas
ja tugev, et heidab kõrvale igasuguse sõltuvuse,
orjuse, muganemise ja heakskiidu. Säärane vabadus tähendab
täielikku üksiolekut. Kas meel, mis on üles kasvanud
keskkonnast ja enese kalduvustest sõltuvas kultuuris,
suudab eales leida seda vabadust, mis on täielik üksindus
ja milles pole mingit juhtimist, traditsiooni ega autoriteeti?
Seega üksindus on meeleseisund, mis ei sõltu mingist
stiimulist ega teadmisest ning ei ole ühegi kogemuse ega
järelduse tagajärg. Enamik meist ei ole kunagi sisimas
üksi. Eraldatuse, enese teistest eraldamise ja üksinduse
vahel on erinevus. Me kõik teame, mida tähendab olla
eraldatud - ehitame enda ümber seina, et mitte kunagi haiget
saada, mitte olla haavatav; kasvatame erapooletust, mis on ka
üks hingepiina vorme, või siis elame ideoloogia ähmases
elevandiluutornis. Üksindus on midagi muud.
Te pole eal üksi, sest olete tulvil
mälestusi, sõltuvust, möödanikupominaid;
teie meel ei ole kunagi klaar kogu sellest pahnast, mis on sinna
kuhjunud. Et üksi olla, tuleb minevikule surra. Kui olete
täielikult üksi, ei kuulu ühtegi peresse, rahvusesse,
kultuuri või mingile teatavale mandrile, siis tunnete
end kõrvalseisjana. Inimene, kes on nõnda täiesti
üksi, on süütu ja see süütus vabastab
kannatustest.
Me kanname kaasas koormat tuhandete inimeste öeldust ja
kõikide meie õnnetuste mälestusi. Kõik
see täielikult hüljata tähendab olla üksi
ja meel, mis on üksi, ei ole ainult süütu, vaid
ka noor, mitte ajalises või vanuse mõttes, vaid
noor, süütu ja elav vanusest olenemata - ainult säärane
meel suudab näha tõde ja seda, mis ei ole mõõdetav
sõnadega.
Selles üksinduses hakkate mõistma
vajadust elada sellisena, nagu olete, mitte nagu te peaksite
olema või olete olnud. Vaadake, kas saate silmitseda end
ilma mingi võbinata, võltsi tagasihoidlikkuseta,
hirmuta, õigustamata ja hukka mõistmata - lihtsalt
elada enesega sellisena, nagu te tõesti olete.
Te hakkate midagi mõistma vaid siis, kui elate selle vahetus
läheduses. Niipea kui harjute sellega - enese ängistuse,
kadeduse või millega iganes - ei ela te enam koos sellega.
Kui elate jõe ääres, siis mõne aja pärast
te ei kuule enam veevulinat. Sama lugu on pildiga teie toas,
mida iga päev näete - nädala pärast olete
selle silmist kaotanud. Nii on ka mägede, orgude, puude
ning teie lähedastega. Et elada koos millegi taolisega,
nagu seda on armukadedus, kadedus või ängistus, ei
tohi te eal sellega harjuda või seda heaks kiita. Peate
selle omaduse eest hoolitsema, nagu hoolitsete äsjaistutatud
puu eest, kaitstes seda tormi ja ülemäärase päikesevalguse
eest. Peate hoolima, mitte hukka mõistma või õigustama.
Seetõttu hakkate seda omadust armastama. Mitte et armastate
kade või murelik olla, nagu paljud inimesed seda teevad,
vaid pigem te hoolite selle omaduse jälgimist eneses.
Kas te suudate - kas teie ja mina suudame - elada sellistena,
nagu me oleme, teades, et oleme tuimad, kadedad, hirmul; usume,
et oleme määratult kiindunud, kui me tegelikult polegi;
solvume kergelt, hõlbus on meid meelitada ja igavust tundma
panna? Kas suudame elada kõige sellega, seda heaks kiitmata
ja eitamata, nii et lihtsalt jälgime ning ei muutu haiglaseks
või masendunuks ega satu ka ülevasse meeleollu?
Küsigem endilt veel üht asja. Kas vabadus, üksindus,
kokkupuude kõige sellega, mida me endast kujutame, tuleb
aja jooksul? Kas vabaduse saavutamine on järkjärguline
protsess? Ilmselt mitte, sest kui te toote mängu aja, siis
ikestate end üha enam ja enam. Te ei saa vabaneda järk-järgult,
see pole aja küsimus.
Järgmisena kerkib küsimus, kas te saate sellest vabadusest
teadlikud olla? Kui ütlete: "Olen vaba", siis
te pole seda. Sama lugu on inimesega, kes lausub: "Olen
õnnelik." Hetkel, mil ta ütleb, et on õnnelik,
elab ta mälestuses millestki, mida enam pole. Vabadus saab
tulla vaid loomulikul teel, mitte soovimise, tahtmise ja igatsuse
läbi. Ei aita ka see, kui loote kujutelma vastavalt sellele,
mida te vabadusest mõtlete. Et seda kohata, peab meel
õppima vaatama elu ääretut kulgu aja orjuseta,
sest vabadus on väljaspool teadvust.
|