XI.  Aeg
Kurbus Surm
Mul on kange kiusatus rääkida
teile lugu sellest, kuidas üks otsija läks Jumala juurde
ja tahtis tõde õppida. Jumal kurtis: "Mu sõber,
täna on nii palav. Palun too mulle klaas vett." Otsija
läks ja koputas esimese ettejuhtuva maja uksele. Lävele
tuli kaunis noor naine. Otsija armus temasse, nad abiellusid
ja neil oli palju lapsi. Ühel päeval hakkas sadama
ning aina sadas ja sadas - jõed tõusid üle
kallaste, tänavaist said vood, majad uhuti minema. Otsija
püüdis oma naist ja lapsi päästa ning kui
vool ta ära kandis, hüüdis ta: "Issand, palun
päästa mind!", mille peale Issand küsis:
"Kus on klaas vett, mida ma palusin?"
See on vahva lugu, sest enamik mõtleb aja raames. Inimene
elab aja järgi. Tuleviku avastamine on ikka olnud eelistatavaim
põgenemismäng.
Me mõtleme, et muutused meis saavad tulla aja jooksul,
et korda saab enese luua vähehaaval, päev päeva
järel. Kuid aeg ei too korda ja rahu, mistõttu meil
tuleb lakata mõtlemast järkjärgulisuse mõistetes.
See tähendab, et meie jaoks pole homset, milles olla rahumeelne.
Meil tuleb jalamaid korras olla.
Kui on tegemist tõelise ohuga, siis aeg kaob, eks ole?
Toimimine on sel juhul viivitamatu. Kuid me ei näe paljude
oma probleemidega seonduvat ohtu ja seetõttu leiutame
aja, et neist üle saada. Aeg on petis, sest see ei aita
meil kuidagi muutuda. Aeg on liikumine, mille inimene on jaganud
minevikuks, olevikuks ja tulevikuks ning kuni ta seda jagab,
on ta alati konfliktis.
Kas õppimine on aja küsimus? Tuhandete aastate
kestel pole me suutnud selgeks saada, et on paremaid eluviise
kui üksteise vihkamine ja tapmine. Aja probleemi on väga
vaja mõista, kui tahame lahendada elu, millel oleme aidanud
muutuda nii ebardlikuks ja mõttetuks, nagu see on.
Esmalt tuleb mõista, et me saame aega vaadata vaid meele
värskuse ja süütuse abil, mida oleme juba käsitlenud.
Me oleme paljude probleemide suhtes segaduses ja sellesse segadusse
uppunud. Kui inimene on metsa eksinud, mida ta siis kõigepealt
teeb? Jääb seisma, eks ole? Ta peatub ja vaatab ringi.
Aga mida rohkem oleme segaduses, seda enam tormame ning aina
otsima, palume, nõuame ja nurume. Esimene asi, mida tuleks
teha, kui tohin selle välja pakkuda, oleks sisimas täielikult
peatuda. Kui te sisemiselt, psühholoogiliselt peatute, siis
muutub teie meel väga rahumeelseks ja selgeks. Siis saate
seda ajaprobleemi tõeliselt vaadata. Probleemid on olemas
vaid ajas, s.t. kui tegeleme mingi küsimusega mittetäielikult.
See mittetäielik tegelemine loobki probleemi. Kui kohtame
seda täieliku tähelepanuta -, siis loome probleemi.
Probleem kestab seni, kuni me ei pööra sellele täit
tähelepanu, lootes seda kunagi hiljem lahendada.
Kas teate, mis on aeg? Mitte kella järgi, vaid psühholoogiline
aeg? See on vahemik, mis lahutab mõtet ja tegu. Mõte
on ilmselt enesekaitseks, mõte turvalisusest. Toimimine
on alati vahetu, see pole minevikust ega tulevikust pärit.
Toimimine on alati olevikus, kuid see on niivõrd ohtlik
ja ebakindel, et me kohandume mingi mõttega, millelt loodame
saada teatavat turvatunnet.
Vaadake seda eneses. Teil on ettekujutus, mis on õige
ja vale või mingi ideoloogiline mõiste iseenda
ja ühiskonna kohta ning te toimite vastavalt sellele kujutlusele.
Seetõttu on toimimine kujutlusega kooskõlas, läheneb
sellele, mistõttu alati tekib konflikt. On kujutlus, vahemik
ja toimimine. Vahemikus aeg paiknebki. See vahemik on põhiliselt
mõtlemine. Kui mõtlete, et homme saate õnnelikuks,
siis on teil enesest kujutlus, mille järgi te saavutate
teatava soovitud tulemuse aja jooksul. Nägemise, ihalduse
ja järgnevate mõtete toel jätkuva ihaldamise
läbi lausub mõtlemine: "Homme olen ma õnnelik.
Homme saavutan edu. Homme on terve maailm üks imekaunis
paik." Seega loob mõtlemine selle vahemiku, milleks
on aeg.
Nüüd küsime, kas saame aja
lõpetada? Kas suudame elada nii täielikult, et poleks
mingit homset, millest mõelda? Sest aeg on kurbus. Eile
või tuhat eilset tagasi te armastasite kedagi või
oli teil kaaslane, keda pole enam, ning see mälestus jääb,
te mõtlete sellega seonduvast naudingust ja piinast, vaatate
tagasi, soovite, loodate ja kahetsete. Mõtlemine, jahvatades
seda kõike taas ja taas, loob kurbuseks nimetatud asja
ja annab ajale jätkuvuse.
Kuni mõtte loodud ajavahemik on olemas, on ka kurbus,
jätkuv hirm. Tekib küsimus, kas vahemik saab kaduda?
Kui küsite: "Kas see lõpeb kunagi?", siis
on see juba kujutlus, midagi, mida tahate saavutada, mistõttu
ajavahemik on taas kohal ja teie olete jälle lõksus.
Võtame näiteks surma, mis on
enamikule inimestest tohutuks probleemiks. Te teate surma olemasolu,
sest iga päev on see teie kõrval. Kas on võimalik
kohata surma nii täielikult, et te ei teeks sellest mingit
probleemi? Et seda niiviisi kohata, peavad kaduma kõik
sellega seonduvad uskumused, lootused ja hirmud, sest vastasel
juhul kohtute selle erakordse nähtusega mingi järelduse,
kujutelma, ettekavatsetud ängistuse vahendusel, mistõttu
te kohtute sellega aja raames.
Aeg on vahemik jälgija ja jälgitava vahel. Jälgija,
teie, kardab kohtuda surmaks nimetatud nähtusega. Te ei
tea, mida see tähendab, teil on selle suhtes kõikvõimalikke
lootusi ja teooriaid; te usute taaskehastusse, ülestõusmisse
või millessegi, mida nimetate hingeks ehk aatmaniks, usute
jumalikku ellu, mis on ajatu ja mille jaoks teil on hulk nimesid.
Kas olete enda jaoks välja uurinud hinge olemasolu? Või
on see vaid kujutlus, mis on teile pärandatud? Kas on olemas
midagi kestvat, mis on väljaspool mõtlemist? Kui
mõtlemine suudab seda hõlmata, siis ei ole see
väljaspool mõtlemist ega saa seetõttu olla
kestev, sest mõtlemise vallas pole midagi püsivat.
Avastus, et miski pole igavene, on väga tähtis, sest
alles siis on meel vaba, võite vaadata ja selles on suur
rõõm.
Te ei saa olla hirmul tundmatuse ees, sest te ei tea sellest
midagi ja seega pole ka midagi karta. Surm on vaid sõna
ja see sõna, see kujutelm, loobki hirmu. Kas saate jälgida
surma ilma kujutelmata? Kuni on olemas kujutelm, millest tekib
mõte, seni loob mõtlemine aina hirmu. Siis te kas
mõistupärastate oma surmahirmu ja osutate paratamatusele
vastupanu või siis leiutate arvutult uskumusi, mis teid
surmahirmu eest kaitsevad. Sellest tekib lõhe teie ja
kardetava nähtuse vahele. Selles aegruumilises vahemikus
on konflikt, mis tähendab hirmu, ängistust ja enesehaletsust.
Mõtlemine, mis loob surmahirmu, ütleb: "Lükkame
edasi, väldime, hoiame endast võimalikult kaugel,
ärgem mõelgem sellest," - aga te siiski mõtlete
sellest. Kui ütlete: "Ma ei mõtle sellele,"
siis olete juba välja mõelnud, kuidas seda küsimust
vältida. Te kardate surma, kuna olete selle edasi lükanud.
Oleme eraldanud elamise suremisest ning see vahemik nende
vahel on hirm. Selle vahemiku, aja, loob hirm. Elamine on meie
igapäevane piin, haavumine, kurbus ja segadus ning juhuti
avaneb aknast vaade üle võlutud voogude. Seda nimetame
elamiseks ja me kardame surra, mis tähendab selle armetuse
lõppemist. Pigem klammerdume tuntu külge, kui vaatame
näkku tundmatusele ning tuntu hulka kuuluvad meie maja,
mööbel, pere, iseloom, töö, teadmised, kuulsus,
üksindus ja meie jumalad. Lakkamatu tiirlemine piiratuse
kibestumises.
Me mõtleme, et elamine on alati olevikus ja suremine on
miski, mis juhtub kunagi hiljem. Me pole eales küsinud,
kas see igapäevane võitlemine ongi üldse elamine.
Tahame teada tõde kaaskehastumise kohta, tõendusi
hinge edasielamisest, kuulame selgeltnägijate väiteid
ja psühhotrooniliste uuringute järeldusi, aga me ei
küsi iialgi, iialgi, kuidas elada - elada iga päev
rõõmu, hurma ja iluga. Oleme elu koos kõige
piina ja meeleheitega omaks võtnud ning sellega harjunud.
Surmast mõtleme kui millestki, mida tuleb hoolikalt vältida.
Aga kui teame, kuidas elada, siis on surm harukordselt elu sarnane.
Te ei saa elada suremiseta. Te ei saa elada, kui te igal hetkel
ei sure psühholoogiliselt. See ei ole mingi intellektuaalne
paradoks. Et elada iga päev täielikult, nii nagu see
oleks enneolematu kaunidus, selleks tuleb meil kõigele
möödanikust pärinevale surra, vastasel juhul elate
te masinlikult ja masinlik meel ei saa iial tunda armastust ega
vabadust.
Enamik kardab surma, sest me ei tea, mida tähendab tõeliselt
elada. Me ei tea, kuidas elada ja seetõttu ei tea ka,
kuidas surra. Kuni kardame elu, kardame ka surma. Inimene, kes
ei karda elu, ei karda olla täiesti kindlusetu, sest ta
mõistab, et psühholoogiliselt ei saa olla mingit
kindelolekut. Kui kaitstust pole, siis on tegu lõputu
liikumisega ning sel juhul on elu ja surm üks ja sama. Inimene,
kes elab konfliktita, elab ilu ja armastuse keskel, ei karda
surma, sest armastada tähendab surra.
Kui te surete kõigele tuntule, oma perele, mälestustele,
kõigele, mida olete tundnud, siis on surm puhastus, noorendav
protsess, siis toob surm endaga kaasa süütuse ja ainult
süütud on kirglikud, mitte need, kes usuvad või
tahavad välja uurida, mis juhtub pärast surma.
Et teada saada, mis juhtub, kui surete, tuleb teil surra. See
pole nali. Teil tuleb surra - mitte füüsiliselt, vaid
sisemiselt kõigele, mille suhtes olete kibestunud. Kui
olete surnud ühele oma naudinguist ja kui see on toimunud
loomulikult, ilma mingi sunni ja arutluseta, siis te teate, mida
tähendab surra. Surra tähendab omada meelt, mis on
enesest tühi, mis ei sisalda igapäevaseid igatsusi,
naudinguid ja hingepiinu. Surm on uuenemine, muutumine, milles
mõtlemine ei toimi, sest mõtted on vanad. Kui on
surm, siis sünnib midagi täiesti uut. Vabanemine teadaolevast
on surm ja siis te elate tõeliselt.
|