“Kui ma ainult teaksin, millega on tegemist, oleks mul hoopis parem tunne. Mul on tunne, nagu talutataks mind seotud silmadega läbi metsatihniku.”

Üks halvimaid asju vähi puhul on see, et ta on su kehasse nii salalikult ära peidetud,” ütles Mary. “Me ei saa seda vaadata ega ütelda: “Ah see siis ongi see vähk!” Isegi arst ei ole kindel, kui sa talle oma vaevustest räägid. Mina arvasin, et mu kõhuvalu põhjuseks on seedehäired... Arst ütles, et mul on ehk närveerimise pärast haavand tekkinud, ja alles siis, kui nad olid haiglas analüüsid võtnud, sain ma teada, millega tegemist on.”

Mary ja ta mees olid üsna pahased, et vähki kohe ei avastatud, aga ega arst ka tegelikult süüdi ei olnud. Ka paljude muude haiguste puhul võivad esineda samad probleemid ning tegelikult on kõigepealt arukas püüda välistada haiguse kõige lihtsamad ja tõenäosemad põhjused. Kui pärast seda jääb diagnoos ikka ebaselgeks, peab arst kõigepealt kindlaks määrama ja lokaliseerima haiguskolde, olgu see siis kasvaja või midagi muud. Harilikult kasutatakse selleks alljärgnevaid võimalusi:

• röntgenläbivaatus (kontrastainega või ilma),
• tomograafiga skaneerimine,
• ultraheli,
• vereanalüüsid,
• kehasisesed vaatlused (endoskoopia).

¤       Röntgenuuringud. Rindkere ja kopsude uurimiseks kasutatakse lihtsat röntgenläbivaatust, mis ei vaja spetsiaalseid ettevalmistusi.

Rinnanäärmete kontrollimiseks võib teha mammogrammi, mis on spetsiaalne röntgenülesvõte rinnanäärme kudedest, kusjuures saadakse kujutis rinnanäärme eri tasanditest. Sageli on endal avastanud rinnanäärmekasvaja kõigepealt patsiendid ise kompimise teel.

Mao uuringuteks manustatakse patsiendile enamasti baariumi sisaldavat körditaolist kontrastainet, mis järk-järgult edasi liikudes joonistab välja söögitoru, mao ja soolestiku ülaosa. Kui kontrastaine liigub läbi seedeelundite, saab röntgenoskoopia abil uurida seedeelundite seisundit.

Sama meetodiga on võimalik uurida ka jämesoolt, kusjuures kontrastaine viiakse klistiiri põhimõttel sisse päraku kaudu.

Neerusid ja põit uuritakse veenisisese pülogrammi abil. Selleks analüüsiks süstitakse kontrastainet käsivarreveeni ja kui see jõuab koos verega neerude ja põieni, tehakse neist röntgenülesvõtted.

Ka sapipõit uuritakse sama meetodiga, kusjuures kontrastaine manustatakse suu kaudu.

Lümfiteede uuringuteks tuleb kontrastaine viia labajala lümfisoonde (lümfisooni mööda liiguvad põletikuvastased koevedelikud paralleelselt vereringega südamelähedastesse veenidesse). Seda menetlust nimetatakse lümfangiogrammiks.

¤       Kompuutertomograafia. Arstide kasutuses on veel üks röntgenseade, millega saadakse objekti kihitine kujutis, see on tomograaf. Kehapinnal liikuva skanneri abil on võimalik kogu kehast saada paljude läbilõikeliste ülesvõtete summana kolmemõõtmeline kujutis.

Tomograaf on kallis aparaat, mis ei ole igale haiglale kättesaadav. Seda kasutatakse juhul, kui muud meetodid või tavalised röntgenülesvõtted ei anna haiguspildist piisavalt detailset ettekujutust.

On olemas ka niisuguseid skaneerimismooduseid, mille puhul manustatakse kas suu või veeni kaudu väga väike kogus mingit radioaktiivset ainet, mille abil saab vajalikud piirkonnad nähtavaks teha. Nii uuritakse luid, kopse, maksa, sapipõit, neerusid ja kilpnääret.

¤       Ultraheliuuringud. Paljud seostavad seda eeskätt raseduse jälgimisega, kuid ultraheliuuringutel on rakendust mujalgi. Ultraheliuuringute puhul läbivad keha röntgenikiirte asemel kõrgsagedusega helilained, mille tagasipeegelduse põhjal saab otsustada defekti olemuse üle ja määrata selle asukoha ning paiknemissügavuse. Ultraheliuuringul saadud pildi jäädvustamiseks on võimalik muundurite kaudu ekraanile tekkivat kujutist fotografeerida.

¤       Vereanalüüsid. Vereproov on meditsiinis kõige levinum analüüs. Igaühelt on vähemalt kord elus “verd võetud”. Vereanalüüsi põhjal saab diagnoosida suurt hulka haigusi, kuid onkoloogiliste haiguste puhul, välja arvatud leukeemiakahtlus, ei ole vereproov peamine. Mõningad kasvajad põhjustavad siiski muudatusi ka verepildis, näiteks teatavate valkude ilmumise, ja regulaarsete vereanalüüside alusel võib saada hoiatuse, et kas vaja on taastunud.

¤       Endoskoopia. Viimastel aastatel on kasutusele võetud seadmeid, mille põhiosadeks on valgusjuhe ja valgusti. Nende abil saab uurida Õõnsate siseelundite seinu, mida varem, üksnes palja silmaga uurides üldse näha ei saanud. Seda uurimisviisi nimetatakse endoskoopiaks, mille alajaotused on:

•  sigmoidoskoopia - pärasoole ja sigmakäärsoole (jämesoole lõpuosa) vaatlus,
• koloskoopia — kogu jämesoole vaatlus,
• gastroskoopia - söögitoru, mao (ja soolestiku ülaosa) vaatlus,
• bronhoskoopia - kopsutorude vaatlus,
• tsüstoskoopia - põievaatlus.

Enamiku endoskoopiliste uuringute ajal ei pea patsient viibima haiglas rohkem kui päeva. Protseduuriga seotud ebamugavuste vähendamiseks antakse patsiendile rahusteid.

K: Kui palju arstid mulle endale neist uuringutest räägivad?

V: Suurem osa arste räägib meile analüüsitulemustest nii palju, kui me teada tahame. Kahjuks kipume paanikasse sattuma ja jätame sageli hetkemure tõttu asjalikud küsimused küsimata. Sel juhul võib arst meie vaikimise või kõhklemise tõttu arvata, et me nagu ei soovikski neist uuringutest kuulda.

Küsimused, mis meile muret tekitavad või millest me aru ei saa, oleks hea juba varem kirja panna. Kui me esmakordselt kuuleme, et on tegemist millegi tõsisega, ei tule kõik küsimused meeldegi ja on täiesti loomulik, et me palume uut vastuvõttu ja need selgeks teeme. Kasulik oleks otsida vastust alljärgnevatele küsimustele:

• Miks peab selle uuringu tegema ja mida see näitab?
• Kuidas seda tehakse?
• Kas selleks on vaja erilisi ettevalmistusi?
• Kas see on seotud ebamugavustega?
• Kas sellega on seotud mõned otsesed või hiljem avalduvad riskid või kõrvalmõjud?
• Kui kaua see aega võtab?
• Kas seda tehakse ambulatoorselt või haiglas?
• Kui patsient ei pea haiglasse jääma, kas ta võib siis pärast uuringut kohe ise koju minna (kas ta tohib juhtida autot) või peab kellegi endale vastu kutsuma?

K: Kui haiguskolle on leitud, mis siis edasi saab?

V: Isegi siis, kui arst on haiguse piirkonna kindlaks määranud, ei saa ta enne päriselt öelda, kas on tegemist pahaloomulise kasvajaga, kui ta pole kahjustatud piirkonnast võtnud uuringuteks väikest proovitükki. Patoloog uurib koeproovi rakke mikroskoobiga. Seda uuringut nimetatakse biopsiaks. Biopsiat sooritavad tavaliselt kirurgid, eespool kirjeldatud analüüside käigus mõnikord ka muud arstid.

Näiteks saab arst endoskoopiliste uuringute ajal elundi vaatlemise kõrval sama instrumendiga võtta ka väikese proovitüki. Mõnikord on võimalik võtta koe- või vedelikuproov kasvajast süstlanõelaga väljastpoolt, tavaliselt toimitakse nii rinna- või nahakasvaja puhul. Sageli on võimalik väike kasvajatomp tervikuna eemaldada ja seejärel uurida. Kui tervikuna eemaldamine ei ole võimalik, siis võetakse väike proovitükk.

K: Ja kui selgub, et see on vähk?

V: Kui vähidiagnoos on kindel, peab arst enne ravikuuri alustamist leidma vastused järgmistele küsimustele:

- Kui suur on kasvaja ja kas see on edasi läinud ka ümbritsevatesse kudedesse?

- Kas kasvajarakke leidub ka lähedalasuvates lümfisõlmedes?

- Kas kasvaja on levinud ka teistesse elunditesse muudes kehaosades?

Olenevalt vastustest neile küsimustele ja probleemidest, millele osutavad esialgsed uuringud (või ka edasised analüüsid, mida vajalikuks peetakse), planeerib arst ravikava. Tavameditsiinis kasutatakse kolmeosalist tegevusliini:

• kirurgiline operatsioon,
• kiiritusravi,
• keemiaravi.

Kirurgiline operatsioon. Seda kasutatakse kasvajate puhul kõige sagedamini. Kui kasvaja on kindlapiiriline ning ei ole levinud kaugemale kehaosadesse, siis on see tõenäoliselt kirurgilisel teel ravitav. On väga tähtis, et saaks eemaldada kogu kasvaja ja kindluse mõttes eemaldab kirurg kasvaja ümbert ka seni kasvajarakkudest puutumata koeservad. Samuti võib ettevaatuse mõttes kõrvaldada ka naabruses asetsevad lümfisõlmed.

Ka siis, kui ei ole võimalik eemaldada kogu kasvajat, võib operatsioon patsiendi seisundit kergendada, kõrvaldades blokaadid elundites, leevendades valusid ja parandades enesetunnet.

Kiiritusravi. Kiiritusravi puhul kasutatakse väga täpselt doseeritud ja suunatud röntgenkiiritust, mis peaks hävitama vähirakud. Kiiritusraviga saab piirata kasvaja levimist või likvideerida selle täielikult. Kiiritatakse väikestes doosides teatud arv päevi või nädalaid. Seda sellepärast, et kiiritus hävitab ka normaalseid keharakke ja terveid kudesid on vaja säästa nii palju kui võimalik.

Kiiritusravi kasutatakse peamiselt kolmel juhul:

- pahaloomuliste rakkude hävitamiseks nende kõige varasemas staadiumis (rakendatakse kõige rohkem nahavähi puhul);

- järelraviks pärast operatsiooni, et hävitada põhituumorist hälbinud ja lümfisõlmedes paljunevad pahaloomulised rakud. Sel juhul on kiiritusravi nagu järelvägi pärast lahingut - teeb kahjutuks üksikud säilinud vastupanupesad, kui peamine lahing on juba võidetud!

- kasvuhoo vähendamiseks juba liiga laialt levinud kasvaja puhul, mida ei saa opereerida. See on kasulik ka valude vähendamiseks, eriti luuvähi puhul. Mõnede valuvormide puhul kombineeritakse kiiritusravi ka keemilise raviga.

Sedalaadi ravi tehakse kiiritusaparaadiga kasvaja kohal nahapinnal. See ei tee patsienti radioaktiivseks! Mõnede kasvajate puhul kasutatakse siiski ka niisugust ravimoodust, mille puhul viiakse radioaktiivne preparaat keha sisse, kasvajale nii lähedale kui võimalik.

Selle ravimooduse puhul tuleb patsiendil lühemat aega viibida haiglas omaette palatis, sest tema kehasse viidud radioaktiivne preparaat võib mingil määral mõjuda palatikaaslaste tervisele. Kui ravikuur lõpeb ja preparaat on eemaldatud, võib otsekohe jätkata varasemat eluviisi ja suhtlemist.

Keemiaravi. Esimese maailmasõja ajal täheldasid prantsuse arstid, et ipriidimürgistuse saanud sõdurite vere koostises esines selgesti eristatavaid muutusi - teatavate vereliblede arv oli märgatavalt vähenenud.

Uurimistulemused viitasid sellele, et ka vähirakke peaks saama keemiliste ainetega mõjutada; viimase neljakümne aasta jooksul on kasutusele võetud rohkesti aineid, mis pidurdavad kõikide kiiresti paljunevate rakkude arenemist. Kahjuks mõjutavad need ühtmoodi nii normaalseid kui ka pahaloomulisi rakke, seepärast peavad arstid neid aineid ravimenetluses kasutama väga ettevaatlikult. Teoreetiliselt peaksid vähirakud täielikult hävima ja normaalsed kehakoed, kuna nad on võimelised asenduma, lõpptulemusena kõik kaotused korvama.

Keemiaravi eelised lõikuse ja kiirituse ees on selles, et see mõjutab kogu keha, mitte teatavat piirkonda nagu teised kaks ravimeetodit. Keemiaravi on vajalik juba kaugele arenenud kasvaja puhul.

Keemiaravi halvem külg on aga see, et keemilised ained ei tee vahet rakkude vahel, mida nad hävitavad. Seetõttu võivad samal ajal saada olulisi kahjustusi need kehaosad, kus ka normaalselt on rakkude arenemine väga kiire - näiteks luuüdi (vereloomeelund), soolestik, juuksenääpsud, seemnerakud ja nahk. Vere koostis võib muutuda, juuksed võivad välja langeda ja mehed võivad jääda viljatuks. Neid ja teisi raviga seotud probleeme nimetatakse kõrvalmõjudeks, millest tulenevad tervisehäired peavad olema korvatud ja tasakaalus sellega, kuidas keemiline ravi mõjutab kasvajarakke.

Mõned pahaloomulised kasvajad on keemiaravi suhtes väga tundlikud ja kõrvalmõjudest hoolimata tasub sel juhul ikkagi kemoteraapiat kasutada.

Kui otsustatakse keemiaravi kasuks, kas siis omaette või kirurgilise sekkumise ja/või kiiritusravi kõrval, on ravimite manustamiseks kolm võimalust:

- tablettidena suu kaudu,

- süstidena lihasesse või naha alla,

- süstidena või tilguti abil veeni.

Raviks võib kasutada kas ühte ainet või ka mitme aine kombinatsiooni. See sõltub kasvajaliigist. Mõned patsiendid peavad haiglasse jääma mitmeks nädalaks. Mõnel vahelduvad kolm-neli päeva kostvad ravikuurid mitmenädalaste vaheaegadega. On ka neid, kes peavad võtma tablette üsna pikka aega järjest.

Seda, kuidas aidata patsientidel lahendada nende operatsioonijärgseid probleeme ning kergendada kiiritus- ja keemiaravi kõrvalmõjude talumist, käsitleme pisut hiljem. Kuid enne, kui raviviisidega rinda pista, tuleb meil seista silmitsi vähktõve kõige suurema küsimusega: kuidas leppida selle diagnoosiga ja teha endale selgeks, et võitlus on alanud, et ollakse tõepoolest vastamisi vähktõvega?

4 SILMITSI DIAGNOOSIGA

“Arsti kõige olulisem jutuajamine patsiendiga on siis, kui ta teeb teatavaks vähidiagnoosi ja peetakse nõu ravivõimaluste üle. “

Raymond M. Lowenthal (raamatust Cancer Care)

“Kuidas ma reageerisin, kui arst ütles, et mul on pahaloomuline kasvaja? See oli vapustus, vapustus, HIRMUS VAPUSTUS. Ma tundsin, kuidas mul hakkas sees pöörama ja kõht kiskus krampi. Ma ei suutnud uskuda, et see on juhtunud minuga, ja kuigi ma seda kohutavalt kartsin, siis... rohkem oma pere kui iseenese pärast.”

“Teadasaamine, et mul on vähk, oli omamoodi kergendus. Terve aasta enne seda oli tõesti kohutav. Olin püüdnud oma arstile selgeks teha, et ma olen tõepoolest haige, mulle oli mingeid muid asju kaela määritud ja mind närvi aetud. Kui ma siis viimaks teada sain, millega tegemist on, oli mul võimalik selles suhtes midagi ette võtta.”

“Paistis, et kogu maailm variseb kokku. Oli olnud päris tavaline operatsioon, tundsin ennast täiesti hästi ja siis ütles mu arst, et lähemal uurimisel olid nad leidnud selle väikese kasvaja ja ta arvab, et ma vajan veel ravi. See oli nii uskumatu. See oli üle mõistuse. Kuigi oli suur suvi, tundsin jäist külmust ja mu peas vasardas ainult üks sõna: MIKS? Sõitsin koju nagu tundetu robot, üksnes ähmaselt tajudes liikumist läbi päikesest üleujutatud tänavate, mis olid tulvil elu ja ilu, ikka veel seesmiselt maetud sellesse kohutavasse pimedusse, kahtlustades, kas ehk osa kasvajast on veel alles - ma tundsin ennast läbi ja lõhki rüvetatuna.”

“Kuidas sa ennast tunned, kui sulle öeldakse, et sul on vähk? ...Esimene mõte, mis mind valdas, oli see, et ma ei tohi oma tundeid välja näidata... Ma võtsin ennast kokku, tuletasin meelde aastate pikkusi manitsusi, et peab ennast tagasi hoidma, ei tohi endast välja minna, ja vastasin leebelt midagi niisugust nagu “oh taevas, ma arvasin, et see võib juhtuda”.

Kui ma hiljem salaja oma informeerija ja palatiõe omavahelist juttu pealt kuulasin, sain teada, et ma olevat võtnud selle teate väga hästi vastu. Ma ei võtnud seda üldse hästi vastu... aga ma ei raevutsenud, ei nutnud ega pannud teate edasiandjat raskesse olukorda, ei kasutanud tema puhul vanade kreeklaste kommet, et halbade sõnumite tooja tuleb otsekohe maha lüüa, seega läks tema seisukohast vaadates asi tõepoolest üsna hästi. Tema osa minu kriisi lahendamises piirdus käepatsutusega ja kinnitusega, et tal on tõepoolest väga kahju. Väga kena leinast, et tal must väga kahju oli. Mul oli endast ka üsna kahju. Ma kujutan ette, et igaühel on kahju; mulle tundus mõeldamatu, et leidub ükski arukas inimene, kellel sellest väga kahju ei oleks. Ma ei arvanud, et see “väga kahju” kuigi palju väärt on. Ta patsutas lahkudes mu kätt. Seda oli vähe. Liigagi vähe... See oli masendavalt pealiskaudne kohtumine.

On raske öelda, mida ma just tundsin. Ma tean, et see tunne oli ränk ja mattis kõik enda alla... Ma saan ennast samastada inimestega, kes kirjeldavad, kui hirmunud nad olid, kuid samuti saan identifitseerida ennast ka nendega, kes möönavad, et nad said vihaseks, sattusid paanikasse, isegi tundsid end süüdi olevat. Ma tundsin seda kõike.”1

“Telefon helises viis minutit enne seda, kui lapsed koolist koju jõudsid ja uperpalli lüües eesuksest sisse tormasid. Seisin esikus ja kuulasin, kuidas arst teatas, et biopsia näitas pahaloomulist kasvajat ja ma peaksin haiglasse tagasi minema. Mulle tundus, nagu räägiks ta kellestki teisest. Ainus, mis ma mõelda suutsin, oli: “Mis ma lastele ütlen? Annaks Jumal, et nad ainult ei märkaks, et midagi halvasti on.” Ja mingi hääl mu peas ütles: “Mina vigu ei tee.” Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kellele Jumal ennast dramaatiliselt ilmutab, kuid seekord tean, et see oli küll Jumala hääl, sest mind valdas rahu, mis ei jätnud mind maha terve raviaja kestel ja pärast sedagi. Mu parimgi sõber ei saaks mind rahulikuks nimetada (kooliajal oli mu hüüdnimeks Välk), seepärast teadsin, et see rahu tuleb kuskilt minust väljastpoolt.”

“Rääkisin haiglas, et ainult sel juhul, kui nad on kindlad, et on olemas mingi paranemisvõimalus, pooldan ma keemiaravi, mida nad mulle pakkusid. Vastasel juhul tahan ainult surra ja sellega kiiresti ühele poole saada.”

“Alguses mulle diagnoosi ei öeldud, aga arstid olid mu meest hoiatanud, et tõenäoliselt jääb mul elada vaid mõni kuu. Kui ma oma olukorrast teadlikuks sain, andis see mulle meelekindlust võidelda, teha kõik, mis suudan, ja taluda igasugust ravi, mis võimaldab mul edasi elada, et näha, kuidas mu lapsed suureks kasvavad.”

Need on mõningad reageeringud inimestelt, kes mulle oma kogemustest rääkisid. Iga inimene on isemoodi ja igaüks saab omamoodi hakkama koormaga, mida tal kanda tuleb. Aga hoolimata sellest, et pisiasjades võib olla erinevusi, olid peaaegu kõik sunnitud tõdema, et nad on üle elanud vapustuse (isegi siis, kui diagnoos oli varem enamvähem teada), et nad on tahtnud keelduda seda tunnistamast ja on tundnud hirmu. Me loodame ikka, et vähihaigus meie kodust eemale jääb, ja kui väljavaade ei ole hea, siis hakkab loomulikult hirm kasvama.

“Üks asi on see, kui sa pead leppima haigusega, mille kätte sa võid tõenäoliselt surra, aga hoopis teine asi on, kui sulle öeldakse, et see on haigus, millesse sa üsna kindlasti sured, kui imet ei juhtu,” rääkis Dorothy. “Olin esialgu omadega päris läbi. Kuid mul on kolm asja, mis mind aitavad. Arst, kes arvestab mind kui terviklikku isiksust, ta ei näe üksnes mu haigust, on minuga avameelne, kuid püüab kõigele vaadata positiivselt. Perekond ja sõbrad, kes mind õigesti mõistavad ja toetavad ning ei lase mul alla anda. Ja usk, et Jumal ka selles olukorras mind maha ei jäta, kuigi mu usk mõnikord kõikuma lööb ja pean ennast pingutama, et seda jälle tagasi saada.”

• Arst, kes on otsekohene ja elujaatava hoiakuga.
• Perekond, kes täidab oma kohust ja annab tuge.
• Patsient, kes on kindlameelne ja usub ka abisse, mis tuleb väljastpoolt.

Need kolm koos moodustavad vähivastases heitluses tugeva võitlusväe. Aga niisugune tõhus grupitöö ei sünni iseenesest. Selle nimel tuleb pingutada ja sageli hakkab see toimima alles pärast pikaldast ning valulist teed, mis on täis komistuskive. Üks esimesi proovilepanekuid on see, kuidas me võtame vastu diagnoosi ning kõik, mis sellega kaasneb.

K: Kes diagnoosi teatavaks teeb? Kellele ja millal?

V: Esimene inimene, kes proovide ja analüüside vastused teada saab, on arst. Kui patsient on proovide tegemiseks pidanud minema haiglasse, teeb talle olukorra selgeks haiglapersonal. Kui uuringud on tehtud ambulatoorselt, teatatakse uurimistulemustest kirjalikult või telefoni teel patsienti ravinud arstile (perearstile) ja seejärel räägib arst patsiendile, mida uurimistulemused näitavad.

K: Kas patsient on alati esimene, kes teada saab?

V: See ei pea just tingimata nii olema. Kui patsient on esialgse operatsiooni järel alles toibumas, võib jätta talle mõne päeva, kuni ta seisund on piisavalt sobiv küsimuste esitamiseks oma tervise kohta. Enamasti eelistavad arstid oodata, kuni neilt sedalaadi informatsiooni palutakse, nad ei hakka ise enne rääkima.

K: Kas sugulased võivad diagnoosi välja uurida, enne kui patsient ise selle teada saab?

V: Enamik arste räägib sellest lähimate sugulastega - naise, mehe, vanematega, poja või tütrega - enamasti selle perekonnaliikmega, kes on patsiendile ametlikult kõige lähem sugulane.

K: Kes räägib patsiendile?

V: See on nüüd esimene asi, mis võib saada komistuskiviks. Mõned sugulased kardavad, et kui patsient saab teada vähidiagnoosi, loobub ta oma haiguse vastu võitlemast, ning nad paluvad, et arst sellest patsiendile ei räägiks. Mõned tahavad võtta omaks “lõpunimineku poliitika”. “Saame sellega ühele poole,” ütlevad nad, “ja siis võime jälle normaalselt jätkata.”

Mõlemal lähenemisviisil on väga selgepiirilised varjuküljed.

Peame tunnistama, et paljud meist kõhklevad sedalaadi uudiste teatamise juures, sest meid takistavad meie endi kartused, kuidas me sellega hakkama saame, kuidas suudame haiget selle teadasaamisel toetada, kuidas suudame vastu pidada, kui peame nägema, et keegi meie lähedastest peab leppima nii raske olukorraga. Teisisõnu, lisaks kahtlustele patsiendi suhtes pole me kindlad oma võimetes, me ei tea, kuidas me ise sellega hakkama saame.

Õnneks kipume harilikult alahindama neid vapruse- ja jõuvarusid, mida inimesed rasketes olukordades siiski endas leiavad. Tõsi küll, nad võivad olla väga mures, hirmul, ðokiseisundis, depressioonis, nad võivad seda eitada, võivad olla isegi vihased või tunda end süüdi, kogeda kõiki neid negatiivseid emotsioone, mida me oma õnnelikule elule orienteeritud ühiskonnas oleme püüdnud vältida. Kuid avatuse ja aususe puhul on võimalik neist piinarikastest emotsioonidest koos võitu saada. Kui me pika aja jooksul hakkame varjama ja valetama, peame riskeerima sellega, et meil tuleb selle eest maksta veel hoopis kallimat hinda, kuna lõppkokkuvõttes oleksid kõik veelgi õnnetumad. Ka arstid on tavaliselt väga tõrksad seda teed minema ja muretsevad selle pärast.

On tähtis, millal seda öeldakse. Kui sulle öeldakse, et sul on vähk, tekitab see kriisi, mida ei saa tagasi tõrjuda mõne toetava või lohutava sõnaga. Seda peaks ütlema:

¤       sobival ajal - tavaliselt siis, kui patsient ise sellest juttu teeb või mõnel muul viisil mõista annab, et ta soovib teada, mis on lahti. Mõnikord on ka patsiente, kes soovivad jääda teadmatusse, kuid enamik inimesi tabab ise ära, et on midagi kahtlast, ja kasutab võimalust oma kartustest rääkida. Sageli annab arsti pakkumine “Kas teil on mult midagi küsida?” patsiendile hädavajaliku võimaluse oma kartused sõnastada.

¤       sobival viisil - kõige parem siis, kui patsient on nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt võimeline seda vastu võtma.

¤       õige inimene - tavaliselt on see arst.

¤       mõõdutundega - enamik inimesi ei suuda kõike korraga taluda: alati tuleb tunnistada, et see on olukord, mis muudab kogu elu; võtab aega, et sellega kohaneda ja sellega leppida.

“Lõpuks hakkasin aru saama, et läheb kuidas läheb, aga endiseks ei muutu mu elu enam kunagi,” rääkis Jane. “Ma tahtsin nii väga saada koju, tagasi normaalsesse ellu, kuid nüüd ma tean, et ma ei saa seda loota. Me ei saa kella tagasi keerata või teha olematuks muutusi oma kehas. Nii et ei jää üle midagi muud, kui minna edasi ja leida normaalsuse mõistele uus sisu.”

MEDITSIINIHIERARHIA

“Mul on niisugune tunne, nagu minu ees oleks mingi kivist müür,” ütles Bill, virutas telefonitoru käest ja prõmmis ärritunult rusikaga vastu seina. “Ma helistan haiglasse ja küsin, kuidas Maryl läheb, aga ainuke asi, mis ma õdede käest teada saan, on et “tal läheb kenasti” või “tal on nii hea, kui olla saab”. Kui ma küsin, mida nad operatsiooni tehes leidsid, öeldakse mulle, et nemad selle kohta informatsiooni anda ei saa, et ma peaksin kohtuma arstiga. Aga kui ma haiglasse lähen, pole seal tavaliselt silmapiiril ühtki arsti, ja kui ongi mõni, siis ei ole kindel, kas ta on just see, kes Maryga tegeleb. Justkui oleks tegemist mingi vaikimise vandenõuga.”

Haigla võib tõepoolest paista kaunikesti keerulise köhana ja et sealses ametite rägastikus õiget teed leida, on Billil, nagu paljudel meist, tegemist sellega, “kes on kes”. Mõned haiglad on patsientide jaoks koostanud infovoldikud, aga enamasti on seal kirjas külastusajad ja nimekiri, mida tohib haiglasse kaasa võtta. Ainult vähesed neist on koostatud arusaamisega, kui keeruline võib meditsiinihierarhia tunduda neile, kes seda seestpoolt ei tunne.

Haiglas töötavad arstid meeskondadena või erialastes alljaotustes. Ametiredeli tipul on peaarst. Ta võib olla kas raviarst või kirurg. Kui on tegemist meditsiiniüliõpilaste väljaõpetamisega, siis on sellel ametikohal professor. Ta vastutab kogu meeskonna töö eest, tema nimesilti võib näha haiglakabineti uksel või haige voodi küljes, ta käib palatites “suurel visiidil” kaks-kolm korda nädalas, mõnikord isegi sagedamini. Temaga on kaasas osakonnajuhataja, kõrge kvalifikatsiooniga eriarst, kellel on vastaval erialal pikk praktika.

Palatiarst võib olla lühema praktikaga, kuid ikkagi väga hea väljaõppega. Ta on peaarstiga kaasas suurel visiidil, kuid teeb peale selle regulaarseid ringkäike palatites, kuna ta juhendab ravi ning vastutab patsientide käekäigu eest.

Valvearst on valvegraafiku alusel nii päeval kui öösel üks palatiarstidest või ka osakonnajuhataja.

Niisiis, kellega neist peaks Bill (või keegi muu, kes informatsiooni vajab) kontakti võtma?

Valvearst võib olla haigla poolt määratud külastusajal oma ringkäikudel, eriti kui haigete külastamise aeg on määratud õhtupoolikule. Uurige registratuuriõelt järele, kes arstidest otseselt teie sugulase või lähedase inimesega tegeleb, ja paluge võimalust temaga kuhtuda. Valvearst on enamasti alati haiglas, ka siis, kui ringkäik palatites on tehtud. Parem oleks, kui kohtute arstiga pärast oma lähedase inimese juurest lahkumist, et halbade uudiste puhul ei peaks kohe haige juurde minema.

Kui teil on vaja rohkem informatsiooni või kui arvate, et te soovite pääseda palatiarsti jutule, pange endale registratuuris kinni vastuvõtuaeg (haiglas tööpäeva jooksul). Kui te mõlemale sobivat kohtumisaega ei leia, saate võib-olla paluda tema nõusolekut vestluseks telefoni teel. Kuid silmast silma jutuajamine on igatahes etem.

Eelnevalt valmis mõeldud küsimused hoiavad ära võimaluse, et midagi meelest ära läheb. Ei maksa häbeneda vastuste kirjapanemist ning mõne asja üleküsimist, kui te pole kindel, kas vastusest õigesti aru saite. Allpool mõned küsimused, millest võiks abi olla:

1. Mis mu sugulasel viga on?

2. Missugust ravi pakutakse?

3. Kui operatsioon on juba toimunud, mis siis ära lõigati ja kas see toob kaasa tervenemise või lihtsalt leevendab haigusnähte?

4. Kui operatsioon on veel ees, siis miks seda vaja on ja mida see annab?

5. Kui kauaks peab patsient pärast seda haiglasse jääma?

6. Kas pärast operatsiooni on vaja mingeid tehnilisi vahendeid (näiteks rinnaproteesi)?

7. Kas on vaja ka järelravi - keemia- või kiiritusravi?

8. Kas on ka muud võimalust kui operatsioon?

9. Missugused on raviga/ravi ärajätmisega seotud riskid?

10. Missugused on väljavaated tulevikuks (prognoos)?

Neid küsimusi tuleb esitada võib-olla rohkem kui üks kord. Sageli juhtub, et patsient ja sugulased saavad esialgse diagnoosi teada eri aegadel, sel juhul oleks kasulik veel üheskoos arstiga kohtuda, nii et kõikidel asjassepuutuvatel isikutel oleks selge, mida on räägitud. Tõsi küll, paljud arstid planeerivadki veel teise jutuajamise, sest kui me kuuleme esmakordselt sõna “vähk”, võib see meid mõjutada nii tugevalt, et me ülejäänud juttu lihtsalt üldse ei kuule - ja hiljem siis kurdame, et arst ei rääkinudki meile midagi!

John ja ta naine said koos teada, et Johnil on sooltevähk. John esitas arstile haiguse kohta küsimusi oma tavalisel talitsetud moel. Ta tahtis teada saada fakte. Arutati detailselt läbi nii need sammud, mida tuli kohe ette võtta, kui ka hilisem pikaajaline ravikorraldus. Väliste märkide järgi otsustades sai John väga hästi aru, mis tal ees seisab, ja talus seda vapralt. Hiljem, kui ta juba kodus oli, küsis talt üks sõber, kuidas ta ennast tunneb.

“Noh, tead,” vastas John, “oleks parem, kui saaksin pisut rohkem teada, millega mul tegemist tuleb teha. Arstid ei paista olevat just päris kindlad, mis mul viga on.”

Johni puhul oli tegemist “valikulise kurtusega”. Tegelikult teadis ta küll, millega on tegemist, aga ta keeldus seda endale tunnistamast. Ta vajas mitu nädalat leebet kohtlemist ja julgustamist, enne kui ta olukorraga leppima hakkas.

VIITED

1 Penny Brohn, Gentle Giants, Century Hutchinson.

  Tagasi sisukorda