“Pahaloomulise kasvajaga patsient ei ole üksnes haige kehaga inimene, ta on eelkõige mõtlev ja tundlik isiksus, kel on omad võimed ja suhtumised, vaistud ja huvid, lootused ja unistused, mis kõik mõjutavad tema seisundit. “

Robert Tiffany, eessõnast raamatule Oncology for Nurses

Patsient olla ei olegi nii lihtne.

Kui ma olin laps, oli haiglatel minu jaoks eriline võlujõud. Mulle meeldis see, kuidas nad lõhnasid, see sigin-sagin, kui haigeid ühest kohast teise aidati või personal tõtlikul sammul abi andma kiirustas, see tunne, et oled omaette väikeses maailmas, mis elab omaette elu ning on täis dramaatilisi sündmusi. Mul oli siiski kahtlus, et olin tookord - ja olen praegugi - vähemuses. Enamik inimesi peab haiglat pigem hirmuäratavaks paigaks, vähemalt esialgu. Võib küll uskuda, et haiguse suhtes võetakse midagi ette, aga sellega kaasneb ka igasuguseid negatiivseid elamusi.

“Päev enne haiglasse minekut oli mul üks tähtis asi vaja ära teha. Olin oma turvalises maailmas, oma igapäevases elurütmis, mu päev oli tegevust täis. Mul olid sekretärid, kes ajasid korda mu väiksemad tööasjad, minu teha jäid suuremad otsustused, mis võisid mõjutada teiste inimeste elu ja rahalisi kulutusi. Kakskümmend neli tundi hiljem astusin haiglapalatisse ja minust sai hoopis teist liiki inimene - patsient. Omaenda riietest loobumine tähendas minu silmis rohkem kui lihtsalt haiglanõuete arvestamist. Mulle tundus, et olen kõigest ilma jäänud. Selle asemel et täita oma kohustusi, olla tööga hõivatud ja kõva pinge all, kuid kõigest hoolimata elust rõõmu tundes, olin nüüd sunnitud tundide kaupa lihtsalt istuma ja ootama, mis minust saab ja missuguseid otsuseid teised minu suhtes teevad. Ma nägin, kuidas mu naine lahkus haiglapalatist ja võttis kaasa mu riided, tundsin kohutavat kaotusetunnet, see oli naeruväärne, kuid see oli tõepoolest nii.”

Sedalaadi haavatavus ja mure ei ole otseselt põhjustatud teadmatusest, mis ootab ees. Samamoodi tunnevad ennast sageli ka meditsiinitöötajad, kes on haigeks jäänud ja haiglavoodisse sattunud.

“Ma hakkasin igal hommikul vara ärkama ja pikkadel pimedatel koidueelsetel tundidel täitis mu mõtteid liialdatud hirm operatsiooni ees. See oli alati mu kõige esimene mõte, mida oli väga raske eemale peletada. Olen väljaõppinud meditsiiniõde, miks ma siis ometi nii väga kardan? Kas sellepärast, et patsiendiroll on nii vastukarva? Ma hakkasin detailselt ette kujutama, mis mind ees ootab: haiglapalat, igasugused uuringud, lõikuse ettevalmistamine, operatsioon ise... Mu kujutlus läks edasi sellele, missugune võib olla operatsioonijärgne teadvuseletulek: valu, tilguti, piinlikkust tekitav täielik sõltumine teistest. Sealt ma enam edasi ei mõelnud... ma ei kujutlenud paranemist või kojuminekurõõmu. Hirmutav pool oli kõige selle juures liiga suures ülekaalus.” 1

Seda tunnet, et oled sõltuv teistest ja “kontrolli kaotanud”, on paljude patsientide meelest väga raske taluda. Siin ei ole abi ka suhtest “meie ja nemad”, mis paistab kehtivat meditsiinipersonali ja haigete vahel, kelle eest nad hoolitsevad. Õdedel on harilikult suur koormus ja kuigi nad annavad väga oskuslikku meditsiiniabi, võivad nad olla liiga hõivatud, et tulla haigega juttu ajama ja neid emotsionaalselt toetada. Arstid teevad palatites oma ringkäike ja patsiendid suhtuvad nendesse sageli sedavõrd sügava austuse ning aukartusega, mis teeb tõelise suhtlemise raskeks.

Oma uurimuses Human Relations and Hospital Care (“Inimsuhted ja haiglahooldus”)2 vaatleb Ann Cartwright suurt hulka haigeid ning küsib neilt, kellelt nad said kõige rohkem informatsiooni oma tervisliku seisundi kohta. 46 protsenti vastanutest ütles, et arstidelt, aga viisteist protsenti haigetest ei teadnud isegi oma arsti nime. Ainult seitse protsenti nendest, kes arsti nime teadsid, ütles, et arst oli neile ennast tutvustanud; üks protsent vastajatest oli ise küsinud arsti nime. Enamik ülejäänuid oli saanud oma teadmised teenindavalt personalilt või teistelt haigetelt. Vaevalt see nüüd küll koostööks sobiv alus on!

Näib, et patsientidena võib inimesi jagada kahte kategooriasse. Esimesse kategooriasse kuuluvad “passiivsed vastuvõtjad”, need, kes paistavad arvavat, et kui juba oled kord haiglasse sattunud, siis:

• oled andnud kogu vastutuse oma tervise eest teistele,
• ei tohi teha midagi ilma loata,
• ei tohi esitada küsimusi,
• peab nõus olema sellega, mis sulle öeldakse,
• peab vaguralt kohanema haiglaeluga.

See osa haiglapersonalist, kellele meeldib, et haiglavoodid oleks korras, kappidele ei kuhjataks ülearuseid asju ja haige lamaks kenasti voodis (eelistatud oleks valveseisangus!), peab neid sageli ideaalseteks patsientideks.

Patsientide hulgas on ka “aktiivseid pealehakkajaid”.

• Nad tahavad säilitada kontrolli oma saatuse üle, et mingilgi määral aru saada, mis nendega toimub. Seetõttu huvitab neid, “mis?”, “miks?”, “kuidas?”, “kus?” ja “millal?” -ja kui nad ei saa esimesel korral rahuldavaid vastuseid, küsivad nad jälle.
• Nad püüavad vähendada muret oma asjatundmatuse pärast, esitades detailseid küsimusi ravi praktiliste üksikasjade kohta.
• Nad ei kannata vaikides, vaid tahavad kellelegi rääkida, kuidas nad ennast oma haiguse tõttu tunnevad.

Kõik see võtab aega ega pruugi kokku sobida haiglaelu sujuva korraldusega. Seetõttu nimetatakse niisuguseid haigeid mõnikord “rasketeks patsientideks”. Sellegipoolest ei tohiks me lasta ennast küsimuste esitamisest tagasi tõrjuda või loobuda soovist võtta osa otsustamisest, nii kaua kui see on võimalik. Tänapäeva meditsiinis arvatakse, et “aktiivsetel haigetel läheb kõige paremini” ja et tähtis on koostöö. Nii et kui “vana kooli” vähesed esindajad ei ole seda siiani avastanud, siis on see nende probleem, mitte meie oma.

Ühte asja peame siiski veel teadma. Mõned patsiendid eelistavad endale võtta “passiivse” rolli, vähemalt alguses. Nad tunnevad, et see on ainus, millega nad hakkama saavad, ja see on nende puhul õige.

Kui meie, sugulased, tahame olla aktiivsemad, siis võime omalt poolt küsimusi esitada ja haigeid leebelt julgustada, jagades informatsiooni ja andes patsiendile võimaluse olla asjaga kursis nii palju kui võimalik. Kuid me ei tohi neid kunagi vägisi suruda raami, mis neile ei sobi. Isegi kui “vastalised” patsiendid annavad oma parima, peab tahe, tugevus ja motivatsioon selle vastutuse võtmiseks lähtuma neist endist. Seda ei saa haigele tilgutada nagu verd vereülekande puhul ega mähkida talle ümber nagu sidet!

“Paistis, et John oli pärast biopsiat oluliselt muutunud. Tema tavaliselt nii uuriv vaim näis olevat nüüd justkui välja lülitatud. Ta lamas seal arsti meelevallas nagu sült. Ma püüdsin teda panna lugema mõnda raamatut, mis ma talle olin viinud, rääkida sellest, kuidas ta ennast tunneb ja kuidas ta endaga hakkama saab, aga ta ei võtnud vedu. Lõpuks läksime isegi tülli, sealsamas palatis teineteise peale sisistades. Juhtus muidugi nii, et sama aja oli valinud Johni külastamiseks ka haigla vaimulik, kuid John ei tahtnud rääkida ka temaga. Kaplanil ei jäänud muud üle, kui koos minuga liftini kõndida. Valasin kaplanile oma hingelt kõik välja: kui mures ja pettunud ma olin, sest paistis, et John ei ole võimeline enda eest võitlema, ja siis tõi kaplan esile asjaolu, mis mulle ei olnud pähe tulnud - parim, mida ma teha saan, on luua Johni ümber meeldiv ja toetav õhkkond ja teda usaldada. John on ju ikka seesama John ja vähki haigestumine ei võta talt ära õigust ise enese üle otsustada. Kaplani meelest oleks see samamoodi, nagu kohtleb meid Jumal. Kui ta on loonud meid vaba tahtega olenditeks, lubab ta meil teha iseseisvaid otsustusi. Kui ta näeb, et need otsustused ei tule meile tegelikult kasuks, ei muuda ta siiski meid robotiteks ega võta meilt vabadust.

Ma kartsin, et kui ma selles olukorras sammu tagasi astun, siis võib paista, nagu ei läheks John mulle korda, kuid kaplan ei olnud sellega nõus. Ta ütles, et kui ma oma ideede sisendamise ja ettepanekutega tagasihoidlikum olen ja Johni enese otsust usaldan, ei ole see loobumine, vaid positiivne toetus. Mul oli vaja öelda oma seisukoht nii väheste sõnadega kui võimalik, pigem hoiakuga: “Ma usun sinusse ja sellesse, et oled võimeline tegema enda jaoks kõige parema otsuse; ma olen siin ega jäta sind üksi, kui sul on mu abi vaja, teen kõik, mida suudan, kui sa mulle ütled, mida sa soovid.”

Minul kui teoinimesel oli väga raske nõustuda, et kaplanil on õigus ning mina ei saagi teha midagi Johni valude ja haiguse vastu... Ma pidin aru saama, et see oli esiteks ja eelkõige just tema kogemus, ja tema vastutus. Sain seda temaga teataval määral jagada, aga ma ei saanud seda kanda tema eest.”

Muidugi kehtib see meie kõikide kohta. Kas haiged tahavad endale võtta oma haiguse suhtes aktiivse või passiivse rolli - või nagu tihti juhtub, tahavad täna teha ühtmoodi ja homme teistmoodi -. meie peame selles osalema ainult toetajatena, me ei pea seda võtma enda kanda!

OTSUSETEGEMINE

Haiged ei peaks tegema kiireid otsustusi, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed.

Haiglasviibimine on ränk mitmel põhjusel, otsuste tegemine ei ole sealjuures kõige väiksem asi. Patsiendid kas hakkavad otsekohe arvestama palatikorraga või loodavad salaja, et nad võivad palatiõde paluda mõnes asjas mööndusi teha. Kuid tavaliselt tuleb aeg, mil nad hakkavad haiglaeluga kohanema. Nad lepivad sellega, et neile enamasti öeldakse, mida neil ärkveloleku ajal teha tuleb, ja siis, kui võibolla on kulunud päevi, mil nad ei ole teinud midagi olulisemat, kui ainult otsustanud, mida nad süüa soovivad, tuleb arst välja raviplaaniga. Patsiendil seisab ees eluliselt tähtsa valiku tegemine ja tihti loodetakse, et ta võtab otsuse vastu otsekohe.

“Mulle näis, et veetsin päevi niisama istudes, analüüside tegemist ja nende vastuseid oodates. Siis äkitselt pandi diagnoos ja mulle öeldi, et tuleb teha põhjalik operatsioon ja selle peab tegema otsekohe. Öeldi, et asi on kiireloomuline, ning vihjati, et kui mind kohe ei opereerita, siis olen omadega läbi ja võin surra. Läksin seda kuuldes paanikasse, ütlesin jah ja kujutasin nõusolekupaberile alla. Aga tegelikult ei olnud ma veendunud, kas ma teen ikka õigesti, ja ma mõtlen, et oleksin saanud operatsiooni järelmõjudega palju paremini hakkama, kui ma oleksin endale aega võtnud ja asja läbi mõelnud. Siis oleksin saanud aru, mida see kõik tähendab, ja jõudnud võibolla mõnele muule otsusele.”

Sellel konkreetsel inimesel ei oleks tegelikult hiljemgi olnud muud väljavaadet kui see otsus, mille ta kiirustades oli teinud, kuid alati ei pruugi see nii olla. Ja siinkohal on oluline osa toetajate põhimeeskonnal. Me võime koos haigega ravivõimalused läbi arutada, selgitada välja mistahes ebaselged asjaolud, uurides arstidelt üksikasju, mida haige ise on ehk unustanud või pole suutnud küsida, täites nagu omamoodi võimendaja osa, kuni mõlemad osapooled on kõigile küsimustele rahuldava vastuse saanud.

Alljärgnevalt mõned küsimused, mida oleks sel puhul kasulik küsida, lisaks neile, mida on soovitatud eespool.

• Missugune on täpselt ravipakett, mida soovitatakse? Kas seisab ees ainult operatsioon või järgneb sellele ka kiiritusravi või keemiaravi?
• Miks soovitatakse rakendada just niisugust raviplaani? Kas on ka muid võimalusi?
• Missugune võib olla patsiendi seisund pärast operatsiooni - füüsiliselt, emotsionaalselt ja psüühiliselt?
• Kust võib leida asjatundjaid (või ka mittespetsialiste), kes pakuvad abi nende emotsionaalsete või psüühiliste vajaduste rahuldamiseks?
• Missugused võivad olla ravi kõrvalmõjud?
• Kust saame lisainformatsiooni, kui selleks tarvidus tekib?
• Kui patsienti ravitakse ambulatoorselt (st kiiritus- või keemiaravi puhul), siis mida saame kodus ette võtta dieedi, nahahoolduse jms osas?

Seda laadi ettepoole vaatamine ei ole tarbetu liigmuretsemine. See, kes on ette hoiatatud, on ka vähihaiguse, nagu muudegi asjade puhul, nii juba ette valmistatud. Ja kui ei anta avameelseid ning rahuldavaid vastuseid, on täiesti õige küsida kellegi teise arvamust. Seda ei maksa võtta olemasoleva arsti võimete halvustamisena, ja kui haiglaarstile on raske lähedale pääseda, võib seda paluda korraldada oma perearstil.

Eriti asjakohane oleks võtta otsustamisaega, kui kõne all on rinnanäärme kas vaja eemaldamine. Paljudes haiglates on ikka veel tavaline, et patsiendile ulatatakse allakirjutamiseks paber, kus on kirjas, et kui rinnast võetud proovitükist leitakse pahaloomulisi rakke, võib kirurg otsekohe eemaldada patsiendi rinna. See tähendab, et patsient läheb operatsioonisaali, teadmata, kas ta kasvaja on pahaloomuline või ei ole. Ja suur moonutav kirurgiline operatsioon võetakse ette, enne kui naine ise on diagnoosi omaks võtnud.

On naisi, kes eelistavadki kõike seda korraga läbi teha, ja kui haiglas ollakse harjutud nii toimima, siis seesugune praktika neid ei hirmuta. On siiski mitu olulist põhjust, miks otsustamiseks võiks olla rohkem aega.

• Operatsiooni ajal biopsia teel võetud koetükki tuleb uurida võimalikult kiiresti ja on olnud juhtumeid, et on pandud vale diagnoos. Aeglasem tavauuring on usaldusväärsem.
• Kui raviviisi üle arutletakse pärast seda, kui on pandud lõplik diagnoos, on patsiendil võimalus valida ja teha põhjendatud otsus.
• Haiguse edasist kulgu arvestades ei ole biopsia tulemuste äraootamine asja kõige halvem külg.

Nii et kui patsiendile ei ole pakutud võimalust “oodata ja vaadata”, peab ta ise või peavad tema sugulased seda paluma, kui nad soovivad, et ravisse suhtutaks nii, nagu eespool kirjeldatud.

HIRM JA MURE

Üks suuremaid hinne, mida enamik meist pahaloomuliste kasvajate ees tunneb, on see, et haigusega võivad kaasneda väga suured valud. Tegelikult ei kardeta esimestel nädalatel pärast diagnoosi teatavakssaamist sugugi kõige rohkem füüsilist valu, vaid rohkem maadeldakse mure ning teadmatusega. Kui sedalaadi tunded maha surutakse, võivad need põhjustada väga suuri emotsionaalseid piinu ja vallandada ka füüsilisi vaevusi.

“Ma tundsin... endas üha suurenevat kurbust, mis oli segunenud hirmuhoogudega... Ma tahtsin kuidagiviisi seda väljendada ja leida väljapääsu nutmises... pisarad oleksid võinud väljendada seda, mida olin hoolikalt varjanud... ent kord nutma puhkenud, oleks mul raske olnud ennast peatada. “Ei, ma ei tohi lasta endal nutma puhkeda,” otsustasin, “aga võibolla saan ma sellest kellelegi rääkida....”

Mõistsin, et see “keegi” peab olema väljastpoolt minu omasteringi, et ta saaks olla täiesti objektiivne... Igatsesin üliõpilasest põetaja Mary järele, kes oli mulle olnud nii hea sõber... Aga Mary oli ära läinud ja ma teadsin, et meie palatiarstid on tööga väga hõivatud, millegipärast lausa üle koormatud. Aga ülejäänud meditsiinipersonal? Hoolimata kogu oma lahkusest, olid nad kuidagi võõrastavalt ligipääsmatud. Nad tegid oma tööd hoolikalt ja hästi, igati nõuetekohaselt, aga kõike seda üksnes väga praktilisel tasandil. Igapäevases tegevuskavas ei olnud ette nähtud mingit aega selleks, et istuda ja rääkida sügavamatest vajadustest.”3

Elaine pole ainus, kes tundis niisugust pärsitud olekut, mis takistas teda jagamast oma tundeid teistega, kes paistsid olevat liiga hõivatud, liiga eemalolevad (või mitte piisavalt eemalolevad!). Rinnavähi operatsiooni läbi teinud patsientide seas tehtud uurimus näitas, et seitsekümmend kaheksa protsenti naistest oli olnud väga mures, kuid ei tunnistanud seda enne operatsiooni kellelegi. Nelikümmend viis protsenti rääkis oma kartustest esimese kümne päeva jooksul pärast operatsiooni, kuid üle poolte ei teinud seda.

Selle kohta, miks nad oma tundmusi teistega ei jaganud, toodi mitmesuguseid põhjusi.

“Ma ei tahtnud haiglapersonali tülitada, neil on isegi palju tegemist, ja kellele siis viriseja meeldiks.”

“Ma olin rõõmus, et mul olid nii head väljavaated, pealegi tundus nurjatu kaevelda rinna kaotuse pärast, kui see aitas päästa mu elu. Ma vaatasin palatis ringija kinnitasin endale, et ma peaksin olema tänulik, et mul nii läks - aga norutunne hakkas jälle tagasi tulema.”

“Paistis, nagu õed ei märkakski mu muretsemist. Ma mõtlen, et nad ei teinud sellest välja, sest nad ei teadnud, mida ütelda. Ütlesid ainult, et mul läheb hästi, ja rääkisid, mida nad vabal ajal olid teinud.”

“Mina mõtlesin, et kui ma neile oma masendustundest rääkima hakkan, topivad nad mind rahusteid täis.”

“Tundsin, et ma ei või oma meest kurvastada. Tal oli nagunii palju tegemist, ta pidi kodus hakkama saama, laste järele vaatama ja õigeks ajaks tööle jõudma. Ta oli kõige selle tõttu nagunii juba kurnatud.”

Põhiline toetajaskond saab niisuguses olukorras väga palju aidata, kuid viimane arvamus on teatavate patsientide puhul üldine. Nad kardavad suurendada seda kandamit, mida nende armsad inimesed niigi juba kannavad, ning tahavad neid säästa eelseisvatest muredest sellega, et nad teesklevad, nagu oleks kõik hästi. Sel juhul leiavad nad sageli abi mõnelt emotsionaalses mõttes endaga vähem seotud inimeselt. See võib olla näiteks keegi haiglapersonali hulgast, sotsiaaltöötaja, haiglavaimulik või eriettevalmistusega hooldusõde, kelle ülesandeks on aidata kohaneda eemaldatud rinnaga või tehisuurisega patsientidel. Teisest küljest suudab ehk patsiendile väga meelepäraseks kuulajaks olla mõni kaastundlik sõber või oma koguduse vaimulik.

Seda laadi südamepuistamist ei saa haigelt välja pressida, selleks tuleb pakkuda sobivat võimalust. Tuleb ära kasutada mõni juhuslikult poetatud sõna, pealtnäha täiesti möödaminnes, ja sellest siis juttu Õiges suunas edasi juhtida. Näiteks võib haige öelda, et “operatsioonile minna mulle küll ei meeldi”. Selle mõttega saame hõlpsasti haakuda, öeldes: “Oh, neil on siin imetlusväärsed arstid, nad teevad seda laadi operatsioone iga päev. Pole üldse mõtet muretseda.” See võib tõenäoliselt viia haige selleni, et ta rohkem oma kahtlustest ei räägi. Aga kui me küsime kasvõi näiteks nii: “Mida sa operatsiooni juures kõige rohkem pelgad?”, siis sel juhul on antud haigele võimalus ennast pisut rohkem avada.

Isegi meie märkus selle kohta, missugune võib olla füüsiline enesetunne, võib osutada sellele, kuidas inimene ennast seesmiselt tunneb. “Mul on täna suured valud” võib meid ajendada ütlema “Pärast operatsiooni on enamasti ikka nii” või “Aga sa näed ikkagi nii hea välja!” või “Kas oled hiljaaegu mõne tableti ka võtnud?” Võib-olla tahab haige aga tegelikult kuulda küsimust; “Kas sa oskad arvata, millest see valu tuleb?”

Kõigest hoolimata ei pea me iga süütu repliigi juures hakkama nägema peidetud tagamõtteid. Kaugel sellest. Aga kuna enamik meist tahab meelsamini anda pikemalt mõtlemata ohutuid vastuseid, siis oleks vaja õppida olema peenetundelisem. Kui haige tunneb, et ta ei saa suhelda nendega, kes tema eest hoolitsevad, nii nagu tal tegelikult vaja oleks, võib ta usaldus kõikuma lüüa, ta võib endasse tõmbuda ja raviplaaniga raskemini kaasa minna. See omakorda kahjustab paranemisvõimalust. Nii et oleks kasulik mõelda väga hoolikalt, millal tuleks vaikida, millal rääkida, ja kui midagi öelda, siis mida just. Sellest kõigest võib olla väga palju kasu.

ABI TOETAJATELE

“Ma ei saa üldse aru, miks ma Johni haiglasoleku ajal niisugune olin. Ühel hetkel olin nii tänulik, et keegi teine on endale võtnud vastutuse tema eest hoolitsemisel, aga samas olin järgmisel hetkel pahane, et nad ei pühenda talle nii palju aega ja tähelepanu, kui minu arvates oleks pidanud. Olin kriitiline selle suhtes, et ta pidi mõnikord oma ravimeid ootama, ja samas ajas mulle hirmu peale, et ma ise ei suudaks kuidagi meelde jätta kõike, mida tema eest hoolitsedes vaja teha oleks. Ja kui ta oma põetajatega naljatas ning nendega koos naeris, tundsin ennast mahajäetuna... arvan, et olin isegi veidike armukade... ma olin emotsionaalses mõttes nii heitlik, justkui oleksin sõitnud ameerika mägedes.”

Jenny mõtles, et tema reageeringud olid väga iseäralikud, kuid ta lihtsalt koges seda tunnete virvarri, millega enamik meist samuti ühel või teisel määral hakkama peab saama. Kui keegi meie lähedastest on sunnitud olema haiglas, tunneb ennast halvasti, on hirmul ja haavatav, siis on suur võimalus emotsionaalsete pingete tekkimiseks. Meie alateadvuslik reaktsioon on oma lähedasi kaitsta. Ja kui me ei saa neid kaitsta vähihaiguse eest, siis hakkame otsima, kelle või mille eest neid veel oleks vaja kaitsta! Kurtmine puuduste üle haiglasüsteemis võib lähtuda arusaamisest, et me ei ole asjatundjad, kuna me ei oska hoolitseda “oma” haige eest nii hästi, nagu tehakse seda haiglas. Ja sel juhul võime hakata tundma süümepiinu, et oleme nii tänamatud.

Niisugustes tunnetes ei ole midagi loomuvastast, kuid see ei loo ka positiivset ja koostöövalmis õhkkonda, mida oleks kõige rohkem vaja haige abistamiseks; seetõttu on vaja seda lähemalt käsitleda. Haige ei ole harilikult kõige õigem isik, kellele need probleemid välja laduda, eriti kui mõned negatiivsed hoiakud võivad teda otseselt muretsema panna.

Olen siiani aru saanud, et kõige rohkem tuleks arvestada asjaolu, et peresuhted oleksid lähedased ja head ning et kõikide hoolitsejate põhieesmärk oleks haige tervenemine. Aga alati asi nii ei ole. Mõnikord on vahekorrad või suhted abikaasa ja teiste lähedastega märgatavalt üle pingutatud, ja teadasaamine, et üks osapooltest on tõsiselt haige, võib tekitada teises, terves inimeses, sügava süütunde. Terve hakkab mõtlema, et ta on oma käitumisega haiguse tekkimisele kuidagimoodi kaasa aidanud, või tunneb kergendust, kui saab aru, et see haigus võib konfliktile lahenduse tuua, sest üks selle põhjustaja sureb.

Kõikides seda laadi hellades küsimustes vajame ka meie häid kuulajaid, kes ei ole ise otseselt probleemiga seotud. Samad professionaalse abi allikad, mis on haiglas kättesaadavad haigele, on enamasti olemas ka ülejäänud perekonnaliikmete jaoks. Väljaspool haiglat kuulavad meid meeleldi usaldustöötajad, nad ei muretse ju üksnes potentsiaalsete enesetapjate pärast. Meie päralt on ka kohaliku kiriku vaimulik, ükskõik, kas me oleme regulaarsed kirikuskäijad või ei ole. Ka paljud arstid pakuvad lahkesti oma abi. Ja kui nad tunnevad, et neil ei ole piisavalt aega või oskust meie vajadusi täpselt mõista, siis võivad nad enda asemel soovitada kellegi teise, kes sellega hakkama saab. Ja muidugi ei tohi me unustada üht, kes on üle kõige ja kel on piiramatud aja- ja abitagavarad. Jumal ei ole valmis üksnes meie süüd lunastama ja meile andestama: ta võib teha nii, et saame ka ise endale andeks anda. Seepärast ei peaks me ülearu palju kimbatust tundma või häbenema oma vajaduste tunnistamist või abi kasutamist, kui me vaid seda soovime.

VIITED

1 Elaine Brown, A Solemn Joy, Kingsway.

2 Ann Cartwright, Human Relations and Hospital Care, Routledge, Kegan and Paul.

3 Elaine Brown, A Solemn Joy.

  Tagasi sisukorda