Oleme juba põgusalt vaadelnud vähihaigele kättesaadavaid põhilisi raviviise. Teatavad ravimenetlused võivad aga haigele ja tema pereliikmetele tekitada suuremaid probleeme kui silmaga nähtavad ja otseselt füüsilise seisundiga seotud küsimused ning need on vaja ära tunda. Teeme neist ülevaate, kuid loomulikult kaasnevad iga vähiliigiga omad hellad kohad. Nii et selles mõttes tuleks valida: lugeda täpsemalt seda, mis puudutab otseselt teie oma olukorda, süvenemata ülejäänusse.

KIRURGILINE RAVI

Igasugune kirurgiline sekkumine tähendab kaotust. Olen siiani alati mõelnud, et kui minul oleks vähk, siis ihkaksin nii väga sellest vabaneda, et ma ei hooliks üldse, missugune tükk minust välja lõigataks, et aga kasvajast lahti saada. Kuid praeguseks olen hakanud kogu seda asja nägema uues valguses. Olen pidanud andma palju vereproove ja see pole olnud mingi probleem. Kui ma aga täna hommikul vaatasin, kuidas laborant valmistus süstlaga mu veenist verd võtma, valdas mind äkitselt vastupandamatu soov teda selles takistada.

“Ta võtab ära osa minust,” mõtlesin. “Ta jändab sellega ja viskab selle siis minema.” Ja see mõte ei meeldinud mulle üldse!

See oli mulle üsna põrutav avastus. Kuna ma olin (ajutiselt) nii tõrges loovutama mõnda milliliitrit verd, mille mu oma keha taastab mõne tunni jooksul, suudan ma nüüd veidike mõista, kuidas võivad ennast tunda inimesed, kes peavad kaotama hoopiski olulisema osa oma kehast. Ja ometi kipume vähihaigete puhul sageli sellest operatsiooniga seotud aspektist kähku üle hüppama.

KIRURGILINE RAVI RINNAVÄHI PUHUL

Enamikul naistest, kellel on pahaloomuline rinnanäärme kasvaja, tuleb eemaldada kas kogu haige rind või osa sellest. Operatsiooni puhul on võimalik kasutada kolme moodust.

Radikaalse mastektoomia puhul eemaldatakse kogu rind, kaenlaalused lümfisõlmed ja põhiline osa rinnaalustest lihastest. See on väga moonutav operatsioon ja kuna ei ole veenvaid andmeid, mis näitaksid, et patsientidel, kellele on tehtud nii radikaalne operatsioon, läheks palju paremini kui nendel, keda opereerides on rakendatud vähem radikaalset menetlust, siis on viimasel ajal kasutusele võetud lihtviisiline mastektoomia, mille puhul lõigatakse ära rinna- ja lümfinäärmed, kuid lihased jäetakse alles. Arm jääb ikkagi suur ja rinna kuju muutub, kuid keha ei ole siiski nii moonutatud. Mõnede naiste puhul, kel on väike kasvaja keskmise suurusega või suures rinnas, on kohaldatav ka rinda säilitav operatsioon - lumpektoomia (või sektorresektsioon), mille puhul lõigatakse ära kasvaja ja seda vahetult ümbritsevad koed, kuid suurem osa rinnalihasest jääb alles. Lumpektoomiale peab järgnema kiiritusravi, et allesjäänud kasvajarakud kindlasti häviksid.

Kirurg võib enamasti sama operatsiooni käigus eemaldada ka kaenlaalused lümfisõlmed, et teha kindlaks, kas pahaloomulised rakud on kaugemale levinud. Kui lümfisõlmedest leitakse kasvajarakke, on tegemist “positiivsete” sõlmedega. Edasine ravi oleneb sellest, kui suurel määral kasvaja on lümfiteede kaudu levinud.

Noorematele naistele, kel leitakse kasvajarakke, võidakse soovitada kemoteraapiat, lootuses, et see lükkab edasi või hoiab ära haiguse taastekke. Võttes arvesse, et ainult umbes viiskümmend protsenti rinnavähi juhtumitest võivad kümne aasta jooksul korduda, peavad keemiaravi kõrvalmõjud olema tasakaalustatud selle ravi positiivsete tulemustega.

Mõnede kasvajate suurenemine oleneb hormoonidest, praegusel ajal on võimalik kasvajakudesid testida, et teada saada, kas need on hormoonidele vastuvõtlikud. Kui on, siis tehakse kasvaja taastekkimise vastu hormoonravi.

Neist näidetest selgub, millega peab mastektoomiapatsient võitlema. Tavaliselt võib tal, nagu teistelgi vähihaigetel, olla probleemiks:

• kas kogu kasvaja on eemaldatud?
• kui kaugele kasvaja on levinud?
• kas kasvaja võib uuesti tekkida?
• missugune peaks olema edasine ravi?

Lisaks sellele tunneb ta tõenäoliselt muret

• oma kehalise meeldivuse pärast;
• kuidas reageerivad sellele ta abikaasa (kui ta on abielus), teised pereliikmed ja lähemad sõbrad;
• rinnaproteesi pärast - kas see sobib, ega see välja ei paista, kas see tundub loomulik?
• sobivate rõivaste valimise pärast, nende proovimise pärast ühistes riietusruumides.

Hea operatsioonieelne nõustamine ja julgustamine abi suhtes, mida on võimalik saada, on mastektoomiapatsiendile väga oluline, aga isegi sel juhul tunnevad paljud naised esimesel aastal pärast operatsiooni teataval määral masendust. Umbes kümme protsenti naistest leiab, et nad on tunduvalt passiivsemad seksi suhtes; palju suurem osa ütleb, et neil on väga raske oma haavaarmi endal vaadata ja seda oma partneril näha lasta. Enamik ei soovi endale tükk aega uusi riideid osta.

“Kui teil on rind ära lõigatud, on teile vaja pidevat (ma rõhutan: pidevat) kinnitamist, et teid kui naist ikka veel vajatakse. Minule tähendas rinna äralõikamine laastavat kallaletungi mu naiselikkusele.”

“Minu isiklik elu sai kannatada, oleme mehega vastu pidanud, aga vaid puhuti. Kui meile mõlemale koos oleks juba algusest peale rohkem nõu antud, oleksime tundnud hoopis vähem südamevalu.”

“Vaatasin peeglisse ja mulle ei meeldinud, mida ma nägin. Aga siis mõtlesin: “Parem olen elus ja aukus rinnaga kui surnud.” Ja mis muud siin olla saigi.”

See, kuidas naine olukorraga hakkama saab, paistab sõltuvat paljudest asjaoludest. Ta tunneb ennast paremini,

• kui arst on andnud talle soodsaid väljavaateid tulevikuks;
• kui ta ei arva, et tema füüsiline veetlus on seotud tema rinna kuju ja suurusega;
• kui abikaasa või partner suudab teda veenda, et naine on jätkuvalt seksikas, ning ei reageeri tema operatsiooniarmi peale negatiivselt. Enne kui naise kõikumalöönud eneseusaldus taastub ja tekib kindel veendumus, et mees teda armastab, et ta ei lase naisel tagasi tõmbuda seltskondlikust suhtlemisest, vältida seksuaalsuhet ega varjata mehe eest oma haavaarmi, peab ta läbima pika tee.

Paljud naised ei ole rahul oma kunstrinnaga, pidades seda liiga raskeks või arvates, et see ei püsi rinnahoidjas. Uurimused näitavad, et vaid vähesed räägivad sellest. Niisiis on see teine valdkond, kus meie, opereeritule lähedased inimesed, saame kaasa aidata ja julgustada teda kasutama olemasolevaid abivahendeid. Paljudes haiglates on eriõpetust saanud konsultandid, kellelt võib saada väga suurt abi nii praktilistes küsimustes kui ka nõuandeid hingeliste ja seksuaalprobleemide lahendamiseks. Abi on võimalik saada ka nendele probleemidele spetsialiseerunud organisatsioonidelt (vt Kasulikke aadresse) ja kohalikelt vähiabi keskustelt. (Eesti Vähiliidu nõuandetelefon on 8 2 800 2233, vastatakse tasuta kõikidele kõnedele üle Eesti kella 10-12 ja 18-20 Tlk)

KIRURGILINE RAVI SUGUELUNDITE VÄHI PUHUL

Mõned naised, kellel on ära lõigatud emakas ja/või munasarjad, on sellest väga häiritud ja mures. Jällegi on tegemist ohuga kaotada naiselikkus, eriti nende silmis, kellele laste sünnitamine on olnud väga oluline. Eriti raske on see naistele, kellel ei ole lapsi, kuid nad on lootnud neid veel saada, või nendele, kes tunnevad, et peres võiks veel rohkem lapsi olla. Neil on vaja samasugust julgustust, nagu vajavad opereeritud rinnaga naised, sest kuigi nende kaotus ei ole silmaga nähtav, võib see mõjuda neile niisama raskelt.

KUI VÄHK ON PEA- JA KAELAPIIRKONNAS

Inimestel, kellel on kasvaja suuõõnes, kaelapiirkonnas või näol, võidakse see eemaldada kirurgilisel teel ning neil on head väljavaated edasi elada. Kuid operatsioon võib siiski olla väga moonutav ja kui hääleaparaat on kahjustatud, kaasnevad sellega probleemid, kuidas uut moodi rääkima õppida. Kui puudub sõprade ning perekonna aktiivne toetus, võib selle kasvajaliigi puhul inimene olla pärast operatsiooni väga masendatud. Oluline on elujaatav ning julgustav suhtumine - nii enne kui ka pärast operatsiooni.

Enne operatsiooni on eriarsti kohus selgitada patsiendile ja tema perekonnale, mida on vaja ette võitaja mis võib ees seista pärast operatsiooni. See on aeg, kui tõrksus veel välja lööb ja kõik operatsiooniga kaasnev pole meie teadvusse veel jõudnud. Jällegi peame vastused leidma kõikidele küsimustele, mis ei ole selged, ning meil on vaja julgustada haiget rääkima eelseisvatest probleemidest nii avameelselt kui võimalik, selgitades, kuidas neile tuleks vastu minna. Kohanemine võib toimuda väga raskelt, kuna enamasti on selle kasvajaliigi puhul tegemist vanemaealiste inimestega, kes võivad olla väiksema kohanemisvõimega.

Kui on tõenäosus, et võib tulla tegemist kõnehäiretega, peaks logopeed kontakteeruma haigega juba enne operatsiooni, et ta oleks haigega tuttav ja võiks teda julgustada, et patsient ei jää elu lõpuni suhtlemisvõimetuks. Pärast kõrieemalduslõikust (larüngektoomiat) saab patsienti enamasti kõnelema õpetada söögitoru kasutades. Hääl kostab üsna loomulikult ja kõneterapeut võib abiks kutsuda sel viisil juba hästi kõnelema õppinud patsiendi ja tema oskusi äsjaopereeritule demonstreerida. See on endastmõistetavalt hoopis julgustavam kui kõik muu, mida haiglapersonal oskab rääkida.

Pärast lõikust võivad käel ja õlad olla jäigad, seda saab leevendada füsioteraapia abil. Esialgu võib patsiendil olla probleeme söömise ja joomisega; et toitu oleks võimalik süüa, on suur abi püreemikserist. Haigla sotsiaaltööosakond peaks asja nii korraldama, et patsient varustataks mikseriga, mida ta saaks kodus kasutada, kui tal seda juba ei ole.

Kõige suurem takistus on selles, et tuleb leppida muutustega oma välimuses, siingi on palju teha pereliikmetel ja sõpradel. Kui me ei võõrista haige uut välimust ja osutame talle pidevalt oma tuge ja väljendame oma armastust - selle väljendamisel on oluline osa puudutustel, mis annavad haigele mõista, et me ei tõmbu temast eemale - siis paraneb haige enesehinnang hõlpsamini. Mõned haiglad korraldavad asja nii, et nad viivad haige välismaailmaga kontakti väga ruttu pärast lõikust. Niipea kui patsient on piisavalt kosunud, õhutatakse teda riietuma ja minema koos mõne sugulase või põetajaga välja rahva hulka. See võib tunduda julm, kuid nagu paljude muude raskete ettevõtmiste puhul, on ka sellega nii, et mida vapramalt peale hakkad, seda kergemini lõpuks hakkama saad. Siiski ei tohi me kunagi sedalaadi probleeme pisendada ega loobuda pidevast ergutamisest ja julgustamisest (nii enese kui ka patsiendi pärast). Harjumine ja leppimine ei tule automaatselt: need on protsessid, mis võtavad aegaja neid ei tohi tagant kiirustada.

KIRURGILINE RAVI SOOLESTIKU- JA PÕIEKASVAJA PUHUL

Kui keegi kannatab soolestiku- või kuseteedekasvaja (ning teatavate muude haiguste käes), on mõnikord vaja tekitada uus tee seedimisjääkide väljaviimiseks kehast. Normaalne tee võib olla kasvaja tõttu suletud või on kasvaja eemaldamisel soolestik nii kahjustada saanud, et see enam vajalikul määral ei funktsioneeri. Uus väljapääs tehakse operatsiooni abil, mida nimetatakse ostoomiaks ning uut ava nimetatakse tehisuuriseks. Tehisuurist jämesooles nimetatakse kolostoomiaks, peensooles ileostoomiaks. Sel juhul tehakse ava maost kõige kaugemasse peensoole ossa. Mõlemal puhul eritub väljaheide selle ava juurde kinnitatud kotti. Ülejäänud soolestikuosa töötab pärast seda lõikust normaalselt edasi.

Et saada aimu, mis ootab ees pärast soolekasvaja operatsiooni, tarvitseb vaid ette kujutada, kui häiritud oleme, kui kõht koriseb ja me viibime rahvast täis toas (või isegi ainult paari-kolmekesi).

Arstid kinnitavad, et pärast sedalaadi lõikust on täiesti võimalik jätkata igas mõttes normaalsest elu. See võib nii olla, aga esimestel päevadel pärast operatsiooni ei ole selle patsiendile selgeks tegemine sugugi kerge ülesanne. Kui rinnanäärme kasvaja eemaldamise järel on patsiendid mures, et nende seksuaalne veetlus väheneb, siis soolekasvajaga patsiendid peavad arvestama võimalusega, et nad ei saa enam oma tahtele allutada üht kõige privaatsematest kehatalituse süsteemidest. Kuna oleme harjunud mõtlema, et soolestiku ja põie kontrollimatu tegevus on midagi niisugust, mis kuulub titaea juurde, siis pole raske kujutleda, missugused füüsilised ja psüühilised kaotused selle lõikusega kaasnevad.

On väga tähtis, et igaüks, kel seisab ees tehisuurise operatsioon, saaks enne seda põhjaliku ettevalmistuse. Paljud kirurgid selgitavad, kuhu ava tehakse, ja pärast seda, kui nad on jälginud patsienti nii seisvas kui lamavas asendis, märgivad selle koha patsiendi kõhule. Patsiendi jaoks on väga oluline, et ta seda kohta näeks, siis saab ta sellega paremini hakkama. Mõnes haiglas on ostoomiaalane nõuandla, kus nõu annavad eriettevalmistusega õed koos operatsiooni läbi teinud patsientidega, kes saavad oma uue olukorraga edukalt hakkama. Selle nõuandla külastamine juba enne operatsiooni on patsiendi ja tema lähedaste jaoks väga oluline. Nad saavad vastused oma küsimustele ja nende hirmud hajutatakse, vähemalt osaliselt.

Mida on tehisavaga patsiendil karta, peale kontrolli kaotamise oma keha teatavate talitluste üle?

Nad pelgavad, et kott tehisuurde ees ei ole piisavalt kindel, võib lekkida, vastikult haiseda ja häält teha, põhjustades piinlikkust nii nendele endile kui ka nende kaaslastele.

Suurem kui hirm seltskondliku läbikäimise ees on hirm füüsilise kontakti pärast oma mehe või naisega. Kui opereeritud rinnaga naine kardab, et tema “õõnes” väljanägemine on alastioleku puhul seksuaalses mõttes eemaletõukav, siis ei ole raske kujutleda, et samamoodi eemaletõukav on juba mõte, et su kõhule on kinnitatud seade, kuhu kogunenud vastik väljaheide võib sealt valla pääseda. Kurdetakse ka, et lähedane füüsiline kontakt võib uurist kahjustada ja leket tekitada. Mõnel mehel on probleeme sellega, et operatsiooni ajal on teatud närvid kahjustada saanud ja see võib põhjustada täielikku impotentsust või seksuaalse võimekuse vähenemist.

Kolostoomiaga on veel otseselt seotud toitumise ümberkorraldamine. Mida võib süüa ja mida juua, kuidas see mõjutab tööelu ja seltskondlikku läbikäimist?

Kuna patsiendid on koormatud kõikide nende tõesti suurte muredega, ei ole imekspandav, et paljudel inimestel on pärast operatsiooni

• depressioon (mitmesuguses raskusastmes);
• kartus, et nad ei ole küllalt puhtad; mõnda patsienti vaevab sundmõte, et ta peab tehisava ümbrust kogu aeg pesema;
• seksuaalprobleemid;
• tagasitõmbumine seltskondlikust läbikäimisest.

Ühe 1976. aastal tehtud uurimuse kohaselt keeldus kaheksateist protsenti kolostoomiaoperatsiooni läbi teinud inimestest minemast kusagile puhkust veetma või lahkuma kodust isegi üheks ööks, kartes, et nad ei saa oma tehisuurisekottidega võõrastes oludes hakkama.

Kõige eelnenu põhjal on selge, et nii patsientidel kui nende lähedastel tuleb pärast sellist operatsiooni muuta oma elustiili. Jällegi on kõige tähtsam pidev toetus, mida me omalt poolt anda saame, nii tegude kui sõnadega; praktiline abi sedalaadi asjade juures, nagu kõige sobivama toitumisviisi väljaselgitamine, privaatsuse võimaldamine ja julgustamine, nii kaua kui haige harjub selle seadeldise kasutamisega.

On olemas eneseabigrupid ja organisatsioonid, mis annavad nõu ja isiklikku tuge (vt Kasulikke aadresse). Tähtis osa nende töös on koduvisiitidel ja haiglakülastustel, kusjuures kõik jagavad oma isiklikke kogemusi.

Enamik meist peab tähtsaks eesmärki pöörduda tagasi normaalse elu juurde, mis vastab meie arusaamadele. Me ei saa seda teha endises ulatuses. Peame arvestama, et meie perekonna jaoks on normaalne elu nüüdsest alates teistsugune. Kuid siiski on hämmastav, mida võib seda eesmärki silmas pidades saavutada - nagu operatsioonijärgse kohanemise puhul üldse -, kui pöörame tähelepanu positiivsetele asjadele ja kõrvaldame negatiivsed ning suhtume igasse edusammu kui auhinda, mida tuleb pühitseda.

KIIRITUSRAVI

Kiiritusel on meie päevil igas mõttes halb tähendus ja enamikus inimestes tekitab üsna suurt muret teadmine, kui mõni nende kehaosa on tahtlikult suurte röntgenidooside kiiritada. Fakt, et seda tehakse inimese enda huvides, ei leevenda seda kartust kuigi palju, eriti siis, kui teie ees on koletu suur aparaat, mis suriseb ja sumiseb, ning kiiritusraviõde kaob selle töötamise ajaks teise ruumi, jättes su ilmselt aparaadi meelevalda. Lisaks sellele on enamik kiiritusravi saavaid inimesi hiljuti läbi teinud operatsiooni või võitleb oma haiguse tagasilöökidega. Seepärast ei ole raske mõista, miks kiiritusravi mõjub küllaltki masendavalt.

Mõned patsiendid saavad kiiritusravi haiglas olles, kas siis sellepärast, et nende elupaik on haiglast kaugel, või ei ole nad nii terved, et suudaksid regulaarseid ravilkäike ette võtta, isegi siis, kui teekond ei ole pikk. Paljud on aga võimelised käima ravil kodust, külastades haiglat kahe kuni nelja nädala jooksul neli-viis korda nädalas.

Iga haige ravikuur on planeeritud individuaalselt, nii et kiiritusaja sagedus võib varieeruda, kuid ambulatoorsete patsientide puhul peavad need, kes haige eest kodus hoolitsevad, olema ravi käigust hästi informeeritud, et omalt poolt osutada haigele parimat abi.

Allpool on toodud mõned küsimused, mida on kasulik arstilt (radioloogilt) küsida, enne kui kiiritusravi algab.

• Kui kaua ravikuur kestab?
• Kui kaua iga üksik seanss kestab?
• Kas ravi ajal peab olema haiglas või saab seda teha ka ambulatoorselt?
• Mida kiiritusraviga soovitakse saavutada? D Missuguseid kõrvalmõjusid võib esineda?
• Kas need kõrvalmõjud on lühiajalised (nagu väsimus ja iiveldus) või pikaajalised (nagu suguvõime langus)?
• Mida saame teha patsiendi üldise enesetunde heaks, tema nahahoolduse ja dieedi korraldamisel?
• Kas on olemas spetsiaalseid ettevaatusabinõusid, mida oleks vaja kasutusele võtta?
• Kas patsient saab ravilkäimisega hakkama üksi või tuleb teda saata?

MIS RAVIGA KAASNEB?

Esimene käik radioloogiaosakonda on kindlasti seotud ravi planeerimisega. Ala, mida on vaja kiiritada, märgitakse patsiendi kehale väikeste punktidega või purpurvärviga, mida ei tohi enne ravikuuri lõppu maha pesta. Radioloogiaosakonna terapeut planeerib ravi ja määrab koos radioloogiga kindlaks kiiritusdoosi. See doos jaotatakse väikesteks osadeks ehk fraktsioonideks ning koostatakse individuaalne raviplaan.

Kiiritusravi teeb eriväljaõppe saanud kiiritusraviõde (kes põhiettevalmistuselt on röntgendiagnostik). Ta seab patsiendi vajalikku asendisse, katab kinni kehaosad, mida peab kiirituse eest kaitsma, ja suunab aparaadi vajalikule kohale. Ise ta raviseansi jooksul patsiendiga ühte ruumi ei jää, kuid jälgib teda läbi mitmekordse klaasakna või telemonitori ning räägib temaga valjuhääldi kaudu. Ta jälgib patsienti kogu raviseansi ajal, mis kestab tavaliselt ainult mõne minuti.

MISSUGUSTEKS PROBLEEMIDEKS TULEKS VALMISTUDA?

Hirm ja mure on tavalised asjad. Oleme juba aru saanud, et patsient võib tunda muret selle pärast, et juba sõnaga “kiiritus” seotud tagamaad ajavad talle hirmu peale. Nad on juba pidanud leppima uudistusega, mida neis tekitas fakt, et neil on vähk, nüüd tuleb tegemist teha muredega, mis kaasnevad selle raviga - see võib mõjuda niisama rängalt kui pahaloomulise kasvaja sümptomid ise. Kui nii juhtub, kipuvad patsiendid unustama (kui neile meelde ei tuletata), et neid on hoiatatud kõrvalnähtude suhtes, ja nad hakkavad kartma, et kasvaja on tagasi tulnud või halvemaks läinud ning ei allu ravile.

Väsimus on kiiritusravi kõige sagedasem kõrvalmõju ja suureneb ravikuuri jooksul kogu aeg, saavutades haripunkti umbes kuus nädalat pärast ravikuuri lõppu. Sellest on vajalik aru saada, sest väsimus kipub suurendama muretsemist ja rõhutud olekut, ning ka sellepärast, et on kerge ette kujutada, kui palju on tarbetut sekeldamist patsiendiga, kes kogu aeg kaebleb või tunneb ennast üliväsinult tükk aega pärast seda, kui nähtavad põhjused selleks on möödas.

Isupuudus ja iiveldus. Mõnedel inimestel on süda paha ja isupuudus juba kaua aega enne seda, kui nende kiiritusravi algab. Kui nad on rõhutud meeleolus, paistab kõik halvemas valguses. Kui on kiiritatud magu, kaasnevad sellega tõenäoliselt seedehäired. Pea- ja kaelapiirkonna kiiritamine võib põhjustada suu kuivamist ja valulikkust, kurguvalu ja muutusi maitsetundmises.

Maitsetundmine võib hoopiski ära kaduda ja mõned toidud, mis enne maitsesid hästi, ei maitse enam üldse. Pole vaja lisada, et kõik see teeb söömise väga ebameeldivaks ja on tõeline nutikuse proov, kuidas toit haigele meelepäraseks teha. Allpool mõned võimalused, mida saame pakkuda.

Kui haigel on kõhulahtisus või kui tal on raske mäluda, unustage suur kiudainesisaldus ja toortoidud. Vaja on pehmet, rohke valgusisaldusega vedelikurikast toitu. Mõnikord on kasulik liha püreeks peenestada (aga siiski mitte nii, et see näeb välja nagu beebitoit!). Vältida tuleb praetud ja rasvaseid toite.

Toitu tuleb serveerida väikestes annustes ja tihti. Mõni inimene armastab süüa rahulikult ja omaette, sest perele valmistatud toidu lõhnad võivad tal tekitada iiveldust.

Tähtis on, kuidas toitu pakkuda. Väikesed taldrikud ja kenasti serveeritud toit soodustavad isu tekkimist. Samuti hapuka maitsega puuviljamahl või klaas ðerrit enne sööki. Paljud tulevad paremini toime pigem leige kui kuuma toiduga.

Puuviljamahlaga maitsestatud jääkuubikud ja sidrunikaramellid või muud hapud kompvekid aitavad rohkendada süljeeritust.

On tähtis, et haiged sööksid ning kehakaalu säilitaksid. Kuid samuti on oluline, et söömine ei muutuks haige ning tema eest hoolitseja vaheliseks lahinguks. Pingevaba lähenemine ja tahtmine katsetada mitmesuguste toitudega võivad asja väga palju muuta - nii nagu väikeste laste puhul, kel on probleeme söömisega. Ja kui meie armastusega tehtud toit pärast paari-kolme suutäit kõrvale lükatakse, ei tohi me seda võtta isiklikult. Hõlpus on mõtlema hakata, et meid endid lükatakse ka niimoodi eemale nagu toitu, aga tegelikult see nii ei ole, ning pole mõistlik lasta sellel rikkuda oma päeva.

Kui on võimalik haigega üheskoos koostada sobiv dieet, nii et ta enne ravikuuri algust kosuks, on sellest palju kasu ka kõrvalmõjude vähendamisel. Kui me rakendame oma toitumisalaseid teadmisi selle kohta, kuidas lisada vähekoormavale toidule rohkem valku ja kaloreid, siis ei ole kaalu säilitamiseks vaja rohkem süüa. Näiteks:

• kui vahustatud munale lisada piima ja vanilliekstrakti, maitseb see nagu sulanud jäätis;
• võib valmistada piimatarretist, samuti piimasuppe;
• kartulipudrule võib lisada muna, samuti riivitud juustule;
• kastmetele ja puuviljapüreedele võib lisada jogurtit;
• või ja juust suurendavad toidu kalorisisaldust, kuid rasvase lihaga tuleb olla ettevaatlik;
• mõned inimesed armastavad valgulisanditega kosutavaid jooke (näiteks Complan, Build Up, Sustagen). Samuti on kasulikud glükoosiga joogid. Kaloririkkaid lisandeid (näiteks Caloreen või Prolac) võib juurde panna nii magusatele kui soolastele toitudele. Kõiki neid lisandeid saab osta enamikust apteekidest.

Nahaärritused. Kiiritusravi ajal võib nahk kiirituspiirkonnas valusaks muutuda. Kergele punetusele ei maksa erilist tähelepanu pöörata, see kaob pärast ravikuuri lõppu. Kalamiinivedelik on igasuguse sügelemise vastu väga hea, kuid enne selle kasutamist tuleks radioloogiga nõu pidada.

Nahka võib pesta sooja veega, kuid seepi ei peaks kiirituspiirkonnas kasutama, eriti kiiritatava ala märkide juures.

Kiirituspiirkonnas tuleks ravi ajal ja vähemalt kümme päeva pärast ravi lõppu hoiduda ka salvidest, parfüümidest, kosmeetikavahenditest ja kuumaveepudelitest. Kui kiiritatakse näonahka, tuleb habemeajamiseks kasutada elektripardlit.

Vahetevahel võib nahk lõheneda, punetama hakata ja villi minna. Kui nii juhtub, tuleb sellest rääkida radioloogile või kiiritusraviõele. Sageli kasutatakse põletikulise koha raviks kaaliumpermanganaati, kuid võib tarvitada ka hüdrokortisoonsalvi. Avar pehme riietus, ilma pingul vööde ja kitsaste kraedeta, aitab ära hoida hõõrdumist ja sellega kaasnevate haavandite tekkimist.

Kui kiiritatakse peapiirkonda, võib sellega kaasneda juuste väljalangemine, kuid see on alati ajutine. Pärast ravikuuri lõppu kasvavad juuksed tagasi, kuigi need ei pruugi alati olla sama värvi ja sama tugevusega kui enne. Ikkagi rikub see asjaosalise tuju ja sellesse ei tohiks sugugi kergelt suhtuda.

Briti Riikliku Terviseteenistuse kaudu on võimalik hankida parukaid, mida saab endale valida juba enne juuste väljalangemist. See annab patsiendile kindlama enesetunde ja teadmise, et tema eest hoolitsetakse. Mõnedele inimestele parukad ei meeldi ja nad eelistavad läbi ajada mütside ja sallidega.

On tähtis, et sel juhul, kui kiiritusravi on seotud suukoopaga, oleksid hambad enne ravi algust täiesti korras. Kui võimalik, peaks patsient laskma hambad üle kontrollida ja vajaduse korral nad enne kiiritusravi algust terveks ravida. Hambaarsti tuleb olukorrast informeerida. Hambaid on vaja pesta pehme harjaga sageli - vähemalt neli korda päevas - ja suud alati hoolikalt loputada. Kodus valmistatud suuloputusvahend koosneb umbes liitrist veest, milles on lahustatud üks teelusikatäis soola ja üks teelusikatäis söögisoodat; see on parem kui tööstuslikult toodetud loputusvahendid, mis sageli sisaldavad alkoholi. Vähemalt ühe aasta jooksul pärast näo- või lõuapiirkonnas tehtud kiiritusravi tuleb sellest alati rääkida ka hambaarstile.

KEEMIARAVI

Vähivastane keemiaravi on ala, mis kogu aeg areneb ja laieneb. Patsiendid, keda kemoteraapiaga ravitakse, peavad arvestama, et keemiaravil on rohkem kõrvalmõjusid kui teistel vähiravi moodustel ja seetõttu peab ravi efektiivsus võimalikud ebasoodsad kõrvalmõjud üles kaaluma. Mõnda harvemini esinevat kasvajaliiki tegelikult üksnes kemoteraapiaga ravida saabki. On selge, et niisuguses olukorras tasub haigusest vabanemiseks leppida ravikuuri ajal paljuga.

Mõnda vähiliiki kemoteraapia abil ravida ei saa, aga sellest on kasu haigusnähtude leevendamiseks ja elu pikendamiseks.

Endastmõistetavalt soovib arst, et ta suudaks pakkuda võimalust haigusnähte märgatavalt leevendada või elulootust oluliselt suurendada, kui ta teeb patsiendile ettepaneku alustada ravikuuri. Sageli nõuab see pikaajalist haiglasviibimist või - koduse ravi korral - sagedasi konsulteerimiskäike. Samuti soovib arst teha kõik selleks, et vähendada kõrvalmõjusid, mis oma mitmekesisuse poolest võivad ulatuda veidi tülikatest kuni täiesti ebameeldivateni.

Seetõttu on väga tähtis enne ravi alustamist kõik põhjalikult läbi arutada. Mõned küsimused, mida võiks esitada:

• Mida keemiaravi annab, kas see parandab või leevendab haigusnähtusid?
• Miks on see patsiendile antud juhul parim ravivõimalus?
• Kui kaua kogu ravikuur kestab?
• Kui kaua kestab iga üksik raviseanss?
• Kuidas ravimeid manustatakse?
• Kas ravikuuri läbiviimiseks peab tingimata haiglasse minema või saab seda teha ka ambulatoorselt?
• Missugused on ravi esialgsed/pikemaajalised kõrvalmõjud?
• Kas ravi võib mõjutada suguvõimet alatiseks või ajutiselt (kas on võimalik anda spermat spermapanka?)ja mis juhtub siis, kui patsient jääb ravikuuri ajal rasedaks?
• Kui patsiendil esineb mingeid kõrvalnähte, kas siis on vaja kellelegi sellest rääkida?
• Kuidas saada nõuandjatega kontakti ja kui kiire sellega on?

Kui on otsustatud keemiaravi kasuks, on tähtis julgustada patsiente, et nad suhtuksid sellesse jaatavalt. Igaühel ei pruugi olla ägedaid kõrvalnähtusid ja see, kuidas läheb, paistab teataval määral sõltuvat haige oma suhtumisest.

“Mu mees oli ... kemoteraapia mõttele väga visalt vastu ... ta tegi kõik, et vabastada oma keha toksiinidest (mürkidest) - dieedi, sisenduse ja vaimujõuga. Talle pakuti, et teda ravitakse meetodil, mis päästab ta elu, ja öeldi, et kui ta seda ravikuuri läbi ei tee, siis võib ta surra. Tema silmis tähendas niisugune ravi veel rohkemate mürkainete lisamist.

Ta võitles dilemmaga, mida võiks sõnastada umbes nii: “Kui ma seda ravikuuri läbi ei tee, siis ma suren, ja kui ma selle läbi teen, suren ikkagi.” Lõpuks sai ta aru, et tasub siiski katsetada, ta otsustas ravikuuri läbi teha ja selle nimel pingutada. Ta istus terve öö üleval koos inimesega, kes parajasti oma ravikuuri alustas ... jälgis tema reaktsioone ja pani tähele, mida ta ise võiks proovida teha teisiti ... Ta sai hakkama sellega, et suutis luua enda ümber väga kindla rahu ja kannatlikkuse õhkkonna. Me mõlemad saime palju tröösti infolehest Just for Today (“Tänaseks päevaks”), mille olid välja andnud Anonüümsed Alkohoolikud ja mis algas nii:

“Täna püüan ma elada ainult seda ühte päeva ja ma ei proovi käsile võtta elu kõiki probleeme korraga. Kaksteist tundi võin ma mingit asja küll teha, mis mind muidu kohutaks, kui ma tunneksin, et pean samas vaimus jätkama terve eluaja.”

Ravi mõjus mu mehele hästi ja kõrvalmõjud olid tal vähem ägedad kui paljudel teistel. Ta tundis ainult veidi iiveldust ning oli võimeline normaalselt sööma, ja vastupidi enamiku inimeste kogemusele võttis ta kaalus juurde.” 1

See patsient oli läbi kaalunud kõik poolt- ja vastuargumendid ning oli jõudnud asjatundlikult ja teadlikult tehtud otsuseni. See asjaolu on väga tähtis. Sageli kipume unustama, et mitte kedagi ei saa sundida läbi tegema ükskõik missugust ravikuuri vastu enda tahtmist. Vähihaige on ometi inimene, ja tal on õigus valida. Kui patsient on valinud keemiaravi, teades täpselt, missugused võivad olla kõrvalmõjud, vajab ta selle raviga toimetulekuks ikkagi toetust. Mitmesugused raviained põhjustavad erinevaid probleeme, kuid mis on - laias laastus võttes -halvim, mis võib ette tulla?

Väsimus, iiveldus ja söögiisu puudumine. Need nähud on samasugused kui kiiritusraviga kaasnevad ja nende puhul tuleb toimida suures osas samamoodi. Mõned ravimid võivad põhjustada väga tugevat iiveldust. Iivelduse vastu saab appi võtta tabletid ja süstid, lisaks tuleks kinni pidada lihtsatest toitumisjuhistest - süüa sagedasti kerget toitu, vältides praetud ja rasvaseid sööke.

Mõnikord harva võib iiveldus olla nii ränk, et patsiendi arvates on võimatu ravi jätkata. Kuid isegi sel puhul on abi käepärast.

Tim Deanil2 oli ebameeldiv kogemus, mis on tuttav paljudele patsientidele, kes peavad läbi tegema keemiaravi. Ta tundis, et haiglas olles läks ta tervis hoopis halvemaks, selle asemel et paremaks minna. Ta sai keemiaravi süstide kaudu ja tablettidega, mis ajasid tal kogu aeg südame hirmus pahaks. Pärast kolme raviperioodi tundis Tim, et ta ei suuda alla neelata enam ühtki pilli ja kui ta siiski seda teha proovis, oksendas ta need peaaegu otsekohe lihtsalt välja. Tal oli tekkinud haiglane tabletikartus - ravimifoobia. Süda läks pahaks isegi siis, kui ta nägi mõnda tabletti kinoekraanil. Ravi jätkata oli hädavajalik, sest Tim põdes Hodgkini tõbe, mis kemoteraapiaga on ravitav. Ilma selleta oleks teda oodanud surm.

Abi tuli haigla psühholoogilt, kes aitas Timil üle saada vastumeelsusest tablettide suhtes, õpetas teda pingest vabanema ja oma lõdvestusastet bioloogilise tagasiside aparaadiga mõõtma. See on lihtne seadeldis, mis kinnitatakse käe külge. Kui Tim õppis lõdvestuma, registreeris aparaat sellele nii, et undamise asendasid kerged puhitused. Lõõgastunud olekus premeeris ta ennast tabletikujuliste kompvekkidega. Kui tal sealjuures õnnestus vastumeelsus maha suruda, oli tal hiljem võimalik selle toel ja julgustusel uuesti võtma hakata ka oma ravitablette.

Suu valulikkus on teine keemiaravi kõrvalmõju, mis esineb ka kiiritusravi puhul. Hea suuhooldus, regulaarne hammaste pesemine ja suu loputamine, kõrvetustunnet tekitavate soolaste ja vürtsiste toitude vältimine ning pehme toidu söömine (vajadusel püreestatud kujul) on hõlpsad asjad, mis seda vaevust leevendavad.

Kui valulikkus läheb ägedaks ja suu limanahkadele ilmuvad valged laigud, peab nõu pidama arstiga, sest siis on vaja kasutada spetsiaalset suuloputusvahendit.

Juuste väljalangemine. Keemiaravi mõjub kogu kehale. Juuste väljalangemine ei ole seotud peapiirkonna raviga (nagu kiirituse puhul), vaid sellega, et raviained mõjuvad ka juuksekarvanääpsu rakkudele. Kui nii juhtub, võib patsiendil soovitada kasutada parukat ja teda tublisti rahustada, et selline olukord on ajutine. Oluline on mõista, et “ajutine aeg” võib kujuneda patsiendile pikaks, sest ravi kestab kuude kaupa. Enamik meist on oma välimuse suhtes väga tundlik.

“Betsy on tavaliselt naljasoonega, ta saab naljast aru paremini kui enamik inimesi, keda ma tunnen... Ühel hommikul tõmbasin tema uue paruka endale pähe ja hakkasin Suzanne’ija Marybethi ees vigurdama. See oli väga valus möödalaskmine. Betsy oli eriliselt tundlik selle suhtes, kuidas meie tütar reageerib väljavaatele, et ta ema juustest ilma jääb. Parukas tuletas talle kogu aeg meelde tema kaotust. Mõtlematult olin ületanud piiri, kus vigurdamine ei olnud enam naljakas, vaid tegi haiget.” 3

Nahaärritus. Ravi jooksul võivad tekkida allergilised nahalööbed, mida saab ravida tablettidega. Kui on tarvitusel mitme ravimi kombinatsioon, püüab arst kindlaks teha, mis aine neis allergiat tekitab.

Mõned ravimid võivad veenisüsti tegemisel nahale sattudes nahka ja ümbritsevaid kudesid kahjustada. Siis ei ole patsiendil vaja vapper olla. Kui veenisüst teeb valu, tuleb seda arstile või õele öelda, sest “lekkinud” ravim võib teha valu või tekitada haavandi, mida on raske ravida.

Muutused veres

• Luuüdi kahjustumine. Veres on kolme liiki rakke, mis tsirkuleerivad vereringes ning tekivad luuüdis, kus toimub kiire rakkude paljunemine. Seetõttu kahjustavad keemilised raviained vererakke samal moel kui kasvajarakke mujal kehas.
• Vere punaliblede kahjustumine. Vere punalibled kannavad hapnikku kehasse laiali. Nende kahjustumine tekitab aneemiat, mille puhul haiged võivad tunda väsimust ja kergesti ärrituda, neil võib olla peapööritus ja külmavärinad, võib matta hinge.
• Vere valgelibled võitlevad infektsiooni vastu. Kui valgete vereliblede arv on väike, võivad inimesed hõlpsasti haigestuda nakkushaigustesse.
• Vereliistakud (trombotsüüdid) on vere hüübimist soodustavad rakud, mis takistavad meid verest tühjaks jooksmast, näiteks kui me endale sisse lõikame. Vereliistakute vajakaolek põhjustab pidurdamatu verejooksu.

Kui need rakud on kahjustatud, võivad nad taastuda üsna kiiresti. Kuid enne järjekordset keemiaraviseanssi tuleb patsiendile teha vereanalüüs, et olla kindel, kas luuüdi on oma töö ära teinud. Kui ei ole, siis on vaja enne ravi jätkamist teha vereülekanne.

Et nimetatud kahjustusi keemiaravi ajal ära hoida, peaksid patsiendid:

• vältima rahvarohkeid paiku ja inimesi, kes parajasti põevad nakkushaigusi;
• olema ettevaatlikud, et nad ei lõikaks sisse ega kriimustaks nahka, kui nad teevad musta tööd;
• vältima aspiriini sisaldavaid ravimeid, kui vereliistakute arv on väike, sest aspiriin hävitab kogu aeg vereliistakuid;
• olema tähelepanelik, kui teadmata põhjustel esineb siniseid plekke, verejookse ninast ja igemetest või uriinis sisaldub verd.

Otsekohe tuleb arsti poole pöörduda, kui esineb ükskõik missugune alljärgnevatest sümptomitest:

• kõrge temperatuur, köha, kuuma- või külmatunne, külmavärinad;
• seletamatud sinised plekid või peatumatu verejooks;
• kõrvetav valu urineerimisel või veri uriinis;
• ükskõik milline aneemiasümptom;
• kõhulahtisus, mis kestab üle 48 tunni;
• koordinatsioonihäired, tasakaalu kaotamine;
• raskekujuline kõhukinnisus;
• käte ja jalgade suremine või raskused väikeste asjade haaramisel;
• kurtus.

Viimased neli probleemi võivad oleneda teatavatest rohtudest, mis mõjutavad kesknärvisüsteemi. Neile probleemidele tuleb viivitamatult tähelepanu osutada.

Meeleolumuutused. Mõned rohud põhjustavad muutusi patsiendi vaimses ja emotsionaalses enesetundes. Lisaks sellele tekitavad emotsionaalset kurnatust nii haigus ise kui selle pikaleveninud ja ebameeldiv ravi.

“Pärast neljandat igakuist keemiaravikuuri tuli mulle peale raske meeleheitehoog. Kogu maailm tundus täiesti must... Ma ei suutnud meenutada, et see oleks kunagi minevikuski muudmoodi olnud, ega uskunud, et see saaks teisiti olla ka tulevikus. See oli kohutavalt masendav kogemus. Mul ei olnud tahtmist voodist välja tulla, mis mõte sellel oleks olnud? Ainus inimene, kes ennast mulle üldse suutis arusaadavaks teha, oli mu õde. Ta lihtsalt istus mu juures ja hoidis mu kätt ja muudkui kordas väikest mõttetut lauset: “See tuleb ja läheb mööda...” Ta kinnitas mulle ikka ja jälle, et tunnen ennast nii kohutavalt halvasti just rohtude pärast, et see läheb mööda ja et pimeduse varjus on Jumal.

Lõpuks see läkski mööda ja ma olin oma õele nii tänulik, et ta mind oli julgustanud, ehkki tollal ei tahtnud ma seda vastu võtta. Ma ei osanud seda sõnastada, aga mulle tundus, et ma lähen hulluks. Kui mul seisis ees järgmine ravikuur, klammerdusin mõtte külge, et see tuleb rohtudest, mitte minust endast, ja asi ei tundunudki enam nii kole.”

PRAKTILISI NÕUANDEID

On juba tublisti rõhutatud, kui suurt emotsionaalset ja füüsilist tuge vähihaige ravikuuri ajal vajab. On ka mõningaid muid praktilisi näpunäiteid, mis paistavad endastmõistetavad, aga paljud vähihaiged sooviksid, et ka teised neid meeles peaksid.

• Külalised ei pea väga palju rääkima. Kui haige on väsinud või tal on väga halb enesetunne, siis on sageli parem, kui üldse ei räägita. Piisab sellest, kui lihtsalt haige juures olla, väga tähis on puudutamine, kallistus, põgus suudlus, käehoidmine - need annavad mõista, et haigesse ei suhtuta nagu pidalitõbisesse. Pahaloomuline kasvaja ei ole nakkav!
• On kena, kui pere kokku hoiab, aga haiglasse ei pea minema kõik korraga. Kui külastuskorrad on jaotatud, on haigel võimalik neist rohkem rõõmu tunda ja need väsitavad teda vähem. Seepärast on vaja külaskäike taktitundeliselt korraldada. D Külastajad ei soovi minna haiglasse tühja käega, kuid mõned asjad on kaasavõtmiseks sobivamad kui teised:

—    ajakirju on sageli kergem käes hoida ja nendesse on hõlpsam süveneda kui raamatutesse; neid saab edasi anda teistele haigetele;

—    väike fotoalbum, kus on pildid perekonnast ja lõbusatest sündmustest, annab jutuainet ja tõstab meeleolu;

—    väike magnetofon või stereopleier ja kassetid nõuavad aja sisustamiseks vähem pingutust kui lugemine;

—    kasvav lill on elu sümbol, lõikelill närtsib...;

—    lõhnavad tualettvahendid on meeldivad, kuid võivad mõnel inimesel tekitada iiveldust;

—    huulepulk kuivade huulte määrimiseks ja imemiskompvekid on kohased suu kuivamise puhul, kuid liigse toidu toomisega tuleb olla ettevaatlik. Kehva söögiisu puhul tundub korvitäis puuvilja ülepakkumisena. Väike kausike kirsse või maasikaid on aga hea maitsevaheldus. Üht meest rõõmustas väga, kui talle viidi kostiks kanasuppi, mis oli tema lemmiktoit, kuigi see on asi, millega enamikku inimesi ei rõõmusta.

¤ Sagimist täis haiglapalatis on raske keskenduda. Haiged, kes kodus piiblit loeksid ja sageli palvetaksid, leiavad, et haiglas on seda raske teha.

Amyl oli hea meel, kui tema tervituskaartidele kirjutati tavaliste soovide asemel piiblisalme. Amy sai neist rõõmu tunda, ilma et tal oleks olnud vaeva nende ülesotsimisega.

Gary oli tavaliselt igal õhtul palvetanud koos oma naisega, nüüd oli tal hea meel, kui naine pisut kõheldes ütles, et ta hakkab seda tegema enne kojuminekut nende mõlema nimel. Esimesel õhtul tõmbasid nad Gary voodile kardina ette, aga hiljem loobusid häbelikkusest. Gary oli liigutatud ja julgustatud, kui ta voodinaaber pilkamise asemel hoopis palus, et nad palvetaksid ka tema eest.

VIITED

1 Rachel Clyne, Coping with Cancer, Thorsons.

2 Tim Deani lugu on jutustatud Derek Williamsi raamatus Not Once but Twice, Hodder and Stoughton.

3 Elizabeth Dean Burnham, When Your Friend is Dying, Kingsway.

  Tagasi sisukorda