Nähes, kuidas keegi meie armsatest võitleb operatsiooni järelmõjudega või peab toime tulema kiirituse ja keemiaravi kaasnähtudega, tekib loomulikult tunne, et meie endi vajadused on nende omadega võrreldes tähtsusetud. Aga see ei ole õige.

MEIE ENDI VAJADUSED

Kui me hakkame haigele pakkuma emotsionaalset ja füüsilist tuge nii heldelt, kui sooviksime, võime oma varud ammendada. Paistab, et on kaks kõige suuremat stressi- ja pingevaldkonda: kodune elu enam-vähem normis hoida ja pidev vajadus haiglas käia. Allpool mõned lahendused teiste kogemuste põhjal.

“Kui inimesed küsisid, kuidas nad saaks aidata, ei osanud ma otsekohe neid kuidagi innustada, ma ei tahtnudki nende heasoovlikkust ära kasutada. Siis ühel päeval, kui mul oli nii suur kuhi pesu triikida, et ma ei suutnud pesukorvi tõsta, astus sisse naabrinaine. Ta nägi särgivirna, võttis sõnagi lausumata pesukorvi ja viis selle oma koju. Ta tõi kenasti triigitud särgid tagasi õhtul, sel ajal kui ma haiglas olin. Pärast seda oli mul hõlpsam abi vastu võtta ja ma hakkasin pidama nimekirja töödest, mida oli vaja teha. Kui sõbrad küsisid, mida nad minu heaks võivad teha, olin valmis esitama neile loendit asjadest, mida nad teha saavad - mõnele neist oli see täielik ðokk!”

“Üks halvemaid asju seoses Mike’i haiglasviibimisega oli see, et kohe, kui õhtuselt haiglaskäigult koju jõudsin, hakkas telefon helisema ja helises vahet pidamata kuni mu voodisseminekuni. Oli väga kumav kogu aeg ikka ühte ja sama juttu üle korrata. Lõpuks ütles Mike’i vend, et ta võtab kõnedele vastamise enda peale. Otsekohe, kui olin haiglast koju jõudnud (ja kui tema ei olnud päeva või paar haiglas käinud), helistasin talle ja rääkisin, mis on uudist, ning andsin kõigile, kes soovisid neid uudiseid telefoni kaudu teada, tema telefoninumbri. Mõned helistasid ikka veel otse mulle, aga see ei olnud enam nii koormav.”

“Tundus, et saame nii vähe isekeskis olla. Ma sain aru, et sõbrad tahtsid ka teda vaatamas käia, aga mina oleksin soovinud oma mehega kahekesi olla. Oli raske võtta julgus kokku ja paluda, et nad esmaspäeva õhtupoolikul haiglasse ei tuleks, kuid kui ma olin seda teinud, vähenes pinge tunduvalt ja mitte keegi ei olnud sellest silmatorkavalt solvunud.”

“Ühel õhtul võttis õde mind käsile. Ta ütles, et ma näen kumatud välja, ja tal oli õigus. Olin käinud kolm nädalat järjest igal õhtupoolikul haiglas ja sellel tormamisel ei paistnud üldse lõppu. Ta ütles mulle väga nõudlikult, et peaksin kolm õhtupoolikut nädalas vabaks võtma ja tegema midagi iseenese heaks, mitte kulutama seda aega tegemata tööde peale. Kui haiglassemineku asemel juuksuri juurde läksin, pidasin ennast suureks süüdlaseks, aga hiljem tundsin ennast palju paremini ja paistis, et ka mu isa rõõmustas kena väljanägemisega külastaja üle rohkem kui mingi roboti üle!”

Ka lapsed kannatavad selle all, kui nende vanemad on haiged või haigla vahet käimisega koormatud, ja kuigi nad selle kohta võibolla midagi ei ütle, kõneleb nende käitumine tohutult palju rohkem. On tähtis, et neile räägitaks olukorrast nii palju, kui nad mõista suudavad, ning hea oleks võtta nad külaskäikudele kaasa ning lasta neil hõlpsamates asjades abiks olla, et nad ei tunneks ennast tõrjutuna. Oleks arukas rääkida ka nende õpetajatele, mis kodus on juhtunud, siis ei teki koolis üleliigseid pingeid.

ARSTI VAATEPUNKT

Arstidel, patsientidel ja sugulastel on kõikidel omad ootused üksteise käitumise suhtes ja samas omad oskused vastata nõudmistele, mida esitab niisugune haigus nagu pahaloomuline kasvaja. Nende lootuste täitumine oleneb sellest, kas suudetakse teha koostööd või keereldakse üksteise ümber ilma kuhugi jõudmata.

Mida me arstilt loota võime?

Võime loota põhjalikku ja avameelset arupidamist, kuid peame oma küsimused ette valmistama, mitte lootma, et arst neid meile ette hakkab ütlema.

Arst võtab endale vastutuse, soovitades oma arusaamade kohaselt parimat ravikuuri, ja ta peab olema mõistev ka selles suhtes, et vajaduse korral küsida meie palvel ka mõne teise arsti arvamust. Lõppotsus peab tingimata jääma siiski haige enda teha.

Arst peaks nägema patsiendis inimest, mitte üksnes tema haigust, ja peaks otsuse langetamisel arvestama patsiendi sotsiaalseid, emotsionaalseid ja psüühilisi vajadusi.

Arst peab olema aus. Ta ei saa täpselt ütelda, kuidas ravi konkreetsele patsiendile mõjub, kuid ta saab öelda, mis tavaliselt juhtub ja kas võime loota, et antud juhul läheb haigus sama rada.

Arst peab pakkuma emotsionaalset tuge ja kui aktiivsed ravivõimalused on ammendatud, peaks ta ikkagi julgustama ja lootust andma. Ta ei saa lubada, et patsient tunneks ennast mahajäetuna. Arst peaks püüdma tulla toime haige vajadustega, mitte ainult ravima tema haigust.

Pärast nende usaldust tekitavate omaduste üleslugemist, mida enamik arste ju sooviks omalt poolt pakkuda, peame aru saama, et nemadki on inimesed ja nemadki võivad mõnikord pettumust valmistada. Üks tähtsamaid asju, millega peab arvestama, on see, et minevikus õpetati meditsiinitudengitele: edukas ravi tähendab haiguse kõrvaldamiseks sobiva meetodi rakendamist. Kui see meetod ei toimi või kui kõik mõeldavad meetodid on ammendatud, siis tekib täielik ebaõnnestumistunne. Siis paistab, et haigus on võitnud. Kehaga seotud asju peetakse kõige tähtsamaks.  Sellel lähenemisviisil on pikk ajalugu. Isegi vanad kreeklased pidid niiviisi mõtlema, sest Platon on kirja pannud: “Meie päevade kõige suurem eksitus on see, et inimese keha ravimisel vaatavad arstid inimese hinge kehast lahus.”

See hoiak pole praegu enam nii väga tavaline. Mõnedel täienduskursustel on viimaks siiski hakatud õpetama noori arste suhtuma patsientidesse kui terviklikesse isiksustesse, mitte nägema ainult nende haigust. Kuid kogu süsteemi muutmiseks läheb aega ja vanad harjumused kaovad raskelt.

Seetõttu kalduvad arstid ikka veel suhtuma surmasse kui nende seisukohast lõplikku ebaõnnestumisse ja paljudel neist on raske leppida sellega, et nendegi eriala võimalused on inimlikult piiratud. Samuti ei tohi unustada tõsiasja, et nagu teisedki inimesed, peavad nemadki suutma vastu seista surmahirmule (kui neil ei ole teatavaid sisemisi hingeressursse). (Negatiivsete emotsioonide varjamiseks võib küll selga panna valge kitli, kuid see ei tee kitlikandjat immuunseks!) Kui seda mõistate, siis võite kujutleda, millist hinda peab maksma inimene, kes, tundes nii oma jõuetust kui ka hirmu, peab andma edasi teate, et patsiendi haigus on parandamatu.

See ei ole mitte kunagi kerge. Enamik meist kaldub vältima ebaõnnestumisega seotud tundeid, eemaldudes seda põhjustanud inimesest või asjast. See on põhjus, miks patsiendid vahel kurdavad, et nad tunnevad ennast kõrvalejäetuna: pärast seda, kui aktiivne ravi lõpeb, kaotab arst nende vastu huvi.

Mida oleks arstil võimalik loota meilt?

Soovi kuulata ja juhatusi saada, kuid ka kohustust vastutada meie enda tehtud otsuste eest.

Arusaamist, et kui eluliselt tähtis ja lootusetu meie konkreetne olukord ka ei oleks, oleme ainult üks paljudest perekondadest, kelle eest arst peab vastutama.

Püüet kuulata juhiseid ja rakendada neid nii hästi, kui suudame; kui midagi arusaamatuks jääb, siis tuleb seda üle küsida, pidades kinni selleks määratud helistamis- ja vastuvõtuaegadest, kui just ei ole tegemist tõelise hädaolukorraga.

Mitte nõuda arstilt rohkem, kui saame nõuda endilt - aja, kannatlikkuse, mõistmise ja tarkuse mõttes.

Arusaamist, et arstil endal on tegemist, kuidas vastu seista niisugusele haigusele nagu vähktõbi, ja et see võib muuta tema suhtumist tõrjuvamaks ja ta toetab meid vähem, kui me sooviksime. (Sel juhul on meil kaks võimalust: kasutada tema abi nii kaua kui võimalik, teades, et mingit toetust saame lisaks ka mujalt. Teine võimalus on vahetada arsti. Kuid see peaks olema pigem viimane väljapääs, mitte esimene reaktsioon.)

Pahaloomuline kasvaja on haigus, millega tuleb võidelda igal tasemel - keha, mõistuse, tunnete ja hinge tasandil. See hõlmab väga palju asju ja sellega tuleme tõeliselt hästi toime ainult sel juhul, kui kõik asjaosalised teevad heatahtlikku koostööd. Ma arvan, et see, kuidas doktor Ernesto Contreras on parafraseerinud arstide jaoks Pauluse Esimest kirja korintlastele, ütleb midagi ka kõikidele teistele, kes on seotud vähivastase võitlusega.

1. Kui ma oleksin kuulus teadlane või praktiseeriv arst ja mu kabinetis ripuksid teaduskraadide tunnistused ja diplomid ning mind tuntaks kui väga head õpetajat ja veenvat kõnelejat, aga mul ei oleks ARMASTUST, oleksin ma vaid kõmav vasknõu ja kilav kuljus.

2. Ja kui mul oleks ebatavaline anne panna kõige keerulisemaid diagnoose ja mõista inimkeha kõiki müsteeriume, ja kui mul oleks usk, et võin ravida mistahes haigusi, isegi vähki, aga mul ei oleks ARMASTUST, siis poleks minust ühtigi!

3. Ja kui ma investeeriksin kogu oma raha parimate vahendite ja parimate aparaatide muretsemiseks j a kuulsaimate arstide palkamiseks oma haigetele, ja ma kulutaksin kogu oma aja nende eest hoolitsemisele, isegi oma pere ja iseenda hooletusse jätmise arvel, aga mul ei oleks ARMASTUST, siis ma ei saavutaks midagi.

4. ARMASTUS on võrratu arstirohi, see ei ole mürgine; see ei vähenda keha immuunsust, vaid suurendab seda.

5. Seda võib lisada kõikidele ravimitele, see mõjub nagu elujaatav katalüsaator.

6. See vähendab valu ja tõstab elu kvaliteedi parimale tasemele.

7. Seda taluvad kõik, see ei põhjusta allergiat, sel pole vastunäidustust.

8. Tulevad uued ravimid - need jäetakse kõrvale. Mida eile peeti heaks, sellest täna enam abi ei ole. Mida praegu heaks peetakse, see on homme väärtusetu. Aga ARMASTUS on läbi teinud kõik proovid ja mõjub alati!

9. Me tunnetame asju ainult poolikult ja enamik raviviise on ainult katselised.

10. Aga kui tuleb tervik, siis jäetakse kõrvale poolik; kui mõistame kõiki asju, siis tunneme ära ARMASTUSE väärtuse.

11. See on ainus vahemees, mis võib luua hea kooskõla haigete, nende sugulaste ja arstide vahel, nii et ükski nendest ei tegutse nagu väike laps, vaid nagu küps inimene.

12. Praegusel ajal on paljud tõed meie kui arstide jaoks nagu tuhm kujutis peeglis, ja me ei mõista, misviisi oleneb elu hingeasjadest; kuid ühel päeval näeme kõiki asju väga selgesti.

13. Ent nüüd jääb kolm põhilist ravivahendit: usk, lootus ja armastus, need kolm, suurim neist on aga ARMASTUS.

10. ESIMESED PÄEVAD KODUS

Võitluses pahaloomulise kasvajaga on tõenäoline, et inimene on määratud korduvale haiglaravile, aga saab vahepeal koju. See on olukord, mida tavatsetakse nimetada vastupidamisstaadiumiks. Käesoleval juhul ma pean silmas seda aega, mil haige on pärast esimest põhilist ravikuuri haiglast koju saanud ja on tervenemas. See tähendab, et kasvaja on täiesti kadunud (või täielikult välja lõigatud) ja kõik analüüsid, mille tulemused varem ei olnud normi piires, on nüüd korras. (Kui kasvaja on vähenenud rohkem kui poole võrra oma endisest suurusest ja on püsinud sellisena rohkem kui ühe kuu, siis öeldakse patsiendi kohta, et ta tervis on osaliselt taastunud.)

Arstid on väga ettevaatlikud ütlema, et patsient on vähktõvest terveks ravitud. Nad saavad seda öelda üksnes siis, kui patsiendi tervislik seisund on täielikult taastunud ja püsib sellisena palju aastaid. Eri kasvajate puhul selle aja täpne pikkus varieerub, aga laias laastus on see viis aastat. Risk haiguse kordumiseks on kõige suurem esimesel ravijärgsel aastal ning väheneb pärast seda iga aastaga. Nii et haigel on läbi käia pikk tee, enne kui ta saab kindlalt öelda, et ta on terveks ravitud, ja isegi kui väljastpoolt paistab kõik korras olevat - ja hetkel me arvamegi nii -, tuleb meid kõiki (haiget ja samuti perekonda) esialgu tublisti toetada ja julgustada meie kavatsuses aidata haigel

• taastada võimalikult hea füüsiline vorm,
• tulla toime võimalike köndistuste korral ja kasutada igasuguseid abivahendeid,
• taastada sidemed haige seltsi-ja tööeluga,
• leida koos elustiil, mis sobib uue olukorraga, kuhu oleme sattunud; me ei saa elada samamoodi nagu enne, kuid peame tegema kõik selleks, et liikuda edasi ja saavutada uues mõttes normaalne olukord.

“KUI KOJU SAAN, ON KÕIK HÄSTI!”

Haiglasolijale tundub kojusaamine sageli võimaliku lahendusena kõikidele probleemidele, alates sellest, et haige ei ole võimeline sööma, ja lõpetades allergilise reaktsiooniga haavaplaastri suhtes. Lootused paisuvad nii suureks, et kui see hetk käes on, võib järgneda täielik pettumus.

“Enne kui ma koju sain, ei tajunud ma üldse, kui soe oli olnud mu palat. Maja tundus jääkülm ja ma tahtsin, et keskküte oleks terve päeva sisse lülitatud, aga ma teadsin, et Lizile tegid muret kasvavad arved. Ja laste lärm...! Neil oli nii hea meel, et ma jälle kodus olin, ja muidugi soovisid nad, et ma nendega mängiksin nagu varem, aga ma ei suutnud.”

“Mõtlesin, et kui ma koju saan, ei ole mul enam probleeme magamisega, aga asi läks hoopis hullemaks. Kui mul ei olnud und, kartsin, et võin vähkremise ja pöörlemisega äratada oma mehe, tal oli vaja ennast järgmiseks päevaks välja puhata ja tööl reibas olla. Ma tegin ettepaneku, et hakkan magama omaette toas, aga tema ei tahtnud sellest kuuldagi.”

“Minu kirikusõbrad olid nii õhinat täis, et nende palveid minu pärast oli kuulda võetud, ja kui nad mind vaatama tulid, oli mulle auküsimus kogu aeg särav ja rõõmus paista. Tegelikult ma ennast nii hästi ei tundnud, aga ometi ei saanud ma seda neile öelda, sest see oleks nagu nende lootusi petnud. Ma tean, et mõnda neist häiris, et ma esimesel pühapäeval pärast kojusaamist kirikusse ei läinud.”

“See oli tõepoolest imelik. Haiglas olin hirmus tüdinud inimestest, kes ei teinud muud, kui rääkisid ainult oma haigusest, aga nüüd, kui ma koju sain, tundsin puudust võimalusest rääkida kellegagi, kes tõepoolest teab, mis tunne on, kui sul on vähk. Mul oli väga hea meel, kui kohaliku vähihaigete järelravigrupi sekretär mind vaatama tuli. Ta ise oli taastusravil olnud neli aastat, ja ta rõõmustas mind tõepoolest.”

“Kui olin kaks nädalat haiglast väljas olnud, haigestus George bronhiiti, läks voodisse ja jäigi sinna. See oli hirmus. Ta oleks justkui ütelnud: “Minule aitab, sul on juba palju parem, nüüd on sinu kord hakkama saada!” Viimaks oli mu tütar sunnitud oma pere juurest ära tulema ja hoolitsema meie mõlema eest - tundsin ennast tõelise hädavaresena.”

Nendest mõtteavaldustest on kerge järeldada, et olukorraga peab kohanema kogu pere. Haigel on mõnikord ebareaalsed kujutelmad oma võimetest - ta kas loodab teha kaugelt rohkem, kui on arukas, või alahindab oma vajadusi. Ülejäänud perekonnaliikmed võivad arvata, et elatakse kohe sisse vanadesse rollidesse ning depressioon, valu ning jõuetus kaovad kiiresti minevikku -ja kui nii ei juhtu, on nad häiritud. Teisest küljest võib haige ise igatseda tagasi oma endisi kohustusi ja tema partner lubab lahkelt tal neid täita - väga mitmesugustel põhjustel. Mõlemal juhul tekitab see pingeid. Soov otsekohe endise eluviisi juurde tagasi pöörduda on väga loomulik, kuid realistlikum on esimest paari-kolme kuud pidada kohanemisajaks ja mitte loota liiga ruttu liiga palju - mitte kelleltki.

“AIDAKE! MIND ON ÜKSI JÄETUD!”

Kui Rebecca ema oli haiglas, ei soovinud Rebbeca midagi muud, kui et ema jälle koju saaks. Ta tahtis ise ema eest hoolitseda. Aga kui vanaproua lõpuks tütre hooldada anti, läks Rebecca paanikasse. Tundus, et nii palju on meeles pidada ja nii palju teha, ning paistis, et ema isupuudus läks kodustest toitudest hoolimata hoopis suuremaks.

“Ta ei saanud opereeritud rinna poolset kätt üldse kasutada, see tähendas, et tal oli raskusi riidessepaneku ja lahtiriietumisega, ja kuna ta parem käsi oli nii kangeja valus, siis ei saanud ta teha peaaegu mitte midagi. Tema söömasaamine oli nagu õudusunenägu. Ta ütles, et soovib süüa ühte teatud asja, aga tund aega hiljem, kui olin selle valmis teinud, muutis meelt ja teatas, et “seda küll ei taha”. Meie koer muudkui kosus, aga ema jäi kogu aeg kõhnemaks. Kõige halvem oli siis, kui ema teatas, et ta tahaks tagasi haiglasse, ja hakkas mind ülekohtuselt võrdlema sealsete põetajatega. Tema eneseusaldus tundus olevat nii sõltuv sellest, mida “arst ütleb” või “õde arvab”, et mõni teine, kes ei k andnud haigla ametiriietust või valget kitlit, võis öelda mida tahes, ta ei teinud sellest väljagi.”

Õnneks oli Rebeccal käepärast kohalik vähiabi keskus. Kui keegi haiglast välja kirjutatakse, saadetakse tema perearstile selle kohta kirjalik teade. Nii teab arst haiget koju vaatama minna või kui patsient on küllalt terve, võib ta ise minna arsti vastuvõtule. Arst informeerib ka õde (Inglismaal ka hooldusõde, kui on tegemist alla viieaastaste või vanuritega). Vajaduse korral saab kutsuda koju füsioterapeudi, mõne muu raviarsti või sotsiaaltöötaja, kes abistab haiget ja tema perekonda.

HOOLDUSÕDE

Hooldusõde on kõrge kvalifikatsiooniga ja suurte kogemustega, tema ülesandeks on abistada igaühte, kes vajab kodust põetamist. Kui patsient tuleb haiglast ja tal on haavaõmblusniidid alles sees või on vaja sidemeid vahetada, tuleb õde haige koju seda tegema. Ta annab pädevaid soovitusi dieedi kohta ning tõrksad sööjad on tihti nõus toiduga, mida hooldusõde on spetsiaalselt soovitanud, samal ajal kui nad oma lähedaste inimeste palvetest väljagi ei tee.

Kui haige tervis kenasti taastuma hakkab, ei pruugi hooldusõde väga kaua haige kodus abiks käia, kuid enamik hooldusõdedest soovib luua patsiendi ja ta perekonnaga niisuguse vahekorra, et kui hiljem abi tarvis läheb, ei ole nad omavahel võõrad. See on eriti vajalik juhul, kui haige paranemine on ajutine ja ta võib lähitulevikus jälle abi vajada.

Hooldusõed, kellega olen kokku puutunud, räägivad peaaegu ühte ja sama juttu:

• Ärge kartke paluda abi. Isegi väikesed mured võivad kasvada mäekõrguseks, kui neil lastakse üksteise peale kuhjuda.
• Kui on võimalik, eelistame patsienti tundma õppida siis, kui ta tunneb ennast suhteliselt hästi. Sel juhul on meil patsiendi tervise halvenedes hõlpsam mõista tema vajadusi.
• Ei maksa arvata, et te saate hakkama mistahes haigusega, nagu teie teada sai proua X. Ühelgi inimesel ei ole samu vajadusi mis teisel, ka mitte samasuguseid sisemisi jõuvarusid. Aeg ja jõuvarud ei ole piiramatud ja teie hooldusõde ei suuda kõike. Aga ta teab, kes veel saab abi või nõu anda, kui teil on sedalaadi probleeme nagu:

—    haige vajab kiiritusravil käimiseks transporti, kuid ühissõidukit kasutada ei saa; samas ei ole ta nii haige, et peaks kiirabiauto koju tellima;

—    haigel on rahalisi raskusi haiglakulude, spetsiaaltoidu, eriseadmete, vajalike ravimite jms eest tasumisega;

—    on vaja abi majapidamises või lõunasöögi valmistamisel, sest haige on kodus üksi;

—    on lihtsalt vajadus kellegagi rääkida või on mõni muu mure.

VABATAHTLIKUD ABILISED

Lisaks riiklikule abile, mida saab taotleda, on mitmeid vabatahtlikke heategevus­organisatsioone, nii üleriigilisi kui ka kohalikke (vt Kasulikke aadresse). Ikka laiemalt hakkavad levima vähiabi rühmad nende jaoks, kes vähki põevad või on paranenud; nendega võib liituda ja üksteist vastastikku abistada ning julgustada.

Inimeste vajadus niisuguste tugirühmade järele on erinev. Mõned on väga rõõmsad, kui leiavad inimese, kellega rääkida ja kes oskab ennast samastada haigega, sest ka tal endal on olnud pahaloomuline kasvaja. Mõned inimesed jälle tahavad kogu läbielatu endast maha jätta; kui võimalik, siis unustada, et nad üldse kunagi haiged on olnud, ning eluga edasi minna. Ei ole olemas õiget või valet suhtumist - see on täielikult inimese oma valida. Nendes abirühmades on sageli teretulnud ka pereliikmed, isegi kui haiged ise ei taha neis osaleda, võib nende põhilistel toetajatel ja hooldajatel olla väga kasulik omavahel kohtuda ja üksteise kogemustest abi saada.

Mõnikord on meil vaja esitada küsimusi ja me ei soovi tülitada arsti asjadega, mis võivad tunduda liiga tühised. Selleks on Suurbritannias Briti Vähihaigete Liit (BACUP - The British Association of Cancer United Patients), onkoloogiaalase informatsiooni teenistus, mille asutas dr Vicky Clement-Jones pärast seda, kui ta tervenes munasarjavähist (vt lk 118). Organisatsioon annab välja kirjandust pahaloomuliste kasvajate kohta, levitab oma ajalehte, korraldab telefonikonsultatsioone ja küsimustele vastamist, kusjuures kasutatakse kogenud meditsiinitöötajaid (vt Kasulikke aadresse).

KOHUSTUSLIK JÄRELKONTROLL

Pärast kasvajaravi tuleb vähihaigust põdenul käia regulaarselt järelkontrollis haiglas, kus teda raviti. Need käigud võivad oma sageduse poolest varieeruda, olenevalt sellest, kui rahul arst paranemisega on. Esimene käik arsti juurde toimub tõenäoliselt neli või kaheksa nädalat pärast kojusaamist ja see kohtumine - haige seisundi hindamine üle tüki aja - võib olla kõikidele asjaosalistele väga stressitekitav. Kõige rohkem muretseb muidugi haige ise. Ta võib minna arsti juurde meelsasti, sest loodab kuulda, et tal läheb hästi ja ta paraneb jõudsalt, aga võib muretseda sellepärast, et võibolla on lugu hoopis vastupidi.

Kui mu isa tuli haiglast koju, ei olnud ta tulevikuväljavaated head, ja ta teadis seda. Pealegi oli ta mõtlemisviis ikka veel mõjutatud leppimatusest ning ta oli omajagu masendatud sellepärast, et oli nii jõuetu, ja paranemine, mida ta ikka veel lootis, edenes aeglaselt. Ta pani suuri lootusi oma esimesele järelkontrollis käigule, mõeldes, et arstil on ehk mõni imerohi tema väsimuse vastu või annab ta mingit uut lootust. Mu emal oli palju muret tema eest hoolitsemisega ja ta ei söandanud sellest peaaegu rääkidagi. Kujutage nüüd ette kahte niisugust inimest askeldust täis polikliinikus, kujutlege nende ümber endisi palatikaaslasi, kelle tervis on juba tunduvalt parem, ja kui nad hakkavad õhinal oma analüüsivastuseid võrdlema, siis saate aru küll, et see kohtumine on täis pingeid. Isegi siis, kui endistel haiglakaaslastel läheb halvemini kui teil või teie lähedasel inimesel, kipub tulema mõte: “Kas minuga (temaga) ka ... järgmine kord samamoodi võib olla?” Nii et kui me ka püüame säilitada jaatavat ja rõõmsat õhkkonda, ei ole meil selleks erilisi väljavaateid.

Iga kord, kui uudised on head, siis haige eneseusaldus kasvab. Aga isegi kui analüüsiandmine saab rutiinseks tegevuseks, ei ole need käigud kunagi täiesti pingevabad. Alati luurab kusagil küsimus: “Kas ka seekord on kõik hästi?”

John tundis ennast nii, nagu mängiks ta iga kolme kuu tagant haigla parkimisplatsile sõites vene ruletti.

“Tavaliselt mõtlesin ikka endamisi, et kas seekord on padrun padrunipesas, hakkasin värisema ja higistama ning olin väga pabinas. See oli muidugi rumal, sest kui arst oleks avastanud, et mu kasvaja on tagasi tulnud, ei oleks see avastamine kasvajat veel suuremaks ega halvemaks teinud. Aga ma arvan, et mu mõtlemisviis oli rajatud usule, et “see, mida me ei tea, ei tee meile haiget”.”

Pat Seed peaks olema üks kõige laialdasemalt tuntud onkoloogiapatsiente Inglismaal, kuna tema alustatud korjandusega tomograafi ostmiseks Manchesteri Christie Hospital’ile koguti üle miljoni naelsterlingi. Temagi on tunnistanud, et ta ei sallinud sugugi neid iga paari nädala järel vajalikke arsti juures käimisi. Raamatus One Day at a Time (“Üks päev korraga”) kirjutab ta:

“Iga paari nädala tagant sõitsime Geoffiga Garstangist Christie’sse. Iga kord, kui möödusime kõrgest traataiast, mis on enne seda, kui Withenshawe’ tee M63 kiirteelt ära keerab, tundsin ennast nagu vähi haardes. Ma ei olnud enam lihtsalt üks inimene, minust oli saanud jälle patsient... M63 mööda tagasi sõitmine ja teadmine, et analüüsivastused olid “siiani head”, andis õndsa tunde. Järgmise kahe nädala jooksul ei olnud mul vaja haiglale mõelda.”

Haiglakülastustel on muidugi ka oma positiivne külg. Kui kõik on hästi, tuleb käia ennast näitamas harvemini ja isegi see tõstab juba eneseusaldust. Samuti on julgustav teada, et su seisundit jälgib asjatundlik silm, seega ei saa haigus tagasi tulla märkamatult. Järelkontrolli ajal on võimalik esitada ka küsimusi ja kuigi ajakava kipub seal olema alati väga tihe, sest läbivaatust ootab palju inimesi, ei peaks see takistama meid oma probleemidest rääkimast. Tõenäoliselt küsib ka arst ise,

• kas kusagilt valutab?
• kas on unehäireid?
• kas abiseadmed, kui neid on, toimivad rahuldavalt?
• kas söögiisu on hea, kas patsient püsib oma kaalus või võtab juurde? (Vähihaiged on nende väheste hulgas, kes tunnevad rõõmu, kui kaal suureneb.)
• kas patsient pääseb liikuma väljaspool kodu, kas ta võtab osa normaalsest suhtlusest?
• kas ta tunneb, et on valmis minema tagasi tööle / kas saab hakkama tööga, mida tegi enne haigestumist, või kui on tegemist koduse inimesega, kas ta tuleb jälle toime kodu ja pere eest hoolitsemisega?
• kas on mingeid seksuaaleluga või tunnetega seotud probleeme?

Kolm viimast küsimusteringi võivad ka käsitlemata jääda, kas siis sellepärast, et arstil on kiire või tundub, et patsient jätab mulje, nagu oleks tal “kõik korras” (kuigi ei pruugi olla), või lihtsalt sellepärast, et see läheb meelest ära. Me kõik teame, kuidas meil on kavatsus rääkida oma sõbraga millestki väga olulisest, aga kui jutuajamises tuleb mingi ootamatu pööre, läheb jutujärg käest ja me unustame selle. Kui on mõni probleem, millest arst ei anna meile võimalust rääkida, sest ta ei küsi seda otse, siis peaksime ise täiesti endastmõistetavalt selle küsimuse esitama - seepärast ongi sageli väga kasulik, kui meil on valmis tehtud spikker oma küsimustega.

11. PIKA HAIGUSE ÜKSINDUS

“Praegu ei ole kõige raskem haigus mitte leepra või tuberkuloos (või vähk), vaid pigem tunne, et sinust ei hoolita, et oled ülearune ja kõikide poolt maha jäetud. Kõige halvem on armastuse puudumine ...ja hirmus ükskõiksus oma naabri suhtes.”

Ema Teresa

“Nüüd, kus ma olin tagasi mulle tuttavate inimeste hulgas, hakkasin kogema mõningat eripära, kuidas ühiskond suhtub vähihaigetesse. Mõned inimesed klammerduvad truult patuoinarituaali külge (üks peab kannatama kõikide ülejäänute eest) ning hoiavad ennast vähihaigest nii kaugele kui võimalik... Sõbrad ja tuttavad, kes tavaliselt helistasid, et niisama lobiseda, või hüppasid sisse kohvi jooma või astusid poeskäigult tulles läbi, ei tee nüüd järsku enam seda ega teist... Need, kes varem tervitasid sind kallistuste ja põsemusiga, seisavad nüüd punastades ja kõkutades sinust paari meetri kaugusel nagu soolasambad.

On teine rühm inimesi, kes ei tõmbu sinust täiesti eemale, kuid võtab su omaks niisugusel kombel, et see kriipsutab alla sinu erisugust olekut. Need on inimesed, kes täiesti igapäevase häälega küsivad sinu kõrval seisjalt, kuidas elu läheb, aga kui nad sinu poole pöörduvad, hakkavad nad sulle sama küsimust esitades vandeseltslasliku kaastundega silmi pilutama, madaldavad oma hääle sosinaks ja vangutavad pead.

Vähk paistab tavalises inimeses äratavat samasuguseid tundeid kui haiges endaski: tülgastust, süütunnet, murelikkust ja muidugi seda “vana head tuttavat” - hirmu... Nüüd saan sellest aru, aga siis ei saanud. Just sel ajal, kui ma vajasin tuge ja tähelepanu, pidin jagu saama ka sellest teiste külgepoogitud hirmust ja tõrjutusest, see oli ränk.” “Kõikide nende hallide ja tuuliste märtsipäevade jooksul lasus minu peal must masendus ja tohutu üksindustunne. See oli nii, nagu oleksid puuokstes mühisevad ja nartsissiõisi mudaseks peksvad tuulehood võtnud endaga kaasa viimased rahuriismed ja kindluse tuleviku suhtes, millest ma kramplikult kinni olin hoidnud. Isegi uue elu tärkamise märgid igal pool aias, hoolimata tormituulest, tundusid mulle rohkem pilke kui julgustusena. Kõige halvem oli see, et keegi teine ei suutnud mõista, miks ma ennast niimoodi tunnen. Tegelikult olin ju haiglast välja saanud, mu tervis läks paremaks ja puha. Ma ei osanud seletada ja teised ei suutnud minust aru saada, seetõttu tundsin ennast üksildasemana kui kunagi varem.

Läksin Suure Reede jumalateenistusele, sest selle surma- ja kannatuseteema sobis kokku mu meeleoluga. Aga seal juhtis miski mind arusaamisele, mis on praegu mulle nii endastmõistetav, kuigi ma ei olnud seda varasemate kirikusviibimiste puhul aastate jooksul taibanud. Jeesus mõistab, mida tähendab sedalaadi piin! Ketsemani aias piinasid teda mõtted sellest, mida tulevik talle toob: need, keda ta armastas, ei saanud teda aidata, nad ei suutnud ise pingele vastu panna ja heitsid sellest pääsemiseks hoopis magama. Jeesus sai aru, kuidas ma ennast tundsin, ja ta tahtis olla koos minuga; enam kui tahtis - saigi olla, just siin, kus minagi. Kui ma valmistusin armulauda vastu võtma, tundsin, nagu oleksin ümbritsetud täieliku mõistmise ja täiusliku armastusega. See tunne muutus ajapikku tuhmimaks, kuid ma ei ole kunagi enam kahelnud, et Jumal mind armastab, ja ma tean, et ta ei jäta iialgi mind maha.”

Kui inimene, kes on vähist paranemas või jätkab sellega võitlemist, on mistahes mõttes kõrvale jäetud, kui ta on haletsusobjekt või ohver, kelle edasitormav elulaviin on teelt kõrvale lükanud, või lihtsalt keegi, kes “ei püüagi olla elujaatav ega paraneda”, võib ta tahes-tahtmata kogeda suurt üksildustunnet. Loomulikult ei ole teda meelega üksi jäetud. Inimesed ei ole ettekavatsetult tundetud ja ebasõbralikud. Kuid sagedasti ahistavad neid igasugused hirmud - nad kardavad haigust, kardavad midagi valesti ütelda või teha, kardavad sekkuda olukordadesse, millega nad enda arvates hakkama ei saa.

Mõned lähedased sõbrad võivad tõenäoliselt üsna kiiresti läbi tungida sellest “mis ma talle küll ütlen...”-barjäärist, kui nad põdejat haiglas külastavad. Mõned on võibolla helistanud või kujutanud, enne kui patsient haiglast koju saab, ja niiviisi jääd sulatama hakanud. Aga on ka neid, kes märgatava kimbatustundega tunnistavad, et “ma ei ole varem sulle helistanud ega sind vaatama tulnud, sest...

• ma ei tahtnud sind tülitada;
• ma ei teadnud, mida sulle ütelda;
• ma ei suuda mõelda, et...;
• ma pidin ämmale külla minema / iga päev kauaks tööle jääma...”

Nendele inimestele soovitame, et nad valiksid midagi allpool toodud võimalustest, mispuhul haige (ja need, kes tema eest hoolitsevad) ei tunne ennast nii üksijäetuna.

OLLA KÄEPÄRAST

Kenad sõnad ei ole alati kõige tähtsamad - kallistus või käepigistus ütleb rohkem. Püüdke käituda nagu tavaliselt ja kujutage ette, mida teile endale niisuguses olukorras meeldiks kuulda. Kui olete sünges tujus, mõtelge enne, kui hakkate oma sõbrale rääkima hirmulugusid teiste inimeste haigustest. Olge elujaatav.

“Mind aitasid kõige rohkem need inimesed, kes rääkisid mulle neist, kel oli olnud samasugune haigus ja kes olid sellest paranenud ning nüüd suutsid jälle teha oma endist tööd.”

Laske haigel endal tempot määrata. Kui ta tahab rääkida oma haigusest, las räägib. Kui ei taha, võtke jutuks need teemad, millest te rääkisite omavahel siis, kui ta veel haige ei olnud.

Telefonikõne võib olla oodatud vahepalaks näiliselt lõputus päevas, kuid hoiduge rääkimast liiga pikalt ja ärge laske oma sõbral kaua püsti seista, kui telefon on esikus. Oleks hea pakkuda võimalust, et haige saaks ütelda, et ta ei tunne ennast rääkimiseks piisavalt hästi, või küsida, kas oleks võimalik helistada mõni teine kord. Kui see pakkumine vastu võetakse, ei maksa tunda ennast tagasitõrjutuna.

ABISTAMINE

Abi võetakse vastu enamasti siis, kui pakute midagi konkreetset. Ei maksa küsida: “Kas ma saan sinu heaks midagi teha?” Parem on öelda:

“Ma lähen linna, käin pangas ja kaubamajas, kas saan su eest mõne arve maksta või toon sulle poest midagi?”

Kui põdeja tervis lubab, on isegi parem, kui te ta endaga kaasa kutsute. Kuid pidage meeles, et ta jõuvarud võivad ikka veel olla piiratud, ärge hakake tegema tuuri odavatel väljamüükidel!

Abi ja samal ajal ka seltskonna pakkumine on haige jaoks tõeline heategu.

“Köögiriiulid ja kapid olid minu haiglasoleku ajal siin toimetanud “kokkade” järel väga segi pööratud. Margaret pakkus nende korrastamisel oma abi. Ta tegi kapid tühjaks ja pani siis kõik asjad uuesti tagasi. Mina lõikasin riiulitele kattepabereid, otsustasin, mis ära visata ja kuidas asjad paigutada. See oli väga vahva. Üle mitme kuu tundsin, et saan oma eluga hakkama, ja kui me lõpetasime, paistis köök jälle nagu päris minu oma”1

Kahe silma vahele ei peaks jätma ka isiklikke vajadusi. Pärast rinnavähioperatsiooni ei tahtnud Eileen kuidagi rõivapoodi minna ja kui sõbrad pakkusid talle kodumüügikataloogi, leidis ta, et see on tema jaoks nagu suur õnnistus. Eileenil endal ei olnud vaja teha muud kui valida - kataloogi tooja tegi ära paberitöö. Eileen proovis rõivaid selga oma magamistoas üksi olles ja võis sobimatud asjad tagasi saata.

Helenil polnud tahtmist uusi riideid osta, aga ta oli mures teadmise pärast, et ta on väga kõhnaks jäänud ja endised riided lihtsalt ripuvad tal seljas. Proua Evans, vanem naine, kelle põletikuline puusaliiges takistas tal kauplustes käimist ja suuremate kodutööde tegemist, aga oli väga osav õmbleja. Tema abi Helenile seisnes selles, et ta tegi mõned Heleni vanad kleidid ümber. “Mõned lemmikasjad jätan puutumata, kullake, sest sa saad ju need kaotatud kilod tagasi.” Väga elujaatav lähenemine!

Need, kes on vilunud juuksuritöös (mitte need, kes lõikavad juukseid nagu poti järgi), saavad nii meeste kui naiste juukseid korrastada kodus, ja seegi tõstab märgatavalt haigete tuju. Sama mõju on inimese kaasahaaramisel normaalsesse eluringi, isegi sel juhul, kui ta saab teha vaid murdosa sellest, mida tegi varem. Kuid sõbrad peaksid olema oma appitõttamissooviga ettevaatlikud.

Haiglast koju tulnud, sai Colin aru, et ta peab taastama oma varasemad suhted poegadega. Üks neist oli kaheksane, teine kümnene. See ei olnud kerge, sest heasoovlikud sõbrad hoidsid poisse temast eemale, “et ta rahu ja vaikust saaks”. Pereliikmed vajavad aega, mil nad saavad olla üksi, aga nad vajavad ka koos olemise aega.

TOETAMINE

Inimestel on vaja, et nende eest palvetataks, on nad siis kodus või haiglas. Kui haige tunneb ennast nõrga ja väsinuna, on tema keskendusvõime nõrk, seepärast on ettepanek koos lugeda ja palvetada väga kõrgelt hinnatav. Kui keegi lindistab kirikus pühapäevase jumalateenistuse, annab lint haigele võimaluse tunda ennast ikka veel selles osalisena. Ja kui paraneja leiab, et kogu teenistuse kuulamine käib üle jõu, siis võib teda julgustada kuulama lühemat aega järjest.

Inimesele, kes on olnud nädalate- või kuudepikkusel ravil, võib nüüdki olla suureks kergenduseks, kui teda palutakse teisi aidata.

Judy oli olnud enne haigestumist palveketi liige. See tähendab, et hädaolukorra puhul võidi talle helistada ja paluda tal palvetada abivajava inimese eest või tekkinud olukorra pärast ja siis pidi tema helistama järgmisele palveketi liikmele, et see toimiks samamoodi. Judy teadis, et sel ajal, kui tema oli haiglas, olid palveketi liikmed tema eest korduvalt palvetanud. See päev, kui telefon jälle helises ja tal paluti palvetada ühe sõbra haige lapselapse eest, oli pöördepunktiks Judy enese tervise taastumisel.

“Maria isegi ei küsinud, kuidas mul läheb. Olin äkitselt jälle samasugune kui kõik teised, tavaline, toimetulev inimene, kellelt loodeti mingit tuge saada. See oli imeväärne! Tundsin, et mu elu hakkab siitpeale jälle tagasi normaalsesse rööpasse minema, ja kuigi sel teel olid mõned käänakud, ei vaadanud ma tegelikult enam kunagi tagasi.”

KUIDAS LÄHEB TÖÖTEGIJATEL?

Haiguse ajal ei pruugi ennast üksildasena tunda üksnes patsiendid - väga mahajäetuna võivad ennast tunda ka haige lähitoetajad. Selleks on igasuguseid põhjusi. Kui kellegi diagnoosiks on pahaloomuline kasvaja, siis püüab igaüks olla tema vastu kena ja teda toetada, ja nii see peakski olema. Aga ka sugulased ja lähemad sõbrad on tihedalt seotud vähikriisiga ja vajavad peaaegu samasugust tuge. Kahjuks ei saa pisut kaugemal seisjad sellest sageli aru, eriti siis, kui meil õnnestub jätta muljet, et “pole viga, päris hästi läheb, aitäh küsimast”.

Catherine on ämmaemand, kellest jääb mulje, et ta tuleb kõigega toime. Kui ta mees põdes vähki, siis paistis, et ta pühendab ennast sellele probleemile ja peab oma usu ning külmaverelise rahulikkusega vastu. Ta sõbrad pidasid kiidukõnesid, kui suurepäraselt ta vastu paneb, aga koduseinte vahel omaette olles leidsid Catherine ja tema mees, et asi oli sootuks halvem.

“Tundus, et keemiaravi mõjul oli Gerry iseloom muutunud. Ta oli alati olnud äkilise loomuga, aga pärast ravikuuri paistis, et ta ei suuda ennast enam üldse talitseda. Ta ütles, et laseb ennast kolm kuud ravida ja kui siis ravi ei ole mõjunud, võtab ise endalt elu. Kas kõik või mitte midagi, see oli tema otsus. Väliselt ei olnud midagi muutunud - ta oli ikka veel kiriku vöörmünder ja mina olin küla ämmaemand, kes aitas lastel ilmale tulla, ja mu päevad olid täis elu, mitte surma... aga ma tundsin, et kõndisin nagu kuristiku serval. Üks vale samm oleks kaasa toonud hävingu. Pinge oli tohutu, sest Gerry ei rääkinud mitte kellelegi, kuidas ta ennast tunneb. Me mõlemad täitsime teiste ees oma osa, aga üksi olles... Siis ühel päeval (pärast eriti rasket nädalat) küsis mult üks sõbratar, kas ma ikka tunnen ennast hästi, sest ma nägin kahvatu välja - ja selle asemel et hakata tagasi ajama, nagu ma tavaliselt oleksin teinud, purskasin tema juuresolekul nutma. Mõtlesin, et ma ei suuda enam üldse nutmist järele jätta. Õnneks ei tõmbunud ta minu ootamatu meeleolumuutuse pärast eemale, vaid viis mind koju, pakkus mulle teed ja trööstis mind. Oli nii hea tunne, kui sain kellelegi toetuda, selle asemel et ise püüda kogu oma maailma ülal hoida.”

Te võite öelda - Catherine’i oma süü, et ta niisuguse pinge all oli. Aga kui inimesed omistavad sulle teatava rolli, on väga raske sellest välja saada. Ainult vähesed meist tunnevad, et abipalumine ei ole raske, või on valmis möönma, et lähedane suhe, mis on niigi ohus, võib päriselt ära laguneda. Kuigi teistele võib olla raske seletada, mis parajasti toimub, peab äärmuslikes olukordades kasutama äärmuslikke abinõusid. Me peame kõikide asjaosaliste huvides oma uhkuse maha suruma.

Kui elame vähki põdeva inimesega koos, võime üksnes tema haiguse tõttu tunda end normaalsest elust äralõigatuna. Pärast operatsiooni, kiiritust või keemiaravi on inimesed tihti väsinud või rõhutud meeleolus, nad lihtsalt ei soovi rääkida ega külalisi vastu võtta. On raske end vabalt tunda, väljas käia või teha midagi muud peale hädatarvilike toimetuste - endale meelelahutuse otsimine tundub juba haige reetmisena. Aga niisugune olukord võib kesta mitu kuud järjest. Mida me sel juhul peaksime tegema?

• Peaksime maha suruma süütunde, et ise oleme terved, aga meie lähedane põeb vähki.
• Peaksime endale aru andma, et haigel on tõenäoliselt side muu maailmaga peamiselt meie kaudu. Kui meil on haigele midagi uut ja huvitavat rääkida - me oleme midagi teinud, millestki rõõmu tundnud, oleme kursis selle osaga elust, mis jääb väljapoole vähihaigust -, siis toome endaga koju kaasa elujaatavaid väärtusi. (Loomulikult peab meil olema mõõdutunnet, sest haige ei tohi hakata tundma, et me saame ilma temata hõlpsasti hakkama.)
• Peaksime endale aru andma, et me ei saa lõpmatult endast kõike ära anda, midagi vastu saamata. Nõnda siis, selle kõrval, et lubame endal kasutada võimalusi väljas käiaja meelt lahutada, peame korralikult sööma, piisavalt magama ja võtma iga päev aega, et ennast füüsilisest koormusest lõdvestada ja emotsionaalselt ning hingeliselt kosutada.

Kui olete haige põetamisega väga kinni, võivad need nõuanded tunduda naeruväärsed ja kindlasti on nende soovituste järgimine hoopis raskem (kuigi ometi oluline). Aga igas olukorras, välja arvatud eriti pingelised ajad, peavad need olema prioriteetsel kohal. Kui meil on võimalik keset päeva paarkümmend minutit enda jaoks kulutada, võime valida, mida siis teha.

Kas heidame sohvale pikali või hakkame selle alt tolmu pühkima? Kas läheme jalgsi ostusid tegema ja tunneme heameelt päikesepaistest või kihutame autoga ringi?

Kas jälgime telesaadet, mis meile tegelikult ei meeldi, või võtame kätte piibli ja vaatame, mida Jumalal on meile öelda, ja puistame talle oma südant palvetamisega?

Kas valmistame endalegi eine ja asetame selle kandikule niisama hoolikalt, kui teeme seda haige jaoks, või näkime küpsist ja haarame juba järjekordse tüütu talituse järele?

Meil võib olla raske endale tõestada, et meil on õigus seda enda heaks teha. Kui muu ei aita, siis võime endale kinnitada, et see on tingimata ka haige huvides, ja loomulikult ongi.

ARMASTUS ON TOEKS ALATI

Üksildustunne ei ole ainus emotsioonidega seotud lõks, kuhu võivad sattuda need meie hulgast, kes vähihaigust põevad; samamoodi võib pealispinna alt valla pääseda veel suur kibestumine. Kõikidel juhtudel ei pruugi see olla nii dramaatiline kui Catherine’i mehe ähvardus endalt elu võtta, see võib endast märku anda ka pisiasjades. Sageli on patsiendid rõõmsalt nõus tegema kõike, mida meditsiinitöötajad ette näevad, aga suhtuvad põlglikult lihtsatesse soovitustesse, mis tulevad nende lähedastelt. See võib olla väga tüütu ja ka väga häiriv - potentsiaalne abistaja hakkab tundma ennast tõrjutu ja soovimatuna ning see võib põhjustada kibedaid sõnavahetust.

Rebecca tundis, et ta ema oli täiesti pöörane, süüdistades teda kõiges, mis päeva jooksul halvasti läks - nad tülitsesid, nagu nad polnud teinud sellest saadik, kui Rebecca oli murdeealine. Lõpuks rääkis Rebecca sellest hooldusõele ja kuulis kergendusega, et tema olukord ei olnud üldse erandlik.

“Teiste inimestega teie ema nii ei käitu,” rahustas Rebeccat hooldusõde, “ta ei tunne ennast küllalt kindlalt, et sellega riskida. See kõik võib tunduda ebaloomulik ja vale, aga teie ema näitab nii, kui kindel ta teie suhtes on, kui ta valab oma pahameele teie peale.

Katsuge süveneda sellesse ja mõelge selle peale, et teil mõlemal on nüüd uued rollid - teil “vanemlik” osa ja teie ema teist sõltumas, mõlemal on oma osaga raske nõustuda. Oleks hõlpsam, kui oleksite leplikum ja suhtuksite neisse pahameelepursetesse nagu pingelõdvendustesse, sest te ju teate, et see ei ohusta armastust, mis teie vahel valitseb.”

Niisuguse seisukoha võtmine võib erapooletu jaoks tunduda väga lihtne, kuid kõikidel meil võib ette tulla aegu, mil me kahtleme, kas me suudame kauem vastu pidada või meie kannatus katkeb.

Elizabeth ja Madeleine olid sõbratarid, kes olid väga leplikult elanud ühes korteris kaua aega, enne kui Madeleine’il avastati pahaloomuline kasvaja. Nad pidasid koos vastu esmase ravi tormidele ja tundsid koos rõõmu Madeleine’i vahepealsest paranemisest. Lõpuks läks haigus siiski halvemaks ja mõlemad naised seisid küsimuse ees, mida tulevik toob ja kuidas nad sellega hakkama saavad. Pinge kasvas ja nende suhe muutus lahingulöömiseks.

“Vannitoa uksel (mõelda vaid!) oli plakat, millele oli kirjutatud kaunis parafraas 13. salmile Esimesest kirjast korintlastele, sellele suurele kristlikule armastushümnile. Ühel päeval, pärast üht erakordselt ägedat sõnasõda, leidsin selle plakati oma magamistoa põrandalt, kuhu Madeleine oli selle raevuga visanud... See oli kõnekas sõnum, mis tabas mind valusalt... Ühel teisel korral, kui Madeleine paistis väga mõistmatu, sain ma vihaseks, tormasin korterist välja ja püüdsin kõndimisega ennast maha rahustada... Kui tagasi tulin, olin ikka veel nii vihane, et hakkasin oma toas loopima üht väikest kohvrit, lootes, et Madeleine saab aru, kui võimatu see olukord mulle tundub.

Minu peas vasardasid praktilised küsimused. Ma sain aru, et mul ei olnud otseseid kohustusi seoses Madeleine’i haigusega... Surm ja kaotus jääb sugulaste kanda... neil ei ole mingit valikut, see tuleb läbi teha. Kuid minul oli valikuvõimalus. Ma ei tahtnud ära minna... side, mis oli meie vahele eelmise kümne aasta jooksul tekkinud, tegi äramineku mõeldamatuks. Isegi kui ma oleksin tahtnud, ei oleks ma saanud ütelda: “On selge, et sul on surmahaigus, ma loodan, et sa mõistad mind, ma pean ära köitma; pean ju ikkagi oma elu ka elama.” Aga kas ma tulen toime sellega, mis ees ootab? Kui ma alla annan, mis siis saab?

Käisin nädalavahetusel oma vanemate juures, mul oli võimalik välja lipsataja minna Lootuselahe aarde kaljudele kõndima... tagantjärele mõeldes tundub see kohanimi nii sümboolsena. Ma pöördusin Jumala poole palvega, et ta annaks mulle mu mures ja ängistuses otsest nõu, mida ma peaksin tegema... ma vajasin väga täpset juhatust. Hämmastava selgusega kerkisid mu silme ette sõnad sellelt plakatilt, mis oli paisatud mu magamistoa põrandale:

“Armastus lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi.”

Kõndisin mööda rannakaljusid tagasi imeliselt ülendatud meeleolus ja teadmisega, et olin oma kõhklusekoormast vabanenud. Olukord oli endine, aga minu vaatepunkt sellele oli muutunud, ja ma teadsin kahtlusteta, mis suunas ma liigun: minu jõuvarud ei olnud küllaldased ja mu inimlik armastusvõime oli piiratud, kuid Kristuse armastusest, mis mõjutab mind ja avaldub minu kaudu, peaks piisama. Ükskõik, mis ka ees ootab, olin varustatud jumaliku abiga, mis meid mõlemaid toetab.

Kas see kõlab ebarealistlikult või kulunult? Võin ainult öelda, et need neli kuud, mis Madeleine’il elada jäid, ja kaua pärast tema surma tundsin sageli, et Jumala armastuse mõju sellele olukorrale oli tohutu.”2

Kas Elizabethile sai osaks midagi erilist? Sai ta tavatult raskes olukorras eriliselt suurt abi? Ma ei arva nii. Paljud inimesed on kogenud täpselt sama äratundmist, et Jumal hoolib ja tunneb kaasa, kuigi täpne viis, kuidas seda tuge on saadud, on tõenäoliselt erinev.

Kui ma koolis käisin, oli üks meie semestrilõpu lemmiktegevus mängida võimlas laevahukku. See oli metsik ja vahva mäng, milleks kasutati kõiksuguseid seadeldisi ja kõlguti köitega nende vahel. Kes maha kukkus, see jäi mängust välja või sõid haid ta ära. Pikemat aega köie küljes rippumine oli väga raske, sest käed väsisid ära. Kuid kogenumad kaaslased teadsid, mida teha - nad sidusid köie otsa sõlme ja toetusid jalgadega sõlmele. Seda tegi omal viisil ka Elizabeth. Ta lihtsalt tunnetas oma võimalusi ja kui ta oli jõudnud köie otsani, sidus ta sinna sõlme ja rippus seal edasi. Kogu selle tegevuse kõige kriitilisem osa oli see, et ta sidus oma “sõlme”, sõltudes täielikult Jumala armust, mitte iseenda ega kellegi teise jõuvarudest. Ja ta koges, nagu seda on kogenud paljud teised, kes on katsumustele vastu pidanud, et Jumala arm ei lõpe iialgi.

VIITED

1 Penny Brohn, Gentle Giants.

2 Elizabeth Heike, A Question of Grief, Hodder and Stoughton.

  Tagasi sisukorda