“Kui teil mingi asi ei õnnestu, siis püüdke seda teha uuesti, kui ikka ei õnnestu, siis püüdke veel, ärge lakake püüdmast, see on kõik!” Dalai-laama

Kui tuleb elada pahaloomulise kasvajaga, siis on tõepoolest põhiline asi end üles upitada, tolm maha raputada ja jälle otsast alustada. Tänu tänapäeva mõjusatele ravimeetoditele ja pidevalt avastatavatele uutele ravivõimalustele on paljudel patsientidel võimalik isegi siis, kui neid ametlikult ei nimetata paranenuteks, tunda rõõmu haiguse täielikust või osalisest leevenemisest, millele võib järgneda uus ravikuur, jälle paranemine, ja niimoodi pikka aega. Oleneb väga palju sellest, kuidas osatakse elada koos oma haigusega, see on pigem lakkamatu sissisõda kui üks otsustav lahing.

Sissisõdalased on libedad sellid. Üks nende mõjukamaid relvi on ootamatu väljailmumine ja hirm, mida see tekitab. Kui te elate maal, kus esineb poliitilisi rahutusi ja käib sissisõda, ei saa te kunagi ennast lõdvaks lasta. Reisimise ajal peate kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Te ei või kunagi teada, kes on teie vaenlane või kus ta järgmine kord teid ründab.

PLUSSTEGUR

Elamine pahaloomulise kasvajaga võib olla üsna samamoodi. Kui me vaid võimaluse anname, võib kartus kasvaja taasilmumise ees varjutada meie elu. Aga on veel teine tee, kuidas sellele vastu minna. Ühes hiina dialektis on sõna KRIIS sümbol kombineeritud sõnade OHT ja VÕIMALUS sümbolitest. On tõepoolest oht, et pahaloomuline kasvaja taastub, kuid selle ohuga on seotud ka väga suur võimalus, et inimene seesmiselt kasvab ja areneb. Isegi nii kaugele, et paljud haiged (ja nende perekonnad) jõuavad tõepoolest punkti, kus nad ütlevad, et nad ei nurise, et neil on olnud tegemist selle haigusega, just selle tõttu, kuidas see nende elu muutis.

Kakskümmend aastat tagasi kirjutas Jo Hilton:

“Kas mu jutt kõlab väga lihtsameelselt, kui ütlen, et mul on hea meel, et mul on vähk? Muidugi ei tunne ma heameelt selle üle, et see on toonud nii palju muret mu lähedastele ja armsatele inimestele, kuid kõigest hoolimata on mul tõepoolest siiralt hea meel, et nii läks. See tõi mulle palju sõpru... Ma ei teadnudki enne, kui väga mind armastatakse... ma ei teadnud, et mu naabrid võivad nii kenad olla. Ma ei teadnud, mida õieti tähendavad sõnad “lootust hellitama”, “trööst” ja “vähk”. Need olid ainult sõnad, kuid nüüd olen ma kogenud, mis on kõikide nende sõnade taga.

Kirikulaul “Käib Jumal arvamatuid teid” oli üks mu vanaema lemmiklaule. Ta kasutas neid laulusõnu niisuguse... enesekindlusega, et isegi mina, kõige arglikum ja kartlikum tema paljudest lapselastest, sain nendest kulunud sõnadest julgust. Kui ma olin äikese tõttu hirmu täis, sundis vanaema mind ikka kordama salmi “Pää püsti, ristiinime: On taeva armu hoob See pilv nii sünkjalt sinine Ja õnnistust sull’ toob:’

Vähktõbi avas minu jaoks kogu nendes sõnades peituva tõe. Lapsena ma kogu aeg kartsin... kartsin, et jään haigeks, et jään ilma headest asjadest, mida mulle oli lubatud, mõnest peost või kontserdist. Tõepoolest, ma kartsin kogu aeg. Aga kui valu ja haigus kätte jõudsid, ei muretsenud ma üldse... minu lapsepõlve kohale oli kogunud musti pilvi üksnes see, et ma neid ette kartsin.

Täiskasvanuks saades oli mu peidetud salakartuseks hirm vähi ees... sõna, mida ei tohtinud suhu võtta, asi, millest võis rääkida ainult sosinal. Aga sellest hetkest alates, kui arst ütles välja selle kardetud sõnaja ma sain aru, et see oli seotud minuga, kadusid kõik hirmud, nii väikesed kui suured. Ma ei karda midagi... ei elu ega surma... need kolm aastat on olnud kõige õnnelikumad mu elus. Mulle on osaks saanud nii palju õnnistust, et seda kõike ei saa kokku arvata, ja paistab uskumatu, et ma olin nii kaua talunud hirmuja teadmatust.”

Jo elab ikka veel ja kinnitab, et ta pigem “elab koos kasvajaga”, mitte ei lähe kasvaja tõttu vastu surmale. “Kahekümne kolme aasta jooksul on mul olnud kokku kuus aastat, mil me lootsime, et ma olen terveks saanud, kuid kunagi ei olnud see aeg piisavalt pikk, et arstid oleksid saanud öelda: olete terve; seepärast olen õppinud elama üks päev korraga.”

Jo jaoks oli see vabanemine hirmust, ja asjaolu, et ta oli saanud kogeda teiste armastust ning kaastunnet, oli andnud tema haigusele niisuguse lisaväärtuse, mis ei ole üldsegi ebaharilik. Haige, keda hooldekodus oli väga kenasti ravitud, ütles ühele oma põetajatest: “Terve elu ei olnud ma mitte keegi, keegi ei hoolinud minust, aga siin olen mina ka midagi väärt.”

Teine üldteada hea külg on paljude haigete seisukohast see, et perekond ja tuttavad hakkavad sind uuesti hindama ja aru saama, kui tähtis on, et haiged teaksid, kuidas neist hoolitakse. Mõte on selles, et me ei lükka meeldivaid asju enam edasi, vaid tunneme nende olemasolust rõõmu juba täna. Tõsi küll, mõned vahekorrad varisevad vähihaiguse raskuse all kokku, kuid paljud suhted muutuvad kogu aeg ikka tugevamaks, ja mõned, mis on kulgenud väga heitlikult, peavad vastu ning arenevad edasi õiges suunas.

Penny Brohn oli väga kindel, et tema haigus oli alguse saanud pikaajalisest psüühilisest stressist. Ta uskus, et kui ta paraneb, siis suudab ta lahendada ka varasemad probleemid.

“Mul oli arusaamine, mis praegu on absoluutne, et ma ei saa kasvajast kunagi jagu, kui ma ei vabasta ennast oma otsustamisraskustest. Nagu enamik abielupaare, olime Davidiga aastate jooksul kogunud tublisti meelekibedust, olime seda hoolikalt varjanud ja püüdnud sellest mitte välja teha... Ma ei kahelnud, et enne ravikuuri, mida ma pidin alustama, oli vaja teha põhjalik hilinenud suurpuhastus; küsimus oli ainult selles, et ma ei söandanud... Kui asjad lähevad halvasti, lisaksin ma ise senisele koormale veelgi raskust juurde - karilejooksnud abielu näiteks.

Aga selgus, et mul ei olnud seda vaja karta. David oli lahendusest samamoodi huvitatud ja me lamasime koos pimeduses... ning mängisime poole ööni laste avameelsusmängu täiskasvanute varianti.

Selle asemel et tundide kaupa üksteist süüdistada ja teineteisele etteheiteid teha, mida ma olin nii väga kartnud, leidsime, et olime võimelised tõeliselt andestama ja mõistma... Me suutsime end lahti rebida sisseharjunud “alati sa...” või “sest et sa kunagi ei...” fraasidest. Seekord ei hakanud me õigustama oma nõrkusi ja eksimusi lähtuvalt sellest, et oleme abielus inimesega, kes on veel halvem. Me hakkasime teineteist arvestama ja teineteisele andestama.

Ma olen üks paljudest inimestest, kes ütlevad, et nad tunnevad vähki haigestumise üle heameelt... Selle öö kirjeldamatu leebus ning rõõm ja rahu, mida see andis, oli nii kaunis. Ma võin ausalt öelda; see kõik kaalus üles teadmise, et see vallandus ravimatu haiguse tõttu!

Loomulikult mõtlesime, et olime lahendanud ühe fantastilise käiguga kõik oma probleemid, ja kujutlesime, et ... võime jätkata täielikus harmoonias ja teineteisemõistmises, et meie elupäevade lõpuni ümbritseb meid leplik ja kõike taluv suuremeelsus. Muidugi päris nii see ei läinud, kuid me olime raiunud endile tee läbi okkalise dzungli, mis oli meie ümber kasvanud, ja meie kena kooselu Okasroosike oli viimaks jälle üles äratatud.” 1

Isiklikult kogetud pahaloomuline kasvaja paneb inimesed mitmes mõttes proovile, see on täpselt samamoodi ka usu valdkonnas. Meil tuleb sageli kokku puutuda kahtluste, kurvameelsuse ja mõnikord isegi lootusetusega - “hinge pimeda ööga”, nagu kristlased varasematel sajanditel seda nimetasid -, enne kui jõuame sellesse punkti, kus jälle on võimalik kogeda usku, lootust ja armastust. Aga need, kes sinna jõuavad, on kaljukindlalt veendunud, et see on kogemus, mida nad kõrgelt hindavad.

“Minu usk oli nagu ankur, mis tormist hoolimata mind kindlalt hoidis. Kartsin alati, et kui mu edasiliikumine muutub raskeks, siis ma hakkan kõhklema ja võin Jumala lootusi petta, ja mõnikord paistis see olevat täiesti võimalik. Aga see ankur hoidis mind kinni (mitte mina ei hoidnud teda!) ja nüüd ma tean, et kui mind aidati läbi sellest katsumusest, siis aidatakse läbi kõigest.”

“Ma pidin ümber hindama kõik - oma suhtumise teistesse inimestesse, endasse ja Jumalasse. Ma pidin küsima endalt, millele tugineb mu elu - kas tõele või soovunelmatele. Ma tegin läbi raskeid heitlusi, aga nüüd ma tean, keda ma olen uskunud, ja ma olen veendunud, et ta on võimeline kaitsma seda, mille olen tema hoolde usaldanud, ja see on tõepoolest hindamatu väärtus.”

“Hoolimata sellest, et ma ei suuda Jumalat mõista, nii nagu ikka siis, kui kõik hästi läheb, õppisin ma Jumalat tõeliselt usaldama.”

“Ma tean, et minu vähihaigus tugevdas mu suhet Jumalaga. Nüüd olen ma tundma õppinud Jumalat kui hoolitsevat isa, Jumalat kui trööstivat vaimu ja Jumalat kui poega, Jeesust; mitte üksnes kui lunastajat, vaid ka kui ülimat ja põhilist sõpra. Missugune sõber mul tema näol on!” 2

“Õpeta meid lugema oma päevi õigesti, et võiksime täita oma südame tarkusega.” Vähktõvel on tavaks panna meid oma “päevi lugema”. Kuid haigestumise (kas enese või mõne perekonnaliikme haiguse) üks peamisi soodsaid külgi on see, et paljud inimesed avastavad enese jaoks päevahaaval elamise.

Tänases päevas elamise mõtet on kehastanud Pat Seed. Tal diagnoositi munasarjakasvaja. Haigus oli juba üsna kaugele arenenud ja arstid seadsid ta otsekoheselt fakti ette, et tal võib olla jäänud elada ainult mõni kuu (tegelikult pidas ta vastu palju aastaid). Pat ei löönud kartma ning häälestas ennast nõnda, et tulgu mis tuleb, ta elab iga üksiku päeva nii hästi, kui suudab.

“Kas tundub üllatav: olen Õnnelik, hoolimata sellest et mulle öeldi - mul ei ole jäänud kaua elada? See ei ole kangelaslikkuse näitamine. See on tõsi... Surm ise mind ei kohuta. Ma suhtun sellesse ainult kui loobumisse vormist, mida ma tolles elus, mis järgnema peab, rohkem enam ei vaja. Ja kui ma eksin ning meie maapealsele elule ei järgnegi enam mingit muud elu, siis ei ole sel niikuinii mingit tähtsust...

Kui ma kardan... siis ei jätka ma oma elu täisväärtuslikult, ma ei hakka rõõmu tundma headest asjadest, sest kardan, et need saavad otsa või võetakse mult ära... Nii et mul on vähk. Mu ümber on vastutulelik ja armastav perekond... aga nemad ei saa põdeda vähihaigust minu eest. Seda pean tegema üksi. Ja see ei muuda asja, kui ma istun ja murran pead, kas mu viimane päev võib olla täna, homme või ülehomme. See ainult takistab mul tänast päeva täiel määral kasutamast...”

Ükskõik, kas teile öeldakse, et te surete vähihaigusse, või on teil lootust elada veel kuuskümmend aastat, ükski inimene ei saa elada rohkem kui ühe päeva korraga. Ükskõik, mis olukorda me oleme sattunud, tänane päev on ainuke, mis on tõeliselt meie päralt. Uues Testamendis on see lihtsa tõena kirja pandud: “Miks muretseda homse pärast, kui tänasel päeval on omad mured?” Nagu paljud muud lihtsad tõed, annab see ülim lihtsus võimaluse neid muresid kahe silma vahele jätta, alahinnata, ignoreerida... Ometi on see õnne põhiline koostisosa.

Mõni aeg tagasi nägin juhuslikult alljärgnevaid ridu... ma kahetsen, et ma neid tarku sõnu ise välja ei mõelnud, aga ma võin nendest õppida.

See on uue päeva algus.
Jumal on andnud selle päeva,
et ma kasutaksin seda, nagu ma soovin.
Ma võin selle ära raisata või seda hästi kasutada.
See, mida ma täna teen, on tähtis, sest selle eest
annan ma ühe oma elupäevadest.
Homseks on see päev juba päriselt kadunud,
jättes endast selle, mis ma tema eest vastu sain.
Ma tahan, et see oleks võit, mitte kaotus,
headus, mitte kurjus;
kordaminek, mitte ebaõnnestumine —
siis ei pea ma kahetsema hinda, mis ma selle eest maksin.3

POOLELIJÄÄNUD TÖÖ

“Ma olen saanud valmis töö, mis sa mulle teha andsid” (Jeesuse sõnad, mis on kirja pandud Johannese evangeeliumis). Üks kõige raskemaid liiga varajase sunnaga seotud aspekte on leppimine sellega, et sinust jäävad maha lõpetamata tööd.

“Ma imestasin tihti, miks ma olin nii meeletult hirmul ja mures, kui teada sain, kui haige ma olen. Oma usuliste tõekspidamiste kohaselt ma ju surma tegelikult ei kartnud, ja kuigi ma ei kujutanud suremisprotsessi päriselt ette, paistis, et tunded, mis minus esile kerkisid, polnud õigustatud...

Ma hakkasin aru saama, et õigupoolest oli minu surmakartus suuresti seotud Davidi ja lastega. Nagu paljudel teistel inimestel, oli ka minul oma ettekujutus sellest, missugused peavad olema suurepärased naised ja imetlusväärsed emad, aga ma olin ikka veel alles mõlema rolli proovistaadiumis. Ma ei olnud nendes rollides jõudnud täiuseni, seetõttu ei olnud ma veel lihtsalt valmis surema. Minus ei olnud veel stabiilsust ega turvalisust, seepärast ei olnud ma veel valmis oma naise- ja emarolli käest ära andma. Oli veel liiga palju teha, liiga palju lõpetamata asju.” 4

Abielu ja laste kasvatamine pole ainsad valdkonnad, kus inimesed tunnevad, et neil jääb midagi pooleli - kuigi seal on see väga tavaline. Isiklikud eesmärgid, töökohustused ja laiem suhtlusring võivad meile esitada samasuguse väljakutse. Ja tõsiasi, et pahaloomulise kasvajaga tuleb pidada pikka võitlust, annab pigem meile jõudu nende asjadega maadlemiseks ega lase neid lükata edasi nii kaugele, kui on juba hilja.

“Vähihaigus ja sellega kaasnev surmahirm sundis meid tegelema pooleliolevate asjadega, oli väga võimalik, et kooselu võib lõppeda ning ei jää enam aega kuhjunud probleemide lahendamiseks. Teades, et me ei oska arvata, kui palju aega on meile jäetud, püüdsime kõigega kohe toime tulla...

Ma tahtsin surmale vastu minna vabana, ilma süütundeta, et olin olnud halb naine, ja Davidil pidi olema võimalik lasta mul surra, süüdistamata ennast selle pärast, kuidas tema oli täitnud oma kohustusi. Me püüdsime selle ära klaarida kohe, mitte mingis müütilises tulevikus, mis ei pruugi kunagi kätte jõuda.” 4

Pooleliolevate asjade lõpetamine ei ole kunagi kerge. Tegelikult võib olla väga raske öelda “mul on kahju” või näidata oma tundeid nõnda, et vahekord seeläbi paraneks. Mõned inimesed mõtlevad põhjalikult läbi kogu oma elu ning otsustavad edasi elada hoopis teistmoodi, mitte just sellepärast, et nad ei tea, kui kaua nad saavad tegelda asjadega, mis on neile tähtsad, vaid seetõttu, et meie piiratud elupäevade jooksul asjade tähtsus muutub.

“Olen jõudnud järeldusele, et elu on elamiseks ja igapäevased tüütud tööd võivad oodata.”

“Ma ei muretse enam nii palju selle üle, mida inimesed arvavad minust või minu saavutustest edukuse mõttes, ma ei mõõda seda nii, nagu tavatsesin teha varem. Avastasin äkitselt vabaduse olla mina ise, soovi anda oma põlvkonnale midagi väärtuslikku, ja otsusekindluse, et olgu mu elu siis lühike või pikk, tahan väärtustada seda millegi kaudu, mis jääb püsima alatiseks... ja minu arvates peab see olema vaimne väärtus. Ma olen täiesti veendunud, et mulle antakse selleks piisavalt aega ja piisavalt jõudu. Jeesusel oli aktiivseks õpetajaametiks aega kolm aastat. Ta suri kolmekümne kolme aastaselt, noore mehena. Aga tema viimased surmaeelsed sõnad olid: “See on lõpetatud!”, ja ma tahaksin, et ka minul oleks võimalik nii öelda.”

See võib olla raske, proovilepanev ja pingutav, kuid meie kõik, kes me püüame haarata kinni võimalusest tegelda lõpetamata asjadega, jõuame vääramatu lõplikkusetunde ja rahuloluni, ükskõik missuguseid raskusi see kaasa toob. Ja vabadus, mis tuleneb sellest, et oled heidelnud millegagi, mis on olnud vaevaline ja ähvardav, lubab haigel sageli isegi siis, kui asi ei ole veel täielikult lahendatud, oma ahelaist vabastatud vaimuga keskenduda ka kehalistele vajadustele. Elisabeth Kübler Ross seletab seda nii:

“Kui haigel ei ole lõpetamata asju, valdab teda rahu ja harmooniatunne, teadmine, et mis tegemist vajas, on tehtud. See on nagu siis, kui pereema on oma lapsed õhtul voodisse saatnud. Nõud on pestud... söögilaud koristatud, ja tal on tunne, et ta on teinud ära kõik, mida on teha tahtnud ja selleks päevaks planeerinud... Ta on selle üle uhke, teda valdab tunne, et ta on oma asjadega toime tulnud ja võib nüüd rahuliku südamega magama minna. See ongi, nii lihtsalt kui ma öelda oskan, pooleliolevate tööde lõpetamine.” 5

EESMÄRGID

Teada saada, kui palju sind armastatakse.

Vabaneda kartusest tuleviku ees.

Leida kinnitust, et su usk peab katsumustele vastu.

Elada vastavalt sellele, mida päev lubab.

Näha, et suhted on taastatud.

Jõuda uute hoiakuteni selle suhtes, mis elus on tähtis.

Need kõik on positiivsed küljed, mis tulevad ette pikal teekonnal pahaloomulise kasvajaga, paljud meist on pidanud selle kas lõpuni või osaliselt kaasa tegema. Aga loomulikult ei saavuta me kõiki neid eesmärke otsekohe. Alguspäevadel on see sageli tundeline teekond hingelise enesesäilitamise ühest verstapostist teisem.

“Mu arst käskis mul koju minna ja hakata väikesi tulevikuplaane tegema. Kasvõi midagi nii lihtsat kui alustada mingi paksema raamatu lugemist, mida olen alati mõelnud käsile võtta, uskudes nüüd: elan piisavalt kaua, nii et ma selle raamatu läbi saan, ja seegi on üks samm õiges suunas.”

Seatud eesmärgini jõudmine on väga oluline igal eluetapil, eriti tähtis on see eluohtliku haiguse puhul. Peale selle, et eesmärgid kujundavad elu ja annavad sellele otstarbe, pakub nende saavutamine suurt moraalset tuge ja loob tunde, et sel ajal, kui paljud asjad ei allu kontrollile, on elu mingites piirides siiski ohjes hoitud.

Paranemisperioodi alguses on paljude haigete peamiseks eesmärgiks haiglast kojusaamine ja vastupidamine kiiritusele või keemiaravile. Kui need on ohutult seljataga, on sageli vaja rohkem käegakatsutavaid verstaposte. Need võivad olla suhteliselt väikesed ja lihtsad asjad.

• Beth tegi otsuse elada nii kaua, et jõuaks valmis ajakirjaartikli oma läbielamistest.
• George tahtis lõpetada nukumaja, mida ta oli hakanud oma lapselapsele meisterdama, enne kui ta haigeks jäi.
• Mary otsustas, et püüab talve vastu pidada, et saaks näha, kuidas pääsukesed tema räästa alla jälle pesa hakkavad tegema.

Mõnikord on plaanid auahnemad.

• Ophelia otsustas, et kui esimene asi, mida Jumal siin maa peal tegi, oli aia rajamine, võiks temagi endale võtta eesmärgiks rajada aed kingituseks neile, kes hakkavad elama tema majas pärast teda. (Juhuks, kui ta ei peaks nägema oma istikuid suureks kasvamas, pani ta nad kõik kirja, et need, kes pärast teda sellesse majja elama asuvad, ei hakkaks midagi üles kaevama, enne kui saavad teada, mis seal on.)
• Joy oli kindlalt veendunud, et ta tervis peab niikaua vastu, kui ta saab Austraalias oma tütrel külas käia -ja nii ta tegigi.

Mõnedel eesmärkidel on mõju tuhandetele teistele inimestele just sellepärast, et üks inimene on otsustanud kasutada oma järelejäänud päevi, kuid või aastaid, et maailma veidikenegi muuta, isegi siis, kui selle poole püüdminegi tundub täiesti üle jõu käivat.

Doktor Vicky Clement-Jones läks haiglasse, et mingit põletikku ravida, kuid ärkas pärast narkoosi ja sai teada, et mäda eemaldamise asemel põletikukohast oli arst avastanud tal kaugelearenenud munasarjakasvaja. Olukord oli nii tõsine, et talle öeldi: elada jääb tõenäoliselt ainult mõni kuu. Pole midagi imestada, et ta oli muserdatud ja vihane. Operatsioonile järgnenud päevadel avastas ta, et arstiharidus ei anna talle kaitset vähihaigusega seotud emotsionaalse trauma vastu, ja tal ei olnud eriti suurt ettekujutust, kuidas tulla toime selle haigusega siis, kui oled patsiendi osas.

“Hästi, Vicky,” mõtles ta endamisi, “kui sa peaksid kolme kuu pärast surema, siis tuleks sul selle aja jooksul korda saata midagi positiivset.” Ta ei surnud, ja hoolimata raskest operatsioonist ning neliteist kuud kostnud keemiaravist suutis ta oma kogemuste põhjal välja pakkuda midagi väga elujaatavat. Avastades, kui vähe on haigetele ja nende perekondadele kättesaadavat informatsiooni, rajas ta info- ja nõustamisteenistuse (BACUP - The British Association of Cancer United Patients). Organiseerimistöö ja sidepidamine mitmesuguste meditsiiniasutuste ning heategevusorganisatsioonidega võttis aasta ja suurema osa sellest ajast sai Vicky ise jälle ravi, sest avastati, et haigus oli uuesti välja löönud. Kuid tema otsus veenduda, kas tema kogemustest on teistele kasu, hoidis teda alal ja oktoobris 1985 muutus tema kavatsus reaalsuseks.

Oma esimesel tegevusaastal andis info- ja nõustamisteenistus tuge, näpunäiteid ja täpset teavet rohkem kui kolmeteistkümnele tuhandele vähihaigele, nende perekondadele ja sõpradele - tänu ühele naisele, kes oli seadnud selle endale eesmärgiks, kui arvati, et tal ei jää elada rohkem kui mõni nädal. Võibolla just see otsus - teha oma haigust trotsides midagi positiivset - võimaldaski need talle lubatud kolm kuud venitada neljaks aastaks, mille järel ta 1987. aastal suri. Kuid surres ta teadis: tuhanded inimesed olid juba sellest kasu saanud, et temal oli tulnud seista silmitsi vähktõvega.

Pat Seed, kellest on juttu olnud eespool, oli teine munasarjavähi ohver, kellele pandi väga sünge diagnoos. Lootes vastu pidada kauem kui kuus kuud, mis arstide arvates tal veel elada jäi, alustas ta kiiritusravikuuri ja haiglaravi ajal jõudis ta selgusele oma eesmärgis. Ühel ööl, kui ta magada ei saanud, tõusis ta üles ja tahtis minna haiglakööki, et võtta tass teed. Ta eksis ära ja sattus lasteosakonna kööki.

“Kikivarvul tillukeste lapsevoodite vahel liikudes tundsin jõuetut raevu, et väikesed lapsed nagu need siin peavad kannatama pahaloomulise kasvaja käes. Enesehaletsus, mida ma oleksin võinud tunda, kadus täiesti ja raevu kõrvale tuli abitus. Kui ometi keegi saaks midagi teha - aga MIDA?”6

Kui Pat käis Christie haigla ambulatoorsete haigete osakonnas, oli ta kuulnud, et on olemas skanner (tomograaf), mis aitab arstidel diagnoosida mitmesuguseid kasvajaliike ja võimaldab neid haige ravimiseks väga täpselt tähistada. Kuigi Christie haigla oli spetsialiseerunud kasvajaravile, ei olnud tol ajal isegi seal veel niisugust diagnostikaaparaati olemas. Igal nädalal oli ka mõnel Christie patsiendil võimalik kasutada Manchesteri ülikooli kliiniku skannerit, sealsed arstid tõdesid, et vähemalt pooled viiest tuhandest patsiendist, kellega nad aasta jooksul tegelesid, said selle skanneri diagnostikavõimalustest palju kasu. Probleem oli selles, et need aparaadid on väga kallid, riiklikul terviseteenistusel ei olnud (tol ajal) võimalik maksta 500 000 naelsterlingit, et skannerit osta, ja 1948. aasta terviseseadus keelas haiglatele avalikult raha koguda.

Pat Seed võttis oma eesmärgiks muretseda Christie haiglale see diagnostikaaparaat. Ta oli naine, ema ja ajakirjanik - just niisuguses järjekorras! Et tal oli jäänud elada ainult kuus kuud, tahtis ta nii palju kui võimalik olla koos oma perega, ning kuna ta oli töötanud mõnda aega Meremisjoni Loodeosakonna juhataja sekretärina, teadis ta väga hästi, kui palju aega võtab heategevusorganisatsiooni juhtimine. Igal juhul kujutas ta ette, kui raske on ühel naisel, kelle tervis on pealegi väga halb, loota kokku saada 500 000 naelsterlingit.

Ta maadles selle probleemiga mõnda aega, kuni jõudis otsusele. Tappev vaenlane seisis tema silma ees nagu sõdur, püss käes. Pat oli üle elanud Teise maailmasõja, nüüd oli tal vaja vastu seista vähirünnakule, vähemalt niikaua, kui ta saab oma üleskutsega välja tulla. Nii ta siis asuski sihikindlalt oma diagnostikaaparaati hankima.

Viis aastat hiljem ütles Pat, et kui ta oleks teadnud, mis tal ees seisab, oleks ta sealsamas otsekohe hinge heitnud, mitte vähihaiguse pärast, vaid hirmu tõttu selle töö ees. Läks nii, et vajalik summa oli kolm korda suurem, kui alguses oli arvatud, nii et koguda oli vaja poolteist miljonit naelsterlingit. Pat tegi väsimatult tööd, sõitis ringi, kirjutas, pidas kõnesid, kulutas oma kampaaniaks kuusteist tundi ööpäevas ja elas põhimõttel “üks päev korraga”, innustades tuhandeid inimesi oma algatusega kaasa tulema. Vähem kui kolme aasta pärast sai mõte teoks. Christie haigla oma skanner, paigutatud omaette ehitisse, alustas tööd Loode-Inglismaa elanike heaks.

Ebatavalisel viisil toimis oma rinnavähi puhul Penny Brohn. Olles veendunud, et kasvaja on seesmiste ärrituste välispidine sümptom, keeldus ta ettepanekust rind opereerida, valides raviviisi, mis arvestab teda kui tervikut, mitte üksnes haiget rinda. Kuna ta Inglismaa arstidelt tuge ega julgustust ei saanud, läks ta Baierisse doktor Josef Isselsi kliinikusse. Kaugel perest ja sõpradest, võõra keele, üksinduse ja hirmuga heideldes tegi ta vapralt läbi sealse ravikuuri ja püstitas endale samuti eesmärgi.

Ta võttis endale pähe, et kui leidub ka teisi, kes tahavad kasvaja puhul toimida, nagu tema oli tahtnud, siis saaks ta neid aidata. Kui ta läheb tagasi Inglismaale, siis teeb ta kõik selleks, et rajada holistlik vähiravikeskus, kus keha ravimise kõrval arvestataks ka vaimset, emotsionaalset ja hingelist aspekti.

See oli teine meeletult suur ettevõtmine. Kuid alustades tasapisi kodudes oma tööd, üks päev nädalas, jõudis Penny Brohn niikaugele, et ta idee sai teoks. 1983. aastal avas prints Charles Bristoli Vähiabikeskuse oma maja ja Penny töötab seal praeguseni, jagades haigetele oma armastust ja mõistmist.

Need kolm näidet on Inglismaalt. Kuid mujalgi maailmas on palju inimesi, kes on oma kasvajahaigusesse suhtunud samasuguse otsusekindlusega.

Olgu eesmärgid suured või väikesed, tähtis ei ole nende suurus, vaid see energia, mida need eesmärgid meile annavad. On vaja kogu aeg meeles pidada, et enamikul inimestel on vähiravi järel ikka veel jaksu midagi ära teha. Ja need inimesed meie hulgast, kes haigete eest hoolt kannavad, peavad seda eesmärke seades arvestama.

Kui palju haige teha suudab või teha tahab, oleneb loomulikult sellest, kuidas haigusega lood on. Meie seda nende eest otsustada ei saa. Aga kaugel sellest, et me vähihaiget liiga palju tagant sunniksime, enamik meist kipub hoopis liiga palju hoolitsema ja vastu vaidlema. Meie eesmärk haige eest hoolitsedes peaks olema teda aidata, nii palju kui suudame, et ta tervis võimalikul määral taastuks ja et allesjäänud elupäevad, on neid siis palju või vähe, oleksid nii sisukad kui võimalik.

See tähendab, et me ei peaks:

• oma hoolitsusega üle pakkuma;
• eluga nii hästi toime tulema, et haige hakkab ennast ülearuseks pidama;
• jätma tähele panemata edusamme, ükskõik kui aeglased ja väikesed need ka meie arvates on;
• pidurdama haiget suuremate eesmärkide püstitamisel;
• keelama haigel midagi teha, vaid peaksime laskma tal endal avastada oma võimete piire;
• takistama haigel võtmast vastutust iseenda, oma elustiili ja oma töö eest enda peale, niipea kui ta on selleks võimeline;
• klammerduma mistahes rolli külge, mida oleme vahepeal täitnud, kui haige ise seda jälle täita tahab.

Suhtumine neisse keeldudesse on niisama tähtis kui mõni muu osa vähivastasest võitlusest. Seda seisukohta illustreerib ilmekalt tõsilugu kahest mehest, kes mõlemad said haiglast koju teadmisega, et neil jääb elada pool aastat.

Esimene mees läks koju, ajas oma äriasjad joonde, jättis oma sugulastega hüvasti ja suri kahe nädala pärast.

Teine mees vaatas oma käratsevat riiakat lastekarja ning vaevatud naist ja võttis ennast kokku. “Naine üksi küll kõige sellega hakkama ei saa,” mõtles ta endamisi. “Seda ma küll ei taha, et ta uuesti abiellub. Parem olen nende juures niikaua, kui nad suureks saavad.” On möödunud kakskümmend aastat ja see teine mees elab ikka veel!

VIITED

1 Penny Brohn, Gentle Giants.

2 Amy Harwell, When Your Friend Gets Cancer, Harold Shaw Publishers.

3 Pat Seed, One Day at a Time, Heinemann.

4 Penny Brohn, Gentle Giants.

5 Elisabeth Kübler Ross, To Live Until We Say Goodbye.

6 Pat Seed, One Day at a Time.

  Tagasi sisukorda