“Ma ei usu ega tunnista Jeesus Kristust lapse moodi. Minu “hosianna” on sündinud kahtluste sulatusahjus.”

Dostojevski

Üks minu isa haigusega seotud raskemaid asju oli hingeline segadus, mis mind valdas - nii et ma ei hakka otsima ettekäändeid, miks ma selles peatükis keskendun probleemidele, mis kerkivad eriti suurelt esile nende puhul, kes on kristlased nagu minagi. Loomult alati kahtleja, olin ümbritsetud raevukast küsimustelul vast: miks? mis siis, kui? kas me suudame? Mul oli tunne, nagu oleksin jäetud üksi keset jõge kivi otsaja ainus võimalus saada tagasi turvalisele kaldale on ehitada sild - vastustest neile küsimustele. Probleem oli selles, et vaevalt suutsin ma ühe sillalaua tugevasti kohale naelutada, kui paistis, et järgmine voolukeeris selle jälle endaga kaasa viib.

Üks suuremaid takistusi, et üldse sillaehitust alustada, oli paljude mu sõprade suhtumine. Paistis, et nad lihtsalt ei saa üldse aru, et võiks mingit probleemi olla - või kui nad aru said, siis keeldusid seda tunnistamast.

“Sa oled tõsimeelne kristlane, su vanemad on tõsimeelsed kristlased. Kristlased teavad, et surma ei ole mõtet karta, seepärast olen kindel, et sa saad kõigega kenasti hakkama.”

Täpselt nii ütles mulle inimene, kes oleks pidanud asjast paremini aru saama. Nüüd tagantjärele ma mõistan, et tõenäoliselt kaitses see nõuandja ennast emotsionaalse osaluse eest, tundes, et see oleks käinud tal üle jõu. Kui meie ei oleks hakkama saanud, oleks tema ehk pidanud saama, ja võibolla...?

Ükskõik mis põhjusel ta meid sellesse raami püüdis suruda, ajas see mind veel suuremasse segadusse, kui ma enne olin. Kas kristlased siis üldse ei peaks kurvastama? Kas nemad peaksid tõenäolise surmahaigusega lihtsalt leppima, kuna see on “Jumala tahe ja/või saatuse proovilepanek”? Mida me võiksime Jumalalt loota? Mida me peaksime temalt paluma?

Olukorra muutis minu jaoks veelgi keerulisemaks mu isa suhtumine. Paar aastat enne seda, kui ta haigeks jäi, ütles ta mulle:

“Ma ei taha, et keegi mind taga nutma hakkaks, kui mind enam ei ole. Ma tean, kuhu ma lähen, ja ma tean: see, mis mind seal ees ootab, on isegi parem kui see, mis mul praegu käes on. Ja see on ju üsna kena,” otsustas ta, näol nii tavaline rõõmsameelne lai naeratus.

Ma hakkasin muidugi protestima, et loomulikult me nutame, sest me armastame teda ja hakkame temast puudust tundma; kuid nagu tihti sedalaadi jutuajamistega juhtub, läksime kärmesti üle rõõmsamatele ja näiliselt tähtsamatele teemadele ega pöördunud selle jutu juurde tagasi varem kui mõni nädal enne pahaloomulise kasvaja diagnoosimist. Püüdes saada võitu kurbusest, mida temas tekitas ta noorema venna äkiline surm pärast maovähioperatsioonile järgnenud komplikatsiooni, ütles mu isa:

“Kui Jumal kutsub sõrmega ja ütleb: “Nüüd tuled sina, number 9, sinu aeg on ümber,” ja see käib sinu kohta, siis ei saa keegi meist sinna mitte midagi parata.”

Ja see oli tema lõplik seisukoht ka omaenda haiguse suhtes. Väga vähe silmaga nähtavat vastuseisu, märgatavamal määral rõhutud olekut ja tagasitõmbumist ning silmanähtav vaikne leppimine, et nii see asi minema peab. See oleks pidanud ju olema trööst, kuid tegelikult tekitas see minus palju küsimusi. Kui ta ise sellega leppis, kuidas siis mina seda teha ei saa? Kas mina saaksin isa asemel tema elu eest võidelda, kas ma peaksin võitlema? Pealegi oli tal ikka veel teistele nii palju anda, nii palju Jumala nimel teha; kuigi ta oli rõõmu tundnud juba seitsmekümne kahest tegevusrohkest aastast, oli ta surm mõeldamatu, teda armastati nii väga. Aga küsimus jäi püsima... kas see oli Jumalale mõeldamatu ja väljaspool tema eesmärke? ...või oli see minu võimalik kaotus, mida ma keeldusin tunnistamast?

Ja isegi kui ma saaksin leppida sellega, et mõni vanem inimene sureb vähihaigusse, siis kus oli Jumal, kui mu sõber kaotas kasvaja tõttu jala, kui kaheaastasel lapsel oli neeruvähk ja niisugune jumalamees nagu David Watson, kes oli andnud tuhandetele juhatust usu juurde, võeti meilt ära, kuna tal oli pahaloomuline kasvaja sooltes ja maksas. Miks tervendada teisi, kui ei saa ravida neid, kes kätkevad endas nii suurt potentsiaali? Vaat sellest ma aru ei saanud ja sedamööda, kuidas kasvas mu kimbatus, paistis mulle, et minu väike lootuse kaljunukk kaob täiesti vee alla.

Kuna ma ei ole inimene, kes kergesti oma lüüasaamist tunnistab, andsin Jumalale mõista, et mul on mõned küsimused ja ma vajan neile vastust - kohe praegu! Loomulikult ei läinud kõik päris niimoodi, aga ma ehitasin oma silla - palvetades, lugedes, südant puistates inimesele, kes oli olnud samas olukorras, ning pommitades küsimustega neid, kel oli kristlusest sügavam arusaamine kui minul oma kahtlustega. Ma ei saa öelda, et see oleks olnud päris tugev ehitis. Veendumuste sillalaudade vahel olid ja on praegugi laiad “ei tea”-vahed. Ilma usutaladeta, mis lõpptulemusena neid laudu kinni hoidsid, oleks see võinud olla väga habras - aga vastu ta pidas!

Meil kõikidel on selle erilise jõe puhul ületada eri suurusega vahemaa. Mõnele on see pelk kraav, mõnele pigem nagu väike ookean. Kuid ma olen kohanud väga vähe inimesi, kes on vähikriisi läbi teinud, ilma kokku puutumata probleemidega selles vallas. Nõnda et nendele, kes on ikka veel ametis sillaehitamisega, annan pisut ehitusmaterjali, mis minu arvates selleks kõlbab - lootuses, et on vähemalt midagi, millega tööd teha.

Küsimuste esitamine ei ole vale. Kui Jumal oleks tahtnud, et maailma asustaksid zombid, oleks ta meid loonud teistsugusteks. Ta andis meile mõistuse ja võime mõtelda, küsimusi esitada ning avastada. Kui Jeesus ristil rippus, esitas ta enne hingeheitmist kõige suurema küsimuse: “Mu Jumal, mu Jumal, miks oled sa mu maha jätnud?” Jumal oli Jeesusega varem kuuldavalt rääkinud, see oli nende kolme aasta jooksul, mil Jeesus jutlustajaametit pidas, kuid sellele lootusetule karjele meil kirjapandud vastust ei ole. Võibolla ütleb see meile midagi, kui me põhjusi otsime. Me võime küsida, kuid meil ei ole õigust nõuda vastust. Mõnikord, kui meil on tõepoolest hädavajalik teada, võime saada ka vastuse. Teistel aegadel peame lihtsalt sellega leppima, et vastus on olemas, kuigi Jumal ei ole seda meile teada andnud. Seni kui kõik meie kokkupuuted Jumalaga on seotud armastuse ja äärmise headusega meie suhtes, võime selle asja jätta sinnapaika. Ja selles aitab meid usk.

Jumal ei ole lubanud roosiaeda. Mõnel inimesel on moonutatud ettekujutus sellest, mis tähendab olla kristlane. Kas Jeesus on kõikidele, kes annavad ennast tema hoolde, lubanud

• elu, mis on vaba süütundest? Tõsi.
• elu, mis on vaba hirmust sunna ees? Tõsi.
• elu, mida võib tema abiga elada mitut moodi? Tõsi.
• elu, mis on vaba kurvastusest, probleemidest ja raskustest? Vale!

Jeesus ise oli selles suhtes täiesti otsekohene. “Siin maailmas on teil palju muret ja vaeva,” ütles ta oma jüngritele, “aga olge vaprad, mina olen maailma ära võitnud.” See, et keegi on kristlane, ei kaitse teda võimalike kannatuste eest. Me elame maailmas, mis ei ole Jumalaga kooskõlas. Usk ei ole mingi hingeline kaitsepookimine ja ei tee sind immuunseks kõige vastu, mis on raske ja vaevarikas.

Jumal hoolib meie kannatustest. Kriisiaegadel on hõlpus tundma hakata, et Jumal on kusagil kaugel eemal ja meie appihüüetele kurt, kuid see ei ole nii. Piiblis ütleb prohvet Jesaja: “Nende mure oli ka tema mure ja tema saadetud ingel päästis nad. Ta lunastas nad oma armastuse ja halastusega: ta tõstis nad üles ja kandis neid.”

See ütleb mulle midagi niisugust, millest tahan kramplikult kinni hoida. See kinnitab mulle: ei olnud nõnda, et Jumal lõi maailma, nägi, kuidas inimesed kõik ära rikkusid, ja jättis meid siis maha, et me ise toime tuleksime. Ei, ta on praegugi siin. Kui kannatan mina, kannatab ka tema mingil viisil, mida ma ei suuda päriselt mõista. Peapiiskop William Temple on selle sõnastanud nii:

“Inimesed ütlevad: “Ei ole olemas armastuse Jumalat, sest kui ta oleks olemas ja vaataks maa peale, peaks ta süda lõhkema.” Kirik osutab ristile ja ütleb: “See lõhkeski.” Inimesed ütlevad: “Jumal lõi maailma. Tema peaks seda koormat kandma.” Kirik osutab ristile ja ütleb: “Ta kandiski seda.” “

Jumala (Jeesuse) valu samastumist inimliku valuga tajume eriti selgelt ristilöömise puhul; me teame, et kõige raskemal tunnil ei jäta tema arm meid maha, sest ta oli valmis seal meie eest ja meie asemel kannatama, kuigi mitte otseselt meiega koos.

Kurvastamine ei ole sobimatu. Prohvet Jesaja kuulutas, et Lunastaja, kelle Jumal meile läkitab, on “meie üleastumiste pärast haavatud ja meie ülekohtu pärast rõhutud” (53:5). Kristlased näevad selle ettekuulutuse täitumist Jeesuses. See ei tähenda, et Jeesuse elu oli üks pikk muretsemine. Ta tundis mõnu seltskonnast ja pulmapidudest, teda kritiseeriti ülevoolava elurõõmu pärast, mis teda ja ta jüngreid valdas. Aga samas kurvastas teda sügavalt inimeste kalkus ja südametu suhtumine üksteisesse ja suur tohuvabohu, mida oli maailmas tekitanud inimeste jumalakartmatus. Ta tundis inimlikku viletsust mi põhjalikult, et ta tegutses äärmise väsimuseni, et parandada haigeid ja toetada neid, kes kannatasid puudust. Kui tema sõber Laatsarus suri, siis Jeesus nuttis, kuigi ta ju teadis, et kavatseb teha imeteo ja äratab Laatsaruse ellu. Jeesus samastas ennast nii täielikult leinajate ahastusega, et ta nuttis koos nendega.

Armastatud inimeste kannatuste nägemine teeb meid lohutamatult kurvaks, Jumal teab seda. Tegelikult andis ju eelkõige tema meile meie tunded. Ometi ei pruugi kõik, kes tema poole pöörduvad, kannatada sel määral nagu “need, kel ei ole üldse lootust”. Jumal tõotab inimestele oma tröösti ja tuge surmaorus eneses ja selle teisel kaldalgi.

Jumal teeb maailmas oma tööd. Paljud inimesed küsivad, et kui Jumal on kõikvõimas ja armastab kõiki, miks ta siis laseb meil kannatada niisugust haigust nagu vähktõbi. Miks ta mõnda inimest silmanähtavalt tervendab, kas siis otsese imetabase sekkumisega tema ellu või kaudselt - arstiteaduse abil (olles võimaldanud teha teaduslikke avastusi) - aga mõnda ta ei aita?

See on kõikide aegade üks suuremaid teoloogilisi küsimusi, millele me selles elus ei saa tõenäoliselt mitte kunagi päris ammendavat vastust. Kuid on mõned asjad, millest me suudame aru saada.

Aegade alguses oli maailm täiuslik ja vaba igasugustest kannatustest. Valides Jumala seaduste asemel oma tee, ajasid inimesed elu maailmas hukka. Selle sõnakuulmatuse vältimatuks tagajärjeks oli võõrdumine Jumalast, kannatused ja surm. Jumal oleks võinud inimesed jätta saatuse hoolde, kuid selle asemel pöördus ta pidevalt nende poole, päästis nad sagedasti nende põikpäisuse ja rumalate tegude tagajärgedest ja lõpuks laskis omaenese pojal saada risti löödud, et seeläbi inimesi enesega lepitada. Sel teel murti kurjuse jõud. Jumal tegutseb praegu, et inimesi jälle lunastada, kutsudes neid tulema oma “riiki”. Praegu eksisteerib Jumala riik - tema valitsemine inimesse elu üle - kõrvuti maise “riigiga”. Kuni see on nõnda, kostavad patuteod, kannatused ja surm ning inimestel on valida oma tee ja Jumala tee vahel. Kristlased usuvad, et ühel päeval tuleb Kristus tagasi looma “uut taevast ja uut maad”, kus ei ole patutegusid ega kannatusi, ei valu ega surma.

Seni kui see juhtub, teeb Jumal oma tööd inimeste kannatuste kaudu. Mõne inimese saab kehaliselt terveks teha. Mõnele antakse võimalus oma haigusega koos edasi elada, kuni ta läheb surmale vasm usalduse ja lootusega. Miks ühtesid õnnistatakse tervendamisega ja teise osaks jäävad kannatused, seda ei tea keegi. Aga mõlemal juhul, kui me laseme nii sündida, kasutab Jumal meie kannatusi oma parema äranägemise järgi. David Watson on ütelnud:

“Häid põhjusi kannatuseks on harva, kuid sageli võivad kannatusel olla head vastukajad. Ma ei püüa kinnitada, et niisugused head vastukajad tulevad kergesti. Kaugel sellest. Mina pidin sageli ennast sundima, et kuulata palvekassette, piiblit lugeda, armulauale minna, võtta ühendust teiste kristlastega, palvetada ja tänu avaldada ja mõtiskleda Kristuse kannatuste üle. Aga siiski, mida rohkem ma Jumala armastusest teadlikuks saan (kas ma tunnen ta armastust või mitte - harilikult mitte), seda rohkem on Jumalal võimalik muuta mu eitusi jaatusteks. See on omamoodi võitlus, eriti öösiti, aga see on tõepoolest tähtis... Kui me õpime sellesse suhtuma elujaatavalt, on meil siiski võimalik, nii või teisiti, olla oma kannatustest sel moel üle, et edaspidi ei ole enam kõige tähtsam kannatuste põhjuste väljaselgitamine. Need, kes selle õppetunni on läbi teinud, saavutavad tihti märkimisväärse elukvaliteedi, mis võib ulatuda kaugele üle teiste muretu elu piiride. Elus ei ole oluline niivõrd see, mida me teeme, vaid see, kes me oleme; samuti mitte see, mida me välja kannatame, vaid kuidas me seda teeme. Me võime kurjusest võitu saada headusega... Kristlaste jaoks on tulevik õndsalik, see muudab kogu meie suhtumise oleviku kannatustesse. Kui mõtleme ainult siinsele maailmale, siis satume raskustesse. Aga kui me saame aru, et ei hädad ega surm jäta meid ilma Jumala armastusest, on meil olemas lootus, mis on üle meie praeguse eksistentsi kõikidest kannatustest.” 1

Neile, kes tunnistavad Jumala kõikehõlmavat kontrolli asjade üle, mis on seotud tervendamisega, jäävad mõned väga praktilised küsimused.

KAS VÕITLEME HAIGUSEGA VÕI LEPIME SELLEGA?

Kas peaksime haiget julgustama haiguse vastu võitlema või sellega leppima? Kui kõik on nagunii Jumala käes, kas siis tulemus üldse olenebki sellest, kuidas me haigusesse suhtume?

Sellel iseäralikul küsimusel on kaks külge. Ühel pool on meie vastutus hoolitseda oma keha eest nii hästi, kui suudame. Seetõttu võime julgustada haiget arvestama parimaid kättesaadavaid meditsiinilisi nõuandeid, kasutama mistahes ravi, mida ta õigeks peab, ning aidata tal nii hästi kui võimalik liikuda täieliku tervenemise poole.

Teisel pool on Jumala kõrgeim järelevalve elu ja surma üle - see on tema võimuses. Me tunnistame, et lõppotsus on tema käes, kuid see ei tähenda, et me ei võiks palvetada tervenemise eest - kas siis tavameditsiini abil või Jumala otsese vahelesegamise kaudu. Seda võib paluda omaette, ise otse Jumala poole pöördudes, või avalikult, teisi kaasa tõmmates.

Paljud kristlased peavad õigeks kuuletuda Uue Testamendi Jaakobuse kirjale: “.. .kui keegi teie seast on haige, ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga salvides Issanda nimel.” Mõnikord on selle tulemuseks tõeline käegakatsutav kehaline tervenemine. Aga isegi sel juhul, kui tervis ei parane, on sellest alati kasu.

“Mind salviti õliga ja kutsuti üles altari juurde. Käed sirutusid ja puudutasid mu pead, selga ja õlgu, rahvas palvetas minu eest. Ma ei mäleta, mida räägiti. Mäletan, et lugesin tänupalvet. Mulle räägiti, et minust kiirgas valgust, mis selle püha talituse juures lummas inimesed pühakojas. Nad ütlesid, et mu ümber oli kuma. Ma tean, et see oli tänupalvest.

Ma ei oska päriselt öelda, mis sel päeval juhtus. Aga ma tean, et olen täna, kaheksateist kuud hiljem veel elus... On mõttetu vaielda, kas tervenemine, millest ma olen kogu selle aja rõõmu tundnud, toimus tänu arstidele või hingeabile. Ma usun, et tänu mõlemale. Arstlik ravi aitas mu kehal võidelda vähirakkudega. Aga õnnistamine, käte pealepanek, tervendav puudutus, suurendas märgatavalt mu emotsionaalseid... vajadusi ja kosutas mu hinge.” 2

Pat Seed kasutas ära võimaluse armulauale minekuks ja võidmisega eestpalveks, kui ta sõber Tony, tol ajal Lancasteri piiskop, talle seda pakkus. “See toob sulle kas tervist või annab jõudu võtta vastu seda, mis tulevik tooma peaks,” selgitas ta Patile.

“Ma ei püüagi kirjeldada, kuidas teenistus välja nägi. Seal olid mõned asjad, mida ei ole võimalik kirjeldada. See oli jumalateenistus, mille jooksul ma sain koos Geoffiga ülimal määral osa sellest, mida väljendab tuttav lause “Jumala rahu, mis ületab kõik arusaamised”. 23. psalmi sõnad said uue tähenduse. “Kui ma ka kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja...”, äkitselt tundus see täiesti õige. Mured olid mult ära võetud ja asemele oli tulnud rahu ning uus filosoofia. Mulle oli antud ülesanne. Sellest hetkest alates teadsin, et mulle antakse jõudu selle ülesande täitmiseks. Siis sain aru ka veel sellest, et ma ei pea seda tegema üksi. Kas ma saan terveks? Seda ma ei teadnud. Tundus, et sellel ei ole enam tähtsust. Kõik, mida ma teadsin, oli see, et olin Jumala hoole all ja mul ei olnud enam tarvis muretseda.”3

Kelle usk? Evangeeliumides on Jeesuse tervendavad imeteod alati seotud usuga, kuid alati ei ole see haige inimese enda usk. Seal on palju sõpruskondi, tööandjaid või vanemaid, kes usuvad, et Jeesusel on ravivõime, ja paluvad tal seda kasutada isegi siis, kui haige ise on kaugel eemal. See julgustab meid uskuma, et me võime palvetada teise inimese eest, kas ta usub sellesse või mitte, ja Jumal võtab seda kuulda - üsna sageli sellepärast, et kõigepealt äratada asjaosalises kujutlus Jumala olemasolust ja armulikkusest.

Ja kui haige usub, aga meie ei usu...? Me ei pea talt tema usku ära võtma. Ja “kui sellest ei ole kasu”, ega see halba ikka ei tee. Ja kui on kasu... siis aitab see meil alustada omaenda palverännakut.

Mida teha siis, kui me palvetame, aga midagi ei muutu? Palve ei lähe kunagi tühja, kui me palvetame, “juhtub” alati midagi, kuigi ei pruugi juhtuda just see, mida on palves soovitud. Oleme inimesed ja oma arusaamistes piiratud, pealegi ei tea me alati, kuidas palvetada. Nii et esimene samm, enne kui me hakkame kellegi eest palvetama, peaks olema küsimus, missugune on selles olukorras Jumala tahtmine. Mõnikord saame sellele küsimusele väga selge vastuse – seesmise veendumuse või mõne piiblisalmi kaudu, või mõne teise inimese arusaamise kaudu. Kui see lähtepunkt on olemas, võime usaldusega palvetada, teades, et me palvetame “vastavalt tema tahtmisele”.

Mõnikord on meie kindlustunne väiksem ja sel juhul saame palvetada ainult selle eest, mis meie arvates oleks kõige parem lahendus, kui tunnistame palvetades, et Jumala tarkus on ülim. Ja alati peaksime palvetama koostöös haigega, sest haige arusaamine sellest, mis peaks juhtuma, ei pruugi meie omaga täpselt kokku langeda.

“Ma ise soovin, et inimesed palvetaksid mitte niivõrd selle eest, et ma haigusest paraneksin, kuivõrd minu tervise eest - tervise eest holistlikus mõttes - nii minu südame, hinge, mõistuse kui keha eest, samuti selle eest, et ma lepiksin oma olukorraga ja et mul oleks julgust vastu minna oma ravi tagajärgedele.” 4

Mis on tervendamine? On olemas vahe “tervendamise” ja “ravimise” vahel. Meditsiinilise ravi puhul võib arst ainult kolme protsendi osas olla kindel, et tegemist on raviga, tema ülejäänud pingutused kuluvad selleks, et inimese keha ise ennast parandaks.

Kui me palvetame ja tegutseme selle nimel, et vähihaige tervis läheks paremaks, võime jõuda arusaamisele, et tervendamine ja ravi ei ole tingimata üks ja seesama ning täiuslikult elatud elu ei saa alati mõõta aastatega. Elisabeth Kübler Ross selgitab:

“Me ei ole juhuse läbi õhku paisatud jõuetud tolmukübemed, mida tuul laiali kannab. Igaüks meist on nagu imeilus lumehelves, mille Jumal on loonud. Kogu universumis ei ole kaht lumehelvest, mis oleksid teineteisega täiesti samased, nõndasamuti ei ole olemas ka kaht täiesti sarnast inimest... ühesugused ei ole isegi ühemunarakukaksikud. Igaüks meist on sündinud isesugusel põhjusel ja eri eesmärgiga, ning igaüks meist sureb siis, kui on lõpule viinud selle, mis oli vaja lõpule viia.” 5

Meie arusaamine lõpuleviidud elust ei ole alati sama mis Jumalal, ja kui me ei tea, kuidas vähihaige eest palvetada ravile kaasaaitamiseks, võime kindlalt palvetada tervenemise eest. Sest tegelik tervenemine ei ole üksnes kehaline taastumine, vaid Jumala tahte lõpuleviimine nii keha, vaimu, tunnete kui ka hinge kaudu. Ja see on palve, millele ta kindlalt vastab, sest Jumal tahab, et me kõik oleksime terviklikud. Olgu meile siis jäänud päevi vähe või palju, ta tahab, et me ühistest alles jäänud päevadest mitte vaeva, vaid rõõmu tunneksime.

VIITED

1 David Watson, Fear No Evil.

2 Amy Harwell, When Your Friend Gets Cancer.

3 Pat Seed, One Day at a Time.

4 Amy Harwell, When Your Friend Gets Cancer.

5 Elisabeth Kübler Ross, To Live Until We Say Goodbye.

14. LEEBEM VASTUSEIS VÄHILE

Pidades tervituskõnel Briti Arstide Assotsiatsiooni 150. aastapäeva puhul, tekitas prints Charles arstide ringkonnas märgatavat elevust, kui ta avaldas arvamust, et “traditsiooniline elutarkus, mis vaatleb haiguse puhul inimest kui tervikut”, on tõele lähemal, kui suurem osa tänapäeva arstiteadusest seda tunnistab. Ta pooldas teooriat, et meie tervist mõjutab see, kuidas me käitume, mida me sööme ja kus me elame. See põhjustas mõnel pool kerget aasimist. Kuid nüüdseks on aina rohkem inimesi jõudnud prints Charlesi mõttekäigu arukuse tunnustamiseni, eriti seoses vähihaigusega.

Vähi tekkimise täpne põhjus on seni teadmata, kuid üha rohkem levib seisukoht, et kasvaja areng saab alguse keha kaitsemehhanismide kahjustustest. Nende kahjustuste põhjused võivad lähtuda paljudest teguritest, millest kaugeltki kõik ei ole puhtalt kehalised.

Fort Worthi Vähialase Nõustamis-ja Uurimiskeskuse juhataja doktor Carl Simonton ütleb:

“Me usume, et tihti osutab vähk inimese mujal asuvatele eluprobleemidele - probleemidele, mis on kuhjunud ja komplitseerunud mitmesuguse stressi mõjul 6-18 kuud enne vähi väljalöömist. Haige suhtub nende probleemide ja pingete lahendamisse väga lootusetult... Meie arvates vallandab sedalaadi emotsionaalne reageering omakorda terve rea füsioloogilisi reageeringuid, mis nõrgestavad organismi tavalist vastupanuvõimet ja võimaldavad arenguhälvetega rakkude tekkimist.”1

Fakt, et haiguse kehalisi ilminguid peab ravima, on vaieldamatu, ja seda on haiglaarstid harilikult ka väga edukalt teinud. Aga arstid on pahaloomulist kasvajat seni ikkagi liiga sageli pidanud üksnes puhtalt kehaliseks haiguseks, mida seetõttu on vaja ravida ainult traditsiooniliste arstiteaduslike abinõudega. Haiged ise vaatavad asjale mõnikord teisiti.

“Minu keha ei oleks saanud ravida paremini, kui seda haiglas tehti - mu füüsilisi vajadusi arvestati suure tähelepanuga. Aga mu kõige suurem valu oli südame- ja hingevalu, ning paistis, et selle vastu ei olnud neil mingit rohtu.”

“Kui ma küsisin eriarstilt, mida ma peaksin tegema, et takistada kasvaja tagasitulekut, ütles ta, et ma ei saa teha muud kui minna koju ja see unustada, kuni on käes järelkontrolli aeg. Tema silmis oli kõik väga kena, tema ju ei pidanud kodus istuma ja ootama, millal järgmine kasvajamuhk kusagile ilmub. Ma olin pettunud ja väga-väga abitu.”

Loomulikult on haigeid, kes eelistavad soovitust “anda ennast arstide kätte”, ja nad võivad seda teha väga rahulikult ja meelsasti. Kuid paljudele sellest ei piisa. Nad arutlevad, et kui üks või mitu nende elu kehalistest, vaimsetest, emotsionaalsetest ja hingelistest piirkondadest on vähipõhjuste hulgas esikohal, oleks mõttekas püüda nii kaua kui võimalik silm peal hoida, need piirkonnad nüüd pigem toetavad, aga mitte ei õõnesta immuunsussüsteemi. Nad tunnevad, et nad vajavad kogu abi, mida on võimalik saada, kui nad võitlevad paranemise või haigusest päris terveks saamise eest. Ja siin on holistlik lähenemine omal kohal.

Üsna suur osa elanikkonnast, eriti need, kel on meditsiinieriala, lähevad sõna “holistlik” kuuldes veidi turri, sest sellega teevad mustkunsti igasugused ametlikult tunnustamata ravitsejad (oma mõtlemisviisi poolest “posijad”). Minevikus võis see tõsi olla. Samuti võib nii olla mõnede tänapäeva ravitsejate puhul, igas meditsiiniharus leidub ðarlatane. Aga sõna “holistlik” ise ei ole üldse halva sisuga. See on lihtsalt võetud kreeka keelest, kus holos tähendab ‘terve, kogu’, ja osutab sellele, et tuleb arvestada inimest tervikuna.

Nõnda siis, holistlikust vaatekohast on pahaloomuline kasvaja organismi üldhaigus, millega on vaja tegelda mitmel tasandil. Standardset vähirakkude kiiritamist, nende hävitamist keemiliste ainetega või määratletava kasvaja väljalõikamist üksi peetakse tõenäoliselt ebapiisavaks raviviisiks. Kui tahetakse tõeliselt terveks saada, tuleb hoolitseda terviku eest, lisaks tuleb õigesti toitudes tugevdada keha, mõistus ja tunded tuleb vabastada muretsemisest ja pingetest, hingeseisund viia olukorda, kus inimene on rahul iseenese, teiste ja Jumalaga.

Holistliku lähenemise puhul vähihaigusele püütakse tugevdada

• keha - muutes toitumistavasid, vabanedes pingetest ning suurendades liikumisvõimalusi;
• vaimu, emotsioone ja hinge - parandades võimalusi stressi ärahoidmiseks selle kaudu, et keskendutakse suuremale loovusele, elujaatavale mõtteviisile, mediteerimisele ja kujutelmadele; samuti õpetades inimestele, kuidas vabaneda süütundest, kibestumisest ja teistest lammutavatest emotsioonidest, nii et oleks võimalik tegelda oma keha ja hinge tervendamisega.

Kõiki neid meetodeid võib tavameditsiini suhtes vaadelda kui täiendusi, sugugi mitte kui vastandusi. Kuigi paljud arstid neid oma haigetele nii väga ei soovita, ei ole nad tõenäoliselt ka nende meetodite kasutamise vastu, seni kui see ei nõua suuri rahalisi väljaminekuid. Selle lähenemisviisi mõte on, et need meetodid peaksid stimuleerima tervislikke eluviise ja olema täiesti ohutud. Nii et kui haiged soovivad katsetada mitmesuguseid võimalusi, võivad nad seda teha, teades, et kui neil sellest kasu ei ole, siis halba see katsetamine igatahes küll ei tee, ja kui hästi läheb, siis on sellest palju tulu.

Vähk avaldub iga inimese puhul isemoodi ja haiged alluvad igasugustele raviviisidele erinevalt. See tähendab, et igaüks peab püüdma leida just selle raviviisi, mis sobib kõige paremini just temale, lähtudes vähem sellest seisukohast, kuidas ravida haigust, ja rohkem sellest, kuidas saavutada uut ning tervislikumat elamisviisi.

DIEET

See on üks konkreetsemaid valdkondi, kuid samas ka kõige vaieldavam. Oleme juba avaldanud mõningaid mõtteid toitumisharjumuste kohta, mis võivad olla kaasa aidanud pahaloomulise kasvaja tekkimisele, aga nagu muudeski asjades selle trotsi tekitava haiguse puhul, paistab, et mõnda inimest mõjutab dieet soodsalt, mõnda aga mitte. Mõned inimesed teevad puuviljamahla- või greibipaastusid ja kinnitavad, et niisuguse toitumisviisi järel nende kasvaja kadus. Teised proovivad seda ka, aga kaugel sellest, et nende tervis paraneks, nad hakkavad ennast tundma äärmiselt halvasti. Kas siis üldse tasub ennast sellega vaevata? Paistab, et tasub küll, ja seda kahel põhjusel.

Esiteks, kui haige tahab tunda, et ta teeb oma kasvaja suhtes midagi positiivset, on toitumise jälgimine suhteliselt kerge asi. See tekitab ka tunde, et inimene hoolitseb enda ja oma toidu eest, mis on kasulik nii emotsionaalselt kui psühholoogiliselt.

Teiseks, üha rohkem on hakatud toetama seisukohta, et kiudainerohke, väherasvane, vähese suhkru- ja soolasisaldusega toit tagab üldiselt hea tervise (vt lk 17) ning hoiab ära ka palju haigusi. Need, kes toetavad dieeti kui võimalust kasvaja raviks, soovitavad sellest põhimõttest lähtudes mitmeid variante või arendavad neid hoopis kaugemale. Üldised põhimõtted tunduvad olevat järgmised:

• Suurendada mitteloomsete valkude osa, eesmärgiga vähemalt mõneks kuuks üle minna taimetoidule.
• Süüa nii palju kui võimalik toitu selle loomulikus olekus, st mitte külmutatult, konserveeritult, preserveeritult või kuidagi muud moodi töödeldult.
• Süüa nii palju kui võimalik toortoitu, keskendudes toidule, mis on kasvatatud “looduslikult”, see tähendab kahjuritõrjekemikaale ja kunstväetisi kasutamata.
• Kasutada vajaduse korral mineraali- ja vitamiinirohkeid toidulisandeid.

Teooria, mille kohaselt lihatoitudest tuleks loobuda (mõnel juhul ka piimasaadustest), põhineb sellel, et loomi on sageli nuumatud hormoonide kaasabil, hormoonid võivad aga soodustada teatavate kasvajate arenemist. Seega on parem, kui me ei lase toidu kaudu oma organismi lisahormoone. Kõrvuti piimasaaduste ja lihaga võib toidus vähendada ka küllastunud rasvasid, seda peetakse heaks südamele ja veresoontele, samuti pahaloomuliste kasvajate ravimisel.

“Naturaalse”“ toidu söömise põhjus on seotud lisaainetega - kui mõned kemikaalid võivad olla kantserogeensed, ei ole arukas süüa keemiliste säilitusainetega mõjutatud toitu, eriti kui keha vastupanuvõime niisugustele ainetele on juba mõõnaseisus. Vitamiinid hävivad ka toidu keetmisel või küpsetamisel. Kui aga süüa suurem osa toidust toorelt, saame vajaliku vitamiinikoguse kätte ilma vastavate tablettideta.

Kõik need eeldatavad muutused võivad paista väga tülikad ja pingeid nende vähendamise asemel hoopis suurendada, seetõttu tuleb neid hoolikalt kaaluda ja oma elustiiliga kohandada. Kui on vaja teha muudatusi, peab neid ette võtma sammhaaval (võttes arvesse, et mõnede inimeste arvates on võimatu hakkama saada suure hulga värske puu- ja juurviljaga, kui neil on kasvaja just seedeelundites). Haigetele on suureks abiks ka see, kui teised perekonnaliikmed ühinevad nendega uue toiduvaliku katsetamisel - on hoopis hõlpsam teha midagi uutmoodi, kui saab oma kogemusi kellegi teisega jagada. (Kirjandust üksikasjaliste soovitustega sedalaadi toitumise kohta võib leida vastavast nimekirjast meie raamatu lõpus.) Ja lõpuks on vaja meenutada, et haige ise peab soovima sel teel oma keha kaitsevõimet tõsta - nagu ta peab tahtma proovida teistsuguseid võimalusi muudeski ravivaldkondades - meie ei saa talle eeltoodud nõuandeid peale suruda, ükskõik kui entusiastlikult me neid pooldaksime (samuti ei peaks me püüdma haiget takistada, kui me ei ole nende nõuannete potentsiaalses mõjus eriti veendunud, aga haige ise on).

LIIKUMINE

Mõned praktikutest arstid usuvad, et vähirakud ei vaja elutegevuseks hapnikku ja tegelikult isegi ei taha, et kehas oleks suuremal määral hapnikku. Kui see nii on, võiks oletada, et mistahes liikumine, mis suurendab hapniku sissehingamist, on HEA haigele ja HALB kasvajale. Mõned asjatundjad võivad vaielda vastu ja öelda, et sellest hapnikuhulgast, mida me normaalse liikumise puhul kehasse juurde saame, ei muutu nii või teisiti mitte midagi.

Kas see siis otseselt kasvajale mõjub või mitte, aga rohke värskes õhus viibimine on haige ja tema lähedaste tervisele ja vastupidavusele üldse kasulik, ja kui inimene ei ole esialgu veel nii terve, et teha midagi aktiivsemat, on alustamiseks väga soodne teha hingamisharjutust. Me kõik teame, kuidas mõned sügavad hingetõmbed aitavad mureolukorras närve rahustada ja kuidas füüsiline tegutsemine tõstab meeleolu ning annab uskumatult palju energiat, kui oleme väsinud ning masenduses. Niisugune hõlpus, kuid aktiviseeriv tegevus on midagi, mille poole tasub püüda.

LÕDVESTUMINE

Küllaltki kaugele arenenud pahaloomulise kasvaja avastamisest piisab, et tekiksid märkimisväärsed kehalised ja vaimsed pinged. Lisage sellele kõik raviga seotud askeldused, tähtajalised haiglaskäigud, hirm haiguse tagasipöördumise ees ja kõik muud vähihaigusega seotud mured, ja te mõistate, miks meil nii keha kui vaim on sageli pinge all. Kuna paljud inimesed seostavad stressi haiguse tekkega, peetakse nii füüsilist kui vaimset lõdvestumist vähihaiguse “leebe teraapia” tähtsaks osaks.

Kehaline lõdvestumine ei ole seesama mis televiisori ette istuma potsatamine. Need naised (ja nende mehed!), kes on käinud sünnituseelsel õppusel, teavad, et lihaste lõdvestamine üle kogu keha on oskus, mida tasub õppida. Aga see on oskus ja alati ei lähe see meil esimestel katsetel eriti hästi korda. See nõuab keskendatud harjutamist ja võtab aega. Kui võitleme tõsise haigusega, tundub, et jääb puudu nii ühest kui teisest. Kuid on mõtet siiski jonnakalt jätkata, sest lõdvestumine kaotab kehalise väsimuse ja võib olla abiks ka valu vähendamisel - selleks seda naistele sünnituse eel õpetataksegi.

On saadaval palju raamatuid ja helikassette, kus õpetatakse mitmesuguseid lõdvestumisviise, aga kui soovite otsekohe alustada, siis proovige alltoodud lihtsat meetodit.

• Vabastage ennast kõikidest pingul või pitsitavatest rõivastest ja otsige endale koht, kus saate olla rahulikult umbes kakskümmend minutit (meie lõppeesmärk on suuta lõdvestada ennast ka keset kära ja melu, aga kusagilt peab ju alustama!).
• Istuge toolile, nii et saate mõlemad jalad kindlalt maha toetada, või heitke pikali.
• Keskendage tähelepanu oma kehale ja püüdke seda tunnetada. Alustage jalgadest ja lõdvestage neid teadlikult, kujutledes, et need muutuvad väga soojaks ja väga raskeks. Liikuge mõttes mööda jalasäärt ülespoole ja nii edasi üle terve keha, lastes ennast vajuda ikka sügavamale ja sügavamale tooli või voodisse. Mõnede inimeste meelest on kasulik alguses iga kehaosa pingule tõmmata ja seejärel lõdvestada, et oleks tuntav vahe; mõned jälle leiavad, et eelnev pingutus ei ole vajalik.
• Hingake aeglasemalt. Püüdke nii sügavalt sisse hingata, et tunnete, kuidas õhk jõuab kopsu alasagaratesse, välja hingake nii, et tekiks ühtlane õhuvoog. Hingamise ajal oleks kasulik mõttes numbreid lugeda, sissehingamisel ühest neljani, siis viis ja kuus - hinge kinni hoida -ja välja hingates lugeda kuueni, kuni kopsud on õhust täiesti tühjad. Kõige tähtsam on, et teete seda nii, et teil on mõnus olla ja see tundub teile õige.

See on võimalus füüsiliseks lõdvestumiseks! Kui te teete seda esimest korda, ei pruugi te veel erilist lõdvestumist tunda, aga kui te jonnakalt jätkate, võite saavutada häid tulemusi. Peaaegu sama tähtis on ka see, et hakkate kiiresti aru saama, millal teil pinge tekib, ja saate sellest kohe jagu.

Keha rahustamine on üks lõdvestumise osa, kuid selle mõju on vaid osaline, kui meil samal ajal keerlevad peas nagu oravarattas murelikud ja rõõmutud mõtted. Me peame õppima rahustama ka oma vaimu, tavaliselt kutsutakse seda mediteerimiseks.

MEDITEERIMINE

Paljud inimesed ei hakka mediteerimisega üldse tegelemagi, selleks on mitmesuguseid põhjusi. Meile võib tunduda, et

• mediteerimine on liiga raske,
• see meetod kuulub idamaa religioonide juurde,
• sellel ei ole haigusele mingit mõju, eriti veel vähile,
• Ma ei ole lihtsalt see tüüp!”“ ...

Teadvustades endale, et erinevalt füüsilisest lõdvestumisest ei ole vaimse lõdvestumise puhul nii hõlpus ära tunda, mis meiega toimub, on siiski vaimse lõdvestumise mõju võimalik mõõta ja see mõju on just nimelt positiivne. Kristlaste jaoks on suur komistuskivi see, et oma vaimu vabastamine muremõtetest ning püüe hoida oma mõtted neutraalsed tähendab paljude arvates sedasama mis avada ennast ebasoodsate hingeliste jõudude mõjule, ja see ei ole ju tark tegu. Võiksin sellega nõustuda, kuid samas olen veendunud, et lahendus ei seisne mediteerimisest loobumises, vaid selles, et mõtted tuleks elujaatavalt keskendada Jumalale.

Psalmides on korduvalt öeldud:

“...ja ma tahan meelt mõlgutada su imetegude üle!” (119:27)

“...ja mõlgutan meelt su määruste üle!” (119:48)

“...me mõtleme su heldusest, oh Jumal...” (48:10)

“...ma uurin kõiki su töid... ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid!” (77:11,12)

Ja apostel Paulus ütleb:

“Viimati veel, vennad, mis iganes on tõene, iganes auväärne, iganes õige, iganes puhas, iganes armastusväärne, iganes ülendav, kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, just seda arvestage.” (Filiplastele 4:8)

Vanaaja kristlastest müstikud kasutavad väga tihti sõna “mõtisklemine” või “mõlgutamine”, selle sisu on sama mis “meditatsioon”. Kõigepealt on meil vaja lõdvestuda kehaliselt ja siis, selles seisundis, kus meie keha on pingetest vaba, kui me hingame ühtlaselt ja tasa, tuleb minna teadlikult üle vaimsele lõdvestumisele. Oleneb inimesest, kuidas see tegelikult välja tuleb. Võime teistelt seda õppida ja siis ise nii kaua proovida, kuni leiame midagi, mis meid aitab ja meile sobib.

“Lihtsalt istu maha ja lase ennast lõdvaks. Lase pikkamisi ja rahulikult kogu pinge endast välja voolata ja püüa tunnetada Jumala lähedalolu... Sa võid lõdvestuda ja just nimelt kõik unustada, sest Jumal on sinu juures. Tema juuresoleku puhul ei ole tähtis mitte miski muu, kõik on tema käes. Pinged, ärevus, mured ja pettumused, kõik kaovad tema ees, nagu lumi päikese käes... Lase oma vaim, süda, tahe ja tunded muutuda vaikseks ja rahulikuks... “Otsi rahu ja mine sellega kaasa.” “2

“Kui ma istun lõdvestunult ja hingan rahulikult, siis keskendun sellele hingamisele ja kujutlen, et mu ümbrus on tulvil Jumala armastust. Kui ma sisse hingan, ammutan seda armastust endasse, ja kui välja hingan, siis kujutlen, kuidas kogu mu kurbus (või viha või üksindus) minust välja voolab, kuni see on asendunud Jumala armastusega (või rahu või rõõmuga).”

“Mul oli tavaks, et võtsin pika jämeda punase küünla ja süütasin selle. Sellel ei olnud minu jaoks usulist tähendust, üksnes praktiline.

Kui olin väga rahutu ja elevil, nagu juhtus tihti, sain vaadata võbelevat küünlaleeki, kuulata tahi praksumist ja särisemist, tunnetada oma väljasirutatud keha ja paluda Jumalat, et ta võimaldaks mul olla niisuguses elavas vaikuses.”2

“Mõnikord ma mõtlen mõnele piibli kirjakohale või ütlemisele, tuletan neid sõnu endale meelde ja küsin endalt, mida iga sõna või lause minu jaoks tegelikult tähendab. Psalm 34:5 on üks minu lemmikuid.

“Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle ning kõigist mu pelgamistest ta vabastas mu.”

Ja siis hakkan ma seda läbi mõtlema - umbes niimoodi:

Ma otsisin - ma on isikuline asesõna - ma pean otsima Jumalat enese jaoks, ma ei olene kellegi teise kogemusest.

Issandat - ma otsin Jumalat, mitte inimese pakutud lahendust.

Tema vastas - see otsimine ei ole viljatu, sest ta vastab.

Mulle - see on isiklik vastus minu isiklikule küsimusele.

Ning ta vabastas mu - Jumal ise tuleb mind päästma.

Kõigist - ta vabastab mind kõigest, mitte ainult mõnest asjast, mis mulle muret teeb.

Mu pelgamistest - ma ei pruugi karta mingeid ohte. Jumal võtab neid tõsiselt, aga ta ei taha, et mina nende pärast kohkuksin.”

“Kui ma laman voodis, olen lõdvestunud ja mul on soe, kujutlen, et liuglen Jumala armastuse merel, see kannab mind ja ümbritseb mind, lained kiigutavad mind hellalt. Ma püüan tunda oma kehal päikese soojust ja kujutlen, et see soojus hävitab ära vähirakud ja valab minusse tervist.”

Kui mediteerimine ja mõtisklemine teile võõras on, võivad kõik need arvamused teile kõlada väga kentsakalt, kuid ikkagi ei maksa loobuda. Et teritada oma vaimu ja avada seda Jumalale, ei pea te olema “müstiline kuju” ja sellest võib olla äraarvamatult palju kasu. Piiblis öeldakse: “Kui inimene mõtleb oma südamega, siis on ta olemas.”

Vaim, hing ja keha on nii lähedalt põimunud, et on ühtviisi tähtis hoolitseda nende kõikide eest. Ja kui me täiustame oma vaimu, on meil suuremad võimalused pääseda kokkupuutesse sellega, mis toimub meie elu pealispinna all, ja kuulda, mida Jumal ütleb otse meile -mõnede asjade kohta, mis võivad mõjuda nagu tõke ja takistada tema tervendavat osa meie kogemuste kujundamisel.SEESMINE TERVENEMINE

Meil kõikidel on seesmisi ja sageli sügaval asetsevaid hädasid, mis on seotud minevikus läbielatuga. Me ei saa alati teadlikult aru, et nendest kibedatest kogemustest on jäänud järele väga sügavale alla surutud nördimus ja kibestumine. Seni kui neid tundeid ei ole uuesti meelde tuletatud ja nendega omaette tegeldud, on Jumala parandav mõju meie elule takistatud.

“Kenn seletas, et mõnikord on suur tähtsus teatava inimese suhtumisel, ta märkis üles kõik need korrad, kui see inimene mind oli riivanud. Hiljem pidin ma kõik need ülestähendused läbi vaatama... ja oma solvajale iga solvangu eest eraldi andestama, paludes, et ka Jumal andestaks temale ja ka minule mu vale reageeringu pärast nendes olukordades, pakkudes nende haavade raviks vaimset armastust ja andestust inimesele, kes mind solvas. Seeläbi oli mul võimalik vabaneda kõikidest takistustest, mis seisid minu ja Jumala tervendava jõu vahel.”3

Andeksandmine vabastab meid ja toob meile rahu, mis on paranemiseks alati esmatähtis. Aga on ka aegu, kus teistele andestamisest üksi on vähe, me peame andeks andma ka iseendale - see on mõnikord isegi veel raskem. Me poeme asjaolu taha, et kui me kõik ausalt üles tunnistame ja Jumalalt andestust palume, siis annab ta meeleldi meile kõik andeks, kuid me ei vabane ikkagi süüst. Me kanname seda endaga kaasas nagu malakat, millega me ennast nuhtleme, sest tingimusteta andestamine tundub meile liiga hõlpus valikuvõimalus. Nõnda toimides alahindame seda, mis see läks maksma Kristusele, et tingimusteta andestamine ja nõusolek võimalikuks sai. Thomas Merton selgitab seda nii:

“Meil ei ole lubatud endas pidevalt kanda süütunnet: me peame põhjalikult ja tervenisti vastu võtma ja endasse laskma Tema andestuse ja armastuse. Süütunne ja alaväärsus Jumala ees näitab isekust või enesekesksust: me anname oma väikesele patusele minale suurema tähenduse kui Tema tohutule ning lõppematule armastusele. Me peame vabanema oma süüst ja alaväärsusest Tema ees; Tema headus on suurem kui meie halbus. Me peame tunnistama rõõmu, millega ta meid armastab ja meile andestab. Tema halastuse toel oma pattude lunastamine annab meile tervendava ajapikenduse.”

Niisugune vaatekoht võib tunduda küllalt lihtne. Aga sedalaadi hingeuurimist saab enamasti palju mõjusamalt teha koos nõuandjaga, kel on kogemusi hinge ja vaimu tervendamise alal. Kirik on muutunud üha teadlikumaks niisuguste nõuannete vajalikkusest ja paljude usulahkude kristlased on koolitatud teisi abistama. Kui tunneme, et meil läheb sedalaadi abi vaja, on esimene inimene, kellega ühendust võtta, kohalik kirikuõpetaja. Sel juhul, kui tema ei ole võimeline aitama või soovitama kedagi teist, kes elab lähedal ja võib abiks olla, tuleks pöörduda mõne organisatsiooni poole, kes annab juhatust kristlike tugiorganisatsioonide kohta (vt Kasulikke aadresse).

Andeksandmine ja tervendamine, mida me eespool kirjeldasime, ei kehti ainult kristlaste kohta. Jumal kannab hoolt terve maailma eest. Kristus suri “inimkonna pattude nimel”. Igaüks, kes tahab, võib pöörduda tema poole. C. S. Lewis kirjeldas valu kui “Jumala ruuporit kurdi maailma äratamiseks”. Ja tõepoolest, paljud on valu ning kannatuste kaudu Jumalat otsima hakanud ja ta leidnud.

Tundub, et leebe vastuseisu puhul vähihaigusele on põhirõhk “seesmisel tervenemisel” või vaimu, tunnete ja hinge tervenemisel, kuid loomulikult soovime, et meie keha oleks samuti terve. Anglikaani kirikus on eriteenistus haigete eest palvetamiseks, ja nagu oleme juba aru saanud, on see paljude inimeste arvates väga kasulik. See võib toimuda kiriku jumalateenistuse ajal või vähem ametlikus ringis, kus usklikest sõbrad koos haige eest palvetavad. Doktor Maureen Yates sai abi mõlemal viisil.

“Olid 1979. aasta lihavõtted, kui ma endal kasvaja avastasin. Olin ainult kolmekümne viie aastane. Mul oli hea meel, et sain kiiresti kohtuda meie kohaliku haigla kristlasest arstiga. Tema oli kindel, et see on ainult healoomuline tsüst, ja korraldas asja nii, et kaks nädalat hiljem lõigati see ära. Kui operatsioon oli möödas, oli mul hea meel, et just tema tegi mulle teatavaks, et mul on väga pahaloomuline kasvaja...

Järgmisel päeval lugesin 46. psalmi, mis tundus nii asjakohane, eriti kirjakoht “Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal”. Kui ma lugesin kommentaarist, et sõnu jätke järele tuleks mõista ‘ärge sekkuge, olge rahulikud’, tundus mulle uskumatu, et Jumal niisuguses olukorras mulle sedaviisi öelda võib, aga siiski ma leidsin, et olen tõepoolest võimeline just nii toimima.

Emotsionaalselt olin väga endast väljas ja mul oli hea meel, et mu pere ja sõbrad olid mu ümber; niipea kui selgus, et mu haigus on tõsine, tulid mõned neist kokku, et palvetada minu paranemise eest. Mõned olid täiesti veendunud, et sestpeale hakkas Jumal mind tervendama, hoolimata sellest, mis veel ees seisis. Neljanädalane kiiritusravi ei olnud just meeldiv, aga hoolimata iiveldusest ja unisusest oli palju märke Jumala armust ja hoolitsusest. Eriline ehmatus tabas mind ravikuuri lõpul, kui leidsin, et mu rinnanäärmed olid suurenenud... Kümme päeva hiljem tehti suur operatsioon ja eemaldati mõlemad rinnad. Mõlemad rinnanäärmed olid vähirakke täis. Ma teadsin väga hästi, mida see kirurgiline sekkumine mu tulevikule tähendas, ja väljavaated olid tõepoolest sünged.

Täpselt neli päeva pärast operatsiooni peeti kirikus mulle eraldi eestpalve, ma tundsin, et Jumal tahab, et ma jätkaksin kõike avalikult ja paluksin, et Jeesus mu terveks teeks. Igas mõttes väga nõrk, leidsin, et see on väga raske, aga ma teadsin, et see on jumalakartlik tegu. Teadsin ka seda, et me olime palunud imet, mitte midagi vähemat.

Hiljem, kui mult küsiti, mis ma selle jumalateenistuse kaudu lootsin saada, oli mul võimalik päris tõele vastavalt öelda: ma uskusin ja lootsin, et Jumal vastab mu kiriku kaudu esitatud palvele ja teeb mu täiesti terveks.

Enne teise kiirtusravikuuri algust pääsesin nädalaks haiglast koju kosuma. Selle nädala lõpu poole lugesin Lauludest 116. psalmi:

“Surma silmused põimusid mu ümber,
surmavalla ängistused tabasid mind,
ma leidsin ahastust ja muret.
Siis ma hüüdsin Issanda nime:
“Issand, palun päästa mu hing!”“

See tundus liiga hea, et olla tõsi. “Mu hing, pöördu taas oma hingamispaika, sest Issand on teinud sulle head!” öeldakse selles psalmis edasi. Alles kuus päeva tagasi olin ma palunud imetegu. Kas oli see nüüd Jumala sõnum minule, et ma usuksin: ta on vastanud mu palvele? Ma uurisin neid lauluridu ja leidsin, et kogu see psalm kirjeldab täpselt minu hiljutist kogemust...

Aasta pärast esimest operatsiooni avastasin kohkudes, et mu nahal oli mingi ebanormaalne laik. Kindluse mõttes läksin jälle kohe haiglasse. Olin täiesti endast väljas, kui kiiritusravi eriarst mulle ütles, et väga tõenäoliselt on tegemist deposiitsete vähirakkudega. Ma ei suutnud seda uskuda. Kui olin nutuga kodus tagasi, tundsin, et Jumal ütleb mulle: “Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga. Teile läheb vaja püsivust...” (Heebrealastele 10:35,36). Väikese grupi inimestega palvetasime, küsides Jumalalt, mis ta meile selles olukorras öelda tahab. Ta lihtsalt meenutas meile, et kui ta on midagi öelnud, ei võta ta oma sõna kunagi tagasi, vaid peab sellest alati kinni...

Kaks päeva hiljem, jumalateenistuse ajal koos oma misjonäridest kolleegidega palvetades sain Jumalalt armulikku julgustust, kuna ühele kaaslastest, keda ma ei olnud üldse varem kohanud, tuli meelde ütlemine: “Ma olen teile seda lubanud ja ma ei jäta teid maha. Mida te olete oma suuga mulle pihtinud ja oma südamega tundnud, seda ma teie heaks teen.” Sellele järgnes palvelaul, mille esimene salm algas nii: “Ole rahul ja tea, et mina olen Jumal” ja teine “Ma olen Issand, kes sind tervendab” ja kolmas “Sinusse, oh Issand, me usume!”. See oli nüüd teine uskumatu juhtum, mis kõiki asju ühendas, ja me teadsime, et kui me oleme seda kogenud juba rohkem kui üks kord, ei ole see enam kokkusattumine, vaid siin on tunda Jumala kätt.

Ma pidin ootama järgmise nädalani, kuni mu arst puhkuselt tagasi tuleb, kuid mind valdas täiuslik rahu ja usaldus, mille Jumal oli mulle andnud. Kui arst tuli, võeti haigest nahapiirkonnast otsekohe proovitükk. Mõlema eriarsti suureks üllatuseks ei olnud selles jälgegi vähirakkudest ja mu nimi võeti järgmisel päeval operatsioonile minejate nimekirjast maha. Jumal oli täitnud oma lubaduse ja pidanud sõna.”

Üks asi, mis mõnda inimest muretsema paneb, on see, et kui tervenemine ei toimu kohe, kas meil siis on õigust veel selle palumist jätkata. Mina arvan, et võime küll, kui me oma südames sellesse õigesti suhtume; teisisõnu - sel juhul, kui me lihtsalt oma hädaga Jumala poole pöördume, mitte ei püüa talle nõudmisi esitada.

Tervendamine ei ole alati silmapilkne - isegi Jeesus ei teinud pimedat meest nägijaks ühe korraga (see lugu on kirjas Markuse evangeeliumis 8:23-25), see näitab, et haigusest tervenemine võib olla nii protsess kui ka üks ühekordne sündmus. Nõnda võime tröösti leida palvetamist jätkates või paluda, et meie eest palvetataks rohkem kui üks kord. Kogenud kristlik tervendaja kirikuõpetaja Francis McNutt on öelnud:

“Üks suuremaid avastusi mu elus on olnud: kui paistab, et lühike palve ei aita, siis tuleb katsetada intensiivsema palvega, sageli järgneb sellele oodatud tervenemine... Ma kontrollisin palve mõju, küsitledes, kui paljud olid täielikult terveks saanud pärast meie lühikest eestpalvet ja kui paljude tervis oli paremaks läinud. Paranejate ja täiesti tervenenute suhe oli tavaliselt viis ühe vastu. Sellest järeldasin, et lühikesel eestpalvel on inimesele küll teatav kehaline mõju (ja alati vaimne mõju), aga enamik meist vajab haige nimel palvetamiseks rohkem aega.”4

Tervendamine, stressi vältimine, õige toitumine ja liikumine... sellega tahtsin anda linnulennulise ülevaate mõningatest raviviisidest, mis on seotud leebe vastuseisuga vähihaigusele. Kas need mõjuvad? Kas neist on kasu? Kas nad on tõhusad üksnes teatud patsiendile või on neil raviviisidel midagi pakkuda ka neile meie hulgast, kes on haigusest sammu võrra kaugemal, aga kel on väga palju tegemist oma isikliku võitlusega selle nimel, et suuta teist armastada, mõista ja toetada? Ma võiksin öelda, et “jah, on küll”, kuid me peame ise kõike seda hinnata oskama.

Vähk on haigus, mis ei avaldu kahel inimesel täpselt ühtviisi. Igaühes meist tekitab see isemoodi vastukaja. Aga nii siis, kui meil endil on pahaloomuline kasvaja, kui ka toetaja rollis olles, annab vähihaigusega silmitsi seismine meile kõigile võimaluse avastada, et elamiseks on vaja palju rohkem kui ainult kehalisi tervist. See esitab meile väljakutse, et me mõistaksime oma vajadusi terviklikult ja teeksime nende vajaduste rahuldamiseks koostööd.

Oma tervise ja heaolu eest vastutuse enda peale võtmine ei ole kerge valik. Kuid mõne inimese jaoks on see valik parim - ainus võimalik viis toime tulla. Ja kuigi me oleme teinud otsuse hakkama saada ka sedalaadi kriisiolukorraga nagu vähihaigus, ei pea me toimima nii, et see ületab meie võimete piirid.

Penny Brohn, üks Bristoh Vähiabikeskuse rajajaid, ütleb selle kohta nii:

“Me peame leidma endale oma tee... Üldlevinud mudel haigusest jagusaamiseks on anda ennast asjatundjate hoolde ja lasta neil otsustada. Otsus ise vastutada oma haiguse eest ei aseta meid hoopiski mitte soodsasse olukorda. Kõige ebamugavam on otsida sellele täpset seletust.

Kannatuse tähenduse otsimine on usufilosoofide seas levinud tegevus ja raamatukogus on see pisut hõlpsam kui haiglas... kuid see on teema, mida tasub jätkata. Minu kartlikud katsetused sel alal on viinud mind sinna, kus nii haigusest kui sellest jagu saamisest kujunes tegelikult minu isiklik probleem. Peagi avastasin, et ainus, kes selle raskust kanda suudab, on Jumal... kuid see pidi olema Immanuel - Jumal koos meiega ja meis endis - mitte mõttekujutis, mis näeb välja nagu Neptunuse ja Tolstoi ristand, kes metsiku pilguga oma pilvetroonilt meile vastu vaatab. Kui me hakkame aru saama väljendi “taevariik on sinus eneses” mõttest, peame alustama intiimsemat suhet Jumalaga. Jeesus ütles: “Mina olen Tee”, ja see on Tee, mida mina olen püüdnud leida.”5

VIITED

Jim Giennon, How Can I Find Healing? Hodder and Stoughton.

Joyce Huggett, Viidatud John Wimberi raamatus Power Healing, Stoughton.

David Watson, Fear No Evil.Listening to God, Hodder and Hodder and Stoughton.

Penny Brohn, Gentle Giants.

  Tagasi sisukorda