15. VIIMNE VÕITLUS

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg sündida ja aeg surra...
aeg nutta ja aeg naerda...
aeg vaikida ja aeg rääkida...

KOGUJA 3

Vähk on haigus, mille puhul sageli räägitakse selle eri järkudest, ja seda ravitakse etapiviisi.

Kui on pandud esialgne diagnoos ja alustatud ravi, võib öelda, et tegemist on algusjärguga.

Haiguse osaline või täielik leevenemisperiood on vahejärk. Sel ajal elab haige koos kasvajaga, võib püsida kuude või isegi aastate jooksul üsna terve või vajada vahetevahel ravi, mis ta seisundit parandab.

Kui haigus kordub ja progresseerub sellesse järku, kus edasine aktiivne ravi ei ole võimalik, siis on tegemist lõppjärguga. On karta, et olukord on pöördumatu ja lõpeb surmaga, kuigi haige võib ka selles järgus teatava aja vastu pidada, siingi võib olla tegemist kuude ja aastatega, enne kui see juhtub. On tähtis mõista, et paljudel vähihaigetel on olnud üks haigusetapp ja nad surevad lõpuks hoopis mingi muu haiguse tõttu. Igaüks ei kogegi haiguse viimast staadiumi.

Nagu vähi puhul tihti, ei lähe see ühe kindla mudeli järgi. Mu isal oli tõenäoliselt vähk olnud paar-kolm aastat, aga ta teadis sellest ainult kolm kuud - nii palju aega möödus diagnoosist surmani. Mõnedele on öeldud, et ei ole enam mingit ravi, mis võiks neid aidata, ja nad on selles olukorras olnud ligi aasta, mõnel juhul isegi märgatavalt kauem. Nii et vähi viimane järk võib kesta mõnest päevast või nädalast mitme aastani. Ja kui see kestab kaua, võivad patsiendi probleemid ja vajadused (eriti vajadused) olla paljuski samasugused kui nendel, kes kasvajaga koos elavad.

Kui oleme neid vajadusi juba mingis osas arvestanud, võime nüüd oletada, et aktiivse ravi lõpust surmani jääb aega mõni nädal või mõni kuu. Kuidas saame aidata haigel (ja iseendal) järele jäänud päevadest rõõmu tunda, mitte lihtsalt vastu pidada? Kuidas saame neil aidata rahu ja lootusega minna üle surmaoru?

PRAKTILISED KÜSIMUSED

Kui haigus võtab tõsise pöörde, soovivad mõned haiged minna haiglasse, võibolla nad hellitavad lootust, et vahepeal on leitud mingi imerohi. Enamik inimesi eelistab siiski jääda koju, ja kuigi need meist, kel seisab ees haigete põetamine, võivad kahelda, kas selleks jätkub jõudu ja võimalusi, on põhiline osa põetamisest üsna lihtne. Kui meil tuleb puudus vastavatest oskustest ja eriteadmistest, on käepärast ka asjatundjad, kes saavad nõu anda.

Kui peres on mingi haigus, on harilikult esimeseks nõuandjaks kohalik arst, vähihaiguse lõppjärk ei ole selles suhtes erand. Haige võib sel ajal jätkuvate analüüside andmiseks ja raviks olla haiglas või on ta kodus, kuid tunneb suurenevat nõrkust ning vaevusi ja vajab suunamist korraks tagasi vähispetsialisti juurde, et see annaks juhiseid, kuidas asju korraldada.

 Teine võimalus on see, et eriarst annab perearstile asjakohaseid juhiseid ning soovitusi haige hooldamiseks. Koduse põetamise puhul saab arst käivitada sotsiaalhooldus­süsteemi võimalusi.

¤ Hooldusõde võib uuendada oma sidet perekonnaga ning olenevalt perekonna vajadustest ja sellest, kui kaugele haigus on jõudnud, võib hankida lisaks abi, milleks on alljärgnevad võimalused:

• Kodupõetaja annab üldist abi, eriti sel juhul, kui patsient on laps või väga eakas.
• Füsioterapeut saab mitmesuguste abivahenditega aidata haiget liikvel hoida, paistes jäsemeid ravida, hingamisraskusi leevendada...
• Tehnikakonsultant teab, kuidas hankida vahendeid, mis teevad koduse elu hõlpsamaks. Ta on võimeline andma juhatust niisuguste asjade kohta nagu ratastooliga liikumiseks vajalikud kaldteed ja turvaline vannitoa kasutamine.
• Sotsiaaltöötaja, kes sageli kuulub haigla või kohaliku hooldekodu juurde, võib anda nõu finantsasjades (ja selles, missugused toetused ja fondid on olemas vähihaigete jaoks), organiseerib abi, toidu kojutoomist ja muud vabatahtlikku abi ja teenuseid. Paljud sotsiaaltöötajad on ka väga kogenud nõuandjad ja kuulavad ära igasugused probleemid, mis vajavad lahendamist.
• On veel palju eripõetajaid, kes tegelevad vähihaigetega - Inglismaal Macmillani halastajaõed, Marie Curie halastajaõed ja hooldekodude juurde kuuluvad põetajad, kes kõik on asjatundjad vähihaigete põetamise alal, neist on abi valude vaoshoidmisel, toiduvaliku soovitamisel, nad kuulavad ära kogu perekonna mured. Harilikult saadab nad kohale arst, aga kui ta ei ole saatnud, võime seda nõuda. Need inimesed töötavad nõustajatena, ise nad haiget otseselt ei põeta - see on kodupõetaja ülesanne. Veel on olemas õed, keda saab kutsuda nõu andma tehisuurise puhul ja rinna eemaldamise järel, enamasti on nad haigega kohtunud ja juhatusi andnud juba haiglas. (Eestis töötab esialgu kaks koduse toetusravi töörühma, üks Tallinnas ja teine Tartus. Vt Kasulikke aadresse.)

Kui haige ei ole lamaja ja on võimeline pisut liikuma, ei pruugi väljaspoolse abi vajadus olla eriti pakiline. Selles olukorras on vähihaige eest hoolitsemine samasugune kui mistahes haigusest nõrga, võibolla valude käes kannatava ja kerget toitu vajava haige eest hoolitsemine. Enamasti on neli peamist probleemideringi:

• valud,
• kõhukinnisus,
• isutus,
• iiveldus ja oksendamine.

VALUDE VAOSHOIDMINE

Valusid saab ära hoida. Kõige tähtsam asi, mida tuleb meeles pidada, on see, et valu­vaigisteid tuleb anda vajaliku kangusega doosides ja piisava regulaarsusega, et haige oleks kogu aeg valudeta. Vähemalt esialgu antakse vaigisteid tablettide või vedelikena. Kui haigus on läinud väga kaugele, tuleks vaigisteid manustada pärakuküünaldena. Samuti on vaigisteid, mida peab süstima kas naha alla või lihasesse.

Kui haigel on vähisiirdeid luudes, annavad lisaks spetsiaalsetele vaigistitele tõhusat abi põletikuvastased ravimid. Samal põhjusel võib läbi teha ka kiirituskuuri, mis on väga efektiivne.

Kõrvalt on teise inimese valu suurust väga raske hinnata. Samuti on valu kannatajal raske seda kirjeldada. Tundub, et mõned haiged suudavad kurtmata leppida suurte valudega, teistel on aga väga madal valulävi. Praktilised kogemused näitavad, et kui haige ütleb, et tal on valud, siis tal on valud. Mistahes valu on selle tundjale oluline, seda ei tohiks võtta kergelt ega ignoreerida. Valu suurus oleneb ka haige meeleolust; mõni inimene, kel on tugev võitlusvaim ja positiivsed väljavaated, suudab valudeta olla kauem kui vähihaige, kes on rõhutud meeleolus ja kartlik.

Mõned hooldajad kardavad, et valuvaigisteid saab liiga palju ja haige muutub neist sõltuvaks. Kuid selle üle ei ole haiguse viimases staadiumis vaja muretseda. Niikaua kui me anname haigele määratud doosi ja see võtab talt valud ning aitab ergas olla, on kõik õige. Kui valu taastub nii kiiresti, et doosi oleks vaja suurendada või ilmnevad niisugused kõrvalmõjud nagu unisus, iiveldus või sonimine, peame küsima nõu arstilt, hooldusõelt või mõnelt vähispetsialistilt.

KÕHUKINNISUS

Valuvaigistid ja vähene toiduhulk võivad mõlemad põhjustada kõhukinnisust. Neile, kes selle all ei kannata, võib see tunduda väga tühise asjana, kuid haigele on see piinarikas. Kõhukinnisusega võivad kaasneda ka valud, seepärast ei tohiks seda jätta tähele panemata. Hooldusõde võib soovitada sobivat lahtistit ja anda nõu toiduvaliku suhtes. Vanematele patsientidele võib julgustuseks öelda, et kuigi soole tühjendamine iga päev on soovitav, ei ole see tingimata vajalik; selles olukorras piisab kahest-kolmest korrast nädalas. Kui probleem süveneb, tuleb vastavalt hooldusõe soovitustele panna ravimküünlaid või teha klistiiri.

ISUPUUDUS

Isupuudus ja sellega kaasnev kaalukaotus on kõikide vähiliikide puhul väga tavaline ning võib tuua palju ärevust ja muret neile, kes püüavad haiget kosuma panna, kuid selle asemel näevad, kuidas haige nende silma all otsa lõpeb. Muretsema paneb asjaolu, et tekib nõiaring: haige võtab kaalust maha, tal kaob isu, ta võtab veel rohkem kaalust maha, sööb veel vähem jne. Hooldus on põhimõtteliselt sama mis keemiaravi ja kiirituse puhul.

• Ärge sundige haiget sööma “normaalsetel” söögiaegadel. Nad võivad vähehaaval ja ükskõik millal süüa seda, mis neil pähe tuleb - see teeb neile hoopis rohkem head.
• Isuäratavamad on väikesed, kenasti serveeritud portsjonid.
• Pehmet püreestatud toitu on kergem neelata.
• Söögiisu võib tõsta väike kogus alkoholi. Kui ei ole tegemist autojuhtimisega ega muude mehhanismidega, võib alkoholi pruukida isegi siis, kui sissevõetavatele tablettidele on lisatud märkus “mitte tarvitada koos alkoholiga”. Kui kõhklete, pidage nõu arstiga.
• Tuleks rohkesti juua tavalisi jooke, võimaluse korral 8-10 klaasi päevas.
• Tahke toidu asemel võib sagedamini soovitada suppe ja jäätist, neid võib tõhustada munadega, jogurtiga, piimaga jne.
• Ärge kartke ükskõik missuguse mure puhul küsida nõu asjatundjatelt. On olemas tablette ja teatavaid toidulisandeid, mille söömine võib tõsta isu, neid võiks ka kasutada.

IIVELDUS JA OKSENDAMINE

Kui teil on süda paha, siis te süüa ei taha. Kui te aga sööte ja seejuures otsekohe iiveldama ajab, siis ei tee söömine head, see on probleem, millest tuleb üle saada. Arst võib kirjutada iiveldusvastaseid tablette, mida on vaja võtta regulaarselt päeva jooksul või alati pool tundi enne sööki. Tasub järele proovida veel teisigi kasulikke nõuandeid:

• mitte süüa rasvaseid ja praetud toite;
• hommikul pärast ärkamist süüa tükike kuiva röstleiba või soolaküpsis;
• süüa lühikeste vaheaegadega, korraga vähe;
• süüa vedelat ja kuiva toitu umbes tunnise vahega, mitte juua ja süüa ühel söögiajal korraga;
• enne ja pärast sööki tingimata puhata, teha seda pigem istudes kui lamades.

VALULINE SUU

Kui söömine ja joomine ei ole korraldatud õigesti, võib sellega kaasneda suu limaskestade kuivus, valud või põletik, mis omakorda põhjustab vastumeelsust söömise suhtes. Siin aitavad samad vahendid, mis keemiaravi või kiirituse tõttu valulise suu puhul - väga põhjalik ja regulaarne hammaste harjamine, sagedased suuloputused, kuivade huulte määrimine vaseliiniga, puuviljamahlaga (või ilma) jääkuubikute imemine ja süljeeritust soodustavate tablettide võtmine, kui arst seda vajalikuks peab. Kui patsient on väga haige, peab tema suu puhta ja värske hoidma põetaja, aga on meeldivam, kui patsient, nii kaua kui võimalik, ise suud loputab. Kui keelele, igemetele ja huultele ilmuvad valged laigud, tuleb sellest kohe teatada arstile, sest need võivad olla põhjustatud infektsioonist ja on väga ebamugavad.

Haiget tuleb ergutada voodist välja tulema ja liikuma, nii kaua kui võimalik. Siiski tuleb aeg, kus nõrkus aheldab ta pikemaks ajaks tugitooli või voodisse. Kui magamistuba ei ole alumisel korrusel, tuleks haigel ja ta hooldajatel otsustada, kas haige jääb sinna edasi või peaks tooma voodi allkorrusele, kus haigel oleks parem side kõigega, mis peres toimub. Mõlemal olukorral on nii poolt- kui ka vastuhääli.

Haige, keda põetatakse allkorrusel, saab ikka veel osa pereelust, tal on rohkem huvi ja stiimuleid, hooldajal ei ole vaja kogu aeg trepist üles ja alla joosta.

Aga:

haigel on vähem rahu ja omaette olemist. Ka hooldaja peab ööbima allkorrusel ning kokkupandaval voodil või mujal magades kogu aeg muretsema, kas ta ikka kuuleb, kui haige tema abi vajab. Samuti võib tekkida raskusi vannitoas ja klosetis käimisega.

Haige, keda põetatakse ülakorrusel, võib ennast tunda üksikuna ja mahajäetuna.

Aga:

tal on hõlpsam kasutada vannituba ja klosetti, ta saab rahulikult puhata ja kui tulevad külalised, saab ta nendega rohkem omaette olla. Teda ei häiri toidulõhnad, kui need teda iiveldama peaksid ajama. Kui teised magamistoad on läheduses, tunneb ta ennast öösel turvalisemalt

Sedalaadi asjade korraldamiseks ei ole õiget ega vale teed. Üks haige sõdis nädalate kaupa vapralt allkorrusele mineku vastu, sest tema arusaamade kohaselt tähendas voodi allkorrusele viimine lõpu algust (samas ei tahtnud ta olla “ära lõigatud” oma perekonnast). Parim on otsus, mis tundub õige sellega kõige rohkem seotud inimestele - haigele endale ja tema põetajale. Tõenäoliselt on ülejäänud pereliikmetel targem sellesse mitte sekkuda.

NAHAHOOLDUS

Kui haige suurema osa ajast istub või lamab, on vaja suurt tähelepanu osutada ta nahale - eriti niisugustele kohtadele nagu kannad ja küünarnukid ning puusad ja tuharad, kuhu võivad tekkida lamatised. Põetaja võib hoolt kanda selle eest, et oleks olemas:

• kummirõngas, mille peal haige istub, kas toolil või voodis;
• vetruv voodi või lambanahk, millel lamada;
• kaitsepolstrid kandade ja küünarnukkide jaoks;
• seadeldis, mis võtab ära tekkide raskuse jalgadelt.

Kõik need abinõud on selleks, et takistada lamatiste tekkimist, kuid need ei välista vajadust regulaarselt muuta haige asendit ja määrida lamatunud kohti selleks sobiva õliga. (Hooldusõde võib teile seda anda või soovitada, mida peaks kasutama.) Kui nahk on kuiv ja sügeleb, on imikuõli vaevuse leevendamiseks sobivam kui talgipulber, sest õli ei ärrita hingamisteid. On omaette kunst, kuidas haiget nii liigutada, et see talle võimalikult vähe valu teeks, sellegi kohta võib juhatust küsida hooldusõelt. Mõned haiged arvavad, et abi on sellest, kui nende käsi ja jalgu masseeritakse ning selga hõõrutakse; mõned jälle ei taha üldse, et neid rohkem puudutatakse kui hädavajalik. Kui on mõningaid haigele täiesti vastumeelseid protseduure, tuleks need jätta kutseliste põetajate hooleks, mitte tekitada nende sooritamise pärast peresiseseid pingeid ja halba õhkkonda.

Kui haige seisund halveneb, hakkab hooldusõde tema juures käima ikka sagedamini. Nii hooldusõde kui eriõppe saanud vähihaigete põetajad võivad koju tulla iga päev; kui vaja, siis isegi mitu korda päevas, et teha süste, voodihaiget pesta ja täita teisi eriülesandeid. Hooldajal on vaja hankida niisugused tarbed nagu ööpott, siiber ja/või uriinipudel. Kui tekib kusepidamatus, tuleb voodi varustada niiskuskaitsega ning panna haigele niiskuskindel mähe, et tal oleks kuiv ja mugav. Mõnel pool on olemas ka spetsiaalsed pesumajad, kus tegeldakse haige pesuga, ja haige hooldajal on hõlpsam eripesuga toime tulla.

Kui uriin hakkab lehkama, tuleb sellele tähelepanu pöörata, sest see võib osutada põletikule, mis vajab väljaravimist. Kui haigel tekib kõhulahtisus, on vaja sellestki teatada arstile, ja kuni see kestab, vältida rasvaseid ja praetud toite, samuti piimatooteid ja palju kiudainet sisaldavaid toite. Haige peab jätkama rohket vedeliku tarvitamist, sest ägeda kõhulahtisusega võib kaasneda haiguslik veekadu.

HAIGE KUI ISIKSUS

Püüdes anda haigele kehalises mõttes parimat hoolitsust, on meil suure tegevuskoorma tõttu hõlpus jätta tähele panemata hääbuvas kehas asuvat isiksust. Tundidepikkusest isutekitavate toitude vaaritamisest või voodilinade triikimisest tähtsam on hoolitseda selle eest, et säiliks haige eneseväärikus, et püsiks tema huvi elu vastu ja tal oleks oma osa enese eest hoolitsemisel ja heaolu tõstmisel.

Kui veeta aega valjusti ettelugemisega, kuulata koos haigega raadiot või vaadata televiisorit, murda pead mosaiikmõistatuse või ristsõnade kallal, aidata tal edasi tegelda mõne muu hobiga, mida saab teha paigal olles, temaga juttu ajada või lihtsalt vaikides ta voodi juures istuda - see ei ole raisatud aeg, vaid hästi kulutatud aeg. Võimalus koos sisukast elust rõõmu tunda tähendab palju rohkem kui kõige oskuslikum ja meeldivam kehaline hoolitsus.

ÜKS PÄEV KORRAGA

Kui vaatame ettepoole neile nädalatele või isegi kuudele, mille vältel tuleb tegelda hoolika põetamisega, võib see väljavaade meid kohutada ja panna kahtlema, kas suudame sellele vastu pidada. Oma jõus ei pruugi me kindlad olla, aga Jumal on lubanud, et kui meie oleme nõrgad, siis tema vägi on täielik ja me võime toetuda tema piiramatule abile. Mäejutluses oma jüngritele ütles Jeesus: “Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest. Igale päevale piisab oma vaevast!” (Matt 6:34)

Kui me elame niimoodi, siis ei ole see üksnes keeldumine homsete murede enda peale võtmisest, vaid sel juhul ei lükka me edasi tänase päeva väikesi rõõme ja saame täiuslikult nautida iga oma päeva. Ja kuna meie elu koosneb üksikute päevade summast, siis selles ongi kahetsusteta ja “oleksiteta” elu saladus, ükskõik, kas oleme haiged või terved.

“On inimesi, kes lasevad oma elu mõjutada hirmul surma ees, ja neid, kelle päevi kujundab rõõm elu üle. Esimesed elavad surres, teised surevad elades. Esimestele on elu surma algus, teiste jaoks - surm elu lõpp. Ükskõik, millal ma suren, olen otsustanud surra elavana.”1

Üldiselt öeldes, mitte keegi ei hakka teesklema, et oma lähedase inimese surmaeelne põetamine oleks kerge. See ei ole kerge. Ükskõik kui hoolitsevad ja toetavad me olla püüame, võib ette tulla hetki, kui see käib meile üle jõu, oleme pahased või tunneme, et me ei suuda, ja langeme masendusse. Kui haige sureb, tunneme tagantjärele alati, et oleksime midagi võinud teha teisiti, ikka on midagi, mille pärast ennast süüdistada. Oleme inimesed, mitte robotid, ja inimesed ei suuda kõike. Kui nõuame endalt ja oma vahekorralt haigega täiuslikkust, suudame tegelikult anda hoopis vähem, kui ennast vabaks lastes ja arvestades, et igaüks teeb kõike nii hästi, kui suudab, seda on küllalt ja kaotus ei ole lõplik - kui Jumal on meiega.

“Jumal andestab meile meie ebaõnnestumised ja näeb meie õnnestumisi ka seal, kus keegi teine ei näe, ka meie ise mitte. Ainult Jumalale võime usaldada oma pahased sõnad, mida me välja ei öelnud, kiusatused, millele suutsime vastu seista, kannatlikkuse ja leebuse, mida meie lähedalseisjad peaaegu ei märganud ja on ammu unustanud. Sedalaadi head teod ei ole kunagi asjatud ja unustatud, sest Jumal annab neile igavikulise mõõtme.”2

HOOLDAMISE JAOTAMINE

Nii haigele kui sellele, kes teda hooldab, on kasuks, kui aeg-ajalt saab näha ka teisi inimesi. Me võime muutuda liiga hoolitsevaks, keeldudes pakkumistest, et keegi teine oleks haige juures või viiks ta autoga kuhugi välja, arvates, et peame ise kogu aeg juures olema, aga see on viga. Tõsi küll, mõned inimesed võivad oma tervitused üle anda ja seejärel on vaja nad üsna varsti vaikselt, kuid kindlalt haigetoast ära saata. Samuti on tõsi, et haige ei pruugi hakkama saada ülearu jutuka või pessimistliku külalisega, me peame juures olema ja aitama jutuajamisel õiges rööpas püsida. Aga see ei tohiks meid takistada lahkesti haige juurde lubamast neid inimesi, kes on rahulikud ja abivalmis. Meil on väga vaja seda aega, et saaksime pidevast põetamisest veidikeseks vabaneda.

Igasuguse põetamise puhul on paar inimest, kellel lasub peamine vastutus haige hooldamise eest, lisaks neile teised, kes abistavad võimaluse korral. Kui need, kes muidu on “reservis”, püüavad vältida reegleid, mida põhilised hoolitsejad on arvestanud, võivad tekkida peresisesed pinged.

Stepheni isa elas oma poja lähedal. Kui ta vähihaigus oli juba väga kaugele arenenud, hakkas Stepheni õde Jean nõudma, et isa viidaks oma kodust ära Stepheni juurde. Jean ise elas sada kilomeetrit eemal ja käis täiskohaga tööl, aga Stepheni naine Heather ei käinud. Heather aga leidis, et tal on kolme väikese lapse ja väga haige äiaga raske hakkama saada. Veel raskem oli taluda meheõe külaskäike, mis toimusid iga kahe nädala tagant. Jean peatus küll isa korteris, kuid pidas loomulikuks käia kogu aeg venna peres söömas ja selle asemel, et aidata Heatheril ja Stephenil isa eest hoolitseda ning neile pisut vaba aega anda, ta hoopis pidevalt arvustas seda, kuidas isa põetatakse.

See olukord lahenes kohe, kui arst teatas Jeanile, et isa tuleb viia kohalikku hooldekodusse, kus saaks paremini valusid ära hoida ja anda Stepheni perele pisut puhkust. Samuti tegi ta ettepaneku, et Jean peaks kõikide oma edasiste arvamuste või kaebustega pöörduma otse tema poole.

Põhimõte, mida sedalaadi olukorras tuleks jälgida, on see, et need, kes on “reservis”, peaksid andma tuge ja julgustama. Kui neil on põetamise või haige käekäigu suhtes küsimusi või oma arvamusi, peaksid nad nõu pidama otse meditsiinitöötajatega, mitte tegelema ülejäänud perekonnaliikmete eneseusalduse õõnestamisega.

VIITED

1 Horace Kalleni tsitaat Rabbi Harold Kushneri artiklis Live until you die, Reader’s Digest, juuni 1987.

2 Rabbi Harold Kushner, Live until you die, Reader’s Digest, juuni 1987.

Surma võib vaadelda mitte niivõrd kui elu lõppu, vaid kui isiku kasvu ja arengu erilist järku. Siiski on arvata, et kuuldes ütlemist “ei ole enam rohtu, mis avitaks”, on peaaegu igaühel halb tunne, kui ta ka suisa paanikasse ei lähe. Me võime leppida surma möödapääsmatusega, kuid ükskõik kui tugev on meie usk, et surmaga ei lõpe veel kõik - vaevalt see väljavaade meile heameelt teeb, eriti siis, kui see peab juhtuma lähitulevikus. Kuigi David Watson oli kindel usuinimene, ei olnud ta selles suhtes erand.

“Minu esialgne reaktsioon oli, et mulle on jäänud laias laastus 365 päeva, homme jääb neid 364, ülehomme 363... Selle negatiivne mõju oli masendav ja halvav. Olin alati ette kujutanud, et nende jaoks, kelle kohta see lause käib, ei ole kõige hirmsam see lause ise, vaid piinav ooteperiood. Kuni see reaalsuseks saab, tuleb igal hommikul ärgata koos ühe ja sama luupainajaga, mis päeva jooksul ei kao. Igal ööl painavad sind ühed ja samad unenäod. Kujutlusvõime on vastuvõtlik hirmule ja selle tagajärg võib olla küllaltki halvav...

Kõige halvem aeg minu jaoks oli kella kahe ja kolme vahel öösel. Olin jutlustanud... igal pool üle terve maailma, kõlavate sõnadega. Olin rääkinud tuhandetele inimestele, et ma ei karda surma, sest olin endale Kristuse kaudu Jumalalt juba igavese elu kingituseks saanud. Aastaid ei olnud ma selles tõekspidamises üldse kahelnud. Kuid nüüd hakkasid mind vaevama kõige põhilisemad küsimused... Kui mul seisab varsti ees tee taevasse, siis kui tõeline see taevas on? Kas on see midagi rohkemat kui kaunis kujutelm? Mis siis tegelikult ikkagi juhtub, kui ma suren? Kas Jumal ise üldse ongi olemas? Kuidas ma saan selles kindel olla? Kas võin olla kindel üldse milleski muus peale vähihaiguse ja surma? ... Mitte kunagi varem ei olnud mu usku nii ägedalt rünnatud.”

David oli üks neid vähihaigeid, kelle kasvaja oli juba enne, kui ta selle olemasolust üldse midagi teadis, nii kaugele levinud, et tõhus ravi ei olnud enam võimalik. Seetõttu pidid tema ja ta pere taluma kõiki vähidiagnoosiga seotud emotsionaalseid traumasid ja samal ajal leppima arusaamisega, et peagi võib ta elu lõppeda.

Teistel on võimalik pärast diagnoosi teadasaamist oma muret läbi elada aste-astmelt, andes endale aru, et nad peavad leppima selle haigusega. Davidi olukorras haiged on endast väljas ja pettunud, sest nad keelduvad sellega nõustumast, on vihased ja depressioonis või püüavad seda diagnoosi eemale tõrjuda ja peavad samu emotsioone surma lähenedes veel teist korda üle elama. Ei ole kindlat süsteemi või korda, kuidas see toimub - see on pigem nagu tõusja mõõn meres, mis igasuguseid triivivaid asju rannale kaasa toob ja jälle ära viib. Ühel hommikul veejoonel jalutades võime leida adru ja ajupuitu, teisel korral näeme seal köiejuppe, õlilaike, pudeleid ja purke. Ning pärast mõõna võib jälle kõik olla ära pühitud ning liiv on puhas ja rikkumata.

Tundub, et samamoodi on lugu ka tunnetega, mida haigel ja ta perekonnal tuleb läbi elada vähihaiguse viimasel etapil. Ühel päeval võib inimesest üle tulvata viha- või kibestumishoog, kuid siis tuleb mõõna järel tõus ning lootus ja leppimine pühib kõik minema. Seda peab mõistma ja sellega peab leppima, sest meil kõigil ei tule ühtmoodi muretsemishood samaaegselt. Tõusulaine võib haige valduses oleva rannariba lootusega üle uhtuda, aga samas kurbuse minu poole keerutada. Paistab, et mõned inimesed käituvad väga isepäiselt, aga teised on rohkem mõjutatud neid ümbritsevatest tunnetest ja lähevad nendega kaasa. Kumbki suhtumine ei ole halvem ega parem kui teine, me lihtsalt peame aru saama, mis toimub ja võtma kokku kõik oma kannatusevarud ja mõistmise, et olukorda välja kannatada.

“Ma mõtlesin, et kui ma oma kehas vähihaiguse üle võitu ei saanud, siis oma mõistuse ja tunnetega olen sellest küll üle. Aga kui arst ütles, et tema enam midagi rohkem teha ei saa, hakkas see heitlus uuesti peale.”

Muremõtetest lähtuvate tunnete kõrval (ja mõnikord nendega põimudes) on vähihaigel ka teisi emotsioonidega seotud lõkse, millesse nad võivad kinni jääda.

SÜÜTUNNE

On väga hea, kui haige võtab vastutuse oma haiguse eest enda peale ja teeb pingutusi, et säilitada elujaatav hoiak. Aga kui hoolimata kõikidest pingutustest kasvaja uuesti välja ilmub, tunnevad mõned haiged ennast väga suurte süüdlastena. Nad võivad ennast süüdistada sellepärast, et nad ei ole olnud küllalt püüdlikud või ei ole hoolikalt järginud ravinõudeid. Kui nad on oma tervenemise eest palvetanud, võivad nad olla mures sellepärast, et neil ei ole jätkunud piisavalt usku või on neil elus olnud mõni teadmatuks või üles tunnistamata jäänud pahategu, mis on takistanud Jumala tervendavat jõudu mõjule pääsemast.

Enamik inimesi saab aru, et nende haigus tekitab suurel määral stressi ja pingeid inimestes, kes nende eest hoolitsevad, ja nad võivad tunda ennast selle tõttu süüdlasena; mõned tunnevad ennast süüdlasena kujutledes, nagu oleksid nad sellega oma perekonda alt vedanud, et nad ei ole terveks saanud.

Sageli on niisugust süütunnet raske kanda, sest seda ei näidata välja - vähemalt sellest ei räägita kuigi palju. Nii et toetajate põhimeeskonnal tuleb selles osas olla väga tähelepanelik ja veenda haiget, et see ei ole tema süü, kui haigus tagasi tuleb ja põdeja jälle erihoolitsust vajab. Üksteise eest hoolitsemine on armastuse privileeg ja eeltingimus, kuid sageli leiame, et seda on raske sõnastada. Me võime kujutleda, et meie teod räägivad küllalt selgesti ise enda eest, kuid tegelikult on vaja ka sõnuja need võivad anda suurel määral lohutavat julgustust. Ja kui on tegemist süü ja kahetsusega mineviku pahategude või katkestatud suhete pärast, tuleb avatult ning armastusega andestust paluda ja andeks anda.

Üks kristluse toekamaid nurgakive on see, et kõike, mis me oleme kunagi valesti teinud, võib andestada ja unustada, kui oleme valmis andma selle Jumala hoolde. Kuid mõnikord me leiame, et seda vajadust on raske tunnistada või et on raske lasta kedagi endale nii lähedale, et teine saaks seda mõista. Siinkohal on suur abi eemalseisjast. Mõned kirikuõpetajad pakuvad armulauateenistust kirikumiljöös;

mõnedele meeldib kuulata ja tröösti ning tuge pakkuda vähem ametlikus olukorras. Sedalaadi lõpetamata asi võib tõsiselt haigele inimesele olla väga raske surve allikaks ja see võib tõenäoliselt põhjustada ka tarbetut muret ning kahjutunnet neile, kes temast kauem elavad.

Seega on vaja see takistus kõrvaldada, nii nagu see antud olukorras sobiv on.

Ei ole kunagi liiga hilja leida rahu Jumala abiga või otsida lepitust nendega, kellele oleme ülekohut teinud.

ÜKSINDUS

Kui teile öeldakse, et teie haiguse ravimiseks ei saa teha enam midagi, kõlab see hirmuäratavalt lõplikuna ja haiged tunnevad, et arst on neid selles mõttes maha jätnud. Arst võib oma taandumisega (põhjustel, mida oleme juba käsitlenud) veelgi suurendada seda mahajäetustunnet, lastes paista, et ta on kaotanud huvi inimese vastu, keda ta enam aidata ei saa. Sõpradel võib samuti olla ebamugav ja selgusetu, kuidas selle olukorraga toime tulla, seepärast hoiavad nemadki eemale. Üksindustunne võib olla väga suur.

“Ma hakkasin kahtlustama, et mu naine igatseb salamisi, et ta must vabaks saaks, ma tundsin ennast veidike nagu Jeesus siis, kui ta ütles oma jüngritele: “Kas ka teie jätate mu maha?” Muret tegi see, et ma ei saanud naiselt seda küsida, sest mulle tundus, et kui ma talt seda küsin, panen ta olukorda, kus ta peab “ei” ütlema. Kui ta ühel päeval ütles:

“Saagu, mis saab, me läheme sellele vastu koos,” tundsin ma suurt kergendust - justnagu oleks pimedusest paistma hakanud valgus.”

HIRM

Surm on üks elu tõsiasju, mis saab osaks meile kõigile, kuigi me kipume seda ignoreerima nii kaua kui võimalik. Aga Samuel Johnsoni tuntud ütlemine kõlab nii: “Kui inimene teab, et ta kahe nädala pärast üles puuakse, võtab ta ennast imetlusväärselt kokku.” Kui me seisame silmitsi tõsiasjaga, et meile on jäänud väga vähe päevi, teadvustame endale küsimused, mida ei saa enam kauem edasi lükata ega kõrvale jätta.

Isegi kõige vankumatumad usklikud peavad niisugusel ajal oma usulise vundamendi tõenäoliselt ümber hindama. Mõned eelistavad seda teha vaikselt, teised aga vajavad arupidamisi ja vaidlusi kellegagi, keda ei ðokeeri nende ilmne kõhklemine.

Paljud ei ole õieti kunagi endas selgusele jõudnud, millesse nad usuvad. Kuigi nad võivad olla kimbatuses, kui peavad möönma vajadust seesmise kindlustunde järele, on nad tõenäoliselt tänulikud võimaluse eest asjad selgeks rääkida. (Raamatud, mille lugemisest võib abi olla, on ära toodud soovitatava kirjanduse loetelus.) Uuringud on näidanud, et ilma hirmuta on võimelised tulevikule vastu minema need, kes on usuküsimustes selgusele jõudnud - nad kas usuvad, et surmaga lõpeb kõik, või on veendunud, et pärast seda algab midagi väga imepärast, mida me ei oska isegi ette kujutada. Vahepealsetel kõhklejatel on hoopis raskem aeg.

Ehkki paljud inimesed ütlevad, et nad ei karda sunna ennast, on suremise protsessiga lugu teine. Sõna “vähk” on paljude inimeste teadvuses lähedalt seotud valuga ja üks suuremaid hirme, mida haiged tunnevad, on hirm pikaleveninud ja äärmiselt vaevusterohke surma ees. Õnneks suureneb meie päevil oskus valusid ära hoida ja vähemalt pooltel kaugelearenenud pahaloomulise kasvajaga vähihaigetest ei ole märkimisväärseid valusid üldse; kellel aga on, siis nendele on kättesaadav väga efektiivne abi. Arst, hooldusõde või vähiabikeskuse põetajad võivad anda ja peavadki andma sellekohast julgustust ning üha tavalisemaks muutub, et haigel on võimalik abi saada mugavalt oma kodus.

Nendel meist, kes haiget hooldavad, on kasulik teada, et valud on sageli seotud emotsionaalse murekoormaga. Argu see andku põhjust haigele öelda, et ta mõtleb ise oma valud välja, vaid julgustagu andma talle vajalikku toetust, et mured leevenduksid. Nendele, kes kahtlevad, kas nad suudavad lähedase inimese kannatusi pealt vaadata, olgu lohutuseks, et valu, isegi väga äge valu, kui see kord juba möödas on, ei jää haigele enamasti meelde.

“Ma ei suuda valu mälus taastada. Mul on meeles, et mul olid ägedad valud, aga ma ei mäleta valu ennast. Ma tänan Jumalat, et ei mäleta, vastasel korral oleks elu väljakannatamatu. Ma võin sellele nüüd tagantjärele mõelda kui abstraktsele asjale.”

Üks teine hirmupiirkond, millega nii haige kui tema lähedased kokku peavad puutuma, on see, kuidas mahajääjad tulevikus hakkama saavad. Nendest asjadest on raske otseselt rääkida, kuid mõlemad pooled tunnevad suurt kergendust, kui see on tehtud. Kui omaksed soovivad, võib testamendi-ja rahaasjadest juttu teha arst, hooldusõde, kirikuõpetaja, mõni kaugem sugulane või lähedane sõber, kellega koos haige saab arutada, kuidas suguvõsal oleks otstarbekas raha kasutada. Nii saavad need inimesed olla vahendajateks. Allpool mõned asjad, mis tuleks läbi arutada.

• Testament - kui haige sureb seda tegemata, tuleb mahajääjatel asjatuid sekeldusi.
• Hooldajad või eestkostjad igale alaealisele lapsele.
• Rahaasjade korraldamine - kindlustus, pensionid jne.
• Kas haigel on erisoove matuste suhtes; kas ta soovib tavalist matust või krematsiooni; võibolla on ta nõus loovutama oma keha või organeid meditsiiniliseks uurimistööks?

Mõnel haigel on väga täpne ettekujutus, kuidas tema matusetalitus peaks välja nägema, minnakse isegi niikaugele, et haige ise koostab matusetalituse kava, valides välja laulud ja kirjakohad. Mõnikord võib sellest olla raske rääkida. Kuid tagantjärele on ülimalt lohutav teada, et kõik sai tehtud nii, nagu lahkunu seda soovis. Aga ilma haige tõsise tahtmiseta ei peaks me vägisi seda teemat jutuks võtma.

ABITUS

Kui eriarst ütleb, et ta ei saa enam midagi teie heaks teha, on teatav kiusatus mõelda, et te ise ka ei saa enam enda heaks midagi teha. See võib viia äärmise abitustundeni. Siiski ei tarvitse seda juhtuda, sest näiteks paljud vähihaiged on pöördunud sel oma elu täiesti otsustaval hetkel alternatiivsete ravivõimaluste poole. Lisaks tegevustele, mis on haigetele sobivad eespool käsitletud leebetest raviviisidest, peaks neid julgustama ise endale eesmärke püstitama ja selgeks tegema, mida nad suudavad ja mida ei suuda - selle asemel et murelikud sugulased nende eest asjad ära otsustaksid.

Üks rühm ameeriklasi, kelle eesmärgiks oli jutluste ja õppuste korraldamisega abistada kristlasi vaesemates maades, sai 1983. aastal ühelt Filipiinide rändjutlustajalt saja tuhande Uue Testamendi tellimuse. Ta kinnitas, et kavatseb need kuue kuu jooksul laiali jagada. See tundus olevat väga suur ettevõtmine ja olles mures, kas need raamatud ikka õigetesse kätesse satuvad, tegid ameeriklased ettepaneku, et nad lükkavad raamatute väljasaatmise nii kauaks edasi, kuni nad on teinud mõned uuringud.

Nad said teada, et too mees oli eelmise kuue kuu jooksul sada tuhat piibliraamatut juba välja jaganud, hoolimata sellest, et tal ei olnud nende laialivedamiseks muud vahendit kui seljakott. Kuni ameeriklased kaalusid, kas nad ikka täidavad ta soovi ja saadavad raamatuid veel lisaks, kirjutas selle jutlustaja sõber ameeriklastele kirja, kus rõhutas, et on möödunud juba kaks kuud ja raamatutega on kiire.

“Kuidas see vajadus siis nii suur on?” küsisid ameeriklased. Vastuseks tuli: “Jutlustaja on 81 aastat vana ja põeb viimases staadiumis vähki. Talle öeldi, et tal on elada jäänud ainult kuus kuud!”

Tõenäoliselt oli see jutlustaja üks ebaharilikult tugeva motiveeringuga erakordne inimene. Kuigi vähesed seavad tema olukorras endale nii suuri eesmärke, on paljud ennast häälestanud sellele, et nad tahavad elada, mitte üksnes eksisteerida, kuni nad surevad. Ning see on neil märkimisväärselt hästi korda läinud. Selle kohta on kirjutanud üks Ameerika meditsiiniõde: “Tuleb leida põhjus, miks on vaja haigusest hoolimata edasi elada, muidu haige vastu ei pea. Selle otsimisel peab inimesel olema millessegi uskuda, millelegi loota ja kedagi armastada ning vastuarmastust saada.”

Teine vastumürk abitusest põhjustatud teovõimetusele on julgustada haiget ise enda eest otsustama, nii kaua kui ta on selleks võimeline. See tähendab, et tema otsustab (kui on valida), kas ta tahab, et teda hooldataks oma kodus, haiglas või hooldekodus. Loomulikult on aegu, kus ei ole võimalik valida, sest kodus ei ole kedagi, kes haige eest hoolitseks, või nõuab ta seisund haigla või hooldekodu tingimusi. Kuid peame olema veendunud, et valikuvõimalused on läbi arutatud ja otsuseid ei ole tehtud liiga kiiresti, umbropsu.

Tony ema elas üksi, pojast eemal. Kui ta vähihaigus oli juba kaugele arenenud, keelitas Tony teda - parimatest soovidest lähtudes -, et ema tuleks nüüd tema juurde elama. Eakas naine tegi seda vastu tahtmist ja oli väga õnnetu, et peab olema eemal oma sõpradest ja harjumuspärasest ümbrusest. Lõpuks viidi ta tagasi oma koju, kus tema järele hakkas vaatama hooldusõde ja iga päev külastasid teda Macmillani vähiabikeskuse põetajad; kui haigus progresseerus, siis isegi mitu korda päevas. Ta sai oma kodus hakkama seni, kui tal jäi elada ainult kümme päeva, need viimased päevad oli ta kohalikus hooldekodus. Võib tunduda, et ta tegi valiku, millega kaasnes suur üksildus, aga see oli tema valik ja ta oli selle üle rõõmus ning rahul lõpuni.

See otsustamisõigus peaks olema ka olukorras, kus ravi väga vähe mõjub ja haige tahab sellest loobuda. Tavaliselt juhtub see keemiaravi puhul, kuid võib ette tulla ka siis, kui kiiritus või lisaoperatsioon võib elu pisut pikendada, kuid selle pikenduse hinnaks on sisuliselt väga vilets elu. Haige tunneb sageli oma perekonna ees kohustust ravi jätkata, perekond aga omalt poolt kõhkleb ega julgusta teda ravi katkestama, sest see võib kiirendada surma saabumist.

“Mu emale tehti igas kuus nädal aega keemiaravi, et kasvaja ta lõual ei läheks suuremaks. Probleem oli selles, et kolmest ravivabast nädalast kahe jooksul tundis ta ennast väga halvasti, tal oli väga paha olla ja ei olnud lootust, et ravi aitab. Ühel “hämaral” hetkel teatas ta, et ei soovi rohkem enam mingit ravi, aga ma teadsin, et arstile ta seda ei ütle. Läksin temaga määratud ajal koos arsti juurde ja esitasin mõne küsimuse, mille kaudu see probleem esile tuli. Arst soovitas, et ta peaks kolm kuud keemiaraviga vahet ja tuleks siis uuesti vastuvõtule.

Kui kolm kuud möödas olid, läksime jälle arsti juurde ja mu ema küsis, mis juhtub siis, kui ta enam üldse ravi ei saa. Arst ütles lihtsalt:

“Kasvaja läheb suuremaks,” ja jättis meid umbes kümneks minutiks emaga kahekesi (haigla koridori!) asja üle nõu pidama. Ütlesin emale, et ükskõik mis otsuse ta teeb, ma toetan teda; et minu pärast ta küll ei pea keemiaravil käima. Kui ema oli jõudnud veendumusele, et kuigi ta mingit ravi ei saa, käin teda ikka sagedasti vaatamas, nagu seni olin käinud, vabanes ta silmanähtavalt pingest ja teatas arstile täiesti rahulikult oma otsuse. Mõnikord kahtlen, kas ma tegin õigesti, aga ma tean, et oma viimasest poolest aastast, mis emal elada jäi, tundis ta rohkem rõõmu kui varasemast poolteisest aastast, ja see oli kõige tähtsam.”

Need olid siis mõningad hirmud, millega haigetel ja nende omastel tuleb kokku puutuda. Iga olukord on isemoodi ja see, mis on vältimatult tähtis ühele, ei pruugi sugugi sobida teisele. Kõik, mida abistamispüüdes teha saame, on üritada aru saada, mis haigele antud hetkel kõige rohkem muret teeb, ning katsuda teha nii, et ta oma tundeid ja vajadusi väljendab. See võib tähendada praktilise abi või emotsionaalse ja hingelise toetuse pakkumist. On tähtis, et me ei prooviks peale suruda oma ootusi, kuidas haigel tuleks olukorrale reageerida, vaid püüaksime haigeid võtta niisugustena, nagu nad on, mitte sellistena, nagu meie tahaksime.

ALLAANDMINE

Me julgustame haiget võitlema oma tervise eest, aga samas lubame tal loobuda klammerdumisest elu külge - seal vahel on väga habras piir.

Joe oli leppinud sellega, et ta “läheb läbi oru”, nagu tema seda väljendas, kuid ta tundis, et abikaasa Edith hoiab teda tagasi.

“Ta tuletas mulle kogu aeg meelde kõike, mida kavatsesime teha, kui pensionile jääme,” ütles Jõe nukralt, “aga mina tean, ja teab ka tema, et need plaanid on juba tükk aega tagasi katki jäetud. Ta tahab, et ma vastu peaksin... aga ma ei jaksa enam võidelda... kuigi ma ei või ju ta lootusi petta...”

On raske möönda, et elu läheneb lõpule. Mõned inimesed ei tunnista seda kunagi, mõned aga tõmbuvad pikkamisi elust tagasi, soovivad näha ikka vähem inimesi ja kaotavad järk-järgult huvi laiema maailma vastu. See ei ole allaandmine, vaid kuulub loomuliku asjade käigu juurde. Oma suhtumisega saame seda aega kas rahulikumaks või raskemaks muuta.

Viimaks tunnistas Edith Joe’le, et ta peab leppima sellega, et tulevikus ei ole Joe’d ta kõrval, ja nad arutasid koos läbi pooleliolevad asjad: kus Edith elama hakkab, kuidas ta rahaliselt toime tuleb ja mida tal on võimalik nende ühistest plaanidest ellu viia. Kui need jutud olid räägitud, suutsid nad mõlemad vaadata Joe elule kui lõpuleviidule ja paar-kolm nädalat hiljem suri Joe rahulikult, teades, et ta oli teinud kõik, mis sai, et hoolitseda oma naise vajaduste eest.

Kui me otsustame põetada haiget kodus tema elu lõpuni, on see tavaliselt ka võimalik. Kuid mõnel juhul peab haige saama spetsiaalset haiglaravi või viibima hooldekodus, kus on võimalik valusid ära hoida või lihtsalt perele puhkust anda. Kui nii juhtub, ei peaks me ennast seetõttu süüdistama ega tundma, et oleme alla andnud.

“Ma ei saa tõenäoliselt oma meest hooldekodusse saata, ta võib hakata arvama, et ma temast ei hooli.”

“Ma ei taha, et mu naine peaks oma päevad hooldekodus lõpetama, see on väga sünge paik... surijaid täis.”

Kui me ei ole kunagi elus hooldekodus käinud, on hõlpus jagada nende kahe mureliku sugulase arvamust, kuid tegelikult ei ole neiule kartustel alust. Hooldekodudes on tavaliselt rõõmsameelne, rahulik ja meeldiv õhkkond, seal ei ole üldse sünge ega masendav. Kuigi hooldekodud on mõeldud ravimatute haigete jaoks, viibivad paljud patsiendid seal lühikest aega ja tulevad jälle koju, ja sugugi mitte kõik sealolijad ei ole surijad. Lisaks sellele on personal saanud väljaõppe vähihaigete hooldamiseks. Nad on asjatundjad valude leevendamisel, samuti teavad nad elust lahkujate ja nende lähedaste vajadusi.

Hooldekodude põhimõte on väga positiivne: ravimatute haigete julgustamine ja toetamine, et nad läheksid surmale vastu vapralt, väärikalt ja lootusrikkalt. Ja kuigi ei jäeta arvesse võtmata haige tegelikku olukorda, on rõhuasetus elamisel - elamisel võimalikult vähese valuja ebamugavusega - iga järelejäänud päev püütakse teha nii heaks kui võimalik, nii kuidas kellegi seisund lubab. See mõjub külastajatele julgustavalt; sinna lubatakse tavaliselt ka lapsi ja isegi pere lemmikloomi, ja enamikus patsientides on suudetud hoida aktiivsust ja heatujulisust.

Mõnes hooldekodus on põetajad, kes käivad haigeid kodus vaatamas ja annavad tuge ning nõu seal, kus seda vajatakse. Nõnda et see ei ole üldse allaandmise tunnistus, kui arvestame oma kohaliku hooldekodu võimalustega. Kui meil ei ole varem sellega mingit kontakti olnud, oleks mõttekas helistada ja paluda võimalust hooldekodu külastamiseks juba kaua enne seda, kui peaks olema mingit tarvidust seal pakutava abi järele. Enne kui haige tegelikult hooldekodusse läheb, peab raviarst tema kohta kaardi täitma. Kuid enamik hooldekeskusi, nagu neid mõnikord nimetatakse, lepib ka andmetega, mida nad saavad haige omakseid küsitledes. Nad osutavad suurt tuge ka perekondadele, nii patsiendi haiguse ajal kui pärast tema surma.

SUREMINE JA SURM

Tänapäeva inimestest on vähestel tulnud otseselt kokku puutuda surmaga - nagu sünd, nii jääb ka surm ikka rohkem haiglaseinte vahele. Seetõttu on loomulik, et meil ei ole kerge mõelda väljavaatele, et meile lähedane inimene sureb kodus - isegi siis, kui me soovime, et ta oleks seal, kus ta ise ennast kõige paremini tunneb ja rahul on. See hirm on siiski enamasti hirm tundmatuse ees, seepärast ei peaks me pelgama arstilt või hooldusõelt küsida kõike, mis on seotud haiguse lõppjärguga.

Üks peamisi asju, mis meid muretsema paneb, on see, kuidas me aru saame, et surm on lähedal. Me võibolla tahaksime hoiatada teisi pereliikmeid, tahaksime olla kindlad, et surija mees või naine või keegi tema põhilistest põetajatest ei oleks sel ajal haige juures üksi. Kahju küll, aga täpseid nõuandeid ei ole võimalik anda, sest igale inimesele tuleb surm isemoodi, nii nagu igaüks elab koos kasvajaga isemoodi. Kuid on mõned asjad, milles võib olla kindel:

• Vähihaige surm tuleb harva ootamatult - enamasti saame haige seisundi halvenemise kohta mõne hoiatava märgi; haige magab rohkem ja kõigub sageli une ja teadvuseta oleku vahel, kust teda on raske äratada. Samuti muutub hingamisrütm, hingamine võib muutuda kuuldavaks, seda on paha kuulata, aga selle põhjuseks on lihtsalt vesi rinnaõõnes.
• Sel ajal, kui põdeja on juba nii haige, peaks teda iga päev korra või isegi veel sagedamini külastama hooldusõde, kes peab olema suuteline kas meie kartustele kinnitust andma või meid veenma, et surm ei ole veel lähedal.
• Kuigi patsient ei pruugi olla võimeline midagi ütlema ja paistab olema teadvuseta, on kuulmistaju viimane, mis kaob. Seetõttu saab haige ikka veel aru ja leiab tröösti meie sõnadest - meie kinnitustest, et me armastame teda, piibli kirjakohtadest või palvetest, mis on talle olulised, ja lemmikmuusikast.
• Tavaliselt ei hakka vähihaigusse surijad ennast “välja purskama”, ei viskle agoonias ega ilmuta mingeid muid tõrksaid ahastusemärke, nagu mõned omaksed kardavad. Suurema osa inimeste jaoks on see leebe lahkumine - nad lihtsalt vajuvad sügavamasse unne ja lakkavad hingamast.

PRAKTILISED NÄPUNÄITED

Esimene asi, mille peame endale selgeks tegema, on see, et surnukeha ei ole vaja karta. See on lihtsalt meie lähedase inimese tühi ja nüüdseks tarbetu kest, üsna samasugune kui tühi kookon, millest on välja tulnud kaunis liblikas. Kui süda lõpetab tuksumise ja hingamine peatub, muutub keha väga kahvatuks ja jahtub pikkamisi.

Sel ajal ei ole vaja surnuga midagi ette võtta ja kui te midagi teha ei soovi, ei mõtle keegi sellest üldse halba. Paljud inimesed, kes on olnud lähedalt seotud põdeja eest hoolitsemisega, peavad siiski paremaks surnu sirgesse asendisse panemist, jätavad talle pea alla ainult ühe padja, kui vaja, sulgevad ta silmad ja toetavad lõuga padjaga või mõne raamatuga. Ruumi küttesüsteem tuleb välja lülitada. Praegusel ajal ei ole enam surnupesijaid ja lahkunuga tegeldakse vähem, kui seda varem tavatseti teha. Kui me soovime, siis võime pesta surnu nägu ja käsi ning panna talle selga puhtad riided, kuid see on täiesti meie endi otsustada. Kui tunneme, et me seda ei suuda, siis võib kõik sedalaadi asjad enda peale võtta matusebüroo.

Esimene inimene, kellele tuleb surmast teatada, on arst. Surnukeha ei või enne kodust ära viia, kui arst on surma tuvastanud. Isegi siis, kui põdeja sureb öösel, peaks arst otsekohe kohale tulema, ja pärast seda oleneb meist, kas matusebüroo korraldab surnu äraviimise kohe või teeb seda hommikul või hiljem päeva jooksul.

Paljud ei taha äraviimisega viivitada, kuid teised jälle eelistavad seda, et ülejäänud perekonnaliikmed saaksid surnu majja tulla ja lahkunuga koduses miljöös hüvasti jätta. Eriti kui võetakse kaasa lapsi, kes soovivad lahkunut näha; enamasti on lastel kergem suhtuda surmasse ilma hirmuta, kui nad näevad oma vanemat või vanavanemat rahulikult lamamas oma koduses voodis, mitte matusemaja ebaharilikes tingimustes.

Need meie hulgast, kes kuuluvad kohaliku kiriku kogudusse, saavad pöörduda kirikuõpetaja poole, kes tuleb ja pakub omalt poolt tröösti, tugeja abi kõikides asjades, mis on seotud matuste ettevalmistamisega. Matusekorraldaja võib tulla veel teisel päeval tagasi, et saaks koos läbi arutada matmise või krematsiooniga seotud praktilised küsimused. Kui lahkunu perekonnal ei ole selle paigaga või kirikuteenistusega tihedaid sidemeid, võib korraldaja teha ettepanekuid matusetalituse läbiviimise kohta, ning kui lahkunu sugulased seda soovivad, võtta ühendust käimistu kabelitöötaja ja kirikuõpetajaga, kes matusetseremoonia läbi viib.

MATUSED

Paljud meist tunnevad matuste ees suurt hirmu ja soovivad pigem. et neid üldse poleks vaja pidadagi. Matused on aga leinaaja oluline etapp, mis võimaldab meil hakata juhtunuga leppima. See on avalik teadaanne selle kohta, mis on juhtunud, see annab meile julgus! “lasta lahkunul minna” ja annab võimaluse tema eest Jumalat tänada. Samuti on see aeg, mil saame jõudu ja lohutust ka oma kaugematelt sugulastelt, lähedastelt sõpradelt, naabritelt ja töökaaslastelt.

“Ma ei tahtnud kurbi matuseid, tahtsin pidulikku tänuavaldust Doni elu eest - tema vapruse, tema hoolivuse ja tagasihoidliku vaimulaadi eest. Ma arvan, et ma tundsin - pean tegema vapra näo juba sellepärast, et ma uskusin (nii see oli ... ja on praegugi) - kaugel sellest, et Don on surnud - ta elab võidukalt ja vapralt edasi teises dimensioonis. Kui ma haua kõrval nutma puhkesin, tundsin, et see ei ole Jumalale meelepärane.”

Ann väljendas neid väga keerulisi tundeid, mida kristlased surmaga kokku puutudes läbi elavad. Jah, me usume küll, et surm ei tähenda lõppu, ja et see, mis ootab ees, on kaugelt parem kui kõik, millest oleme seni rõõmu tundnud. Aga kui meid nii täielikult eraldatakse inimesest, keda me armastame, on meie kaotustunne väga raske ja pisarad ei tähenda nõrkust ega usu puudumist. Kui isegi Jeesus nuttis, kuigi ta teadis, et ta saab Laatsaruse üsna varsti ellu äratada, siis võime ju nutta meiegi.

Kurvastavad isegi need, kes usuvad elusse pärast surma - kui mitte lahkunu pärast, siis iseenda pärast, sest leina ei saa läbida mingit otseteed pidi, ja igasugune surm, olgu siis äkiline või kaua ette arvata, on oma lõplikkuse tõttu vapustav ja muserdav. Kuigi tundub, et teised võivad unustada ja oma elulõngad veel kokku siduda, aga meie tunneme selles hoolimatus maailmas ennast elurütmist väljaspool - võime siiski kogu oma kurbuses avastada, et sõltume täielikult Jumala kõikehõlmavast mõistmisest, tema alalisest lohutusest ja piiritust armastusest. Ja lõpuks taandub pimedus köidiku eest. Me võime leppida küsimustega, valu ja kaotusetundega, ning öelda uue mõistmise ja täieliku kindlusega: “Ma tean, et ei ole midagi, mis oleks suurem Jumala väest - ei kõige rängem viletsus, ei kõige sügavam ahastus. Tema abi on alati suurem.”

VIITED

1 Derek Williams, Not Once but Twice, Tim Deani lugu.

  Tagasi sisukorda