Raamat MS Word dokumendina (pakitud zip faili)

Materjal .pdf formaadis (147 kb)

Eetiline kaalutlus (ja selle õpetatavusest) sotsiaaltöös

Max Siporin kirjeldab sotsiaaltööd kui elukutset ja praktikat, mis esindab ühiskonna reageeringuid inimeste sotsiaalsetele vajadustele. Need vajadused kajastuvad sotsiaaltöö kui praktika iseloomus, tema  filosoofilises väärtussüsteemis ning tema teadmiste süsteemis, mis on aluseks interventsioonirepertuaarile. (Siporin 1975, 61)

Sotsiaaltöö on alati ühiskonna- ja kultuurikeskne, st. üksik töötaja ei ole oma otsustes vaba, vaid lähtub selles ühiskonnas omaks võetud väärtustest ning sotsiaalpoliitikaga määratletud prioriteetidest.

Kuigi väärtused pole püsivad, nad muutuvad nii ajas kui kultuuriti, on sotsiaaltööle omased siiski üsna selgelt väljendatud üldised väärtuspõhimõtted, mille täpse sõnastusega sotsiaaltöötajad teiste aitamiselukutsete esindajate seas on silma paistnud. See on sotsiaaltöö kui normatiivse distsipliini iseloomulik joon.

Sotsiaaltööd tehakse olukordades, kus inidiviidide ja erinevate rühmade huvid vastuollu satuvad.

Sotsiaaltöös on sageli tegu võimu kasutamisega, mis võib viia kliendi enesemääramisõiguse piiramiseni. Tuleb teha otsuseid sunnist ja vabadusest, tuleb valida indiviidi või grupi huvide vahel.

Ühiskonda puudutavad otsused ja valikud põhinevad alati teatud väärtustel. See, mida tehakse või otsustatakse, pole ainus võimalus. Ülejäänud võimalustest loobumine põhineb väärtustel. Olukorda, kus otsustamise tagajärjed võivad olla mõnedele inimestele traagilised, nimetatakse traagilisteks otsustusolukordadeks. (vt. Peters 1993, 44-55) Neid on kahte tüüpi. Esimese astme traagilised otsustused on eelarve tasandil – tehakse valikuid erinevate programmide või tegevusviiside vahel. Teise astme traagilised otsustused tehakse üksiku kliendi tasemel. Kui on tegu teise astme traagiliste otsustega, pole otsustajal kasutada “mittevastutavaid eksperte”.

Neis olukordades peab sotsiaaltöötaja määratlema oma seisukoha. Sageli tuleb otsus võtta vastu kohe, ilma võimaluseta pidada nõu sõltumatu eksperdiga.

Ametialase eetikajuhendi kasutamine pole alati lihtne. Kui juhend on väga detailne, pole võimalik temast kinni pidada, kui üldine – pole temast praktikas kasu.

Oluliseks osaks sotsiaaltöö tegija ametioskustest on võime eetiliseks kaalutluseks: ametialase tegevusega liituvate valikute, vahendite, objektide ja järelduste (tulemuste) analüüsiks.

Inimese aitamine tähendab ka ühtlasi tema privaatsusesse tungimist. Aitaja peab olema teadlik oma teo tagajärgedest. Ta ei tohi oma otsusega teisi inimesi kahjustada. See nõuab sotsiaaltöötajalt tavalisest suuremat vastutust.

Sotsiaaltöötaja vastutab isiklikult oma professionaalsete otsuste ja valikute eest. Ei saa olla valmis lahendusi või konkreetseid juhiseid igaks elujuhtumiks. Otsuse vastuvõtmine kliendisuhtes on protsess, mis arvestab konkreetse olukorraga.

Küsimusele, kas eetilist otsustamist saab õpetada või harjutada, on vastatud mitmeti.

Eetilise kaalutluse õpetamise võimalikkuse vastu on esitatud järgmisi argumente:

• elu eetilisi reegleid õpitakse primaarsel sotsialiseerumisel, n.ö.“isa põlvel” seega hilisemal õppimisel pole mõju
• eetiline element mõjutab kõike, mida teeme ja selle mõju ei saa eraldi õpetada
• väärtusi peetakse relatiivseteks, mistõttu nende omavahelise paremuse suhtes pole üksmeelt (Jackson 1993, 33)

Vastukaaluks neile argumentidele väidab soome sotsiaaltöö teoreetik M.Mäntysaari: Eetiline kaalutlus võib rajaneda ainult olukorrale vastavale väärtuste kaalumisele, eetilisele otsustamisele ... Eetilist kaalutlust võib vaadelda otsekui tehniliste meetmete sarja ja siin me võime üliõpilasi harjutada oma oskusi parandama ... Seega eetilist kaalutlust võib õppida harjutades.” (Mäntysaari 1994, 5-7)

Tulevikku puudutavaid otsuseid saab teha vaid faktide ja väärtuste üheaegsel kaalumisel, muidu teeme traagilisi otsuseid, mõistmata nende tagajärgi.

Sotsiaaltöö filosoofia

Filosoofiat võime mõista kui hoiakute, ideede, taotluste, eesmärkide ja normide, eetiliste ettekujutuste ja printsiipide kogumit, mis võimaldab meil mõista ja mõtestada eksistentsi ja reaalsust, meid endid ja meie maailma, ajalugu ja arengut. (Siporin 1975, 62)

Iga professiooni iseloomustab selline uskumuste võrk koos kollektiivse südametunnistusega, mis muudab need uskumused kindlaiks. Nimetame seda elukutse filosoofiaks, sest see pakub loendi tõekspidamisi ja ideaale, mille abil saab töötada ja mõtestada oma tööd. See filosoofia annab olulised mudelid ja standardid tegelikkuse kirjeldamiseks ja oma töö hindamiseks. Neid standardeid me kutsume normideks, eeskirjadeks ja eetilisteks printsiipideks.

Filosoofia on professionaalse subkultuuri keskne osa, millesse üliõpilased või noored töötajad akultureeritakse, millesse nad sotsialiseeruvad. Tulemuseks on, et selline filosoofia muutub osaks nende professionaalsest minast. (Siporin 1975, 62)

Siporin näeb sotsiaaltöö filosoofiat eelkõige moraali- ja ühiskonnafilosoofiana, aksioloogiana ja eetikana. Samas väidab ta, et selline moraalifilosoofiline lähenemine pole viimase poolsajandi jooksul olnud eriti populaarne. Moodsa teaduse ideaaliks on olnud väärtustest vaba teadus.

Moraalsust samastati moralismiga – eelarvamuslikkuse, hukkamõistu, tolerantsuse puudumisega.

Sotsiaaltöö filosoofia lähtub positiivsest inimkäsitlusest – s.o. käsitlusest inimese vabadusest, vastutusest ja valikuvõimalustest. Sotsiaaltöö eetika järgib samu põhimõtteid kui mistahes inim- ja aitamistöö.

Sotsiaaltöö taustaks on humanistlik inimkäsitlus. Arvatakse, et inimesel on õigus inimväärseks eluks sõltumata tema võimest osaleda ühiskonna elus kasulikul viisil.

Inimeseks olemine on väärtus iseenesest. Inimese kasvuvõimalusi vaadeldakse piiramatuina. Kõigil inimestel on kasvueeldus, kui vaid välised tingimused nende eelduste realiseerimise tagavad.

Arenemine inimlikuks inimeseks vastab inimese olemusele ja kasvatusel on selles keskne koht.

Nii püütaksegi kasvatuses ja koolituse teel suunata inimest oma olemuse väljaarendamisele, eneseks saamisele, eneseteostuse realiseerumisele.

Humanism käsitleb inimest kui oma olemuselt head, loovat ja arenevat olendit, kusjuures rõhutades inimese vastutust oma valikute eest – igaüks on just see isiksus, kelle ta on enesest teinud.

Küsimus kliendi enesemääramisõigusest on keskne probleem, mille suhtes sotsiaaltöötajal tuleb teha eetiline otsustus. Sotsiaaltöötaja peab tihti otsustama, kas toetada või kontrollida klienti. Praktikas on toe ja kontrolli vaheline piir ebaselge. Mõnikord tähendab kliendi enesemääramisõiguse austamine tema hülgamist.

Sotsiaaltöö rajaneb usul humaansusesse, headusesse ja sotsiaalsesse heaolusse. Sellelt teoreetiliselt baasilt on tuletatud eriala eetilise praktika printsiibid.

Sotsiaaltöö on edasi arendanud sotsiaalfilosoofiale iseloomulikku joont – talle on omane baasiliste väärtusorientatsioonide, normide ja eetiliste printsiipide võrk, millest elukutselised sotsiaaltöötajad kinni peavad ning mis väljendab nende kõlbelist nägemust heast elust ja heast ühiskonnast.

Sotsiaaltöö keskendub inimeste vajadustele, mille esmane iseloom nõuab nende käsitlemist kohustusliku õigluse osana, mitte millegi valikulisena. Seega peab sotsiaaltöö inimõigusi oma elukutse üheks põhiprintsiibiks. (Inimõigused ... 1994, 5)

Väärtuse mõistest

Väärtus on mõiste, millel on erinevates valdkondades – majandusteoorias, panganduses, psühholoogias, sotsioloogias – erinev tähendus.

Toome alljärgnevalt ühe võimaliku väärtuse määratluse, mille on esitanud M. Siporin (1975).

Väärtus on materiaalse või vaimse kultuuri reaalne või kujuteldav objekt, idee, institutsioon, millesse indiviid või grupp suhtub hindavalt, omistades talle tähtsa rolli oma elus ning mille saavutamist peetakse oluliseks (vältimatuks).

Väärtuseks on need objektid ja ideed, mis kindlustavad indiviidile seesmise tasakaalu ja mille poole püüdlemine annab tunde heast kohusetäitmisest, või siis need, mis annavad grupile võimaluse seesmise ühtekuuluvustunde saavutamiseks.

Inimesed püüavad säilitada ja omandada seda, mida nad väärtustavad või mida peavad ühiskonnas positiivselt väärtustatuks.

Väärtuste tasemed

Väärtusi võib nende abstraktsuse – konkreetsuse alusel jaotada kolmel tasemel asuvaiks:

1. Põhilised ehk abstraktsed väärtused, ka lõppväärtused või eesmärk-väärtused.

Siia kuuluvad:

• demokraatia
• õiglus
• võrdsus
• vabadus
• rahu
• sotsiaalne progress
• enesemääratlemine
• eneseaktualiseerimine ...

2. Kesktase ehk vahendavad väärtused (ka vahendväärtused)

Nendeks on: hästi funktsioneeriva isiksuse, hea perekonna, hea kogukonna (riigi, ühiskonna) omadused.

3. Instrumentaalsed ehk operatsionaalsed väärtused, mis viivad hea sotsiaalse toimejõu, hea valitsuse, hea professionaali käitumuslike karakteristikuteni.

Näiteks arvatakse, et hea professionaal on: aus, usaldusväärne, tugeva enesedistsipliiniga (mida veel ootate healt professionaalilt – s.o. mida temas väärtustate?).

Nimetatud kolme tasandi väärtused peavad olema omavahel kooskõlas ja kindlas seoses.

Ülesanne 4. Analüüsige, millisele tasemele kuuluvaid väärtuseid pidasite oluliseks enda puhul (vt. ül.2 ja 3).

Arengupsühholoogia õpetab meile, et juba eelkoolieas hakkab igal inimesel moodustuma ning hiljem täpsustub väärtuste hierarhia, mille abil ta toimib erinevates elusituatsioonides vastavalt sellele, mis ühiskonnas on nõutav (kohustuslik) ja vastuvõetav.

Indiviidi väärtussüsteemis võib olla mitmeid lõppväärtusi, mis omakorda võivad olla hierarhiliselt korrastatud tähtsuse järgi. Niisugune väärtuste hierarhia väljendab indiviidi (rühma, kogu kultuuri) eetost. Samal asjal võib olla nii lõppväärtus kui vahendav väärtus. Nii näiteks võib töö olla nii raha teenimise vahend kui kogu elu sisu – seega lõppväärtus. Teadus ja kunst võivad loova töö vormidena olla absoluutväärtusega tegevused, kuigi nende tulemustel on ka kasulikke rakendusi ja rahalist väärtust.

Isikul võib olla kas autentne (ehtne), adaptiivne või taotluslik väärtussüsteem. Viimaseid eristatakse selle alusel, milliseid kohustusi inimene võtab, et kohaneda ühiskonna (grupi) väärtustega.

Väärtused on ühiskonnas vastu võetud ja institutsionaliseeritud mitmel viisil. Üks viis selleks on – normidena. Normid on reeglid, standardid mille alusel me otsustame asjade või käitumise õigsuse või vääruse üle.

Põhimõtteliselt on inimene reegleid järgiv olend, kuna ta leiab, et nii tegutsedes saavutab ta ühiskonnas tunnustuse (saab tasutud), hoiab oma asjad korras, välistab konflikte, kergendab sotsiaalset elu.

Väärtused ja normid, mis internaliseeritakse, s.t. millega indiviid end seob, millesse suhtub respektiga, muutuvad isiksuslikeks suhtlemisraamideks või teisisõnu eetilisteks printsiipideks.

Eetilised printsiibid juhivad meid probleemsetes olukordades. Nad motiveerivad inimest käitumise, elu eesmärkide ja elustiili valikul, võimaldavad anda hinnanguid.

Vastastikused kohustused üldiste väärtuste ja normide suhtes kutsuvad esile grupisolidaarsuse ja kooperatiivse kollektiivse teo.

Väärtuste puudumine või väärtuskonflikt, sotsiaalsete normide rikkumine viib võõrandumisele, identsuse hajumisele, isiksuslikule ja sotsiaalsele desorganiseeritusele.

Paljudel klientidel, kes tulevad sotsiaaltöötaja juurde, on väärtusprobleeme.

On väärtusi, mida deklareeritakse, kuid mille poole ei püüelda ja neid, mille poole püüeldakse, kuid mida ei deklareerita.

Sotsiaalse mehhanismina on väärtused inimlike püüdluste ja tegude regulaatoriks, võimaldavad hinnata teiste tegusid, on aluseks, millelt hinnatakse grupi liikmete sotsiaalset aktsepteeritavust.

Väärtused on kollektiivne produkt, olles osa kultuurist. Igas grupis on omad väärtushierarhiad.

On väärtusi, mida ühiskond (grupp) peab väga oluliseks selle grupi eksistentsi jaoks ja on väärtusi, mis pole indiviidi (grupi) jaoks nii olulised.

Väärtuste süsteem määrab vahendite valiku oma vajaduste ja huvide rahuldamisel, määrab püüdluste eelistused. Oluline on, kuidas inimene lahendab oma probleeme, et mitte sattuda konflikti teiste inimeste väärtussüsteemidega.

Väärtuskonflikt

Sotsiaaltöötaja või mistahes muu inimsuhetealase töö tegija on samasugune inimlik inimene kui tema klient, seega ei suuda ta reeglina oma väärtussüsteemi kliendisuhtesse astudes elimineerida – tema isiklikud väärtused, uskumused, hoiakud mõjutavad vältimatult töötaja tundeid ja käitumist kliendi suhtes.

Just seetõttu on oluline endale oma väärtused teadvustada – seda nii avatud kui varjatud väärtuste osas. Vastasel juhul võib töötaja kliendile tahtmatult oma väärtusi peale suruda.

Eetilisi vastuolusid (väärtuskonflikte) sünnib erisuunalisest väärtustraditsioonist (kristlik, ateistlik). Individuaalsed ja ameti väärtused võivad viia sama probleemi vastandlike lahendusteni. Need võivad asuda väärtushierarhias samal tasemel ja põhjustada tõelise vastuolu – tuleb valida kahe ühevõrra hea ja õige lahenduse vahel. Veel teravam ja sügavam eetiline vastuolu kui indiviidi- ja ametieetilise nägemuse vahel, võib olla individuaalsete väärtuste, ametialaste väärtuste ning töökollektiivis valitsevate eriliste arusaamade vahel.

Terav võib olla konflikt aga ka töötaja tööalaste või individuaalsete ning kliendi individuaalsete väärtuste vahel.

Üritades muuta kliendi väärtusi läbi süüdistamise, rahuldab sotsiaaltöötaja sel juhul mitte kliendi, vaid enda vajadusi.

Töötajal, kellel on raske võõraste väärtustega kokku puutuda, jääb üle kaks võimalust:

• saata sellised kliendid edasi mõne teise töötaja juurde
• teha tööd oma väärtuste avardamiseks

Vaadete avardamine ei tähenda võõraste väärtuste omaksvõtmist, vaid aktsepteerimist – s.o. omaenda väärtuste kindlustamist sedavõrd, et inimene tunneb end küllalt turvaliselt vastandlike väärtuste kuulamisel.

Võõraste väärtuste aktsepteerimine tähendab:

• saada teada, millised on kliendi väärtused
• kuulata ära, kuidas ta nendeni jõudis
• selgitada, mis tähendus on neil kliendi jaoks
• anda kliendile teada, et tema väärtustest on aru saadud ja neid on tal lubatud pidada (Kreegipuu)

Oluline on teada, et töötaja ei pea kõigi väärtuskonfliktide puhul oma väärtussüsteemi alla suruma – tal on õigus soovitada kliendile teist töötajat, kes antud kliendigruppi (näit. seksuaalvähemusi) paremini mõistab ning seega ka paremini aidata suudab. Vastasel juhul kaotab aitaja oma eheduse ja tõelist kliendisuhet ei teki.

Eetilise vastuolu analüüsi puhul tuleb peatuda kolmel aspektil (Aadland 1993, 167):

• Enda seisukohtade selgitamine, hinnang
• Kliendi / patsiendi vaatekoha määratlemine
• Lõplik seisukoht

Tihti tuleb töötajal teha otsus üksi, võttes endale sellega raske vastutuse ilma võimaluseta kõrvale tõmbuda ja vastutust kellelegi teisele veeretada. On ka juhtumeid, kus eetiline vastuolu ei puuduta klienti, vaid asi on prioriteetides, sotsiaaleetilistes küsimustes. Sellistel juhtudel jääb protsessi teine etapp ära, kuid põhireegliks on siiski kaasata klient protsessi.

Tähtis on lõpetada eetilise analüüsi protsess aegsasti, nii et sekkumine (toiming) on veel võimalik. Moraalifilosoof Harald Ofstad räägib “analüüsiprotsessist” eetilise otsustuse puhul: viimane võib jätkuda nii kaua, kuni probleem on põhjalikult analüüsitud ja lõpeb, siis kui veel ei ole liialt hilja tegutseda. (Ofstad, 17)

Tegutsemismudel sisaldab kolme etappi:

• Eelinformatsioon
• Analüüs
• Toimimine

Kui mingis olukorras tuleb tegutseda kohe, tuleb otsustajal ikkagi kõiki kolme aspekti arvestada, muidu tegutseb ta arutult.

Norra eetik Einar Aadland toob oma sotsiaal- ja tervishoiueetikat käsitlevas raamatus (1993, 168-169) ära üksikasjalise analüüsi malli, mida tuleks kasutada eetilise kaalutluse puhul.

I. Eelinformatsioon

1. Määratle eetiline vastuolu võimalikult lühidalt ja selgelt

a) sellisena, kui teda ise näed

b) sellisena, kui klient (patsient) seda näeb

c) lõplik määratlus

2. Millised avatud väärtused / normid mõjutavad seda vastuolu

a) sinu väärtused / normid (isiklikud, ametialased, sotsiaalsed)

b) kliendi / patsiendi väärtused / normid

c) üksmeel või võimalik väärtuskonflikt

3. Milliseid varjatud väärtused / normid on taustaks

a) enda spontaansed reaktsioonid, tunded, mõtted

b) kliendi spontaansed reaktsioonid, tunded, mõtted

c) üksmeel või erimeelsus varjatud väärtuste suhtes

II. Analüüs

1. Milline on olukorras sobiv tegutsemisviis

a) enda arvates

b) kliendi arvates

c) olukorras sobiv tegutsemisviis

2. Milliseid mõjusid tuleneb valitud tegutsemisviisidest

a) sinu arvates

b) kliendi / patsiendi arvates

c) lõplik hinnang

3. Aseta valitud alternatiiv väärtushierarhiasse

a) oma süsteemi, lähtekohaks isiklikud väärtused

b) kliendi / patsiendi süsteemi, lähtekohaks tema väärtused

c) lõplikud prioriteedid – tähtsuse järjekorras

III. Tegutsemine

1. Realiseeri parim alternatiiv praktikas

2. Anna hinnang tulemusele

Konfliktses olukorras otsitakse välja kõik eetilised vastuolud ja järjestatakse need oma tugevuselt. Analüüsi juures võetakse arvesse, kuidas erialakirjandus seda vastuolu käsitleb, samuti kolleegide ja üldsuse hoiakuid antud nähtuse suhtes.

Tähtis pole peatuda kõigil kirjeldatud punktidel, vaid kasutada ära kogu võimalik ja vajaminev informatsioon. Selline mudel aitab kaalutluselt üle minna tegutsemisele.

Väärtuste muutumine

Lääne kultuuri praegust kriisi seostatakse tavaliselt traditsiooniliste väärtuste kadumisega, “väärtustühjuse” kujunemisega.

I.Niiniluoto (1993) on esitanud kolm võimalust (versiooni) väärtuste puudumisest ehk “väärtustühjusest”.

• Tavaliselt seostatakse väärtuse mõistega positiivne värving: väärtuslikud asjad on “head”.

Sellest vaatekohast näib maailmas esinev halb ja ebaõiglus väärtuste puudumisena, inimese võimetusena hinnata häid asju. Kuid elujaatavate “pehmete väärtuste” (armastus, solidaarsus, õiglus) kõrval on inimestel ka “kõvu väärtusi”, eriti negatiivsetel tunnetel (viha, kadedus, vimm, kibedus, hirm) ja võimuihal põhinevaid võimuväärtusi (vägivald, võistlus, isekus, alistamine, võit).

Ka mõne üksiku väärtuse puhul võib Niiniluoto arvamuse kohaselt esineda jäigastumise, ülepingutamise ja moonutamise oht. Olgu siin näiteks tervis, mis mõõduka lähenemise korral on mõistlik eesmärk, mille hooletussejätmine või teadlik hülgamine on kahjulikud nii indiviidi kui ühiskonna tasandil. Teisalt võib tervise ületähtsustamine viia ülehooldamisele, ületreenimisele, stressile ja isegi sundneuroosini.

Seega ei tulene maailmas esinevad halvad asjad tingimata väärtuste puudumisest, vaid ka hinnangute kõvenemisest, ühekülgseks muutumisest, moonutamisest ja liialdamisest.

• Teine võimalik olukord on nn. väärtuste lõtvumine.

Kui eelmodernistlikele kultuuridele oli omane absolutism või fundamentalism – väga range seotus mingite absoluutväärtustega (usk, isamaa), mille kaitsmine võis võtta fanaatilise,

leppimatu ja vägivaldse vormi (ususõjad, natsionalism), siis teiseks äärmuseks on olukord, kus ühiskonnas puuduvad püsivad väärtuseesmärgid või lõppväärtused ning igaüks kaitseb oma hetkeliselt vahelduvaid huve. Sel juhul lahendatakse sotsiaalsed otsustusolukorrad asjaosaliste huvidest ja jõusuhetest lähtuvalt.

E.Niiniluoto näitab, et kuigi selline “pragmaatiline” mõtteviis võib näida demokraatlikult sallivana, peidab ta endas sihitut konformismi.

• Kolmas võimalik väärtuste puudumine on moraalne nihilism, mida iseloomustab eetiliste väärtuste kadumine. Sel juhul tõstetakse absoluut-väärtusteks egoistlikud taotlused, nagu kasum ärielus või oma rühma võim poliitikas. Seejuures ei tehta vahendite valikul mingeid moraalseid takistusi, vaid “eesmärk pühitseb abinõu”. Tegevuse kriteeriumiks on egoistlik utilitaristlik kasuarvestus – alternatiivsetest tegevustest valitakse see, mis annab suurima kasu. Siin nähakse eetikas, sotsiaalses õigluses ja voorustes vaid kahjulikke häirivaid tegureid, mis takistavad omakasu maksimumini viimist.

I.Niiniluoto hinnanguil pole praeguse olukorra põhiolemuseks mitte niivõrd väärtuste puudumine või väärtustühjus, kuivõrd väärtuste rohkus, ebaühtlus ja vastuolulisus.

Väärtuste muutumise üks tavalisemaid vorme on see, et vahendavad väärtused muutuvad, kui leitakse uusi, tehniliselt paremaid vahendeid ja sotsiaalseid tegevusi, mis võetakse omaks “elu hädavajalikkustena”. Sügavamates ühiskondlik-ajaloolistes muudatustes vahetuvad absoluutväärtused. Väärtusmaailma segadust suurendab inimeste õigustatud tunne, et neil pole tegelikke mõjutusvõimalusi tähtsates küsimustes. . . . parteid ei poolda selgeid programme ja nende esindajad ei kanna sageli isiklikku vastutust oma lubaduste eest. (Niiniluoto 1993) Sageli puudub inimestel ka julgus ja ettevalmistus selleks, et oma seisukoht määratleda ja seda kaitsta.

Soome eetik Martti Lindqvist arutleb oma raamatus “Ametiks inimene” (Lindqvist 1989) inimese eetilisuse ja tehnilise progressi vahekorra üle. Ta esitab küsimuse: Kas inimene võib teha kõike, mida ta tehniliselt suudab teha? Mida võimsamaid tehnilisi vahendeid on meie kasutuses, seda olulisemaks see küsimus muutub. Lindqvist peab ohtlikuks olukorda, milles inimene võtab valitsevat arengusuunda endastmõistetavana ja kohaneb sellega lõputult. Kohanemine ilma vajaliku kriitilise lähenemiseta võib viia hävingule. Autor juhib meie tähelepanu sellele, et kaasaegses tootmis- ja teenindusühiskonnas oleme ohtlikul määral kohanenud olukorraga, milles kultuur on rebenenud kaheks saareks, milles mõjuvad erinevad maailmanägemused ja mängureeglid. Ühel pool seisab loodusteaduslik-tehniline ja majanduskultuur, mis reguleerib tootmist, materiaalset heaolu ja ühiskondlikku võimustruktuuri, teisalt on oma valdkond humanistlikul kultuuril, kuhu kuuluvad inimteadused, kunst ja osaliselt religioon. Ka kasvatus- ja hooldusametid seonduvad humanistlike väärtuste ja traditsioonidega. See jagunemine on olnud nii sügav, et kommunikatsioon ja ühistöö nende kahe sektori vahel on muutunud probleemiks.

Lindqvist rõhutab, et tehnika algne mõte oli teadlik püüd avardada inimese loomulikke võimeid ja omadusi, olla inimese “keha pikenduseks”. Tehnika abil inimene püüab näha täpsemalt ja kaugemale, kuulda selgemini, liikuda kiiremini jne. Just see vaatekoht peaks Lindqvisti arvates olema “õige” ja “väära” tehnika eristamise kriteeriumiks tehniliste lahenduste eetiline vastuvõetavus sõltub sellest, mil määral nad laiendavad meie võimalusi olla inimene ja teostada end inimesena. Tehnika ei tohiks kunagi asuda inimlikest piiridest väljapoole.

On kindel, et teadmisi lisandub ja tehnilised vahendid täiustuvad, kuid seda ei saa võtta automaatselt kui progressi. Tehnikaga liituv võim võib olla ka halva teenistuses. Kas meil on võimeid kontrollida üha täiuslikumaks arenenud vahendite maailma? Seda kirjeldab Lindqvist järgmisel joonisel.

Joonis 1. Tehnilise progressi ja eetilise otsustamise seos (Lindqvist 1989, 26)

Joonist kommenteerides väidab Lindqvist, et oleme juba ületanud punkti, millal oleks majanduslikult võimalik realiseerida kõik tehniliselt võimalikud lahendused (olgu näiteks südame siirdamine). Siin tuleb arvestada ressursside piiratusega. Veel ohtlikum on, et tõenäoliselt oleme olukorras, milles me eetiliselt (s.o. väärtustest lähtuvalt) ei suuda valitseda meie käsutuses olevaid tehnilisi vahendeid (kaasaegne sõjatehnika).

On küsitav, milline on meie valmisolek eetilisteks otsustusteks. Ühelt poolt on kaasaegne ühiskond tunduvalt humaansem varasematest ühiskondadest: pole orjust, meil ei tapeta vastsündinud tüdrukuid või arenguhäirega inimesi. Kuid tipptehnoloogia eeldab ka eriti kõrget eetikat. Halvimad alternatiivid liituvad madalaimate motiivide ja eesmärkidega. Isekus, viha ja vägivald ei ole ka meie ajal kadunud. Sellest tuleneb pessimism hinnangus meie võimele valitseda tehnilist progressi. Lindqvist nõustub Albert Einsteiniga, kes on väitnud, et “elame täiuslike vahendite ja kaootiliste eesmärkide ajal” (Lindqvist 1989, 27). Samas me tunneme end tehnikaga vägagi seotuna, ta kuulub meile, toob meile kasu. Kaasaegne elu on suunatud kulutamisele. Vajatakse üha uusi asju, võrreldakse end selles suhtes teiste inimestega. Selle

kõige taga seisab arusaam, et maailma on vaja valitseda. Vahendi- ja tarbimiskesksus on väga nakkav.

Meie aja juhtivaks ideoloogiaks on saanud kõige mõõtmine saavutusega ... ma olen vaid see ja just see, mida suudan teostada. ... Kuskil on piir, mis sellel teel käimise muudab inimest hävitavaks. Ei jää enam võimalust oma sisemaailmaga tegelemiseks. (Lindqvist 1989, 28-29)

Lindqvist küsib – kas oleme ikka liikumas tulevikku, mis annab maksimaalsed võimalused inimese loovate võimete realiseerimiseks?

Need seisukohad, mis on esitatud Soome ühiskonda analüüsides, on heaks lähtekohaks ka eesti ühiskonna üle arutlemisel.

Meie ühiskonnas ilmneb täna vajadus ja valmidus väärtusdiskussiooniks. On juba avalikult viidatud, et jätkuv kõvade väärtuste võidukäik tuleks tasakaalustada pehmete väärtuste taasväärtustamisega. (Veideman 1996)

Ajakirjanduses on aset leidnud diskussioonid sotsiaal- ja meditsiinieetika eriprobleemidest, nagu eutanaasia (vt. Akadeemia 1995), elundite loovutamine, riigiametniku ametieetika jms. (vt. jooksev ajakirjandus 1996-1997) Täna vajaks sotsiaaltöötaja teoreetilist tuge süstemaatiliselt filosoofialt ja sotsiaaleetikalt kui distsipliinilt, mida Eestis kahjuks seni pole.

Kutse-eetikast

Enamiku inimeste elu jaguneb selgelt kahte rolli: tööelu ja isiklik elu. Tööelus tegutsetakse üldjuhul vahendväärtuste tasemel, muul ajal teostatakse oma elu inimesena. Kuid järjest kasvab nende hulk, kelle ametiks on “olla inimene”. (Lingqvist 1989)

M.Mäntysaari (1994) osundab, et sotsiaaltöö väärtusi võib vaadelda kahel erineval tasandil: osana üldisest teenistujaeetikast ja teiselt poolt ainult sotsiaaltööle tüüpiliste eetiliste probleemidena ... Valitsusvõimu eetikas eristatakse kahte tasandit: ametnikueetika ja kutseeetika.

Ametnikueetikat vajatakse olukordades, kus on tegu eelkõige esimese astme traagiliste otsustega, s.o. seaduste ja rakendusjuhendite koostamise ja nende täitmisega, eelarve ettevalmistamisega jne. Ametnikueetika peamiseks jooneks on lojaalsus valitseja suhtes sõltumata sellest, kas ametnik on valitsusega samal arvamusel või mitte. Kui valitsus on legitiimne, pole ametnikul vaja muid eetilisi reegleid. (Cubbon 1993, 10)

Kutse-eetika erineb ametnikueetikast selles, et see põhineb või vähemalt väidetakse põhinevat deklareeritud reeglitel, mis tuginevad rohkem kutsepraktikale kui seadusele. Üldiselt on kutseeetikat vaja olukordades, kus teise astme traagiline otsustus on üsna tavaline. Tüüpiliselt on tegemist sotsiaal- ja tervishoiuteenustega. (Mäntysaari 1994, 9)

Rääkides hoolduserialadega seonduvast eetikast, rõhutab Martti Lindqvist (1989) üsna tähtsaid eetika lähtekohti, eetilisuse tähendust nii ametis kui elus üldse. Eetika algupärasemad ja lihtsamad ning meid kõiki puudutavad küsimused on: Milline on hea elu? Kust võetakse jõuvarud selle hea kaitsmiseks ja edendamiseks. Milliseid mängureegleid ja vahendeid vajatakse hea elu loomiseks.

Lindqvist (1989, 38) juhib tähelepanu terminite MORAAL ja EETIKA mitmetähenduslikkusele: teaduslikus tähenduses tähistab MORAAL inimese valikuid ja nende aluseks olevaid väärtushinnanguid, EETIKA seevastu on moraali teooria või moraali uurimus. Moraal on praktilises elus ilmnev, käegakatsutav ja silmaganähtav, eetika pürgib üldistusele teoreetilisel tasemel.

Vaatamata eelöeldule valitseb ametialases praktikas rahvusvaheline traditsioon nimetada ametimoraali eetikaks.

Mõiste “eetika” sellist kasutust ametialases tegevuses põhjendab Lindqvist (1989, 39) sellega, et inimene pole oma töös vaid üksikindiviid, kes tegutseb oma eesmärkidest lähtuvalt. Ametiga seonduvad roll, traditsioon ja vastutus, mis ületavad individuaalse elu kujutlused. (Näit. võib arst olla taimetoitlane, kuid ta ei saa sellest lähtuvalt nõuda sama ka patsientidelt.)

Ametialase tegevusega liituv ratsionaalsusnõue leiab rõhutamist ka eetilistes küsimustes. Tuleb olla erapooletu vaidlustes, mis isiklikus elus viivad ehk teravate seisukohavõttudeni. Selles tähenduses võib inimesel olla ametieetika, mis erineb tema isiklikust moraalist, kuigi teisalt – täielik konflikt ametirolli ja isikliku elu vahel on tavaliselt inimlikult hävitav.

Eriliselt hell on eetiline küsimuse asetus juhtudel, kui tehakse otsustusi, mis puudutavad välist abi vajava inimese isiksust ja elu. Põhjus on lihtne – nõrgad vajavad eriti palju head ja neile on väga kerge halba teha.

Lindqvist juhib meie tähelepanu sellele, et mehaaniliselt korraldatud maailmas pole kohta eetikale ... Mida masinlikum on asutus ja tema rutiinne tegevus, seda vähem individuaalset vastutust sellesse mahub. (Lindqvist 1989, 41)

Inimene vastutab vaid nende valikute eest, mis kuuluvad tema võimaluste piiridesse. Mida enam on sundi, seda vähem on võimalust valida hea ja kurja vahel. Võtmesõnaks on vabadus ...

Lindqvist hoiatab meid: “Vastutus ei või kunagi ületada vabaduse piire ... hooldusasutus, kus ei tajuta vabadust ega võidelda selle eest, on inimlikkuse nurjamise keskus”. (Lindqvist 1989, 42)

Asjatundja on seotud oma tööga sel viisil, et ta püüab ise otsuseid vastu võtta; ta võitleb selle eest, et ta saaks teha just seda, mida peab õigeks.

Autonoomiavajadust jagatakse kaheks: strateegiliseks ja operatiivseks.

Strateegiline autonoomia tähistab seda, et inimene (spetsialist) soovib ise otsustada, mida ta teeb. Operatiivne autonoomia tähendab seda, et inimene soovib ise otsustada, kuidas ta midagi teeb.

Asjatundjail pole tingimata kõrge strateegilise autonoomia tarve, kuid seevastu operatiivse autonoomia tarve on suur. Asjatundja soovib lahendada probleeme ja nendega toime tulla, ta soovib kogeda edu oma töös.

Teadmised ja väärtused sotsiaaltöös

On väga oluline osata eristada teadmised väärtustest ning näha kummagi rolli sotsiaaltöö praktikas. (vt. Zastrov 1992, 36-37)

Sellest vaatenurgast on VÄÄRTUSED – uskumused, unistused, oletused selle kohta, mis on inimesele hea või soovitav, need ei ole väited selle kohta, milline maailm on, vaid milline ta peaks olema – seega ei saa neid väiteid teaduslikult tõestada. TEADMISED on sellised vaatlustulemused ja faktid maailma kohta, mille tõesust saab kontrollida.

Meil tuleb eristada oma teadmised väärtustest ja teadmised faktidest (ka sotsiaalsetest).

Väärtused aitavad määratleda faktide tähenduslikkust. Me ei saa rääkida õigetest ja valedest väärtustest, saame neid vaadelda vaid konkreetse väärtuste-uskumuste süsteemi piires.

Erinevad autorid on viidanud vajadusele ära tunda, mis eksisteerib sellisena kui me seda väärtustame – millal tegeleme faktide ja kindla tõega, millal väärtuste ja uskumustega soovitavast reaalsusest.

Maslow on käsitlenud võimet täpselt märgata, defineerida ja seostada fakte kui hästi funktsioneeriva isiksuse ühte karakteristikut.

On üsna mõistetav, et sotsiaaltöö teadmised on interdistsiplinaarsed. Käsitledes sotsiaalse funktsioneerimise erinevaid aspekte on sotsiaaltööl seos nii fundamentaalteaduste kui praktiliste aitamisdistsipliinidega. Nii sisaldabki sotsiaaltöö mõisteid ja ideid erinevatelt distsipliinidelt ja erinevatest mõtlemiskoolkondadest. See on põhjendatud sotsiaaltöö vajadusega vastata väga erinevatele vajadustele ja tingimustele ning muutustele ühiskonnas. (Siporin 1979, 91)

Rootsi eetik Hermerén rõhutab, et kogu avalik otsustus põhineb eetilistel valikutel. Väärtuste vaatluse aluseks on selle tunnustamine, et faktide alusel ei saa kunagi tuletada otseseid juhtnööre selle kohta, mida tuleks teha. Asjade seisundit puudutavaid fakte tuleb täiendada hinnangutega, et soovitavat tulevikku puudutavad otsused oleksid võimalikud. Seepärast tuleks otsustamisel alati avalikustada kõik juhtumit mõjutavad olulised hinnangud ja normid. (Hermerén 1990, 14-15)

Väärtused ja hindamine

Väärtuste taustaks on alati “hindamiseks” nimetatav inimtegevus. Hindamine on suhtumisviis või -akt, kus mingi väärtussubjekt X peab mingit objekti ehk väärtusobjekti A väärtuslikuks.

Seega toimib siin skeem: “X peab A-d väärtuslikuks” või “A on X-ile väärtuslik”.

Väärtussubjektiks võib seejuures olla indiviid, rühm või kogu kultuur. Väärtusobjektis võib omakorda eristada väärtuse kandjat (s.o. konkreetset olendit, eset või sündmust) ja väärtusomadusi (s.o. hinnangu aluseks olevaid väärtusobjekti tunnusjooni). Mõnikord nimetatakse väärtuslikeks väärtuse kandjaid (raha, firmariided, ehted tarbimisühiskonnas). Kui esemetest kui niisugustest saavad väärtused nende omadustest sõltumatult, on tegu kaubafetiðmiga, mida võib võrrelda usulistele kultusesemetele (tootem, fetið) antud asendiga. (Niiniluoto)

Siiski on loomulikum mõelda, et esemed-nähtused muutuvad väärtuslikuks eelkõige nende omaduste ja suhete kaudu. Niisugused väärtused on sellised omadused, mille kaudu väärtust kandvad objektid muutuvad inimestele väärtuslikuks: toitvus, tervis, ilu, sõprus, rikkus, tõde ...

Erinevad autorid on väärtusi liigitanud erinevalt. Allpool toome ära Erik Ahlmani (1939) esitatud väärtuste liigituse:

• hedonistlikud väärtused (õnn, heameel, rõõm, nauding, meelelisus)
• vitaalsed väärtused (elu, tervis, tahe, valmisolek)
• esteetilised väärtused (ilu, ülevus, meeldivus, looming)
• intellektuaalsed väärtused (tõde, teadmine, tarkus, koolitus, õpetus, teadus)
• usulised väärtused (usk, lootus, pühadus, halastus)
• sotsiaalsed väärtused (altruism, sõprus, armastus, truudus, vabadus, vendlus, au, isamaalisus, turvalisus)
• võimuväärtused (jõud, võim, rikkus, raha, võit)
• õigusväärtused (õiglus, inimõigused, võrdsus, seaduslikkus)
• eetilised väärtused (headus, moraalne õigus)

Täna võib nendele väärtustele lisada:

• ökoloogilised väärtused (keskkonna puhtus, elamiskõlblikkus ning ilu)
• MINA-kesksed väärtused (eneseväärikustunne, isekus)

Kui elule otsitakse tähendust, rõhutatakse sageli elu saavutusi ja räägitakse elu mõttest sellest seisukohast, et elul on eesmärk. Eesmärki mõistetakse sageli nn. saavutuse kaudu: rikkus, maine, au, edu ametis. Arvesse tulevad seega eduväärtused. Saavutused on väärtusobjektivismi märksõna, mille puhul usutakse, et väärtused on midagi objektiivset.

Seevastu seisukohta, et väärtuslik on see, mida inimene peab väärtuslikuks, võib käsitleda kui väärtussubjektivismi.

Airaksinen (1992) usub, et tähtsaimateks osutuvad elu saavutused ja elu isikuväärtused. Saavutused on midagi, mida inimene võib toota ja mis jääb järele kui inimene kaob.

Isikuväärtused on niisugused väärtused, mis seonduvad inimese sisemise elu, eluviisi, elustiili ja voorustega. Traditsiooniline viis voorustest kõnelemisel on rääkida niisugustest asjadest nagu julgus, tagasihoidlikkus, õiglus, kaalutlemine ja praktiline tarkus.

Saavutustest kõneldes eeldatakse, et saavutaja on toiminud isiklikult õigel moel, tema teguviisid on olnud head ja ilusad, vastasel juhul tema saavutusi ei hinnata.

Väärtused, inimkäitumine ja vastutus

Väärtuste ülesandeks on suunata inimeste käitumist. Me taotleme “häid” asju ja väldime “halbu”.

Seetõttu võime väärtussüsteemide muutumise kaudu ennustada ka käitumise muutumist.

Vaid inimene on moraalne olend, kes on võimeline tegema vahet hea ja halva, õige ning väära vahel ja on seega vastutav. Ta vastutab nii oma tegutsemise kui tegemata jätmise eest.

Toimingu moraalse hindamise alused:

1. Eetilisest seisukohast vastutab inimene eelkõige teo mõtte (kavatsuse) eest. Tegu on moraalselt heakskiidetav, kui ta on sooritatud parimate kavatsustega. Selline rõhuasetus viitab ajendite ja motiivide puhtusele. Inimene vastutab moraalselt oma tegude motiivide eest. Rõhutatakse kogemuslikku subjektiivset külge isiksuses. Kristliku eetika seisukohast on moraalselt hinnatav tegu, mis saab alguse armastusest. Inimarmastus ja filantroopia ongi üks heategevuse taustategureid. (vt. ka “Kristlik eetika” P. Pints) Kristliku eetika kohaselt on eriti hinnatav inim(armastusest) tulenev heategevus, ennastohverdav armastus e. altruism.

Eriti taunitav on selle eetika kohaselt vihast ajendatud tegu. Seega – halb tegu on eriliselt hukkamõistetav, kui see on tahtlik, ettekavatsetud.

2. Inimene vastutab oma teo eest. Tegu on moraalselt hinnatav, kui ta on kooskõlas moraalinormidega. Kui rõhuasetus viitab teo normikohasusele, räägime legalistlikust eetikast. Sellise eetika äärmuslikuks näiteks on üksikasjalik käskude-keeldude loetelu. Reegli rikkumine ise on karistatav. I. Kanti vastutuse-eetika kohaselt aukartus (kohustus) moraalinormide ees on moraalse toimingu lähtepunktiks. Tuleb toimida nii, et võiks soovida kõigi teiste samasugust toimimist.

3. Inimene vastutab eelkõige oma teo tulemuse eest. Tegu kiidetakse moraalselt heaks, kui temast tuleneb midagi väärtuslikku (nn. tulemuseetika). Enne tegu tuleb kaaluda tema võimalikke tagajärgi ja teha neid tegusid, millel on väärtuslikud tulemused.

Tuntuim tulemuseetika on kasu-eetika ehk utilitarism.

Tagajärje-eetika vaatenurgast tuleks vaadelda ka nn. tulemusjuhtimise koolkonda. Ka naudingueetika ehk hedonism on üks tulemuseetika vorme.

Siiki on tulemuseetika eetika teooriana küsitav. Pigem on see aruka toimimise teooria? (Airaksinen 1987)

P.Niemelä on teo hindamise kriteeriumid kokku võtnud järgmisel joonisel 2.

Joonis 2. Teo moraalse hindamise alused (Niemelä 1993, 31)

Täpsustades eelnevat skeemi, uurib Niemelä toimimise moraalset hindamist ja näitab, et ülalkirjeldatud aspektide hindamisel toimivad erinevad kriteeriumid, mis on kujutatud joonisel 3.

Joonis 3. Eetilised kriteeriumid toimimise hindamisel (Niemelä 1993, 31)

Teoga seotud kavatsus on kas hea või halb. Hea motiiv on moraalselt tunnustatav ja halb taunitav. Kavatsus viitab eesmärgile, sageli erilistele humanistlikele väärtustele. Räägitakse humanistlikust eetikast, milles väärtused rajanevad inimväärtusele. Küsimus heast ja halvast on inimkonna ajaloo põhiküsimus.

Tegu ise on õige või väär vastavalt sellele kas ta vastab moraalireegleile või ei. Moraali seisukohalt on selline tegu kas õigustatud, lubatud (õigused) või kohustuslik (kohustused) või keelatud (lubamatu). Nende asjadega tegeleb deontoloogiline eetika. Kõneldakse ka vabaduse ja kohustuse eetikast.

Teo tulemus on seega kasulik või kahjulik.

Ökoloogilise küsimuseasetuse korral tõusevad esile kõigepealt teo kahjulikud tagajärjed. Võib rääkida “ökomoraalist” või “ökoeetikast”, mis rõhutab inimese ja ühiskonna toimimises globaalseid väärtusi, elu ja looduse tasakaalu säilitamist. Küsimus teo tagajärgede kahjulikest tagajärgedest (nn. kõrvalmõjud) on aktuaalne ka bioeetikas (biotehnoloogia, geenitehnoloogia).

Olukorda, mil mingile moraalsele kriteeriumile püütakse allutada teine kriteerium, vaatleme kui eetiliselt probleemset. Näiteks nn. jesuiidimoraalis valitses põhimõte “eesmärk pühitseb abinõud”.

Eesmärkide või tegude uurimine tulemusest lähtuvalt tähendaks efektiivsuse (tootlikkuse) asetamist kõlbelistest põhimõtetest kõrgemale. Tehnoloogia osutub siin tähtsamaks kui moraalireeglid. Selline lähenemine on tehnoloogilise arengu käigus saanud probleemiks.

Väga oluline küsimus sotsiaaltöö jaoks on õiguste ja kohustuste vahekord.

Kui eristame nõudeõigused ja vabaduseõigused, siis nõudeõiguste puhul on õiguste ja kohustuste vaheline suhe sümmeetriline:

• indiviidi õigustest ühiskonnas tulenevad teatud kohustused ühiskonnale – tuleb tagada eeldused nende õiguste realiseerumiseks)
•  
• ühiskonna õigustest tuleneb kohustusi indiviidile (nt. kodanikukohustused)

Inimene saab nõuda talle ette nähtud või lubatud õigusi (nt. inimõigusi) siis, kui teisel osapoolel on vastav kohustus.

Vabadusõigused. Inimestel on vabadus, millega ei seostu kohustusi – näit. liikumisvabadus. Sel juhul ei tohi ühiskond takistada indiviidi vabaduse teostumist, kuid ühiskonnal ei ole ka kohustust nende realiseerimist tagada.

Sotsiaalpoliitilised huvid ja toimingud rajanevad sotsiaaleetikale ja neid määratakse õiguste alusel. Õigused omakorda rajanevad sellistel väärtustel nagu inimväärtus ja võrdsus. (Niemelä 1993, 34)

Sotsiaaleetika määratlusest

Sotsiaaleetika kitsamas tähenduses analüüsib neid kohustusi, mis inimesel on teiste inimeste suhtes ning inimliku ühiselu põhiinstitutsioonide (abielu, majandus, omand, õigus ja karistus, kord ja turvalisus, kasvatus, hooldus, töö) moraalset külge.

Sotsiaaleetika laiemas mõttes uurib inimliku ühiselu moraalseid norme ja põhimõtteid. Siin on käsitluse objektiks ühiskonnakorraldus, ühiskonna poliitiline elu, võimu kasutamist ja elulaadi puudutavad probleemid, eriti indiviidi, pere ja avaliku võimu vahelised vastutus- ja õigussuhted. (Hämäläinen 1995, 38)

Sotsiaaleetika lähtub sellest, et inimene on loomupäraselt sotsiaalne ja poliitiline olend.

Inimindiviidil on vajadusi, mida saab rahuldada vaid koos teiste inimestega.

Sotsiaaleetika uurib inimliku ühiselu väärtusi ja norme eriti inimese vajaduste seisukohalt lähtudes.

Sotsiaaleetikat võib määratleda kolmel viisil:

Ta uurib indiviidi kohustusi ja õigusi ühiskonna suhtes (erinevalt eetikast, mis uurib inimese

kohustusi ja õigusi iseenda suhtes)

Tema lähtekohaks on mõte, et moraali alus peitub ühiskonnas, mitte üksikindiviidis

Ta analüüsib, mis on ühiskonnas ja tema tavades moraali seisukohalt hea või halb.

Sotsiaaleetikas on palju erivaldkondi, millel on omad eetilised probleemid, näit. riigi- ja majanduseetika, poliitiline eetika, töö-eetika, pere-eetika, seksuaaleetika, ärieetika ja sõjaeetika.

Sotsiaaleetika ja individuaaleetika

Moraalifilosoofias eristatakse inimese ühiskondlikku toimimist uurivat sotsiaaleetikat ja indiviidi toimingute kõlbelisusele keskenduvat individuaal- ehk indiviidieetikat. Praktikas on piir nende kahe valdkonna vahel ebaselge, kuna indiviid on ühiskonna liige ja elab sotsiaalsetes mõjutustes. (Hämäläinen) Näiteks sõjaväeteenistus või sõjas olemine on individuaaleetika seisukohalt inimese südametunnistuse asi. Sotsiaaleetikas tuleks aga küsida, kuidas kohelda sõjaväekohustusest kõrvalehoidjaid.

Seega käsitleb sotsiaaleetika indiviidi ja ühiskonna vahelisi suhteid puudutavaid küsimusi. Tegu on eelkõige sellega, kuidas ühiskond kohtleb ja kuidas peaks kohtlema erinevaid indiviide ja rühmi.

Sotsiaaleetika uurimisobjektiks on inimliku ühiselu küsimused: indiviidi asend ühiskonnas, ühiskondlike institutsioonide toimivus, poliitika ja ühiskondlik otsustamine, ühiskonna sotsiaalne struktuur, inimese õigused ja kohustused ühiskonna liikmena. Individuaaleetikas uuritakse seevastu üksikisiku toimingute ja käitumise moraali.

Individuaaleetikas uuritakse hea elu indiviidipoolset külge, sotsiaaleetikas selle ühiskondlikke aluseid. (Hämäläinen, 39)

Normatiivne ja deskriptiivne sotsiaaleetika

Normatiivse lähenemise korral puudutatakse neid põhimõtteid, mille alusel kesksed poliitilised otsustused ühiskonnas teha tuleks.

Normatiivne sotsiaaleetika on preskriptiivne – ta püüab määratleda hea ühiskonna, hea poliitika ja hea ühiskondliku eluviisi jooni, kusjuures eesmärgiks on mõjutada ühiskonna institutsioonide toimivust. Normatiivse sotsiaaleetilise uurimuse eesmärgiks on hea ühiskondliku elamisviisi ja sellele vastavate eetiliste põhimõtete määratlemine.

Deskriptiivse sotsiaaleetika eesmärgiks seevastu on eristada ja kirjeldada erinevaid tõlgendusi ja käsitlusi. Sotsiaaleetiline kirjeldus võib olla puht-mõisteanalüütiline, puudutada ühiskonna moraali ilmnemisvorme, selle ajaloolist arengut ning ideevoolude moraalset tähendust. Viimasel juhul läheneb deskriptiivne sotsiaaleetika inimtegevuse ja ühiskonna moraali antropoloogilisele ja sotsioloogilisele uurimisele.

Ühiskonnaelu nõuab puht-deskriptiivse lähenemisviisi kõrval ka normatiivset lähenemist.

Hämäläinen väidab, et sotsiaaleetika ülesandeks modernses, kiirelt muutuvas ühiskonnas on ühiskonnaelu kriiside tunnustamine ja lahenduste otsimine sotsiaalsete probleemide võitmiseks.

Sotsiaaleetika peaks näitama, milliste põhimõtete alusel tuleks ühiskonnaelu ehitada, et inimesed oleksid kaitstud ebainimliku kohtlemise eest.

Inimliku ühiselu headus ei sõltu üksnes inimsuhete headusest. Vajatakse ka inimõigusi tagavaid ühiskondlikke struktuure ja tingimusi. Normatiivne sotsiaaleetika on suunatud sellistele ühiskondlikele struktuuridele, milles seaduslik ühistegevus saab võimalikuks.

Hea ühiskonna joonte sotsiaaleetiline uurimine võib saada ühiskonnakriitilise sisu. See ilmneb olemasolevate ühiskondade kriitikana ja pürgimusena paljastada neis peituv väärus.

Sotsiaaleetilist analüüsi võiks suunata seadusandlusele ja õiguspraktikale.

Väljakutseks normatiivsele sotsiaaleetikale tänases maailmas on mitmed globaalsed probleemid, nagu loodusressursside kasutamine, keskkonna saastamine, relvastus, vaesus, rahvusvaheline uimastiäri.

Sotsiaaleetika normatiivseks ülesandeks võib lugeda ka inim- ja aitamistöö ametieetiliste küsimuste normatiivne, juhendeid ja soovitusi andev analüüs. Siin on eesmärgiks töö eetiliste printsiipide määratlemise kõrval ka lahenduste otsimine ametieetilistele probleemidele. (Hämäläinen, 43)

Sotsiaaleetika eriküsimusi

Abort, eutanaasia, suitsiid on inimese olemasolu sügavalt puudutavad nähtused nii individuaal- kui sotsiaaleetiliselt.

Individuaaleetika uurib indiviidide käsitlusi seesuguste otsuste suhtes, küsides, kas inimelu vägivaldne lõpetamine mingites olukordades on nimelt indiviidi otsusena moraalselt õigustatud. (Näit. kas vägistatul on õigus otsustada abordi kasuks)

Kui neid nähtusi vaadeldakse ühiskonna seisukohalt, siis on tegu sotsiaaleetiliste probleemidega, nagu näiteks:

• Millised on eetiliselt pädevad seadusliku abordi kriteeriumid?
• Kas arstlikult kontrollitud eutanaasia tuleks ühiskonnas seadustada?
• Kas seadusandja võib määratleda, millistel tingimustel seaduslik eutanaasia võiks teostuda?
• Kas seisukoht enesetapu suhtes peaks olema sallivam?

Moodsas ühiskonnas on tõusnud sotsiaaleetika probleemiks HIV-viiruse kandjate ja teiste riskirühmade kohtlemine.

Oluliseks sotsiaaleetiliseks probleemiks tänases ühiskonnas on ka pagulased ja immigrandid ning nendega seotud küsimused – milliseil põhimõtteil peab rajanema riigi sisserändepoliitika (palju vastu võtta, kuidas kohelda, missugused õigused ja kohustused ühiskonnas neile omistada).

Sotsiaaleetilisteks probleemideks on saanud ka ökoloogilised küsimused, tehnilises arengus peituvad ohud, globaalprobleemid.

Eetilise praktika printsiibid

Oma professionaalsest filosoofiast ning väärtussüsteemidest lähtudes on sotsiaaltöötajad loonud ja võtnud kasutusele eetilise praktika printsiibid.

Need printsiibid (ettekirjutused) on loodud praktika jaoks, selleks, et suunata ja limiteerida abistamistegevust.

Eetilise praktika printsiipe iseloomustab see, et:

• need vastavad indiviidi baasilistele vajadustele
• nende kasutamine on erinev erinevates aitamissituatsioonides
• nad motiveerivad või annavad uut jõudu kliendi probleemide lahendamiseks või oma professionaalse kasvu mõjutamiseks.

Nende printsiipide tunnustamine paneb aluse sotsiaaltöötaja poolt oma isiksuse kasutamisele aitamisprotsessis.

Neid aktsepteeritakse kui kohustust või standardit kõigis aitamissuhteis.

Nad võimaldavad mõjutada sotsiaaltöötajal enese funktsioneerimist rasketes stressirohketes situatsioonides, tihti lahendamatutes probleemide puhul.

Nad võimaldavad sotsiaaltöötajal leida kokkuleppe enesega töös klientidega, kes võivad olla vaenulikud, tõrjuvad, liialt järeleandlikud või liialt sõltuvad.

Eetilise praktika printsiibid sisalduvad elukutse eetikakoodeksis ettekirjutuste või kohustuste vormis.

Aktsepteerides eriala erialakoodeksit, sõlmib sotsiaaltöötaja nagu lepingu enesega alluda neile kohustustele ja standarditele ja teeb end vastutavaks nende järgimise eest.

See, milline printsiip on arvatud koodeksis primaarseks, on ajas varieerunud. Nendeks on olnud:

• pidada lugu kliendi osalusest ja kergendada selle teostumist
• respekteerida kliendi autonoomiat
• respekteerida indiviidi seesmist väärtust ja väärikust.

Ülejäänud olulisteks printsiipideks on järgmised:

• heakskiit
• kliendi kui unikaalse isiksuse individualisatsioon
• kinnihoidmine mittehukkamõistvast hoiakust kliendi käitumise või pahe suhtes s.o. tolerantsuse demonstreerimine deviantsuse suhtes
• ratsionaalsus faktilise materjali vaagimisel, järelduste ja otsuste tegemisel ning nende otsuste alusel tegutsemisel
• empaatia
• ehedus või enesetruudus sellisel kujul, et sotsiaaltöötaja väljendab oma arusaamu ja tundeid ning avab ennast asjakohaselt – s.t. on aus ja otsekohene
• erapooletus – grupi üksikute liikmete mitte-eelistamine
• kliendi probleemide konfidentsiaalsuse ja kliendi privaatsuse respekteerimine, kuid seejuures õiguslike piirangute arvestamine
• eneseteadlikkus

Eksisteerivad printsiibid, mis on suunatud üldistele ühiskondlikele ja professionaalsetele

väärtustele. Nendeks on:

• heakskiit
• kindlustada teenuste ja hoolitsuse õiglane ja võrdne kättesaadavus
• respekteerida keskkonna terviklikkust ning arvestada koha sümbolitähendust ja tuge kliendi identsusele
• respekteerida kolleege kui isiksusi ja nende osavõttu aitamisest
• endale oma kompetentsuse piiridest aru andmine ja kliendi edasisuunamine
• teenuste professionaalse taseme toetamine, k.a. neist standardeist üleastumise puhul sanktsioonide rakendamine
• teenuste pakkumine riiklikes hädaolukordades
• sotsiaalsete aktsiooni-programmide toetamine
• sotsiaaltöö alaste teadmiste arengu toetamine.

Nagu juba öeldud, on kõik need printsiibid taandatavad indiviidi baasilistele vajadustele. Nii näiteks vastab heakskiidu printsiip kliendi enesemääramise vajadusele ja realiseerib tema väärtuslikkuse ja väärikuse kui väärtuse. Heakskiidu printsiip toimib läbi positiivse suhtumise ja läbi “iseka soojuse” (K.Rodgersi operatsionaalne terminoloogia). Need hoiakud ja tundmused leiavad väljenduse hea tahte ja aktiivse huvina kliendi vastu sellisena, nagu ta on reaalselt kõigi oma positiivsete ja negatiivsete joontega.

Käitumuslikult väljendub see täielikult kliendile suunatud tähelepanu, keskendunud kuulamise ja otsese pilgukontakti kaudu, läbi kliendi julgustamise vabale kõnelemisele.

Olgu siinkohal abiks loend inimlikest vajadustest:

• ellujäämine
• tunnustus
• turvalisus
• identsus
• kuuluvus
• enesest lugupidamine
• privaatsus
• saavutus
• eneseteostus

Sotsiaaltöötajal tuleb tihti leida tasakaal polaarsete väärtuste vahel, nagu seda on:

• sõltumatus ja vastastikune sõltuvus
• tolerantsus ja vajalike piirangute esitamine
• eneseabi ja vastastikune toetamine
• konkurents ja kooperatsioon
• head maneerid ja ehedus

Tasakaal ongi üks olulisi väärtusi, mis iseloomustab professionaalset sotsiaaltööd. Tasakaal indiviidi, pere, grupi, ühiskonna elus on see, mille poole sotsiaaltöö püüdleb, mis on tema jaoks väärtus.

Tasakaalu ideaal sotsiaalses elus ei tähenda status quo säilitamist, vaid selliste sotsiaalse elu vormide saavutamist, mis tasakaalustaks ebaõigluse distsipliini ja loomingu kaudu.

Rahvusvaheline sotsiaaltöötajate eetikakoodeks

Eksisteerib kaks rahvusvahelist sotsiaaltööga seotud organisatsiooni – Rahvusvaheline Sotsiaaltöötajate Föderatsioon (IFSW) ja Rahvusvaheline Sotsiaaltöökoolide Föderatsioon (IASSW).

IFSW eetikakoodeks oma esialgsel kujul võeti vastu 1976.aastal San Juanis, Puerto Ricos. 1990.aastal kogunes Buenos Aireses IFSW üldkogu, mis võttis vastu “Eetika printsiipide deklaratsiooni”, millega täiendati juba vastu võetud koodeksit (vt. lisa 1). Praegu kehtib 1994.aaastal heaks kiidetud Rahvusvaheline Sotsiaaltöö eetikakoodeks.

Eesti sotsiaaltöötajad ei ole tänase seisuga ei ühinenud IFSW dokumentidega ega vastu võtnud oma koodeksit.

Olukord on mõistetav, kuna professionaalne sotsiaaltöö on Eestis noor ja kohalikud sotsiaaltöö organisatsioonid on kas kujunemas või pole suutnud veel võtta endale koodeksi loomisega seotud ülesandeid.

Siiski on samm selles suunas tehtud – hr. Valdeko Paavel on tõlkinud ja kohandanud vaadeldava rahvusvahelise dokumendi ning esitanud selle aruteluks (vt. lisa 2).

Seni tuleb tänasel sotsiaaltöötajal Eestis teha oma igapäevast klienditööd ilma, et saaks toetuda eetikakoodeksile või ametistandardeile.

Lisa 1. SOTSIAALTÖÖ EETILISTE PRINTSIIPIDE DEKLARATSIOON

(Declaratin on Ethical Principies in Social Work) – mitteametlik kokkuvõtlik esitus. Heaks kiidetud IFSW üldkogul Buenos Aireses 6.-8.8.1990

Sissejuhatus

IFSW on pidanud vajalikuks anda käesolev deklaratsioon kui juhis professionaalse sotsiaaltöö eetiliste probleemide käsitlemiseks. Juhiseid võib kohandada ka mitteprofessionaalsele sotsiaaltööle.

IFSW eetiline deklaratsioon täiendab 1976.a.-st pärinevaid eetilisi juhiseid (“International Code of Ethics for the Professional Social Worker”).

Üldkogu koostas komisjoni, mis sai ülesandeks täpsustada 1976.a. juhiseid.

Deklaratsiooni eesmärgiks on:

• esitada üldine ja pädev käsitlus sotsiaaltöö väärtustest, formuleerida selle printsiibid
• tunnistada sotsiaaltöö praktikas esinevaid eetilisi probleemvaldkondi
• suunata meetodite valikut eetiliste probleemide lahendamiseks

Deklaratsioon eeldab, et rahvusvahelise organisatsiooni liikmed kiidavad esitatud põhimõtted heaks ja lähtuvad neist eetiliste probleemide lahendamisel. Koodeksi mittetäitmisest mingis liikmesorganisatsioonis võib raporteerida, liiget võib organisatsioonist välja arvata.

Eetiliste printsiipide deklaratsioon on mõeldud liikmesriikide iga üksiku sotsiaaltöötaja jaoks ning autorid pidasid vajalikuks avalikustada ja tutvustada fikseeritud printsiipe just sotsiaaltöö klientidele.

Üksikasjalike juhiste andmine liikmetele oli üsna ebareaalne, sest eri maade seadusandlus, kultuur ja juhtimine on sedavõrd erinevad.

Deklaratsioon esitab järgmised eetilised põhimõtted:

Sõltumatus

Sotsiaaltöö lähtekohaks on iga inimese sõltumatus. Sotsiaaltöö eesmärgiks on toetada ja tugevdada indiviidide ja rühmade võimet korraldada oma elu ja olu nii, et nad suudaks enda eest hoolt kanda ning areneda ühiskonna liikme ja üksikisikuna.

Vabadus ja solidaarsus

Sotsiaaltöö eesmärgiks on edendada indiviidide ja rühmade vabadust ahistavates ja ilmajätvates tingimustes. Sotsiaaltöö edendab kõigi inimeste võrdset väärtuslikkust, solidaarsust, ühistunnet ja ühtekuuluvust. Ta edendab jõuvarude ümberjagamist nende heaks, kes vajavad tuge võrdväärse osavõtuvõimaluse saavutamiseks.

Sotsiaaltöötajalt oodatakse, et ta paljastab sotsiaalselt ebaõiglasi ja alistavaid poliitilisi või sotsiaalseid struktuure ja süsteeme ja töötab nende muutmise või likvideerimise heaks.

Sotsiaaltöötaja erikohustuseks on hoolitseda laste ja teiste selliste indiviidide eest, kes ei saa seista oma õiguste eest.

Erapooletus

Sotsiaaltöö on erapooletu, ta on vastu ükskõik millisele diskrimineerimisele. Seetõttu tehakse sotsiaaltööd vaatamata rassile, usule, poliitilistele vaadetele või seksuaalsele sättumusele. Erapooletu ei saa olla selliste poliitiliste arusaamade suhtes, mille eesmärk on süstemaatiliselt põhilisi inimõigusi jalge alla tallata.

Sotsiaaltöö tegija peab selle põhimõtte kohaselt püüdma töötada kedagi kõrvale jätmata ja andma parima võimaliku abi kellele tahes.

Demokraatia ja inimõigused

Sotsiaaltöötaja kaitseb demokraatiat ja inimõigusi.

Sotsiaaltöö tegijad peavad au sees iga inimese individuaalseid õigusi, samuti ka rühmade õigusi puutumatusele ja väärikusele.

Kliendi privaatsuse kaitse

See põhimõte nõuab vaikimist ametiasjadest, ta sisaldab ka kliendi õigust saada teavet teda puudutavatest asjadest.

Sotsiaaltöötajal pole vaikimiskohustust asjades, milles see nõue on vastuolus tema kodumaa seadusandlusega.

Kliendi osalus

Sotsiaaltöö rajaneb väärtustel, mis soodustavad klientide osalemist ja koostööd sotsiaaltöötajaga oma probleemi lahendamisel. Probleeme püütakse lahendada klientide huvidest lähtuvalt.

Sotsiaaltöö alase teenuse kasutaja peaks võimalikult olulisel määral osalema oma probleemide lahendamises. Klient peab olema informeeritud teda puudutavatest asjaoludest.

Enesemääramisõigus

Sotsiaaltöös austatakse kliendi enesemääramisõigust. Just seetõttu püütakse sotsiaaltöö praktikas võimalikult vähe kasutada sundust. Sellistel juhtudel kui sundus näib vältimatu ühe osapoole probleemide lahendamiseks teise osapoole arvel, tuleb sunni kasutamisel hoolega kaaluda kummagi poole huve.

Sotsiaaltöötajal on kohustus tagada, et vastanduvatel osapooltel oleks asjatundlikud abistajad.

Sotsiaaltöö tegija peab tegutsema selle heaks, et erinevate maade seadusandluses sunni kasutamist võimalikult piirataks.

Vägivalla tõrjumine

Sotsiaaltööga ei saa ühendada otsest või kaudset tuge sellistele indiviididele, rühmadele või poliitilistele jõududele, kes rakendavad kaasinimeste suhtes terrorismi, piinamist või muud vägivalda.

Individuaalne vastutus

Iga üksik sotsiaaltöö tegija teeb otsuseid käesolevate eetiliste printsiipide alusel ja peab neist kinni, olenemata sellest, kas nende organisatsioon on andnud oma liikmeile siduvaid juhtnööre või ei.

Probleemi-alad.

Sotsiaaltöötaja või töötajate rühm võib sattuda oma tööd tehes probleemsituatsioonidesse, milles tuleb teha eetilisi valikuid. Tegu võib olla nii moraalsete kui poliitiliste valikutega. Eetilist kaalutlust mõistetakse kui probleemsete ametialaste toimingutega liituvate valikute, vahendite, eesmärkide ja tagajärgede uurimist, analüüsi ja käsitlemist.

Eetilist kaalutlust nõudvad probleemivaldkonnad pole tingimata ülemaailmsed, nad lähtuvad kultuurist ja poliitilisest struktuurist. Iga rahvuslikku organisatsiooni julgustatakse diskuteerima peamiste probleemide üle ja oma maa seisukohalt tähtsates küsimustes.

Tuuakse ära järgmised üldised probleemid:

• Sotsiaaltöötaja usaldatavus võib muutuda küsitavaks kui põrkuvad töötaja isiklikud ja kliendi huvid

o       üksikkliendi ja teiste kodanike huvid põrkuvad

o       kliendirühma ja muu elanikkonna huvid põrkuvad

o       tegevuspiirkonna ja kliendirühmade vahel ilmneb vastuolusid (huvide põrkumist)

o       toimimispiirkonna või tööandja ja sotsiaaltöötaja vahel tekib vastuolusid

• Sotsiaaltöötajad tegutsevad nii aitajate kui kontrollijatena.

Nende kahe vaatekoha ühendamine nõuab sotsiaaltöötajalt, et need rollid selgelt teineteisest eraldatakse ja et hinnangul põhinev valik avalikustataks (et ei toimuks motiivide ja tagajärgede segiajamist või hämamist.

• Kohustus kaitsta klientide privaatsust võib tihti viia vastuollu efektiivsuse ja hüve nõudega (näit. arvutite kasutamine sotsiaaltöös)

Meetodid eetiliste probleemide lahendamiseks

• Sotsiaaltöötajate rahvuslikud organisatsioonid peavad kandma hoolt selle eest, et eetiliste küsimuste ja probleemide käsitlemises eksisteeriks vastav foorum, mis annaks igale töötajale võimaluse vestelda ja analüüsida tööga liituvaid eetilisi vaatekohti koos kolleegidega, teiste professionaalsete rühmade ja asjaosalistega.

Lisaks sellele peaks võimaldatama sotsiaaltöötajaile nõuande saamine.

• Liikmesorganisatsioonid peaks määratlema eetilised põhimõtted sotsiaaltöö erinevate valdkondade jaoks. Neid vajatakse eriti sellistes valdkondades, kus eetilised probleemid on keerukad ja kus sotsiaaltöö eetilised printsiibid võivad minna vastuollu maa seadusandlusega või ametnike poolt rakendatava poliitikaga.
• Kui käesolev deklaratsioon on kiidetud heaks sotsiaaltöö juhisena, peab kohalik organisatsioon toetama töötajaid eetiliste küsimuste analüüsimisel ja võtma arvesse:
• selle deklaratsiooni eelpool esitatud põhimõtteid
• toimingu eetilise, moraalse ja poliitilise ühtsuse – s.o. eristama need väärtused ja tegurid mis määravad toimimiseeldused
• toimimismotiivid – s.o. sotsiaaltöötaja teadlikkuse süvendamise oma tegevuse eesmärkidest ja ideedest
• toimingu olemuse – s.o. antava abi moraalse olemuse esiletoomine
• toimingu poolt erinevatele rühmadele avaldatava mõju – s.o. eristama toimimisviisi tõenäolised tagajärjed kõigi asjaosaliste jaoks nii lähikonnas kui kaugemas ajaperspektiivis.
• Liikmesorganisatsioonid vastutavad eetilisi küsimusi käsitlevate vestluste, koolituse ja uurimuste edendamise eest.

Lisa 2. EESTI SOTSIAALTÖÖTAJATE EETIKA KOODEKS

Projekt (koostanud V. Paavel)

Põhiprintsiibid

• Igal inimesel on unikaalne väärtus, sõltumata tema päritolust, rahvusest, soost, vanusest, veendumustest, sotsiaalsest ja majanduslikust staatusest või panusest ühiskonda.
• Igal inimesel on õigus eneseteotuseks määrani, kuni see ei kahjusta teiste inimeste samalaadseid õigusi.
• Iga ühiskond, sõltumata tema vormist, peaks funktsioneerima nii, et tagada kõigile oma liikmeile maksimaalne kasulikkus.
• Professionaalsel sotsiaaltöötajal on vastutus pühendada oma teadmised ja oskused üksikisikute, gruppide ja ühiskondade abistamiseks nende arengus ning isikute ja ühiskonna vaheliste konfliktide ja nende tagajärgede lahendamiseks.
• Professionaalse sotsiaaltöötaja esmaseks kohustuseks on erapooletu teenindamine, millel on prioriteet iseenda huvide ja vaadete ees.

Eetilise käitumise üldised standardid

• Otsida ja mõista iga inimese väärtusi ning elemente, mis määravad käitumist ja nõutavat teenust.
• Säilitada ja edendada eriala väärtusi, teadmisi ja metodoloogiat, hoidudes igasugustest tegevusest, mis ohustab eriala.
• Kõik avalikud avaldused ja tegevused esitada selgelt kas üksikisikuna või organisatsiooni esindajana.
• Teadvustada erialast ja isiklikku piiratust, stimuleerida kõigi asjakohaste teadmiste ja oskuste kasutuselevõtmist ja rakendada teaduslikke andmekogumise meetodeid.
• Erialaeksperdina kaasa aidata usaldusväärse ja mõistliku poliitika ning programmide väljaarendamisele elu kvaliteedi parandamiseks igas ühiskonnas.
• Identifitseerida ja lahti mõtestada sotsiaalseid vajadusi, üksikisikute, gruppide, rahvuslike ja rahvusvaheliste sotsiaalsete probleemide alust ja olemust ning sotsiaaltöö eriala tööd.

Eetilised standardid kliendi suhtes

• Toetada ja säilitada kliendi õigust vastastikusele usaldusele, privaatsusele ja konfidentsiaalsusele ning informatsiooni vastutustundlikule kasutamisele. Info ja andmete kogumine ning jagamine võib toimuda ainult seoses erialase tegevusega. Mingit infot ei tohi vabaks lasta ilma kliendi eelneva teadmise ja nõusolekuta, väljaarvatud juhud, kui klient ei saa vastutada või teised võivad sattuda tõsisesse ohtu.
• Tunnustada ja respekteerida klientide isiklikke eesmärke, vastutust ja erinevusi.
• Organisatsiooni tegevussfääris ja kliendi sotsiaalses miljöös peab professionaalne teenindus aitama kliendil võtta isikliku tegevuse eest vastutust ja aitama kõiki kliente võrdse valmisolekuga. Juhtudel kui professionaalset teenindust ei saa niisugustel tingimustel teostada, peab klienti sellest informeerima nii, et kliendile jääks vaba valik.
• Aidata kliendil – üksikisikul, grupil või ühiskonnal – ennast ja oma potentsiaali teisi kahjustamata maksimaalselt teostada.
• Teenindus peab põhinema kliendi abistamisel professionaalse vahekorra mõistmiseks ja selle kasutamiseks kliendi seaduslikes soovides ja huvides.

Eetilised standardid organisatsioonide suhtes

• Töötada ja teha koostööd nende organisatsioonidega, mille poliitika, meetodid ja tegevused on suunatud adekvaatsele teenindusele ja eetika koodeksit rangelt järgiva professionaalse tegevuse arendamisele.
• Vastutustundlikult teostada organisatsiooni poolt fikseeritud eesmärke ja funktsioone. Aidata kaasa usaldusväärse ja läbimõeldud poliitika, meetodite ja praksise arendamisele, et saavutada teeninduse parimaid võimlaikke standardeid.
• Ülal hoida maksimaalset vastutust kliendi ees, algatades organisatsioonile kohaste kanalite kaudu soovitavaid muudatusi organisatsiooni poliitikas, meetodites ja praksises. Kui olemasolevate kanalite ammendumisel vajalikke korrektiive pole saavutatud, pöörduda kõrgemalseisvate organite või laiema avalikkuse poole.
• Kindlustada erialast vastutust perioodiliste ülevaadete andmisega klientide ja organisatsiooni probleemidest ning enese tegevusest.

Eetilised standardid kolleegide suhtes

• Respekteerida kolleegide ja teiste vajalikku koostööd tegevate professionaalide, väljaõpet ja tegevust.
• Respekteerida kolleegide ja teiste professionaalide arvamuste ja praksise erinevusi, väljendades kriitikat asjakohastes kanalites vastutustundlikul viisil.
• Edendada ja jagada võimalusi teadmisteks, kogemusteks ja ideedeks kõigi erialakolleegidega, teiste professionaalidega ja vabatahtlikega vastastikuse täiustumise eesmärgil.
• Tuua kõik kliendi huvide või eriala eetika ja standardite rikkumised asjakohaste kogude tähelepanusse ja kaitsta kolleege ebaõiglaste aktsioonide eest.

Eetilised standardid eriala suhtes

• Hoida eriala väärtust, teadmisi ja metodoloogiat ning aidata kaasa nende täiustumisele.
• Järgida eriala praktika standardeid ja töötada nende edendamiseks.
• Kaitsta eriala ebaõiglase kriitika eest. Väärtustada erialase praksise usaldusväärsust ja vajalikkust.
• Arendada uusi lähenemisi ja metodoloogiaid.

Alus: Alexander, Chauncey A. 1982. The international code of ethics for the professional social worker.

Sanders, Daniel S., Oscar Kurren, Joel Fisher. Fundamentals of social work practice. Belmont: Woodsworth Publishing Company pp. 45-50.

Lisa 3. EESTI ARSTIEETIKA KOODEKS

I. Üldpõhimõtted

• Arsti kutsetöö kõrgeim eesmärk on rahva tervise kaitse.
• Arsti kohus on anda arstiabi igas võimalikus olukorras.
• Arst ei luba, et religioon, rassism, poliitika või sotsiaalne seisund mõjutaksid teda kohustuste täitmisel. Isegi ähvarduste survel ei kasuta ta oma meditsiinilisi teadmisi inimese vastu.
• Arst käitub igas olukorras oma elukutse vääriliselt.
• Arst säilitab ja edendab oma füüsilist ja vaimset tervist ning hoidub tegevusest, mis võib kahandada tema võimet osutada oma oskustele vastavat kvaliteetset abi.
• Arst suhtub abivajajasse austuse ja lugupidamisega.
• Arst ei ahista abivajajat psühholoogiliselt, seksuaalselt ega materiaalselt.

II. Arst ja abivajaja

• Arsti esmane kohustus on osutada arstiabi oma pädevuse piires, austades abivajaja inimväärikust, individuaalsust ja heaolu.
• Arst on kohustatud kasutama kõiki temale teadaolevaid ja kättesaadavaid abistamismeetodeid ning vajaduse korral pidama kolleegidega nõu.
• Arst peab abivajajale selgitama tema tervislikku seisundit ning saama vabatahtlikult antud ja arusaamisel põhineva nõusoleku vajalike uuringute ja ravimenetluse tegemiseks.
• Informatsioon peab hõlmama teabe uuringute ja ravi vajalikkusest, võimalikest erinevatest raviviisidest, samuti teabe nendest tuleneda võivatest kõrvalnähtudest, tüsistustest ja ohtudest, abivajajat tuleb informeerida ravikuludest ja maksmisviisidest. Otsustusvõimetu abivajaja suhtes informeeritakse võimaluse korral tema omakseid või volitatud isikuid, taotledes nende nõusolekut uuringuks ja raviks. Viimati nimetatud põhimõte ei tohi siiski põhjustada viivitusi kiirelt vajalike otsuste vastuvõtmisel.
• Vältimatus situatsioonis peab arst oma parimate võimaluste järgi kiirelt tegutsema abivajajate tervise huvides, ära ootamata kannatanu või tema volitatud isikute nõusolekut.

Ta on vastutav tagajärgede eest, mis võivad tuleneda põhjendamatust keeldumisest abi anda.

• Oma tegevuses peab arst lähtuma teaduslikust meditsiinist ja mitte kasutama teadlikult põhjendamata diagnoosimis- ja ravimeetodeid.
• Vajaduse korral abistab arst abivajajat ka usuliste, vaimsete või aineliste vajaduste korraldamisel.
• Arsti kohuseks on hoida kutsesaladust. Kutsesaladuse võib avaldada ainult seaduses ettenähtud juhtudel ja tervishoidlikel kaalutlustel, eelkõige võimaliku hädaohu vältimiseks teistele ühiskonna liikmetele.
• Arst peab inimese nõudmisel teada täielikult informeerima tema tervise kohta kogutud andmetest, kuid ei tohi neid avalikustada teistele (väljaspool arstliku tegevuse vajadusi).
• Arst on kohustatud hoidma kutsesaladusega kaitstud andmeid nii, et kõrvalistel isikutel ei oleks neile juurdepääsu.
• Arst peab igakülgselt kaasa aitama rahva tervise – ennetuse ja terviseedenduse arendamisele ja vastavate teadmiste levitamisele.

III. Arstipraktika

Arsti võib eriarstiks nimetada ainult siis, kui ta on saanud vastava koolituse ja omandanud vastava litsentsi või kutsetunnistuse.

Arsti kohus on osaleda arstlike kutseorganisatsioonide tegevuses ning pidevalt täiendada oma erialateadmisi ja -oskusi.

Abivajaja suunamisel eri- või eraarsti juurde ei tohi lähtuda kasusaamise eesmärgist. Arst ei tohi määrata mittevajalikke uuringuid ega raviprotseduure.

Arst, kes osaleb kliinilises uurimistöös, peab olema veendunud, et see projekt on heaks kiidetud inimuuringute eetikakomitee (-komisjoni) poolt ja jälgib protokollinõudeid.

Arst tohib tunnistustes, õiendites ja ekspertiisides kinnitada ainult seda, mida ta vaatluse ja kaalutluse alusel leiab end olevat õigustatud tegema.

Arstile on sobimatu oma vastuvõttu reklaamida sagedase ja pealetükkiva kuulutamise teel ning oma isikut esile tõsta.

Arstil on kuulutustel ja siltidel lubatud avaldada oma nimi, teaduskraad, eriala, ametinimetus, kõnetundide aeg, vastuvõtu koht ja telefoninumber.

Arstile on sobimatu reklaamida nii trükistes, raadios kui ka televisioonis hügieeni- või ravivahendeid.

IV. Arstide kollegiaalsed suhted

Arst peab suurt tähelepanu pöörama ametikaaslastega heale läbisaamisele ja hoiduma kõigest, mis võiks rikkuda kollegiaalseid suhteid.

Arst peab hoiduma igasugusest ebakorrektsusest või alandavatest märkustest teise arsti isiku, tema teadmiste ja kutsetegevuse kohta.

Teiste arstidega tekkivaid arstliku tegevusega seotud lahkarvamusi on arst kohustatud omavahel lahendama. Tüliküsimused lahendatakse vastavalt Eesti Arstide Liidu põhikirjale.

Arstidevahelised kutsealased lahkarvamused või omavaheliste eetiliste probleemide lahendamine ei tohi põhjustada avalikku poleemikat ega kanduda mittemeditsiinilistesse trükistesse.

Arst ei tohi jätta tähelepanuta kolleegi ebakompetentsust või ebaprofessionaalsust, kui see võib ohustada praeguse või tulevase abivajaja tervist.

Päevaleht, 10.oktoober 1995.

Lisa 4. EETTISET PERIAATTEET

Sosiaalityön perusperiaate on demokratian ja ihmisoikeuksien periaate. Sosiaalityöntekijät kunnioittavat ihmisyksilön oikeuksia sekä yksilön ja ryhmien perusoikeuksien koskemattomuutta ja arvokkuutta YK:n ihmisoikeuksien julistuksen, lasten oikeuksien julistuksen, alkuperäisväestön oikeuksien julistuksen sekä vammaisten oikeuksien julistuksen mukaisesti.

Ihmisarvo ja oikeudenmukaisuus

Sosiaalityö perustuu ihmisarvon loukkaamattomuuden ja yhteiskunnallisen oikeudenmukaisuuden periaatteille.

Itsenäisyys ja elämän hallinta

Sosiaalityö perustuu ihmisen itsenäisyyden ja oman elämänhallinnan arvostamiselle.

Syrjäutymisen poistminen

Sosiaalityön tavoitteena on ehkäistä ja poistaa yksilöiden ja ryhmien yhteiskunnallista syrjäytymistä ja huono-osaisuutta.

Syrjinnän vastustaminen

Sosiaalityö perustuu syrjinnän vastustamiseen. Sosiaalityö postaa ja ehkäisee seksuaaliseen vähemmistöön kuulumisen, iän, uskonnon, kansallisen alkuperän, suvun, poliittisen vakaumuksen, henkisen tai fyysisen vajavaisuuden tms. syyn takia tapahtuvaa syrjinntää.

Väkivallan vastustaminen

Sosiaalityö ei voi tukea suoraan eikä välillisesti sellaisia yksilöitä, ryhmiä tai valtakoneistoja, jotka sortavat kanssaihmisiä ja käyttävät terroria, kidutusta tai muita väkivaltaisia keinoja.

Asiakkaan yksityisyyden suojaaminen

Sosiaalityöntekijältä edellytetään tahdikkuutta ja vaitiolovelvollisuuden noudattamista.

Asiakkaan osallisuus

Asiakkaalla on oikeus osallistua oman asiansa käsittelyyn. Sosiaalityöntekijän on turvattava asiakkaan mahdollisimman suuri itsemääräämisoikeus. Pakon käyttäminen on itsemääräämisoikeuden rajittamista tai poistamista.

Sosiaalityöntekijän on varmistuttava siitä, että kaikkia osapuolia kuullaan ja eriävät näkäkohdat otetaan huomioon.

Henkilökohtainen vastuu

Sosiaalityöntekijällä on henkilökohtainen vastuu ammatin harjoittamisen yhteydessä tekemistään eettisistä rakisuista ja valinnoista. Sosiaalityöntekijät joutuvat tekemään eettisiä valintoja, joihin liittyy erilaisten moraalisten ja poliitisten valintojen näkökulmia. Eettinen harkinta on tällaisten ammatilliseen toimintaan liittyvien valintojen, keinojen, kohteiden ja seurausten tutkimista, pohtimista ja käsittelemistä.

KASUTATUD KIRJANDUS

• Aadland, E. (1993) Sosiaali- ja terveydehoitoalan etiikka: kustannusosakeyhtiö Otava, Keuruu.
• Airaksinen, T. (1992) Autaminen vai hyvä eläma. – Autamistyö ja etiikka / toim. Helka Urponen: Lapin Yliopisto, Rovaniemi, 7-21.
• Cubbon, B. (1993) The Duty of the Profesional. – Chapman, Richard A. (ed.) Ethics in Public Service: Eolingurgh University Press, Edinburgh.
• Inimõigused ja sotsiaaltöö. Õpik sotsiaaltöökoolidele ja sotsiaaltöötajatele / Inimõiguste keskus Genf. – ÜRO, New York ja Genf, Inimõiguste Keskus Genf, 1994 (Professionaalse koolituse sari nr.1).
• Jackson, M.W. (1993) How Can Ethics Be Taught. – Chapmaan, Richard A. (ed.) Ethics in Public Service. Edinburgh University Press, Edinburgh.
• Lindqvist, M. (1989) Ammattina ihminen: Hoidon etiikasta ja arvoista: kustannusosakeyhtiö OTAVA, Helsinki.
• Mäntysaari, M. (1994) Valik artikleid sotsiaaltööst: Tallinna Pedagiigikaülikool, Tallinn.
• Niemelä P., Hämäläinen J. (1993) Sosiaalialan etiikka: Werner Söderström osakeyhtiö, Jyväskylä.
• Niiniluoto, I. (1993) Arvojen muutos ja moraalikasvatus. – Aikuiskasvatus 2, 84-93.
• Peters, G. (1993) Tragic Choices: Administrative rulemaning and Policy Choice. – Chapman, Richard A. (ed.). – Ethics Public Service: Edinburgh University Press, Edinburgh.
• Siporin, M. (1975) Introduction to social work practice. New York.
• Veidemann, R. (1996) Laps muutuvate väärtushoiakute tõmbetuules. – Laps ja meedia: konverents “Meie lapse mured” 21.-22.nov.1996, Tallinn.
• Zastrow, C. (1992) The practice of social work, Belmont.
• Avaldamata allikad:

Kreegipuu, M. Aitamise metodoloogia käsikiri TPÜ psühholoogia osakonnas.